On väga oluline, teada ja mõista mille ees algkogudus peale Isanda taevasseminekut palvetas. Nimelt õpetas Jeesus jüngreid veel paljude sõnadega, mida meil ei ole kirjas ei evangeeliumides aga mis osaliselt tulevad esile kirjades kogudustele. On väga ouline mõista, et Jumal kuuleb vaid Tema tahtega (Jumala Sõnaga – tõotustega) kooskõlas palveid, mis on palutud usus!

Nad kutsusid Jumalat, et Tema rahvast vabastataks süüst.
Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? (Luuka 18:7).

Nad kutsusid Jumalat, et Ta päästaks uskmatuid.
Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid (Roomlaste 10:1).

Nad kutsusid Jumalat, et Ta aitaks mõõka kasutada.
Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal…(Efeslaste 6:17-18).

Nad kutsusid Jumalat, et nad suudaks julgelt tunnistada.
Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna (Apostlite 4:29).
Palvetage igal ajal Vaimus… ja minugi eest, et mulle antaks arukust, kui ma avan suu, julgelt teada anda evangeeliumi saladust (Efeslaste 6:18-19).

Nad kutsusid Jumalat märkide ja imede pärast.
Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning maa laskis tärgata oma viljal (Jakoobuse 5:17-18).
Issand…lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi (Apostlite 4:19-20).

Nad kutsusid Jumalat tervendamaks haavatud kaaslasi.
Need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks (Jakoobuse 5:14-15).

Nad kutsusid Jumalat uskmatute tervendamiseks.
Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks (Apostlite 28:8).

Nad kutsusid Jumalat deemonite välja ajamiseks.
Ja Jeesus ütles neile: “See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.” (Markuse 9:29).

Nad kutsusid Jumalat imeliseks vabanemiseks.
Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast…Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama (Apostlite 12:5,12).
Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla (Apostlite 16:25-26).

Nad kutsusid Jumalat surnute üles äratamiseks.
Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palvetas ning pöördus ja ütles surnukehale: “Tabiita, tõuse püsti!” Tema avas oma silmad ja tõusis Peetrust nähes istuma (Apostlite 9:40).

Nad kutsusid Jumalat, et Ta varustaks oma salku hädavajalikuga.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev (Matteuse 6:11).

Nad kutsusid Jumalat strateegilise tarkuse pärast.
Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse (Jakoobuse 1:5)

Nad kutsusid Jumalat, et rajada juhtimine eelpostil.
Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte pealepanemisega vanemad seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma (Apostlite 14:23).

Nad kutsusid Jumalat, et Ta saadaks abiväge.
Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele (Matteuse 9:38).
Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: “Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!” Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele (Apostlite 13:2-3).

Nad kutsusid Jumalat oma misjonäride eduks.
Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi võitlema koos minuga palvetes Jumala poole minu eest, et ma pääseksin uskmatute käest Juudamaal ja et mu teenistus Jeruusalemma heaks oleks pühadele meelepärane (Roomlaste 15:30-31).

Nad kutsusid Jumalat ühtuse ja harmoonia saavutamiseks nende ridades.
Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud (Johannese 17:20-21).

Nad kutsusid Jumalat ühtekuuluvuse julgustamiseks.
Me anume ööd ja päevad üliväga, et saada näha teie palet ja parandada seda, mis on veel puudulik teie usus (1.Tessaloonika 3:10).

Nad kutsusid Jumalat eristamismeele pärast.
Ja ma palvetan, et teie armastus üha enam ja enam kasvaks tunnetuses ja kõiksuguses kogemises olulise kindlaksmääramiseks, et te oleksite puhtad ja laitmatud Kristuse päevani (Filippa 1:9-10).

Nad kutsusid Jumalat Tema tahte teada saamiseks.
Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises (Kolossa 1:9).

Nad kutsusid Jumalat, et Teda paremini tunda.
Et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises (Kolossa 1:10).

Nad kutsusid Jumalat, et mõista Kristuse armastuse väge.
Sellepärast ma põlvitan Isa ees…et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus (Efeslaste 3:14,18).

Nad kutsusid Jumalat sügavama kinnitatud lootuse tundmiseks.
Ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades….valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees (Efeslaste 1:16,18).

Nad kutsusid Jumalat tugevuse ja vastupidavuse pärast.
Ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga (Kolossa 1:11).

Nad kutsusid Jumalat Tema väes sügavama tunnetuse tundmiseks nendes.
Ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades…ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul (Efeslaste 1:16,19).

Nad kutsusid Jumalat, et nende usku ei hävitataks.
Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi (Luuka 22:32).
Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees (Luuka 21:36).

Nad kutsusid Jumalat suurema usu pärast.
Otsekohe hüüdis lapse isa: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses (Markuse 9:24).

Nad kutsusid Jumalat, et nad ei langeks kiusatustesse.
Ja ära saada meid kiusatusse (Matteuse 6:13).
Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder (Matteuse 26:41).

Nad kutsusid Jumalat, et Ta viiks lõpule nende kindlameelsused.
Sellepärast me palvetamegi alati teie eest, et meie Jumal teeks teid oma kutsumise vääriliseks ja et ta oma väes teeks täielikuks kogu teie headuse meelepärasuse ja usu teo (2.Tessaloonika 1:11).

Nad kutsusid Jumalat, et nad teeks häid tegusid.
Et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös (Kolossa 1:10).

Nad kutsusid Jumalat, et nad saaksid andestus oma pattudele.
Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele (Matteuse 6:12).

Nad kutsusid Jumalat, et Ta kaitseks neid kurjuse eest.
Päästa meid ära kurjast (Matteuse 6:13).

Kas sina oled nende asjade pärast Jumala kutsunud?

Kas teie kogudus kutsub Jumala abi nende asjade pärast ja seda ka pühapäevastel jumalateenistustel või koosolekutel?

Allikas viinamagi.com

Ma jaksan ikka veel üllatuda iga-aastaste üleskutsete peale olla jõuluajal tähelepanelikum ja hoolivam, mõelda oma lähedastele jms. Aga pärast jõule? Oleme harjunud poliitikutega, kelle hoolivus tärkab just valimiskampaania ajaks, ja mõistame samas suurepäraselt, et hoolimine ja armastus saab olla üksnes püsiv ellusuhtumine, mitte kampaania. Tuhkapäeval algab nelikümmend päeva kestev paastuaeg, mil kõiki kristlasi kutsutakse üles paastuma ja palvetama. Milleks?

„Oh uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?“ Need on Jeesuse sõnad, kui Tema poole pöördub isa oma langetõbise poja pärast, keda jüngrid pole suutnud tervendada (Mt 17:14–21). Etteheide on mõeldud mitte haigele poisile või tema isale, vaid jüngritele. Kui poisi tervendamiseks piisab kurja vaimu sõitlemisest, siis jüngrite uskmatuse ja jonni „tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega“.

Kuidas leida lapselik rõõm, vabadus Jumalaga rääkides. 

"Tänane päikesepaiste oli ilus. Aitäh, Jumal. Kohtumiseni!"

Selline oli ühe 5-aastase tüdruku palve lõpp, mida kord pealt kuulma sattusin. See on kõige ennastsalgavam, ilusam, sügavam palve, mida ma eales kuulnud olen.

Mäletan piiblitundi, kus õpetaja rääkis, et Aabraham oli üksnes mees, keda Jumal nimetas oma sõbraks. Paar päeva hiljem see mõte meenus mulle. Minu mõttekäik liikus täpselt nii: Esiteks, olin üllatunud, et Abraham sai sellise au osaliseks – ma pean silmas, kui lahe oleks Jumalale, universumi Loojale, nimetada teda oma sõbraks. Siis ma hakkasin imestama, kas ma olen Jumala sõber? Mulle torkas pähe, et ma ilmselt olen Jeesuse sõber, kuna ma usun Temasse aga ma kahtlesin kas see on kusagil piiblis kirjas.

