Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Mäletan, kuidas väiksena vahel Jumalalt midagi palusin - et ta hoiaks mu perekonda või et saaksin näiteks mõne teatud jõulukingi. Vahel käisime pühade ajal perega kirikus, kuigi mu vanemad ei olnud kristlased. Ma ise ei olnud ka kindel, kas Jumal üldse olemas on. Ja mida vanemaks sain, seda rohkem tundus mulle, et usk on midagi, mis ei olegi tegelikult eriti oluline või midagi määrav ja küsimus, kas Jumal on olemas, tundus mulle sama suhteline ning vähetähtis nagu see, et kas mulle maitseb rohkem sai või leib, või et kas tulnukad on olemas, või kas Läti Henrik kirjutas oma kroonikad ise või midagi sellist. Arvasin, et intelligentsed ja haritud inimesed ei saa ju ometi uskuda Jumalat ja veel vähem kedagi Jeesust. Ja tundus, et vahet polegi, kas usume.

Umbes 8. klassis sai mu üks parimaid sõbrannasid kristlaseks ning kutsus mind ka kirikusse- see oli periood, kus hakkasin vaikselt avastama, kui poolik oli olnud minu pilt kristlusest.
Olen üks suur kahtleja ja küsija ja seepärast hakkasin uurima igasugu kristluse alternatiive, millest mõni väitis, et jumalaid on palju ja mõni teine, et meie ise oleme jumalad- lugesin igasugu teooriaid ja püüdsin mõnd ka rakendada, aga lõpuks jõudsin ringiga kristluseni tagasi- kõik need teised teooriad võisid küll kõlada ilusalt, kuid ühestki neist ei leidnud ma seda armastavad ja elumuutvat Jumalat, keda ma nüüd Jeesuse läbi võin tunda.

Ühel hetkel jõudis mulle kohale, et Jumal, see “olend”, kellest me nii kergekäeliselt räägime, ei ole lihtsalt mingi müütiline tegelane ega ebaisikuline loodusjõud või energia . Ta on Jumal, kellega on võimalik reaalselt suhelda ja kellele lähevad meie elud korda. Jumal, kes on alati olemas olnud ja on igavesti, kes on väljaspool aega- see on midagi nii suurt, et raske on seda ettegi kujutada. Jumal, kes on valmistanud Sinu ja minu nii, et igas meie pisemasgi rakus toimub tuhandeid protsesse, mis kõik on omavahel kooskõlas, kõik need rakud on omakorda üksteisega kooskõlas ja nii edasi, kuni lõpuks saab sellest kokku üks inimolend, kes on võimeline tundma, mõtlema ja tegema valikuid ning ilmselt ainukesena elusolenditest tajub ja teab oma lõplikkust- seda, et ühel päeval meie maapealne elu saab läbi- usun, et selline mõistmine on meile antud kindla eesmärgiga, et teaksime oma valikute kaalu. Jumala olemus on midagi, mis tekitab minus sellist aukartust ja hämmastust nagu ei miski muu. Aga sellest veel palju olulisem on olnud minu jaoks teadmine ja kogemus, et see imeline, lõpmatu ja igavene olend- Jumal- ARMASTAB mind ja on andnud midagi hindamatut- oma poja Jeesuse- selleks, et mina võiksin olla temaga lähedane.

Nüüd kui olen kristlane, on minu elus rohkem väljakutseid kui ei kunagi enne. Usun, et turvalisus ei ole mitte probleemide või riski puudumine, vaid Jumala kohalolu. Varem tundus mulle normaalne armastada inimesi täpselt nii palju, nagu oli mulle mugav, teha asju nii, nagu oli mulle parem. Minu elu oli mõnes mõttes nagu ekstreemsport, millest ühest küljest otsime ekstreemsust ja tõelist põnevust, samal ajal teame, et tegelikult eriti millegagi riskima ei pea, sest kõik on siiski võimalikullt turvaline. Ja lõpuks ei saa me kumbagi. Minu elu oli täpselt samamoodi- enne Jumalaga kohtumist ei uskunud ma kunagi päriselt, et tõeline armastus, tõeline rõõm, mõtestatus või rahu võib olemas olla. Jumal on mulle õpetanud, et selleks, et neid kogeda, peame vahel endast midagi ära andma, olema valmis midagi ohverdama. Ja ma tean, et see on seda väärt, sest alles nüüd, õppides armastama koos Jumalaga, tunnen, et elan tõeliselt!

Allikas http://3dkogudus.ee