Kaev
Kristlik portaal Kaev
Tõestisündinud lugu sellest, kuidas satanist pöördub Jeesuse järgijaks
Elu on täis erinevaid keerdkäike. Mõned raskused tulevad me enda otsustest, mõned meie keskonnast, perekonnast, sõpradest. Kuid meie minevik ei defineeri meie tulevikku. Jumala arm, lootus ja võimalus saada lepitatud on meie iga ühe käes, olenemata me taustast või hetke olukorrast.
Minu usuletuleku lugu on alguse saanud minu sünnist. See, et olen praegu elus ja mõtlev inimene, on ime. Samas oskan seda alles nüüd õigesti hinnata.
Pärit olen usukaugest perekonnast ja kirikutesse sattunud pigem kontserte kuulama kui teenistustest osa võtma. Kooliajal oli kohustuslik käia igal jõuluajal Tallinnas Kaarli kirikus jumalateenistusel ja seejuures pidi pähe õppima Meie Isa palve ja seda kõva häälega lugema, teadmata, mida see tegelikult tähendas. Jeesuse lugu oli tuttav, aga kuidagi endaga ma seda seostada ei osanud. Siis tulin ülikooli Tartusse ja minu rühmakaaslaseks sai Mariliis (nüüdseks Tiidermann). Algusest peale sattusime grupiülesandeid koos tegema ja nii ta kutsus mind esimesel kursusel paarile Kolgata noorteõhtule. Kohale tulles oli see kogemus minu jaoks silmiavav – ma ei teadnud, et jumalateenistused võivad ka sellised välja näha. Varasem arvamus teenistuste kohta oli pigem midagi külma, kauget ja karmi, seetõttu sõbralik ja avatud, rõõmsate lauludega ja sügavate isiklike tunnistustega kogunemine oli midagi väga teistsugust. Kuigi ma juba siis tundsin kutset (teades alles nüüd, et see oli kutse), ei olnud aeg minu jaoks küps ja ma ütlesin mõttes: „Ei, veel mitte!“. Sellele järgnes tugev nukrusetunne, mis küll jäi tahaplaanile, aga ei kadunud. Miks ma „ei“ ütlesin? Alles ülikooli tulnuna ja iseseisvat elu alustanuna tundus vastuvõetamatu oma tahte ja elu millelegi muule, endavälisele ja tundmatule, allutamine.
Igal juhul läks aeg veidi edasi ja Mariliis kutsus mind kaasa Riiga ühele kristlikule-evangeelsele festivalile. See oli umbes poolteist aastat tagasi. Ka siis tundsin ma kutset, aga taaskord ei olnud ma veel pöördumiseks valmis. Toona tundus mitteaktsepteeritav mõte sellest, et kõik on patused, seejuures ka ma ise. Nüüd sellel talvel vastu kevadet kutsus Mariliis mind Alfa kursusele. Kuna idee mulle meeldis – saan süüa ja õpin ristiusu kohta keskkonnas, kus ei ole mingeid kohustusi – siis ka tulin. Ja Alfa kursus muutis mu elu. Olin eelnevalt tükk aega üritanud välja mõelda, mis on minu elus olulisim, aga ma ei osanud seda lõplikult paika panna. Siis, märtsi lõpus, Alfa väljasõidult tagasi tulles sain ma aru Jumala olemasolust ja kõikvõimsusest ning sellest, missugune osa võiks Temal mu elus olla. Tartusse tagasi jõudes sain ma päästetud Kolgata palvemajas. Sealt edasi on alanud põnev tee kristlasena, õppides koos Püha Vaimuga ja Jumala Sõna põhjal. Kuigi jätkuvalt on kiusatusi ja mõtlemiskohti, siis olen otsustanud kindlalt seda teed käia. Usun ja palvetan, et minu otsused oleksid alati tehtud, mõeldes Jumala tahtele enda elus.
Selle sügise Alfa kursusele Kolgata koguduses saab veel liituda. Täpsem info ja registreerimine: ALFA Kursus Kolgata koguduses
Esimesed kokkupuuted usuga toimusid lapsepõlves. Kunagi sai käidud pühapäevakoolis, aga seal ma ei tundnud mingit erilist kutset. Pigem tekkis arvamus, et mul pole selle jaoks aega ja et ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin siis või kui kaua ma seal käisin, aga aastal 1993 sain ma selles koguduses õnnistatud.
Kolgata noortekale kutsus mind Sirgit Simso. See oli umbes pool aastat enne mu ristimist. Enamik, mida ma pühapäevakoolis olin Jumalast kuulnud, oli selleks ajaks ununenud, aga ma tundsin ja teadsin enda sees, et on olemas Ülem Jõud. Alfa kursusel sain sellele kinnitust ja selgust ning ma tundsin end rahul olevat nende teadmistega.
Otsest Jumala kutset tundsin 27. novembril 2010 Kolgata koguduses advendiaja alguse õhtul “Veel pole hilja”, kui koos teistega ülistuslaule kaasa laulsin. Kahjuks ma kõiki laulu sõnu ei mäleta, aga just ühe laulu ajal, kui lauldi: “Anun: võta vastu mind!”, toimus eestpalve ja ma tundsin oma näos, kuidas kogu see patu raskus lausa füüsiliselt tõmbas maa poole mu näo lihaseid. Ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud! Tol hetkel mõtlesin, et see on lihtsalt emotsionaalne puhang või hoog. Nii kestis umbes 10 minutit.
Lõpuks ma sain aru, et see polnud lihtsalt emotsionaalne puhang, vaid Jumala kutse. Ma ei suutnud peaaegu midagi öelda, kui ma ette läksin. Läbi pisarate – mida tuli nii palju, et ma ei näinud suurt midagi – ja nutu, mis kurgus oli, suutsin ma end suure vaevaga väljendada ja päästepalve öelda. Peale seda palvet sain ma uskumatu rahu-, õnne- ja kergusetunde.
24. aprillil 2011 toimus ristimine Tartu Salemi kirikus ja liitusin Kolgata kogudusega.
Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus
Minu esimene jumalik puudutus oli ristimine esimesel eluaastal Urvaste kirikus aastal 1989. Peale selle mäletan veel lapsepõlves lapatud lastepiiblit, kuid sinnapaika jäi Jumala sõna ja õpetus. Olen alati uskunud Jumalasse, kuid pole olnud teadlik Tema järgi käimisest. Õnneks pole ma suutnud elus korda saata suuremaid rumalusi kui vaid tavalised poisikeste tembud. Minu kirikuskäimised said alguse alles 17aastaselt, kui käisin Tartu Pauluse kirikus leeris, kuid edasi elasin ma ikkagi tavalist maailma elu. Usk ja jumalakartus olid minus olemas, kuid ma ei osanud elada. Lõpetanud kutsekooli ja käinud ära sõjaväes, lendasin ma kodumaalt kaheks aastaks välja. Sellel ajal kasvasin, kujunesin ja õppisin ennast tundma ning samuti sain aru, et ma igatsen tegelikult elu, mida ma siiani elanud ei ole.
