Kas Piibel on fakt või väljamõeldis?29.07. 2012 kell 10.00 ja kell 12.00 esines Josh McDowell Oleviste kirikus sõnavõtuga „Piibel: fakt või väljamõeldis?". Kas 2000 aastat tagasi kirjutatu on Tõde?"

Sõnavõtu videosalvestus:

Tekst ja video: Urmas Roos.

Mõtteid Julge särada misjonilaagristJeesus Kristus jättis oma järgijatele ülesande: „Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad.“ (Mt 28:19) Tundub olevat lihtne läkitus, aga kas see igapäevaelus ikka on nii? Mäletad veel hetke, mil esimest korda tunnistasid oma klassikaaslastele või sõpradele, et oled kristlane? Millal Sa viimati palvetasid sõpradega koos?

Igaühe tee Jumalani on erisugune. Kristlastena oleme kõik verstapostid sellel teel ja igaühel ehk polegi veel olnud võimalust sõpradega koos palvetada. Tunnistagem, et vajame kannustust, et evangeeliumi iga päev tõeliselt ja järeleandmatult välja elada. Kuid ole julgustatud, sest juba 24.-29.7.2012 on kõigil 13-25aastastel noortel (+noortejuhtidel) võimalus võtta osa rahvusvahelisest misjonimeelsest noortekonverentsist SHINE. 

Mälestusi misjonimeelsest laagrist

Noored Helina Tamm Tallinna Kalju baptistikogudusest ja Gaspar Bibikov Tallinna Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea kogudusest osalesid 3,5 aastat tagasi Saaremaal toimunud aastavahetuse misjonilaagris „Julge särada!“. Gasparil on "Julge särada!" misjonilaagrist kaks tugevat mälestust: esiteks sai noormees seal Jumalalt kutse tööks evangeeliumipõllul ning teine mälestus on seotud tema parima sõbra Jürgen Lahesaluga. „Jürgeni muutust nägin ma kõige rohkem. Alguses oli ta selline vaikne ja ei paistnud eriti silma, aga laagri lõpus ta juba kibeles lavale inimestele rääkima seda head, mida Jumal tema elus teinud on,“ meenutab Gaspar.  

Laagri jooksul sütitas Jeesus Jürgen Lahesalu armastuse ja julgusega

Ka Helina nägi „Julge särada!“ misjonilaagris, kuidas inimeste elud reaalselt muutusid. „Kõige imelisem ja südamelähedasem muutus toimus minu väga-väga hea sõbra Jürgen Lahesaluga, kes oli mulle justkui vanema venna eest,“ jutustab Helina. „Kui laagrisse läksime, oli Jürgen see vaikne, tagasihoidlik, kuid väga tark ja siira südamega noormees ja mina 14aastane, energiline ning pidevalt millegagi tegelev tüdruk. Laagri käigus muutus Jürgeni käitumine väga palju. Vaikne ja tagasihoidlik noormees, keda me enne teadsime, muutus lühikese laagriaja jooksul kristlaseks, kes oleks tahtnud ühe päevaga tervele maailmale Jumala Sõna kuulutada ja inimesi evangeliseerida. Toona pidi Jürgen siiski kõigest Kuressaare linnaga piirduma. Jumala rõõm ja sära, mis temast ülevoolavalt välja kiirgasid, olid nii võrratud ja nakkavad. See muutus ei lõppenud laagriga. Kui laager läbi sai, tahtis Jürgen hakata läbi käima Eestimaa erinevaid väiksemaid kogudusi, et noortele evangeeliumi jagada. Samuti kohtusime laagris teiste koguduste noortega ja juba mõne aja pärast oli kavas korraldada kolme koguduse ühine noortelaager. Siiski oli Jumalal teine plaan: Jürgen sai vaid vähestes kohtades rääkimas käia ning kolme koguduse ühislaagrisse Jürgen ei jõudnudki, kuna temaga juhtus traagiline autoõnnetus ja Jumal otsustas ta enda juurde võtta. Aga tema sära ja tahe tõesti maailma muuta ning inimestele kuulutada ei unune kunagi!"

Evangeliseerimisest  

Misjonilaagri jooksul kogesid Helina ja Gaspar ka seda, kuidas inimesteni evangeeliumi viia. „Kuna õhkkond oli meeletult hea, siis põhimõtteliselt võis minna suvalise laagrisolija juurde rääkima – kõik olid avatud ning vastasid sõbralikult,“ mäletab Gaspar. „See juba näitab, kuidas Jumal laagris inimeste südameid avas. Inimesteni jõudmiseks kasutasime erinevaid meetodeid. Kui meie grupp läks näiteks vanadekodusse, siis samal ajal saadeti mind ja Jürgenit Kuressaare noortemajja. Seal käivad linna noored piljardit mängimas ja niisama tšillimas. Üritasime kasutada kõikide tugevamaid külgi. Siis sõitsime kambaga linnast välja väiksematesse küladesse ja veetsime seal inimestega aega. Mõned päevad panime kesklinna telgi püsti. Jagasime seal teed ja saiakesi ning lihtsalt suhtlesime inimestega ja üritasime avatud olla.“ Helinal on meeles, kuidas linnarahvast üllataski kõige enam püstipandud telk, kus jagati tasuta sõõrikuid ja teed. „Minult tuldi kohe küsima, mis on juhtunud, sest tasuta ei saa siin ilmas ju küll enam midagi! Kui rääkisime, mis laager see on, ning kutsusime neid kirikusse kontsertidele ja üritustele, olid nad selles osas väga positiivselt meelestatud. Meie tegevus seal laagris oli tõesti väga siiras ja Kuressaare inimeste suhtes avatud.

Koos midagi teha ja korda saata ei ole ainult lõbus, vaid millegi üheskoos ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine võib Sind ennastki imestama panna. Ära alahinda seda, milleks oled võimeline, kui Sinu taga on teiste palved ning ühine eesmärk. Vaata end läbi kõikvõimsa Jumala silmade, sest Temas ei ole miski võimatu.

Lõpetuseks julgustab Gaspar, et kui Sul on võimalik osaleda SHINE´i konverentsil, siis tee seda kindlasti: „Kui tahad leida oma kutse Jumalas, jõuda Jumalale lähemale, kogeda isiklikult Püha Vaimu ligiolu, kuulda Jumala häält ja näha Tema imetegusid ning kui soovid meeletult palju ägedaid uusi tutvusi, siis misjonimeelne noortekonverents on just Sinu jaoks!“  

Tule ja saa sütitatud, säramaks välja Jumala armastust!

Lisainfo www.shine.ee 

Tekst Viktoria Titova, Foto Kaev.net

altEelolev suvi annab erakordse võimaluse Eestimaa kristlastele tulla oma rahva keskele ja näidata Kristust, kes on meie elu keskmes. See on erakordne võimalus – kui tagasi vaadata meie viimasele kahele aastakümnele, siis pigem on ikka teised kirikud ja kogudused aidanud nii meie kristlasi kui Eesti inimesi üldiselt – küll majandusabiga, küll teabe ja oskustega ja nemad on ka aktiivselt Jumala Sõna kuulutanud.

{jathumbnail off}Rohkem kui puusepp

Josh McDowell, kes on kristlik kirjanik ja misjoniorganisatsiooni Campus Crusade for Christ töötaja (Eestis - Agape Eesti), on andnud oma raamatu "Rohkem kui puusepp" täies ulatuses vabalt kättesaadavaks interneti vahendusel.

Head lugemist ja edasi jagamist!

Rohkem kui puusepp

“Eesti rahvale! Aidaku see raamat teil leida rahu ja vabadust Jeesuses Kristuses. Jeesus vaigistab mitte ainult südant vaid ka mõistust ja annab teile tõelise vabaduse.”

J. McDOWELL

 


TOIMETUSELT

Kuskohast on see inimene saanud niisuguse tarkuse ja niisuguse väe? Kas ta ei ole mitte meie tuttava puusepa Joosepi poeg? – imestasid iidse väikelinna Naatsareti elanikud...

Tõepoolest, kes ta niisugune on?!! – avaldasid oma suurt imestust isegi tema südamesõbrad.

Juba kaks aastatuhandet kõlab see küsimus ühel või teisel kujul väga paljude rahvaste keeltes.

Miljonite inimeste suud kordavad lakkamatult selle inimese nime. Jesus Christ... Jesu Christ... Iisus Hristos – niisugusel kujul on tema nimi tuttav enamikule meie lugejaist. Just nimelt temale ongi pühendatud meie raamat.

Kui noor ameeriklane Josh McDowell oli üliõpilane, oli ta täiesti veendunud selles, et uskuda Kristusesse – tähendab olla hullumeelne. Ta suhtus usklikesse üleolevalt. Ta naeris nende üle. Ta vaidles nendega. Ning just selleks, et tõestada, et kristlased eksivad, otsustas ta iseseisvalt läbi viia kahe tuhande aasta vanuste dokumentide uurimuse.

Missuguste järeldustele ta nende uurimuste käigus jõudis, sellest kirjutab Josh McDowell käesolevas raamatus. Praegu on professor Josh McDowell ajaloo ja filosoofia valdkonna eriteadlane. Ta on lõpetanud kaks kõrgkooli, on teoloogiateaduste kandidaat. Ta on tuntud paljudes maailma riikides kui lektor ja apologeetika-alaste raamatute autor. (Kristlik apologeetika on ajaloo ja teoloogia osa, mis uurib kristliku usuõpetuse tõelisust).

Josh McDowell on esinenud loengutega viiekümne kahe riigi enam kui viiesajas kõrgkoolis. Tema kuulajate arv ületab kolm miljonit. Tema esimese raamatu väga suur tiraaž oli välkkiirelt ära ostetud. Kõiki tema loenguid, raamatuid, dispuute, filme ühendab praktiliselt üksainus teema – Jeesus Kristus .

Kui teie lehitsete läbi raamatu, mis on praegu teie käes, siis te märkate, et see raamat, mis jutustab Jeesusest Kristusest, vaikib ühest küsimusest, mis huvitab nõukogude inimest, kes on lapsest saadik kasvatatud ateismi vaimus. See küsimus on: “Kas Jeesus Kristus on ka tegelikult elanud? Kas ei ole see mitte kirikuõpetajate ja ekspluataatorite väljamõeldis? Eks ole ju teadus tõestanud, et mingit Jeesust pole kunagi olnud?”

Ja vaatamegi nüüd, mis on öeldud Entsüklopeedilise sõnaraamatu 2. köites, mis on välja antud 1964. a. Moskvas. Seal on öeldud: “Jeesus Kristus, müütiline kristluse asutaja...” (lk. 618). Milles on siis asi?

Raamatu autori vaikimist selles küsimuses võib seletada väga lihtsalt. Asi on selles, et alguses oli see raamat mõeldud lugemiseks lääneriikide lugejaile. Läänes aga vaevalt et leidub kas või üks tõsiteadlane, kes hakkaks väitma, et Jeesus Kristus kui ajalooline isik pole kunagi eksisteerinud. Sellepärast, hakata veenma ameerika lugejat selles, et Jeesus on elanud meie maal, on lihtsalt imelik. See on niigi kõigile teada.

Kuid paljudele lugejatele on uudiseks kindlasti see, et Kristuse mitteeksisteerimise pooldajaid jääb järjest vähemaks isegi nõukogude ajalooteadlaste seas. Uurides teaduslikke andmeid, hakkasid nõukogude ajaloolased juba ammu tunnistama (kuigi väga aralt, ettevaatlikult, klauslitega), et “mütoloogiline teooria” vaevalt et vastab tõele.

Võib tuua mitmete nõukogude autorite erinevaid arvamusi selles küsimuses.

Kuid üks on täiesti selge, et kui Jeesus Kristus tõesti on eksisteerinud ning tema järgijate arv maailmas pidevalt kasvab, siis küsimus “Kes ta tegelikult on?” muutub ülitähtsaks iga inimese jaoks. Mis paneb inimesi uskuma Jeesusesse kui Jumalasse? Mille poolest erineb kristlaste elu uskmatute inimeste elust? Mida räägivad temast Uues Testamendis olevad dokumendid? Kas saab tänapäeva haritud inimene uskuda, et Jeesus Kristus tõusis surnuist üles? Mis saab sel juhul teadusest?

Nendele ja ka teistele analoogilistele küsimustele püüabki jõudumööda vastata Josh McDowell. Lugejal tekivad muidugi ka teised selle teemaga seotud küsimused. Seda teemat ei suuda loomulikult ammendada üks raamat.

Kust leida vastused? Katsuge üles otsida teie linnas kirik (või palvemaja), kus käivad koos usklikud, ning pöörduge nende poole. Nad vastavad meeleldi kõigile teid huvitavatele küsimustele.

Kuid ammendavad vastused annab teile raamat, mis on andmete algallikaks Jeesusest – PIIBEL.

Tutvumine algallikaga on vajalik igaühele, kes tahab objektiivselt ja iseseisvalt otsida tõde.

Teie ees on ameerika mõtleja, teadlase, kristlase raamat. Selles raamatus leiate teie ka tema isikliku tunnistuse osadusest Jumalaga (peatükk 11), samuti tsitaate paljudest tema poolt loetud raamatutest.

