Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Kuna mitmed inimesed on küsinud kuidas ma kristlaseks sain,siis kirjutan ka siia.
Ma pole pärit kristlikust perest,kuid mu vanaema on kristlane. Väiksena käisin Pauluse kirikus pühapäevakoolis ja laulukooris mingi aeg laulsin ja nagu ma käisin seal,sest see oli juba nagu harjumus aga ma ei tea kas ma tegelt ka väiksena uskusin või ei. Käisin pühapäevakoolis kuni 8nda eluaastani,kui tulid mu ellu suitsetamine,alkohol. Kõik tulid nii noorelt,kuna ikka oli igav ja siis tüdrukutega väga ei suhelnud algklassis,sest paljud olid sellised,kellega polnud sarnaseid huvisi ja üldse ja siis pidi leppima poistega. Väiksed poisid on pätid nagu ikka ja sealt hakkasingi suitsetama,alkohol tuli umbes mingi 10ne aastaselt,kuid seda ma tarvitasin vähe ja ausalt öeldes ma jõin normaalselt,kuid purju ma ei jäänud kunagi ja ei olnud mingit pohmakat ka järgmine päev,tänu heale organismile.

Kui olin väike jäin vanematele mitmete pättustega vahele,kas siis suitsetamine,ehk leidis kuskilt suitsu või keegi oli näinud tegemas, kunagi olin mingi käpsidefriik ja siis kõik mängisid ka,mängisin ka mina ja siis kui otsa sai,võtsin vennalt ja siis ükspäev jäin vahele ja sain ka mõnusalt peapesu või siis kunagi hilinesin kokkulepitust ajast ,kui pidin kodus olema. 2008 aasta septembri alguses sai raudtee ääres võetud sõpradega jooki ja läksin koju,vanemad midagi seekord õnneks aru ei saanud ja läks hästi. Paar päeva peale seda läksime sõbrannadega Kuu poodi,et osta niisama mingit süüa. Kõndisime mööda Kolgatalt ja kuulsime trummihäält. Käisime poes ära ja peale seda läksime sisse ,et vaadata mis toimub,selleks ajaks oli läbi saanud aga saime nii mõndade inimestega räägitud niisama ja mõnda vaatasime ikka nagu imelikku. Ei mäleta kuidas alguses oli kui sinna läksin,et kas siis oli võõras ka või midagi aga igastahes mäletan,et segasime inimesi ja nad ei saanud kuulata,mitu korda tuldi meie juurde ja paluti,et oleksime vaiksemalt,sest häirime neid. Väga me seda ei teinud,kuid pikapeale hakkas häbi,et käitun nii. Läksid ajad edasi ja käisin seal noortekatel ja siis elasin ikka samamoodi nagu enne. Just peale koolivaheaja lõppu ,peale seda joomist ma sain enda arust aru,kui lahe on tegelt juua ja unustada need mured ,kuid tänud Jumalale,et Ta sellel ajal mind kirikusse tõi. Kui olin käinud juba minu noortekat sain aru,et minust on midagi puudu ja kui ma nii elan,ei saa ma midagi,ma raiskan oma elu. Ma hakkasin huvituma Jumalast ja usust. Kuigi mu sõbrannad ei uskunud,sain ma kuidagi nad ikka noortekale kaasa,sest sellel ajal kartsin üksi kirikusse minna,sest ei teadnud peaaegu kedagi. Ma hakkasin kuulama noortekaid ja mõtlesin kaasa ja need muutsid minus midagi. Ühel õhtul kui koju tulles noortekalt ma läksin oma tuppa,tuli isa sinna ja kunagi päeval oli vend mind löönud või mingi jama oli temaga ja siis isa hakkas vennaga pahandama nii,et ta läks kodust õhtuks ära ja isa sai aru,et oli valesti teinud. See olukord oli julm,ma rääkisin just msnis ühe sõbraga salemist ja ta ütles,et palvetab mu eest ja see julgustas mind,ma sain aru,et ma polegi kõige mõttetum inimene ja on inimesi,kes hoolivad minust. Ei mäleta kuidas see lahenes,kuid peale seda ma sain aru,et ma ei saa nii edasi elada ja ma otsustasin palvetada Jumala oma ellu. Vahepeal on olnud Jumalast eemale minemisi ja rünnakuid Saatana poolt,aga kui anda ennast Jumalale ja usaldada Talle oma mured,siis Ta ei jäta kunagi üksi ja alates 14.okt 2008 ma olen koos Jumalaga ja ma ei ole kunagi kahetsenud seda ,et palvetasin,sest vaid koos Jumalaga leiab selle tõelise rahu. :)