Liisa Viiard: Elu kui rongisõit

Minu jaoks on elu nagu rongisõit. Rongil on nii palju vaguneid, et enne kui sa need kokku jõuad lugeda, läheb arvutamine sassi ja pead jälle uuesti alustama. Ka inimeste eludes on mitmeid vaguneid ja erinevaid rongegi, mida vahetada. Rongide vahetus sümboliseerib suuremate muutuste aega mu elus ja vagunid – need on väiksed tagasilöögid või uuendused.

Enne seda, kui ma kristlaseks sain, olin päris pikalt ühes vagunis sõitnud. Elu tundus tühine, istusin vagunis ja rääkisin üksinduses nelja seinaga. Olin suureks sirgunud ja loomulik asjade kulg sundis mind rongi vahetama ehk siis Tartusse kooli minema.

Esimene aasta uues vagunis. See vagun oli väga ebamugav. Vaguni peal oli suur tekst “MAAILM”. Mõtlesin, et oh, vägev, olen nüüd osa millestki uuest. “Maailm” tähendas aga pidusid, joominguid ja kõike muud, mis ei puudu tüüpilise noore, äsja iseseisvunud inimese elust. Kuigi ma olin osa sellest, siis erinesin seetõttu, et ei joonud kunagi koos teistega ega tõmmanud piipu ega muud sellist. Ma lihtsalt vajasin seltskonda, kuhu kuuluda, sest kui üksi oled, siis on raske “ellu jääda”. Olin seal umbes aasta.

Tuli kevad ja kaugel polnud suvigi, kui mind kutsuti osalema kristlikus noortelaagris. Mõtlesin kaua ning hoolimata eelarvamustest otsustasin siiski peatuses maha minna ja seal laagris ära käia. Laager möödas, seadsin sammud tagasi perroonile, kuid ma ei istunud enam samale rongile, otsustasin uue kasuks. Seal uues rongis oli hoopis teistsugune elu. Iste, mille kohta piletit uudistades leidsin, et see oli hoopis mugavam, ja vagun, kus minu koht asus, oli justkui õige.

Sõit algas jälle. Tuli sügis, seejärel talv ja jälle kevad ja suvi. Miski minus oli ikka vale, ma otsisin siiski veel seda suurt mõtet, et elus peab olema midagi enamat kui see, milline minu elu parasjagu on. Aga kuna oli suvi, siis oli jälle tulemas noortelaager, kus ma kohtusin pastor Markiga, kes on üks mitmetest Kolgata noorte USA sõpradest. Viimasel õhtul luges ta minuga koos päästepalve ja mul tuli suur uudishimu minna uurima teistesse vagunitesse. Otsisin uut algust, uut suunda elus, otsisin kodu. Ma leidsin endale täpselt õige vaguni, kus olid kohad sisse võtnud ka minu sõbrad, õed ja vennad usus. Ma olin kodus, olin leidnud oma armastuse. Üks aasta selles vagunis möödus nii ruttu, et peagi saabus kätte aeg, kui tegime rongiga väikse peatuse: ma sain ristitud ning mind ootas ees pikk ja õnnelik teekond koos Jumalaga.

Nüüd, kui olen kristlane ja kindel usus, mõtlen ikka sellele seltskonnale, kus ma viibisin oma esimesel iseseisvusaastal. Tahaksin, et ka nemad teaksid rohkem Jeesusest ja sellest, et meie eludel on mõte ning säärase ainulaadse kingituse - elu - raiskamine ei too meile rõõmu ega rikkust. Mul on hea meel, et ma otsustasin sealt rongist väljuda, kuid loodan oma tee kunagi veel ristuvat nende noortega, et jagada neile seda, mis muutus toimus minus. Igal juhul, mina jätkan oma teekonda neil kitsastel rööbastel ning koos Temaga sõidan ma taevastele teedele.

Allikas Kolgata baptistikogudus