Tagasi kodumaale tulla ja uuesti sõpradega kokku saada oli muidugi mõnus, kuid elu tundus ikkagi tühi -minus ei olnud rahu. Mitte et ma oleks varem kogu aeg rahulik olnud, aga siis otsisin ma eriliselt enda kohta. Sõber Erkki Laul kutsus mind oma kogudusse Alfa kursusele. Ma ei teadnud, mis asi on Alfa, kuid ma ei peljanud minna: nagu kokku lepitud, nii sai ka mindud.
Ei läinud kaua, kui Jumal oli minus tööd teinud ja pannud minu hingele valesti elatud elu ja tahtmise muutuda. Alfa väljasõidul 15. oktoobril 2011 Põltsamaal sain ma päästetud. Pikka aega oli ikkagi raske aru saada, mis nüüd on, kes ma olen. Mis aga muutus, oli minu elu: samm-sammult olen ma ikkagi muutunud, tänu Jumalale!
Ma tean, et ma pean veel palju muutuma, ja suur töö on alles ees, aga nüüd on mul minna ainult paremaks ja karta pole midagi! Hetk, mil ma loen end kindlalt päästetuks ja Jumala lapseks, on 1. juuli 2012, kui toimus minu ristimine.
Selle sügise Alfa kursusele Kolgata koguduses saab veel liituda. Täpsem info ja registreerimine: ALFA Kursus Kolgata koguduses
Septembris aastal 2003 kutsuti mind esimest korda kirikusse. See oli Jumala esimene kutse, et Teda paremini tundma õppida. Varem olin ma kirikuga kokku puutunud jõulude ajal ja vahel käinud vanaemaga luteri kiriku teenistustel.
Selles ameerika misjonäride poolt juhitud kirikus käies arvasin, et see on väga hea võimalus inglise keelt praktiseerida. Nii lihtsalt see ei läinud – Jumal tahtis mind sügavamalt puudutada ja nii mulle hakkas seal käimine üha rohkem meeldima mitte sellepärast, et inglise keel sai paremini selgeks, vaid sellepärast, et nendes inimestes oli midagi sootuks teistsugust, kui mina oma elus näinud olin. Ma tahtsin teada, miks nad on nii lahked, heatahtlikud, lõbusad ning kes on see nende Jumal. Hakkasin lugema Piiblit inglise keeles. Iga kuuga mõistsin ma aina enam, et Jumal on parim, kes olemas on. Ta andis mulle uued ja tõelised sõbrad, keda mul kunagi varem ei olnud. Ta muutis mind paremaks inimeseks. Ta toetas mind igal mu elualal. Ma olin õnnelik.
Aga siiski mu elu polnud nii roosiline, kui arvata võib. Päris isa mul enam ei olnud ja ema ei aktsepteerinud minu kirikus käimist ja seda, et ma usklik olen, kuna see tundus talle hirmuäratav ja teistsugune. Emme tahtis, et ma oleksin normaalne inimene ja mitte usuhull, aga õnneks ta ei takistanud mul kirikus käimist ja oma elu elamist. Siiski ei lubanud ta mul saada uuesti ristitud, nii nagu on Piiblis kirjas, kuna väiksena ma juba olin ristitud. Kuid Jumalaga koos pole miski võimatu!
4. juulil 2006 sain ma kristlikus laagris ristitud. Ma usun, et see 3aastane viivitus Jumala poolt oli vajalik küpsuse ja teadlikkuse saavutamiseks. Kivist vundament oli rajatud, et minna vastu tulevikule, mida ma oodata ei osanud. Vundamendi üheks alustalaks oli mõte: „Kõik, mida sa teed, tee Jumalale!“ See väike lause, mille Jumal mu südamesse istutas, aitas mind läbi ajast, mil mu emal oli maovähk. Just viimased 3 kuud – oktoober, november ja detsember – 2006 oli Jumal minu kõrval ja hüüdis: „Sa oled minu käte peal, ära karda, vaid usalda mind!“. Teenides voodihaiget ema, teenisin ma Jumalat, ilma Temata ei oleks ma suutnud vastu pidada sellele valule, kurbusele, ängistusele, vihale, tüdimusele ja pettumusele, mis mu sees üksteise võidu valitsesid.
18. detsemberil 2006 kell 01.15 hommikul oli mu ainuke vanem, ema läinud. Pärast seda hakkasin ma tegema valesid valikuid, mis viisid mu Jumalast väga kaugele. Kõige suurem viga oli enesesse tõmbumine ja oma tunnetest mitte rääkimine (siiani on seda väga raske teha). Tõesti, tõesti – kirikus käisin edasi ja suhtlesin sõpradega, aga Jumalat ma enam ei otsinud, sest ma olin ääretult vihane Ta peale, sest ta võttis mult ära kõige kallima inimese maailmas. Iga päevaga läksin ma järjest kaugemale Jumalast. Armastuse defitsiit viis mind pimeduse orgu, sest ma ei tahtnud näha Jumalat. Sattusin valedesse suhetesse, hakkasin kuritarvitama alkoholi ja proovisin narkootikume. Alates septembrist 2008 ei tahtnud ma enam kirikus käia, vahepealsel ajal olin ma igal pühapäeval kirikus käinud. Septembrist algasid joomised, peod, klubid, arvuti ja TV olid mu parimad sõbrad. Kui oli igav või kurb, oli lohutus alati olemas ja selleks oli alkohol. Ainult Jumal suudab sellisest pimeduse orust välja päästa.
2009. aasta jaanuarikuus Liisi ja Jürgeniga juhtunud õnnetus oli mulle äratuskellaks. Kohe peale õnnetust ei muutunud eriti midagi, aga vaikselt hakkas Jumal mind tagasi kutsuma. Ma hakkasin jälle rohkem suhtlema Tallinna inimestega ja Tartu sõpradega, kes olid Jumala juures. 2009. aasta Piiblipäevad olid Viljandis. Teise päeva õhtul rääkis Meego Remmel teemal „Mida teeb Jumal, kui meie ennast jäägitult temale pühendame?“. Ma olin oma elus jõudnud punkti, kus mul polnud midagi enam kaotada, aga mul oli tohutult võita. Nii võin ma lugeda 2. mai 2009 oma ELU uueks alguseks. Ma käisin eestpalvel ja Jumal kuulis ning võttis mind taas oma perekonda. Alates sellest päevast läks mu elu aina paremaks ning lähemale Jumalale. Suvel oli palju kristlikke laagreid ja Euroopa reis, tänu Jumalale ja uutele sõpradele leidsin ma 2009 aasta lõpuks oma uueks koduks Tartu Kolgata koguduse.
Käies koos Jeesusega oleme alati seiklustes. Jumala juhtimine minu elus pole lõppenud, kui me kuulame Jumala häält ja julgeme öelda talle: “Jah, ma järgin sinu kutsumist!“, siis me ei tea kunagi, kuhu satume. Jumal on mind saatnud teenima Viljandi baptistikogudusse. See algas kevadel misjoniorganisatsiooni KOMA korraldatud konverentsist Põlev Pirn. Sealt viis tee mind edasi KOMA suvepraktikale 2011, mis on suve jooksul erinevates Eesti paikades evangeelsete inglise keele laagrite korraldamine. Viimane laager toimus Viljandis, kus ma nägin, et Tarmo Sirkel koos oma perekonnaga on ainukesed töötegijad noortetöös. Jumal pani selle linna minu südamele ja kinnitas väga paljudel kordadel, et see on õige valik. Hetkel ma juba elan Viljandis. 27.12.11 alustasin tööd Viljandi lasteaias Midrimaa sõimerühma õpetajana ning juba töötan misjonärina organisatsioonis KOMA. Jumal on mind hoidnud ja lasknud kõikidel asjadel imeliselt laheneda ning korda minna.
