Mitmed piibli kirjakohad kirjutavad sellest, et laste päralt on Taevariik ja seda väitis Jeesus.

Eestis laialt levinud arvamus on, et kõik lapsed saavad nö automaatselt Taevasse. Et mitte pimesi uskuda, peame küsima, kas see on tõsi? Kui usk oleks vettehüpe tundmatus kohas, siis pole ettevaatlikus vajalik. Kuid kristlus ja kristlased ei ole kergeusklikud.

Loe edasi: Mis saab lastest?

Tahaksin jagada teiega kokkuvõtet uurimusest, mille lõplikud tulemused avaldati sel aastal, ning mis käsitleb küsimust, kas geid suudavad kiriku pakutud vahendite abil oma orientatsiooni muuta.
Nagu mulle tundub, on kõigil "geide küsimuses" oma arvamus, aga konkreetseid viiteid läbiviidud uurimustele vähe.

Uurimuse viisid läbi Stanton L. Jones (PhD) ja Mark A. Yarhouse (Psy.D.) seitsme aasta jooksul Ameerikas 72 mehe ja 26 naise hulgas, kes olid kristlased ning soovisid kiriku abiga oma orientatsiooni muuta. Uurimuse eesmärk oli kinnitada või ümber lükata levinud hüpotees, et seksuaalse orentatsiooni muutmine on võimatu ning isegi kahjulik.

Uuringu tulemusena ütlevad autorid, et ligi 15% uuritutest suutsid mitte ainult vabaneda homoseksuaalsest kalduvusest, vaid väitsid ka, et on nüüd heteroseksuaalsed. Lisaks 23% väitis, et ei ole küll heteroseksuaalsed, kuid neis on kadunud homoseksuaalne tung. Lisaks neile niiöelda edujuhtumitele oli veel lisaks 29% neid, kes ütlesid, et nende homoseksuaalne tung on muutunud nõrgemaks, kuid nad ei julge veel väita, et on homoseksuaalsest orentatsioonist vabanenud. Seega vaid 27% uuritutest ei kogenud mingisugust pööret homoseksuaalsusest vabanemise suunas.

Üks uurimuse autoritest Stanton L. Jones rõhutab kokkuvõttes, et kindlasti ei saa väita, et katse inimese seksuaalset orientatsiooni muuta oleks kuidagi ohtlik või ebaeetiline, kuna mõnede inimeste jaoks on muutus tõepoolest võimalik.

Soovitan väga vaadata ka neil, kes inglise keelest vähegi aru saavad, uurimuse kokkuvõtet (või, miks mitte lugeda ka kogu uurimust) lugeda või ka vaadata alljärgneval aadressil:

http://www.exgaystudy.org/ex-gays/study-synopsis

Kirikus me süütame mõnikord seitse küünalt seitsmeharulisel küünlajalal. Mis on selle tähendus? Kristlikus traditsioonis on küünalde süütamisel mitte ainult praktiline otstarve ruumi valgustamiseks või ilu pärast, vaid on abiks palvetajale tema palvete visualiseerijana. Ka tänapäeval süüdatakse paljudes kirikutes jumalateenistuse eel altaril küünlad. See on märguanne kogudusele, et algab ühine palveteenistus.

"Kui Sa süütad küünla palvetades enese või kellegi teise eest, siis mõtle sellele, et küünal märgistab Sinu palvetamist. Kuni põleb küünal, väljendad Sa soovi viibida palvetes Jumala ees. Nii nagu küünal annab valgust ja soojust, niisamuti võid Sa kujutleda, et Sinu palve kaudu hoovab inimestesse Jumala armastus. Sinu palve teeb teise inimese elu valgemaks ja soojemaks. Su palve valgustab Sinu silmi, et Sa suudaksid näha suuremas usalduses teist inimest Jumala silmade läbi. Kui Sa palvetad oma isiklike asjade pärast, tuleb valgus Sinu pimedusse. Lootus täidab Sind. Sa võid olla kindel, et Jumal ise vaatab Sinu peale ja ümbritseb Sind oma halastava armuga. Küünlast hoovab helget valgust. Küünla helges valguses vaatad Sa helge pilguga inimesi ja oma elu. Sa võid ka oma süüd mõista selles valguses, mis laseb Jumalal Sind tervendada.

Unenägu võib vahel tunduda nii reaalne

Mul on korduv unenägu, mida öeldakse olevat üpris tavaline. Võib-olla saad ka sina end sellega seostada. Selles unenäos olen ma ikka veel kolledžis ja on kevad. Ma naudin lõhnu, vaateid ja maailma hääli, mis tulevad tagasi ellu pärast pikka talve. Kõikjal, kuhu vaatan, olen ümbritsetud ilusa, sooja valgusega ja maa minu ümber on erkroheline. Ma tunnen päikest enda nahal ja värskelt lõigatud rohu lõhna ning lilli õitsemas. Kõik on rahulik. Ma kujutan ette, et kui sa näeksid mind magamas selle unenäo osa juures, siis oleks mul näol suur naeratus.

Kui unenägu jätkub, siis aga asjad muutuvad. Ma ulatan käe seljakotti millegi järele ja leian oma tunniplaani semestri algusest kortsus oma raamatute alt. Kui ma selle avan, siis on rahu, mida ma enne tundsin, kadunud ning mu nahale tuleb külm higi. Ma ei tunne enam lillede lõhna ega ole teadlik oma ümbrusest. Kõik, mida ma näen, on räbaldunud tunniplaan. Seal must valgelt on kursus, mille oli unustanud, et olin kirja pannud jaanuaris. Ma olen puudunud igast tunnist ning igast ülesandest praeguseni. Nüüd aga on kooliaasta lõpp ja liiga hilja on kursusest loobuda. Mul on keskmine hinne F ning viimane eksam on lähenemas. Ma isegi ei oma õpikut, mida ma oleks pidanud lugema viimased paar kuud. Ma hakkan mõtlema viise, kuidas probleemi lahendada.
Võib-olla saab õppejõud aru. Võib-olla tegi kursusele registreerija vea. Kui palju on viimane eksam väärt? Võib-olla saan läbiva hinde kursuse eest, kui ma sellega hiilgavalt hakkama saan. Aga sellest pole mingit kasu. Ma kukun läbi. Sel ajal unenäos ärkan ma tavaliselt üles.Mõnikord läheb aega mõni sekund enne kui ma saan aru, et ma ei ole enam kolledžis. Kui see juhtub, siis olen loomulikult kergendunud. See oli ainult unenägu. Ikkagi ärevus, mida ma tundsin oli väga reaalne.

See on veider, et Jeesus käskis jüngritel mitte muretseda

Ma ei tea kedagi, kellele meeldiks olla ärev. Muidugi on inimesi, kes paistavad muretsevat rohkem kui teised, aga ma kahtlen, et see kogemus on eriti nauditav. Tegelikult räägime me muretsemisest nagu probleemist, mida saab parandada. „Ma nii muretsen [...] pärast,“ räägime inimestele lootes kergendada meie muresid kuidagi. Sellepärast ma leiangi, et see on veider,et Jeesus käskis oma jüngritel mitte muretseda: „Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?“ (Matteuse 6:25) Ma arvan, et kõigile meeldiks mitte muretseda, aga see pole nii lihtne. See on rohkem nagu refleks kui valik. Vähemalt nii see tundub enamuse ajast. Kui me loeme neid Jeesuse sõnu, siis meile omane kalduvus oleks öelda; „Muidugi, Jeesus. Ma ei muretse enam. Ma tõesti ei taha igaljuhul. Ma armastaksin mitte enam tunda ärevust. Lihtsalt anna mulle kõik, mida vajan (ja/ või tahan) kohe otse, nii et ma teaksin, et see on seal ja siis ma enam ei muretseks.“

Raha, varandus ja heaolu

Aga see ongi selline arutlemine, mida Jeesus adresseerib. Varasemas salmis on Jeesus rääkinud rahast. Ta ütleb, et on olemas kaks eluviisi: üks viis kogub aardeid maa peale ning teine taevasse. Ta ütleb: „ Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.“ (Mt 6:24) Need on tuttavad sõnad ja ma arvan, et enamus nõustub, et on vale pühendada oma elu raha ja asjade taga ajamisele. Aga kuidas peaks see olema seotud muretsemisega? Paralleel kirjakohas Luuka evangeeliumis on Jeesus silmitsis ühe mehega, kes tahab, et Ta lahendaks pere lahkarvamuse. Mees tahtis oma osa pärandusest, mille ta vend oli saanud. Vastuseks tema palvele räägib Jeesus tähendamissõna rikkast farmerist, keda oli õnnistatud suure saagiga. Et mahutada ekstra vili, mille ta oli korjanud, tõmbas ta maha kõik aidad, mis tal olid ning ehitas uued. Seda tehes ta uskus, et ta ei pea enam muretsema: „Ning ma ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka , söö, joo ja ole rõõmus“ (Luuka 12:19) Võib-olla ei oota me suurt viljasaaki, aga me kõik tahaksime olla paigas, kus saaksime puhata ning võtta asju vabalt, vähemalt mõne aja.

Turvalisuse miraaz

Sellist tüüpi mõtlemise probleem seisneb ebajumala kummardamises. Iga kord, kui me paneme oma lootuse või leiame oma rõõmu mujalt kui Jumalalt, kummardame me ebajumalat. Muidugi, meie ebajumalad pole tehtud puust, hõbedast või kullast, aga nad on sama reaalsed. Me muretseme piisavalt saamise pärast, nii teenime finantsilise kindluse jumalat. Me oleme ärevad terrorismi pärast, nii paneme oma usalduse tugeva riikliku kaitse jumala peale. Me muretseme, mida inimesed mõtlevad meist, nii veedame tunde spordisaalides ja peegli ees püüdes peita oma ebatäiuslikkust kummardades välimuse jumala ees. Me tahame edu, nii ehitame ebajumala heade hinnete saamiseks (ja kontrollime kolmekordselt oma kursuse plaani, et olla kindlad, et me midagi ei unustanud). Elades niiviisi tuleb välja, mida me usume elu kohta. Kui me tõesti usuksime, et Jumal on kõikvõimas- et miski ei saa juhtuda väljaspool Tema tahet- saaksime puhata selles teadmises. Isegi kui halvad asjad juhtuvad meiega või tunneme, et maailm keerleb kontrolli alt väljas, me võiksime usaldada, et Jumal on võimeline kasutama kõike Tema auks ja meie heaks. Siis kui me kahtleme Jumalas, hiilivad mured sisse ja meid kiusatakse taga ajama järjekordset abi allikat.Aga Jumal üksi on meie ainus tõelise puhkuse allikas. Ta on Looja ja Universumi Hoidja. Ta ütleb meile, „Vaata, mina olen Issand, kõige liha Jumal! Ons mulle mõni asi võimatu?“ (Jeremija 32:27). Kui me vaatame Tema poole- kui me tõesti usaldame Teda- kuidas, me saaksime olla mures millegi pärast? Lisaks need teised asjad, mille peale me paneme oma lootuse, ei paku meile tõelist turvalisust. Mäletad rikast meest, kes ehitas need väga suured aidad? Ta suri sel õhtul. Nii et söömise, joomise ja rõõmsa olemise asemel , leidis ta end seismas näost-näkku Jumalaga. Tema „turvalisus“ oli miraaž ja selle asemel, et koguda endale aardeid taevasse, raiskas oma energiat, et kasvatada maiseid rikkuseid, mis kuuluksid kellelegi teisele lõpus.