 


AUTORILT

Jeesus tuli inimkonna juurde juba peaaegu 2000 aastat tagasi. Ta sündis vaeses perekonnas väikeses juudi linnakeses. Kogu oma elu elas Ta maailma ühes kõige väiksemas riigis, mis oli pealegi hõivatud võõramaalaste poolt. Ta elas kolmkümmend kolm aastat, kusjuures ainult kolm viimast aastat pühendas Ta inimeste teenimisele.

Miks siis praktiliselt kogu maailma inimesed siiamaani mäletavad Teda? Meie kalendri iga leht, iga raamatu tiitelleht, millele on märgitud väljaandmise aasta, tuletavad meile meelde seda, et Jeesus elas läbi arvatavasti kõige tähelepanuväärsema elu kõigist, kes kunagi on elanud sellel Maal.

Kunagi küsiti kuulsa kirjaniku ja ajaloolase H. G. Wellsi käest, milline ajalooline isiksus tema arvates jättis kõige eredama jälje inimkonna ajalukku. Ta vastas, et kui mõõta inimese suurust ajaloo mastaabis, siis Jeesusele kuulub kahtlemata esikoht.

Ajaloolane Kenneth Scott Lataurette ütles: “Vahetuvad sajandid ning iga sajand jätab uued tõendused selle kohta, et ajaloo käigule jäetud mõjude poolest on Jeesuse elu kõige tähendusrikkam meie planeedil kunagi elatud eludest. Ning see mõju mitte ei vähene, vaid suureneb sajandist sajandisse.

Ernest Renan märgib oma uuringute põhjal järgmist: “Jeesus on kogu inimkonna ajaloo suurim religioosne geenius. Tema ilu on igavene ning Tema valitsemisel ei ole lõppu. Jeesus on unikaalne igas mõttes: kogu ajaloos ei ole ühtegi isiksust, keda võiks asetada Tema kõrvale. Ilma Kristuseta on võimatu mõista inimkonna ajalugu.

 


1. MIS ON SIIS TEMAS ERILIST?

Hiljuti vestlesin ma inimestegrupiga LosAngelesist. Ma küsisin nendelt:

Kes oli teie arvates Jeesus Kristus?”

Ta oli suur religioosne juht,” vastati mulle. Jah, ma olen sellega nõus. Tõepoolest, Jeesus oli suur religioosne juht. Kuid ma olen veendunud, et ta oli mitte ainult suur religioosne juht.

Sajandite kestel vaidlevad inimesed selle üle, kes oli siiski Jeesus. Miks oli selle inimese pärast nii palju vaidlusi? Miks tema nimi kutsub inimestes esile palju suurema reaktsiooni kui teiste religioossete juhtide nimed? Mille poolest Jeesus erineb nendest? Miks Buddha, Muhamedi ja Konfutsiuse nimed ei kutsu esile nii valulikke reaktsioone?

Põhjus peitub selles, et Jeesus kuulutas ennast Jumalaks. Selles ongi tema peamine erinevus teistest. Inimesed, kes tundsid Jeesust, said väga kiiresti aru, et ta omistab endale täiesti võimatuid omadusi. Tema sõnad rääkisid selgelt, et Ta peab ennast mitte lihtsalt prohvetiks või õpetajaks, vaid ta pretendeeris täiesti ilmselt sugulusele Jumalaga. Ta kinnitas, et ainult temas üksnes on tee Jumala juurde, pattude andeksandmise ja päästmise juurde. Paljudele tundub, et niisugune erakordsus piirab neid väga ning nad ei taha sellesse uskuda. Kuid antud hetkel ei ole asi isegi selles, millesse meie tahame või ei taha uskuda. Küsimus on esialgu hoopis teine: kelleks pidas ennast Jeesus ise?

Mida räägivad sel teemal dokumendid, mis on Uues Testamendis?

Tihtipeale meie kuuleme sõnu “Jeesuse jumalik olemus”. Sellega peetakse silmas, et Jeesus Kristus on Jumal.

A. H. Strong oma “Süstemaatilises teoloogias” pakub järgmist Jumala definitsiooni: “See on mõõtmatu ja täiuslik vaim, kelles kõik olemasolev saab oma alguse, liikumapaneva jõu ja lõpu. See definitsioon sobib igale usundile, sealhulgas ka musulmanidele ja judaistidele. Teism õpetab, et Jumal on isiksus ning et universum oli tema poolt planeeritud ja loodud. Jumal säilitab temas elu ning juhib teda tänapäevani.

Kristlik usuõpetus lisab sellele seletusele veel ühe elemendi: “...ja kes sai Jeesuseks Naatsaretist”.

Jeesus Kristus – see ei ole lihtsalt nimi. See on õigemini aunimetus. Nimi Jeesus tuleneb Jeeshua (või Joosua) nime kreekakeelsest variandist, mis tõlkes tähendab “Jehoova-Päästja” või “Issand-Päästja”. Nimetus “Kristus” on võetud kreeka keelest ning tähendab “Messias” või otseses mõttes· “Võitu” (Tn 9:26). See aunimetus (“Kristus”) kätkeb endas kuninglikku ja preesterlikku funktsiooni ning tutvustab Jeesust kui preestrit ja kuningat, kellest olid ennustanud prohvetid Vanas Testamendis. Selles kinnituses on otsustav tähendus Jeesuse ja kristluse tõeliseks mõistmiseks.

Uus Testament kirjeldab Kristust kui Jumalat. Nimed, milledega nimetatakse Kristust Uues Testamendis, on sobivad vaid Jumala nimetamiseks.

Näiteks, Jeesust nimetatakse Jumalaks järgmises lauses: “Oodates õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist” (Tt 2:13; Jh 1:1; He 1:8; Ro 9:5; 1Jh 5:20,21). Piibel nimetab Tema sääraseid omadusi, mis on omased vaid ainult Jumalale endale. Meie saame teada, et Jeesus on elu allikaks (Jh 1:4; 14:6); Ta on kõikjalviibiv (Mt 28:20; 18:20); kõiketeadja (Jh 4:16; 6:64; 17:22–27); kõigeväeline (Ilm 1:8; Lk 4:39–55; 7:14,15; Mt 8:26,27)@ ning surematu (1Jh 1:11,12,20; Jh 1:4j).

Jeesus võttis vastu ainult Jumalale kuuluvaid auavaldusi ja kummardamist. Jeesus ütles: “...kirjutatud on: “Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima! “ (Mt 4:10). Ja siiski võttis Jeesus vastu kummardamist nagu Jumal (Mt 14:33; 28:9), vahest isegi nõudis ainult Jumalale kuuluvat kummardamist (Jh 5:23; He 1:6; Ilm 5:8–14).

Suur osa Jeesuse järgijatest olid õigeusklikud juudid, kes uskusid ainsasse tõelisse Jumalasse. Nad olid läbinisti monoteistid, kuid siiski tunnistasid nad teda kui inimeseks saanud Jumalat.

Saulus (Paulus), kes valmistus saama preestriks, oli mitmekülgselt haritud ja ei olnud päris nõus tunnistama Jeesuse jumalikku olemust ning kummardama inimest Naatsaretist, nimetades teda Issandaks. Kuid just Paulus tunnistas seda, öeldes: “Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks – karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi” (Ap 2:28).

Ning hiljem, kui Kristus küsis Peetruselt, kelle Peetrus arvab teda olevat, vastas see: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg (Mt 16:16). Jeesus ei hakanud ümber lükkama või täpsustama Peetruse järeldust, vaid oli sellega nõus ja viitas seejuures teate allikale: “Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid meie Isa, kes on taevas” (Mt 16:17).

Marta, kes hästi tundis Jeesust, ütles temale: “Jah, Issand, mul on see usk, et sina oled Kristus (s.o. Messias) Jumala Poeg” (Jh 11:27). Siis veel Naatanael, kes arvas, et Naatsaretis midagi asjalikku tekkida ei saa, aga kõneluses Jeesusega vastas talle samuti: “Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas” (Jh 1:49).

Kui Stefanost visati kividega, tema palus Jumalat ja ütles: “Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!” (Ap 7:59). Heebrea kirja autor nimetab Kristust Jumalaks: “Aga Pojale ta ütleb: “Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti” (He 1:8).

Ristija Johannes teatas Jeesuse tulekust sõnadega: “Ja Püha Vaim tuli ihulikul kujul alla nagu tuvi tema peale ja hääl kostis taevast: “Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel” (Lk 3:22).

Ning lõpuks meil on Tooma tunnistus, keda kõik tunnevad “uskmatu Toomana”. Iseloomult oli ta arvatavasti tänapäeva tudengi sarnane. Tema ütles: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!” (Jh 20:25).

Ma saan temast täiesti aru. Rääkides tänapäeva keeles, ütles ta:

Teate, lõppude lõpuks mitte iga päev inimesed ei ärka surnuist üles ning ei esita ennast kui Jumalat inimese ihus. Mina vajan tõestusi!

Kaheksa päeva pärast seda, kui Toomas rãäkis oma kahtlustest teistele jüngritele, tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teile!” Seejärel ütles ta Toomale: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse ja ära ole uskmatu vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles temale: “Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütleb temale: “Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (Jh 20:26–29).

Jeesus võttis vastu pöördumise enda poole kui Jumala poole. Ta mõistis Tooma hukka tema uskmatuse, kuid mitte kummardamise pärast.

Mingi kriitik võib vastu väita, et kõik need andmed Kristuse kohta tulevad teistelt, aga mitte temalt eneselt. Üliõpilased loengutel ütlevad mulle vahest tähtsalt, et Kristuse kaasaegsed ei mõistnud teda, samuti nagu meiegi teda ei mõista. Teiste sõnadega, et Kristus ise ei pidanud ennast Jumalaks.

Mina ei kahtle vähimalgi määral, et Kristus pidas end Jumalaks. See minu veendumus saab otsest kinnitust Uue Testamendi tekstidest. Niisuguseid kirjakohti oli väga palju ja nende tähendus on absoluutselt selge.

Üks ärimees uuris kaua aega Pühakirja, et teha endale selgeks, kas Kristus pidas ennast Jumalaks või mitte. Lõpuks ütles ta:

See, kes loeb läbi Uue Testamendi ja ei näe, et Kristus pidas end Jumalaks, see on lihtsalt pime, kui mitte veelgi hullem: see on sama, kui jalutada päikesepaistelisel päeval väljas ning rääkida, et sa ei näe päikest! –

Johannese Evangeeliumis on kirjeldatud sõnelus Jeesuse ja religioossete juutide vahel. Jeesus tegi jalutu mehe terveks hingamispäeval ning ütles talle: “Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!” Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et ta oli teinud seda hingamispäeval. “Aga Jeesus kostis neile: “Minu Isa tegutseb täninì ja mina tegutsen!” Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam teda tappa, et ta mitte ainult eì olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka ütelnud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks.”” (Jh 5:16–18}.

Muidugi, minule võivad inimesed öelda:

Ma võin samuti öelda: “Minu isa töötab siiamaani ja mina töötan ka. Mis sellest on? See ei tõesta ju veel midagi “.

Sellele ma võin vastata järgmist. Uurides ükskõik milliseid dokumente, peame pidevalt lähtuma antud ajastu keelest ja kultuurist ning, mis kõige tähtsam, peame arvestama, kellele on öeldud ühed või teised sõnad. Antud juhul on jutt juutide kultuurist ning Jeesuse sõnad on suunatud religioossetele juutidele.

Vaatame, kuidas mõistsid juudid Jeesuse sõnu 2000 aastat tagasi oma kultuuri piirides. “Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam teda tappa, et ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ütelnud ka Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks” (Jh 5:18).

Mis siis tekitas nendes nii raevuka reaktsiooni?

Selle kutsus esile järgmine asjaolu: Jeesus ütles “Minu Isa”, aga mitte “meie Isa”, ning lisas seejuures veel: “tegutseb tänini”. Sellega ta võrdsustas ennast Jumalaga ja asetas oma teod ühele tasemele Jumala tegudega.

Juudid ei nimetanud Jumalat “minu Isa”. Kui nad vahest ka nimetasid, siis seejuures täpsustasid: “taevane Isa”. Kuid Jeesus seda ei teinud. Kui ta ütles Jumala kohta “Minu Isa”, siis juudid mõistsid seda nii, nagu Jeesus oligi tahtnud öelda. Seejuures Jeesus pidas silmas seda, et niikaua kuni tegutseb Jumal, Jeesus, Tema Poeg tegutseb samuti. Juutide religioossed juhid mõistsid väga hästi tema sõnade mõtet, mis tähendas, et Tema on Jumala Poeg. Selle tõttu hakkasid nad teda veel rohkem vihkama. Kui nad varem tahtsid teda ainult kiusata, siis nüüd nad tahtsid teda juba tappa.

Kristus ei pretendeerinud ainult võrdsusele Jumalaga, keda ta nimetas oma Isaks. Tema kinnitas, et tema ja Jumal on üks tervik.