Kui soovid rohkem teada, siis külasta minu blogi lehekülge http://riinapajumae.blogspot.com/.
Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus
Olen 33-aastane noormees, kuid mu elu algas vaevalt mõni aastat tagasi – sest siis sai alguse elu Jumalaga.
Tee Jumalani käis läbi kahe vanglaaja narkokuritegude eest, kus lõpuks leidsin Jumala. Altpoolt kõigest lähemalt.
Esimest korda tõmbasin “triipu” ehk amfetamiini 1996.a ja viimast korda 2009. Kogu selle aja sees olin “puhas” kokku vaid umbes 3 aastat, nii et umbes 10 aastat oma elust olen ma narkootikume tarvitanud. Peaaegu kohe peale esimest “triipu” hakkasin seda ka ise müüma, et see enda tarbeks kogu aeg olemas oleks. Loomulikult mängis suurt rolli ka kuuluvustunne ja n-ö vajadus olla vajalik. Kellele ei meeldiks kuulda tänusõnu ja kiitust ning teada, et oled vajalik. Nüüd loomulikult mõistan, et kogu see tänulikkus ja vajalikkus oli võlts ega tähendanud midagi, kuid tollal kõditas see mu eneseuhkust ja oli ka väga kergesti saavutatav. 1999. aastal jõudis asi selleni, et otsustasin proovida amfetamiini süstida. Võin öelda päris siiralt, et mul polnud mingit plaani samamoodi jätkata, ent ometi nii läks ja kuna ma ei osanud ainet õigesti doseerida, olin juba paari kuu pärast esimest korda üledoosiga kiirabis. Surmahirmus värisedes lubasin, et enam ei süsti, kuid suutsin sõna pidada vaid nädala ning jätkasin sama julget ja rumalat tarvitamist kuni 2002. aastani, mil mind mõisteti narkootikumide müümise eest 2 aastaks ja 2 kuuks vangi. Sellest istusin reaalselt ära 1 aasta ja 3 kuud, kuna sain tingimisi ennetähtaegselt välja.
Narkootikumidest suutsin eemale hoida umbes 7 kuud, seejärel proovisin ecstacy’d, millele omakorda järgnes umbes poole aasta pärast süstimine. Peagi hakkasin jälle müüma ning kõik kulmineerus 2009. aastal järjekordselt minu vahistamisega, kuid seekord süüdistati mind juba suure koguse narkootikumi omamises. Raske on edasi anda seda lüüasaamise ja abituse tunnet, mis mind valdas. Kogu mu niigi habras ja tasakaalutu maailm langes hetkega kokku nagu kaardimajake. Kaine arutlus ütles, et tulemas on range karistus – seaduse järgi 3-15 aastat, tõenäoliselt aga 5-8. Loomulikult võeti mind kohe vahi alla ja kohaldati suhtlemiskeelud, ma ei saanud ei kirjutada, helistada ega kellegagi kohtuda. Olin täiesti üksi ja meeleheitel, teadmata, mis minust saab ja juba esimesel õhtul arestimajas hakkasin palvetama. Alguses muidugi niisama, igaks juhuks, et mine tea, äkki ongi Ta olemas ja ega mul ju mujale pöörduda polnudki. Kuna mu vend Miikael oli just hiljuti Jumala leidnud, siis saatis ta mulle arestimajja Piibli. Hiljem kuulsin, et ta olla emale öelnud, et siin polevat neil (perel) enam midagi teha ja mind saavat aidata vaid Jumal. Olen nii õnnelik, et saan nüüd öelda, kui väga tal õigus oli. Ma hakkasin Piiblit lugema ja palvetasin iga päev, et Jumal mind vanglast päästaks. Esimese kuu veetsin arestimajas, kus kohtusin ka kaplaniga, kellele tunnistasin, et mõtlen suitsiidile. Loomulikult trööstis ta mind ja ütles, et ei maksa lootust kaotada ja et kõik on Jumala kätes ning seega võimalik – ka lühem vanglakaristus. Tol hetkel mõtlesin, et kui see vaid nii oleks ja imestasin veel, et ta ise seda tõsimeeli uskus ka, sest vaadates minu juhtumit ja kõiki asjaolusid, oli igati loogiline järeldus, et pikast vanglakaristuses pääsu pole. Ja taas on mul hea meel tõdeda, et ka siin oli temal õigus, aga sellest juba mõne hetke pärast.
Paar päeva peale vahistamist võeti mulle advokaat. Mul oli võimalik suhelda ka oma elukaaslasega ja just tema kirjad hoidsidki mind alguses endale kätt külge panemast ja andsid jõudu vastu pidada, sest palusin Jumalat toona ju vaid igaks juhuks ega lootnud tegelikult Tema peale. Minu tüdruku kirjad olid täis armastust, lohutust ja lubadusi ning olin hoolimata vangistusest omamoodi isegi õnne tipus. Ma küll ei teadnud veel, kui kaua ma pean vangis istuma, kuid teadsin, et mul on olemas armastav tütarlaps, kes mind ära ootab ning kellega ma uude ühisesse ellu astun. Minu päevad möödusidki tema kirju oodates, sest need olid nii ilusad, siirad ja jõuduandvad. Kogu minu tulevik oli üles ehitatud temale ja ma olin äraütlemata õnnelik, et ta mul olemas oli. Kuu aja möödudes viidi mind edasi Tartu vanglasse, kus istusin järgmised 9 kuud eeluurimisosakonnas, mis tähendas, et 23 h ööpäevast olin kinnises kambris koos kambrikaaslasega ja vaid 1 tunni sai käia jalutamas, kus kaaslaseks samuti tema ehk siis puudus igasugune privaatsus. Hea uudis oli see, et sain prokurörilt loa vähemalt oma elukaaslasega suhelda, see aitas mind kõvasti.
