Jakobi tunnistus

See kõik sai alguse veel varem, kui hetkest, mil pärinevad mu esimesed mälestused. Ma ei ole kunagi kahelnud Jumala olemasolus, palvetades teadsin alati, et Ta kuuleb mind ja vastab. Mu lähedased räägivad, et teadliku otsuse Jeesuse kasuks tegin ma umbes 5-aastaselt, mida ma küll ise selgelt ei mäleta, kuid sellest andis tunnistust minu edasine käekäik.

Kasvades üles ideaalilähedases kristlikus peres (armastav ema, isa ja õde) olin kirikuga tihedalt seotud, kuid mu vanemad jätsid mulle ja mu õele alati vaba valiku kirikusse kaasa tulemiseks. Nii juhtuski vahepeal, et otsustasime pühapäevakooli asemel vaadata hoopis multifilme. Ma mäletan, et võtsin Jumala olemasolu normaalse nähtusena, kuid sellega ka asi piirdus. Suuremad muutused hakkasid toimuma alles siis, kui kolisin Tartusse elama - uus kool ja uued sõbrad. Algusest peale tekkis mul kahte sorti sõpru, ühed, kes olid mu trennist/koolist ja mujalt ning teised, kes olid kirikust. Mida vanemaks ma sain seda suuremad erinevused hakkasid ilmnema. Ma tundsin, et ma üritan täita mõlema sõpruskonna ootuseid korraga. Ühel hetkel aga mõistsin ma, et ei saa omada kahte identiteeti nagu ei saa ka omada kahte kodakondsust.

Järgmised muutused mu elus hakkasid toimuma 8. klassi lõpus, kui läksin suvel kaheks nädalaks koos 2 sõbra ja 5 ameeriklasega üle Eesti rändlaagrisse. Esialgu ei osanud sellest midagi oodata, kuid ajapikku tõlkimisel abistanuna nägin enda jaoks midagi imelist. Sain aru, kuidas inimeste elud muutusid ning kuidas nad võtsid Jeesuse oma elu isiklikuks päästjaks. See muutis mind nii sügavalt, et otsustasin samuti oma elu korda seada. Mõtlesin, kelle sarnane tahaksin olla ning sellest hetkest otsustasin, et tahan jagada seda sama sõnumit inimestele ja see on miski, mis teeb mind väga rõõmsaks ja annab rahu.

Kui jõudsin tagasi koju, siis inimesed märkasid, et olen muutunud, seda head mõttes. Ometi ei tähendanud see seda, et kõik asjad elus joonde jooksid. Kuni 10. klassi alguseni üritasin erinevaid probleeme oma elus parandada ja nimetan ka suuremaks murdepunktiks just seda klassi, kust leidsin oma tõelise identiteedi Kristuses.

Pärast seda olen üle elanud mitmeid muutuseid ja olukordi, mille kaudu olen paremini mõistma hakanud, mille jaoks ma siin maakeral eksisteerin. Mis on veel huvitav, mida aeg edasi seda rohkem olen ka aru saanud, kui palju saab oma elu veel paremuse poole muuta ja oma isiklikke puudujääke parandada.

Üks murranguline periood toimus veel 2009 sügisel, kui äsja Tallinna Ülikoolis oma esimest semestrit alustades tundsin, et Jumal kutsub rajama uut kogudust. Sealt edasi veetsin mitu kuud erinevate inimestega rääkides, palvetades, Piiblit lugedes ja internetist jutluseid kuulates enne kui võtsin järgmise sammu. Sellele järgnev lugu ei ole enam minu, vaid 3D koguduse lugu...

Allikas http://3dkogudus.ee