Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Süüria opositsiooni relvastatud jõugud, keda lääne meedias kujutatakse vabadusvõitlejatena, ründasid Homsi linnas kristlaste kodusid ja on umbes 90 protsenti kristlastest linnast välja ajanud. Relvastatud vahhabiitlikud võitlejad teatasid kristlastele, et kui nad ei lahku, lastakse nad maha ning fotod nende surnukehadest saadetakse al-Jazeera telekanalile tõendina valitsusvägede kuritegudest. Kodust väljaaetud kristlased pidid lahkuma paljakäsi.

Loe lähemalt Inglisekeelsest artiklist.

Allikas Meiekirik

Hausjärvi kirikus õnnistati 9. jaanuaril peetud missal ametisse Soome Rahvamisjoni uus juht Mika Tuovinen, kes valiti sellele ametikohale juba möödunud aastal. Ametisse seadmise talituse viis läbi Tampere piiskop Matti Repo, assistentide seas oli ka Tartu praost Joel Luhamets.

Mika Tuovinen peab Rahvamisjoni tähtsaimaks ülesandeks inimeste kutsumist osadusse armulise Jumalaga nii kodu- kui välismaal. „Rahvamisjon on uue [olukorra] ees. Ajad on rasked. Teisalt avab just praegune aeg suurepäraseid võimalusi evangeeliumi kuulutada,“ märgib Tuovinen Rahvamisjoni kodulehel. „Äratuslikku kristlust, mida Rahvamisjon esindab, vajatakse kogudustes ja kirikus rohkem kui kunagi varem.“

Tuovinen tuletab meelde, et Rahvamisjon on valinud 2012. aasta teemaks „Piibli valguses“: „Rõõmustame Jumala ilmutuse pärast ja tahame elada, tegutseda ja kuulutada kooskõlas Piibliga. Teema-aasta meenutab meie seltsile ja kirikule tähtsat põhimõtet: kogu õpetus ja õpetamine tuleb läbi katsuda Jumala sõna valguses.“

Soome Rahvamisjon (Suomen Kansanlähetys) asutati aastal 1967. Samal aastal sündinud Mika Tuovinen on selle misjoniseltsi kolmas juht Matti Väisäneni (praegune Luther-säätiö piiskop) ja Timo Rämä järel. Viimasel ajal on Soome konservatiivsed misjoniseltsid, mis esindavad näiteks suhtumises naisvaimulikesse ja homoseksualismi traditsioonilisi kristlikke seisukohti, sattunud liberaalide kriitika ja surve alla. Mitmed luterlikud kogudused on ähvardanud misjoniseltsid rahalisest toetusest ilma jätta.

Portaalile Kotimaa24.fi selgitas Tuovinen: „Teeme tööd luterlikul alusel. Luterlus rõhutab kogu õpetuse ja tegevuse lähtekohana Piiblit. Meie nägemus on tegutseda kirikus. Soovime kirikule parimat, et võimalikult palju soomlasi võiks Kristust tundma õppida.“

Mika Tuovinen astus Rahvamisjoni teenistusse juba 1993. aastal, kaks aastat hiljem siirdus ta tööle Eesti luterlikku kirikusse. 2006. aastal ordineeriti ta Soomes preestriks. Aastatel 2008–2010 juhtis Tuovinen EELK Misjonikeskust.

Allikas Meie Kirik

18.-20. november toimub Soomes, Turus Maata Näkyvissä festival Turu jäähallis, mis on põhjamaades ja euroopas suurim kristlik noortefestival.

Maata Näkyvissä festival toimub 27ndat korda ja toob igaaastaselt kokku 10 000 - 11 000 noort üle Euroopa. Programm sisaldab midagi koigile: säravad staarid Soome gospelmuusikast, rahvusvahelisi tombenumbreid, Piibli opetusi, stuudioid, töötoad ja huvitavaid isiksusi. Rahvusvahelistest etteastujate hulgas on ka  rokkbänd Skillet, keda ka Eesti grupp on pikkisilmi ootamas.

Maata Näkyvissä Festival on kokku pandud 1300 vabatahtliku abiga. Sundmust korraldab LEAFi noortetöö ja Turu Evangeelne Luteri Kirik.

Peatselt saab Kaev.net vahendusel näha Maata Näkyvissä festivalilt pilte ja videosid.