Vahepeal möödusid aga kuud ja vahetusid kambrikaaslased ning minuga võttis ühendust ka mu vend Miikael, kellest saigi edaspidi minu tugiisik ja nõuandja kõiges, mis puudutas Jumalat. Aga Jumal puutub ju teadupärast kõigesse. Leidsime varsti ka viisi, kuidas otse suhelda. Lugesin sel ajal läbi Piibli ja palju muud kristlikku kirjandust ning palvetasin lakkamatult. Hakkasin üha enam ja enam nendele asjadele süvitsi mõtlema ja tundsin reaalselt, kuidas Püha Vaim minus tööd tegema hakkas. Ei käinud mingit pauku ega juhtunud muud säärast, ent ometi avastasin ühel päeval, et mul on ühtäkki ebameeldiv ropendada ja et tunnen justkui süüd, kui seda teen, aga tegin ma seda väga tihti ja väga palju. Sama lugu oli valetamisega. Ma ei oska öelda, millal ma seda täpselt tundma hakkasin, tundsin vaid, et see on ülimalt veider ja üldse mitte minulik. Võtsin seda kummalist sisetunnet kuulda ning hakkasin oma sõnavara teadlikult kontrollima ja üsna pea ei tahtnudki ma enam ropendada ega valetada. Need muutused minus veensid mind taaskord, et Jumal on tõepoolest olemas, kuid päris kohale kõik veel ei jõudnud. Pean silmas just teadmist, et Jumal on tõesti nii vahetu ja tegev ka tänapäeval ja et Ta tõepoolest kuuleb ja näeb KÕIKE ning et Ta ei jää kunagi hiljaks. See teadmine tuli mõne aja möödudes, kui olin veelgi rohkem raamatuid läbi lugenud ja veelgi suuremasse masendusse langenud ning seega vaimselt rohkem avatud.
Umbes poole aasta pärast märkasin, kuidas minu tüdruk minust aina kaugenes ja kaugenes. Kui senini oli ta mu kirjadele vastanud kohe, siis nüüd hakkasid ta vastused viibima ja kirjade sisu oli kuidagi sunnitud ja kohustusliku laadiga. Ma sain aru, et tema armastus hakkab otsa lõppema. See tuli ootamatult. Olin temas nii kindel ja uskusin teda 100 %. Usun siiani, et tol hetkel, kui ta mulle lubas, et ootab mind ära, oligi ta siiras ega valetanud sihilikult. Ta lihtsalt ei kujutanud ette, mis tegelikult tähendab olla üksi ja ilmselt oli ka tal endal häbi, et ei suuda oma sõna pidada. Ma saan temast aru, aga see ei võtnud ära seda valu ja meeleheidet, mida tema meeleolumuutus põhjustas.
Need olid mu elu kõige valusamad 3 kuud. Ma lakkasin naermast, söök ei läinud enam alla ja uinumisega oli raskusi. Nii ma siis muudkui käisin tualetis salaja nutmas ja palvetamas. Ei saanud ju ennast vangimajas teisele vangile sellisena näidata. Ka selles suhtes oli tohutu kontrast – varem nii kõva mees ja narkoärikas, kes mammonat ja mitte Jumalat kummardas, põlvitas nüüd päevad läbi, nuttes tualetipoti kohal nagu väike laps, ning palus Taevaisa, et Ta andestaks talle tema patud ja päästaks tema suhte, millest tal oli vabaduses ükskõik olnud. Nüüd, kaotanud kõik, sain aru tõelisest väärtusest – vabaduse väärtusest, väikeste asjade väärtusest – ning korraga mõistsin, kui valesti ma siiani elanud olin ja kui paigast ära olid minu väärtushinnangud. Mida kauem ma kaine olin, seda selgemini hakkasin nägema, milline alatu elukas ma olin olnud ja kui palju ma oma tüdrukule ja teistele olin haiget teinud, ning kahetsesin seda. Kahetsesin ka viisi, kuidas olin ta endale saanud. Nimelt oli ta ühe mu väga hea sõbra tüdruk ja mina alustasin flirti oma hea sõbra seljataga kindla mõttega tema tüdruk endale saada, teades, et lõhun sellega alatiseks meie sõpruse. Tundes nüüd ise seda valu, mida oma sõbrale olin põhjustanud, lubasin endale, et ei tee enam kunagi kellelegi nii. Ja et ma ikka täpselt teaksin, mida mu sõber tundma pidi, toimis mu tüdruk nüüd minu suhtes samamoodi, nagu me minu sõbrale tegime – ta jättis mind mu sõbra pärast.
Ometi ei suutnud ma seda meeletut valu taluda ja peale üht järjekordset “ebaõnnestunud” kõnet ootasin, kui kambrikaaslane duši alla läks ja panin nööri kaela. Plaan oli küpsenud juba tükk aega ja nöör juba varem linast valmis tehtud. Mäletan seda närveerimist ja lõputut mõtete vasardamist. Ühelt poolt justkui teadsin ja uskusin, et Jumal on olemas ega jäta mind, teisalt jälle tahtsin sellest valust pääseda ja miski lausa sundis mind seda tegema. Võitlesin iseenda ja ilmselt ka Saatanaga, kes ilmselgelt mängis mu hingevalu peale. Mõtlesin oma emale ning teistele lähedastele ja sellele, mida sunnin neid läbi elama, kui tõesti seda teen, ja olin veelgi suurema dilemma ees. Olin niigi emale südamevalu valmistanud ja teadsin, et see murraks ta täiesti, kuid ma ei suutnud selle valuga toime tulla või õigemini, kippusin ikka kergema vastupanu teed minema ja otsustasingi end üles puua. Seda otsustada oli palju lihtsam kui teostada, sest see on inimesele siiski loomuvastane käitumine. Kui paras aeg kätte jõudis ja ma nööri nari külge sidusin, hakkasid mu käed värisema ja süda puperdama ning mind valdas meeletu hirm. Mäletan, et mõtlesin, kas tõesti ongi kõik. Ongi läbi see elu? On õudne teada, et sured kohe-kohe. Nii ma seal heitlesin iseendaga, silmus kaelas, ja tundsin, et tegelikult tahan ma ju elada, kuid aeg ja valu pressisid takka. Panin silmuse kaela, võtsin Piibli ühte ja oma tüdruku foto teise kätte, palvetasin, et Jumal mulle mu teo andestaks, ja libistasin silmuse vaikselt kinni. Süda tagus nagu sepavasar ja silmus soonis neelu. Hakkasin instinktiivselt õhku ahmima ja neelatama, kuid kuna kõri oli kinni soonitud, tõin kuuldavale vaid mingeid korinaid. Veri kohises kõrvus ja tundsin, nagu tahaksid silmad pealuu seest välja hüpata. Tõmbasin nööri veel rohkem pingule ja tundsin, et silme eest läheb mustaks ja kõik muutub väikeseks. Ühtäkki käis mu kehast läbi nagu elektrilöök. See paiskas mu peaaegu püsti ja täiesti ärkvele. Ma ei tea, kas see oli mõni närv kaelas või hoopis Jumal, igal juhul olin sekundiga jälle alguses tagasi ja enam ma endas nii palju julgust ei leidnud, et kõike korrata, ja paningi nööri kokku. Varsti tuli kambrikaaslane ja märkas mu kaelal punast ranti. Ei pidanud selgeltnägija olema, et aru saada, millega ma vahepeal tegelenud olin. Lisaks sellele, et olin enda silmis käpard ja argpüks, lisandus nüüd veel häbi tema ees. Olin veelgi õnnetum ja mõtlesin, et nüüd on veel rohkem põhjust end ära tappa, kuid ta ei lase mind ju enam silmist… Ei lasknudki ning kõigele lisaks trööstis ja lohutas mind. Tõeliselt hea inimene.
