Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Kasvasin üles Saaremaal väikeses kohakeses metsade ja põldude rüpes. Koolieelne lapsepõlv oli väga kirev – siia mahtus kõike, mis loodus oma lihtsuses ja ilus koos lapseliku fantaasiaga pakkuda võis. Ãœlejäänud maailmast ei teadnud me suurt midagi – meie pere oli kui üksik saareke keset küla.
Kooli minnes hakkas pihta üks kannatuste rida – saime õdedega tunda palju valu ja ülekohut. Meid sõimati, mõnitati, peksti, loobiti kividega jne. Muutusin hästi tõsiseks ja raskemeelseks. Ei saanud tegelikult aru, miks nii palju kannatama pidin. Nutsin hästi palju, vahepeal pea iga päev. Kõige selle keskel kujunes mõtteviis (vist mingi lohutuse saamiseks), et kurbus ja kannatus on head ning rõõm ja nauding on halvad. Ka rääkimine on halb, parim on olla kurva näoga ja vait. See mõtteviis juurdus minusse nii sügavalt, et ka käitusin vastavalt. Selle mõtteviisi sügavust näitab ka see, et kui sattusin (vist 7. klassis) vaatama üht filmi Jeesusest (ei teadnud Temast suurt midagi, kuid oli mingi austus), olin hämmingus, et Jeesus hüüdis valju häälega ja polnud kurb. Mu maailmapilt varises kokku, olin oma sees otsekui lõhki kistud, kuid kuskilt kumas ometigi lootusekiir, sest olin teinud suure avastuse.

Mõtisklesin palju, häid võimalusi pakkus selleks 2 km koolitee läbi metsa, kus metskitsede ja rebaste kohtamise tõenäosus oli tunduvalt suurem, kui kohata inimest. Otsisin lohutust müstikast. Tol ajal (90ndate algus) räägiti palju salapärastest asjadest: imetegijatest, elust pärast surma, taaskehastumistest… Kuskil oma sees julgesin uskuda, et suuremas skaalas peab olemas olema mingigi õiglus. Mu üks juhtlauseid oli: “Mis kasu on sellest, et mul hetkel on hea, sest hetked lähevad mööda”. Kuulsin, et kividel on hinged ja liha süüa on paha. Võtsin seda kõike hästi tõsiselt. Teel kooli püüdsingi kividega suhtlust arendada, nemad aga seisid endiselt paigal ja midagi polnud kuulda ka siis, kui kõrva vastu kivi panin. Hommikuti hakkasin vorsti asemel leivale juustu panema (üllatuseks oligi päris hea), kuid pettusin ka selles ürituses, kui ilma muutuseta möödus kuupäev, mil liha mittesööjad pidid ülendatama kõrgemale tasemele ja tagatipuks kui nägin selle teooria rääkijat ise aplalt vorsti söömas.

Kevad 1993. Õppisin siis maakooli 8. klassis, õed olid juba linnas keskkoolis ja käisid kodus vaid korra või paar nädalas. Ãœksiolekut oli veelgi rohkem. Kui õed koju tulid, sai jagatud muljeid, mis vahepeal on toimunud. Ãœhel märtsikuu viimastest nädalavahetustest tulid nad koju ja rääkisid hoopis imelikku juttu, et olid käinud ühel koosolekul, kus kuulutati rõõmusõnumit ja nad võtsid oma ellu Jumala vastu. (See oli “juhus”, et nad korraga sinna sattusid). Nad rääkisid veel igasugu kummalisi asju. Olin oodanud neid pikisilmi koju, et rääkida erilistest sündmustest, mis minu elus oli nädala jooksul toimunud, kuid ühtäkki tundus see nii väike ja tühine selle kõrval, mis nemad rääkisid ja ei rääkinud eriti midagi.
Õed läksid kooli ja mina jälle üksi. Kodus igavusest ringi vaadates hakkas silma jääma pisikesi raamatukesi ja traktaate, mis õed olid oma riiulisse ja lauale vedelema jätnud. Ãœks kandis pealkirja “See oli sinu elu!” ja rääkis sellest, kuidas patt lahutab inimest Jumalast ja kui elad elu tavaliselt, ilma Jumalata (seal oli näide, et võid kirikus jõulude ajal küll moe pärast käia, aga mõtled samal ajal hoopis jalgpallist) ootab ees igavene hukatus, kole paik – põrgu. See kohutas mind, sest äkki see ongi tõsi! Siiani olin arvanud, et selles ilmas kannatades läheb teises ilmas hästi, kuid siin ei räägitud enese kannatustest ja isegi head teod ei päästa põrgu eest, vaid keegi Jeesus – ühtepidi tundus see isegi ebaõiglane, sest ei teadnud Jeesusest pea midagi, aga kannatanud olin palju.
Siis sattus kätte Nilo Yli-Vaino raamatuke “Kuidas saan päästetud?” Siin oli autori enda Jumala juurde jõudmise lugu ja päästetud saamise juhiseks oli toodud, et tuleb lihtsalt paluda pattude andestust ja kutsuda Jeesus oma südamesse. Palusin seal toodud juhiste järgi hoolega, sest tahtsin iga hinna eest pääseda põrgust, kuigi ei saanud aru, kust otsast ma patune olen (tuli meelde vaid 2 väikest valet ja 1 minu kätte jäänud võõras asjake). Oli juttu ka sellest, et võime kõike muud paluda. Jalutasingi karjamaal ringi sooviga paluda – tekkis aga segadus, kas paluda Jumalat või Jeesust ja mis on vahe? Tõstsin silmad taeva poole ja palusin, siis kuulatasin, aga ei kuulnud vastust, olin nördinud – miks Jumal mulle ei vasta, kui ta Nilo Yli-Vainole ju vastas.
Leidsin kodust ühest kapist Uue Testamendi. Hakkasin seda salaja lugema – ei tahtnud vanaemale (kes peale minu veel päevasel ajal kodus oli) seda näidata – panin Uuele Testamendile märkmiku kaaned ümber ja läksin karjamaa taha jõe äärde lugema.
Muu sees oli ikka suur segadus, kuna teadsin, et paljudes maades on muud usundid. Mõtlesin, et kui olen sündinud maal, kus põhiusundiks on kristlus, ei tähenda, et see ka õige on. Äkki on nt tõeline pääsemine põrgust hoopis budismi vms kaudu. Võtsin kätte entsüklopeediad, et saada teiste usundite kohta rohkem teavet, aga mingit olulist selgust see “õige” usundi kohta küll ei toonud. Lihtsalt lugesin erinevaid raamatuid (nt B. Grahami “Rahu Jumalaga” jt) ja Uut Testamenti, kui ühtäkki avastasin, et ei kahtle enam kristluse õigsuses, olin saanud sisemise veendumuse. Hakkasin käima ka koguduses, kuhu suvel teinekord küll (nt heinateo pärast) oli suhteliselt keeruline pääseda.
Enne jäi ütlemata, et lisaks kannatustele oli mul veel üks lohutus – saavutused (ainuke võimalus positiivset tähelepanu saada). Pingutasin meeletult, et teha kõike kõige paremini ja ülihästi. Võtsin sellise mõtteviisi ka usuasjadesse kaasa: olin valmis meeletult pingutama, et olla kindel taevassesaaja. Unustasin kiirelt kuuldud mõtted Jumala suurest armust ja Jeesuse juba tehtud tööst ristil ja alustasin tõsist askeetlikku elu. Arvasin, et olen Jumalale seda vastuvõetavam, mida rohkem ma paastun, palvetan, loen piiblit jms ning mida vähem tegelen muude asjadega. Ja nii püüdsingi, vastavalt oma võimalustele. Lugesin ühest raamatust, et on võimalik ka osaline paast – see sobis mulle, sest ei tahtnud, et vanemad mu paastumisest midagi teaks. Otsustasin, et söön ainult ühistel söögikordadel ja pigem vähe ning vahepeal üldse ei söö. Selgesti on meeles üks situatsioon, kui õhtu eel oli kõht väga tühi ja märkasin ploomikompoti purki köögis laual. Mõtlesin, et ma ei tohi ja läksin oma tuppa ja panin ukse kinni. Kõht oli ikka väga tühi ja ploomid väga ahvatlevad – no paar ploomi, Jumal ju hea. Ja läksingi neid sööma, kuid olles neid söönud, tabas mind äkitsi meeletu hukkamõist, et ma enam ei kõlbagi taevasse… See oli kohutav tunne.
Hukkamõist saatis mind igal sammul: kui avastasin, et mõte läks rändama muule teemale ja ei mõtlegi ainult usuasjadele või kui ei suutnud järjest 5 h palvetada või kui paar minutit Rosa filmi vaatasin (tavaliselt sugesin end oma tuppa, sest teadsin, et tahan vaadata) jne jne. Ãœldse arvasin, et pea kõik tegevused, mida nauditakse, on patused (v.a vaimulikud tegevused – Jumal oma suures halastuses andis end aeg-ajalt ka tõeliselt kogeda, hoolimata, et olin tegelikult enese teadmata talle selja keeranud). Selline askeetlik elu, kus püüdsin meeleheitlikult olla Jumalale meelepärane, muutus suure hukkamõistu tõttu kohati lausa väljakannatamatuks, eriti mõtted – tuli mõte, mõistsin end hukka, et selline mõte pähe tuli, siis mõistsin end hukka, et selle mõtte pärast end hukka mõistsin jne lõputult. Ei tahtnud enam mõelda – hommikul ootasin, et oleks juba õhtu, õhtul, et kiiresti magama jääks…
Lugesin piiblist kirjakohta, et arad ei pääse Jumala riiki. See tabas mind kui nool, sest kartsin palju, nt lehmi ja pulle, kellega võis kevadel kooliteel kohtuda (eriti alates ajast, mil üks pull ootamatult kadakapõõsast pea välja pistis, kui rahulikult oma mõtetes jalutasin - suur ehmatus). Kuna tegu oli eluliselt tähtsa küsimusega – taevas või põrgu, tuli hirm pullide ees võita. Asusin otsustavalt projekti ellu viima. Tundides istumisest polnud tol päeval vist erilist kasu, sest mõtted tiirlesid eelseisval tähtsal võitlusel. Mida rohkem ma mõtlesin, et pean olema julge, seda aremini ennast tundsin. Teel pullikarjani ehmusin pea iga krõpsu peale, kuid ei andnud alla. Teadsin, et piiblist on hea eeskuju võtta – kujutlesin vaimusilmas, kuidas marsin julgelt läbi pullikarja sellise julgusega nagu Taaniel oli lõvide augus. Kui aga vaade pullikarjale päriselt mu ees avanes, sulasid mu julged kujutluspildid olematusse. Haarasin üha suurema vitsa järgi, aga sellest polnud abi. Hirm oli nii suur, et juba varsti olin jõest üle, teiselpool aeda, käes hiigelsuur vits – ikkagi oli tunne, et see pullikari kargab mulle üle jõe ja aia kallale. Veel palju kordi õudsem oli mind täitev hukkamõist ebaõnnestumise pärast ja teadmine suletud taevauksest.
Pikk rida taolisi ebaõnnestumisi viis mind punkti, kus mõistsin, et olen tegelikult väga patune (rikutud loomusega) ja ise sellega kuidagi hakkama ei saa, vajan armu ja päästet. Jõudsin algusesse tagasi – Jumal peab ise tulema mu sisse elama, et suudaksin mõelda ja teha asju õigesti, mina seda tõepoolest ei suuda.
Nii ma siis olengi õppinud Jumalat järjest rohkem usaldama. Jumal on mind vabastanud neist ahelmõtetest ja raskemeelsusest, avanud mu silmad nägema olukordi hoopis teiste silmadega. Kui hukkamõist kipub tagasi tulema, jooksen Tema juurde, sest ainult Tema suudab ära võtta selle põhjustaja ja seega ka hukkamõistu enda. Lugematuil korral on Jumal imeliselt vastanud mu palvetele, aidanud mind eluolukordades, kaitsnud ja hoidnud eriliselt, andnud jõudu ja lootust edasi minna. Maailm on täis värve ja ilu, Tema armastuses on see nähtav.