Templi uuendamise pühal Jeruusalemmas juutide liidrid küsisid Jeesuselt, kas ta on Kristus. Jeesus vastas jaatavalt nende küsimusele ning lisas: “Mina ja Isa oleme üks!” (Jh 10:30).

Siis võtsid juudid jälle maast kive, et teda nendega visata. Jeesus kostis neile: “Palju häid tegusid olen ma teile näidanud oma Isast; missuguse teo pärast nende seast tahate te mind kividega visata?” Juudid vastasid temale: “Hea teo pärast me ei viska sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärsst ja et sina, kes oled inimene, pead ennast Jumalaks!” (Jh.10: 31–33).

Paneb lausa imestama, millise reaktsiooni kutsusid esile Jeesuse sõnad: “Mina ja Isa oleme üks”. Uurides kreekakeelset Evangeeliumi originaali, ilmneb üks huvitav asjaolu. Uurija A. G. Robertson märgib, et kreeka keeles “üks” on kesksoost, mitte aga meessoost sõna, ning ta tähendab mitte niivõrd füüsilist või sihtide ühtsust, kuivõrd ühtset olemust või allikat. Ta kirjutab: “Jeesuse kinnitus Isa ja Tema Poja seosest saavutab selles lühikeses fraasis kõrgeima punkti. Sellepärast ta tekitaski variserides nii raevuka reaktsiooni.”

On selge, et inimestel, kes kuulasid neid Jeesuse sõnu, ei tekkinud kahtlusi selles, et Jeesus peab ennast Jumalaks. Leon Morris, Ridlei nim. Kolledži dekaan Melbournist kirjutab: “Juudi rahva juhid nägid Jeesuse sõnades ainult Jumala pilkamist ning nad tahtsid tema üle kohut mõista. Seaduse järgi Jumala pilkamist pidi karistatama kividega surnuks viskamisega (3 Mo. 24 :16). Kuid nad ei tahtnud asja seaduslikku arutamist. Nad ei kavatsenud valmistada ette süüdistusi, mille alusel võimud saaksid määrata vastava karistuse. Haaratud raevust, võtsid nad enda peale nii kohtuniku kui ka timuka osa.

Jeesust ähvardas kividega surnuks viskamine “Jumala pilkamise pärast”. Juudid mõistsid kahtlemata, mida ta silmas pidas. Kuid kas nad hetkekski mõtlesid: aga võib-olla ta räägib tõtt?

Jeesus oli korduvalt rääkinud, et temal on Jumalaga üks päritolu ja olemus. Ta ütles kartmatult: “Kui te mind tunneksite (Jh 8:19), siis te tunneksite ka mu Isa!”

Ja kes näeb mind, see näeb seda, kes mind on läkitanud.” (Jh 12:45); “Kes vihkab mind, see vihkab mu Isa!” (Jh 15:23); “Et kõik austaksid Poega, nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa Isa, kes tema on läkitanud” (Jh 5:23) jne.

Kõik need kirjakohad tõestavad veenvalt, et Jeesus pidas ennast mitte lihtsalt inimeseks, vaid Jumalaga võrdseks olendiks. Inimesed, kes arvavad, et Jeesus oli lihtsalt Jumalale lähemal kui kõik teised, ei ole küllalt sügavalt mõistnud tema sõnu, mis olid toodud eespool (Jh 5:23).

Ükskord ma pidasin loengut Lääne-Virginia ülikooli kirjanduse osakonnas. Loengu ajal katkestas mind üks professor. Ta ütles:

Jeesus ütleb enda Jumala olevat ainult Johannese Evangeeliumis, mis on kirjutatud viimasena neljast evangeeliumist. Kõige varasemas, Markuse Evangeeliumis, pole kordagi öeldud, et Jeesus pidas ennast Jumalaks.

Mul oli kohe selge, et see inimene ei ole kunagi lugenud Markuse Evangeeliumi, ja kui ka on lugenud, siis äärmiselt tähelepanematult.

Vastuseks tema väitele avasin ma Markuse Evangeeliumi selle kirjakoha, kus Jeesus annab patud andeks. “Kui Jeesus nende usku nägi, ütles ta halvatule: “Poeg, su patud antakse andeks! “” (Mk 2:5, vt. ka Lk 7:48–50).

Juutide seaduse järgi võis seda teha ainult Jumal. Jesaja 43:25 on öeldud, et vaid Jumal üksi võib patud andeks anda.

Sellepärast kirjatundjad saidki selle ütlemise peale nii vihaseks: “Mida seesinane räägib? Ta pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal?” Jeesus ütleb neile: “Kumb on kergem, kas ütelda halvatule: Sulle antakse patud andeks! või: Tõuse üles ja võta oma voodi ning kõnni?” (Mk 2:7–9).

Wycliff kommenteerib seda nii: “Sellele küsimusele on võimatu vastata. Öelda neid fraase on ühtmoodi kerge, kuid tegelikult teostada nii üht kui teist on jõukohane ainult Jumalale. Pettur, kes kardab, et ta vale tuleb ilmsiks, valiks muidugi esimese fraasi. Jeesus tegi haigeid terveks selleks, et kõik näeksid, et temal on vägi, millega ta saab võita haiguse algpõhjuse.”

Nende sõnade pärast süüdistati teda Jumala pilkamises. Louis Sperry Scheifer kirjutab selle küsimuse kohta:

Mitte ühelgi elusolendil maailmas ei ole ei väge ega õigust patte andeks anda. Mitte keegi ei saa anda meile patte andeks, välja arvatud see Üksainus, kelle vastu meie oleme pattu teinud. Kui Kristus andis patte andeks – selles ei ole meil aga mingit kahtlust – läks ta kaugele väljapoole inimvõimete piire. Keegi peale Jumala enda ei või patte andeks anda ning kuna Jeesus andis patte andeks, siis ei jää mingeid kahtlusi selles, et ta oli Jumal.”

Pattude andeksandmise idee ei andnud mulle kaua aega rahu, ma ei osanud seda kuidagi mõista. Ükskord ma kõnelesin Jeesuse jumalikust olemusest loengul filosoofia teaduskonnas ning tõin näite Markuse Evangeeliumist. Üks tudeng hakkas minuga vaidlema ning ütles, et Jeesuse poolt pattude andeksandmine ei tõesta veel sugugi tema jumalikku olemust. Et Jeesus lihtsalt ütles, et annab sellele inimesele andeks, kuid et see veel ei tõesta, et ta tunnistas ennast Jumalaks. Ma mõtlesin kaua selle tudengi sõnade üle ning järsku mul plahvatas: ma mõistsin, mille pärast said kirjatundjad vihaseks! Muidugi, iga inimene võib mulle öelda: “Ma annan sulle andeks.” Kuid seda mulle öelda saab ainult see inimene, kelle vastu ma patustasin! Ja samuti ka vastupidi, kui keegi teeb pattu minu vastu, võin ma talle öelda: “Ma annan sulle andeks.” Kuid Kristus oli hoopis teises situatsioonis: halvatu tegi pattu Jumal-Isa vastu, ning Jeesus ütles talle: “Sulle antakse su patud andeks.” Tõesti, meie võime inimesele andeks anda, kui ta teeb meile liiga, kuid pattu Issanda vastu saab andeks anda ainult Issand Jumal. Ja seda tegigi Jeesus.

Pole imestada, et juudi vaimulikkond oli nördinud sellest, et mingi puusepp Naatsaretist lubas endale sellist voli. Pattude andeksandmise vägi, mis oli antud Jeesusele – see on särav näide sellest, et tema kasutas väge, mis on omane vaid Jumalale.

Markuse Evangeeliumis on kirjeldatud kohtumõistmist Jeesuse üle (Mk 14:60–64). Seal on selgelt kirjutatud, et Jeesus rääkis oma jumalikust olemusest: “Siis ülempreester astus keskele ja küsis Jeesuselt ning ütles: “Eks sa kosta midagi selle vastu, mida need tunnistavad sinu kohta?” Aga tema jäi vait ega vastanud midagi. Taas küsis talt ülempreester ja ütles temale: “Kas sina oled Kristus, Kiidetava Poeg?” Ja Jeesus ütles: “Mina olen see ja te peate nägema Inimese Poja istuvat Jumala väe paremal poolel ja tulevat taeva pilvedega.” Siis rebestas ülempreester oma kuue ja ütles: “Kas meil veel on vaja tunnistajaid?” Te olete kuulnud jumala pilget! Mis te arvate?” Aga nad kõik otsustasid, et ta on surma väärt.”

Alguses Jeesus ei tahtnud vastata, ning siis ülempreester viis teda vande alla. Vande all Jeesus oli sunnitud vastama (ja ma olen väga rõõmus, et ta lõpuks vastas). Küsimusele: “Kas sina oled Kristus, Kiidetava Poeg?” vastas ta jaatavalt.

Millised seletused andis siis Kristus kohtus? Esiteks, ta nimetas ennast Kiidetaks, s.o. Jumala Pojaks; teiseks, istuvaks Jumala väe paremal poolel, ning kolmandaks, Inimese Pojaks, kes tuleb taeva pilvedega. Need sõnad kirjeldavad teda kui Messiast. Väga tähtis on vaadelda neid koos, ühtselt.

Sinedrion (juutide ülemkohus) mõistis hästi Jeesuse sõnade mõtte. Just seetõttu ülempreester rebestas oma kuue ja ütles: “Kas meil veel on vaja tunnistajaid?” Jeesus mõisteti süüdi tema enda poolt öeldud sõnade pärast.

Robert Anderson rõhutab: “Kõige veenvamad tõendused, need on vaenulikult meelestatud tunnistajate seletused. Jeesuse vaenlaste teod tõestavad ümberlükkamatult seda fakti, et tema nimetas ennast Jumalaks. Tuleb arvestada seda, et ajastul, millest on jutt, juudid ei olnud sugugi mingid ürgaegsed ja harimatud metslased. See oli sügavalt religioosne rahvas, kellel oli väga kõrgelt arenenud kultuur. Ning just nende sõnade pärast Sinedrion – rahvuslik ülemnõukogu, mille koosseisu kuulusid eriti suured religioossed juhid, nende seas Kaifas ja tema suur õpilane Saulus Tarsosest – mõistis üksmeelselt tema surma.”

Ei saa olla mingit kahtlust, et Jeesus andis neid seletusi vabatahtlikult. Sama selge on ka see, et juudid mõistsid tema sõnu kui tunnistust, et ta on Jumal. Nendel tuli valida, kas lugeda tema sõnu kui Jumala pilkamist, või hakata uskuma, et tema on Jumal. Kohtumõistjad said sellest väga hästi aru – sellepärast nad lõidki tema risti ning pärast veel pilkasid teda selle eest, et ta oli lootnud Jumala peale...  Sest ta ütles: “Ma olen Jumala Poeg” (Mt 29:43). Tuntud eriteadlane Uue Testamendi alal, H. B. Swete, selgitab, miks ülempreester rebestas oma kuue:

Seadus keelas ülempreestril rebestada oma riideid väikestes isiklikes konfliktides (3Mo 10:6; 21:10), kuid kui ta oli täitmas oma kohtuniku ülesandeid, pidi ta traditsiooni kohaselt just nimelt selliselt väljendama oma nördimust iga jumalapilke puhul, mille tunnistajaks ta oli. Peab märkima, et hättajäänud kohtunik tundis sel otsustaval momendil suurt kergendust. Ta ei pidanud enam tundma muret selle üle, kas leidub kindlaid tunnistajaid või mitte; vajadus nende järele langes ära, sest kinnivõetu ise tunnistas oma süüd.”

Meie oleme juba aru saanud, et see ei olnud kaugeltki üks tavaline kohtumõistmine.

Jurist Irvin Linton kirjutas: “See on absoluutselt unikaalne juhus, kui kohtus arutatakse mitte süüdimõistetu tegusid, vaid tema isiksust. Jeesuse vastu esitatud süüdistus, tema poolt selle omaksvõtmine (täpsemalt tunnistus, või veel täpsemalt tegu) kohtu ees, mille alusel Teda süüdi mõisteti, ülekuulamine Pilaatuse juures, kiri tema ristil ja inimeste kisendamine ristilöömise ajal – kõik see tekitab ühe küsimuse: kes ta siis on?” Mida teie mõtlete Kristusest? Kelle poeg Ta on?”

Kohtunik Gainor, kuulus jurist  New Yorgist, räägib, et ülemkohus süüdistas Jeesust ainult Jumala pilkamises. Ta kirjutab:

Lugedes ükskõik millist neljast evangeeliumist, saab selgeks, et nii–öelda kuritegu, mille eest mõisteti Jeesuse üle kohut, seisnes Jumala pilkamises:

Tema väitis, et Temal olevat üleloomulik “vägi, sellist tunnistust inimese suust aga peeti Jumala pilkeks” (vt. Jh 10:33). Gainor mõtleb siinjuures sõnu “...et sina, kes oled inimene, pead ennast Jumalaks!”

Tavaliselt peetakse inimese üle kohut tema tegude pärast. Jeesusega oli asi teisiti: Tema üle peeti kohut selle pärast, kes Ta oli.