Pärast seda, kui Tuneesias pool aastat tagasi algas „araabia kevad“, on üle Lähis-Ida levinud protestilained, rahutused, kodusõjad ja mõttetud tapatööd. See protsess ei ole siiani peatunud ning eriti Süürias, kus president Bashar Assad meeleavaldusi raudse rusika abil lõpetada üritab, maksavad elanikud kõrget hinda ja iga nädal hukkub inimesi.

Liibüas kaotas möödunud nädalal võimu ja koguni elu Lähis-Idas kõige pikemat aega võimul olnud diktaator Mohammar Gaddafi. Ta langes mässuliste jõhkra kättemaksu tõttu. Rahvusliku Üleminekunõukogu juhi Mustafa Abdel Jalili võiduteade kuulutas nelikümmend kaks aastat kestnud türannia lõppemisest. Kolmekümne päevaga asutatakse üleminekuvalitsus ning 240 päeva jooksul valitakse rahvuskogu, mille ülesandeks on põhiseaduse koostamine. Eeldatakse, et nüüd käivituvad demokraatlikud protsessid.

Tuneesias, kus niinimetatud araabia kevade algatas üks meeleheitel köögiviljakaupmees, on demokraatlikud protsessid juba kaugemale arenenud ning sel nädalal toimusid esimesed valimised. Islamistlik partei Ennhada on kasvanud suurimaks parteiks ning kindlustas endale umbes nelikümmend kohta uues parlamendis, mis asub nüüd põhiseadust koostama.

Mubaraki järgses Egiptuses on moslemid kopti kristlaste aladel metsistunud. Märatsevad rahvaulgad on tapnud sadu ja vigastanud paljusid kristlasi. Sõjavägi on olnud toimuvale passiivseks tunnistajaks või isegi kaasaaitajaks. On röövitud kristlastest naisi ja sunnitud abielluma moslemitest meestega, on piinatud munki, kirikuid ja kloostreid on rüüstatud ja põlema pandud, kopte on ahistatud tänavatel ja koolides. Märtsikuust saadik on riigist põgenenud 100 000 koptikristlast. Kristlaste tagakiusu ja nende väljarändamist esineb palju ka teistes piirkondades, nagu Iraagis, Liibanonis ja Palestiina Omavalitsuses. Paljud on meeleheitel ja sooviksid põgeneda, kuid ei saa seda teha majanduslikel või mingitel muudel põhjustel.

Kommentaar Lähis-Idas toimuva kohta

“Araabia kevade” tulemused hakkavad nüüd selginema ning need ei ole julgustavad. Vastupidiselt Obama optimistlikele ootustele Lähis-Ida demokratiseerumise suhtes, on seal kasvamas islami võim. Islamism teatavasti ei sobi kokku demokraatlike väärtustega, on vaenulik lääneriikide ja Iisraeli suhtes. Edasi esitame lühiülevaate mõnedes võtmeriikides hetkel valitsevast olukorrast.

Tõelise demokraatia väljavaated Liibüas ei ole paljutõotavad. Vaatame näiteks sellist isikut, nagu Abdel Hakim Belhaj. Belhaj on tuntud islamist, kes on seotud Al-Qaidaga. Alates 1988. aastast on ta võidelnud Afganistanis esialgu Nõukogude Liidu ja hiljem ameeriklaste vastu. CIA koguni arreteeris ta 2004. aastal. Hiljem andis CIA ta üle Gaddafile. Viimase konflikti käigus võitles ta koos ameeriklastega Liibüa diktaatori vastu. Murettekitav on asjaolu, et mitte Belhaj ei vahetanud pooli.

Kogu Gaddafi-vastase kampaania ajal keeldus Belhaj allutamast oma suurt omakaitseväge Rahvusliku Üleminekunõukogu juhtimisele. Teda on siiski võimalik mõista, kui võtta arvesse suurt killustatust Liibüa ühiskonnas, kus on palju vaenujalal olevaid klanne ja suguharusid, kes on nüüd hambuni relvastatud Gaddafi ladudest pärit kaasaegsete relvadega. On suur oht, et selles naftarikkas riigis võib tekkida tugev võimuvõitlus ja puhkeda isegi kodusõda. Islamistid on seejuures sõjaliselt tugevad.

