Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

1. MIS ON SIIS TEMAS ERILIST?

Hiljuti vestlesin ma inimestegrupiga LosAngelesist. Ma küsisin nendelt:

“Kes oli teie arvates Jeesus Kristus?”

“Ta oli suur religioosne juht,” vastati mulle. Jah, ma olen sellega nõus. Tõepoolest, Jeesus oli suur religioosne juht. Kuid ma olen veendunud, et ta oli mitte ainult suur religioosne juht.

Sajandite kestel vaidlevad inimesed selle üle, kes oli siiski Jeesus. Miks oli selle inimese pärast nii palju vaidlusi? Miks tema nimi kutsub inimestes esile palju suurema reaktsiooni kui teiste religioossete juhtide nimed? Mille poolest Jeesus erineb nendest? Miks Buddha, Muhamedi ja Konfutsiuse nimed ei kutsu esile nii valulikke reaktsioone?

Põhjus peitub selles, et Jeesus kuulutas ennast Jumalaks. Selles ongi tema peamine erinevus teistest. Inimesed, kes tundsid Jeesust, said väga kiiresti aru, et ta omistab endale täiesti võimatuid omadusi. Tema sõnad rääkisid selgelt, et Ta peab ennast mitte lihtsalt prohvetiks või õpetajaks, vaid ta pretendeeris täiesti ilmselt sugulusele Jumalaga. Ta kinnitas, et ainult temas üksnes on tee Jumala juurde, pattude andeksandmise ja päästmise juurde. Paljudele tundub, et niisugune erakordsus piirab neid väga ning nad ei taha sellesse uskuda. Kuid antud hetkel ei ole asi isegi selles, millesse meie tahame või ei taha uskuda. Küsimus on esialgu hoopis teine: kelleks pidas ennast Jeesus ise?

Mida räägivad sel teemal dokumendid, mis on Uues Testamendis?

Tihtipeale meie kuuleme sõnu “Jeesuse jumalik olemus”. Sellega peetakse silmas, et Jeesus Kristus on Jumal.

A. H. Strong oma “Süstemaatilises teoloogias” pakub järgmist Jumala definitsiooni: “See on mõõtmatu ja täiuslik vaim, kelles kõik olemasolev saab oma alguse, liikumapaneva jõu ja lõpu. See definitsioon sobib igale usundile, sealhulgas ka musulmanidele ja judaistidele. Teism õpetab, et Jumal on isiksus ning et universum oli tema poolt planeeritud ja loodud. Jumal säilitab temas elu ning juhib teda tänapäevani.

Kristlik usuõpetus lisab sellele seletusele veel ühe elemendi: “...ja kes sai Jeesuseks Naatsaretist”.

Jeesus Kristus – see ei ole lihtsalt nimi. See on õigemini aunimetus. Nimi Jeesus tuleneb Jeeshua (või Joosua) nime kreekakeelsest variandist, mis tõlkes tähendab “Jehoova-Päästja” või “Issand-Päästja”. Nimetus “Kristus” on võetud kreeka keelest ning tähendab “Messias” või otseses mõttes· “Võitu” (Tn 9:26). See aunimetus (“Kristus”) kätkeb endas kuninglikku ja preesterlikku funktsiooni ning tutvustab Jeesust kui preestrit ja kuningat, kellest olid ennustanud prohvetid Vanas Testamendis. Selles kinnituses on otsustav tähendus Jeesuse ja kristluse tõeliseks mõistmiseks.

Uus Testament kirjeldab Kristust kui Jumalat. Nimed, milledega nimetatakse Kristust Uues Testamendis, on sobivad vaid Jumala nimetamiseks.

Näiteks, Jeesust nimetatakse Jumalaks järgmises lauses: “Oodates õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist” (Tt 2:13; Jh 1:1; He 1:8; Ro 9:5; 1Jh 5:20,21). Piibel nimetab Tema sääraseid omadusi, mis on omased vaid ainult Jumalale endale. Meie saame teada, et Jeesus on elu allikaks (Jh 1:4; 14:6); Ta on kõikjalviibiv (Mt 28:20; 18:20); kõiketeadja (Jh 4:16; 6:64; 17:22–27); kõigeväeline (Ilm 1:8; Lk 4:39–55; 7:14,15; Mt 8:26,27)@ ning surematu (1Jh 1:11,12,20; Jh 1:4j).

