Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Armsad õed ja vennad! 5. juunil möödus 90 aastat Eesti luterliku vaba rahvakiriku esimese piiskopi Jakob Kuke ametisse pühitsemisest. Eestlaste püüd oma vaimu- ja usuelu ise korraldada saavutas sellega oma olulisima vormi ja ühtsuse sümboli. Alates 1169. aastast, mil Eestimaa esimeseks piiskopiks nimetati piiskop Fulco, polnud teist kirikupead, kelles nii selgelt oleks väljendunud rahva side kirikuga. Eeldused selleks lõi 1917. aastal Tartus peetud I kirikukongress, kus nähti ette piiskopi ametissepanemine ja kiriku korraldamine „vaba rahvakiriku” suunas.

Ametisseseadmise protokoll jäädvustab selle päeva erilisi tundeid: „Juba hommikul vara ruttavad rahva salgad … Tallinna Jaani kiriku poole. Hommikune selge taevas on pilve läinud, tõuseb kerge tuul ja hakkab peent vihma tibama, kuid jääb üle, lööb ainult tolmu kinni. Rahvas ootab rongkäiku. Korraga kirikukellad helisevad, Jaani kiriku tornist kõlab pasunamäng ja rong liigub pikkamisi edasi. Politsei teeb tee lahti, sest rahvahulk surub koomale. Päevapiltnikud teevad ülesvõtteid. Kirik on rahvast täis.“ See ei ole tähtis hetk ainult kirikurahvale, vaid kogu noorele Eesti Vabariigile kinnitades vaimseid aluseid ja ehitades vaimulikku ühishoonet.

Kohal olid riigikogu esimees Otto Strandmann, haridusminister Heinrich Bauer, sõjaminister Jaan Soots, kindralleitnant Johan Laidoner. Pärast palvust mindi pasunakoori saatel rongkäigus Kaarli kirikusse, kus toimus pühitsemistalitus. Kirikujuhile pandi üll ametirüü ja anti karjasekepp, mis käest kätte on jõudnud praeguse peapiiskopini. Tsiteerin: „Kõik vaimulikud kogunesid õnnistatava piiskopi ümber, ütlesid pühakirjasalmi ja õnnistasid teda, lugedes Meie Isa palvet, kuna koor laulis „Oh Püha Vaim, meil tule Sa“. Nii oli 1710. aastast alates tühi olnud Eestimaa piiskopi ametikoht taas täidetud.”

Pühitsejaks oli palutud Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ning talitus viidi läbi korra kohaselt, mis oli piiskoppide pühitsemisel kasutusel Eesti kuulumise ajal Rootsi koosseisu. Sellega väljendas meie kirik soovi pöörduda tagasi usupuhastusjärgsete tavade ja kiriku enesemõistmise juurde, nagu see oli säilinud Skandinaavia kirikukorralduses. Taoline täiendus senisele saksa traditsioonile on teinud meid sedavõrd rikkaks, et võime nüüd kuuluda ühtaegu protestantlikke ja luterlikke kirikud ühendavasse Evangeelsete Kirikute Osadusse Euroopas kui ka anglikaani ja Põhjamaade luterlikke kirikuid liitvasse Porvoo osaduskonda. Me pole üksi. Me oleme osa vaimujõust, mis kujundab kogu maailma.

Piiskop Jakob Kuke pühitsemistalituses kajastub eesti luterlaste arusaam kiriku olemuslikust episkopaalsusest ja meie kuulumisest sellesse ajaloolisesse tervikusse. Samas on see Eesti iseolemise ja identiteedi, meie maa usu ehk omausu institutsionaalne väljendus. Järgmisel, 1922. aastal toimunud rahvaloendusel pidas end luterlaseks 82% rahvast. Eesti ühiskonna ja inimeste praegustes otsingutes, soovis olla nii maailmakodanikud kui patrioodid, on meie usuline pärand oluliseks teeviidaks. Kirikule tähendab see enda mõtestamist nii vaimse kui organisatsioonilise tervikuna, Kristusest seatud karjaseameti ja kõigi usklike preesterluse koostoimena.

Kutsun kogudusi tänumeeles meenutama seda olulist sündmust meie kirikuloos, mälestama piiskop Jakob Kukke eelseisvatel jumalateenistustel, mõtlema palves meie kiriku tulevikule, kandma armastuses edasi Eesti luterliku vaba rahvakiriku pärandit, olema valmis uuenema ja kasvama usus Jeesusesse Kristusesse. Kristus ütleb: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.” (Jh 15:16).

Tervituse ja õnnistussooviga


Andres Põder
Peapiiskop

Allikas EELK

Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!
(Ef 5:14)

Õnnistatud ülestõusmispühi!

Loetud piiblitekst on arvatavalt üks vanimaid ristimishümne, mis varakristlikes kogudustes laiemalt levis. Apostel Paulus osundab seda kui üldtuntud elujuhist ülestõusmissündmuse jätkuval väljaelamisel. Võimalik, et nii lauldi ristitavatele just hetkel, mil nende vana elu vee alla maeti, et neid siis Kristuse ülestõusmise usus koos kogudusega uude ellu kutsuda. Iga kristlasekssaanu elulugu samastati Jeesuse ristisurma ja mahamatmise ning surnuist ülestõusmise loo jäljendiga.

Suurel Neljapäeval võisin Tartu vanglas ristida viis muudetud elulooga meest. Ãœksteise järel ristimisvette astudes tõotasid nad, et lasevad oma vana elu matta jääkülma veehauda, olles valmis samas üles tõusma uuele elule Issanda Jeesuse nimel. Veest välja tulles ütles üks pikkadeks aastateks kinnipeetu: „Nüüd on kõik endine maha maetud, tänu Issandale, võin elada uut elu!“ Oleks te näinud tema säravaid silmi ja kuulnud seda rõõmulaulu, mida vangla kirikus ristitud koos kaasvangidest usuvendadega Issanda palge ees südamest laulsid! Jeesuse surmal ja ülestõusmisel on ikka veel elumuutev tähendus ja vägi!

Kallid kaaskristlased ja kogudused üle Eestimaa ja selle piiride, meile on antud eesõigus olla ärganud ja elada Kristuse ülestõusmise väes. Meil on vabadus kuulutada Teda nii sõnas kui teos, kus iganes me viibime: „Jeesus on Issand!“ Tema valitseb üle surma ja haudade, üle elu ja suhete, üle vanglamüüride ning lukkus uste, üle jumaliku uskumisvõime ja inimliku uskmatusekogemuse. Läheme ja elame siis välja Kristuse ülestõusmise kirkust, kuulutame temalt saadud parimat rõõmusõnumit, kehastame elumuutvat usuliikumist Jeesuse enese jälgedes! Kutsume lauldes koos esimeste kristlastega meid übritsevat maailma uuele elule: „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!“

Meego Remmel

Allikas Eesti EKB Koguduste Liit

Piibel kinnitab: „Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab
palju korda. Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt.“ (Jk 5:16-17) Kutsun üles meie liidu kogudusi pühenduma 12-päevasele palve- ja paastuajale Eesti maa ja rahva tuleviku eest alates iseseisvuse väljakuulutamise aastapäevast 23. veebruaril kuni riigikogu valimistepäevani 6. märtsil AD 2011! Võtame erilise aja kümnel nädalapäeval ja kahel pühapäeval, et teenida oma maad ja rahvast eestpalves ning tunnetada ja täita oma missiooni usus, lootuses ja armastuses elumuutva usuliikumisena. Kõigeväeline on tõotanud: „Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi,
alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning
pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.“ (2Aj 7:14)

Allikas http://ekklesia.ee

Jeesus on Issand!

Õnnistatud uut, 2011. Issanda aastat! „Jeesus on Issand,“ tunnistasid esimesed kristlased. Selles oligi kogu nende usutunnistus. Ei midagi keerulisemat. Apostel Paulus kirjutas: „See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma
südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.“ (Rm 10:8-9) Uskuda ja kuulutada päästmist Jeesuses tähendas siis ja tähendab tänapäevalgi temale kui Issandale keskendunud elu ja sõnumit. Kõik muu on juba tulenev sellest, et Jeesus valitseb ja peabki valitsema üle kõige ja kõigi meie elus. Rääkimata suhetest lähimatega, ka koguduslikud, kogukondlikud ja ühiskondlikud suhted muutuvad kristlikuks nimelt siis, kui elame Jeesuse Issandaks olemise järgi. Võttes kätte ja kasutusse esimesed eurod Eestis, ütleb Issand: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 20:25) Meie raha-, toidu- ja vereringlus ei saa enam taanduda pelgalt vääringutele, mis teenivad mõne maise impeeriumi, igapäevase heaolu või individuaalse eluspüsimise vajadusi. Kristliku elu DNA kuulub Jeesusele ning paneb meid üheskoos elama Issanda kuningriigi tegelikustamise nimel. Kui viimselt kuulub kõik temale, siis tuleb talle „tagasi anda“ ka kõik alanud aasta päevad, tööd ja tegemised, suhted ja valikud, lähtekohad ja lõppsihid. Ärgu olgu meie elus ühtegi valdkonda, kus Jeesus Issandana ei valitse! Vastasel juhul elame ebakristlikult. Olgu järgmised 365 ööpäeva tunnistuseks Jumalale „tagasi antud“ elust, kus Issand on tõepoolest Issand ja meie tõepoolest ainiti temale kuuluvaks, kuuletuvaks ja kuulutavaks rahvaks! Issand Jeesus läkitab meid tulevikku öeldes: „Minule on
antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu
lõpuni.“ (Mt 29:18-20)

Allikas http://ekklesia.ee

Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill kutsub oma jõululäkituses nii katoliiklasi kui protestante kuulutama Jumala kuningriiki ja seisma vastu kurjuse jõududele maailmas.

Vene kirikupea märkis: „Kristuses Jeesuses me oleme uus loodu, me oleme sünnitatud uueks, surematuks eluks, et me, „öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult“ (Tt 2:12).“ Kirill lisas, et kristlased peavad seda Jumala andi kasutama selleks, et „vastu seista meid ümbritsevatele kurjuse jõududele maailmas“.