Gaddafi surma järel pidas Rahvusliku Üleminekunõukogu juht Abdel Jalil võidukõne, milles ta ütles, et riigi seaduste põhialuseks võetakse sharia (moslemite ususeadus), ning ühtki shariaga vastuolus olevat seadust ei lubata kehtestada. See tähendab sisuliselt islamiriigi kehtestamist. Taolises riigis seadustatakse kõigi eelduste kohaselt polügaamia, muutub tavaliseks jäsemete äralõikamine pisikuritegude eest, piiratakse oluliselt naiste õigusi, piiratakse sõnavabadust ning usuvahetamist hakatakse karistama surmanuhtlusega. Vaevalt saab seda kõike demokraatiaks nimetada.

Sama võib öelda Tuneesia kohta. Seda riiki on peetud araabia riikide hulgas kõige ilmalikumaks, kuid Ennhada on islamistlik partei. Selle juht Rachid Ghannouchi on juba öelnud, et uue põhiseaduse aluseks on sharia. Kui ”sekulaarne” Tuneesia muutub islamistlikuks, siis on loogiline oletada, et seda teevad ka religioossemad riigid.

Iraagist on USA valmis lahkuma ning Iraan valmistub sinna sisenema. Iraan juba sekkub Iraagi poliitikasse ning toetab seal omakaitset, kasutades selleks enamuses olevaid shiia-moslemeid. Iraan, olles mitmes mõttes islamiriigi mudeliks, üritab saada oma haarmesse ka sellised riigid nagu Bahrein ja Jeemen. Kui see mullade režiim peaks omandama tuumarelva, kasvaks tema mõjuvõim oluliselt.

Türgis tegeleb peaminister Erdogani islamistlik partei usinasti demokraatia kaotamise ja oma võimu tugevdamisega. Meedias ja sõjaväes esile astunud poliitilised vastased on vangi pandud ning kohtunike ametissemääramine sõltub üha rohkem valitsevast parteist. Türgi on juba murdnud liidu Iisraeliga ning on kaugenemas Euroopast. Erdogani juhitav Türgi on eeskujuks Ennhada parteile Tuneesias.

Liibanonis kontrollib valitsust islamistlik partei Hizb´Allah, samasugune on Gazas Hamas. Süürias on raske ennustada, mis võib juhtuda pärast Assadi režiimi langemist, kuid ka seal on islamistid kindlalt kanda kinnitanud. Kokkuvõttes ei ole põhjust kahelda, et “araabia kevad” on oluliselt tugevdanud poliitilise islami mõju Lähis-Idas.

Võib õigustatult küsida, et kui inimesed otsustavad valimistel hääletada islamipartei poolt, siis miks nad ei võiks seda teha? Kas see pole mitte rahva tahe, mille teostumise poole me püüdleme? Probleemiks on sellega kaasnev enamuse türannia, ning vähemuste, nagu kristlaste ja juutide, tagakiusamine ja inimõiguste rikkumised, millega ei saa nõustuda. Selle nimetamine demokraatiaks on silmakirjalik. Vabad valimised on ainult üks osa demokraatiast.

Iisrael on Lähis-Ida ainuke demokraatia. Rahvaste pere ei ole seda piisavalt hästi mõistnud ega hinnanud. Ebaõiglase kriitika, isoleerimise ja õõnestamise asemel tuleks juutide riiki esile tõsta kui demokraatia mudelit Lähis-idas. Iisrael võiks olla teadmiste, kogemuste ja oskuste allikas, mis ekspordiks demokraatiat naaberriikidesse. Araablaste juhid võiksid tulla Iisraeli riigiasustuste, parlamendi, valimissüsteemi, majandusssüsteemi ja õigussüsteemi toimimist vaatama ja neist õppima. Miks kõlab see utoopiliselt?

Rootsis tekitas eetika kaasprofessor ja endine praost H.B. Hammar Svenska Dagblatetis ilmunud artikliga diskussiooni ja poleemika teemal, mida teha vähekasutatavate Rootsi kirikutega. Kas näiteks lammutama või õhkima?

Hammari arvates tekitaks kirikute lammutamine ühiskonnas vähem vastuseisu kui nende müümine kinnisvaraarenduseks.

