Illimar Toomet: Armastuse sümbol on rist

Kui keegi paluks meil selgitada, mida tähendab “armastada”, alustaksime ilmselt sõnadest “tunda sümpaatiat, kiinduda, ennast kellegagi siduda”. Kui püha Johannes võtab Piiblis kokku Jumala olemuse (1Jh 4:8, edaspidised piiblitsitaadid on samast kohast) – Jumal on armastus –, siis Jumala puhul tuleb armastuse määratlust täpsustada veel ühe sõnaga. Armastus on tegusõna. Mitte lihtsalt meeldumus või poolehoid, vaid teod, milles sisemine hoiak saab nähtavaks.

Muidugi võiks Jumalat iseloomustada ka teiste Piiblis leiduvate nimetustega, näiteks Looja, Kõigeväeline, Vägev. Aga eelkõige sõna “armastus” peegeldab Jumala olemuse üht vähem tuntud külge: haavatavust. Ilmselt oleme võinud midagi sarnast kogeda ka oma inimsuhetes. Tõelist valu võib põhjustada ainult see, keda sa armastad. Need, kelle suhtes sa oled ükskõikne, ei suuda sind ka eriti riivata.

Piibel on raamat, mis kaanest kaaneni räägib inimese ja Jumala vahelise armastuse loost. Kahjuks on juba üsna selle alguses, Piibli esimestel lehekülgedel kirjeldus sellest, millega vastas inimene Jumala, oma Looja armastusele – usaldamatuse, vastuhaku, patuga. Ja ometigi pole Jumala armastuse lugu sellega lõppenud. See on saanud nähtavaks lugematutes erinevates olukordades, milles Jumal üha uuesti annab märku oma armastusest. Sellest kõnelevad nii loodusnähtused ja ajaloosündmused kui prohvetid, inimesed, kes Jumalalt saadud inspiratsiooni ajel kuulutasid Tema tahet. Ja veel enam – armastuse pärast on Jumal saanud inimeseks. Püha Johannes jätkab: Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Justkui vastusena meie inimlikule nurinale, millega mõnele heasoovijale isegi oleme vastanud: räägi, räägi, mida sina minu elust ka tegelikult tead. Inimesena sündinud Jumal teab, milline on meie koorem.

Tõelisel armastusel ei ole tingimusi. Jumal ei sea oma armastuse eelduseks, et oleksime viisakad, õiglased, usklikud või ausad. Püha Johannes jätkab: Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid. Loomulikult pole Jumalale ükskõik, kas keegi käib ülestõusmispühade nädalavahetusel kõrtsis, askeldab peenramaal, läheb tantsupeole või taob kalmistul palli. Armastades võtab Ta riski saada haiget. Kui aga mõni inimene Tema armastust vastu ei võta, siis ei tohiks ta süüdistada Jumalat ka ebaõigluses. Joodikute, varaste, abielurikkujate ja mõrvarite jaoks pakub Jumal sedasama, mida ka neile inimestele, kes endi arvates pole mingit pattu teinud.

Ehkki oleme armastuse definitsioone juba varemgi hulganisti kuulnud, lisan siia veel ühe: armastada tähendab elada armastatu jaoks, tema pärast. Armastus saab teoks ohvris, loobumises endale meelepärasest, et anda ennast armastatule. Kahe inimese vahelises armastuses saab see nähtavaks kingituste tegemises – näiteks kui noormees kingib armastatule lilli või vanemad kingivad lapsele mänguasja. Jumala armastus meie vastu on teostunud samuti ohvris – Jumala Poeg on saanud inimeseks ja armastuse nimel ohverdanud oma elu meie eest. Püha Johannes ütleb: [Jumal] on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Jeesus sureb ristil, võttes oma õlgadele patu karistuse – surma. Kõigi inimeste eest. Ja kolmandal päeval äratab Kõigeväeline Jumal oma Poja taas ellu. Lootuseks kõigile inimestele.

Armastuse sümbolina kujutatakse tavaliselt südant. Kristlastele on armastuse sümboliks rist.

Allikas Meie Kirik