Jeesus võttis vastu ainult Jumalale kuuluvaid auavaldusi ja kummardamist. Jeesus ütles: “...kirjutatud on: “Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima! “ (Mt 4:10). Ja siiski võttis Jeesus vastu kummardamist nagu Jumal (Mt 14:33; 28:9), vahest isegi nõudis ainult Jumalale kuuluvat kummardamist (Jh 5:23; He 1:6; Ilm 5:8–14).

Suur osa Jeesuse järgijatest olid õigeusklikud juudid, kes uskusid ainsasse tõelisse Jumalasse. Nad olid läbinisti monoteistid, kuid siiski tunnistasid nad teda kui inimeseks saanud Jumalat.

Saulus (Paulus), kes valmistus saama preestriks, oli mitmekülgselt haritud ja ei olnud päris nõus tunnistama Jeesuse jumalikku olemust ning kummardama inimest Naatsaretist, nimetades teda Issandaks. Kuid just Paulus tunnistas seda, öeldes: “Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks – karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi” (Ap 2:28).

Ning hiljem, kui Kristus küsis Peetruselt, kelle Peetrus arvab teda olevat, vastas see: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg (Mt 16:16). Jeesus ei hakanud ümber lükkama või täpsustama Peetruse järeldust, vaid oli sellega nõus ja viitas seejuures teate allikale: “Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid meie Isa, kes on taevas” (Mt 16:17).

Marta, kes hästi tundis Jeesust, ütles temale: “Jah, Issand, mul on see usk, et sina oled Kristus (s.o. Messias) Jumala Poeg” (Jh 11:27). Siis veel Naatanael, kes arvas, et Naatsaretis midagi asjalikku tekkida ei saa, aga kõneluses Jeesusega vastas talle samuti: “Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas” (Jh 1:49).

Kui Stefanost visati kividega, tema palus Jumalat ja ütles: “Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!” (Ap 7:59). Heebrea kirja autor nimetab Kristust Jumalaks: “Aga Pojale ta ütleb: “Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti” (He 1:8).

Ristija Johannes teatas Jeesuse tulekust sõnadega: “Ja Püha Vaim tuli ihulikul kujul alla nagu tuvi tema peale ja hääl kostis taevast: “Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel” (Lk 3:22).

Ning lõpuks meil on Tooma tunnistus, keda kõik tunnevad “uskmatu Toomana”. Iseloomult oli ta arvatavasti tänapäeva tudengi sarnane. Tema ütles: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!” (Jh 20:25).

Ma saan temast täiesti aru. Rääkides tänapäeva keeles, ütles ta:

– Teate, lõppude lõpuks mitte iga päev inimesed ei ärka surnuist üles ning ei esita ennast kui Jumalat inimese ihus. Mina vajan tõestusi!

Kaheksa päeva pärast seda, kui Toomas rãäkis oma kahtlustest teistele jüngritele, tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teile!” Seejärel ütles ta Toomale: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse ja ära ole uskmatu vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles temale: “Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütleb temale: “Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (Jh 20:26–29).

Jeesus võttis vastu pöördumise enda poole kui Jumala poole. Ta mõistis Tooma hukka tema uskmatuse, kuid mitte kummardamise pärast.

Mingi kriitik võib vastu väita, et kõik need andmed Kristuse kohta tulevad teistelt, aga mitte temalt eneselt. Üliõpilased loengutel ütlevad mulle vahest tähtsalt, et Kristuse kaasaegsed ei mõistnud teda, samuti nagu meiegi teda ei mõista. Teiste sõnadega, et Kristus ise ei pidanud ennast Jumalaks.

Mina ei kahtle vähimalgi määral, et Kristus pidas end Jumalaks. See minu veendumus saab otsest kinnitust Uue Testamendi tekstidest. Niisuguseid kirjakohti oli väga palju ja nende tähendus on absoluutselt selge.

