Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

• Eelmine
• 1 / 2
• Järgmine

Lk 15,1-10: Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: "Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!" Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: "Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!"

Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!" Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab."

Lapsepõlves:

Kogu seg on minus elanud teadmine, et Jumal ja üleloomulik sfäär on olemas, minu pöördumine ei ole seega mitte Jumala olemasolu esimene teadvustamine, vaid Jumalaga tutvumine ja Tema omaks saamine.Minu esimene kogemus Jumalaga oli aastal 1989. Olid Jõulud ja sel aastal ei olnud lund. Käisin siis esimeses klassis. Jõulude ajal sattusime perega Elva Baptistikogudusse, kus minu vanavanemad olid pikaaegsed liikmed ja kaasateenijad olnud. Ja toonane pastor Toivo Pilli rääkis jõuluevangeeliumi loo, mis sai mulle sel hetkel vägagi elavaks. Asjale aitas kaasa lumetus, mis aitas veelgi paremini ette kujutada Iisraeli lõunamaist olustikku Jeesuse sünniajal. Ma kogesin siis midagi sellist, mida ma ei osanud küll sõnadesse panna aga mis on mulle eluks ajaks meelde jäänud. Kuna meie pere oli vaene, siis sain selle pärast koolis ka tagakiusu tunda. Asi läks kohati päris talumatuks. Kui olin 13, siis võtsin esimest korda lugemiseks kätte oma esimese Piibli, mille vanaema oli mulle kinkinud kui olin 10. Võib öelda, et vanaema oli see tähtis inimene minu elus, kes külvas minusse tõelise ususeemne ja tema eestpalvete mõju tunnen oma elus ka täna. Põlvkondade järjepidevus on minu silmis väga kallis ja mul on rõõm sellest osa saada.

Isa oli mulle öelnud, et hea on alustada Uuest Testamendist ja nii ma siis lugesingi esimest korda läbi Uue Testamendi. Ma sain kohe aru, et tegemist on tõese ja õige asjaga. Kõik see, millest olin suuteline aru saama, pasitis mulle nii õige ja heana. Tundsin, et nii peakski üks hea inimene elama, nagu siin on kirjas aga taipasin üsna pea, et mul pole võimalik niimoodi elada, et ma ei suuda seda teha. Ikka juhtub eksimusi ja ma teadsin, et ma ei suuda sellel kõrgusel viibida. Veel avaldas mulle väga sügavat muljet üks vaimulik traktaat, mis meil kodus oli. Selle pealkiri oli: "See oli sinu elu"

Siit leiad traktaadi sisu: http://evolutsioon.usk.ee/sonum/

Tundsin, et mina tahan elada ja olla nagu see mees, kes elas Jumalale kuulekat elu ja ma ei taha minna põrgusse nagu see ülbe ja rikas mees seal traktaadis. Mius tärkas igatsus igavese elu järele. Läks aega ja me kolisime Elvast perega Lääne- Virumaale. Uues koolis oli rahulikum ja kiusamist ka ei tulnud, kuna meil oli sõbralik ja kokkuhoidev klass. Koolis läks mul hästi, õppisn neljadele ja viitele ja käisin olümpiaadidel, mul läks väga hästi.

Teismeiga

15 aastaselt võtsin Uue Testamendi lugemiseks teiskordselt kätte ja võisin südames end salausklikuks pidada kuid sügavalt see usk minus ei juurdunud. Tunnustusvajadus pani mind olema täpselt samasugune nagu kõik mu kaaslased. Minu usk oli surnud, minu käitumine, sõnavara jm ei erinenud millegi poolest sellest, kuidas mu ümber käituti. Minu usk oli pelgalt teoreetiline. Aga kui käisin 9. klassis siis juhtus minuga üks täiesti ootamatu lugu. Puutusin esmakordselt väga otseselt ja isiklikult kokku vaimumaailma ilmingutega. Kuigi need polnud üldjoontes mulle kui kõrvaltvaatajale võõrad, kuna mu tädi tegeles igasugu esoteeriliste asjadega: keerutas taldrikut, tegi kosmogramme ja ei saanud selle tõttu aastaid enam öösiti rahulikku und. Aga tol korral magasin oma voodis nagu öösel ikka ja siis une pealt keegi väristab mu kätt: Räägi peast edasi! Siis hüüdsin ma esimest korda kogu südamest Jumala nime appi. Läksin õue, vaatasin märtsi varahiommikusse tähistaevasse ja hüüdsin: „Mu Jumal, Miks oled sa mind maha jätnud?“ Aga see appihüüd jäi siiski pinnapealseks. 16 aastase tunnustusvajadus vajutas mu elukäigule viieks aastak teistkarva varjundi. Tarbisin esimest korda alkoholi purju jäämiseni ja hakkasin sõpradega suitsu tegema ja minust kujunes kirglik suitsetaja, kuigi eeltöö kodust selleks oli piisav- mu mõlemad vanemad suitsetavad ja seda juba 30 aastat., ühesõnaga eeskuju ei pidanud kaugelt otsima. 1998 toimus minu muusikaline „pöördumine“. Seltskonnaga hakkasime kuulama hip hopi, mis tollal oli paras underground, tegime graffitit, isegi muusikat arvutiga ja vihkasime pop muusikat. Alates tollest ajast tänaseni pole ma enam popmuusikat kuulanud ja ei tee seda ka praegu, alguse sai subkultuurielu Aastal 1999 sain tuttavaks kanepisuitsetamisega, millega tegelesin regulaarselt aastani 2003. Tavaliselt oli nii, et meie punt oli siiski korralikum kui teised noored, kuna me tegelesime korvpalliga ja käisime regulaarselt trennis ja see meeldis meile, kuid nädalavahetusi täitis ikkagi kas kanepisuitsetamine või viinavõtt. Siinkohal oli mulle suureks abiks suhteline vaesus, mis ei lubanud end alkoholiga sõbraks teha. Joomine ei saanud regulaarseks eluosaks nii nagu seda oli suitsetamine. Ja teine asi, mis joomise ebahuvitavaks tegi, oligi kanep. See tripp oli kõvasti üle alkost. Muusikakuulamine ja söömine selles uimas olid hoopis teisel tasemel naudingud. Ãœldiselt oli usk mu südames sügaval olemas aga ma ei olnud päästetud. Jakoobus kirjutab, et ilma tegudeta on usk surnud. Minu teod ei austanud Jumalat. Inimeste tunnustus oli minus võitnud Jumalalt saadava tunnustuse ja ma ise ei otsinud ka teed, olin pigem müstik ja mediteerija, kuna mulle meeldis ja siiani meeldib mõelda ja sügavuti. Ja selles sügavuti mõtemises aitas kanepiga saavutatav transiseisund tugevalt kaasa, kuid rahu see ei toonud, pigem vastupidi. Olin oma usuliselt tasemelt justkui usuline eneserahuldaja. Transid ei asendanud Jumala rahu ja rõõmu. See kõik oli kuidagi võlts aseaine. Paaril korral tõmbasin end korralikult kivisse. Nii korralikult, et kõik mu tajud muutusid teistsuguseks. Hakkasin tajuma inimeste ja ka asjade energeetilist välja kuid selle juurde tuli kohutav hirm, sest ma ei saanud enam aru kas ma hingan või ei. Kartsin, et hakkan surema, kuna kõik hakkas kuidagi vaibuma mu ümber ja mu teadvus muutus mõtlemise poolest vägagi kaineks aga sellest seisundist välja ma ei saanud. Mind haaras paaniline hirm surma ees. Tolle kogemuse kaudu hakkasin mõistma surmahirmu olemust. Ma polnud ju päästetud ja surm oleks kõige hullem, mis mulle juhtuda oleks saanud, oleksin igavesti kadunud.