Kirikus käijate hulk Rootsis on aasta-aastalt vähenenud ning nii mõnedki kirikud üle terve riigi muutunud peaaegu üldse mitte kasutatavateks. Näiteks on leeritamiste arv kahanenud 80 000-lt 1970.aastal 35 000-ni ning pühapäeval regulaarsete kirikus käijate arv kukkunud 9 miljonilt 4,6 miljoni inimeseni. Hammari sõnul on Rootsi 3384 kirikut nagu tiksuv ajapomm. Rohkem kui 500 kirikut kasutatakse maksimaalselt korra kuus. Koguduste kokkukuivamise tõttu lagunevad paljud kirikud ja vajaksid remonti. See nõuaks miljardeid kroone.

Midagi on vaja ette võtta, kirjutab Hammar. Variante pole palju. Võimalik on üldse mitte midagi ette võtta, osa kirikuid lihtsalt nö ajutiselt sulgeda, osa maha müüa, et saada vahendeid teiste remondiks või siis — veel parem -- lammutada.

Hammari ei taha siiski lammutada kirikuid, mille juures on surnuaed, ja loomulikult mitte neid, mis on aktiivses kasutuses. Osadele kirikutele annaks ta aga mõne teise ühiskondliku kasutuse, kui see võimalik oleks.
„Vältimatu otsuse lükkamine tulevaste põlvkondade kaela näitaks argust. Kirikute lammutamine oleks aga julguse väljendus,” arvab Hammar.

Allikas: www.ekspress.ee

Utøya saarele kõige lähemal asuvas kirikus aitab preester massimõrvari eest põgenemisel ellujäänuid aidanud kohalikel leevendada tragöödia mõjusid, vahendas AFP.

900 aastat vanas ja 80 inimest mahutavas Boensnesi kirikus peab unikaalset teenistust Morten Hunstad. Preester kutsub sündmustest tugevalt mõjutatud kohalikke lilli ja küünlaid tooma. Lisaks räägib ta traumeeritud inimestele, kuidas kiriku lasi kunagi ehitada püha kuningas Olav - sõdalane, kes kindlustas Jumalaga tehtud tehingus Norra iseseisvuse.

Pärast nädala pikkust ellujäänute, päästetöötajate, politseinike ja teiste ära kuulamist, muutis Hunstad tavapärast teenistust, et aidata neid, kelle sisemuses on silmale nähtamatud haavad.

Hunstad soovib aidata inimesi, kes läksid ellujäänuid ja vette põgenenuid päästma. Inimesi nagu Kasper Ilaug, kes nüüd pärast nädalat kannatab ise tugevat traumat. «Mu keha on olnud kõrgel käigul juba liiga mitmeid päevi,» ütles Ilaug AFP-le pärast teenistust. Kirikus peaaegu minestanud mehe sõnul on ta endiselt vaevatud. «Mu sõbrad on pidanud põgenema Oslosse. Üks käis psühhiaatri juures ning talle määrati 40 päeva töölt eemalolekuks,» lisas Ilaug.

Allikas: www.postimees.ee

Tänasel jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ja teistes EELK kirikutes mälestati Norra tragöödia ohvreid ja palvetati ohvrite lähedaste ning kogu rahva eest.

«Kohutav kuritegu Oslos ja Utoya suvelaagris kõneleb kurjuse jätkuvast kohalolust kaasaja maailmas, isegi seal, kus  rahvas on  teinud eeskuju andvalt palju inimeste turvalise ja õnneliku elu nimel,» ütles peapiiskop Andres Põder. «Kohkumuse ja kurbusega võtsime vastu teate tragöödiast  Norras - maal, kus on jätkunud hoolivust ka teiste rahvaste vastu  ja millega Eesti kirikul ja kristlastel on tihedad sidemed.»

Peapiiskop lisas, et nad on sel raskel tunnil oma mõtetes ja eestpalvetes norralastega, jagades ühist usku armastuse ja headuse võitu Jeesuse Kristuse läbi, «kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu ja toonud valge ette elu ja kadumatuse».

«Avaldan Teile, Norra kirikule ja Norra rahvale Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja  isiklikult enda nimel sügavat kaastunnet. Hoidku Jumala armukäed hukkunuid ja nende omakseid,» lisas Põder.

