Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

6. KELLELE ON VAJA SURNUD MESSIAT?

Paljud inimesed on hukkunud õige ürituse eest. Oleme kuulnud tudengist Sant-Diegost, kes põletas enese, avaldamaks protesti Vietnami sõja vastu. Kuuekümnendatel aastatel paljud islamiusulised põletasid end, et tõmmata maailma ühiskonna tähelepanu Kagu-Aasiale.

Apostlite probleem seisnes selles, et nende üritus hukkus ristil. Nad uskusid, et Jeesus on Messias. Nad ei uskunud, et ta võib surra. Nad olid veendunud, et ta loob Jumala riigi ning hakkab valitsema Iisraeli rahvast.

Selleks, et mõista apostlite suhtumist Kristusesse, mõista nende täielikku uskumatust ristilöödud Kristusesse, peame endale selgeks saama ettekujutuse Messiast Kristuse ajal.

Jeesuse elu ja õpetus olid lahendamatus vastuolus kõigi juudi messiase teooriatega. Lapseeast alates sisendati neile, et kui Messias tuleb, saab temast kuninglik võidukas poliitiline juht. Ta vabastab juudid orjusest ning taastab Iisraeli iidse au. Kannatav Messias “oli juudi messiase põhimõtetele täiesti võõras.”

J. F. Scott kirjeldab järgmiselt Kristuse ajastut:

“... see oli enneolematute rahutuste periood. Religioossed juhid nägid palju vaeva rahva rahustamisega: kõik ootasid tõotatud Päästjat. See ootuse pinge oli tingitud ka riigi viimaste aegade ajaloo sündmustest. Juba terve juutide põlvkond oli elanud roomlaste valitsemise all, kes igati piirasid nende vabadust. Roomlaste tagakiusamised äratasid juutides patriootilisi meeleolusid. Sel kriitilisel perioodil iidne unistus imelisest pääsemisest ja kuningas-Messiast, kes toob neile pääsemise, sai uue mõtte, kuigi tegelikult midagi uut temas ei olnudki. Evangeeliumites kirjeldatud rahutustele eelnes pikk ootamise periood.

Rahva enamus kujutas Messiat samasugusena nagu palju aastaid tagasi oli Jesaja oma kaasaegsetele: Taaveti Poeg, kes toob juudi rahvale võidu ja õitsengu. Evangeeliumist näeme selgesti, et rahva ettekujutusel Messiast oli kõigepealt rahvuslik ja poliitiline iseloom.”

Heebrea õpetlane Joseph Klausner kirjutab:

“Messias muutus järjest mitte ainult suuremaks poliitiliseks juhiks, vaid ka haruldaste kõlbeliste omadustega inimeseks.”

Jacob Cartenhus kirjeldab nõnda Kristuse ajastu juutide meeleolusid: “Juudid ootasid Messiast, kes vabastab neid roomlaste ikkest... messialikud lootused olid rajatud eelkõige rahvuslikule vabanemisele.”

“Heebrea Entsüklopeedia“ räägib, et juudid ootasid tõotatud lunastajat Taaveti soost, kes vabastaks neid vihatud võõramaa rõhujate ikkest, teeks lõpu paganlikule Rooma valitsemisele ning looks oma kuningriigi, rahu ja õigluse kuningriigi.“

Sel perioodil elasid juudid tõotatud Messia tuleku lootuses. Jüngrid uskusid Messiasse nii „täpselt”, nagu ka neid ümbritsevad inimesed. Nagu kirjutas Myllar Burrews, “Jeesus oli niivõrd erinev sellest, millisena juudid kujutasid endale ette Taaveti Poega, et isegi tema enda jüngrid ei osanud seostada Messia ideed Jeesusega.”