Üks ärimees uuris kaua aega Pühakirja, et teha endale selgeks, kas Kristus pidas ennast Jumalaks või mitte. Lõpuks ütles ta:

– See, kes loeb läbi Uue Testamendi ja ei näe, et Kristus pidas end Jumalaks, see on lihtsalt pime, kui mitte veelgi hullem: see on sama, kui jalutada päikesepaistelisel päeval väljas ning rääkida, et sa ei näe päikest! –

Johannese Evangeeliumis on kirjeldatud sõnelus Jeesuse ja religioossete juutide vahel. Jeesus tegi jalutu mehe terveks hingamispäeval ning ütles talle: “Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!” Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et ta oli teinud seda hingamispäeval. “Aga Jeesus kostis neile: “Minu Isa tegutseb täninì ja mina tegutsen!” Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam teda tappa, et ta mitte ainult eì olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka ütelnud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks.”” (Jh 5:16–18}.

Muidugi, minule võivad inimesed öelda:

– Ma võin samuti öelda: “Minu isa töötab siiamaani ja mina töötan ka. Mis sellest on? See ei tõesta ju veel midagi “.

Sellele ma võin vastata järgmist. Uurides ükskõik milliseid dokumente, peame pidevalt lähtuma antud ajastu keelest ja kultuurist ning, mis kõige tähtsam, peame arvestama, kellele on öeldud ühed või teised sõnad. Antud juhul on jutt juutide kultuurist ning Jeesuse sõnad on suunatud religioossetele juutidele.

Vaatame, kuidas mõistsid juudid Jeesuse sõnu 2000 aastat tagasi oma kultuuri piirides. “Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam teda tappa, et ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ütelnud ka Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks” (Jh 5:18).

Mis siis tekitas nendes nii raevuka reaktsiooni?

Selle kutsus esile järgmine asjaolu: Jeesus ütles “Minu Isa”, aga mitte “meie Isa”, ning lisas seejuures veel: “tegutseb tänini”. Sellega ta võrdsustas ennast Jumalaga ja asetas oma teod ühele tasemele Jumala tegudega.

Juudid ei nimetanud Jumalat “minu Isa”. Kui nad vahest ka nimetasid, siis seejuures täpsustasid: “taevane Isa”. Kuid Jeesus seda ei teinud. Kui ta ütles Jumala kohta “Minu Isa”, siis juudid mõistsid seda nii, nagu Jeesus oligi tahtnud öelda. Seejuures Jeesus pidas silmas seda, et niikaua kuni tegutseb Jumal, Jeesus, Tema Poeg tegutseb samuti. Juutide religioossed juhid mõistsid väga hästi tema sõnade mõtet, mis tähendas, et Tema on Jumala Poeg. Selle tõttu hakkasid nad teda veel rohkem vihkama. Kui nad varem tahtsid teda ainult kiusata, siis nüüd nad tahtsid teda juba tappa.

Kristus ei pretendeerinud ainult võrdsusele Jumalaga, keda ta nimetas oma Isaks. Tema kinnitas, et tema ja Jumal on üks tervik.

Templi uuendamise pühal Jeruusalemmas juutide liidrid küsisid Jeesuselt, kas ta on Kristus. Jeesus vastas jaatavalt nende küsimusele ning lisas: “Mina ja Isa oleme üks!” (Jh 10:30).

“Siis võtsid juudid jälle maast kive, et teda nendega visata. Jeesus kostis neile: “Palju häid tegusid olen ma teile näidanud oma Isast; missuguse teo pärast nende seast tahate te mind kividega visata?” Juudid vastasid temale: “Hea teo pärast me ei viska sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärsst ja et sina, kes oled inimene, pead ennast Jumalaks!” (Jh.10: 31–33).

Paneb lausa imestama, millise reaktsiooni kutsusid esile Jeesuse sõnad: “Mina ja Isa oleme üks”. Uurides kreekakeelset Evangeeliumi originaali, ilmneb üks huvitav asjaolu. Uurija A. G. Robertson märgib, et kreeka keeles “üks” on kesksoost, mitte aga meessoost sõna, ning ta tähendab mitte niivõrd füüsilist või sihtide ühtsust, kuivõrd ühtset olemust või allikat. Ta kirjutab: “Jeesuse kinnitus Isa ja Tema Poja seosest saavutab selles lühikeses fraasis kõrgeima punkti. Sellepärast ta tekitaski variserides nii raevuka reaktsiooni.”

