Eesti inimesed ootavad kirikult märksa enam sellest, mida see institutsioon praegu neile pakub, ütles uuringufirma Saar Poll juht, sotsioloog Andrus Saar.

"Inimesed tahavad rohkem selgust ja mõtestatust, nad tahavad rääkida õpetajatega oma probleemidest. Inimesed tahavad, et kirik tegeleks rohkem vaestega," rääkis Andrus Saar Vikerhommikus. Samas riigi siseprobleemidele ei peaks kirik küsitletute arvates tähelepanu pöörama.

Saar Polli ja Eesti Kirikute Nõukogu poolt läbi viidud uuringust selgub, et alates 1990. aastast on Eestis kasvanud nende inimeste arv, kes peavad usku enda jaoks oluliseks. "See on väga oluline trend. Teine on see, et on kasvanud nende inimeste arv, kes peavad ennast usklikeks," rõhutas Saar.

Taustana võib lisada, et Lääne-Euroopas on trend hoopis vastupidine, st usu osatähtsus väheneb. "Põhjuseks on kindlasti see, et Nõukogude ajal ei olnud usk sellel positsioonil, kus ta võinuks olla," selgitas sotsioloog.

Andrus Saar märkis, et usklikud ja mitteusklikud on ühisel meelel peamiselt argieluküsimustes, näiteks altkäemaksu probleemi või liikluseeskirjade täitmise osas. "Aga väga olulistes eetilistes küsimustes, näiteks kloonimise, eutanaasia või enesetapu küsimuses või teatud perekondlikes suhetes, on usklike ja mitteusklike vahel suured erinevused."

Huvipakkuvaks võib pidada seda, et usku oluliseks pidavatest inimestest (neid on üle 50 protsendi) käib kirikus suhteliselt väike osa ning ka igapäevaseid palvetajaid on nende hulgas vähe.
 

Allikas

Mida tähendab, et inimene usub? Uskumine tähendab kristluses uskumist Jeesusesse Kristusesse kui päästjasse. See on midagi enamat kui Piiblis ära toodud faktide jaatamine. Usk tähendab enese usaldamist Kristuse hoolde. „Kõigile, kes tema vastu võtsid,andis ta meelevalla saada Jumala lasteks” (Johannese ev 1:12). Usu läbi saab Kristusest inimese päästja, Jumal on talle Isa ja tema sees elab Püha Vaim. Usu läbi saab inimesest Jumala laps. See tähendab, et Kristusesse uskuvad inimesed kuuluvad Jumala perekonda.

Laiemas mõttes moodustavad Jumala perekonna ehk kristliku kiriku kõik Kolmainu Jumalasse uskuvad inimesed üle kogu maailma. See on sadadesse miljonitesse ulatuv tohutusuur pere. Üleilmne Kristuse kogudus koosneb aga tuhendetest kohalikest kogudustest, millest igaüks on vaimulikuks koduks kümnetele, sadadele või tuhandetele inimestele. Kristlikke kogudusi on väga palju ja väga eripalgelisi, nagu ka perekonnad üle maailma on erinevad. Üks on aga ilmne – Jumal soovib, et igal inimesel oleks oma koht, oma pere, oma kogudus, kuhu kuuluda, kus aktiivselt osaleda ja kellega koos mõjutada maailma.

Artiklis "Kas kümnis on kristlik?" tekkisid küsimused, kuidas kogudust ära majandada ja siinkohal nüüd kõigest juba lähemalt.

Kuidas siis koguda vabatahtlikke annetusi?

Eks ikka nii nagu koguduse liikmetel võimalusi on ja süda annetada lubab. Kuid seejuures tuleb rõhutada, et vabatahtlik annetus ei peaks olema peale sunnitud - kohustus. Koguduse liige ei pea vabatahtliku annetuse tulemusel seadma ennast majanduslikult ebasoodsamasse tingimusse kui teised inimesed.

Annetada saab ka suuremat osa kui võimalik on, selline on üks kiusatus. Kui siis keegi satub hätta pärast annetamist ning koguduse liikmed peavad hakkama teda üleval pidama, siis selline annetus ja mõtteviis on vastutustundetu - kui keegi annetab kogu oma vara, "võtab" selliselt kohustusi koguduse liikmetele. See on umbes sama olukord, kui keegi saab palga, ostab siis üle oma võimete kalli eseme ja järgmised kolm nädalat tuleb läbi ajada ilma rahata ning käib raha laenamas.

Mõistlik on see, kes talletab vara. Piibel kirjutab - "rumalad võtsid kaasa küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad". Rumalad ütlesid arukatele: "Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!" Nii on ka koguduses, koguduse liikmete kohustus ei ole kinni maksta teiste liikmete maj. rumalust. Küll aga tuleb toetada siis, kui keegi satub õnnetusse.