Muretsemine kui hoiatussüsteem

Muretsemine toob välja, kus su süda tegelikult asetseb. Kui me oleme ärevad, pole me usaldus täielikult Jumala peal; miski muu võistleb meie ülistuse eest. Muretsemine, niisiis, on hoiatussüsteem ehitatud inimesesse, öeldes meile, kui miski on lahti. Me oleme loodud lootma ainult Jumalale ja kui me hakkame lootma kellegi või millegi muu peale, tunneme ebakindlust, mida sellised ebajumalakummardamised tingimata toovad. Me valetame endale, kui usume, et ainult veidi raha veel või ainult veidi rohkem kordaminekuid või ainult veidi rohkem sõpru viib meid kohta, kus me saame puhata mugavalt. Jeesus ütleb meile, et me ei tohiks muretseda, kuna Tema teab ainsat viisi, kuidas me saame täiesti lõpetada ning see on Jumala täielik usaldamine kõiges, mida me vajame. See ei tähenda, et me ei peaks tegema praktilisi samme, kuidas hoolitseda enda eest. Jeesus ei soovitanud meil loobuda kogu vastutusest selleks, et me saaksime vabameelseteks hipideks. Pigem Ta tahab, et meie südameid oleksid täiesti pühendunud Talle kõiges, mida me teeme.

Rõõmsalt usaldamine

Psalmides me loeme, et Jumala palges „rõõmu on rohkesti“ ja „meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks“ (16:11) Meie Jumal on hea ja ustav. Probleem ei ole Temas, vaid meie oma petlikes südametes. Nagu John Calvin kord kirjutas, „Inimese olemus, nagu öelda, on igavene ebajumalate vabrik.“ Me peame olema valvel, et ei annaks järele ebajumalakummardamise kiusatusele. Selle asemel peame küsima Jumalalt armu, et igapäevaselt alandada end Talle, sest meid loodi, et kuulutada Tema au meie eludes. Rõõmsalt usaldades, muretsemise kummardamise asemel, on üks võimalus, kuidas seda teha.

Allikas RELEVANT Magazine. Autor John Greco, tõlkis Iiris Kohv.

Meis kõigis on peidus teine pool. Kui satud vaatama tuleval aastal Disney filmi Rapuntsel või seriaale Less than perfect või Chuck, siis tea nende telgitagustes levis Jumala armastus. Allolevast artiklist on möödas peaaegu 3 aastat, aga Zachary Levi erineb endiselt teistest ametikaaslastest oma aususe ning avatuse poolest kõigi vastu. Nii nimetab seda avalikkus, tegelikult saame seda öelda nagu see on - praktiline kristlus.

 ABC näitleja jaoks on  näitlemine kutsumus, just see millega ta peab tegelema. Kristlasena Hollywoodis, maailma kõige kõrgema konkurentsiga meelelahutusmaailmas, jätkab ta positiivset suhtumist ja isiklikku teenimist selles tülpinud tööstuses.

RM: Mida sa õppisid teatrikogemustest ja kuidas see aitab sinu praeguses karjääris?

ZL: Teatris esinemisest olen saanud kõik oma teadmised näitlemisest, sest ma ei käinud ühelgi näitlemiskursusel. Teatris esinedes õppisin ma kõik, mis tean näitlemisest – erinevate produtsentide, kirjanike ja näitlejatega koos töötamine. Näitlejat nagu ma olen täna, ei oleks olemas tänu kõikidele kellega olen saanud koos töötada. Jumal on minus töötamas, pidevalt hoides mu silmad ja kõrvad näitlemisele lahti nagu käsn, mis imab sisse ja õigel hetkel seda kasutades.

RM: Kas su perekond oli tollal kaasatud su näitlemisse? Kuidas nad julgustasid sind?

ZL: Mu perekond on alati olnud väga toetav. Kas sa oled näitleja või mitte, igaüks kuuleb hirmulugusid inimestest, kes lähevad Los Angeles’i ja püüavad olla näitlejad ning nende unistused purunevad. Seega nad olid alati kaitsvad selles suhtes ning nad tahtsid, et mul oleks tagavaraplaan, mis on täiesti arusaadav, aga mul on alati olnud veendumus, et näitlemine on mu jaoks ainus tee.

RM: Enne osa saamist seriaalis „Vähem kui täiuslik“ ( Less than perfect) sa olid tavaline Hollywoodi näitleja nagu paljud teised. Mis nõu sa annaksid minnes ühelt masendavalt prooviesinemistelt teisele?

ZL: Esimene soovitus on,  et veeda tõesti aega palvetades veendudes, et see on just see, mida Jumal tahab, et sa teeksid. Olen korduvalt tulnud laastavalt prooviesinemiselt ja tõesti masenduses, sest ma tõesti lootsin seda osa saada. Ma avastasin, kui oluline on käia koos Jumalaga, sest ma võin vaadata tagasi ning öelda: „Ma ei saanud seda osa, sest ilmselt see ei olnud Jumala tahe minu elus“. Inimesed, kes elavad Jumalata, nemad süüdistavad ennast läbikukkumises. Ja nad vaatavad prooviesinemisele tagasi ja ütlevad: „Ma ei olnud selle rolli jaoks piisavalt hea.“ Sageli aga ei ole andega siin mingit pistmist, vaid hoopis näiteks see et sa olid brünett ja nemad lihtsalt otsisid blondiini. Seega minu jaoks näitlejana kõige tähtsam faktor elus on käia koos Jumalaga. Mis näitlejaid puudutab, siis sul peab olema kirg. Ilma kireta ei suuda sa enda olemust edasi anda.

RM: Sinu karjäär on tõusuteel, kuidas selle kuulsusega siis on?

ZL: See on tõesti hullumeelne. Sa saad tasuta asju, sa saad olla ajalehes, ajakirja artiklites ja esineda televisioonis. See on imelik. Ei ole sellega veel suutnud harjuda. Kuid samas, ma loodan, et ma kunagi ei harju sellega. Loodan, väike osa minust, on alati üllatunud, jahmunud, lapsemeelselt süütu kogu selles protsessis.

