Hirm surma ees!

Sõidan mina täna rattaga. kõigepealt umbes 8km kõnniteedel ja kergliiklus teel Tartu lähedal. Kõik tundus turvaline. Muretsemiseks polnud põhjust, kuni hetkeni mil mu tee viis maanteele. Maanteel teatavasti sõidavad autod kiirusega 90km/h. Kiivrit mul tol hetkel ei olnud, sest see on juba sügise lõpust saati ühe inimese käes.

Mina sõidan umbes 25km/h. Sõidab üks auto mööda ja teine pole mingit probleemi. Kolmas sõidab mööda väga lähedalt ja järsku taban ennast mõttelt: "Kui palju inimesi on surnud just jalgrattaga maanteel sõites? päris palju." Seljatagant hakkab kostma uue auto mühin. "Jeesus palun tee nii, et see must mööda läheks." "Jess läkski mööda" Oota, midagi on mäda. Kui ma reaalses või tegelikult mitte nii reaalses olukorras mõtlen, et see must mööda läheks, kas mu elus on siis kõik ikka korras? Vist mitte. - see oli tolle hetke mõttekäik.

Aga nüüd lugedes Luuka evangeeliumi 22:42 - "Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!"
 Seda ütles kõige väeline Jeesus, kes kohe hakkas minema Ristile. järelikult on surmahirm inimlik ja väga loomulik. Aga siiski jääb küsimus, kas ma elan sellist elu nagu Jeesus tahab?