Koju jõudes oli mul plaan lugeda raamatut. Selleks ajaks kui ma jõudsin oma tuppa, puudutas aga mõte olla Jumala sõber nii väga, et ma otsustasin lugeda raamatu asemel piiblit. Suvaliselt hakkasin lugema Jeesuse sõnu suvalisest kohast.

Selleks osutus Johannese 15:14 ja esimesed sõnad olid: " Teie olete mu sõbrad." Ma peaaegu hüppasin üles oma toolilt. Vaadates tagasi, tõenäosus sellele kirjakohale sattuda oli ca 3 miljonit ühele. Alates sellest päevast, olen tasapisi mõistnud, et Jeesus ei ole ainult mu Jumal, mitte ainult kõikvõimsad jumalus, vaid veelgi olulisem: Ta on mu sõber.

Mõiste "sõber" vihjab lõbususele, mängulisusele, mugavusele. Ja ma tean, omalt poolt, olen kulutanud liiga kaua olles stoiline ja jäik Jumalaga. Mida rohkem ma mõtlesin sellele, seda rohkem ma mõistsin, et ma olin liiga kinni lihvitud usulises kõnepruugis. Ma rääkisin Jumalaga, nagu oleks mul polnud õrna aimugi, kes või kus ta on.

Lahkusin piiblitunnist tol õhtul unustamata need sõnad "Aitäh, Jumal. Kohtumiseni!" Ükskõik millest ma püüdsin mõelda, need kolm sõna kummitasid mind. Nii õhtul koju sõites keerasin raadio kinni ja hakkas rääkima Jeesusega. Ainult, et seekord ma tõesti tegin seda: ma rääkisin.

Ma ütlesin: "Kuule, Jeesus. Ma tõesti ei tea, mida ma teen praegu, aga proovin rääkida sinuga nagu reaalse isikuga. Ma pean silmas seda, et ma usun Sind, et ma olen Su sõber. Edaspidi ma räägin sinuga viisil, mille vastu Sa loodetavasti ei ole, hakkan rääkima sinuga nagu semuga. Mul tõesti ei ole hetkel rohkemat sulle öelda aga räägime peagi uuesti. Aitäh Jumal, kohtumiseni."

Ja niipea kui ma lõpetasin palve, tundsin tugevat rahu. Ma teadsin südamest, et ma olin tõesti rääkinud Jeesusega. Ja esimest korda tundsin, nagu oleksin öelnud täpselt, mida ma tahtsin öelda. Selles palves ei olnud midagi ”religioosset”:  See oli lihtsalt kahekõne hetke mõtetest.  Mõistsin esimest korda, et läbi Jeesuse ülestõusmisele on universumi Jumal huvitatud kõigest, mis mul Talle öelda on.

Aga siis tuli magamamineku aeg.

Minu jaoks magamamineku palve on olnud rohkem formaalne palve. Selleks valmistunud, surusin pea mugavalt vastu patja, sulgesin silmad ja hakkasin palvetama. Ja palve alustades tegin ma kohutava avastuse. Ma teen sama asja, mida olen paljusid kristlasi kuulnud palvetades: ütlen ”Ma palvetan .”

Järsku ma hakkasin mõtlesin, et kas ma pean tõesti ütlema Jumalale, et ma palvetan.  Hetkeks mõeldes, avastasin, et ta on kõiketeadev, ta on juba ilmselt teadlik sellest, et ma palvetan, siis ma otsustasin lõigata fraasi „ma palvetan“ oma palvest välja. Seejärel tegin ma uue kohutava avastuse

Kui ma teadlikult üritasin püüda mitte öelda: "Ma palvetan," asendasin selle kogemata sõnaga "Ma tahan." Ja ükskõik kui kõvasti ma proovisin lõpetada ütlemas: "Ma tahan," ma ei suutnud seda teha. See oli liiga juurdunud minu palvetamise viisi.

Esimest korda nägin ma ennast puudustkannatavana. Ükskõik kui kõvasti ma proovisin lõpetada, ma ei suutnud hoida ütlemast Jeesusele, mida ma tahtsin et ta teeks mulle. Avastasin sellest, et kui Jeesus on tõesti mu sõber, siis meil ei ole väga kahepoolne suhe.