Meie kamber asus teisel korrusel ja all esimesel korrusel oli avatud osakond, kus istus üks vene mees nimega Igor. Mu kambrikaaslane oli temaga varem koos istunud ja rääkis, et ta on väga usklik mees ja oskab anda head nõu ja seletada Piiblit. Viisime ta minu muredega kurssi ja kuulsime, et neil on all oma palvegrupp ja et nad hakkavad minu eest palvetama. See oli niivõrd liigutav, et täiesti võhivõõrad mehed tulevad kokku minu murede pärast ja paluvad Jumalat. Järgnevatel nädalatel andis Igor mulle nõu ja jõudu, et hakkama saada, ning kutsus Jumalat usaldama. Teiselt poolt toetas mind vend Miikael, kes samuti oma palvegrupiga minu eest lakkamatult palus. Teadmine, et minu eest paluvad nii paljud võõrad inimesed, et ma lähen nii paljudele korda, tegi südame soojaks.
9 kuud peale vahistamist hakkas lähenema kohtupäev. Selleks ajaks olin jõudnud kindla veendumuseni, et Jumal on tõepoolest olemas. See oli lihtsalt uskumatu! Suitsiidimõtted olid möödanik ja olin otsustanud, et tahan edaspidi elada Jumalaga. Alguses muretsesin, kuidas ma sellest oma tuttavatele/sõpradele räägin, sest oli selge, et seda tehes jään naeru alla. Isegi piinlik oli. Nüüd on piinlik, et siis piinlik oli. Igatahes kirjutasin ühel päeval tsooni e süüdimõistetute osakonda, kuhu ka minul õige pea minek oli, et minust on saanud kristlane. Nagu arvata võis, järgnes sellele mõnitamine, narrimine, naermine ja muidugi mitteuskumine, et seda tõsiselt mõtlen. Kuna teadsin juba siis, et Jumal mind ei jäta ja et seda kõike ära kannatades saan kuhjaga tagasi, pidasin vastu ja harjusin õige pea narrimistele vastama näiteks lõbusa ”Halleluujaga”. Ei läinudki palju aega, kui narrimisest sai leppimine, ja leppimisest aktsepteerimine. Rõõmuga võin tõdeda ka, et need 3–4 tõelist sõpra, kes mul olid, võtsid uudise vastu mõistmise ja respektiga ning on siiani mu parimad sõbrad.
Saabus kohtupäev ja mind viidi konvoi saatel kohtumajja. Pole vaja öeldagi, et ainult palvetasin ja pabistasin. Mind anti kohtu alla paragrahv 184 lõige 2 alusel, mis tähendab, et karistus pidi tulema 3-15 aastat. Prokurör nõudis mulle 4,5 aastat, millest süüdimõistmisel oleks kohe maha läinud 1/3 ehk 1,5 aastat, kuna tegemist oli lühimenetlusega. Palusin Jumalat, et kohtunik sellega nõus oleks ja nii mulle mõistakski, sest see oli ju peaaegu miinimumkaristus, kuid see, mis tegelikult juhtus, rabas kõiki. Kohtuotsust kuulates jahmusin, sest selgus, et kohtunik oli omal algatusel mu kuriteo ümber kvalifitseerinud kergemaks ehk lõige 1 peale, mis tähendas karistust 1-10 aastat ning mõistis mulle vaid 3 aastat, millest omakorda 1 aaasta kohe maha arvati, nii et lõplikuks karistuseks jäi kõigest 2 aastat, millest omakorda 9 kuud oli juba istutud! Juba 3 kuu pärast pidi avanema võimalus tingimisi enne tähtaega vabanemiseks. Tundsin, nagu hõljuksin pilvedes ja olek oli nii kerge, nagu oleks reaalselt mingi tohutu raskus mu seljast võetud. Vanglasse tagasi jõudes ei suutnud keegi uskuda mu “vedamist” ja pidin sellest aina uuesti ja uuesti rääkima. Nüüd hakkasin mõtlema sellele, kuhu osakonda lasta end karistust kandma viia – võimaluse piires arvestatakse ses suhtes kinnipeetava sooviga – ja mõtted liikusid alumise korruse ja Igori peale. Nii otsustasingi, kuid paraku ei jõudnud oma soovi avaldada ning mind viidi teise majja.
Teise majja jõudes olin pabinas, sest avastasin end ühtäkki 40 päti, enamjaolt venelase keskelt, kes kõik mind uurivalt vahtisid. Oli ka paar tuttavat, kuid kuna olin kindlalt otsustanud edaspidi Jumalaga käia ja olin juba ka seesmiselt muutunud, ei pakkunud nende seltskond eriti huvi. Nii jäingi alguses veidi üksikuks, kui mitte arvestada oma uut kambrikaaslast, kes oligi peale minu ainuke eestlane. Kohe tema kambrisse saabudes seisin valiku ees. Usun, et see oli esimene katse, mille Jumal mulle andis. Nimelt oli see mees üks neist, kellel vangla hiearhias polnud mitte mingisugust sõnaõigust. Väärastunud vanglareeglid nägid ette, et ta peab endaga juhtunust alati oma uuele kambrikaaslasele ette kandma, et see võiks siis otsustada, kas on nõus temaga istuma või mitte. Üldiselt need, kellel selliseid probleeme pole, temasugustega koos ei istu, kuna muidu hakatakse neissegi halvasti suhtuma. Nii juhtus ka nüüd. Esimese asjana rääkis ta mulle oma olukorrast ja küsis, kas olen nõus temaga kambrit jagama. Ei läinudki kaua, kui mõistsin, et siin polegi midagi mõelda, olen ju uus inimene, kellele vanad reeglid korda ei lähe ning seega ei tahagi ma enam sealses hierarhias kuhugi kuuluda. Minu otsus oli tehtud ja olin valmis seisma silmitsi tagajärgedega, mis end kaua oodata ei lasknudki. Ütlesin kambrikaaslasele, et minu jaoks ei tähenda tema halb staatus midagi ja et loomulikult olen nõus temaga istuma. Ütlesin talle, et palvetasin, et saaksin normaalse kambrikaaslase ja näen nüüd, et mu palvele on vastatud. Ta naeratas ja tundus, et sai mu komplimendist aru.
Umbes kahe päeva pärast tuli mu kambrisse üks väikest kasvu venelane ja küsis aktsendiga, kas ma tean, kes ta on. Nägu oli täiesti võõras ja vaatasin seega ta nimesilti ning mu üllatusel polnud piire, kui lugesin sellelt “Igor”! See oli seesama Igor, kes teises majas minu all istus ja mulle läbi toru nõu andis ning alatasa mu eest palvetas. Ma ei suutnud uskuda, et seesama Igor, kelle juurde ma ennast tahtsin lasta viia, tuli nüüd ise minu juurde. Mu rõõm oli piiritu. Tuli välja, et ta oli samal päeval oma kambrikaaslase Ljohhaga teisest majast ära toodud ja istus nüüd lausa mu kõrvalkambris. Kokkusattumus? Vaevalt küll!
Kuna ka Ljohha oli väga usklik mees, siis oli mul nüüd 2 venda kõrval, kellele alati loota võisin. Igor oli uskumatult vaimulik mees. Ta tundis imehästi Piiblit ja oskas igale küsimusele vastata. Kuid kõige rohkem hämmastas mind, kuidas ta suutis äratada inimestes huvi Jumala vastu ja neid Tema juurde tuua. Esimesel õhtul palvetasime kolmekesi, järgmisel õhtul neljakesi ja nii edasi, kuni õige pea oli meid juba seitse.
