Mis seal kirikus küll toimub? Kes pühapäeval kirikutee jalge alla võtab, saab teada. Kõik on endine, samas alati aktuaalne – ikka räägitakse Jumala päästvast ja uueks loovast armust. Ka manifestides pole kummaski midagi põhjapanevalt uut ega sellist, mida Eesti kirikud juba ei praktiseeriks. Kristlik kirik on nii pika traditsiooniga, et seda on raske millegagi üllatada.

Elame vabas maailmas, kus igaüks võib uskuda ja kuulutada ükskõik mida. Kiriku eesmärk on aga uskuda ainult seda, mis on õige. Seega usuküsimused on alati tõe ja õiguse küsimused ja alati inimmeeli tugevasti ärritavad küsimused. Usk ei ole hobi ega rahvuslik kultuurinähtus, vaid kogu inimkonda kõikidel aegadel haaranud igatsus Kõigevägevama järele, nimetatagu teda kuidas iganes. See igatsus on väljendunud lõputul erineval moel suures hulgas religioonides. Kui ingel ilmus Petlemma väljal karjastele, teatas ta Jumala vastusest inimeste igatsusele – Jeesuse sünnist, siis tegi ta seda mitte üksikule hulgale, vaid «kogu rahvale» (Lk 2,10). Ja seda ajal, mil maailmas veel kedagi kristlaseks ei nimetatud. Sõnum oli avalik ja mõeldud kõigile inimestele. Jeesus on vastus kõigile religioonidele. Kuna kiriku sõnum puudutab kõiki, on hea, et usuküsimusi arutatakse avalikul diskussioonil. See ajendas ka mind avaldama tradistioonilise kristluse manifesti.

Ma loodan, et Eesti kirikud säilitavad muutuste keskel selle, mis teeb kirikust kiriku. Ja mida muud ongi kirikul anda, kui pattude andestust ja igavest elu? Kirik ei ole humanitaarabi jagamise ega seltsielu edendamise organisatsioon, kuigi ka see on hea ja vajalik, vaid kirik on koht patusele inimesele. Mäletan üliõpilaspõlvest arutelu teemal: Jeesus on vastus, aga mis on küsimus? Inimene, kes ei tunneta oma patusust, ei saa kunagi ka Jeesusest aru. Ja patu all on mõeldud lahusolekut Jumalast – halvad teod on vaid selle tagajärg. Kui kirik ei tegele põhjusega, pole kasu ka tagajärgedega võitlemisest.

Jumala Sõna kinnitab, et kõik inimesed on patused (mina sealhulgas). Seega on kirik alati patustele avatud. Jumala armastuse juurde on teretulnud iga inimene just sellisena nagu ta on, aga Jumal armastab inimest liiga palju, et jätta teda selliseks, nagu ta on. Me usume Jeesust Kristust kui elu muutvat väge. Ühiskonna probleemid ei ole lahendatavad väliste vahenditega, vaid alustada tuleb inimese südamest, tema olemuse uuenemisest. See muutus ei tule kergelt nagu näeme ka kristlaste endi puhul. Mõni viga paistab kergesti välja: näiteks alkoholism, mõni teine on lihtsamini varjatav nagu uhkus või kadedus. Üks ei ole hullem ega normaalsem kui teine. Jumala armu vajavad kõik. Kirik usub väga suuri asju. Mitte ainult inimese uuenemist selles elus, vaid ka surnute ülestõusmist. Kui seda teaduslikult seletada, ei jää suurt midagi järele. Humanism on tore seni, kuni see ei ürita vähendada Jumala tegusid, kuni see ei püüa allutada Jumalat inimese tahtele.

Ma pole hetkekski kahelnud, et Eesti ühiskonnas on traditsiooniliste väärtuste kaitsjaid rohkem, kui manifestidel allkirju või kommentaare – ka nende seas, kes ise kirikusse ei kuulugi. Ka kiriku noorem põlvkond toetub aastatuhandetega läbiproovitud seisukohtadele. Võrreldes Põhjamaadega on Eesti luterlikul kirikul täna suurem vabadus öelda seda, mida mõtleb. Hiljuti kinnitas eravestluses üks Soome luterliku kiriku juhte, et eestlaste selged seisukohavõtud on nendelegi suureks abiks. Põhjamaades on ühiskonnal kiriku üle suurem kontroll – kõike ei saa öelda. Eesti kirikute seisukohad on täna ka paljude Skandinaavia kristlaste seisukohad. Meil on veel vabadus. Hoidkem seda! Usun, et Eesti kristlaskond on täna ühtsem kui varem ja kiriku väiksus võib olla ka tema tugevus.

Allikas: www.postimees.ee

Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastori Joosep Tammo andmetel kirikud oma ametlikes väljaütlemistes kindlasti vihakõnet ei kasuta, samas ei välistanud ta, et üksikute inimeste tasemel võib esineda teravamaid väljaütlemisi.

Kommenteerides seda, miks humanistliku kristluse manifesti koostajad peavad tagurlikuks ka esmapilgul tavapärasest demokraatlikumaid baptiste, pakkus Tammo, et ju häirib kriitikuid nende tauniv suhtumine homoseksuaalsuse propageerimisse.

«Meil on olnud kindel positsioon, ka meie konverents on selle suhtes seisukoha võtnud. Selge see, et kõigile see ei meeldi,» rääkis Tammo.

«Kui inimesel on mingi probleem, siis loomulikult keegi ei represseeri, teda püütakse aidata. Kui ta hakkab aga propageerima oma probleemi, siis võib seda, kui talle enam kantsliluba ei anta, vaadata ka repressioonina.»

Tammo väitel tuleb läheneda probleemidele humaanselt – armastuse ja hoolivusega –, kuid jääda siiski jumalakeskseks. «Otsime seda peajoont, mida Jumal tahaks meie elus näha – et kuidas seda rakendada, et see oleks mõistetav ja arusaadav.»

Pastor märkis ka, et tavaliselt on kirikute lihtliikmed konservatiivsemad kui juhtkond, ning tuleb aru saada, et kirikusse tullakse sageli ikka selleks, et leida pidetus maailmas mingi toetuspunkt, mis tugineb sajanditepikkusele järjepidevusele. «Seda ühe manifestiga või väikese mõttevahetusega ei muuda kunagi.»

Tema sõnul on taolised arvamusavaldused nagu värske manifest teretulnud, kuid tuleb arvestada, et kirikud ei ürita juba oma olemuselt olla nüüdisaegsed.

«Need kirikud, kes on jäänud põhialuste juurde, on tugevad ja kasvanud. Kui aga muutuda ajastukeskseks – kui oleksime näiteks täiesti kohandunud Nõukogude eluga - , mis oleks siis kirikust saanud? Samamoodi on praegu – mis meil on, on meie tugevus.»

Ühtlasi kirikute nõukogu, kellele humanistliku kristluse manifest on esmalt adresseeritud, asepresidendi ametit pidava Tammo sõnul pole nõukogu manifesti veel kätte saanud, kuna allkirju sellele alles kogutakse.

Kui dokument nendeni laekub, siis kujundab nõukogu Tammo väitel selle suhtes tõenäoliselt ühise seisukoha ning jätab selle edaspidi kirikute endi arutada ja arvestada.

Esmaspäeval avalikustati Eestis tegutsevaid ristiusukirikuid ja kogudusi demokraatlikuks, avatuks ja muidu läänelikuks muutuma kutsuv manifest. Selle toetuseks käivitus ka internetis allkirjakampaania, mida veab interkonfessionaalne liikumine «Tänapäevase, demokraatliku ja avatud kiriku eest!» teoloogiadoktor Jaan Lahe juhtimisel.

Allikas: www.postimees.ee

Arvan, et see manifest on iseenesest sõnaliselt täiesti ok, sest ma arvan ka, et kirik ja kogudus peab olema avatud ja salliv AGA suur puudus on see, et sellega kaasneb väljaspoot surve kohe ka aktsepteerida homoabielusid.

Surve väljaspoolt

Osalt tuleb see Eesti meedia survest, sest nii sealt see rõhuasetuna silma jääb. Tundub ka, et kuidagi on võetud teema üles tegemaks skandaali, sest kui on skandaal, siis saab ju uudiseid kirjutada ning see toob ju lugejaid ja külastajaid, mis omakorda tähendab raha. Ja veel üks surve on homoabielude propageerijad, nemad kasutavad seda manifesti samuti oma tööriistana.

Keelevälised kõrvalised asjaolud

Hermeneutiliselt, st arvestades kõrvalisi asjaolulisi, keeleväliseid märke ning eestkõnelejaid, siis mina, kristlasena, ei saa sellele manifestile alla kirjutada. Ja samas ma iseenesest olen nende mõtetega nõus, et kirik peab olema avatud ka homoseksuaalidele.

Seitsmes punkt manifesti

Probleem on ka selles, et manifest ei määratle selgelt, et mis seisukoht, siis selle homoasjaga on. Seega pakun välja, et võiks olla 7 punkt, mis ütleb konkreetselt, et sallime inimest aga ei salli pattu.

Vabakoguduslik mõõde

Puht minu isiklik arvamus on, et tegemist on rohkem luterliku kiriku teemaga, sest paljusid neid asju, mida ma loen sellest manifestist ei ole üldse probleemiks vabakogudustes. Arvan seda sellepärast, sest ma ise olen ühest vabakogudusest. Samas annan aru, et alati on erandeid nii vabakogudustes kui luteri kirikutes, sest mina isiklikult tean VÄGA paljusid superlahedaid luterlasi, kes on tõelised usuinimesed ning on väga avatud ja sallivad :) Samuti tean mitmeid väga avatuid ja sallivaid luteri kirikuid ja teiselt poolt väga kinniseid vabakogudusi.

Aga siiski arvan, et vabakoguduse liikmel ei tasu väga pöördesse minna sellest manifestist, sest vabakoguduse usuinimesena ei tea me täiesti seda olukorda luteri kirikus toimuvast. Ühelt poolt on kiusatus rõõmustada, et meil pole olukord nii hull AGA samas, hoiatab Piibel, et uhkus tuleb ruttu ja sealt tuleb ka allakäik. Seega toetagem oma usuvendi luteri kirikus ja pangem seljad kokku, et võidelda koos head usuvõitlust. Olgu see siis kinnisus, sallimatus või valed õpetused.

Lõpetuseks õhutus üksmeeleks (Filiplastele 2, 1-4)

1 Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne,
2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad
3 ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast,
4 nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.

Eile mälestas kogu maailm 11.septembri New Yorgi terrorirünnaku 10.aastapäeva. Maailma tabas õnnetus, mida keegi ei osanud oodata ja asukohas, kus arvati selliseid sündmuseid mitte kunagi tulema. Maailm ei ole alati turvaline ja meeldiv paik ning palju halbu asju on juhtunud minevikus ja need jätkuvad tulevikus. Kas see tähendab, et maailm on Jumala kontrolli alt väljas? Kas Jumal ei olegi kõikvõimas, kes ei saaks seda kõike hetkega lõpetada nüüd kohe? Või kas ta lihtsalt enam ei tegutse siin, ei näe ega kuule rahvaid? Ei, sest Piibel ütleb meile: „Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes.“ (Mt 24:6)

Millest lähtub kurjus?

Jumal on andnud inimesele vaba valiku selles, keda järgida ja mida oma elus teha. Niisamuti kui me otsustaksime jalgrattaga sõita kiirteel, ja satume õnnetuse, ei saa me selles ometi süüdistada seal sõitvaid autojuhte, kuna tegime midagi, mis ei olnud ette nähtud. Jumal ei ole meid sundinud valima elu koos Temaga, vaid on andnud meile selle võimaluse. Me igaüks saame otsustada kas kasutame seda pakkumist või läheme teises suunas oma rada mööda. Kuid samuti peame mõistma, et iga meie valikuga kaasnevad tagajärjed ning selles osas peame ka enesele vastutuse võtma, millise elu see meile toob. Inimese süda on patune ning elu ilma Jumalata võib põhjustada palju kurjust.

Kas ja milline oleks väljapääs sellest ringist?

Kas me peaksime lihtsalt pealt vaatama kuidas segadus maailmas suureneb või saame ka ise teha midagi? Jeesuse omadena teame, et kõik hea lähtub Jumalast ja töötades Tema tööriistadena on kõige tähtsam meie isiklik suhe Jumalaga. Kui suhe Jumalaga ei ole korras, ei saa me ka teisi enda ümber aidata. Selged juhised selle suhte parandamiseks saame Piiblist: lugeda Jumala Sõna, palvetada ja olla osaduses teiste kristlastega.

Niisiis me ei pea kartma nähes kõiki neid kohutavaid sündmuseid enda ümber juhtumas. Me ei pea otsima ega saagi leida rahu sellest maailmast. Kuid kui meie süda on kinni Jeesuses, on meil suurim aare mida omada saame ning võime igat oma päeva alustada kartuseta ja rahuga südames. Jeesus ütleb: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma anna teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailma annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27)

Allikas Pluss veeb, autor Sirli Lend