Allikas: www.postimees.ee

Soome luterliku kiriku titulaarpraost ja tuntud evangelist Kalevi Lehtinen suri Saksamaal 17. juulil 75-aastasena.

Kalevi Lehtinen oli 1976 kuni 1986 aastani misjoniorganisatsioon Agape Europa juht. Kommunismi langemisel tegeles rohkesti misjonitööga Venemaal. Viimastel aastatel treenis Kalevi Lehtinen juhte ja kõneles evangeelsetel üritustel erinevates maades. Lehtinen oli kutsutud kõnelema augustikuus toimuvale Läänemaa missiole, kus ta kõneles ka 20 aastat tagasi.

Tänavu toimus Baptisti Maailmaliidu (Baptist World Alliance (BWA)) aastakoosolek 4.-9. juulil Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Kohale oli tulnud üle 300 osaleja umbes 55st baptistiliidust üle maailma, nende seas ka Eestimaalt. Nädala esimeses pooles toimusid paralleelselt erinevate komiteede ja komisjonide koosolekud, nädal teises pooles kogunesid osalejad ühte ruumi aruandluskoosolekule.

Kuna seekordseks kogunemiskohaks oli islamiriik Malaisia, pöörasid mitmed komisjonid oma koosolekutel erilist tähelepanu selle maanurga probleemidele, sealhulgas usuvabaduse küsimustele, baptistide ja moslemite vahelistele suhetele, Jaapani maavärina tagajärgedele, pagulaste ebainimlikule olukorrale pagulaslaagrites ja nende kodumaalt põgenemise põhjustele. Näiteks on Malaisias väga palju Birma põgenikke, keda nende kodumaal nende kristlike veendumuste pärast taga kiusatakse. Suur osa nendest on baptistikoguduste liikmed.

Kõiki neid tänase päeva probleeme lahates jäi valjult kõlama üleskutse teenida kaasinimesi vaatamata nende nahavärvile, religioossetele veendumusele ja ühiskondlikule staatusele ning otsida võimalusi, kuidas olla Kristuse jalgadeks, käteks ja suuks olukordades, mis on sageli rusuvad, ebaõiglased ja vägivaldsed. Mitmed ettekanded ja sõnavõtud rõhutasid koguduste tervikliku misjonitöö tähtsust, kus sotsiaalne aktiivsus ja kristlik kuulutus käivad käsikäes. Aastakoosolek võttis vastu mitmed selleteemalised üleskutsed, mille tekstid on ingliskeelsena saadaval BWA kodulehel www.bwanet.org.

Eraldi peab ära märkima malaislaste külalislahkust. Kuala Lumpuri Baptistikoguduse liikmed korraldasid kokkutulnutele 8-käigulise rahvusliku õhtusöögi, mille käigus tutvustati ka kohalikku kultuuri ja muusikat. BWA aastakoosleku lõputeenistus toimus Kuala Lumpuri Baptistikoguduses, kus tutvustati kohalike koguduste tööd ning muusikat tegid kohalikud noored. Erilise tänu pälvis Malaisia Baptistiliidu president ja BWA asepresident John Kok, kelle käe järgi kohalik korraldav toimkond joondus.

Eestit esindas BWA koosolekutel Helle Liht, kes osaleb töörühma liikmena Maailma Baptistiliidu abiorganisatsiooni (Baptist World Aid) komitees ning sotsiaalse ja keskkonnaalase õigluse (Social and Environmental Justice) komisjonis.

Pildil: EBFi meeskond Malaisia baptistiliidu presidendi John Kok’iga (keskel)

Allikas Eesti EKB Liit

Moskvas Punasel väljakul asuv Vassili Blažennõi kirik, mis pühitseti praeguse kalendri järgi 12. juulil 1561. aastal, sai 450-aastaseks.

Kiriku lasi ehitada tsaar Ivan Julm tänutäheks Kaasani vallutamise eest ja seda tuntakse nii Jumalaema Kaitsmise kui Õndsa Vassili kirikuna, kuni 17. sajandini ka Püha Kolmainsuse kirikuna. See on tingitud asjaolust, et pühamu koosneb tegelikult mitmest erineval ajal ehitatud kirikust.

Pühakoja ajaloo kohta võib lugeda vene keeles või inglise keeles.

Allikas Meie Kirik