RM: Kas seda süütust on raske säilitada?

ZL: Üldiselt inimestel on raske oma süütust säilitada. Isegi ma vahel mõtlen, et huvitav kas nad teavad, kes ma olen. Mõtlen seda küll uudishimust aga see võib hetkega muutuda uhkuseks. Seetõttu on Jumala sõjarelvastusesse riietumine nii tähtis. Isegi seda öeldes tunnen ennast silmakirjalikuna, sest piibli lugemine ja isikliku palveaja leidmine Issandaga on miski, mille otsa ma komistan iga päev.

RM: Kas Hollywood on kristlase jaoks raske atmosfäär?

ZL: Kindlasti. Hollywoodi atmosfäär on üldiselt väga anti-konservatiivne, väga anti-kristlik. Nii nimetatud vabameelsed, kes moodustavad ca 80% kui mitte rohkem, vaatavad kristlastele kui silmakirjalikele, kes on võltsid ja peavad nende arusaami valeks. Karm selle puhul on see, et paljudel juhtudel ei saa ma nendele vastu väita. Usun, et minu töö, minu osa võttelaval on kõigepealt lihtsalt armastada inimesi ning saavutada nende usaldus, et nad teaksid et ma tõesti armastan neid ja hoolin nende heaolust. Kui neil on probleeme, nad loodetavasti mingi hetk tulevad minu juurde ja küsivad minult: „Kust su rahu ja armastus pärineb? Kust sa oma anded oled saanud?“ Ja ma saan pilgutamata vastata neile: „ Jeesus Kristus“. Sa ei saa lihtsalt tulla ja kuulutada: „Tere, olen kristlane ja ma panen sind mõtlema nagu mina mõtlen.“ Sa ei saa teha nii, see ei ole niivõrd manipulatsioon kuivõrd inimeste elus osalemine. Seega rohkem kui midagi muud, seda ma üritangi teha. Lihtsalt luua suheteid kõigi inimestega, kellega ma koos töötan.

Allikas: Relevant Magazine

Kuidas leida loovust ja inspiratsiooni iganädalases teenimistöös?

Minu elu on lahterdatud nädalavahetuste järgi. Lihtsalt nii ongi. Tihti olen esmasspäeva jõudes tühi loovatest mõtetest. Ma vahin vilkuva kursoriga ekraani, mis pilkab mind järeleandmatult kuni alustan sõnade mõteteks moodustamise rütmilist protsessi.

Ma olen jutlustaja ja kuigi loovus tuleb hoovustena, tulevad pühapäevad raudse regulaarsusega. Mõned nimetavad seda kirjutaja tupikuks. Mina nimetan seda jutluse kägistajaks: üritada välja mõelda järjekordne sõnum, mis innustks, julgustaks või oleks väljakutsuv lojaalsetele koguduseliikmetele, kes iga nädalavahetus pingiridasid täidavad.

Vahet pole, kas oled selleks valmis iga nädal, jutluse kirjutamine on lihtsalt osa pastori tööst. Mitmete inimeste meelest peaks see töö tulema loomulikult, see ei peaks olema üldsegi töö või see ei peaks nõudma õiget loovust, uurimust või innovatsiooni. see peaks olema lihtsalt Jumala poolt antud. Juba algusest pidin võitlema selle ja teiste müütidega. Siin on täpsemalt kolm, millest pidin üle saama lihvides oma oskusi ja saades tugevamaks iganädalase jutluse kirjutamises.

Kui sa oled kutsutud jagama Jumala sõna, siis see tuleb öösel sinu peale võidmisena. Pole tõsi, aga ilma selleta oled öötsa üleval küll! Loovus nõuab märkimisväärse osa jõupingutust. Vaja on rasket tööd teha, kodutööd ja südame tööd. Kõige selle tegemine muudab sõnumi millekski, mida pole lihtsalt väärt kuulata vaid mis mõjutab inimeste elusid.

See, mis on Jumalast, tuleb kergelt ja loomulikult. Kui vaadata professionaalseid golfimängijaid või pallimängijaid, siis tundub see nii lihtne ja loomulik. See, mida me aga ei näe, on tuhandeid ja tuhandeid tunde trenni ja investeerimist nende töösse.

Vaimsem on lihtsalt lasta Pühal Vaimul läbi sinu rääkida. Võib tekkida vale ettekujutus vaimsusest, mis eeldab, et kui paned liiga palju ettevalmistust sõnumisse, siis see ei ole Vaimu poolt juhitud. Ja ikkagi oli Jumalal plaan meid lunastada juba maailma rajamisest alates (Matteuse 25:34) Ta kavandas ka Jeremija elu siis kui too oli alles emaüsas (Jeremija 1:5) Kui kavandada terve eluaeg on jumalik, siis vähm, mis meie saame teha on üritada teha ettevalmistusi nädal aega enne. Me ei saa alustada laupäeva õhtul ja siis lasta Jumalal lõpetada see pühapäeva hommikul.

Loovuse igapäevasus

Nii ma siis alustan, aga mitte laupäeva õhtul. Ettekujutuse ja loovuse suurim pahe on asjade edasilükkamine. Kuigi ma kõnelen alles nädalavahetusel, peab praktika algama igapäevaselt. Veehoidla peab olema järjepidevalt täidetud, mitte ainult siis kui juua on vaja. Sõnumi ettevalmistus on igapäevane kohustus, mitte laupäevaõhtune üritus.

Iga kõneleja suurim vara on kuulaja kujutlusvõime ja selle püüdmine pole lihtsate killast. Saalomoni tarkuse kõnelejatele võib leida kogujast 12. peatükist: Lisaks sellele, et Koguja oli tark,õpetas ta ka rahvale tarkust, kaalus, uuris ja kujundas palju õpetussõnu. Koguja püüdis leida sobivaid sõnu ja siiralt kirja pandud tõesõnu.