On selge, et inimestel, kes kuulasid neid Jeesuse sõnu, ei tekkinud kahtlusi selles, et Jeesus peab ennast Jumalaks. Leon Morris, Ridlei nim. Kolledži dekaan Melbournist kirjutab: “Juudi rahva juhid nägid Jeesuse sõnades ainult Jumala pilkamist ning nad tahtsid tema üle kohut mõista. Seaduse järgi Jumala pilkamist pidi karistatama kividega surnuks viskamisega (3 Mo. 24 :16). Kuid nad ei tahtnud asja seaduslikku arutamist. Nad ei kavatsenud valmistada ette süüdistusi, mille alusel võimud saaksid määrata vastava karistuse. Haaratud raevust, võtsid nad enda peale nii kohtuniku kui ka timuka osa.

Jeesust ähvardas kividega surnuks viskamine “Jumala pilkamise pärast”. Juudid mõistsid kahtlemata, mida ta silmas pidas. Kuid kas nad hetkekski mõtlesid: aga võib-olla ta räägib tõtt?

Jeesus oli korduvalt rääkinud, et temal on Jumalaga üks päritolu ja olemus. Ta ütles kartmatult: “Kui te mind tunneksite (Jh 8:19), siis te tunneksite ka mu Isa!”

“Ja kes näeb mind, see näeb seda, kes mind on läkitanud.” (Jh 12:45); “Kes vihkab mind, see vihkab mu Isa!” (Jh 15:23); “Et kõik austaksid Poega, nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa Isa, kes tema on läkitanud” (Jh 5:23) jne.

Kõik need kirjakohad tõestavad veenvalt, et Jeesus pidas ennast mitte lihtsalt inimeseks, vaid Jumalaga võrdseks olendiks. Inimesed, kes arvavad, et Jeesus oli lihtsalt Jumalale lähemal kui kõik teised, ei ole küllalt sügavalt mõistnud tema sõnu, mis olid toodud eespool (Jh 5:23).

Ükskord ma pidasin loengut Lääne-Virginia ülikooli kirjanduse osakonnas. Loengu ajal katkestas mind üks professor. Ta ütles:

– Jeesus ütleb enda Jumala olevat ainult Johannese Evangeeliumis, mis on kirjutatud viimasena neljast evangeeliumist. Kõige varasemas, Markuse Evangeeliumis, pole kordagi öeldud, et Jeesus pidas ennast Jumalaks.

Mul oli kohe selge, et see inimene ei ole kunagi lugenud Markuse Evangeeliumi, ja kui ka on lugenud, siis äärmiselt tähelepanematult.

Vastuseks tema väitele avasin ma Markuse Evangeeliumi selle kirjakoha, kus Jeesus annab patud andeks. “Kui Jeesus nende usku nägi, ütles ta halvatule: “Poeg, su patud antakse andeks! “” (Mk 2:5, vt. ka Lk 7:48–50).

Juutide seaduse järgi võis seda teha ainult Jumal. Jesaja 43:25 on öeldud, et vaid Jumal üksi võib patud andeks anda.

Sellepärast kirjatundjad saidki selle ütlemise peale nii vihaseks: “Mida seesinane räägib? Ta pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal?” Jeesus ütleb neile: “Kumb on kergem, kas ütelda halvatule: Sulle antakse patud andeks! või: Tõuse üles ja võta oma voodi ning kõnni?” (Mk 2:7–9).

Wycliff kommenteerib seda nii: “Sellele küsimusele on võimatu vastata. Öelda neid fraase on ühtmoodi kerge, kuid tegelikult teostada nii üht kui teist on jõukohane ainult Jumalale. Pettur, kes kardab, et ta vale tuleb ilmsiks, valiks muidugi esimese fraasi. Jeesus tegi haigeid terveks selleks, et kõik näeksid, et temal on vägi, millega ta saab võita haiguse algpõhjuse.”

Nende sõnade pärast süüdistati teda Jumala pilkamises. Louis Sperry Scheifer kirjutab selle küsimuse kohta:

“Mitte ühelgi elusolendil maailmas ei ole ei väge ega õigust patte andeks anda. Mitte keegi ei saa anda meile patte andeks, välja arvatud see Üksainus, kelle vastu meie oleme pattu teinud. Kui Kristus andis patte andeks – selles ei ole meil aga mingit kahtlust – läks ta kaugele väljapoole inimvõimete piire. Keegi peale Jumala enda ei või patte andeks anda ning kuna Jeesus andis patte andeks, siis ei jää mingeid kahtlusi selles, et ta oli Jumal.”