Isegi sellest ühest episoodist kohtus on küllalt, et aru saada – Jeesus ise tunnistas oma jumalikku olemust. Tema kohtunikud olid selle tunnistuse kuulajad. Peale selle, sel päeval, mil teda risti löödi, meenutasid tema vaenlased, et ta tunnistas ennast Jumalaks inimese kujul.

Nõndasamuti naersid teda ka ülempreestrid ühes kirjatundjate ja vanematega ning ütlesid: “Teisi on ta aidanud, iseennast ta ei või aidata; kui ta on Iisraeli kuningas, astugu ta nüüd ristilt maha, siis me usume temasse! Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd teda, kui ta tahab; sest ta on ütelnud: Ma olen Jumala Poeg!”” (Mt 27:41–43).

 


2. JUMAL, PETIS VÕI MEELETU?

Jah, Jeesus kinnitas, et tema on Jumal. Tema enda sõnad lükkavad kõige paremini ümber skeptikute väited, et Jeesus oli lihtsalt kõrge moraaliga inimene või näiteks prohvet, kes oli öelnud palju sügavaid mõtteid. Vahest see arvamus tuuakse välja kui ainus loogiline ja teaduslikust küljest vastuvõetav järeldus või kui Evangeeliumi intellektuaalse analüüsi ilmne tulemus. Häda on vaid selles, et paljud nõustuvad selle arvamusega ja ei näe, kuivõrd ekslikud on selle arvamuse pooldajate väited.

Jeesuse enda jaoks oli väga, väga tähtis, kelleks Teda inimesed peavad. Tuletage endale meelde, mida tunnistas Jeesus ning mida ta rääkis endast! Kas tema sõnadest saab teha järelduse, et ta oli ainult kõrge moraaliga inimene või prohvet? Ei, ja veelkord ei!

Ka Jeesus ise ei tahtnud, et inimesed temast nõnda mõtleksid.

C. S. Lewis, Cambridge Ülikooli professor, kes oli varem agnostik, lahendas selle probleemi suurepäraselt. Need on tema sõnad:

Ma tahan panna kinni iga inimese suu, kes räägib kohutavaid rumalusi, milliseid tihti saab kuulda Jeesuse kohta, nagu: “Ma olen nõus Jeesusega kui suure elu õpetajaga, kuid mina ei usu, et ta oli Jumal.” Neid sõnu just ei olegi vaja rääkida. Sest igatühte, kes tegelikult on tavaline surelik inimene, kuid oleks rääkinud seda, mida rääkis Jeesus –niisugust inimest pidada suureks elu õpetajaks ei saa ju mitte mingil juhul. Ta oleks kas meeletu, mitte sugugi parem kui haige, kes peab ennast ei tea kelleks – või tõeline põrgu esindaja. Me ei pääse kuskile valiku tegemisest: kas see inimene oli ja on Jumala Poeg või oli ta hullumeelne või veel midagi halvemat.”

Edasi ta lisab: “Võib pidada teda hullumeelseks, kelle koht peaks olema psühhohaiglas, võib laita ja paljastada teda kui deemonit, võib kummardada tema jalgade ette ja austada teda kui Issandat Jumalat. Peamine, ärgem esinegem oma kõrkide, tähtsate, rumalate väidetega, nagu oleks ta olnud ainult suur elu õpetaja ja muud midagi. Tema ei jätnud meile seda valiku võimalust. Seda ei olnud ka temal plaanis.”

F. J. A. Hort, kes on pühendanud kakskümmend kaheksa aastat Uue Testamendi uurimisele, kirjutab: “Tema sõnad olid niivõrd suurel määral osa temast enesest, et nendes puudub igasugune mõte, kui neid vaadelda jumaliku oraakli või prohveti poolt öeldud abstraktsete tõdedena. Proovige Jeesuse kõnest ära võtta teda ennast: Tema on ju alati esmane, kuigi iga oma väljendi kaugeltki mitte lõplik isik ning tema kõne kaotab mõtte.”

Kenneth Scott Latourette, Yale’i  Ülikooli kristluse ajaloo õppejõud kirjutab: “Jeesuse suurus ei seisne ainult tema õpetuses, kuigi sellestki oleks küll, et tal oleks tähtis koht ajaloos. Peamine – see on tema õpetuse ja tema isiksuse kooskõla. See on nimelt juhus, kuis õpetus ja õpetaja on lahutamatud.”

Ning edasi: “Igale mõtlevale Evangeeliumi lugejale peaks olema selge, et Jeesus pidas oma sõnu lahutamatuiks temast endast. Ta oli suur õpetaja, kuid ta oli mitte ainult suur õpetaja. Tema õpetus Jumala riigist, inimese käitumisest ja Jumalast oli äärmiselt tähtis, kuid neid ei saa võtta eraldatuna Jeesusest endast: Tema luges, et niisuguse eraldamisega tema õpetus kaotab igasuguse mõtte.”

Jeesus rääkis, et tema on Jumal. Mingeid muid variante tema meile ei jätnud. Tema sõnad olid kas tõde või vale: seepärast me peame püüdma lahendada seda dilemmat. Küsimusele, mida Jeesus esitas jüngritele (“Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?” Mt 16:15), saab vastata mitut moodi.

Alguseks oletame, et tema väited (et ta on Jumal) – on vale. Kui nad on valed, siis on olemas kaks varianti: Tema kas teadis, et see on vale, või ei teadnud.

Vaatleme neid mõlemaid variante, kaaludes läbi kõik argumendid.

 

ESIMENE VERSIOON: PETIS

Kui Jeesus teadis, et tema ei ole Jumal, kui ta seda väitis, tähendab ta valetas teadlikult ning viis enda järgijad eksitusse. Kuid kui ta oli valetaja, siis pidi ta olema ka silmakirjatseja: Tema käskis kõigil alati ausad olla, maksku mis maksab. Sel juhul kogu tema õpetus ja kogu tema elu osutuvad suurimaks valeks. Veel enam: siis pidi ta olema deemon, kuna käskis inimestel usaldada oma hinged Tema kätte. Kui ta ei saanud seda usku õigustada ja teadis seda, siis ta pidi olema kurjuse alge. Ning lõpuks, ta pidi olema sel juhul ka rumal: teda löödi ju risti just sellepärast, et pretendeeris Jumala olemusele.

Tihti öeldakse, et Jeesus oli suur õpetaja. Püüame mõelda loogiliselt. Kuidas saab pidada suureks õpetajaks inimest, kes teadlikult pettis oma jüngreid oma õpetuse ühes kõige tähtsamas aluses: enda jumalikus olemuses?

Sel juhul saab olla üksainus loogiline järeldus: tema valetas ning valetas teadlikult. Kuid niisugune arvamus Jeesusest ei ühti mitte mingil moel meie ettekujutustega temast: ta ei sobi kokku sellega, mida meie teame tema elust ning tema õpetuse mõjust kogu inimkonnale. Sest igal pool, kus kuulutati Jeesuse Sõna, seal muutusid inimesed ja ka terved rahvad paremaks, vargad said ausateks inimesteks, alkohoolikud jätsid joomise maha, vihkajatest said armastusega täidetud inimesed, ebaõiglased muutusid õiglasteks.

William Lecky, suur inglise ajaloolane, kes on kuulus organiseeritud kristluse eitamise poolest, kirjutas:

Kristus tõi maailmale ideaalse kangelase, kes kaheksateistkümne sajandi kestel valgustas inimeste südameid, täites neid hingestatud armastusega; kes suutis mõjustada absoluutselt kõiki ajastuid, rahvaid, temperamente ja olukordi, kes mitte ainult oli vooruse suurim eeskuju, vaid oli selle järgimise mõjukaimaks stiimuliks... Tema aktiivse elu kolme lühikese aasta kirjeldus on teinud inimkonna taassünni ja paremaks muutumise jaoks rohkem, kui filosoofide uurimused ja moraalijüngrite vannutamised kokku.”

Ajaloolane Philipp Schaff ütles: “Kui Jeesuse vastused kohtus ei ole tõde, siis nad saavad olla ainult kas jumalapilge või hullumeelsus. Kuid esimene hüpotees langeb kohe ära – tarvis on vaid tuletada meelde Jeesuse moraalset puhtust ja ülevust, mis olid igas Tema sõnas, igas teos ning mis on tunnustatud kogu inimkonna poolt. Enesepetmine niivõrd tähtsas küsimuses, igakülgselt selge ja tugeva intellekti puhul – on samuti välistatud.

Kuidas oleks saanud lihtne fanaatik või hullumeelne säilitada alati mõtteselguse, minna läbi kõikide murede ja kiusamiste n-ö muretult kui päike üle pilvede, iga kord anda kõige targemad vastused kiuslikele küsimustele, täiesti kindla teadmisega kuulutada ette oma ristisurma, Püha Vaimu väljavalamist, tema koguduse ülesehitamist, Jeruusalemma hävimist – sest kõik need ettekuulutamised täitusid väga täpselt! Niivõrd ebatavaline inimene, täiuslik, laitmatult järjepidev, inimlik, ning samal ajal mõõtmatult kõrgem igasugusest inimlikust suurusest – ei saa olla ei petis ega inimliku väljamõeldise vili. Keegi ütles palju aastaid tagasi, et sel juhul poeet (luuletaja) oleks suurem kui tema loodud kangelane. Teiste sõnadega, et välja mõelda Jeesust, selleks oleks vaja olnud inimest, kes oleks veel suurem kui Jeesus.”

Edasi toob Schaff argumendi selle vastu, et Jeesust saaks pidada petiseks: “Kui võtta abiks loogika, terve mõistus js omaenda kogemused ning mõtelda selle üle: kuidas saaks isehakkaja, s. o. moraalitu petis ja egoist esitada ennast algusest lõpuni kõige puhtama ja kõrgeima moraaliga inimesena, ning niivõrd tõetruult? Kuidas ta suudaks välja mõtelda ja teostada oma ennenägematu suurusega ja kõrgeima kõlbelisusega heategelikku plaani ning ohverdada selle nimel oma elu, ja seda kõike teha vaatamata oma rahva ja oma ajastu karmidele eelarvamustele?”

Kui Jeesus tahtis, et inimesed järgiksid teda ja usuksid, et tema on Jumal, miks valis ta selleks just Iisraeli?

Miks ta ilmus inimestele puusepana Naatsaretist sellel pisikesel maal, mille rahvas oli erakordselt üksmeelne oma usus ühte ja jagamatusse Jumalasse? Miks ta ei läinud Egiptusesse või, veelgi parem, Kreekasse, kus inimesed uskusid paljudesse jumalatesse ning oletasid nende igasuguseid kehastumisi?

Inimene, kes elas Jeesuse elu, rääkis tema sõnu ning suri tema surma – ei saa olla petis.

Millised variandid on meile veel jäänud?

 

TEINE VERSIOON: MEELETU

On selge – mõtelda, et Jeesus oli petis, on võimatu. Aga mis on siis, kui ta tõesti uskus, et ta on Jumal, kuid eksis seejuures?

Kõige siiramad inimesed võivad ka eksida. Kujutage endale ette, et inimene, kes elab usule ühte ainsamasse Jumalasse rajatud kultuuri raamides, kinnitab järsku, et tema on Jumal, ning seejuures veel räägib kõigile, et nende saatus igavikus sõltub sellest, kas nad usuvad temasse kui Jumalasse. See ei ole enam lihtsalt fantaasia, vaid sõna tõsises mõttes hullumeelse luulujutt: Kas Jeesus Kristus sarnaneb säärasele hullumeelsele?

Inimest, kes vanal ajal kinnitas, et ta on Jumal, võib tänapäeval võrrelda inimesega, kes arvab, et ta on Napoleon: Tema muidugi eksib, kuid samas ta usub siiralt, et ta eksib. Kõige tõenäolisem on, et teda paigutatakse psühhiaatriahaiglasse, et ta ei saaks kahjustada ennast või kedagi teist.

Kuid Jeesuses ei ole ju mingeid kõrvalekaldeid normist ja tasakaalutusest, mis on omased meeletusele. Kui oletada, et ta oli meeletu, kuidas siis seletada tema käitumist, mis alati oli täis rahu ja väärikust?

Noyes ja Kolb oma meditsiinilises artiklis kirjeldavad skisofreenikut kui inimest, kes on tõmbunud endasse ning ei soovi tajuda reaalsust. Skisofreenik püüab põgeneda reaalsest maailmast. Tõesti, pidada ennastJumalaks – see on kahtlematult põgenemine reaalsuse eest.

Kuid kui meenutada kõike, mida meie teame Jeesusest, siis on raske uskuda, et ta oli psüühiliselt haige inimene.

Paljud kõïge sügavamad mõtted, mida inimkond teab, oli öelnud just tema. Tema õpetus tõi inimestele vabanemise vaimsest orjusest. Clark H. Pinnock esitab niisuguse küsimuse: “Võib-olla tema pidas ekslikult end nii suureks, võib-olla oli ta paranoiahaige või skisofreenik ning pettis inimesi isegi seda teadmata? Ei! Tema õpetuse sügavus ja tähtsus räägivad vaid tervest ja selgest mõistusest. Meie kõik tahaksime endale niisugust mõistust, nagu oli temal.”

Üks tuttav tudeng rääkis mulle, et professor-psühhiaater oma loengul Kalifornia Ülikoolis ütles ükskord meile: “Paljudele haigetele ma lihtsalt loen Piiblist Kristuse sõnu – see on parim teraapia.”

Psühhiaater J. T. Fisher märgib: “Kui panna kokku eranditult kõik kõige väljapaistvamate psühholoogide ja psühhiaatrite autoriteetsed psüühilise hügieeni küsimusi käsitavad kirjutised, neid korralikult kärpida ja puhastada tarbetute sõnade prahist, s. o. kui võtta ainult asja kõige puhtam sisu ning kui maailma kõige andekam poeet saaks lühidalt väljendada neid teadusliku mõtte puhtamaid tuumi, siis kujutaks see kokkuvõttes endast vaid Mäejutluse primitiivset ja mittetäielikku ümberjutustust, mis ei kannataks temaga mingit võrdlust. Juba kaks tuhat aastat hoiab kristlik maailm käes teksti, mis sisaldab eranditult kõiki vastuseid inimkonna rahututele ja viljatutele küsimustele. See on viljaka inimelu universaalne plaan, täis optimismi, vaimset tervist ja rahuldust.”

C. S. Lewis kirjutab: “Ajaloolasel on äärmiselt raske leida Kristuse elu, õpetuse ja mõju paremat seletust kui see, mida annab kristlus ise. Keegi ei ole suutnud anda rahuldavat seletust sellele tohutule vastuolule Tema kõlbelise õpetuse sügavuse ja mõtteselguse ning kirjeldamatu suuruse maania vahel, milline kutsus esile Tema teoloogilise õpetuse – kui Ta tõesti ei olnud Jumal.”

 

KOLMAS VERSIOON: JUMAL

Mina isiklikult ei suuda uskuda, et Jeesus oli petis või meeletu. Siis jääb vaid üks variant: Tema oli Kristus, Jumala Poeg, nagu ta ise väitiski.

Ma vestlen tihti sel teemal juudiusku inimestega. Alati on väga huvitav jälgida nende reaktsiooni. Tavaliselt räägivad nad, et Jeesus oli kõrge moraaliga õiglane inimene, religioosne mõtleja või prohvet. Siis ma jutustan neile, mida rääkis endast Jeesus ise ning esitan nende ette dilemma, millest meie rääkisime selles peatükis (petis, meeletu või Jumal).

Ma küsin neilt, kas nad peavad Jeesust petiseks. Vastuseks saan koheselt “Ei”!

Siis esitan järgmise küsimuse:

– Võib-olla ta oli hullumeelne?

Tavaliselt saan vastuseks:

Muidugi mitte!

Kas teie usute, et ta oli Jumal? kuid ma ei jõua veel lõpetada oma küsimust, kui kõlab vastus: Ei, mingil juhul!

Kuid mingit muud valikut ei saa ju olla!

Probleemi sisu ei ole selles, millist nendest kolmest variandist meie peame võimalikuks: on selge, et võimalik on igaüks nendest variantidest. Küsimus on õieti selles, milline variant on kõige tõenäolisem. Teie vastus küsimusele: Kes oli Jeesus Kristus – ei saa olla teie jaoks puhtintellektuaalseks harjutuseks. Ei saa teda nimetada lihtsalt suureks moraalijüngriks ja elu õpetajaks. See variant ei sobi.

Ainult üks kolmest: petis, meeletu või Jumal. Teie peate tegema valiku. Rääkides apostel Johannese sõnadega: “Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees” (Jh 20:31).

 


3. AGA KUIDAS ON TEADUSEGA?

Oma uskumatust Jumalasse püüavad paljud õigustada niisuguse väitega: “Kõik, mida ei saa teaduslikult tõestada – on kas vale või ei vääri üldse tähelepanu.” Ja kui ei saa teaduslikult tõestada Kristuse jumalikku olemust või tema ülestõusmise fakti, siis kahekümnenda sajandi inimesed olevat liiga haritud selleks, et võtta Kristus vastu kui Pãästja või uskuda tema ülestõusmisse.

Filosoofia või ajaloo loengutel esitatakse mulle sageli küsimus, mis kõlab nagu väljakutse:

Aga kas teie saate seda teaduslikult tõestada?

Tavaliselt ma vastan:

Humanitaarteaduste meetoditega? Ei, kas ma olen füüsik või keemik? Siis on kuulda auditooriumis naeru ja isegi hüüdeid:

– Mis siis sellest üldse rääkida!

Mida teie siis tahate? Et me lihtsalt kõike usuksime? (Peetakse silmas muidugi pimedat usku).

Mõni aeg tagasi lennu ajal Bostonisse vestlesin ma ühe reisikaaslasega. Ma selgitasin temale, miks ma usun, et Kristus oli just see, kelleks ta ennast pidas. Sel ajal astus salongi piloot. Tema arvatavasti kuulis meie vestlust.

Ma ei tahaks küll olla teie seisukohal!” ütles ta mulle.

“Miks nii?” tundsin ma huvi.

Teie ei saa seda teaduslikult tõestada.”

Mind paneb lihtsalt imestama, kui madalale on langenud kaasaja inimese mõtlemisvõime. Kahekümnenda sajandi inimesed millegipärast mõtlevad, et kõik, mida ei saa teaduslikult tõestada, on vale. Kuid just nimelt see ongi vale! Ja üldse, pole sugugi kerge tõestada ükskõik mida, kui jutt on ajaloolisest isikust või sündmusest. Kõigepealt on vaja selgitada tõestuse mõistet, mida me hakkame nimetama ajaloolisjuriidiliseks. Püüan seda teha.

Mida tähendab teaduslikult tõestada mingit fakti? Selleks on vaja läbi teha nimetatud sündmus selle isiku juuresolekul, kes seab selle fakti kahtluse alla. Selle sündmuse katseline läbiviimine toimub teatud tingimustes, mida saab pidevalt kontrollida, teha vaatlusi, registreerida andmeid ning empiiriliselt kontrollida hüpoteese.

“Teaduslikud tõestuse meetodid, kogu nende määramise mitmekesisuse juures, kujutavad endast kokkuvõttes nähtuste ja saadud kogemuste mõõtmist või korduvaid vaatlusi.” (Entsüklopeedia Britannica). Dr. James B. Conant, teaduste doktor, kuulsa Harvardi Üllikooli rektor kirjutas:

Teadus on eksperimentide ja vaatluste tulemusel tekkinud ettekujutuste ja mõistuslike hüpoteeside, mida saab kontrollida, vastastikku seotud ahel. Sellele on rajatud kaasaegne humanitaar-teaduslik meetod.”

Näiteks, keegi väidab, et Kivori marki seep vajub vees põhja. Ma lähen selle inimesega kööki, valan kaussi sooja vett ja viskan sinna tüki seepi. Mull-mull! On teostatud vaatlus, registreeritud andmed ning arvamine on kontrollitud visuaalselt: antud tingimuste juures antud seep ei lange vees põhja.

Kuid vaatleme edasi. Kui humanitaarteaduslik meetod oleks ainukeseks tõestuse meetodiks, kuidas teie saaksite siis tõestada, et teie olite täna esimeses tunnis? Või et te täna olete lõunat söönud? Neid sündmusi ei saa ju korrata kontrollitavates tingimustes! Mis siis teha?

Siis on täielik õigus kasutada nõndanimetatud ajaloolis-juriidilist meetodit. Teie juhuse puhul on küllalt sellest, kui tõestada, et kahtlused teatud fakti olemasolus on põhjendamatud. Teiste sõnadega, otsus tehakse kaalukate asitõendite alusel. See tähendab, et vastuvõetud otsus ei kutsu esile põhjendatud kahtlusi. See sõltub tunnistajate seletustest.

On olemas kolm liiki tõendeid: suulised seletused, kirjalikud seletused ja asitõendid (näiteks püstol, kuul või vihik). Kasutades juriidilist meetodit varemtoimunud sündmuse uurimisel saate teie täiesti veenvalt tõestada, et täna hommikul te olite tunnis: teid nägid sõbrad, teil on märkmed vihikus, teid mäletab õpetaja.

Humanitaar-teaduslikku meetodit saab kasutada vaid korduvate nähtuste tõestamiseks. Kui on vaja tõestada (või ümber lükata) midagi, mis puudutab ajaloolist isikut või sündmust, siis ei ole humanitaarteadustel midagi teha. Ning nende teaduste meetod ei sobi uurijale, kes otsib vastust järgmist liiki küsimustele:

Kas eksisteeris kunági George Washington?”

Kas võitles Martin Luther King kodanike õiguste eest?”

“Kas Ivan Julm tappis oma poja?”

“Kas Jeesus Kristus tõusis üles surnuist?”

Kõik need küsimused asuvad väljaspool humanitaar-teaduslikku tõestuse sfääri. Neid tuleb uurida juriidilise tõestuse alusel. Teiste sõnadega, teaduslik meetod, mis baseerub vaatlustel, andmete ülesmärkimisel, hüpoteeside esitamisel, arvamustel ning eksperimentaalsel kontrollimisel, ei saa anda lõplikku vastust järgmist tüüpi küsimustele: “Aga kas teie saate tõestada surnuist ülestõusmist?” või “Kuidas tõestada, et Jeesus on Jumala Poeg?”

Kui aga inimesed võtavad kasutusele ajaloolis-juriidilise meetodi, siis tuleb neil kontrollida tunnistuste tõesust.

Teate, mille tõttu mind eriliselt köidab kristlus? Just sellepärast, et see ei ole mingi pime ja arenematu uskumus, vaid arukas usk. Iga kord, kui keegi peab Piiblis näitama oma usku, siis on jutt arukast usust. Jeesus ütles: (Jh 8:32) “... ja tunnetate tõe...” Ta ei öelnud: “Jääte teadmatusse.”

Ükskord küsiti Kristuselt: “Missugune käsk on kõige suurem?” Mäletate, mida Tema vastas? “Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest.” – „ Mulle tundub, et paljudel usklikel seisneb probleem selles, et nende usk elab ainult südames, kuid faktid Jeesusest nendeni ei jõua.

Meile on antud Püha Vaimu poolt uuendatud mõistus, et tundma õppida Issandat; süda, et Teda armastada ning meeled Teda valida. Selleks, et ülistada Issandat, et tungida Temasse võimalikult sügavamale, peame elama üheaegselt kõigis kolmes dimensioonis. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid minu süda ei saa rõõmustuda selle üle, mida minu mõistus eemale tõrjub. Minu süda ja minu mõistus on loodud nii, et elada täielikus kooskõlas teineteisega. Selleks, et uskuda Kristusesse kui Päästjasse ja Issandasse, ei ole kellelgi veel vaja teha intellektuaalset enesetappu.

Järgnevates peatükkides vaatleme, kuivõrd tõetruud on kirjalikud ja suusõnalised tunnistused Jeesusest.

 


4. PIIBEL: KAS SAAB SEDA USKUDA?

Uus Testament – see on ajalooliste andmete põhiline allikas Jeesusest. Just selle tõttu on nii 19. kui ka 20. sajandil tehtud nii hulgaliselt katseid seada Piiblidokumentide tõelisus kahtluse alla. Need katsed ei ole lõppenud tänapäevani, kuigi süüdistustel ebatõelisusest ei ole mingit ajaloolist alust, paljud nendest on juba ammu ümber lükatud arheoloogiliste uuringutega ja avastustega.

Ükskord pidasin ma loenguid Arizona ülikoolis. Pärast loengut-vestlust lahtise taeva all tuli minu juurde kirjanduse õpetaja, ta tõi sellele vestlusele kõik oma üliõpilased. Ta ütles minule:

Lugupeetud professor Josh McDowell, kõik teie väited Kristusest on rajatud ühele ainsale dokumendile II sajandist. See ei ole ajalooliselt õige. Just täna seletasin ma tudengitele, et Uus Testament ei saa mingil moel anda Kristuse elu täpset kirjeldust: ta oli ju kirjutatud palju hiljem.

Ma vastasin temale:

Kallis kolleeg, teie ettekujutus Uuest Testamendist on vananenud 25 aasta võrra.

Professori seisukoht Piibli kirjutistest Kristuse kohta on üle võetud saksa piiblikriitikult F. Baurilt. Baur arvas, et suurem osa Uuest Testamendist on kirjutatud mitte varem, kui m. a. j. II sajandil. Tema vaatles Uut Testamenti kõigepealt kui müütide ja legendide kogumikku, mis olid kirjutatud hulka aega pärast Jeesuse elamist sellel maal. Kuid juba XX sajandi alguseks kinnitasid arheoloogide leiud Uue Testamendi käsikirjade täpsust.

Vanade papüüruste leiud (John Rilandi käsikiri – m. a. j. 130. a. Chester Beatty papüürused – m. a. j. 155. a. ja Bodmeri papüürused II – m. a. j. 200. a.) osutusid Jeesuse elu ja hilisema perioodi ammutuntud käsikirjade ühendavaks lüliks.

Miiear Burrows (Jeeli ülikool) kirjutas: „Uue Testamendi kreeka keele ja uusleiu papüüruste keele võrdlemine kinnitas peale kõige muu veendumust selles, et Uue Testamendi tekstid jõudsid meieni ilma moonutusteta.“

Nüsugused avastused suurendasid teadlaste usaldust Piibli kui informatsiooniallika vastu.

William Albright, maailmakuulus väljapaistev arheoloog kirjutas:

Juba praegu meie võime täie veendumusega kinnitada järgmist: ei ole mingit tõsist alust arvata, et ükski Uue Testamendi raamat oli kirjutatud peale m. a. j. 80. aastat – see  tähendab, kaks täispõlvkonda varem enne meie päevade kõige radikaalsemate kriitikute poolt võetud dateeringut – m. a. j. 130.–150. aastatel. Veelkord väljendas ta seda veendumust intervjuus ajakirjale „Kristlus tänapäeval“ (Christianity Today).

Küsige ükskõik milliselt arheoloogilt: „Keda peetakse kõigi aegade suurimaks arheoloogiks?” Teile öeldakse – Wiljam Ramsaj. Tema kuulus saksa ajaloolaste koolkonda, kes kinnitas, et Apostlite tegude raamat on kirjutatud m. a. j. II sajandi keskel, mitte aga I sajandil, nagu seda kinnitab tekst. Ap. tegude raamatu kriitikute materjalidest luges ta, et ajastu (m. a. j. 50. a.) faktide kirjeldus ei ole usaldusväärne selles raamatus ning seetõttu ei vääri ajaloolase tähelepanu. Sellepärast, uurides Väike-Aasia ajalugu, ei pööranud ta Uuele Testamendile mingit tähelepanu. Kuid lõppude lõpuks tekkis tal töö käigus vajadus pöörduda Luuka raamatu poole. Ta avastas ajalooliste detailide punktuaalse täpsuse ning pikapeale tema suhtumine Ap. tegude raamatusse muutus. Ta oli sunnitud tunnistama, et „Luukas on esmaklassiline ajaloolane... See autor peab asuma suurimate ajaloolastega ühes reas.” Just pisidetailide täpsus tõestas Ramsaile, et Ap. tegude raamat ei saanud olla kirjutatud II sajandil, et see on I sajandi keskel kirjutatud dokument.

Meie aja paljud liberaalsed uurijad on sunnitud nõustuma Uue Testamendi ajaliselt varasema dateeringuga.

Dr. John Robinson oma raamatus “Uue Testamendi uus dateering“ jõudis väga julgetele järeldustele. Oma uuringute käigus tuli ta järeldusele, et kogu Uus Testament oli kirjutatud enne Jeruusalemma langemist. (m. a. j. 70. aastatel).

Meie päevil kinnitavad nõndanimetatud „formaalse kriitika“ esindajad, et materjalid, millest on koostatud Uus Testament, olid suusõnaliselt edasi antud kuni selle momendini, kui nad said kirjutatud evangeeliumite kujul. Kuigi need kriitikud nõustuvad sellega, et ajaline vahe oli tunduvalt lühem, kui seda oli varem arvatud, on nad siiski veendunud, et sündmuste evangeelne kirjeldus on omandanud folkloorsed vormid (legendid, muinasjutud, müüdid, tähendamissõnad).

Peaargument folkloorse arenemise idee vastu seisneb selles, et kriitikute poolt määratud materjali suusõnalise edasiandmise periood on liialt lühike selleks, et materjalis oleksid saanud tekkida muutused, millistest need kriitikud räägivad.

Simon Kistemaker, kes õpetab Piiblit Dordti kolledžis, räägib Uue Testamendi kirjutamisele eelnenud ajalise vahe pikkuse kohta j ärgmist:

“Folkloori kogumine primitiivsetelt rahvastelt – see on alati olnud aeglane protsess, mis kestab sajandeid. Ta nõuab väga paljude inimpõlvkondade osalemist. Kui aga kuulata “formaalseid kriitikuid”, siis tuleb välja, et evangeelsed lood olid nii loodud kui ka kogutud peaaegu ühe inimpõlvkonna elu jooksul! Nende arvates evangeeliumite üksikute elementide loomine muutub mingiks ajaliselt kokkupressitud kiirprotsessiks.“

A. H. Mc Neile, kes oli usuõpetuse professor Dublini ülikoolis, lükkab ümber formaalsete kriitikute poolt esitatud suusõnalise arengu hüpoteesi. Tema rõhutab, et neil tuleks tähelepanu pöörata Jeesuse sõnade säilitamise traditsioonidele. Kui lugeda tähelepanelikult Esimese Korintose kirja 9:10,12,15, siis on selgelt näha, et Jeesuse kõned peeti täpselt meeles, et eksisteeris tema sõnade üleskirjutamise traditsioon.

Juudi religioonis on tavaks, et õpilane õpib preestri sõnad pähe. Head õpilast võib võrrelda “kinnipitseeritud astjaga, millest ei lähe kaduma mitte üht tilka“ (Mišina, Abot, II, 8). C. F. Burney teooria kohaselt (“Meie Issanda poeesia“, 1925) anti Kristuse sõnad edasi värsside näol aramea keeles – nii oli neid kergem pähe õppida. Paul Maier, muistse ajaloo professor Lääne Michigani Ülikoolis kirjutab:

Väide, nagu oleks kristlus ülestõusmise müüdi “välja haudunud“ sajandite jooksul või et dokumendid on kirjutatud palju hiljem kui sündmused toimusid, lihtsalt ei ole kooskõlas faktidega.”

Analüüsides formaalset kriitikat U. Albright kirjutas:

Ainult niiüdisaja humanitaarid, kes ei valda ei ajaloolist meetodit, ei ajaloolist perspektiivi, võisid punuda säärase spekulatiivsete targutuste võrgu, millega on „formaalsed kriitikud“ ümbritsenud Evangeeliumi.“ Albrighti enda arvates – kakskümmend või ka viiskümmend aastat on liialt lühike aeg, et Jeesuse poolt öeldud konkreetsed sõnad ja nende sisu võiksid saada oluliselt moonutatud.“

Tihti, kui ma räägin kellegagi Piiblist, ma kuulen sarkastilisi märkusi:

– Kas võib Piiblit üldse uskuda? Ta on ju kirjutatud peaaegu 2000 aastat tagasi. Ta on täis vigu ja vasturääkivusi.

Mina vastan alati niisugustele vestluskaaslastele:

Ma arvan, et ma võin toetuda Piiblile.

Seejärel räägin ma sellest, mis juhtus minuga, kui ma pidasin loengut ajaloo tudengitele. Sellel loengul ütlesin ma, et Uue Testamendi tõelisuse kasuks saab tuua rohkem tõestusi kui praktiliselt ükskõik millise kümne antiikkirjanduse teose kohta kokku.

Nende professor istus ja irvitas, nagu tahaks öelda:

Pidage, mida te ikka seal räägite!” Siis küsisin ma temalt: “Mille üle te irvitate?”

Tema aga ütles mulle:

Teate, rääkida ajaloolastele Uue Testamendi tõelisusest, see on ju lihtsalt häbematus!

Mulle meeldib väga, kui keegi ütleb säärase tobeduse: siis esitan ma alati ühe ja sama küsimuse (ning kordagi ei ole ma saanud mõistlikku vastust). Ma küsisin temalt:

Teie olete ajaloolane. Palun öelge, milliseid kriteeriume te kasutate kirjandusliku või ajaloolise teose juures, et teha kindlaks, kuivõrd täpne või algupärane ta on?

Kõige vapustavam on see, et mingeid kriteeriume tal ei leidunud. Kuid minul olid, ütlesingi seda talle kohe.

Minu arvates Pühakirja ajaloolist algupärasust ja tõelisust peab kontrollima samade kriteeriumide alusel, milliseid kasutatakse kõigi teiste ajalooliste dokumentide kontrollimisel.

Sõjaajaloolane C. Sanders kirjeldas ja seletas ära kolm põhilist ajaloolise uuringu printsiipi: bibliograafiline kontroll, sisemiste andmete kontroll ja väliste faktide kontroll.

 

BIBLIOGRAAFILINE KONTROLL

Bibliograafiline kontroll – on meieni jõudnud dokumendi tekstide järjepidevuse uurimine. Teiste sõnadega (kui meil puudub originaal) kuivõrd täpsed on meie käes olevad koopiad: kui palju on olemas käsikirjalisi allikaid ning kui pikk ajaperiood lahutab algdokumendi meile teada olevast koopiast.

Kohe saab selgeks, kuivõrd rikkad meie oleme Uue Testamendi käsikirjaliste allikate poolest: on vaja vaid võrrelda teda kõigi teiste vanaaegsete tekstidega.

Funkididase “Ajalugu“ (460–400 a. e. m. a.): meil on olemas vaid kaheksa käsikirja, mis on dateeritud m. a. j. 900 a. – s. t. 1300 aastat peale tema surma.

Sama haruldased on Herodotuse „Ajaloo” käsikirjad. Nad on dateeritud ka hilisema perioodiga, kuid ikkagi, nagu ütleb F. F. Brjus, „ükski filoloog-klassik ei hakka kahtlema Herodotuse või Funkididase tõelisuses vaid sellepärast, et nende teoste meile teadaolevaid käsikirju lahutavad originaalist 1300 aastat.“

Aristoteles kirjutas oma “Poeetika” umbes 343. a. e. m. a., aga meile teadaolev kõige varasem käsikiri on dateeritud m. a. j. 1100. a.; vahe peaaegu 1400 a., sellest on olemas kõigest viis käsikirja.

Caesar kirjutas „Gallide sõja ajalugu” ajavahemikul 58. ja 59. a. e. m. a. ning selle tõelisus on kindlaks määratud üheksa või kümne käsikirja alusel, mis on tehtud 1000 aastat hiljem.

Võrreldes nende töödega on Uue Testamendi käsikirjade küllus lihtsalt üllatav. Juba peale seda, kui olid leitud varasemad papüürused, mis andsid meile puuduvad andmed Kristuse aja ja m. a. j. teise sajandi vahel, oli leitud veel suur hulk teisi käsikirju. Täna on meil teada üle 20 000 Uue Testamendi käsikirja. Võrdluseks: on teada 643 käsikirja kuulsast „Iliadist”; käsikirjaliste allikate külluse poolest on ta teisel kohal peale Uut Testamenti.

Sir Frederic Kenyon, endine Briti Muuseumi direktor ja peabibliograaf, on kuulsaim käsikirjade teadlane. Tema kinnitab:

Käesoleval juhul on ajavahemik, mis eraldab algallikaid kõige varasematest meile teadaolevaist nimekirjadest niivõrd lühike, et seda ei tule üldse arvestada. Puudub alus kahtluseks, et Pühakiri jõudis meieni kõigis oma olulistes osades sel kujul, nagu ta oli kirjutatud. Võib kinnitada, et Uue Testamendi raamatute tõelisus ja ühtsus on lõplikult kindlaks tehtud.”

J. Harold Greenlee, Uue Testamendi keele eriteadlane, lisab juurde:

Kuna teadlased peavad usaldusväärseteks ja tõelisteks antiiksete klassikute teoseid, (vaatamata sellele, et nende teoste kõige varasemate käsikirjade arv on kaunis vähene), siis võib öelda, et Uue Testamendi tõelisus on samuti kindlaks tehtud.“

Bibliograafilise kriteeriumi kasutamine Uue Testamendi juures tõestab meile, et tema käsikirjade arv on suurem kui ükskõik millisel teisel antiikaja teosel. Kui selle juurde lisada veel 100 aastat intensiivseid tekstoloogilisi uuringuid, siis võib julgesti väita, et meil on kasutada tõeline Uue Testamendi tekst.

 

SISEMISTE ANDMETE KONTROLL

Bibliograafiline kontroll näitas esialgu vaid üht: meie käes olev tekst ei erine sellest tekstist, mis oli loodud originaalis.. Kuid meil on vaja veel kontrollida, millisel määral meie võime uskuda kirjapandud andmeid. See on sisemiste andmete probleem, s. o. teine kriteerium, ajaloolise dokumendi teine kontroll C. Sandersi süsteemi järgi.

Sellel etapil kirjanduslik kriitik toimib Aristotelese reegli järgi: Olemasolevad kahtlused tuleb lahendada dokumendi kasuks, mitte aga kriitiku arvamuse kasuks.“

W. Montgomery ütleb selle kohta järgmist:

Uuritavat dokumenti tuleb uskuda; ei tohi lähtuda eeldusest, et ta on „ekslik või tahtlikult vale, kui ainult autor ei ole ennast kompromiteerinud vasturääkivustega või kindlakstehtud faktiliste vigadega.”

Dr. Louis Gottschalk, endine ajaloo professor Chicago ülikoolis, kirjeldas oma meetodit raamatus, mida laialdaselt kasutatakse ajaloolistes uuringutes. Gottschalk peatub „autori või tunnistaja võimel rääkida tõtt.”