Ma otsustasin sellest ööst edaspidi mitte öelda Jeesusele mitte enam öelda „Ma palvetan“, sest ta juba teadis mida ma tegin. Ma ei palvetanud, ma nõudsin.

Jeesus päästis mu palveelu. Sõna sõnalt, Ta päästis selle. Ta muutis igavaks muutunud tava millekski põnevaks ja värskeks. Täna ma räägin Jeesusega samamoodi nagu 5-aastane tüdruk, öeldes täpselt seda, mis mu mõttes ja siis ütlen talle, et ma räägin temaga varsti jälle.

Loe edasi originaalartiklist siit.

Tuhkapäevaga algab kirikuaasta paastuaeg. Ehkki Piiblis ei ole paastumise kohta üldkehtivat käsku ega keeldu, pole tegu tähtsusetu asjaga. Kristus andis oma jüngritele paastumise kohta juhiseid, öeldes: „kui te aga paastute …“ (Mt 6:16) – paastumist peetakse siin tavalise kristliku elu osaks. Kui jüngrid ei suutnud ajada välja kurja vaimu, juhendas Jeesus neid sõnadega: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega“ (Mt 17:21). Paulus nimetab paastu mitmete teiste asjade seas asjana, milles apostlid „näitavad end Jumala abilistena“ (2Kr 6:5; samuti 11:27). Apostlite tegude raamat räägib, et oluliste otsuste tegemisel kristlased „paastusid ja palvetasid“ (Ap 13:3; 14:23).

28.märtsil kohtus pastor Märt Vähi Oleviste koguduse rahvaga.
Teemaks oli "Paastumine".

Saime teada: mis on paastumine; milleks paastuda? ja kuidas paastuda.

Märt Vähi käsitlus meeldis eelkõige selle poolest, et ta ei vaadelnud inimest kui objekti Jumala käte vahel vaid kui subjekti. Tahtejõud, püstitatud eesmärk ja selle saavutamise nimel töötamine, need viivad sihile. Ainult palved ilma inimese konkreetsete tegudeta ei vii sihile.

Huvi korral saate kuulata loengut Oleviste arhiivist:

http://www.oleviste.ee/pub/Jutlused/2010.03.28_MartVahi_Loeng_Paastumisest.mp3

Lisatud foto on pärit "Delfi" arhiivist http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=11671509

Tekst Urmas Roos

Olles hõivatud mitmesuguste praktiliste ülesannete täitmisega, võib ununeda vaimulik distsipliin. Kui üritame elada ja toimetada omast jõust, on tulemuseks heitumine kuna me ei näe oodatud tulemusi. Just siis peaks peatuma ning vaatlema lähemalt palve ja paastumise rolli oma elus.

Jumal on ilmutanud end kõiketeadva ja kõikvõimsa Jumalana. Ta teab kõike ning võib teha ükskõik mida. Miks peaksime siis veel palvetama? Kui miski on Jumala tahe, siis miks ta lihtsalt ei võta kätte ja ei tee seda? Või kui me jätame palvetamata, siis kuidas võib see mõjutada kõikvõimsat Jumalat?

Kui ma mõnikord sõpradega söömas käin, olen sattunud kohvikusse, kus antakse pärast toidu tellimist number. Üks selline koht on näiteks "Sõpruse" kohvik Mustamäel, Magistrali keskuse kõrval. Kui toit on tellitud, peab selle numbri asetama laual nähtavale kohale. Kui praad number "x" saab valmis, tuuakse see lauale. See number on oodatava lõuna tõelisus, nagu kirjutab Heebrea kiri 11 ptk salm 1 "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." Pärast seda, kui minu praad saab valmis, siis otsib ettekandja minu x numbrit. Kuidas aga teab taevane teenindus, kuhu tellimust number x tuua? Ka tema vaatab tellimuse numbrit x. Kui tekib küsimus, kas tellimuse eest on makstud, siis vaadatakse piiblist kirjakohta. Loe edasi siit >>