"Ta tõi nad välja ning ütles: "Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?" Aga nemad ütlesid: "Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!" Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et et ta kogu oma perega oli saanud usklikuks Jumalasse." Apostlite teod 16:30,31,34
"Kas võite mulle öelda lihtsas ja selges keeles, mis pean tegema selleks, et päästetud saada?"
Ikka ja jälle esitatakse mulle see küsimus kolledzhites ja ülikoolides, kus ma sageli loenguid pean. Kas võib ka alkohoolik, varas, mõrvar, seksuaalselt eksinu radikaalselt muutuda ja saada uueks inimeseks? Kui ühe Ameerika osariigi kuberner kostitas mind oma kodus, palus ta mult võimalust nelja silma all rääkida. Läksime ühte tagumisse tuppa, ta lukustas ukse. Nägin , kuidas ta võitles oma tunnetega, aga lõpuks ütles ta mulle: "Olen omadega läbi. Ma vajan Jumalat. Kas võite mulle öelda, kuidas Teda leida? "Ühel teisel korral, külastades gruppi surmamõistetuid kusagil vanglas, märkasin, kuidas üks tugev, intelligentse välimusega mees kuulas mu sõnu. Siis küsisin meestelt, kas nad oleksid nõus koos minuga põlvitama, kui palvetan. Just enne põlvitamist ütles aga too mees: "Kas võiksite veel kord selgitada, mida pean tegema selleks, et oma patte andeks saada? Tahaksin saada teadmise, et lähen taevasse."
XX sajandi inimest huvitab sama küsimus, mis inimesi ikka on huvitanud. See on vana, ent alati uus. See on tänapäeval sama tähtis, kui oli minevikus. Mida tuleb teha, et saada Jumalaga lepitatud? Mida mõtleb Piibel selliste sõnade all nagu pöördumine, meeleparandus, usk? Need kõik räägivad päästmisest, kuid nende tähendust on vähe mõistetud. Jeesus tegi kõik väga lihtsaks, aga meie oleme teinud kõik keeruliseks. Tema rääkis inimestele lühikeste lausetega ja igapäevakeeles. Ta esitas Jumala sõnumit sellise lihtsusega, et paljud ei suutnud Teda uskuda.
Apostlite tegude raamatus küsib Filipi vangivalvur apostel Pauluselt ja Siilaselt: "Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin ?" Aga nemad ütlesid: "Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja sinu pere!" (16:30-31). See on nii lihtne, et saab miljonitele komistuskiviks. Üks ja ainus valik, mille kaudu sa võid pöörduda, on uskuda Issandasse Jeesusesse kui oma isiklikku Päästjasse. Sa ei pea püüdma oma elu õigeks ajada. Sa ei tarvitse enne korraldada oma vahekordi kodus ja töökohal. Sa ei pea enne katsuma loobuda mõnest harjumusest, mis on sind hoidnud Jumalast eemal. Seda kõike oled sa ju proovinud teha ja see on ikka su käes nurjunud. Kui me oma evangeelsetel ristikäikudel kutsume inimesi üles Kristust vastu võtma, siis laulame laulu: "Just nii kui olen..." ja inimesed tulevad Kristuse juurde sellistena, nagu nad on. Nii tuli omal ajal Jeesuse juurde pime mees, tuli pidalitõbine, tuli Maarja Magdaleena, kelles oli seitse kurja vaimu. Röövel ristil pöördus Jeesuse poole sellisena, nagu ta oli. Ka sina võid tulla Kristuse juurde just nii, nagu sa oled. Piibli algusest kuni lõpuni palub Jumal inimesi tema poole pöörduda - see ongi pöördumine. Kuid ilma Tema enese abita pole inimene võimeline ei pöörduma, meelt parandama ega isegi uskuma. Kõik, mida sa teha võid, on Jumalat appi hüüda, paludes, et Tema sind muudaks. Piiblist loeme, et inimesed sageli just seda tegidki. Kui inimene tõsiselt Jumala poole hüüab, siis antakse talle tõeline patukahetsus ja usk. Seepärast võis apostel Paulus öelda: "Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse!" (Rm 10:13). Piibel ei käsi kunagi inimest end ise õigeks mõista, uuesti sünnitada, ümber pöörata või päästa. Seda kõike võib teha ainult Jumal. Pöördumises on vähemalt kaks tähtsat osa: meeleparandus ehk patukahetsus ja usk.Meeleparandus tähendab oma patu kui isikliku süü ja rikutuse tunnistamist Jumala ees. See pole orjalik enesepõlgus, vaid lihtsalt selle tunnistamine, millised me tegelikult oleme. See tähendab, et et me näeme end sellistena, nagu Jumal meid näeb ja ütleme: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!" (Lk 18:13). Meeleparandus tähendab ka ehtsat kurbust Jumala tahtmise vastu tehtud pattude pärast. Samuti tähendab see eesmärgi muutust. Sul tuleb vaid nõus olla patust lahti ütlema ja siis aitab sind Jumal.
Keskajal oli Inglismaal keegi mõisaomanik haigena suremas. Ta kutsus enda juurde ühe oma teenreist, keda teadis olevat tõsise kristlase ja ütles: "Jim, ma olen suremas, ma pole kindel, et saan taevasse, võid sa öelda, mida peaksin tegema?" Tark vana teener teadis oma peremehe uhkust ja ütles: "Härra, kui tahate õndsaks saada, siis tuleb teil minna sealauta, laskuda seal muda sees põlvili ja öelda: "Jumal, ole mulle patusele armuline!"" Peremees vastas: "Seda ei saa ma kuidagi teha. Mis ütleksid mu naabrid ja teenijad selle peale?" Möödus nädal, ta kutsus teenri tagasi ja ütles: "J im, mida sa käskisid mul teha selleks, et õndsaks saada?" Vana teener kordas: "Härra, teil tuleb minna sealauta." Peremees vastas: "Ma olen selle üle järele mõelnud ja olen valmis minema." Siis ütles teener: "Tõeliselt ei tulegi teil minna sealauta. Te pidite ainult olema sellega nõus." Nii peame meiegi olema valmis.
Paljudel inimestel on imelikud kujutlused patukahetsusest. Mõned mõtlevad selle all vana "patukahetsejate pinki". Õieti polekski nii halb seda uuesti tarvitusele võtta. Keegi psühholoog Californiast ütles hiljuti: "Paljud inimesed vajaksid elamust tolles vana metodisti "patukahetseja pingis"." Meeleparandus võib kujuneda üheks su kõige õnnelikumaks elamuseks. Enne, kui tee saab minna ülespoole, peab ta minema alla. Inimene sattus raskustesse siis, kui ta Jumala tahtele vastu hakkas ja seadis esikohale oma tahte. Raskustest välja pääseb ta siis, kui kui ta painutab end ise Jumala ülemvõimu alla, kahetseb ning ütleb alandlikult: "Jumal, ole mulle patusele armuline!" Inimes kitsikus muutub siis Jumala võimaluseks. Psühhiaater kinnitab, et ülestunnistamises peitub tervendav jõud. "Laske end lõdvaks ja rääkige mulle kõik enda kohta ära," ütleb ta patsiendile. Kahtlemata on sellest palju abi, kui inimene räägib kõik oma südamelt ära, avaldades salajasemadki mõtted mõnele erapooletule isikule. Piibellik patukahetsus läheb aga sellest kaugemale, veelgi sügavamale. Oletame, et psühhiaater suudab avastada isiksuse "katkise koha", aga kuhu sealt edasi minna? Sellest jääb väheks, kui määratakse kindlaks mõra asukoht alateadvuses. Patt on hinge haigus ja Kristus on ainus arst, kes suudab siin abi pakkuda. On olemas raskusi, koormaid ja eksimusi, mis ületavad psühhiaatri või mistahes teisegi arsti võimed. Meeleparandus osutub võtmeks, andestus aga väravaks Jumala riiki.
Teine tähtis asi pöördumise juures on usk. Et pöörduda, tuleb teha valik. "Kes usub temasse, selle üle ei mõisteta kohut; aga kes ei usu, selle üle on juba kohus mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainuüsndinud Poja nimesse" (Jh 3:18). Kes on see, kelle üle kohut ei mõisteta? See, kes usub. Ja kes on juba hukka mõistetud? Inimene, kes ei usu. Mida peame tegema selleks, et pääseda hukkamõismisest? PEAME USKUMA, mitte aga kõike või ükskõik mida. Peame uskuma Kristusesse. Päästev usk ei ole mõistuse ega teadmistega vastuolus. See on tunnustus, et Jumal on suurem kui inimene, tunnustus, et on asju, mis jäävad väljapoole meie viie meele piire. Tänu, et on loodud lepitustee, mida meie pingutusega luua ei suutnud.
Usk tähendab veel ka enda üleandmist. L. Ford on öelnud: "Usk on enda tingimusteta üleandmine. Veendumus hõlmab meie mõistust, igatsus meie tundeid ja üleandmine meie tahet." Seega hõlmab tõeline usk nii seda, mida me oma Kristusest teame, kui seda, mida me Tema suhtes tunneme ja sedagi, mida me koos Temaga ette võtame. Nii muutub usk andumuse läbi tegutsemiseks.
Paljudel tekib küsimus: Mida ma pean tegema, et Kristus vastu võtta? Soovin, et mul oleks võimalik seda kokku võtta ilusasse väikesesse valemisse, kuid see on võimatu. Erineb ju iga inimese elamus teiste omast. Küll aga leiduvad Piiblis mõned kindlad juhtnöörid, mis aitavad sind suunata Jeesuse Kristuse kui oma isikliku Päästja vastuvõtmisele. Niisiis - mida tuleb teha?
Esiteks: tunnustada Jumala nii suurt armastust meie vastu, et Ta oma Poja andis ristisurma: "Kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest" (Ga 2:20).
Teiseks: kahetseda oma patte. "Ma ütlen teile, et ... kui te ei paranda oma meelt, lähete te kõik samuti hukka!" (Lk 13:3). "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!" (Mk 1:15). Meeleparandus ehk patukahetsus ei tähenda mitte ainult kurbust oma mineviku pattude pärast. Kurbusest üksi on vähe. Meil tuleb meelt parandada, mis tähendab - patule selg pöörata.
Kolmandaks: võtta vastu Jeesus kui Päästja ja Issand. "Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad Tema nimesse" (Jh 1:12).
Neljandaks: tunnistada Kristust avalikult. "Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas" (Mt 10:32). See tähendab, et nüüdsest tahame elada senisest silmnähtavalt erinevat elu, mis oleks kaasinimestele tunnistuseks. See tähendab ka, et me oma suuga tunnistame Issandat. Tähtis on, et teeksid oma otsuse ja annaksid end Kristusele üle just praegu. Kui oled valmis kahetsema oma patte ja vastu võtma Jeesust Kristust, siis võid seda teha just nüüd. Sa võid kummardada pea või laskuda põlvili ja öelda järgneva lühikese palve, mida olen soovitanud tuhandetele inimestele igal mandril:
"Oh Jumal, ma tunnistan, et olen patustanud Sinu vastu. Ma kahetsen oma patte. Olen valmis neist ära pöörduma. Võtan avalikult vastu ja tunnistan oma Päästjana Jeesust Kristust. Tunnistan Teda Issandaks. Praegusest hetkest alates taha elada Temale ja Teda teenida Ta koguduse osaduses. Jeesuse nimel, aamen."
Kui oled nõus langetama selle otsuse, kui oma parima teadmise järgi oled vastu võtnud Jumala Poja Jeesuse Kristuse kui oma isikliku Päästja, siis eelpool mainitud Pühakirja väidete põhjal oled sa saanud Jumala lapseks, kelles Püha Vaimu kaudu elab Kristus. Usu Jumalat, võta Teda Ta sõnast.
Allikas:
Billy Graham
"Taassünd '95", "Kuulutaja" eriväljaanne
http://www.pereraadio.ee/varasalv/t/graham.html