See võime aitab ajaloolasel kindlaks teha teate tõelisus isegi siis, kui ta seisab dokumendis, mis on saadud jõu või pettuse abil, või dokumendis, mis on kahtlane mingis muus suhtes, või põhineb kuulduse järgi saadud andmetel, või on saadud mitteobjektiivselt tunnistajalt.”

See “tõe rääkimise võime” sõltub suurel määral tunnistaja geograafilisest ja ajalisest lähedusest kirjeldatud sündmustele. Uues Testamendis olevad Jeesuse elu ja õpetuse kirjeldused on kirja pandud kas pealtnägijate eneste poolt või inimeste poolt, kes said need teada vahetult pealtnägijate käest.

Luukas (Lk 1:1–3): “Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos...”

Peetrus (2Pe 1:16): „Sest me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte, vaid me oleme ise oma silmaga näinud tema suurt aulisust.”

Johannes (1Jh 1:3): “Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega.” (Jh 19:35): „Ja see, kes seda nägi, on seda tunnistanud ja tema tunnistus on tõsi, ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.”

(Lk 3:1) – „Keiser Tibeeriuse valitsuse viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst ja Filippus, tema vend, Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst...”

Niisugune lähedus kirjeldatud sündmustele, see on erakordselt tähtis element tunnistajate poolt öeldud kinnituste kontrollimiseks.

Kuid ajaloolasel tuleb kokku puutuda ka pealtnägijatega, kes tahtlikult või tahtmatult teatavad valeandmeid, kuigi nad viibisid sündmuste vahetus läheduses ning potentsiaalselt oleksid saanud tõtt rääkida.

Uues Testamendis kirjutatud jutustused Kristusest on liikunud käest-kätte veel nende inimeste eluajal, kes olid näinud teda elusana. Need inimesed kahtlematult võisid kinnitada või ümber lükata nende jutustuste õigsust. Evangeeliumi propageerimisel toetusid jüngrid (isegi siis, kui neil tuli kokku puutuda oma ägedamate vastastega) üldtuntud asjadele, kui nad rääkisid Jeesusest.

Nad ei rääkinud ainult: „Meie ju ise nägime“ ja „Meie ju ise kuulsime“, vaid nad muutsid taktikat, kui nad ütlesid vastastele näkku: “Teie ise ju ka teate seda“, „Te ise nägite seda, te ise teate seda.” On ju selge, et inimene ei hakka rääkima oma vastasele: “Teie teate seda ise,” kui ta ei ole selles kindel, sest juhul kui ta eksib kas või pisiasjas, võib see eksitus talle kalliks maksma minna.

(Ap 2:22) – „Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Natsareetlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate...”

(Ap 26:24–26) – „Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: “Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!“ Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu! Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust, ei ole ju need nurgas sündinud.”

F. F. Bruce Manchesteri Ülikaoli Piibli kriitika ja eksegeetika professor ütleb Uue Testamendi kui ajaloolise algallika väärtuse kohta järgmist:

... esimestel jutlustajatel tuli tegemist teha mitte ainult heatahtlike pealtnägijatega; oli ka teisi, pahatahtlikult meelestatud inimesi, kuigi Jeesuse elu ja surma asjaolud olid neile hästi teada. Jüngrid lihtsalt ei tohtinud lubada endale ebatäpsusi (rääkimata tahtlikust faktide moonutamisest), sest nad saaksid otsekohe paljastatud nende inimeste poolt, kes seda vaid ootasid. Vastupidi, esimeste jutluste jõud peitus just nimelt selles veendumuses, millega jüngrid toetusid kuulajate informeeritusele. Nad ei rääkinud ainult: „Meie olime tunnistajateks”, vaid ka “Nagu te ise teate” (Ap 2:22). Sest kui nad hakkaksid tõest kõrvale kalduma mingites faktides, siis kohalolevad vaenulikult meelestatud tunnistajad oleksid hakanud kohe neid täpsustama.”

Lawrence J. Mc Cinley Saint Petersi Kolledžist räägib vaenulikult meelestatud tunnistajate kohta kirjalike tunnistuste läbiarutamisel järgmist:

Kõigepealt, sel ajal, kui traditsiooniline jutustus oli täielikult välja kujunenud, olid veel elus nende sündmuste pealtnägijad. Nende tunnistajate hulgas oli ka selle uue religioosse liikumise ägedaid vastaseid. Vaatamata sellele kinnitab traditsioon, et jutustused kõigist teadaolevatest sündmustest ja avalikult kuulutatud õpetusest toimusid sel ajal, kui iga valetunnistus võis saada (ja saigi) ümber lükatud.”

Uue Testamendi uurija Roberg Grant Chicago Ülikoolist jõudis järgmisele järeldusele:

Perioodil, millal olid kirjutatud sünoptilised evangeeliumid (või vähemalt võib oletada, et nad olid kirjutatud just sel ajal), olid veel elus pealtnägijad ning nende tunnistusi ei saa jätta arvestamata... See tähendab, et evangeeliumeid tuleb vaadelda kui dokumente Jeesuse elust, surmast ja ülestõusmisest, mida tuleb pidada põhiliselt usaldusväärseiks.”

Will Durant, hariduselt ajaloouurija, pühendas oma elu antiikaja dokumentide analüüsile. Tema kirjutas:

Vaatamata evangelistide teoloogilistele eelarvamustele, on nad kirjutanud ka palju niisuguseid sündmusi, millest „ilustajad“ oleksid lihtsalt vaikinud: apostlite püüd saavutada kõrgemat kohta Taevariigis; nende põgenemine peale Jeesuse kinnivõtmist; Jeesuse salgamine Peetruse poolt; Jeesuse keeldumine teha imetegusid Galileas; kuulajate väited, et Ta on meeletu; Tema alguses – ebakindlus oma missioonis; tunnistus, et Ta ei tea tulevikku; kibedate kahetsuste hetked; Tema suure häälega kisendamine ristil. Lugedes nende episoodide kirjeldust, ei teki kellelgi kahtlust, et nende taga on reaalne isik. Ning veel palju suuremaks imeks, kui kõik Evangeeliumites kirjeldatud imed, oleks see, kui mõned lihtsad inimesed suudaksid ühe inimpõlve jooksul välja mõtelda niivõrd kirka ja ligitõmbava kuju, nii kõrge eetika ning inimvendluse niivõrd ergutava ja üleskutsuva vaatepildi. Peale kahe sajandi n. ö. “kriitikat ülalt” on meile jäänud küllaltki selge ette kujutus Jeesuse elust, iseloomust ja õpetusest, mis kujutavad endast kõige köitvamat lehekülge Lääne inimese ajaloos.”

 

LISTE FAKTIDE KONTROLL

Ajaloolisuse kolmandaks kriteeriumiks on väliste andmete kontroll. Küsimus seisneb järgmises: kas teised ajaloolised materjalid kinnitavad või eitavad andmeid, mis sisalduvad uuritavates dokumentides. See tähendab, millised teised allikad, peale analüüsitava dokumendi, sisaldavad tunnistusi, mis kinnitavad tema täpsust, õigsust ja ehtsust?

Gottschalk kinnitab, et “kokkulangemine või vastamine teistele ajaloolistele ja teaduslikele faktidele osutuvad tihtipeale otsustavaks faktoriks ühe või mitme tunnistaja kinnituste kontrollimisel.”

Apostel Johannese kaks sõpra kinnitavsd andmeid, mis on Johannese jutustuses. Ajaloolane Euseebius tsiteerib Ppaiase, Jeraapolise piiskopi teoseid (m. a. j. 130. a.):

Vanem (apostel Johannes) rääkis samuti: „Markus, kes oli Peetruse tõlkija, kirjutas täpselt üles kõik, mida tema (Peetrus) rääkis: nii Jeesuse sõnad kui teod, kuid mitte õiges järjekorras, kuna tema ise ei olnud Issanda kuulaja ega kaaslane. Kuid hiljem, nagu ma juba ütlesin, ta käis koos Peetrusega, kes kasutas Kristuse õpetust vastavalt vajadusele, mitte aga nii, nagu ta oleks koostanud Issanda ütluste kirjeldusi. Kirjutades üles tema sõnu, nõnda kuidas nad olid öelnud, Markus ei eksinud, sest ta jälgis ainult seda, et mitte jätta kuuldust midagi vahele ega teha ühtki viga.”

Jereneus, Lyoni koguduse piiskop (180. a. m. a. j.); oli Smürna koguduse piiskopi Polükarpuse õpilane (86 aastat oma elust oli ta kristlane; nooruses – apostel Johannese õpilane) kirjutas:

Matteus kuulutas oma Evangeeliumi juudalaste (s. t. heebrealaste) keskel nende emakeeles; samal ajal Peetrus ja Paulus kuulutasid Evangeeliumi Roomas ning asutasid seal koguduse. Peale nende surma (Neero tagakiusamiste ajal – 64. a.) Markus, Peetruse õpilane ja tõlkija, andis isiklikult meie kätte Peetruse jutluste põhisisu sisaldavad käsikirjad. Luukas, Pauluse kaaslane, kirjutas raamatusse Evangeeliumi nii, nagu seda oli kuulutanud tema õpetaja. Hiljem Johannes, kes ise oli Issanda jünger, kes õhtusöömaajani oli laskunud Tema rinnale (vt. Jh 13:25; 21:20), elades Aasias Efesuses, kirjutas ise oma Evangeeliumi.”

Väga kaalukaid väliseid andmeid pakub meile sageli arheoloogia. Ta toob oma panuse Piibli kriitilisse uurimisse. Muidugi mitte vaimulikul või ilmutuslikul näol, vaid kinnitades ühe või teise sündmuse kirjeldamise täpsust. Arheoloog Joosef  Fry kirjutab:

Arheoloogia kinnitas paljusid episoode, mis varem olid kriitikute poolt eitatud kui ajaloovastased või tuntud faktidele vasturääkivad.”

Me juba nägime, kuidas arheoloogia sundis söör Wiljam Ramsayd muutma oma esialgse negatiivse suhtumise Luuka kirjutiste ajaloolisse väärtusesse ning tulema järeldusele, et Apostlite tegude raamat kirjeldab päris täpselt geograafiat, vana ajalugu ja ühiskondlikku situatsiooni Väike-Aasias.

F. F. Bruce märgib: “Meie võime täie õigusega öelda, et arheoloogia kinnitas Uut Testamenti. Kõik need kirjakohad Luuka Evangeeliumist, mida varem peeti ebaõigeteks, niiüd, tänu kaudsetele (välistele) tõendustele, on tunnistatud usaldatavateks.“

     A. N. Scherwin-White, antiikperioodi ajaloolane, kirjutab:

Apostlite tegude raamatu ajaloolise täpsuse tõestusi on meil väga palju. Igasugune katse ümber lükata tema ajalooline tõepärasus isegi pisiasjades tähendab meie ajal ilmset rumalust. Ajaloolased, kes tegelevad Vana-Roomaga, kasutavad juba ammu seda kui andmete allikat, mis ei ärata vähimatki kahtlust.”

Mina olen kulutanud palju aega selleks, et tõestada Uue Testamendi ebaajaloolisust ja ebatõepärasust ning lõpuks tulin siiski järeldusele, et ajaloolise dokumendina väärib ta täielikku usaldust. Kui keegi väidab, et Piibel ei ole usaldusväärne just selles mõttes, siis ta peab samaaegselt mitte usaldama peaaegu kogu antiikset kirjandust.

Inimesed kasutavad liiga tihti üht kriteeriumi „tavalise” ilmaliku kirjanduse jaoks ning hoopis teist Piibli jaoks. Kuid see ei ole õige. Peab kasutama üht hindesüsteemi kirjanduse uurimisel, olenemata sellest, milline see kirjandus on, ilmalik või religioosne. Ning ma olen veendunud, et siis me saame öelda – Piibel on usaldusväärne ning tõeliselt ajalooline tunnistus Jeesusest.

Dr. Klark Pinnoc, Regent-kolledži süstemaatilise teoloogia professor, ütleb:

“Ei ole ühtegi antiikaja dokumenti, mille kohta meil oleks nii palju säravaid tekstoloogilisi ja ajaloolisi tunnistusi ning mis oleks sisaldanud ajalooliste andmete nii laialdast mahtu, millised lubavad meil tulla läbimõeldud järeldusele. Ükski aus inimene ei saa jätta arvestamata sellist andmete allikat. Skeptitsism kristluse ajaloolise tõepärasuse aadressil põhineb ebateadlikel (antiüleloomulikel) eelarvamustel.”

 


5. KES LÄHEB SURMA VALE EEST?

Igasugused kristluse kriitikud ei pööra sageli tähelepanu nendele muutustele, mis toimusid Jeesuse jüngrite elus. Need muutused on Jeesuse sõnade kõige paremaks kinnituseks. Kuna kristlik usk on ajalooline nähtus, siis selle tundmaõppimisel tuleb meil laialt kasutada nii kirjalikke kui ka suusõnalisi tunnistusi.

