Enamat kui pime usk

Meil tuleb ajalugu uurida, et teada saada, kas Jumal on ennast ilmutanud. Selle kohta on üks selge tõend. Umbes 2000 aastat tagasi sündis ühes vähetuntud Palestiina külas asuvas laudas laps. Tänapäevani tähistab kogu maailm Jeesuse sünnipäeva.

Jeesus elas vaikset elu kuni 30. eluaastani, mil ta alustas avalikku tegevust, mis kestis kolm aastat ja millega ta muutis ajaloo kulgu. Ta oli lahke mees ja öeldakse, et „tavainimesed kuulasid teda meeleldi“ ning et „ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad“ (Matteuse 7:29).

Jeesus Kristuse elu. Tema lugu algab

Varsti sai siiski teatavaks, et Jeesus esitab enda kohta kummalisi väiteid. Ta hakkas end nimetama palju enamaks kui suureks õpetajaks või prohvetiks. Ta hakkas ühemõtteliselt välja ütlema, et ta on Jumal. Jeesuse identiteet sai tema õpetuse keskpunktiks. Kõige tähtsam küsimus, mis ta oma järgijatele esitas, kõlas nii: „Kelle teie ütlete minu olevat?“ Kui Peetrus vastas: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“ (Matteuse 16:15-16), ei olnud Jeesus šokeeritud, ta ka ei noominud Peetrust. Vastupidi, hoopis kiitis teda!

Ta ütles selle otse välja ja need, kes seda kuulsid, mõistsid selgelt, mida tema sõnad tähendasid. Piiblis öeldakse: „Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks“ (Johannese 5:18).

Teinekord ütles Jeesus: „Mina ja Isa oleme üks.“ Otsekohe tahtsid juudid teda kividega surnuks visata. Ta küsis, millise heateo eest nad Teda tappa tahavad. Juudid vastasid talle: „Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks“ (Johannese 10:33).

Jeesus väitis selgesõnaliselt, et Tal on omadused, mis on ainult Jumalal. Kui halvatud mees lasti läbi katuse, et Jeesus ta tervendaks, lausus Jeesus: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud.“ See ajas usujuhid ärevusse ja nad mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“

Kriitilisel hetkel, kui Jeesuse elu oli kaalul, küsis ülempreester otse: „Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?“

Jeesus vastas: „Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.“

Ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Mis tunnistajaid meil veel vaja on! Te olete ise kuulnud pühaduseteotust“. (Markuse 14:61-64).

Tema side Jumalaga oli nii lähedane, et ta võrdsustas inimese suhtumise temasse suhtumisega Jumalasse. Seega tähendas tunda teda tunda Jumalat (Johannese 8:19; 14:7). Näha teda tähendas näha Jumalat (12:45; 14:9). Uskuda temasse tähendas uskuda Jumalasse (12:44; 14:1). Teda vastu võtta tähendas vastu võtta Jumalat (Markuse 9:37). Teda vihata tähendas vihata Jumalat (Johannese 15:23). Ja teda austada tähendas austada Jumalat (5:23).

Jeesus Kristus – Jumala Poeg?

Kristuse väidetega silmitsi seistes on ainult neli võimalust: ta oli kas valetaja, vaimuhaige, legendidest pärit tegelane või ta rääkis tõtt. Kui me ütleme, et ta ei rääkinud tõtt, kinnitame tahes-tahtmata automaatselt mingit muud neist kolmest alternatiivist.

(1) Üks võimalus on, et kui Jeesus ütles, et ta on Jumal, siis ta valetas – ta teadis, et ta ei ole Jumal, kuid pettis tahtlikult oma kuulajaid selleks, et tema õpetusel oleks kaalu. Vähesed, kui üldse keegi, on tõsiselt sellel seisukohal. Isegi need, kes Jeesuse jumalikkust eitavad, kinnitavad, et ta oli suur kõlbluseõpetaja. Nad ei mõista, et need kaks väidet on omavahel vastuolus. Vaevalt oleks Jeesus olnud suur kõlbluseõpetaja, kui ta valetas tahtlikult oma õpetuse kõige olulisemas osas – oma identiteedi kohta.

(2) Leebem, kuid sama absurdne on väide, et ta oli siiras, kuid eksiteel. Tänapäeval on meil olemas nimetus inimese kohta, kes peab end Jumalaks – vaimuhaige. Sedasi võiks nimetada ka Kristust, kui ta sellises üliolulises asjas eksiteel oli. Kuid vaadeldes Jeesuse elu, ei leia me tõendeid ebanormaalsuse ja tasakaalutuse kohta, mis iseloomustavad meeltesegaduses inimest. Pigem näeme suurimat enesevalitsust, mida keegi pinge all on üles näidanud.

(3) Kolmas variant on see, et jutud sellest, nagu oleks Jeesus väitnud end olevat Jumala, on legend – tegelikult oli nii, et Jeesuse entusiastlikud jüngrid panid 3. ja 4. sajandil tema suhu sõnad, mille kuulmine oleks teda üllatanud. Kui ta tuleks tagasi, ütleks ta neist sõnadest otsemaid lahti.

Paljud kaasaegse arheoloogia leiud on legendi-teooria jõuliselt ümber lükanud. Avastused on põhjapanevalt tõendanud, et Kristuse neli elulugu kirjutati tema kaasaegsete eluajal. Mõnda aega tagasi ütles dr. William F. Albright, maailmakuulus arheoloog, kes enne pensionile minekut töötas Johns Hopkinsi ülikoolis, et pole põhjust uskuda, nagu oleks ükski evangeelium kirjutatud hiljem kui aastal 70 p.Kr. On uskumatu, et paljas legend Kristusest oleks evangeeliumi kujul saavutanud sellise leviku ja omanud sellist mõju, kui sellel poleks olnud tõepõhja all.

See kuuluks samavõrra fantastika valdkonda kui see, kui keegi meie kaasaegne kirjutaks kadunud John F. Kennedy biograafia ning ütleks seal, et Kennedy väitis end olevat Jumala, suutis andestada inimeste patte ja tõusis surnuist üles. Selline lugu on nii jabur, et seda ei usutaks, kuna siiamaani elab inimesi, kes Kennedyt tundsid. Evangeeliumite käsikirjade varase dateeringu valguses ei pea legendi-teooria vett.

(4) Ainus järelejäänud võimalus on see, et Jeesus kõneles tõtt. Samas ei tähenda väited aga eriti midagi. Jutt ei maksa midagi. Igaüks võib väita mida tahes. On olnud ka teisi, kes on väitnud, et on Jumalad. Minagi võiksin väita, et olen Jumal, ja sina võiksid väita, et oled Jumal, kuid küsimus, millele me kõik peame vastama, on: „Millised tõendid meil on oma väite põhjendamiseks?“ Minu väite ümberlükkamiseks ei läheks sul viit minutitki. Sinu puhul ei oleks asjade käik kuigi erinev. Kuid Naatsareti Jeesuse puhul ei ole see nii lihtne. Temal olid tõendid oma väite põhjendamiseks. Ta ütles: „...uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas“ (Johannese 10:38).

Tõendid Jeesuse elust

Esiteks vastas tema moraalne pale sellele, mida ta väitis. Paljud hullumaja patsiendid väidavad, et nad on kuulsused või jumalused. Aga sellistele väidetele räägib vastu nende iseloom. Kristusega niimoodi ei ole. Tema on unikaalne – sama unikaalne kui Jumal.

Jeesus Kristus oli patuta. Tema elu oli selline, et ta võis esitada oma vaenlastele väljakutse: „Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat?“ (Johannese 8:46). Vastuseks oli ainult vaikus, ehkki ta kõnetas neid, kes oleksid soovinud tema iseloomus vigu leida.

Me loeme Jeesuse kiusatustest, kuid ei kuule kunagi tema poolset patutunnistust. Ta ei palunud kunagi Jumalalt andestust, ehkki ta käskis oma järgijatel seda teha.

Kõlbeliste eksimuste täielik puudumine Jeesuse elus on hämmastav, kui mõtleme sellele, et kõikide aegade pühakute ja müstikute kogemus on täiesti vastupidine. Mida lähemal inimesed Jumalale on, seda enam tajuvad nad oma eksimusi, rikutust ja puudusi. Mida lähemal on inimene säravale valgusele, seda enam mõistab ta, et peab end pesema. See kehtib kõlbelises mõttes ka tavaliste surelike kohta.

Torkab ka silma, et Johannes, Paulus ja Peetrus, keda kõiki harjutati varasest lapsepõlvest uskuma patu universaalsusesse, rääkisid igaüks sellest, et Kristus oli patuta: „Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust“ (1 Peetruse 2:22).

Pilaatus, kes ei olnud Jeesuse sõber, küsis: „Mis halba ta on siis teinud?“ Ta tundis selgelt ära, et Kristus oli ilma süüta. Rooma väeülem, kes nägi pealt Kristuse surma, lausus: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!“ (Matteuse. 27:54).

Teiseks näitas Kristus väge, mis ületas loodusjõude ja võis kuuluda üksnes Jumalale, nende jõudude Loojale.

Ta vaigistas tuulispea ja Galilea järve lained. See pani paadis olijad aukartust tundes küsima: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?“ (Markuse 4:41) Ta muutis vee veiniks, söötis 5000 inimesel viie leiva ja kahe kalaga kõhud täis, andis leinavale lesele tema ainsa poja tagasi äratades tolle surnuist üles ja tõi elule tagasi muserdatud isa surnud tütre. Ühele vanale sõbrale hüüdis ta: „Laatsarus, tule välja!“ ja äratas ta sedasi muljetavaldaval kombel surnuist üles. On tähelepanuväärne, et tema vastased ei eitanud seda imet. Nad püüdsid teda hoopis tappa. „Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma,“ ütlesid nad (Johannese 11:48).

Kolmandaks demonstreeris Jeesus Looja väge haiguste ja tõbede üle. Ta pani jalutud käima, tummad rääkima ja pimedad nägema. Mõnede tervendamiste puhul oli tegemist kaasasündinud probleemidega, mis ei oleks allunud psühhosomaatilisele ravile. Kõige väljapaistvam neist oli pimeda mehe tervendamine Johannese evangeeliumi 9. peatükis. Ehkki mees ei suutnud anda umbusklikele küsitlejatele vastuseid, piisas kogetust tema veenmiseks. „Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen,“ väitis ta. Mees oli rabatud, et tema sõbrad ei tunnistanud tema tervendajat Jumala Pojana. „Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad,“ sõnas ta (Johannese 9:25, 32). Tema jaoks olid tõendid ilmselged.

Neljas, Jeesuse ülim tõendus selle kohta, et ta on Jumal, oli tema ülestõusmine surnuist. Viis korda oma elu jooksul kuulutas ta oma surma ette. Ta kuulutas ette ka seda, kuidas ta sureb ning et kolm päeva hiljem tõuseb ta surnuist üles ja ilmub oma jüngritele.

Kindla peale oli see kõige suurem proovikivi. See väide oli kergelt kontrollitav. See kas juhtus nii või mitte.

Nii ristiusu sõbrad kui vaenlased on tunnistanud, et Kristuse ülestõusmine on usu aluskivi. Apostel Paulus kirjutas: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“ (1 Korintlastele 15:14). Paulus ei andnud rohkem tõendeid kui vaid Kristuse ihulik ülestõusmine. Ta kas tõusis surnuist üles või mitte. Kui ta tõusis, siis oli see kogu ajaloo kõige erilisem sündmus.

Kui Jeesus on Jumala Poeg...

Kui Kristus surnuist üles tõusis, teame kindlalt, et Jumal on olemas, milline Ta on ja kuidas me võime Teda isiklikult tunda ja kogeda. Universum saab selle läbi tähenduse ja eesmärgi ning juba praeguses elus on võimalik kogeda elavat Jumalat.

Teisalt, kui Kristus ei tõusnud surnuist üles, pole kristlus midagi rohkemat kui huvitav muuseumieksponaat. See poleks ei objektiivne tõde ega tegelikkus. Ehkki ristiusk oleks kena soovunelm, poleks see kindlasti rabelemist väärt. Märtrid, kes läksid lauldes lõvide ette, ning tänapäeva misjonärid, kes on seda sõnumit edasi viies andnud oma elu Ecuadoris ja Kongos, oleksid olnud meeltesegaduses lollikesed.

Vastaste rünnak kristlusele on keskendunud enamasti ülestõusmisele, sest seda on selgelt peetud võtmeküsimuseks. Nimetamistväärivat rünnakut kavatses ka üks noor briti jurist 1930-ndatel. Ta oli veendunud, et surnuist ülestõusmine oli ainult muinasjutt ja fantaasia vili. Tajudes, et see on kristliku usu nurgakivi, otsustas ta teha maailmale teene ja paljastada see lõplikult kui pettus ja ebausk. Juristina olid tal enda arvates olemas hädavajalikud omadused, et tõendusmaterjali korralikult läbi sõeluda ja lükata kõrvale kõik tõendid, mis ei vasta tänapäeva kohtutes tõendusmaterjalidele esitatavatele karmidele kriteeriumitele.

Ent kui Frank Morrison oma uurimistööd tegi, juhtus midagi märkimisväärset. Juhtum ei olnud sugugi nii kergesti lahendatav kui ta oli arvanud. Selle tulemusel on tema raamatu „Who Moved the Stone?“ („Kes liigutas kivi?“) esimese peatüki nimeks „The Book That Refused to Be Written“ („Raamat, mis keeldus saamast kirjutatud“). Selles kirjeldab ta, kuidas ta uuris tõendusmaterjali ja veendus vastu tahtmist selles, et Kristus tõesti tõusis ihulikult surnuist üles.

Jeesuse surm

Jeesus surmati avaliku hukkamise läbi ristil. Valitsuse sõnul oli põhjuseks pühaduseteotus. Jeesuse sõnul suri ta selleks, et maksta meie pattude eest. Pärast julma piinamist naelutati Jeesuse randmed ja jalalabad ristile, kus ta rippus ning lõpuks suri aeglase lämbumise teel. Tema külje sisse torgati piik, et olla kindel, et ta on tõesti surnud.

Jeesuse ihu mähiti seejärel surilinadesse, mis olid kaetud umbes 40 kilo märja ja kleepuva lõhnarohtude massiga. Tema ihu asetati kaljuhauda ning kangide abil veeretati sissepääsu ette 1,5–2-tonnine kivirahn. Kuna Jeesus oli avalikult teatanud, et ta tõuseb kolme päeva pärast surnuist üles, pandi haua juurde valvesse salk väljaõpetatud Rooma sõdureid. Hauasuule pandi ametlik Rooma pitser, mis kuulutas haua valitsuse omandiks.

Sellele kõigele vaatamata oli Jeesuse ihu kolm päeva hiljem kadunud. Üksnes surilinad olid alles, inimkeha järgi vormunud, kuid tühjad. Enne haua ees olnud kivirahn leiti hauast eemal nõlvalt.

Kas Jeesuse ülestõusmine oli lihtsalt kuulujutt?

Kõige varasem liikvel olnud seletus oli see, et jüngrid varastasid surnukeha ära! Matteuse 28:11-15 leiame Juudi ülempreestrite ja vanemate reaktsiooni sellele, kui valvesalk teatas neile äärmiselt ebameeldiva ja kummalise uudise, et Jeesuse surnukeha on kadunud. Nad andsid sõduritele raha ja käskisid neil rääkida, et jüngrid tulid öösel ja varastasid ta ära, kui nad magasid. See lugu oli nii suur vale, et Matteus ei vaevunud seda isegi ümber lükkama! Milline kohtunik võtaks sind kuulda, kui sa ütleksid, et sa küll magasid, aga tead kindlalt, et naaber tuli sinu majja ja varastas su teleri? Ei ole võimalik teada, mis juhtub sel ajal, kui sa magad. Selline tunnistus naerdaks igas kohtus välja.

Me oleme silmitsi ka psühholoogiliselt ja eetiliselt võimatu olukorraga. Kristuse surnukeha varastamine ei ole absoluutselt kooskõlas jüngrite loomusega ja sellega, mida me nendest teame. See tähendaks, et nad levitasid tahtlikult valet, mille tõttu on petetud ja lõpuks tapetud tuhandeid inimesi. On ebatõenäoline, et isegi kui mõned jüngritest seda vargust plaanisid ja lõpuks ka läbi viisid, oleksid nad sellest teistele rääkimata jätnud.

Kõik jüngrid kannatasid piinamist ja surid märtrisurma oma sõnade ja uskumuste tõttu. Inimesed surevad selle eest, mida nad usuvad tõe olevat, ehkki see võib tegelikult olla vale. Ent nad ei sureks selle eest, mida nad teavad olevat vale. Surivoodil räägitakse igal juhul tõtt. Ja kui jüngrid oleksid surnukeha siiski varastanud ja Kristus oleks tegelikult ikka surnud, oleks meil ikkagi probleem, millega seletada tema väidetavaid ilmumisi.

Teine hüpotees on see, et juudi või Rooma võimud viisid Jeesuse surnukeha mujale! Aga miks? Kui nad panid hauale valvurid, siis miks peaksid nad surnukeha mujale viima? Ja miks olid võimud siis vait, kui apostlid Jeruusalemmas julgelt ülestõusmisest jutlustasid? Usujuhid olid raevunud ja tegid kõik võimaliku, et sõnum surnust ülestõusnud Jeesusest ei leviks. Nad vahistasid ja ähvardasid Peetrust ja Johannest püüdes neid sellisel kombel vaikima sundida.

Kuid nende probleemile oli väga lihtne lahendus. Kui neil oli Jeesuse surnukeha, siis oleksid nad võinud seda kõigil Jeruusalemma tänavatel ringi kandes näidata. Nad oleksid ühe hoobiga saanud kristluse eos lämmatada. Et nad seda ei teinud, näitab selgelt, et neil ei olnud Jeesuse surnukeha.

Veel üks populaarne teooria on see, et naised, segaduses ja leinast muserdatud, eksisid hommikuudus ja läksid vale haua juurde. Oma mures kujutasid nad ette, et Kristus on üles tõusnud, sest haud oli tühi. Seda teooriat saab aga kukutada samamoodi kui eelmist. Kui naised läksid vale haua juurde, siis miks ei läinud ülempreestrid ja teised kristluse vaenlased õige haua juurde ega näidanud seal olevat surnukeha? On ka mõeldamatu, et Peetrus ja Johannes oleksid teinud sama vea ning Joosep Arimaatiast, haua omanik, oleks kindla peale eksituse parandanud. Lisaks tuleb meenutada, et tegu oli eraisikule kuuluva matmispaigaga, mitte avaliku kalmistuga. Läheduses polnud ühtegi teist hauda, mis oleks võimaldanud neil seda viga teha.

Tühja haua seletamiseks on pakutud ka teadvusekaotuse teooriat. Selle arusaama kohaselt Kristus tegelikult ei surnudki. Ta kuulutati ekslikult surnuks, kuid tegelikult kaotas ta kurnatusest, valust ja verekaotusest teadvuse. Kui ta jahedasse hauda asetati, tuli ta teadvusele. Ta astus hauast välja ja ilmus siis oma jüngritele, kes arvasid ekslikult, et ta oli surnuist üles tõusnud.

See teooria on kaasaegne väljamõeldis. Esimest korda tõusis see päevakorrale 18. sajandil. On märkimisväärne, et sarnaseid oletusi ei ole ajaloo vältel kristlusele suunatud tuliste rünnakute jooksul kunagi varem tehtud. Kõik varasemad allikad on Jeesuse surmas kindlad.

Kuid oletagem korraks, et Kristus maeti elusalt ja et ta oli teadvuse kaotanud. Kas on võimalik uskuda, et ta oleks ellu jäänud, veetes kolm päeva niiskes kaljuhauas ilma toidu, vee ja ravita? Oleks tal olnud jõudu end surilinadest vabastada, lükata raske kivi hauasuu eest, saada jagu Rooma valvuritest ja kõndida mitu kilomeetrit naeltest läbistatud jalgadel? Selle uskumine nõuab suuremat usku kui ülestõusmine.

Isegi saksa kriitik David Strauss, kes ei usu mingi hinna eest ülestõusmisse, lükkas selle kõrvale kui teooria, mida on võimatu uskuda. Ta ütles:

„On võimatu, et tema, kes oli just tulnud hauast poolsurnuna välja, kes roomas nõrga ja haigena ringi, kes vajas meditsiinilist abi, sidemeid, jõudu ja hoolitsust ja kes viimaks alistus kannatustele, oleks suutnud jätta jüngritele mulje, et ta oli surma ja haua võitnud, et tema oli Eluvürst.“

Lõpuks, kui see teooria on õige, siis levitas Kristus ise jultunud valet. Tema jüngrid uskusid ja jutlustasid, et Jeesus suri, kuid ärkas uuesti ellu. Jeesus ei teinud midagi, et seda uskumust ümber lükata, pigem innustas seda.

Ainus teooria, mis pakub tühjale hauale piisava seletuse, on see, et Jeesus Kristus tõusis surnuist üles.

Mida tähendab Jeesuse Kristuse elu sinu jaoks

Kui Jeesus tõusis surnuist üles ja tõestas, et ta on Jumal, on ta tänaseni elav. Ta tahab enamat kui seda, et me teda ülistaksime. Ta tahab, et me teda tunneks, ta tahab tulla meie ellu. Jeesus ütles: „Ennäe, ma seisan [sinu südame] ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse“ (Johannese ilmutus 3:20).

Carl Gustav Jung on öelnud: „Meie aja keskne neuroos on tühjus“. Sügaval sisimas on meil kõigil igatsus, et elul oleks mõte ja tähendus. Jeesus pakub meile tähendusrikkamat, sisukamat elu, mille ta annab siis, kui meil on temaga suhe. Jeesus on öelnud: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Johannese 10:10).

Jeesus suri ristil ja võttis enda peale kogu inimkonna patu. Seepärast pakub ta meile nüüd andestust, aktsepteerimist ja tahab meiega tõelist suhet.

Sa võid kohe praegu paluda Jeesust oma ellu. Sa võid talle öelda näiteks nii: „Jeesus, tänan sind, et sa surid ristil minu pattude eest. Palun anna mulle andeks ja tule minu ellu. Tänan sind selle võimaluse eest, et ma võin saada Jumala lapseks.“

Kui soovid veel teavet või on sul Jeesuse kohta veel küsimusi, meili meile.

Ma võtsin just Jeesuse oma ellu vastu (natuke kasulikku teadmiseks)...

Ma vist tahan Jeesust oma ellu vastu võtta, palun selgitage seda põhjalikumalt...

Mul on küsimus...

Kohandatud Paul E. Little’i raamatust „Miks ma usun?“. Kasutatud autori loal.
Kommenteeri foorumis
Kuidas alustada suhet Jumalaga