Möödus paar nädalat ja saabuski tagajärg, millest enne rääkisin. Dušš on vanglas vaid kindlatel päevadel 1 tund korraga. Selle ajaga peavad kõik 40 meest jõudma pesemas ära käia. Nii ma siis läksin ühel päeval esimese satsiga, aimamata, et astun kellelegi varbale. Duširuumi mahub korraga umbes viis inimest ja niipalju meid seal hetkega oligi. Korraga vaatab üks kuri venelane üle ukse sisse, kuid nähes, et rohkem sinna ei mahu, mõõdab kõiki oma autoritaarse pilguga, jääb pidama minul ning ütleb häält tõstes: ”Kas su kambrikaaslane sulle ei öelnud, et kõigepealt käivad duši all normaalsed inimesed, alles siis teie. Me kutsusime sind enda juurde, aga sa ütlesid, et sul on ükskõik, vot nüüd käidki siis, kui on teie aeg!” Tegelikkuses oli see kuri monoloog muidugi palju mahlasem, kuna ta pikkis iga sõna vahele oma venekeelseid roppusi ning ma suutsin selle vihase vurina vahele poetada vaid ühe kiire: ”Mul ongi ükskõik.” Seejärel tuiskas ta uksi paugutades minema ja lõugas veel midagi. Keegi ei öelnud midagi, kõik pesid vaikides edasi, aga mul oli tunne, et vaju või häbi pärast maa alla. See on tõesti alandav, kui sind teiste kuuldes sõimatakse ja alavääristatakse ja seda kõike ju tegelikult täiesti alusetult.
Otse duši alt läksin Igori ja Ljohha juurde ja jutustanud kogu loo, küsisin nende arvamust. Minu esmane reaktsioon oli, et ei ole siin midagi, järgmisel duškorral olen täpselt samamoodi esirinnas, sest tegelikult polnud ma isegi nende vanglaarusaamade kohaselt midagi valesti teinud, kuid mõistsin samas, et see on vaid minu ego, mis haiget sai ja tegelikult pole ju mingit vahet, kas käin duši all esimesena või viimasena, vesi on ju sama. Lihtsalt, see oli nii alandav ja ebameeldiv ja tundus, et lasen endale pähe istuda. Kuid Igor, Ljoha ja ka mu vend soovitasid samuti see lihtsalt alla neelata ja võtta seda situatsiooni komplimendina, sest see olevat järjekordne proovikivi, kas jään enda uutele väärtustele kindlaks või langen tagasi vanasse mustrisse. Ma ei tea, kas see oli proovikivi Jumalalt või hoopis püünis Saatanalt ja sel polegi tegelikult tähtsust, aga igal juhul neelasin ma selle alla ja hakkasin hiljem peale “normaalseid” inimesi duši all käima. Sündmustest ette rutates võin öelda, et see oli ainuõige otsus ning hiljem saime selle kurja ja ülbe venelasega väga hästi läbi.
Nagu juba mainisin, hakkas Igor sektoris kõva tööd tegema ja sain minagi sellest osa. Ma jätsin suitsetamise maha. Olin umbes 15 aaastat suitsetanud ega olnud kunagi varem isegi proovinud sellest loobuda, kuid nüüd tegin seda päevapealt. Tänu Jumalale!
Õige pea hakkasime me, usklikud mehed, edasi VIP-sektorisse saama. Kõigepeaelt Igor ja Ljohha, siis mina ja teised. Asjad liikusid ainult ülesmäge ja nägin iga päev Jumalat oma tööd tegemas. Uues sektoris pandi mind istuma ühe mehe juurde, keda tundsin juba eelmisest vangistusest. Esimesel õhtul rääkisime minu pöördumisest, kuid ta ei suutnud seda kuidagi uskuda, sest ma olevat ju möllumees ja ma ei oskavatki teisiti elada. Ta ütles: ”Tead, Immu, ma ütlen sulle ausalt, et mina käin siin vangla kirikus ainult selleks, et kellegagi kokku saada ja kui ma vaatan seal neid langetatud päi seisvaid mehi, mõtlen ma: ”Te värdjad! Te värdjad kahepalgelised silmakirjatsejad!” Kuulasin teda ja mõtlesin, kuidas küll saab nii jumalavaenulik olla.
Järgnevate päevade jooksul olin taktitundeline ega käinud talle millegagi peale. Õhtuti rääkisime igasugustest maailma asjadest ja mina jutustasin, mis mind mõtlema oli pannud ja mida avastanud olin. Rääkisin seda kõike justkui erapooletult ega mõelnudki tema pööramise peale. Lihtsalt puistasin vaikselt teri, kuni ühel õhtul hakkas ta veidi kokutades rääkima, et ta ei tea, mis temaga toimub ja et ta ju mäletab, mida mulle esimesel õhtul ütles, aga nüüd ta nagu tunneb, et kõik see, millest neil päevil rääkinud olin, ongi tõsi. Seda kuulda oli lihtsalt vapustav ja ma ei suutnud olla naeratamata. Tänasin Jumalat ja seletasin talle, et minuga toimus kõik samamoodi ja soovitasin tal palvetama hakata, mida ta ka tegi. Järgmise asjana lõpetas ta “Piibli suitsetamise”. Paraku kasutatakse vanglas Piiblit tihtilugu just suitsupaberina, kuna sel on head õhukesed lehed. Aga ühel päeval ta lihtsalt ei tahtnud seda enam teha. Täpselt nagu minulgi, andis otsekui mingi hääl tema sees talle märku, et see, mida ta teeb, on vale.
Möödusid kuud ja meie read täienesid ning kuna tegime ühiseid palvekoosolekuid, siis läks juba raskeks, et kõik koos ühte kambrisse ära mahtuda. Seda nägi ka Taevaisa, kes meile seepeale uskumatu võimaluse saatis. Kuna meid oli vahelduva eduga, olenevalt inimeste paigutamisest, juba 12–15 meest, siis lõi vangla pretsedendi ja andis meile kasutada eraldi ruumi, kus saime koos käia, et palvetada, vaadata vaimulikke filme ja jutlusi, ning suhelda neil teemadel.
Olin istunud juba peaaegu poolteist aastat, sest olin otsustanud, et taotlen ennetähtaegset vabastamist alles peale 2/3 karistuse ärakandmist. Aeg saabuski ja andsin taotluse sisse. Kogu asjaajamine võttis aega paar kuud ning seejärel jäin kohtuootele. Tõenäosus välja saada oli suur, sest olin enamuse karistusest ära kandnud ning selle aja sees end ilusti üleval pidanud. Vend Miikael oma naisega oli leidnud mulle korteri teise linna, ära vanast keskkonnast ning olin kindlalt otsustanud vana eluga lõpparve teha. Mida aga lähemale kohtule ja võimalikule vabanemisele, seda ärevamaks muutusin. Peas hakkasid tekkima kahtlused, et äkki pole ma ikkagi piisavalt tugev ja piisavalt siiras usklik, et väljas hakkama saada. Sest olgem ausad, vanglas on lihtne usklik olla, seal pole nii palju kiusatusi ega võimalusi teelt eksida. Veel kartsin, et vabaduses hakkab taas maailm mind lämmatama ja oma võimalustega kutsuma ning jumalariik ei ole enam piisavalt põnev jne. Maadeldes kõigi nende mõtete ja hirmudega, läksin lõpuks kohtusse ja saingi pool aastat varem välja. Nägin taaskord, et Jumala arm ja halastus on piiritud.
Nüüd, olles juba mõnda aega väljas, elades teises linnas, käies regulaarselt kirikus ja lävides 100% uute tuttavatega, saan öelda, et see kõik on täpselt sama suurepärane ja uskumatu kui vanglamüüride vahel. Miski pole kahvatunud ja imedest on saanud kaaslased minu argipäevades. Mind ei tõmba enam "maailm" ja ma ei taha päevagi veeta Jumalata ning kui ma nüüd nutan, siis vaid rõõmust, et mul selline Isa on. Tunnen ja tean, et tahan seda teed käia, ja tänan Teda, et vahele jäin ja vangi läksin, sest olen nüüd võrreldamatult rikkam kui enne seda, kuna võitsin peavõidu – elu Jumalaga.
Minu jaoks on elu nagu rongisõit. Rongil on nii palju vaguneid, et enne kui sa need kokku jõuad lugeda, läheb arvutamine sassi ja pead jälle uuesti alustama. Ka inimeste eludes on mitmeid vaguneid ja erinevaid rongegi, mida vahetada. Rongide vahetus sümboliseerib suuremate muutuste aega mu elus ja vagunid – need on väiksed tagasilöögid või uuendused.
Enne seda, kui ma kristlaseks sain, olin päris pikalt ühes vagunis sõitnud. Elu tundus tühine, istusin vagunis ja rääkisin üksinduses nelja seinaga. Olin suureks sirgunud ja loomulik asjade kulg sundis mind rongi vahetama ehk siis Tartusse kooli minema.
Esimene aasta uues vagunis. See vagun oli väga ebamugav. Vaguni peal oli suur tekst “MAAILM”. Mõtlesin, et oh, vägev, olen nüüd osa millestki uuest. “Maailm” tähendas aga pidusid, joominguid ja kõike muud, mis ei puudu tüüpilise noore, äsja iseseisvunud inimese elust. Kuigi ma olin osa sellest, siis erinesin seetõttu, et ei joonud kunagi koos teistega ega tõmmanud piipu ega muud sellist. Ma lihtsalt vajasin seltskonda, kuhu kuuluda, sest kui üksi oled, siis on raske “ellu jääda”. Olin seal umbes aasta.
Tuli kevad ja kaugel polnud suvigi, kui mind kutsuti osalema kristlikus noortelaagris. Mõtlesin kaua ning hoolimata eelarvamustest otsustasin siiski peatuses maha minna ja seal laagris ära käia. Laager möödas, seadsin sammud tagasi perroonile, kuid ma ei istunud enam samale rongile, otsustasin uue kasuks. Seal uues rongis oli hoopis teistsugune elu. Iste, mille kohta piletit uudistades leidsin, et see oli hoopis mugavam, ja vagun, kus minu koht asus, oli justkui õige.
Sõit algas jälle. Tuli sügis, seejärel talv ja jälle kevad ja suvi. Miski minus oli ikka vale, ma otsisin siiski veel seda suurt mõtet, et elus peab olema midagi enamat kui see, milline minu elu parasjagu on. Aga kuna oli suvi, siis oli jälle tulemas noortelaager, kus ma kohtusin pastor Markiga, kes on üks mitmetest Kolgata noorte USA sõpradest. Viimasel õhtul luges ta minuga koos päästepalve ja mul tuli suur uudishimu minna uurima teistesse vagunitesse. Otsisin uut algust, uut suunda elus, otsisin kodu. Ma leidsin endale täpselt õige vaguni, kus olid kohad sisse võtnud ka minu sõbrad, õed ja vennad usus. Ma olin kodus, olin leidnud oma armastuse. Üks aasta selles vagunis möödus nii ruttu, et peagi saabus kätte aeg, kui tegime rongiga väikse peatuse: ma sain ristitud ning mind ootas ees pikk ja õnnelik teekond koos Jumalaga.
Nüüd, kui olen kristlane ja kindel usus, mõtlen ikka sellele seltskonnale, kus ma viibisin oma esimesel iseseisvusaastal. Tahaksin, et ka nemad teaksid rohkem Jeesusest ja sellest, et meie eludel on mõte ning säärase ainulaadse kingituse - elu - raiskamine ei too meile rõõmu ega rikkust. Mul on hea meel, et ma otsustasin sealt rongist väljuda, kuid loodan oma tee kunagi veel ristuvat nende noortega, et jagada neile seda, mis muutus toimus minus. Igal juhul, mina jätkan oma teekonda neil kitsastel rööbastel ning koos Temaga sõidan ma taevastele teedele.
Allikas Kolgata baptistikogudus
.jpg)
"Kui ma küsin endalt, miks ma olen kristlane? Siis sellele küsimusele on ainult üks õige vastus. Kristlaseks saadakse paljudel põhjustel. Kui kristlaste käest küsida, kuidas sinust sai kristlane, siis nad nimetavad erinevaid asjaolusid, isiklikke, mentaalseid, emotsionaalseid põhjuseid, materiaalseid, enamasti on kõigil erinevad - isiklikud põhjused, kuid ükski neist nimetatud asjaoludest ei ole tegelik põhjus, miks inimesest saab kristlane," tunnistab Margus Veisveer (pildil), Kristlik Mõttevõra toimetaja.
Loe edasi: Miks ma olen kristlane?
Kui ma olin 5aastane, oli Kolgata koguduses Juhhei muusikal. See muusikal läks mulle väga hinge. Kui ma seda etendust vaatasin, siis ma mõtlesin, et ma tahaksin ka seal nendega koos laulda. Hakkasin käima kirikus ja pühapäevakoolis. Aasta pärast kutsus koorijuht Tähti Lehtsaar mind lastekoori laulma. Mõne aasta pärast osalesin koos teiste juhheikatega muusikalis „Ime Mostokis“, kus meil tuli aasta jooksul esineda mitmetes Eesti linnades. Sain palju esinemis-kogemusi ja tundsin, et Jumal on minu lähedal.
Pühapäevakoolist välja kasvades hakkasin osalema tüdrukute klubis, kus oli hea igal nädalal koos käia, palvetada ja rääkida Jumalast. Siis kutsuti mind noorteõhtule, kus käin tänaseni nii tihti kui võimalik. Mulle meeldivad noortekatel ülistus-teenistused kõige enam, sest siis mul on võimalus kogu hingest laulda Jumalale ja teda teenida.
Ühel õhtul oma toas piiblit lugedes tundsin, et ma tahan kogu ülejäänud elu elada koos Jumalaga. Rääkisin oma soovist emale. Ta oli minu mõttega nõus, küsis: „Kas oled selleks valmis? Kuula oma südamehäält ja tee oma otsus!“. Läksin pastor Leho Paldre juurde ja andsin talle oma soovist teada. Hakkasin käima ristimiskoolis ja sel suvel sain Kolgata suvelaagris ristitud.