Pattude andeksandmise idee ei andnud mulle kaua aega rahu, ma ei osanud seda kuidagi mõista. Ükskord ma kõnelesin Jeesuse jumalikust olemusest loengul filosoofia teaduskonnas ning tõin näite Markuse Evangeeliumist. Üks tudeng hakkas minuga vaidlema ning ütles, et Jeesuse poolt pattude andeksandmine ei tõesta veel sugugi tema jumalikku olemust. Et Jeesus lihtsalt ütles, et annab sellele inimesele andeks, kuid et see veel ei tõesta, et ta tunnistas ennast Jumalaks. Ma mõtlesin kaua selle tudengi sõnade üle ning järsku mul plahvatas: ma mõistsin, mille pärast said kirjatundjad vihaseks! Muidugi, iga inimene võib mulle öelda: “Ma annan sulle andeks.” Kuid seda mulle öelda saab ainult see inimene, kelle vastu ma patustasin! Ja samuti ka vastupidi, kui keegi teeb pattu minu vastu, võin ma talle öelda: “Ma annan sulle andeks.” Kuid Kristus oli hoopis teises situatsioonis: halvatu tegi pattu Jumal-Isa vastu, ning Jeesus ütles talle: “Sulle antakse su patud andeks.” Tõesti, meie võime inimesele andeks anda, kui ta teeb meile liiga, kuid pattu Issanda vastu saab andeks anda ainult Issand Jumal. Ja seda tegigi Jeesus.

Pole imestada, et juudi vaimulikkond oli nördinud sellest, et mingi puusepp Naatsaretist lubas endale sellist voli. Pattude andeksandmise vägi, mis oli antud Jeesusele – see on särav näide sellest, et tema kasutas väge, mis on omane vaid Jumalale.

Markuse Evangeeliumis on kirjeldatud kohtumõistmist Jeesuse üle (Mk 14:60–64). Seal on selgelt kirjutatud, et Jeesus rääkis oma jumalikust olemusest: “Siis ülempreester astus keskele ja küsis Jeesuselt ning ütles: “Eks sa kosta midagi selle vastu, mida need tunnistavad sinu kohta?” Aga tema jäi vait ega vastanud midagi. Taas küsis talt ülempreester ja ütles temale: “Kas sina oled Kristus, Kiidetava Poeg?” Ja Jeesus ütles: “Mina olen see ja te peate nägema Inimese Poja istuvat Jumala väe paremal poolel ja tulevat taeva pilvedega.” Siis rebestas ülempreester oma kuue ja ütles: “Kas meil veel on vaja tunnistajaid?” Te olete kuulnud jumala pilget! Mis te arvate?” Aga nad kõik otsustasid, et ta on surma väärt.”

Alguses Jeesus ei tahtnud vastata, ning siis ülempreester viis teda vande alla. Vande all Jeesus oli sunnitud vastama (ja ma olen väga rõõmus, et ta lõpuks vastas). Küsimusele: “Kas sina oled Kristus, Kiidetava Poeg?” vastas ta jaatavalt.

Millised seletused andis siis Kristus kohtus? Esiteks, ta nimetas ennast Kiidetaks, s.o. Jumala Pojaks; teiseks, istuvaks Jumala väe paremal poolel, ning kolmandaks, Inimese Pojaks, kes tuleb taeva pilvedega. Need sõnad kirjeldavad teda kui Messiast. Väga tähtis on vaadelda neid koos, ühtselt.

Sinedrion (juutide ülemkohus) mõistis hästi Jeesuse sõnade mõtte. Just seetõttu ülempreester rebestas oma kuue ja ütles: “Kas meil veel on vaja tunnistajaid?” Jeesus mõisteti süüdi tema enda poolt öeldud sõnade pärast.

