Eesti keeles on üks laenu- või mõjutuste kiht, mis teistes, meile kultuuriliselt lähedastes keeltes puudub, või vähemalt ei ole seal nii selgelt esindatud; laenatakse enamasti laenatakse keeltest, mille kõnelejatega vahetult kokku puututakse - kuid on olemas kultuurlaenud, mis levivad kirjalikke tekste pidi. Kõige tuntumad kultuurlaenud tänapäeva euroopa keeltes on kreeka ja ladina sõnad. Eesti keeles on lisaks kreeka ja ladina laenudele ka heebrea mõjusid, mis on meile tulnud esimese eestikeelse piiblitõlke kaudu.
Nimelt on 1739. aastast pärinev esimene eestikeelne täispiibel tõlkelooliselt väga omapärane tekst. Katoliiklikes maades käibis pikka aega ladinakeelne piibel, ja esimesed tõlked, mis neis maades rahvakeelde tehti, tõlgiti ka ladinakeelsest piiblist. Kui Martin Luther hakkas kirikut reformima, oli üks tema veendumusi, et Piibel peab olema igale inimesele tema emakeeles loetav, ja tõlkida tuleb originaalist (VT heebrea ja aramea keelest, UT kreeka keelest). Luther ise pühendas Piibli tõlkimisele palju aastaid oma elust ja lihvis oma tõlget elu lõpuni. Lutheri meelest oli tõlkimisel kõige olulisem, et õpetuse õige sisu jõuaks lugejani, ta leidis, et tõlketekst peab olema hästi rahvapärases ja kõigile mõistetavas keeles. Seepärast asendas ta saksa keelele vähegi võõrad väljendid saksapärastega – tänapäeval peetakse niisugust tõlkimist ilukirjanduse korral üsna endastmõistetavaks.
Kuigi Luther oli pidanud tarvilikuks tõlkida originaalkeeltest, võeti luterlikes maades Piibli tõlkimise aluseks Lutheri saksakeelne tekst. Meie naabrite, rootslaste, soomlaste ja lätlaste esmapiiblid on kõik tõlgitud Lutheri saksakeelse teksti jägi. Eestikeelne Piibel on neist kõigist hilisem ja on täiesti erandlikult tõlgitud otse originaalkeeltest. Sealjuures erineb ta ka tõlkemeetodilt Lutheri Piiblist ja näiteks selle põhjal tehtud soome esmatõlkest. Nimelt on eesti Piibel tõlgitud enam-vähem sõna-sõnalt. Tõsi küll, siingi võime leida päris häid rahvakeelseid ütlemisi, kuid võrreldes saksa ja soome esmatõlkega jälgib eesti Piibel palju truumalt oma originaali. Seetõttu on täiesti ootuspärane, et eesti tõlkes on palju heebrea keele elemente. Kuna Piibli-tõlkest sai kogu meie kirjakeele alus, on osa neist laenudest kandunud ka meie tänapäeva kirjakeelde.
Kõige silmatorkavamad heebrea laenud piibli-tõlkes on muidugi otse ülevõetud heebrea sõnad, millega tähistati mingeid meil tundmatuid taime- või loomaliike või mineraale. Heebrea toorlaenule lisati lihtsalt eesikeelne liiginimi, nt koveri-puu, tuudaimi-marjad, tarsisi-kivi. Seda laadi laenudest on tänapäeva üldkeelde ulatunud siiski ainult sõna jaana-lind.
Aga põnevamad ja salakavalamad on fraseologismide tõlkelaenud, mida me ei teadvustagi kui heeebreapäraseid. Paremal juhul teame, et väljend pärineb Piiblist, aga me ei mõtle, et see on heebrea fraseologism, mida nt tänapäeva ilukirjanduslik tõlkija üldjuhul sõna-sõnalt ei tõlgiks. Üks niisugune väljend on näiteks Koguja raamatust pärinev "tühi töö ja vaimu närimine". Seda väljendit ei ole ei tänapäeva saksa, rootsi, soome ega läti keeles. Mõni aeg tagasi tunnistas üks noor eesti literaat ajaleheartiklis, et tema arvanud kogu aeg, et see väljend pärineb Oskar Lutsu teostest. Ei pärine, see on heebrea väljend, mis tundus Martin Lutherile nii heebrea-pärane, et tema on selle tõlkinud lihtsalt "Eitelkeit und Jammer" või "eitel Jammer", ja sellepärast teised luterlikud keeled seda ei tunnegi. Ainult eesti keel on vana heebrea ütlemisviisi oma tänapäeva kaasa toonud.
Allikas Ross, Kristiina, Heebrea jäljed eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 2004, nr 8, lk 561–573
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS