Aare Kimmel, Rannamõisa ja Randvere koguduse kauaaegne hingekarjane, Pereraadio mammutsaatesarja «Piibel kaanest kaaneni» tegija, iseloomustab oma elukäiku nii: «See on nagu algaja vaataks malemängu. Kui meister käigu teeb, siis suurt aru ei saa, miks nii. Kui tagantjärele näed, mis tulemus oli, siis saad aru, et see oli ju suurepärane.»
Tänavu valis EELK vaimulike konverents Aare Kimmeli ja tema ametivenna praost Teet Hanschmidti aasta vaimulikuks.

Kristuse esimesed sõnad pärast ülestõusmist surnuist on kahtlemata väga olulised, kuid veelgi olulisemad on Kristuse viimased sõnad. Jeesuse viimased sõnad panid aluse tema koguduse tekkimisele. Me võime vaielda selle üle, kust saab alguse algkoguduse ajalugu, kuid me ei saa vaielda selle üle, kellest see alguse saab. Kui jüngrid ei oleks läinud maailma evangeeliumi kuulutama, kas me teaksime üldse Kristuse ülestõusmisest? Ma kardan et ei.

Kuid ma tahaksin minna ajas veel enam tagasi, et me mõistaksime et evangeelium polnud mitte uudiseks, vaid see oli meeldetuletuseks antud. Seda käsku ei andnud Jeesus üksnes ilmumiste perioodil, vaid see oli fookuses kogu tema maise teenimise aja. Lähme ajas tagasi. Võtame lahti piibli. Avame selle Luuka evangeeliumi 9. peatükist ja 1 salm. Jeesus on just kõrbest tagasi tulnud, valib jüngreid ja alustas kuulutamist. Ta on jõudnud teha mõned imeteod, tervendanud inimesi. Ajas välja rüveda vaimu ja Jeesus tegutseb Kapernaumas. Teeb terveks pidalitõbise. Siis kutsub jüngriks tölneri. Parandab väeülema teenri ja Naini linnas äratab üles surnud noormehe, äratab surnuist ka Jairuse tütre. Korraga ta kutsub kokku jüngrid. Nii sõbrad! Mul on teile ülesanne. Ma annan teile õiguse kuulutada Jumala riiki ja tervendada inimesi. Asuge nüüd teele. Kuidas palun?

Kujutage nüüd ette, et te olete kogudusse tulnud, olete just ristitud, mõni ehk juba leeritatud, mõnel aga on pooleli Alfa kursus ja korraga kutsub pastor teid enese juurde ja ütleb. Teate sõbrad! Ma annan teile nüüd ülesande. Minge kogudusest välja ja kuulutage inimestele evangeeliumi ja palvetage nende eest. Kuidas palun? Loe edasi siit>>

Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. (1Kr 15:2)

Mis on Kristuse ülestõusmise tähendus meie jaoks? Esmalt kindlasti see, et selle läbi on "surm neelatud võidusse" ning tema astel katki murtud (1Kr 15:54-55). "Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud," kõlab idakiriku Ülestõusmispüha pealaul. Need, kes usuvad Temasse, kes lasevad Tal oma käest kinni võtta ning Temal kui Heal Karjasel ennast läbi surmavarju oru igavesse ellu juhtida, ei pea surma kartma, sest surm ei saa neile liiga teha, nad on läinud surmast ellu (Jh 5:24).

Lugedes evangeeliume näeme me, et Jeesus pühendas suure osa oma maapealsest tegevusest õpetades oma jüngritele usku. Eelkõige tegi Jeesus seda läbi isikliku eeskuju, nii mõnigi tervendamine või imetegu omasid lisaks vahetule tulemusele ka „kasvatuslikku“  eesmärki.Jüngrite tulemused oma usu kasvatamisel olid aga küllaltki heitlikud. Kord päeval tulevad Jeesuse poolt välja läkitatud jüngri vaimustununa tagasi, teatades, et  „ka kurjad vaimud alistuvad meile Sinu nime mõjul“ (Lk 10:17), samas ei suuda nad aga tervendada langetõbist poissi, kelle isa on toonud abipalvega jüngrite juurde (Lik 9:40). Kord näevad nad, kuidas Jeesus toidab mõne leiva ja kalaga  kalaga terve linnatäie rahvast,  hiljem aga paadis istudes muretsevad, et neil on teele kaasa võetud vaid üks leib (Mk 8).

Jeesuse eesmärgiks on selgitada  jüngritele, kuidas Jumala Kuningriigis on üleloomulikkus tegelikult loomulik, vähehaaval tal see ka õnnestub.

Minu jaoks hämmastavaim on aga jüngrite „uskmatus“ seoses Jeesuse ülestõusmisega.  Jüngrid on näinud Jeesuse tegusid. Nad on tunnistanud, Peetrusega eesotsas, et Jeesus on Messias, Kristus, Elava Jumala Poeg (Mtt 16:13-20). Nad on ligikaudu aasta jooksul enne Jeesuse surma ja ülestõusmist kuulnud Jeesuse ettekuulutusi tema peatsest surmast ja ülestõusmisest, sellele vastu vaielnud ja ise Jeesuselt sõidelda saanud. Viimast korda on Jeesus oma surmast ja sellele järgnevast ülestõusmisest kõnelnud veel   vahetult enne vangistamist. Näib, et jüngritel oleks pidanud olema kogu teadmine sellest, mis Jeesusega juhtub.

Jeesuse vangistamine oli jüngritele kahtlemata šokk. Vastavalt Jeesuse sõnadele põgenevad kõik Ketsemanist,  kogu kohtuprotsessi ajal ei leidu kedagi, kes julgeks Jeesust toetada, tema surma tunnistavad järgijad aga eemal seistes (Lk 23:49).  Võib arvata, et järgneval hingamispäeval kogunesid jüngrid jällegi kokku, igatahes on nad ühes kohas nädala esimesel päeval.

Mõeldes Jeesuse ülestõusmisele äratab minus imestust, et ükski jüngritest ei otsustanud isegi „igaks juhuks“ minna nädala esimese päeva hommikul vaatama, et äkki Jeesus ikka rääkis tõtt kui ta kõneles enda ülestõusmisest. Iroonilisel kombel on rohkem usku hoopis ülempreestritel ja varisedel, kellel Jeesuse kuulutus ülestõusmisest paneb südame valutama ja nad panevad hauale valve, kartes, et jüngrid tulevad ja varastavad Kristuse, jättes mulje ülestõusmisest (Mtt 27:62-66).

Ka naised kui nad nädala esimese päeva varahommikul lähevad hauale, on valmistunud mitte ülestõusnud Jeesusega kohtumiseks vaid hoopis surnukeha võidmiseks ja korrastamiseks. Nii on üllatus tühja hauda nähes ja inglikuulutust kuuldes suur.

Jüngritele ei piisa aga ka naiste tunnistusest. Vaid Peetrus ja Johannes, kes olid jüngritest Jeesusele lähimad, jooksevad tühja hauda vaatama. Muidu oli aga naiste jutt neile vaid „kui tühi jutt“.  Palju rohkem ei veena mehi ka Emmausest tagasipöördunud jüngrite tunnistus ja isegi Jeesusel läheb aega, enne kui jüngrid tema reaalsuse veenduvad (Lk 24:36-44). Nii tundubki Tooma nimetamine kõigi kahtlejate võrdkujuks mõnevõrra ülekohtune, sest tema uskmatus ei  erinenud mingilgi määral ülejäänud jüngrite omast.

Jeesus ütleb Toomale Johannese evangeeliumi 2.0 peatüki lõpus „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“  

Usk ei ole vaimsete harjutuste tulemus. Meie usk kasvab kui otsime enam Jumala lähedust, loeme Tema Sõna ja rakendame oma elus selle tõdesid. Mõnes mõttes tundub, et meil on lihtsam uskuda, kui jüngritel omal ajal. Muutes oma usu aga vaid kitsalt teadmiste- ja mõistusepõhiseks, on tulemuseks religioosne filosoofia, mitte usk Elavasse Jumalasse.

Olgu teie usk nagu sinepiivakene… (Lk 17:6)