Kas tabasite selle ära?

Ta kaalus, uuris ja kujundas palju õpetussõnu. Kaalumine, uurimine ja kujundamine nõuab pingutust ja rasket tööd!

Alguspunkt

Ema Teresa ütles kunagi: “ Selleks, et lamp jääks põlema, peame panema sinna õli sisse.”

Nii, et ma alustan, aga mitte sõnumiga. pean alustama sõnumitoojaga. Kui see pole osa minust, siis paistab see ebaloomulikuna ja võltsina. Nii, et ma ei alusta koguduseliikmete toimisega, vaid toidan kõigepealt ennast. Peamine põhjus, miks ma Jumala sõna lugemisega aega veedan, ei ole järmise jutluse väljamõtlemine. Loen seda, selleks, et süüa.

Siis, kui olen lubanud piiblil enda hinge toita, leian, et olen võimeline aitama teisi probleemidega, mille vastu seisavad.
Nendes 66 raamatus leidub toores, redigeerimata usklike meeste ja naiste eluõppetunnid, kes on meie eel läinud, jättes maha tarkuse teri meile üleskorjamiseks.

Kui tihti olen ma veetnud pärastlõunaid Taavetiga kuumas Iisraeli kõrbes arutledes juhtimise teemadel, rääkinud Joosuaga, mis vahe on olla tormakas või vapper, otsisin nõu Mooseselt, kuidas juhtida rahulolematut kogudust?

Nende suurte usukangelaste taiplikkus ja tarkus on igapäevaselt imbunud minu hinge, aidates muuta minu kasu punkti ja joonduda Jumala eesmärkidega. See on igapäevane praktika, mida ma kutsun kristlase heliredeliks.

Heliredelid

Ma ei saa valmistuda pühapäevaks laupäeva õhtul. Ma pean pühapäevaks valmistuma iga päev. Jäta meelde, et see, mida teed igapäevaselt, vormib sinu elu. Vaata suuri atleete. Nad ei lase endid segada tohutust hulgast tegevustest. Selleks, et saada parimaks, teevad nad ainult mõnda asja uuesti ja uuesti. See võib olla mingisugune kindel trenniplaan või teatud harjutustest koosnev režiim. Kõige illustreerivam on distsipliin, mida võib leida suurtelt klaverimängijatelt. Nad ei mängi suvalisi lugusid. selle asemel nad arendavad endale igapäevase harjumuse mängida heliredelit. Ikka uuesti ja uuesti: pentatoonilisi, diatoonilisi, kromaatilisi, dodekafoonilisi...

Jan Ignacy Paderewski oli maailmakuulus pianist, kes esines üle 1500 kontserdil 20. sajandi alguses, et koguda raha Poola sõjajõudude heaks. Kui talt paluti aidata poolakatel saada iseseisvaks, siis ta vastas:” Minu riik on olulisem kui kõik muu, sellele järgneb kunst.” Aga ta ütles, et aitab ainult ühel tingimusel, et Poola valitsus lubaks tal jätkata heliredelite mängimist kolm tundi päevas!

Need meistermuusikud ei harjutanud heliredeleid, sest nad valmistusid heliredelite kontserdiks. Nad tegid, seda selleks, et heliredelite mängimine arendas vastupidavust, käteosavust ja paidlikkust, mida neil vaja oli, kui nad kontserdil esinesid.

Tarkust ei ole võimalik saada ühe päevaga, vaid seda saab arendada igapävaselt.

Minu elu kujundab see, millega tegelen igapäevaselt. Kui ma mängin tennist iga päev, siis see kujundab mu elu. Kui ma aga mängin seda ainult korra kuus, siis see võib olla küll mu hobi, aga mu tulevikku see ei mõjuta. Kui ma mängin iga päev kitarri, siis vastavalt sellele muutub ka mu elu. Kui ma mangin seda korra iga kahe nädala tagant, siis ei muuda see midagi.

Niisiis, kuna ma tahtsin, et Jumala sõna muudaks mu elu (ja jutlusi), olen ma igal hommikul viimased 24 aastat harjunud Jumalaga aega veetma. Olen järginud lugemisplaani, et läbi võtta vana testament üks kord aastas ja uus testament kaks korda aastas. Tihti, kui loen, tõuseb mõni kirjakoht teistest rohkem esile. See püüab mu tähelepanu ja paneb mind juurdlema selle tähenduse üle. Avan siis oma märkmikus uue lehe ja järgin nelja lihtsat sammu.

 1  Kirjakoht. Kirjutan lehekülje algusesse salmi või mitu salmi.

 2  Vaatlus. Siis kirjutan paragrafi, mis kirjeldab ümbruskonda ja võtan selle arvesse teksti, mis kirjeldab tegevuskonda, kust need salmid pärit on.

 3  Rakendus. Ma annan Sõnale õige koha oma elus, et tegutseda. See viib elu sõnateadmisest sõnakuulelikkuseni.

 4  Palve. Ma kirjutan palve, et väljendada oma tänu ja kinnitada oma pühendumust teha, mida Püha Vaim on öelnud.

Mul on igale märkmikulehele kirjutatud see meeldetuletus: Kuidas hakkan elu teisiti elama sellepärast, mida olen just lugenud? Kindlasti on see üks paljudest praktilistest juhtidest, kuidas Jumala sõna üle mõtiskleda. See lihtne ennasttoitev programm on aidanud mul arendada end tarkuses iga päev ja on mõjutanud iga minu kirja pandud jutlust.

Ajakohane sõna

Ettevalmistus igaks nädalavahetuseks algab igapäevase heliredelite harjutamisega, Jumala sõna lugemisega. Siis see jätkub ajakohase sõnaga: mida tahab Jumal meie kogudusele sellel nädalal öelda? Ma võtan aega, et kuulata mida Jumal tahab öelda meile praeguseks ajaks ja praeguseks hooajaks. See ei saa olla lihtsalt “hea jutt”, see peab olema “keik se Jummala Sanna”.

Minu mõtte kõige tähtsam kaalutlus on see, et ma räägin sellest, millest Jumal tahab, et ma räägiksin. See on Tema sõnum ja mitte minu. See peab olema Tema mõtted, mitte minu. Selleks, et neil vahet teha, küsin endalt tihti neid väljakutsuvaid küsimusi:

• Kas see sõnum toob rohkem tähelepanu mulle või Jeesusele?
  
• Kas see sõnum on head uudised või halvad uudised?
  
• Kas minu eesmärk on saada inimeste heameeleosaliseks või panna inimesi tahtma armastada Jeesust rohkem?
  
• Kas ma saan pärast kõnelemist tulla kanslist alla ja sosistada kindlusega: “ Jeesus, ma ütlesin, mida sina tahtisd, et ma ütleksin ja sellest piisab mulle!” ?
  

Sest lõppude lõpuks on see kõige olulisem, mitte see, kas sa ikka kasutasid parimat näidet illustreerimiseks või kõnelesid osavalt või olid ajaliselt täpne. Sa pead lõpuks kindlalt teadma, et sa rääkisid sellest, mida Ta tahtis, et sa räägiksid, mitte midagi vähemat.

Tõde ja loovus etappides

Kord, kui ma juba tean, et ammutan igapäevasest Jumalasõnas täitumisest ja mitte viimase minuti püüdlustest, ma järgin neid viite sammu:

 1  Ma kuulen seda selgelt. Ma pean olema kindel, et sõna,millest mõtlen, on selgelt Jumalast.Ma ei taha otsida internetist mõnusat lugu, mille ümber jutlust ehitada. Ma pean teadma ja sügavalt uskuma, et just see on sõna Jumalalt meie kogudusele.

 2  Ma mõtlen lihtsalt. Keegi kunagi ütles: “ Selleks, et rääkida tund aega, pole mul vaja palju ettevalmistust teha. Selleks, et rääkida kakskümmend minutit, pean veetma kümme tundi ettevalmistades.” Teisisõnu, võtab palju rohkem aega, et midagi lihtsamaks muuta kui keerulisemaks teha. Kuulajad peavad aru saama, millest räägin. Matteuse 13. peatükis on tähendamissõna külvajast. Loe neid teravaid sõnu 19. salmis, kus Jeesus seletab, mida kujutab seeme, mis kukkus tee äärde: “Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.”

Ainuke kord, kus kurat saab midagi teha, on see, kus need, kes sõna Kuningriigist kuulevad, aga ei saa sellest aru. Ma teen kõik, mis võimalik, et kindlaks teha, et kuulajad saaksid aru, mida öeldakse. Ma ütlen inimestele, et kas või tantsin, kui see aitab neil paremini hoomata seda, millest räägin! Praeguseni pole keegi veel öelnud, et see aitab.

 3  Ma palvetan tuliselt. Ma võtan, mille iganes olen paberile kirja pannud ja asetan selle Issanda ette lauale. Siis palvetan. Palvetan, kuni olen täiesti veendunud, et see, millest kõnelema hakkan, toob kaasa muutusi inimeste eludes. Kui ma täielikult ei usu seda, millest rääkima hakkan, ei usu seda ka mu kuulajad.

 4 Ma lasen sellest lahti. Teades, et olen ette valmistanud parima, mille suutsin ja palvetanud selle pärast kuni olen saanud selge tõekspidamise, ei hoia ma midagi tagasi. Ma hüppan kahe jalaga sisse ja ei jäta midagi maha.

 5 Ma kõnelen siira kire ja veendumussega, sest mõistus võib küündida mõistuseni, aga ainult süda võib küündida südameni ja lõppude lõpuks uba peitub ikkagi südamete muutmises ja mitte ainult mõistuse kõditamises.

Allikas Neue Magazine. Autor Wayne Cordeiro, tõlkis Triin Kohv.

Jumal lubab, et ta täidab meie elud millega iganes sa ei vajaks, et täita oma ülesanne selles elus. Kuid nii paljud inimesed hoiavad kinni asjadest, mida Jumal ei kavatsenud anda neile. Kui su käed on täis muid asju, siis on raske vastu võtta seda, mis Jumalal sul anda on.

Inimesed hõivavad end ehk täidavad oma käsi igasuguste heade asjadega: nad võtavad märkimisväärseid kohustusi ja jätkavad muljetavaldavate saavutustega. Samas „heast“ saab „parim“ vaenlane. Me peame võtma aega, et hinnata, mis on meil ja milleks peame valmis olema, et lasta lahti ja kõik selle nimel, et kogeda Jumala parimat meie jaoks.

Mõnikord me hoiame kinni asjadest, sest me ei ole aru saanud, et me peame need käest maha panema ehk loobuma. Mõnikord on asi selles, et hoiad liiga kõvasti kinni. Võib olla hoiad sa kinni millestki pikemat aega, kuna sul on lihtsalt nii mugav. On aeg astuda välja oma turvatsoonist ja teha ruumi Temale. On aeg lasta asjadel nagu mitte andestamine, vale suhtumine ja negatiivne hoiak. Sul võib olla sõpru, kes nii öelda tõmbavad sind endaga kaasa allapoole, aga sa ei pea nendega suhteid katkestama, sest Jumal ei taha et sa oleksid üksinda. Jumal ütleb vaid: „Hinnake oma elu ümber.“

Mõnikord me paneme asjad käest maha ja korjame need uuesti ülesse. See on täiesti vastuvõetav, sa pead selle lihtsalt uuesti maha panema. Iga kord kui sa paned selle maha, sa muutud järjest tugevamaks. Ei võta kaua aega, et sul on piisavalt jõudu see jättagi sinna maha.

