Riina Pajumäe: Jumala kutse viis mind Tartust Viljandisse

Septembris aastal 2003 kutsuti mind esimest korda kirikusse. See oli Jumala esimene kutse, et Teda paremini tundma õppida. Varem olin ma kirikuga kokku puutunud jõulude ajal ja vahel käinud vanaemaga luteri kiriku teenistustel.

Selles ameerika misjonäride poolt juhitud kirikus käies arvasin, et see on väga hea võimalus inglise keelt praktiseerida. Nii lihtsalt see ei läinud – Jumal tahtis mind sügavamalt puudutada ja nii mulle hakkas seal käimine üha rohkem meeldima mitte sellepärast, et inglise keel sai paremini selgeks, vaid sellepärast, et nendes inimestes oli midagi sootuks teistsugust, kui mina oma elus näinud olin. Ma tahtsin teada, miks nad on nii lahked, heatahtlikud, lõbusad ning kes on see nende Jumal. Hakkasin lugema Piiblit inglise keeles. Iga kuuga mõistsin ma aina enam, et Jumal on parim, kes olemas on. Ta andis mulle uued ja tõelised sõbrad, keda mul kunagi varem ei olnud. Ta muutis mind paremaks inimeseks. Ta toetas mind igal mu elualal. Ma olin õnnelik.

Aga siiski mu elu polnud nii roosiline, kui arvata võib. Päris isa mul enam ei olnud ja ema ei aktsepteerinud minu kirikus käimist ja seda, et ma usklik olen, kuna see tundus talle hirmuäratav ja teistsugune. Emme tahtis, et ma oleksin normaalne inimene ja mitte usuhull, aga õnneks ta ei takistanud  mul kirikus käimist ja oma elu elamist. Siiski ei lubanud ta mul saada uuesti ristitud, nii nagu on Piiblis kirjas, kuna väiksena ma juba olin ristitud. Kuid Jumalaga koos pole miski võimatu!

4. juulil 2006 sain ma kristlikus laagris ristitud. Ma usun, et see 3aastane viivitus Jumala poolt oli vajalik küpsuse ja teadlikkuse saavutamiseks. Kivist vundament oli rajatud, et minna vastu tulevikule, mida ma oodata ei osanud. Vundamendi üheks alustalaks oli mõte: „Kõik, mida sa teed, tee Jumalale!“ See väike lause, mille Jumal mu südamesse istutas, aitas mind läbi ajast, mil mu emal oli maovähk. Just viimased 3 kuud – oktoober, november ja detsember – 2006 oli Jumal minu kõrval ja hüüdis: „Sa oled minu käte peal, ära karda, vaid usalda mind!“. Teenides voodihaiget ema, teenisin ma Jumalat, ilma Temata ei oleks ma suutnud vastu pidada sellele valule, kurbusele, ängistusele, vihale, tüdimusele ja pettumusele, mis mu sees üksteise võidu valitsesid.

18. detsemberil 2006 kell 01.15 hommikul oli mu ainuke vanem, ema läinud. Pärast seda hakkasin ma tegema valesid valikuid, mis viisid mu Jumalast väga kaugele. Kõige suurem viga oli enesesse tõmbumine ja oma tunnetest mitte rääkimine (siiani on seda väga raske teha). Tõesti, tõesti – kirikus käisin edasi ja suhtlesin sõpradega, aga Jumalat ma enam ei otsinud, sest ma olin ääretult vihane Ta peale, sest ta võttis mult ära kõige kallima inimese maailmas. Iga päevaga läksin ma järjest kaugemale Jumalast. Armastuse defitsiit viis mind pimeduse orgu, sest ma ei tahtnud näha Jumalat. Sattusin valedesse suhetesse, hakkasin kuritarvitama alkoholi ja proovisin narkootikume. Alates septembrist 2008 ei tahtnud ma enam kirikus käia, vahepealsel ajal olin ma igal pühapäeval kirikus käinud.  Septembrist algasid joomised, peod, klubid, arvuti ja TV olid mu parimad sõbrad. Kui oli igav või kurb, oli lohutus alati olemas ja selleks oli alkohol. Ainult Jumal suudab sellisest pimeduse orust välja päästa.

2009. aasta jaanuarikuus Liisi ja Jürgeniga juhtunud õnnetus oli mulle äratuskellaks. Kohe peale õnnetust ei muutunud eriti midagi, aga vaikselt hakkas Jumal mind tagasi kutsuma. Ma hakkasin jälle rohkem suhtlema Tallinna inimestega ja Tartu sõpradega, kes olid Jumala juures. 2009. aasta Piiblipäevad olid Viljandis. Teise päeva õhtul rääkis Meego Remmel teemal „Mida teeb Jumal, kui meie ennast jäägitult temale pühendame?“. Ma olin oma elus jõudnud punkti, kus mul polnud midagi enam kaotada, aga mul oli tohutult võita. Nii võin ma lugeda 2. mai 2009 oma ELU uueks alguseks. Ma käisin eestpalvel ja Jumal kuulis ning võttis mind taas oma perekonda. Alates sellest päevast läks mu elu aina paremaks ning lähemale Jumalale. Suvel oli palju kristlikke laagreid ja Euroopa reis, tänu Jumalale ja uutele sõpradele leidsin ma 2009 aasta lõpuks oma uueks koduks Tartu Kolgata koguduse.

Käies koos Jeesusega oleme alati seiklustes. Jumala juhtimine minu elus pole lõppenud, kui me kuulame Jumala häält ja julgeme öelda talle: “Jah, ma järgin sinu kutsumist!“, siis me ei tea kunagi, kuhu satume. Jumal on mind saatnud teenima Viljandi baptistikogudusse. See algas kevadel misjoniorganisatsiooni KOMA korraldatud konverentsist Põlev Pirn. Sealt viis tee mind edasi KOMA suvepraktikale 2011, mis on suve jooksul erinevates Eesti paikades evangeelsete inglise keele laagrite korraldamine. Viimane laager toimus Viljandis, kus ma nägin, et Tarmo Sirkel koos oma perekonnaga on ainukesed töötegijad noortetöös. Jumal pani selle linna minu südamele ja kinnitas väga paljudel kordadel, et see on õige valik. Hetkel ma juba elan Viljandis. 27.12.11 alustasin tööd Viljandi lasteaias Midrimaa sõimerühma õpetajana ning juba töötan misjonärina organisatsioonis KOMA. Jumal on mind hoidnud ja lasknud kõikidel asjadel imeliselt laheneda ning korda minna.

Kui soovid rohkem teada, siis külasta minu blogi lehekülge http://riinapajumae.blogspot.com/.

Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus