Uus personaalsem viis palvetamiseks

Kuidas leida lapselik rõõm, vabadus Jumalaga rääkides. 

"Tänane päikesepaiste oli ilus. Aitäh, Jumal. Kohtumiseni!"

Selline oli ühe 5-aastase tüdruku palve lõpp, mida kord pealt kuulma sattusin. See on kõige ennastsalgavam, ilusam, sügavam palve, mida ma eales kuulnud olen.

Mäletan piiblitundi, kus õpetaja rääkis, et Aabraham oli üksnes mees, keda Jumal nimetas oma sõbraks. Paar päeva hiljem see mõte meenus mulle. Minu mõttekäik liikus täpselt nii: Esiteks, olin üllatunud, et Abraham sai sellise au osaliseks – ma pean silmas, kui lahe oleks Jumalale, universumi Loojale, nimetada teda oma sõbraks. Siis ma hakkasin imestama, kas ma olen Jumala sõber? Mulle torkas pähe, et ma ilmselt olen Jeesuse sõber, kuna ma usun Temasse aga ma kahtlesin kas see on kusagil piiblis kirjas.

Koju jõudes oli mul plaan lugeda raamatut. Selleks ajaks kui ma jõudsin oma tuppa, puudutas aga mõte olla Jumala sõber nii väga, et ma otsustasin lugeda raamatu asemel piiblit. Suvaliselt hakkasin lugema Jeesuse sõnu suvalisest kohast.

Selleks osutus Johannese 15:14 ja esimesed sõnad olid: " Teie olete mu sõbrad." Ma peaaegu hüppasin üles oma toolilt. Vaadates tagasi, tõenäosus sellele kirjakohale sattuda oli ca 3 miljonit ühele. Alates sellest päevast, olen tasapisi mõistnud, et Jeesus ei ole ainult mu Jumal, mitte ainult kõikvõimsad jumalus, vaid veelgi olulisem: Ta on mu sõber.

Mõiste "sõber" vihjab lõbususele, mängulisusele, mugavusele. Ja ma tean, omalt poolt, olen kulutanud liiga kaua olles stoiline ja jäik Jumalaga. Mida rohkem ma mõtlesin sellele, seda rohkem ma mõistsin, et ma olin liiga kinni lihvitud usulises kõnepruugis. Ma rääkisin Jumalaga, nagu oleks mul polnud õrna aimugi, kes või kus ta on.

Lahkusin piiblitunnist tol õhtul unustamata need sõnad "Aitäh, Jumal. Kohtumiseni!" Ükskõik millest ma püüdsin mõelda, need kolm sõna kummitasid mind. Nii õhtul koju sõites keerasin raadio kinni ja hakkas rääkima Jeesusega. Ainult, et seekord ma tõesti tegin seda: ma rääkisin.

Ma ütlesin: "Kuule, Jeesus. Ma tõesti ei tea, mida ma teen praegu, aga proovin rääkida sinuga nagu reaalse isikuga. Ma pean silmas seda, et ma usun Sind, et ma olen Su sõber. Edaspidi ma räägin sinuga viisil, mille vastu Sa loodetavasti ei ole, hakkan rääkima sinuga nagu semuga. Mul tõesti ei ole hetkel rohkemat sulle öelda aga räägime peagi uuesti. Aitäh Jumal, kohtumiseni."

Ja niipea kui ma lõpetasin palve, tundsin tugevat rahu. Ma teadsin südamest, et ma olin tõesti rääkinud Jeesusega. Ja esimest korda tundsin, nagu oleksin öelnud täpselt, mida ma tahtsin öelda. Selles palves ei olnud midagi ”religioosset”:  See oli lihtsalt kahekõne hetke mõtetest.  Mõistsin esimest korda, et läbi Jeesuse ülestõusmisele on universumi Jumal huvitatud kõigest, mis mul Talle öelda on.

Aga siis tuli magamamineku aeg.

Minu jaoks magamamineku palve on olnud rohkem formaalne palve. Selleks valmistunud, surusin pea mugavalt vastu patja, sulgesin silmad ja hakkasin palvetama. Ja palve alustades tegin ma kohutava avastuse. Ma teen sama asja, mida olen paljusid kristlasi kuulnud palvetades: ütlen ”Ma palvetan .”

Järsku ma hakkasin mõtlesin, et kas ma pean tõesti ütlema Jumalale, et ma palvetan.  Hetkeks mõeldes, avastasin, et ta on kõiketeadev, ta on juba ilmselt teadlik sellest, et ma palvetan, siis ma otsustasin lõigata fraasi „ma palvetan“ oma palvest välja. Seejärel tegin ma uue kohutava avastuse

Kui ma teadlikult üritasin püüda mitte öelda: "Ma palvetan," asendasin selle kogemata sõnaga "Ma tahan." Ja ükskõik kui kõvasti ma proovisin lõpetada ütlemas: "Ma tahan," ma ei suutnud seda teha. See oli liiga juurdunud minu palvetamise viisi.

Esimest korda nägin ma ennast puudustkannatavana. Ükskõik kui kõvasti ma proovisin lõpetada, ma ei suutnud hoida ütlemast Jeesusele, mida ma tahtsin et ta teeks mulle. Avastasin sellest, et kui Jeesus on tõesti mu sõber, siis meil ei ole väga kahepoolne suhe.

Ma otsustasin sellest ööst edaspidi mitte öelda Jeesusele mitte enam öelda „Ma palvetan“, sest ta juba teadis mida ma tegin. Ma ei palvetanud, ma nõudsin.

Jeesus päästis mu palveelu. Sõna sõnalt, Ta päästis selle. Ta muutis igavaks muutunud tava millekski põnevaks ja värskeks. Täna ma räägin Jeesusega samamoodi nagu 5-aastane tüdruk, öeldes täpselt seda, mis mu mõttes ja siis ütlen talle, et ma räägin temaga varsti jälle.

Loe edasi originaalartiklist siit.