Tean, et olen Jumala laps ja võin oma elu usaldada tema kätte, sest “inimese süda kavandab oma teed, aga Jehoova juhib tema sammu” (Õp.16:9).
Allikas Kolgata baptistikogudus
Minu tee Kristuse juurde algas juba varases lapsepõlves. Nimelt on mu ema kristlane ja selle tõttu käisime ikka pühapäeviti ka koguduses. Minu lugu ei alga päris sealt, kuigi samas hakkab ka, eks surmani ole kõik lood mingis mõttes lõpetamata ja lahtised.
Mäletan päeva, kui sain päästetud, õigemini õhtupoolikut. Mu hea sõber Ilmar Roosimaa oli mind viinud Elu Sõna kogudusse vaatama tükki “Taeva väravad ja põrgu leegid'', olin siis ehk 12aastane. Peale tüki lõppu oli võimalus minna eestpalvele ja oma elu Jumala kätesse usaldada. Mäletan hästi seda mõnusat pinget... Tahaks ette minna, aga samas on kerge kõhedustunne sees, lõpuks otsustasin ikka, et lähen. Ei saa öelda, et ma tollel hetkel täielikult mõistsin, mida see otsus tähendab, aga ma tundsin, et see on midagi, mida ma pean tegema. Palve tehtud, valdas mind ülevoolav rahu ja heameel, ei saanudki aru, miks, nüüd aga tean paremini (“Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab." Lk 15:10)
Kahjuks aga jäi toona asi poolikuks ja saamata edasist juhtimist, läksin tagasi oma asjade, toimetuste ja tegemiste juurde, lülitades Jumala oma elust välja. Minu õnneks oli mul tore naaber, kelle nimi on Mati Lohu. Isegi peale seda, kui ta ära kolis, suhtlesime edasi ja tema oli see, kes mind aeg-ajalt kristlikku laagrisse või noorteõhtutele kutsus.
Kolm aastat tagasi Kolgata noorte talvelaagris tärkas minus uuesti sügavam huvi ja küsimus, et milline on Jumal. Kuna olen palju lugenud kõiki rahvaste müüte ja muinasjutte, siis elasin mingis mõttes oma kirevas maailmas, kus kõik oli võimalik. (Kolm)ainuisikulise Jumala kontseptsioon tundus võõras, vastumeelne ja ebameeldiv. Ometigi otsisin ja uurisin edasi ja mingi hetk murdusin uuesti, mõistes, et saab olla ainult üks Jumal. Seda lihtsalt põhjusel, et kui jumalaid oleks mitu, siis poleks ta ju kõikvõimas, mis aga tähendaks, et ta pole ju Jumal. Mõistes, et mul on Jumalat oma ellu vaja, käisin ma erinevates kogudustes kuulamas, uurimas, vaatamas, leidmata õiget kohta ja otseselt kuskil pidevalt panustamata.
Lõpuks sain südamesse kutse tulla Kolgata kogudusse, kus sain sellel aastal ka ristitud.? Kui küsida, mille käest mind päästeti, siis võin öelda kahte asja: teadmatus ja patt.
Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus
Olen kristlane ja ma naudin elu Elava Jumalaga!
Ma olen alati teadnud, et Jumal armastab mind ning selle märgiks saatis Ta oma poja Jeesuse ristile surema minu eest, et mul võiks olla elav osadus oma Taevase Isaga ja et mul võiks olla igavene elu taevas. Kui ma lõpuks seda mõistsin, olin ma vapustatud Jumala tegudest!
See pani mind mõtlema hoopis millelegi suuremale, võimsamale. See suunas mu mõtted Jumalale, kes on tõotanud olla iga päev mu juures ja kes armastab mind nii väga!
Olen üles kasvanud kristlikus perekonnas, olen käinud väiksest peale pühapäevakoolis ja üleüldse kirikus kaasas oma vanematega.
Kuid oluline on teada, et mitte see ei teinud minust kristlast, vaid Jeesusega kohtumine, kui ma sain Tema lapseks. On au olla Jumala laps! Jeesuse võtsin vastu oma ellu juba väiksena, umbes 6 aastasena. Sellest ajast alates pole ma kunagi kartnud, mis minuga juhtuda võib, kuna teadsin, et Jumal on sellest ajast alates minuga!
Minu seiklused Jumalaga on olnud võrratud, iga päev leian midagi uut ja põnevat Tema kohta. Pole olnud ühtegi olukorda, kust ma oleksin väljunud kaotajana, kuna Jumala jaoks pole kaotusi, Ta ei saa mitte kunagi kaotada, Tema on võit, läbi Tema võidan ka mina!
Ma tean, et Jumal astub minu eest välja alati, ma usaldan Teda!
Kes leiab elava Jumala, on võitjate poolel, seda teades on mu elu saanud teise tähenduse!
Tean, mis tunne on elada ilma Jumalata, samuti tean, mis tunne on elada koos Jumalaga!
Ning loomulikult on Jumalaga koos MEGA parem kui ilma Temata!
Tema armastus annab mulle jõudu!
Minus pole enam tühjust, olen küll püüdnud seda tühjust täita erinevate asjadega ning leidnud, et vaid Jumal saab täita seda tühjust. Kui Sina praegu seda loed ja Sa tunned enda sees tühjust, siis tean, mis tunne see on, olen olnud seal kohas, tea, et vaid Jumal saab Sind aidata!
Jumalaga valitseb mu sees rahu! Jumalaga on hoopis põnevam, sa taipad, et su elul on eesmärk! Minu eesmärk on Jeesus ja sinna ma ka liigun!
Kui ma peaksin mõtlema oma elu üle järele ilma Jumalata, siis seda polekski.
On käputäis juhtumeid, kus ma oleksin oma elu kaotanud, kuid Jumal on olnud minuga ja mind hoidnud! Iga päev, mis mulle on antud, on Jumala suur kingitus, ma elan ainult Tema armust.
Hakkasin 2009. aasta detsembrikuust pidama päevikut, oma päevastest seiklustest Jumalaga.
Ning esmalt tahan välja tuua 3 päeva, kus tundsin, et mu sees Jumal kõneles minuga ning ütles, et kunagi ma hakkan koos Jakobiga Tema riiki teenima.
Mis tähendas seda, et ma olin valmis kõigeks! Olin valmistumas üheks suureks seikluseks, teadmata, mis see on. Ühel detsembrikuu päeval rääkisin Jakobiga ning ta ütles, et ta tunneb enda sees, et Jumal tahab rajada uut kogudust. Selle hetkel mõistsin, mis on Jumalal plaanis mu elu jaoks. Olen otsinud Jumala tahet, Jumal on rajamas 3D kogudust, Tartu inimesed vajavad seda, see on jällegi üks suurepärane viis, kuidas Jumal näitab, et Ta hoolib kõigist ja tahab oma armastust nendega jagada…
Ees on põnevad seiklused elava Jumalaga!
Joona
Allikas 3D Kogudus