Pöördumine

Aastal 2001 tulin Tartusse eesmärgiga asuda ülikooli õppima. Minu elusihtideks olid avalik haldus ja õigusteadus. Kuid sisseastumise käigus juhtus midagi täiesti ootamatust ja šokeerivat - suri minu armastatud vanaema. See lõi kogu sisseastumise sassi. Ma ei suutnud keskenduda akadeemilisele testile, mille sooritamist sotsteaduskond sel ajal sisseastujatelt nõudis. Õigusteaduskonda pääsesin tasulisele kohale aga õppemaksu finantseerimiseks vajalik summa puudus. Seega jäi mul sel aastal ülikooli astumata. Ma polnud ka sedavõrd innukas et iga hinna eest ükskõik kuhu ja mis linna oleksin ülikooli läinud. Juba siis, olles kuulnud minu usualaseid arutelusid pereringis, arvas ema, et mul sobiks teoloogiat õppima minna aga sellele ma julenud isegi mõelda. Mõte oma elusihtide ja karjäärivõimaluste matmisest oma elu Jumalale pühendamise kaudu oli mulle liig. Mul ei olnud mitte vähimatki kavatsust hakati niimoodi elama. Mind paelus pigem edulugu karjääriredelil koos sellega kaasnevate materiaalsete hüvedega. Aga Jumalal olid minuga teised plaanid. Niisiis sain kolmveerand aastat maitsta töötuse leiba. Käisin korra kuus tollase tartu tööhõiveameti ust kulutamas ja mu elul puudus siht. Seisin paigal ja mind valdas rahutus ja masendus. ma olin lennanud välja vanetamekodu pesast aga head maandumispaika ei leidnud. Uksed minu ees sulgusid. Töötupõli lõppes ehitustöölisena ühes ventilatsioonisüsteeme paigaldavas firmas. Töötasin seal suvel. Samal ajal alustasin taas ülikooli pürgimisega. Ja teise valikuna võtsin alaks ka teoloogia. Oli suvi 2002.

Minu pöördumine leidis aset 2002. aasta jaanipäeva paiku. Siis ma tegelesin veel kanepiasjadega aga mitte enam endisel määral. Siiski kasutasin seda sügava maailmataju momentide esilekutsumiseks. Mäletan selgesti hetke, kui minu peale tuli mingi sõnuseletamatu rõõm, mis ei pärinenud minust. Tundsin ennast mikroobselt väiksena, sest tajusin enda lähedal kedagi tohutusuurt. Kogesin Tema armu ja mul polnu kahtlut, kes ta on.. Olin proovinud teda otsida ja ei suutnud Temasse juurduda aga nüüd oli ta ise tulnud minu juurde ilma et ta oleks seda minu käest küsinud. Ma oleks nagu lapsepõlve värskusesse naasnud. Hakkasin meenuma minu lapsepõlve kogemused, kus ma tegelikult reaalselt olin igavikku kogenud aga oskamata sellest aru saada. Ma Nutsin suurest rõõmust ja mind valdas ülevoolav tänu. Midagi väga suurt oli minu saatuses paika läinud. Minu igavesse saatusesse sekkus mu looja mu autor. Ma ei osanud aastaid sellele kogetud rõõmule nime anda kuid 2008-2009 aastavahetuse laagri tunnistuse ajal andis Jumal mulle seletuse. See rõõm ei olnudki minu oma vaid minuni ulatus inglite rõõmupuhang taevast, nagu on loetud kirjakohas: Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab." ma olin väga patune ja Jumala arm on mind hukatuse teelt ära toonud. Kui Jumal poleks mu ellu sekkunud siis oleks minu loogiline lõpp hukatus. Ja sellel hetkel Jumal valis mind oma riiki teenima ja kutsus mind nimepidi ametisse. Ma olin mõelnud minna ülikooli avalikku haldust või juurat õppima minna. Kuid Jumal muutis ära minu igaviku, minu talevikuplaani, mu elu. Ma loobusin oma tulevikuplaanidest ja otsustasin kogu oma elu ja teenistuse anda tema Riigile. Jumal kinnitas seda kutsumist ja valikut erilisel viisil . Sain Jumala püha vaimu anni seletada pühakirja ja näha seal varjulolevaid saladusi, mis ei avane tavamõistuse silmadele. See on üks suur arm. Olen paljude palvete laps. Ma ei suuda elaeski korvata neid eestpalveid mida minu vanaema ja Elva kogudus on minu eest teinud juba siis kui mina veel käisin hukatuse rajal enda teadmatagi. Minu vanaema on igavikus ja teate kuidas ma ootan ka seda taaskohtumist Issanda rõõmus. Tema külvas esimese seemne oma armastyuse ja eluga ja ka Piibli näol, mille te mulle kinkis.

Allikas http://www.kolgatanoored.ee, Rivo Rajandu