Muretsemise ebajumalakummardamine

Unenägu võib vahel tunduda nii reaalne

Mul on korduv unenägu, mida öeldakse olevat üpris tavaline. Võib-olla saad ka sina end sellega seostada. Selles unenäos olen ma ikka veel kolledžis ja on kevad. Ma naudin lõhnu, vaateid ja maailma hääli, mis tulevad tagasi ellu pärast pikka talve. Kõikjal, kuhu vaatan, olen ümbritsetud ilusa, sooja valgusega ja maa minu ümber on erkroheline. Ma tunnen päikest enda nahal ja värskelt lõigatud rohu lõhna ning lilli õitsemas. Kõik on rahulik. Ma kujutan ette, et kui sa näeksid mind magamas selle unenäo osa juures, siis oleks mul näol suur naeratus.

Kui unenägu jätkub, siis aga asjad muutuvad. Ma ulatan käe seljakotti millegi järele ja leian oma tunniplaani semestri algusest kortsus oma raamatute alt. Kui ma selle avan, siis on rahu, mida ma enne tundsin, kadunud ning mu nahale tuleb külm higi. Ma ei tunne enam lillede lõhna ega ole teadlik oma ümbrusest. Kõik, mida ma näen, on räbaldunud tunniplaan. Seal must valgelt on kursus, mille oli unustanud, et olin kirja pannud jaanuaris. Ma olen puudunud igast tunnist ning igast ülesandest praeguseni. Nüüd aga on kooliaasta lõpp ja liiga hilja on kursusest loobuda. Mul on keskmine hinne F ning viimane eksam on lähenemas. Ma isegi ei oma õpikut, mida ma oleks pidanud lugema viimased paar kuud. Ma hakkan mõtlema viise, kuidas probleemi lahendada.
Võib-olla saab õppejõud aru. Võib-olla tegi kursusele registreerija vea. Kui palju on viimane eksam väärt? Võib-olla saan läbiva hinde kursuse eest, kui ma sellega hiilgavalt hakkama saan. Aga sellest pole mingit kasu. Ma kukun läbi. Sel ajal unenäos ärkan ma tavaliselt üles.Mõnikord läheb aega mõni sekund enne kui ma saan aru, et ma ei ole enam kolledžis. Kui see juhtub, siis olen loomulikult kergendunud. See oli ainult unenägu. Ikkagi ärevus, mida ma tundsin oli väga reaalne.

See on veider, et Jeesus käskis jüngritel mitte muretseda

Ma ei tea kedagi, kellele meeldiks olla ärev. Muidugi on inimesi, kes paistavad muretsevat rohkem kui teised, aga ma kahtlen, et see kogemus on eriti nauditav. Tegelikult räägime me muretsemisest nagu probleemist, mida saab parandada. „Ma nii muretsen [...] pärast,“ räägime inimestele lootes kergendada meie muresid kuidagi. Sellepärast ma leiangi, et see on veider,et Jeesus käskis oma jüngritel mitte muretseda: „Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?“ (Matteuse 6:25) Ma arvan, et kõigile meeldiks mitte muretseda, aga see pole nii lihtne. See on rohkem nagu refleks kui valik. Vähemalt nii see tundub enamuse ajast. Kui me loeme neid Jeesuse sõnu, siis meile omane kalduvus oleks öelda; „Muidugi, Jeesus. Ma ei muretse enam. Ma tõesti ei taha igaljuhul. Ma armastaksin mitte enam tunda ärevust. Lihtsalt anna mulle kõik, mida vajan (ja/ või tahan) kohe otse, nii et ma teaksin, et see on seal ja siis ma enam ei muretseks.“

Raha, varandus ja heaolu

Aga see ongi selline arutlemine, mida Jeesus adresseerib. Varasemas salmis on Jeesus rääkinud rahast. Ta ütleb, et on olemas kaks eluviisi: üks viis kogub aardeid maa peale ning teine taevasse. Ta ütleb: „ Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.“ (Mt 6:24) Need on tuttavad sõnad ja ma arvan, et enamus nõustub, et on vale pühendada oma elu raha ja asjade taga ajamisele. Aga kuidas peaks see olema seotud muretsemisega? Paralleel kirjakohas Luuka evangeeliumis on Jeesus silmitsis ühe mehega, kes tahab, et Ta lahendaks pere lahkarvamuse. Mees tahtis oma osa pärandusest, mille ta vend oli saanud. Vastuseks tema palvele räägib Jeesus tähendamissõna rikkast farmerist, keda oli õnnistatud suure saagiga. Et mahutada ekstra vili, mille ta oli korjanud, tõmbas ta maha kõik aidad, mis tal olid ning ehitas uued. Seda tehes ta uskus, et ta ei pea enam muretsema: „Ning ma ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka , söö, joo ja ole rõõmus“ (Luuka 12:19) Võib-olla ei oota me suurt viljasaaki, aga me kõik tahaksime olla paigas, kus saaksime puhata ning võtta asju vabalt, vähemalt mõne aja.

