Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

USA uue rahualgatuse eesmärgiks on sõlmida Iisraeli ja Palestiina araablaste vahel rahu kahe aasta jooksul. Kui minevikus on selgunud, et selliseid tähtaegu ei ole olnud võimalik täita, on see kaasa toonud vägivalla, araablaste seisukohtade jäigastumise, ning nõudmised, et Iisrael järeleandmisi teeks. Kuni Iisrael ei saavuta edu oma õigustatud nõudmiste esitlemisel, see suundumus jätkub.

Viimastel päevadel on uudistes kõlanud oletusi, et USA ja Egiptus üritavad töötada välja uusi rahualgatusi, mis võivad paljuski olla sarnased. USA Lähis-Ida saadik George Mitchell on öelnud, et USA plaani eesmärgiks on Palestiina riigi piiride kindlaksmääramine üheksa kuu jooksul ning lõplikule kokkuleppele jõudmine kahe aasta jooksul. Mitchelli arvates võiksid paralleelselt toimuda Iisraeli ja Süüria vahel läbirääkimised Golani kõrgendike üle. „Me loodame, et pooled jõuavad kokkuleppele,“ ütles Michell kokkuvõtteks.

Egiptuse algatus, mida täna Washingtonis arutatakse, kõneleb samuti lõplikust kokkuleppest kahe aasta jooksul ning teeb ettepaneku, et Iisrael peaks enne läbirääkimiste taasalustamist tunnustama „rohelist piiri“ (1949. aasta vaherahu piir) Palestiina riigi piirina ja Ida-Jeruusalemma selle pealinnana. Järgmistel läbirääkimistel käsitletakse muu hulgas õigusi veele ning põgenike probleemi.

Iisraeli ministrid ja poliitikud seisavad vastu lähenemisele, mille järgi kõigepealt pannakse paika piirid. Nad arvavad, et territooriumite loovutatamine ilma selle eest midagi vastu saamata tähendab kõigi kaartide loovutamist Palestiina Omavalitsusele. Iisraelile ei jää mitte midagi, mille üle läbirääkimisi pidada ning mitte midagi, mida veel loovutada saaks.

Välisminister Avigdor Lieberman ütles, et Iisrael ei tohiks toetada illusioonide loomist. Läbirääkimised peaksid algama ilma tingimusteta ning ilma tähtaegu seadmata. Lieberman märkis, et kui minevikus seati tähtaegu ning neid ei täidetud, siis tõi see kaasa ainult äärmusluse ja vägivalla kasvu.

Peaminister Netanyahu väljendas sel nädalal siiski optimismi läbirääkimiste taasalustamise suhtes, kuna ta olevat näinud „...  muutusi õhustikus. Ma loodan, et aeg on nüüd rahuprotsessiga edasiliikumiseks küps.“ Veidi hiljem esines Likudi saadik Knessetis Danny Danon hoiatusega, et „Netanyahu viib meid lõpuks tagasi 1967. aasta eelsetesse piiridesse.“ 

Kommentaar

Sellist stsenaariumi oleme ennegi näinud! Oslo lepete sõlmimisest saadik on kõik USA presidendid üritanud esitada valemi ja kindla ajakava Lähis-Ida konflikti lahendamiseks. President Obama alustas sellega oma ametiajal eelkäijatest varem, kuid näib nende vigadest vähem õppinud olevat. Ajakavade koostamise ideel pole kunagi edu olnud. See toiming loob eeliseid kompromissidest keelduvale poolele ning õhutab üles äärmuslasi oma nõudmisi esitama ja tegutsema. 

Iga kord on läbirääkimiste nurjumise korral Iisraeli sunnitud järeleandmisi tegema, vaatamata sellele, et Palestiina araablased nurjumise eest vastutavad. Selliselt on Iisrael järk-järgult taganenud oma varasematest seisukohtadest keelduda läbirääkimistest PVO-ga, keelduda läbirääkimistest Jeruusalemma üle, keelduda läbirääkimistest tulevahetuse ajal, keelduda asunduste ehitustöö peatamisest. Iisrael on pidevalt loovutanud PO-le üha rohkem territooriumi, Ehud Olmert oli valmis isegi Templimäge moslemite kontrolli alla andma. Palestiina araablaste nõudmised on jäänud ikka samaks: kogu 1967. aasta eelne territoorium, Ida-Jeruusalemm pealinnaks ning põgenikele õigus tagasipöördumiseks. (See, et nad ka kogu ülejäänud Iisraeli territooriumi okupeeritud territooriumiks nimetavad, ei näi rahualgatuste sepitsejaid häirivat.)
 
Kui Obama tahab Iisraeli järeleandmisi tegema sundida, siis võib tähtaegade seadmine olla õigeks otsuseks. Ent seejuures võiks tal tekkida tahtmine vaadata, mis juhtus viimastel kordadel, kui seda tehti. Kui Clintoni rahualgatus 2000. aastal Camp Davidis läbi kukkus, järgnes sellele Al Aqsa terrorikampaania. Kui Bushi rahualgatus Annapolises 2008. aastal läbi kukkus, järgnes sellele Gaza sõda. Mõlemal juhtumil suurendas PO järgmistel läbirääkimistel oma nõudmisi. Praegusel hetkel keeldub Abbas Netanyahuga kõnelemast kuni ta ei ole asunduste ehitustööd täielikult külmutanud ning 1967. aasta piiridega nõustunud. Selliseid tingimusi ei ole kunagi varem kuuldud.

Millest lähtub loogika, mis pidevalt nõuab järeleandmisi Iisraelilt, kuid eirab araablaste soovimatust teha kompromisse? Lähis-Ida kommentaator Evelyn Gordon oletab, et see on tagajärjeks Iisraeli valmisolekule loobuda oma nõudmistest Juudea ja Samaaria (Läänekalda) suhtes. Kui arvatakse, et Iisraelil ei ole mingit ajaloolist, seaduslikku ega moraalset õigust sellele piirkonnale, siis on Iisrael „ei midagi muud kui varas,“ kirjutab ta. Just seda versiooni levitavad Palestiina araablased maailma meediale. Valmisolek Palestiina araablaste järelejätmatu vastuseisu aktsepteerimiseks näitab, et suur osa rahvusvahelisest kogukonnast aktsepteerib seda väänatud pilti. Kõik räägivad õiglasest ja püsivast rahust – ent valele ehitatud rahu ei saa olla õiglane.

Selle puuduse parandamiseks peaks Iisrael oma nõudmisi jõulisemalt maksma panema. Juutidel on õigustatud nõudmised Juudea ja Samaaria suhtes! Meile on nii kaua esitatud lugu Palestiina araablaste õigustest ja Iisraeli „okupatsioonist“, et paljude jaoks kõlab idee juutide õigustatud nõudmistest hälbinud mõtteavaldusena. Ent juutidel on Juudea ja Samaariaga palju tugevamad seosed kui araablastel. Kuidas seda tänapäeva poliitikas rakendada on iseasi. Kuni seda lugu ei esitleta, nähakse Iisraeli kohaolekut Juudeas ja Samaarias ebamoraalsena ning iga Iisraeli poolset järelandmist õigluse taastamisena. Iisraeli ja tema liitlaste ees seisab oluline võitlus: rääkida seda lugu.

Word of Life Israel