Mõnikord me paneme asjad maha ja see ei ole hea. See on ajutine. "Mitte praegu" ei tähenda alati "mitte kunagi." See on hetk, mil peame usaldama, et Jumalal soovib südamest meile parimat. Ta juhib ja suunab sind ning tervikuna kõik need asjad on sulle head.

Jumal tahab sind aidata. Ta soovib sind õnnistada ja tal on sulle palju varuks. Kuid Piibel ütleb, et Ta on härrasmees. Ta ei kavatse neid häid asju peale suruda, selle asemel Ta ootab kuni sa oled selleks valmis. Ta ootab kuni sul on selleks ruumi. Seega tee Jumalale ruumi! Ole valmis avama oma käed ja süda ning võta vastu õnnistus, mis Tal sulle on varuks!

Ma pöördun teie poole ja teen teid viljakaks, lasen teid saada arvurikkaks ja jõustan oma lepingu teiega. Teile jätkub söömiseks vana, mullust vilja ja uudse pärast peate välja viskama mulluse (3. Mo 26:9-10)

Allikas

Kirikuaasta meenutab sündmusi Kristuse ja tema rajatud Kiriku elust. Kõige tähtsamana tähistab ta aga ristiusu keskset sündmust – Kristus on surnuist üles tõusnud! Seda oma kõige tähtsamat püha tähistab Kirik õigupoolest igal pühapäeval, mis on siit saanud oma venekeelse nimegi – ???????????, ülestõusmine.

Nii tähtis sündmus nõuab ettevalmistusaega. Kirik pühendab sellele 40 päeva aastas, „vaimuliku kümnise”, mida Eestis nimetame paastuajaks. Siis läheb ristiinimene vaimus koos oma Õpetajaga 40 päevaks „kõrbesse” – kiusatustega võitlema ja Kiusajat võitma, et Ülestõusmispüha väärikalt vastu võtta.

Paastuaja viimane pühapäev kannab nime Palmipuude püha – usklikud tervitavad palmioksi lehvitades Jeesuse, oma Kuninga saabumist, nagu seda tegi Jeruusalem aastat kakstuhat tagasi. Sellele triumfipäevale järgneb aga Vaikne Nädal, mille jooksul ristirahvas saadab oma Lunastajat ka tema kannatusteel, oma Isa tahtmist täitmas – eriti kolmel viimasel päeval: Suurel Neljapäeval, Suurel Reedel ja Vaiksel Laupäeval. Siis teeb iga kogudus kaasa viimse õhtusöömaaja, Ketsemani aia palved, piitsutamise ja pilkamise, ristisurma ning hauarahu. Sel nädalal käiakse läbi kogu Kristuse kannatuslugu ehk passioon, nii nagu selle on kirja pannud neli evangeeliumi.

Nüüd veidi lähemalt Palmipuude püha tähistamisest Lääne-Euroopa katoliku kogudustes, sealhulgas Eesti omades, mida iseloomustavad kolm riitust: okste õnnistamine, protsessioon ja kannatusloo kuulamine.
Kõigepealt saab iga osavõtja rohelise oksa (meil tavaliselt urvas pajuoksa). Vaimulik õnnistab oksi palve, pühitsetud vee ja viirukiga ning siis kuulavad kõik, oksad käes, evangeeliumi jutustust Messia saabumisest Jeruusalemma. Meile tuletatakse meelde, et prohvet Sakarja oli ammu ette kuulutanud Inimese Poja võidukat saabumist, mis oli valmistatud tema jaoks juba aegade algusest: Ole väga rõõmus, tütar Siion, hõiska, tütar Jeruusalem! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja ratsutab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. (Sk 9:9) Jeesus viib prohvetikuulutuse täide: ta saadab kaks jüngrit emaeeslit ja sälgu tooma ning ratsutab Pühasse Linna rahva hõisete saatel: „Hoosanna, Taaveti Poeg! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna üleval kõrgel!” Evangelist Matteus tuletab meelde: See sündis, et läheks täide prohveti sõna „Ütelge tütar Siionile: Ennäe, sinu kuningas tuleb su juurde – tasane on tema ja ratsutab eeslisälu, veolooma varsa seljas.” (Mt 21: 4-9)

Kirikuisad omistavad kummalegi loomale oma tähenduse: koormakandja esindab väljavalitud rahvast, kes oli kaua kandnud Seaduse koormat, sälg aga, kelle seljas ei olnud istunud veel keegi – teisi maailma rahvaid, kes polnud veel kellelegi allunud. Nüüd, lähipäevade jooksul, otsustatakse nende kahe „rahva” saatus. Juudid põlatakse ära, kuna nad ei tunne ära ega oska vastu võtta Jeesust, oma Messiat ja Lunastajat. Nende asemele astuvad kõik muud rahvad, kes iganes usu vastu võtavad. Jumal võtab nad omaks ja teeb neist oma lapsed, oma rahva, uue Jumalarahva.

Võiks arvata, et tolle päeva varahommikul, mil Jeesus asus teele Jeruusalemma, oli ta emal suur mure poja pärast: teati ju, et vaenlased tahavad teda kinni võtta ja hukata. Kuid Kristus ei läinud Jeruusalemma kaotust, vaid hoopis võitu vastu võtma: kui ta Jeruusalemma sisenes, kuulutas rahvas ta kuningaks ning laste rõõmukisa – „Hoosanna Taaveti Pojale!” – kajas veel kaua Püha Linna tänavatel ja Templiski. See kõik sündis „väljavalitud rahvast” esindavate ülempreestrite ja variseride, aga ka Rooma keisrivõimu – „muid rahvaid” – esindavate sõdurite juuresolekul.

Pärast avaevangeeliumi kuulamist algab protsessioon, millega kogudus teeb kaasa Jeesuse sisenemise Pühasse Linna. Jeruusalema rahva eeskujul lehvitatakse oksi ja lauldakse Hoosanna Taaveti Pojale! Tegemist on väga vana kombega, mis sai alguse Jeruusalemast (võibolla juba 4. sajandil) ning on sealt levinud kogu maailma.

Protsessioon lõpeb tavaliselt kirikus, kus loetakse ette Kristuse kannatuslugu (passioon), mida kuulatakse püstijalu, palmioksad käes. Kui võimalik, esitatakse passiooni – selle päeva kõrghetke – pidulikult, mitme lugeja-laulja osavõtul.
Õnnistatud palmioks, rahu ja võidu sümbol, võetakse koju kaasa, asetatakse krutsifiksi (ristilöödud Kristuse kuju) juurde ja hoitakse seal kuni järgmise aasta Tuhkapäevani, mil see tuuakse tagasi kirikusse. Seal põletatakse oksad tuhaks ja tehakse sellega usklike laubale patukahetsuserist.

Palmipuudepüha ei saa niisiis vaadelda eraldi Kristuse kannatamisest ja ülestõusmisest, kuna kõik kolm on üksteisega tihedalt seotud. See püha näitab Kristust, Jumala Poega, kes tuleb Jeruusalemma Isa tahtmist täitma: ennast kinkima, ennast ohverdama kogu inimkonna eest.

On üsna kurb, et tänapäeva kasuahne maailm võib panna unustama rõõmu, mis tuleb andmisest, enese kinkimisest. Pahatihti kaldub mõte andmise asemel hoopis saamise ja omamise peale. Ja ometigi ei seisne meie tõeline õnn omamises, isegi mitte hingerahu omamise rõõmus. Tõeline rõõm seisneb iseenese andmises Jumalale ja ligimesele.
Kristuse minek Jeruusalemma näitab, mis on tõelise armastuse sisu. Selle nimel alandas ta iseennast ning valis kannatuste ja ristisurma tee, kuid see oli ka võidu tee ja hind. Sellega asetab ta igale inimesele küsimuse: Jumal on sulle andnud oma ainukese Poja – kui palju oled sina valmis iseenesest andma?

Paavstlik auprelaat Vello Salo on Pirita kloostri vaimulik.
www.piritaklooster.ee

Allikas Uus Eesti

”Juhata poiss ta tee peale,

siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!” Õp 22:6

"Ma ei liitu Facebookiga ja ma ei saada teile sõnumeid. Ärge saatke mulle ka sõnumeid. Kui sa tahad mulle midagi öelda, pead minuga otse rääkima! Te lapsed ei tea, kuidas enam suhelda, "ütles vanaisa.

Tema tütretütar vastas: "Aga vanaisa, sa kaotad nii palju minu elust." ütles vanaisa kalgilt, "ma ei hooli."

See vestlus, mille sattusin pealt kuulma, oli minuga päevi. Olen kindel vanaisa hoolis. Ta lihtsalt ei teadnud, kuidas samastuda tütretütrega ja uus tehnoloogia ilmselt hirmutas teada. Tunnistan isegi, et see hirmutab minda ka. Ma ei ole just muutustest vaimustuses aga pean leppima olukorraga: maailm on muutumas minuga või ilma minuta.

Kui mu lapsed oli nooremad siis hommikusöögi ajal koos palvetasime ja lugesime piiblit. Nüüd on aga hommikud hoopis teistsugused ja juba ongi nad uksest välja tormanud. Igatsen taga aega, mil meil oli rohkem aega. Eriti igatsen ma kõige tähtsamat - Jumala sõna õpetamist oma lastele. Kui nad olid nooremad, oli neid palju lihtsam õpetada.

Vaadates kord oma poega helikiirusel sõnumeid saatmas, tulin ideele. Kas see muudaks midagi, kui ma hakkaks iga päev oma lastele sõnumiga piiblisalme saatma? Kohe leidsin vastuväiteks, et see ei ole muidugi sama kui nad ise igapäevaselt  loevad piiblit. Siis ma mõtlesin vanaisa peale. Tütretütre vastus, et vanaisa jääb selle tõttu nii paljust tema elust ilma, kurvastas mind. Otsustasin, et ma ei taha olla nagu vanaisa.

Iga päev piiblisalmi saatmine sõnumiga ei muudaks ju nende elu radikaalselt või ikka muudaks? Huvitav, kui Jeesus elaks tänapäeva ühiskonnas kas ta saadaks sõnumeid?

Maapeal olles Jeesus kasutas keelt, millest inimesed said aru, sõltuvalt kus ja mis piirkonnas ta oli. Ta eesmärk ja sõnum ei muutunud, küll aga kasutas ta selleks erinevaid viise. Ta andis oma parima jõudmaks inimesteni. Ta käis jala, ratsutas, sõitis merel ja õpetas kodudes, nõlvadel, bankettidel ja õhtusöögi lauas. Olen kindel, et kui tollal oleks olnud võimalik, siis ta oleks ilmselt ka saatnud sõnumeid.

Sellest hetkest, kui ma hakkasin saatma oma lastele piiblisalme sõnumiga, on möödas pea pool aastat. Tavaliselt saan ma vastuseks ”tänud” või lihtsalt ei tulegi vastust aga vahel saan vastuseks nendelt samuti kirjakoha. Saadan neile kõigile täpselt sama sõnumi, et kui võimalus tekib, saame seda koos arutada. Sõnumi saatmine sobib neile, kuna ma räägin nende keelt. Edastatav sõnum ise ei ole muutunud, küll aga kohaletoimetamise viis selle tõhususe tõttu. Mu poeg on isegi jaganud, et vahel saadab ta piiblisalmi oma sõpradele edasi.

Sõnumi saatmine ehk sõnumeerimine ei ole minu lemmik viis suhtlemisel aga kui see teenib minu lapsi, siis ma ei saa sellest keelduda. See on üks viis kuidas oma lapsi õpetada.

Allikas www.Crosswalk.com - Encouragement for Today 17.11.2010