Turvalisuse miraaz

Sellist tüüpi mõtlemise probleem seisneb ebajumala kummardamises. Iga kord, kui me paneme oma lootuse või leiame oma rõõmu mujalt kui Jumalalt, kummardame me ebajumalat. Muidugi, meie ebajumalad pole tehtud puust, hõbedast või kullast, aga nad on sama reaalsed. Me muretseme piisavalt saamise pärast, nii teenime finantsilise kindluse jumalat. Me oleme ärevad terrorismi pärast, nii paneme oma usalduse tugeva riikliku kaitse jumala peale. Me muretseme, mida inimesed mõtlevad meist, nii veedame tunde spordisaalides ja peegli ees püüdes peita oma ebatäiuslikkust kummardades välimuse jumala ees. Me tahame edu, nii ehitame ebajumala heade hinnete saamiseks (ja kontrollime kolmekordselt oma kursuse plaani, et olla kindlad, et me midagi ei unustanud). Elades niiviisi tuleb välja, mida me usume elu kohta. Kui me tõesti usuksime, et Jumal on kõikvõimas- et miski ei saa juhtuda väljaspool Tema tahet- saaksime puhata selles teadmises. Isegi kui halvad asjad juhtuvad meiega või tunneme, et maailm keerleb kontrolli alt väljas, me võiksime usaldada, et Jumal on võimeline kasutama kõike Tema auks ja meie heaks. Siis kui me kahtleme Jumalas, hiilivad mured sisse ja meid kiusatakse taga ajama järjekordset abi allikat.Aga Jumal üksi on meie ainus tõelise puhkuse allikas. Ta on Looja ja Universumi Hoidja. Ta ütleb meile, „Vaata, mina olen Issand, kõige liha Jumal! Ons mulle mõni asi võimatu?“ (Jeremija 32:27). Kui me vaatame Tema poole- kui me tõesti usaldame Teda- kuidas, me saaksime olla mures millegi pärast? Lisaks need teised asjad, mille peale me paneme oma lootuse, ei paku meile tõelist turvalisust. Mäletad rikast meest, kes ehitas need väga suured aidad? Ta suri sel õhtul. Nii et söömise, joomise ja rõõmsa olemise asemel , leidis ta end seismas näost-näkku Jumalaga. Tema „turvalisus“ oli miraaž ja selle asemel, et koguda endale aardeid taevasse, raiskas oma energiat, et kasvatada maiseid rikkuseid, mis kuuluksid kellelegi teisele lõpus.

Muretsemine kui hoiatussüsteem

Muretsemine toob välja, kus su süda tegelikult asetseb. Kui me oleme ärevad, pole me usaldus täielikult Jumala peal; miski muu võistleb meie ülistuse eest. Muretsemine, niisiis, on hoiatussüsteem ehitatud inimesesse, öeldes meile, kui miski on lahti. Me oleme loodud lootma ainult Jumalale ja kui me hakkame lootma kellegi või millegi muu peale, tunneme ebakindlust, mida sellised ebajumalakummardamised tingimata toovad. Me valetame endale, kui usume, et ainult veidi raha veel või ainult veidi rohkem kordaminekuid või ainult veidi rohkem sõpru viib meid kohta, kus me saame puhata mugavalt. Jeesus ütleb meile, et me ei tohiks muretseda, kuna Tema teab ainsat viisi, kuidas me saame täiesti lõpetada ning see on Jumala täielik usaldamine kõiges, mida me vajame. See ei tähenda, et me ei peaks tegema praktilisi samme, kuidas hoolitseda enda eest. Jeesus ei soovitanud meil loobuda kogu vastutusest selleks, et me saaksime vabameelseteks hipideks. Pigem Ta tahab, et meie südameid oleksid täiesti pühendunud Talle kõiges, mida me teeme.

Rõõmsalt usaldamine

Psalmides me loeme, et Jumala palges „rõõmu on rohkesti“ ja „meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks“ (16:11) Meie Jumal on hea ja ustav. Probleem ei ole Temas, vaid meie oma petlikes südametes. Nagu John Calvin kord kirjutas, „Inimese olemus, nagu öelda, on igavene ebajumalate vabrik.“ Me peame olema valvel, et ei annaks järele ebajumalakummardamise kiusatusele. Selle asemel peame küsima Jumalalt armu, et igapäevaselt alandada end Talle, sest meid loodi, et kuulutada Tema au meie eludes. Rõõmsalt usaldades, muretsemise kummardamise asemel, on üks võimalus, kuidas seda teha.

Allikas RELEVANT Magazine. Autor John Greco, tõlkis Iiris Kohv.