Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Minu isa hakkas esimesena meie perest 1990ndate alguses käima Tallinna Kalju baptistikoguduses. Sinna võttis ta ka minu ja mu kaks nooremat õde kaasa. Püha päeva koolis ja noortekatel käisin ma kuni põhikooli lõpuni.

Kõige varasemast suhtest Juma la ga mäletan ma eredaimalt tuli seid palveid oma ema päästmise pärast, kes ainsana meie perest ki rikus ei käinud. Õnneks ei läi nud kaua, kuni ka mu ema sai pääs­tetud.

Kui sain 14-15, hakkasid kiri ku välised sõbrad ja lõbustused palju põne va mad tun duma. Mu vane­mad püüd sid mind küll iga ti kiri kusse kaasa mee li­ta da, aga muud tege mised said üha täht sa maks. Ma ei lakanud usku mast, et Jumal on olemas, aga Jee sust isik liku päästjana ei olnud ma oma ellu vastu võtnud. Nii jäingi kesk koo lis üha kauge male kiri kust ja vaa tasin, mida on maa ilmal pakkuda.

Murdeliseks ajaks sai minu jaoks ülikooli esimene aasta. Enamik kooli sõpru olid läinud Tartusse õppima. Tutvusin selle aas ta jook sul paljude uute inimestega, käisi­me koos õde Margitiga paljudel pidudel, aga midagi püsi valt köit vat ei leidnud. Sel ajal hakkas mu noorim õde Mai taas tõsi semalt koguduses osalema ja õn neks lei­dus tal jul gust mu elustiiili kohta oma kriitiline arvamus öelda.

Loomulikult ei tunnistanud ma kõva häälega seda, et ma oma elu ga tegelikult rahul ei ole. Aga kui ta kutsus 2004. aasta suvel Mar gi ti ühte Ameerika misjo nä ri de kor­ral datavasse noorte laag ris se, olin ma väga sol vunud, et mind ei kut sutud – tundsin ennast kõrvale jäe tuna. Ta oli üllatunud, et ka mina tahan tulla. Kuigi ma ei osalenud algselt soo vist Jumalat taas enda jaoks leida, oli laagrisseminek üks mu elu paremaid otsuseid. Koge sin Juma la pere erilist osadust ja tundsin, et tahan ka endale seda püsivat rõõ mu, mis neil on.

Ma olen üldiselt väga rat sionaalne inimene. Õnneks oli mu ümber palju ini me si ja autoriteete, kellelt saada tead misi Jeesu sest ja tema rollist kogu inim kon na, aga ka isiklikult minu jaoks. Õigel ajal oli näiteks isa andnud mulle luge da C.S. Lewise raamatu „Lihtsalt kristlus“, mis aitas mul täita väi kesed lüngad. Otsus oma suhe Ju­malaga korda seada ning Jeesus püsivalt oma ellu kutsuda küpses pika aja jook sul. 2004. a suvel lasin end ristida Kalju kogudusse.

Alates sellest ajast olen ma püsi valt olnud kaasategev nii noorte- kui lastetöös, aga olen ka näinud seda, et arenemiseks kristlasena on vajalik aeg-ajalt küsida ning kahelda, et saada jätkuvalt kinni tust ja minna edasi Jumala tund mises ning isiklikus suhtes oma Päästjaga.