Mida kogudus selleks teha saab?

Loe edasi artiklit siit: Kuidas koguda vabatahtlike annetusi

Rääkisime mõningate inimestega probleemist, et mitmele on ok hakata usklikuks aga samas on mõistetamatu, et miks kogudus? miks teiste usklikega koos? ja arutasime neid asju ning mul tekkis mõtteid selle kohta..

Artikkel "Kümnise maksmise ajalugu" selgitas lühidalt kümnise tekkimisega seotud asjaolud ja artiklis "Kümnise kogumise taust" sai lahti selgitatud kümnisega seotud rõhuasetused ja suhtumised, mis kristalsete seas on laialt levinud, siis nüüd vaatleme, kas kümnist tuleb koguda ja kas kümnis on kristlik.

Artiklis Kümnise maksmise ajalugu saime teada, et Jeesus maksis maksud, kuid 70ndatel roomlased hävitasid Jeruusalemma ja kümnise kogumine lakkas olemast ning Kristuse jüngritel oli ühine vara, kuid mitte alati ning kümnise kogumist ei toimunud enam.

Artiklis Kümnise kogumise taust, saime teada, et kui juudid pöördusid tagasi eksiilist, siis neil oli kõigil tegemist oma enese asjadega, et koguda jõukust ning selle tulemusel ühiskonnas suurenes ebavõrdsus ja ilmik Nehemja ja preester Esra radikaalne usuline reform lõhestas ühiskonna ning võimendas ebaõiglust neis juudi perekondades, kus mees oli eksiilis olemise ajal abiellunud võõramaa naisega ja nüüd pidi hülgama võõrsilt pärit naise ja lapsed kodust välja ajama. Enamus juute jäid hajali ega pöördunudki tagasi Iisraeli aladele. Esra nõudis absoluutset kuuletumist Templi heaks antavate kümniste suhtes, mille jäik ortodoksia iseloomustab teinekord ka tänapäeva kristlasi ja kogudust just kümnise küsimuses. Juudid ehitasid üle kogu maailma sünagooge, millest said neile rahvusliku identiteedi säilitamise keskused eksiilis olles - ja nagu me teame, siis nii on ka täna. Aga sünagoogis seaduse uurimine oli juba varem olulisem kui templis ohverdamine või kümnise kogumine, mis võib-olla üllatab paljusid täna.

Milline oli kümnise kogumise eesmärk?

Artiklis Kümnise kogumise taust sai mõne sõnaga puudutatud asjaolu, et kümnis tegi ellujäämise võimalikuks ka vaestele sh lapsed ja lesknaised ning mitte ainult juutidele, vaid ka paganatele ning selles mõttes oli Moosese telgi-teenistuse perioodiga võrreldes toimunud sotsiaalne revolutsioon sõna otseses tähenduses, kuivõrd sel ajal oli lubatud ka orjapidamine. Ori oli sotsiaalselt enam kindlustatud kui lesknaine, sest isandad pidasid üleval oma orje ja orjadel oli vähemalt toit võrreldes vaeslapsega.

Kuivõrd Esra oli radikaalne usureformaator, siis tema motiivid olid pigem äärmuslikud meetmed juutide "eraldatuse" tõttu, kui sotsiaalsed meetmed, milleks oli leviidi suguharu elatumine kümnisest või vaeslaste ja lesknaiste toitmine kümnisest. Kümnis on pigem osa usureformist kui halastus ja armastus.

"Kui häda teile, variserid, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja igast aedviljast, aga lähete mööda kohustustest ja Jumala armastusest" ütles Jeesus (Lk 11:42). "Et mu kojas oleks toitu" on kirjutatud Ml 3:10. Kaalukam osa seadusest on "õiglus ja halastus ja ustavus" (Mt 23:23).

Kümnist kogusid leviidid

Leevi oli Jaakobi III poeg tema esimese naise Leaga. Tema pani aluse ühele 12st Iisraeli suguharust ja see hõim oli pühendunud Jumala teenimisele, kelle ülalpidamiseks koguti kümnist, kümnis oli nende pärisosa.

Leevi järeltulijate hulka kuulub ka Mooses ja tema vend Aaron. Aaroni järeltulijad hakkasid teenima preestritena. Kui suguharusid oli 12, siis miks just kümnis, mitte kaheteistkümendik?

Artiklis toodud tabelis on näha, et juhul, kui kümnist koguti üheteistkümnelt suguharult, siis tegelikult kõikide suguharude jaoks olid Jumala poolt loodud võrdsed võimalused.

Kümnise kogumise kohustus lasus leviitidel. Kümnis koguti Jumala varaaitadesse, aga üheksandik kulus leevi suguharu ülalpidamiseks, kes täitsid siis mitmesuguseid kohustusi templis. Kümnis oli meede, mille abil peeti üleval leviite ja leviidid maksid kümnisest kümnist (Ne 10:39, 4Ms 18:26) - tõstelõivu. Oma preestristaatuse tõttu ei eraldatud leviitidele Iisraeli piirides ei maad ega kinnisvara v.a linnades, mis olid määratud nende kodudeks.

Kuna leviidid ei tegelenud põllumajanduse ega muude ametitega, oli nende ainsaks sissetulekuks kogutud kümnis, mida ülejäänud suguharud templile maksid, samuti loomad, mida toodi ohverdamiseks.

Kui võtta arvesse, et Leevi suguharu moodustas vaid 8% ja võimalik et vähemgi Iisraeli elanikkonnast, siis tähendab niisugune sissetulek seda, et leviidid elasid hästi, teistest jõukamalt. On teada, et tegelikult said suuremast osast leviitidest kuninga pere järel kõige rikkamad inimesed Iisraeli järeltulijate hulgas, kuid mitte kohe, pärast eksiilist pöördumist. Sest kümnist arusaadavatel põhjustel veel ei kogutud, mis tekitas leviitide seas tõsiseid olmeprobleeme, võiks öelda ellujäämisraskusi. Kõik ju tegelesid pärast eksiili oma heaolu kindlustamisega, kuid leviidid olid tõsises hädas. Samamoodi vaesusid kõik lesknaised, lapsed jt , kellel puudusid ülalpidajad.

Nehemja raamatust saame teada, mida ette võeti ja kuidas korraldati leviitide ülalpidamine, Ne 12:44-47. Näiteks kümnist hakkas laekuma juuda suguharult: "Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse" (Ne 13:12). Kuid pole teada, kas kümnist tõid ka teised ja kas seda jätkus puuduste kõrvaldamiseks. Kõik ei maksnud kümnist ka Jeesuse ajal, kui keegi ütleb "annan kümnist kõigest, mis ma saan" Lk 18:12.

Uues Testamendis kiri heebrealastele ptk 7 mainib kümnise küsimust seoses preestriametiga, kuid salmis 8 toodud tekst "võtavad kümnist surelikud inimesed" [anthropos] ei tähenda automaatselt veel seda, et kõik UT preestrid on leviitpreestrid ning ühtlasi omavad õigust koguda kümnist.

Kümnise kogumine tõstatab seaduspärased teemad.

Kas kümnist kogub leviit?
Kas kümnist kogutakse leviitide ülevalpidamiseks?
Kas kümnist kogutakse templi varaaitadesse ja templile?
Kas kümnise abil viiakse läbi templi teenistust?
Kas kümnisega peetakse üleval vaeslapsi, lesknaisi, võõraid?

Kümnist ei kogutud algkoguduses ja seda ei saa kristlased koguda ka täna.

Kristlastel ei ole mitte mingit seaduslikku alust kümnist koguda ja kõik sedalaadi õpetused sh Eestis kirjastuste poolt levitatud raamatud ei ole kristlikud, vaid ebapiibellikud - valeõpetused, kui nendes õpetatakse kristlikku kogudust koguma kümnist ning inimesi "sunnitakse" sellistel motiividel tegema annetusi.

Kümnise tõotuste kasutamist kristliku koguduse motiveerimiseks on sisuliselt kristlastele katteta lubatuste andmine, üldistamine ja vastutustundetu manipuleerimine pühakirjaga. Seda vaatamata tõotustele, mida Jumal lubab kümnise annetajatele, näiteks "proovige mind ometi sellega ... ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni" Ml 3:10. Ei ole kahtlustki, et Jumal seda tegi kümnise annetajatele, kui kümnist kogusid leviidid ja juudid annetasid. Kuid kümnise kogumine on üksnes leviitide õigus, milleks ei ole kristlastel õigust.

Samas pole kahtlustki, et Jumal on õnnistanud iga vabatahtlikku annetajat - "rõõmsat andjat" 2Kr 9:7 ja Jumal õnnistab ka siis, kui keegi täna annetab koguduse töö vajaduste katteks. Jüngrid ei õpetanud algkogudusele kümnise kogumist, vaid kogudused peeti üleval vabatahtlikel annetustel. Kuid "vabatahtlikke annetusi" ei ole alust defineerida kui "kümnist".

Siinkohal tekivad uued küsimused, sest kuidas sel juhul kogudust ära majandada?

Kuidas koguda vabatahtlikke annetusi? Mida kogudus selleks teha saab? Milline on mõstlik eelarve? Kuidas planeerida koguduse eelarvet? Kui suur osa eelarve täitmisel võiks olla koguduse liikmel? Kõigest sellest juba järgmisel "kümnise" teemalises artiklis: "Kuidas koguda vabatahtlikke annetusi?"

Allikas: Kristlik Mõttevõra