Robert Anderson rõhutab: “Kõige veenvamad tõendused, need on vaenulikult meelestatud tunnistajate seletused. Jeesuse vaenlaste teod tõestavad ümberlükkamatult seda fakti, et tema nimetas ennast Jumalaks. Tuleb arvestada seda, et ajastul, millest on jutt, juudid ei olnud sugugi mingid ürgaegsed ja harimatud metslased. See oli sügavalt religioosne rahvas, kellel oli väga kõrgelt arenenud kultuur. Ning just nende sõnade pärast Sinedrion – rahvuslik ülemnõukogu, mille koosseisu kuulusid eriti suured religioossed juhid, nende seas Kaifas ja tema suur õpilane Saulus Tarsosest – mõistis üksmeelselt tema surma.”

Ei saa olla mingit kahtlust, et Jeesus andis neid seletusi vabatahtlikult. Sama selge on ka see, et juudid mõistsid tema sõnu kui tunnistust, et ta on Jumal. Nendel tuli valida, kas lugeda tema sõnu kui Jumala pilkamist, või hakata uskuma, et tema on Jumal. Kohtumõistjad said sellest väga hästi aru – sellepärast nad lõidki tema risti ning pärast veel pilkasid teda selle eest, et ta oli lootnud Jumala peale...  Sest ta ütles: “Ma olen Jumala Poeg” (Mt 29:43). Tuntud eriteadlane Uue Testamendi alal, H. B. Swete, selgitab, miks ülempreester rebestas oma kuue:

“Seadus keelas ülempreestril rebestada oma riideid väikestes isiklikes konfliktides (3Mo 10:6; 21:10), kuid kui ta oli täitmas oma kohtuniku ülesandeid, pidi ta traditsiooni kohaselt just nimelt selliselt väljendama oma nördimust iga jumalapilke puhul, mille tunnistajaks ta oli. Peab märkima, et hättajäänud kohtunik tundis sel otsustaval momendil suurt kergendust. Ta ei pidanud enam tundma muret selle üle, kas leidub kindlaid tunnistajaid või mitte; vajadus nende järele langes ära, sest kinnivõetu ise tunnistas oma süüd.”

Meie oleme juba aru saanud, et see ei olnud kaugeltki üks tavaline kohtumõistmine.

Jurist Irvin Linton kirjutas: “See on absoluutselt unikaalne juhus, kui kohtus arutatakse mitte süüdimõistetu tegusid, vaid tema isiksust. Jeesuse vastu esitatud süüdistus, tema poolt selle omaksvõtmine (täpsemalt tunnistus, või veel täpsemalt tegu) kohtu ees, mille alusel Teda süüdi mõisteti, ülekuulamine Pilaatuse juures, kiri tema ristil ja inimeste kisendamine ristilöömise ajal – kõik see tekitab ühe küsimuse: kes ta siis on?” Mida teie mõtlete Kristusest? Kelle poeg Ta on?”

Kohtunik Gainor, kuulus jurist  New Yorgist, räägib, et ülemkohus süüdistas Jeesust ainult Jumala pilkamises. Ta kirjutab:

– Lugedes ükskõik millist neljast evangeeliumist, saab selgeks, et nii–öelda kuritegu, mille eest mõisteti Jeesuse üle kohut, seisnes Jumala pilkamises:

– Tema väitis, et Temal olevat üleloomulik “vägi, sellist tunnistust inimese suust aga peeti Jumala pilkeks” (vt. Jh 10:33). Gainor mõtleb siinjuures sõnu “...et sina, kes oled inimene, pead ennast Jumalaks!”

Tavaliselt peetakse inimese üle kohut tema tegude pärast. Jeesusega oli asi teisiti: Tema üle peeti kohut selle pärast, kes Ta oli.

Isegi sellest ühest episoodist kohtus on küllalt, et aru saada – Jeesus ise tunnistas oma jumalikku olemust. Tema kohtunikud olid selle tunnistuse kuulajad. Peale selle, sel päeval, mil teda risti löödi, meenutasid tema vaenlased, et ta tunnistas ennast Jumalaks inimese kujul.

“Nõndasamuti naersid teda ka ülempreestrid ühes kirjatundjate ja vanematega ning ütlesid: “Teisi on ta aidanud, iseennast ta ei või aidata; kui ta on Iisraeli kuningas, astugu ta nüüd ristilt maha, siis me usume temasse! Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd teda, kui ta tahab; sest ta on ütelnud: Ma olen Jumala Poeg!”” (Mt 27:41–43).