Jeesuse sünged sõnad tulevasest ristilöömisest ei tekitanud sugugi entusiasmi jüngrites (Lk 9:22). Nagu märgib A. Burrows, tundus, et veel on lootust, et ta vaatab liiga süngelt tekkinud olukorrale, et tema kartused osutuvad põhjendamatuteks... Ristilöödud Kristus – jüngrite meelest tähendas see vaid häbi, selles peitus lahendamatu vastuolu ning suurem osa juutidest jäidki selle veendumuse juurde isegi peale Issanda minekut taevasesse ausse.”

Alfred Edersheimil, endisel Oxfordi professoril oli õigus, kui ta ütles, et „kõige kummalisem kõigest, mida me teame Kristusest, – on aeg, millal ta tuli inimeste juurde.“ (8)

Uuest Testamendist loeme apostlite suhtumisest Kristusesse: nemad ootasid Messiat – võitjat. Peale seda, kui Jeesus oli öelnud jüngritele, et ta peab minema Jeruusalemma ja seal kannatama ja surema, ning seejärel tõuseb ülesse, palusid Jakoobus ja Johannes, et ta lubaks neile, et nad saaksid Tema kuningriigis istuda üks Tema vasakul ja teine paremal pool (Mk 10:32–38). Millisest Messiast nad mõtlesid sel momendil? Kas kannatavast ristilöödud Messiast? Ei iialgi! Nad mõtlesid poliitilisest juhist. Jeesus vastas neile, et nad ei mõistnud tema sõnu ning nad ei tea, mida paluvad.

Kui Jeesus rääkis neile oma kannatustest ja ristilöömisest, ei mõistnud need kaksteist jüngrit, mida Tema selle all mõtleb (Lk 18:31–34)! Nende päritolu ja kasvatus sundis neid eeldama, et neid ootab ees „hea elu“. Ning seejärel oli – Kolgata. Kõik nende lootused, et Jeesus saab nende Messiaks, olid purunenud. Jüngrid läksid nõutuna laiali oma kodudesse. Kõik need aastad olid kulutatud asjata!

Fulleri nim. Teoloogia Seminari Uue Testamendi professor dr. George Ladd kirjutab:

„Just sellepärast jüngrid jätsidki ta maha, kui ta kinni võeti. Nad uskusid niivõrd võidukasse Messiasse, kes allutab enesele kõik vaenlased, et kui nad nägid teda alandatuna, piitsaga veriseks pekstuna, mannetu vangina Pilaatuse käes, keda viidi hukkamisele nagu kõige tavalisemat kurjategijat, – siis olid kõik nende messialikud lootused Kristusele purunenud. Psühholoogiast teame, et me kuuleme vaid seda, mida me ootame ning soovime kuulda. Jeesuse ettekuulutus tulevastest kannatustest ja surmast jäi nende poolt kuulmata. Vaatamata tema hoiatustele olid jüngrid täiesti ettevalmistamata...”

Kuid mõne nädala möödudes, vaatamata kõigile varem olnud kahtlustele, tulid jüngrid tagasi Jeruusalemma ning hakkasid ülistama Jeesust kui Päästjat ja Jumalat, kui juutide Messiast. Ainukese veenva tõlgenduse sellele leian ma esimeses kirjas Korintlastele 15:5 – “et ta ilmus... pärast seda neile kaheteistkümnele“. Missugune muu asi oleks võinud anda lootuse kaotanud jüngritele tagasi jõu, et nad läksid kuulutama rahvale Evangeeliumi, kannatasid ning surid ristilöödud Messia eest. Nähtavasti oli ta tõesti “ka pärast oma kannatamist mitme tõestusmärgiga näidanud ennast elavana, ilmudes neile nelikümmend päeva ning rääkides neile Jumala riigist” (Ap 1:3).

Jah, paljud inimesed on surnud tõe eest, kuid apostlite tõde hukkus ristil. Ainult ülestõusmine ning järgnev Kristusega kohtumine suutis veenda tema järgijaid selles, et ta oli tõesti Messias. Ning selle tõestuseks ei ole mitte ainult nende sõnad ja elu, vaid ka nende surm.