On olemas mitmeid “ajaloo” definitsioone. Minu arvates on nendest parim järgmine: “tunnistustele rajatud möödunu tundmine”. Ja kui keegi tahab vastu väita, et tema ei arva seda sugugi parimaks seletuseks, siis esitan ma talle küsimuse:

Kas teie usute seda, et Napoleon oli tõesti olemas?

Tavaliselt inimene vastab jaatavalt. Siis küsin ma edasi:

Aga kas teie olete teda näinud? – Inimene vastab muidugi, et ei ole.

Kust teie siis seda teate?

See ajaloo definitsioon toob endaga kaasa väga olulise probleemi: tunnistus peab olema

tõepärane. Vastasel juhul kuulaja saab vale informatsiooni. Kristlus vajab tunnistustele rajatud möödunu tundmist ning meie peame kindlasti teadma järgmist: „Kas meie saame usaldada algseid suulisi tunnistusi Jeesusest? Kas me saame uskuda, et nad tõetruult andsid edasi Jeesuse sõnu ja tegusid?”

Mina arvan, et – jah.

Ma usun jüngrite tunnistusi sellepärast, et nendest kaheteistkümnest üksteist surid märtritena. Nad hukkusid sellepärast, et uskusid Kristuse ülestõusmisesse ning sellesse, et tema on Jumala Poeg. Neid piinati, peksti piitsadega ning lõpuks hukati kõige piinarikkamal viisil, mida sel ajal teati:

1. Peetrus                  – risti löödud

2. Andreas                 – risti löödud

3. Matteus                 – mõõgaga tapetud

4. Johannes                 – suri loomulikku surma

5. Jakoobus,

Alfeuse poeg        – risti löödud

6. Filippus                – risti löödud

 9. Siimon                 – risti löödud

8. Tadeos                – nooltega surmatud

9. Jakoobus,                – kividega surnuks visatud

    Jeesuse vend

10. Toomas                – oda otsa tõmmatud

11. Bartolomeus        –  risti löödud

12. Jakoobus,

Sebedeuse poeg        – mõõgaga tapetud

Siinkohal ütlevad minu kuulajad tavaliselt kooris mulle:

Mis sellest! Paljud inimesed on vale eest surnud, ega see veel midagi ei tõesta.

Jah, paljud inimesed on vale eest surnud, kuid nemad olid kindlad, et see on tõde! Ja kui ülestõusmist tõesti ei ole olnud (s. t. kui see oli vale), siis jüngrid teadsid seda. Ma ei suuda endale ette kujutada, et nemad olid petetud. Raske on leida inimkonna ajaloos üksteist inimest, kes oleks teadlikult läinud vale eest surma.

Selleks, et täielikult hinnata kõike jüngrite poolt tehtut, tuleb arvesse võtta mõningad faktorid. Esiteks, kui nad kirjutasid või rääkisid, siis esinesid nad kui kirjeldatud faktide pealtnägijad.

Peetrus ütles:

Sest me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte, vaid me oleme ise oma silmaga näinud tema suurt aulisust” (2Pe 1:16). Jüngrid eristasid kahtlemata müüte ja legende tegelikkusest.

Johannes rõhutas, et juudid teavad, kuna nad olid pealtnägijad:

Mis alguses oli, mis me oleme kuulnud, mis me oma silmaga oleme näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud, seda me räägime elu Sõnast, – ja elu ilmus, ja me oleme näinud ja tunnistame ja kuulutame teile seda igavest elu, mis oli Isa juures ja ilmus meile, – mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meil on osadus Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega” (1Jh 1:1–3).

Luukas, nagu me juba oleme näinud, kirjutas: “Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna...” (Lk 1:1–3).

Peale selle Apostlite tegude raamatus kirjeldab Luukas neid neljakümmend päeva peale Kristuse ülestõusmist, kui jüngrid teda nägid:

Esimese raamatu, ...ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas selle päevani, mil ta võeti üles pärast seda, kui ta Püha Vaimu läbi oli annud käsu apostlitele, keda ta oli valinud; kellele ta ka pärast oma kannatamist oli mitmel korral ennast näidanud elavana, ilmudes neile nelikümmend päeva ning rääkides neile Jumala riigist.” (Ap. 1:1–3).

Ning nõnda alustab Johannes oma Evangeeliumi viimast osa: „Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse.“ (Jh 20:30).

Pealtnägijate tunnistuste peamiseks sisuks on jutustus Jeesuse ülestõusmisest. Apostlid nägid isiklikult teda elavana peale surnuist ülestõusmist:

Lk 24:48          Ap 4:33        1Ko 15:15     Jh 15:27          Ap 5:32             1Jh 1:2

Ap 1:8              Ap 10:39,41     Ap 22:15      Ap 2:24,32      1Ko 15: 4–9        Ap 23:11 Ap 3:15            Ap 13:31          Ap l6:16

Teiseks, jüngreid endid tuli veenda selles, et Jeesus tõesti tõusis üles surnuist. Alguses nad ei uskunud seda. Nad jooksid minema ja peitsid ennast ära. (Mk 14:50). Nad näitasid avalikult üles oma kahtlusi. Ning nad jäid uskuma alles pärast seda, kui nad said terve rea ümberlükkamatuid tõestusi.

Tuletage meelde Toomast, kes ütles, et ei usu Kristuse ülestõusmisse enne kui saab sõrmega puudutada tema naelahaavu.

Palju aastaid hiljem Toomas suri Kristuse eest märtrisurma. Kuidas, kas tema ka oli petetud? Tema andis oma elu, et tõestada vastupidist.

Ja edasi Peetrus. Mitu korda ta ütles kohtu ajal, et ei tunne Kristust. Ning lõpuks ütles Kristusest lahti. Kuid midagi juhtus selle argpüksiga. Mõne päeva möödudes peale Kristuse ristilöömist ja matmist tuli Peetrus jälle Jeruusalemma ning vaatamata sellele, et see võis tuua kaasa surmanuhtluse, kuulutas julgelt, et Jeesus oli Kristus ning et ta tõusis surnuist üles.

Lõpuks oli Peetrus pea alaspidi risti löödud. Kuidas, kas tema oli ka petetud? Mis oli temaga juhtunud? Mis muutis teda kartmatuks võitlejaks Jeesuse ürituse eest? Miks oli ta valmis surema Jeesuse eest? Ainuke seletus, mis saab olla, on antud 1 Korintose 15 : 5 – “Et ta ilmus Keefasele“ (s. o. Peetrusele, vt. Jh.1: 42).

Klassikaliseks näiteks selle kohta, et inimene tuli usule vastu enese tahet, on Jakoobus, Jeesuse vend (Mt 13:55, Mk 6:3). Kuigi Jakoobus ei olnud esimese kaheteistkümne hulgas (Mt 10:2–4), sai ta hiljem tuntud apostliks (Gal. 1:19), nii nagu Paulus ja Barnabas (Ap. 14:14). Niikaua kui Jeesus elas, ei uskunud Jakoobus, et tema vend Jeesus on Jumala Poeg (Jh 9:5). Väga võimalik, et ta koos oma vendadega ja õdedega oli naernud Jeesuse üle:

Ja sina tahad, et inimesed usuksid sinusse? Mine parem Jeruusalemma ning tee seal oma trikke!Võib arvata, et Jakoobus pidas endale ja kogu perele alandavaks seda, kui Jeesus käis mööda ümberkaudseid maid ja kutsus kõigis esile naeru oma mõistmatute pretensioonidega (“Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu“ – Jh 14:6, “Mina olen viinapuu, teie olete oksad...“ – Jh 15:5; „Mina olen hea karjane... ja minu omad tunnevad mind“ – Jh 10:14). Mida mõtleksite teie kui teie vend oleks nõnda rääkinud?

Kuid Jakoobusega juhtus midagi. Pärast seda, kui Jeesus oli risti löödud ja maetud, hakkas Jakoobus jutlustama Jeruusalemmas. Ta rääkis, et Jeesus suri inimeste pattude eest ning et ta on üles tõusnud ja elab. Lõpuks sai Jakoobusest Jeruusalemma koguduse juht ning ta kirjutas raamatu “Jakoobuse kiri“. Ja selles esimesed sõnad on “Jakoobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane...“. Tema vend!!

Jakoobus suri märtrisurma: teda visati kividega surnuks ülempreestri Ananiase käsul. Kas Jakoobus sai ka petetud? Ei! Ainukeseks tõetruuks seletuseks saavad olla 1Korintose kirja sõnad (15:7): „Pärast seda ta ilmus Jakoobusele...“

Kui ülestõusmist ei olnud, siis apostlid teadsid, et see on vale. Kuidas, kas nad siis lihtsalt toetasid mingit valet müstifikatsiooni? Raske on ühendada selline arvamus kõige sellega, mida meie teame nende inimeste kõlbelistest omadustest. Nad ise mõistsid hukka vale ning rõhutasid eriti seda, kui tähtis on olla aus. Nad püüdsid inimestele tõde avada.

Ajaloolane Edward Gibbon oma kuulsas raamatus “Rooma riigi languse ja hukkumise ajalugu” räägib, et „algkristlaste väga puhas, kuigi range moral” oli kristluse kiire leviku üks viiest põhjusest.

Nottingheimi Püha Johannese kolledži rektor Michael Green räägib:

Usk ülestõusmisesse muutis ristilöödud jutlustaja järgijad kartmatuteks tunnistajateks ja algkoguduse märtriteks. Just see usk muutiski Jeesuse järgijad erinevaiks teistest juutidest, ta koondas nad ühtsesse gruppi. Neid võis pista vanglasse, piinata, kuid ei saanud sundida neid lahti ütlema usust sellesse, et ta kolmandal päeval üles tõusis.”

Kolmandaks, jüngrite käitumisse tulnud julgus, (kui nad veendusid selles, et nende õpetaja on üles tõusnud), lükkab ümber arvamuse, et see oli vaid müstifikatsioon. Nad muutusid järsku – peaaegu ühe öö jooksul – kartmatuteks!

Peetrus, kes varem salgas Jeesust ning keda nüüd ähvardati surmanuhtlusega, tunnistas järsku, täie häälega, et Jeesus on üles tõusnud ja elab. Võimud arreteerisid Jeesuse järgijaid, peksid neid läbi, kuid peatselt olid nad jällegi Jeruusalemma tänavatel ning tunnistasid avalikult Jeesust (Ap 5:40–42). Nende sõbrad nägid nende elujõudu, nende vaenlased – julgust. Nad jutlustasid mitte mingites kaugetes provintsides, vaid Jeruusalemmas.

Jeesuse järgijad ei oleks vastu läinud piinadele ja surmale, kui nad ei oleks veendunud tema ülestõusmises. Üksmeelsus, millega nad jutlustasid ainsat doktriini, nende mehine käitumine olid hämmastavad. „Üksmeelse kokkuleppe saavutamine mingis inimgrupis on üldse väga raske probleem, kuid nemad kinnitasid kõik üksmeeles, et Jeesus on üles tõusnud. Kui nad olid petturid, siis on väga raske seletada – miks kas või mõni neist piinade all ei andnud järgi.”

Prantsuse filosoof Pascal kirjutas:

“Lihtsalt totter oleks arvata, et jüngrid olid petturid. Katsume viia selle süüdistuse loogilise lõpuni, kujutame ette, et need kaksteist peale Jeesuse Kristuse hukkamist kohtusid ja leppisid omavahel kokku, et tunnistavad Jeesuse ülestõusmist. Inimhinge loomus on äärmiselt ebajärjepidev ja muutuv, teda on kerge mõjutada lubadustega, ära meelitada materiaalsete asjadega. Juhul, kui kas või üks jüngritest oleks andnud järgi nendele, niivõrd tugevatele kiusatustele või ei oleks pidanud vastu vangla piinadele või muudele argumentidele, oleksid nad kõik hukkunud.”

Kuidas said nad kõik peaaegu ühe päevaga muutuda kartmatuteks entusiastideks, kes esitasid väljakutse vaenlastele, künismile, mõnitamistele, lõpmatutele kannatustele, vanglale ja isegi surmale kõigil kolmel kontinendil, kus nad kuulutasid Jeesuse sõnu ja ülestõusmist?” – küsib Michael Green.

Üks tundmatu autor kirjeldab jüngrites toimunud muutusi järgnevalt:

Ristilöömise päeval olid nad väga kibestunud, nädala esimesel päeval aga täis rõõmu. Ristilöömise päeval nad kaotasid lootuse, nädala esimesel päeval nende südamed olid täis kindlust ja lootust. Kui nad esimest korda kuulsid ülestõusmisest, avaldasid nad kahtlust ning neid oli raske veenda, kuid kui nad ise veendusid ülestõusmises – ei tundnud nad kordagi enam kahtlust. Millega võib seletada sellist vapustavat muutust nendes inimestes nii lühikese aja jooksul?

Jeesuse ihu kadumine hauast ei oleks saanud niivõrd muuta nende iseloomu ja kinnitada nende vaimu. Kolm päeva on liiga lühike aeg legendi tekkimiseks, mis oleks neile sellist mõju avaldanud. Legendi kujunemiseks on vaja aega. See psühholoogiline fakt nõuab ammendavat seletust. Mõtelge nende tunnistajate, meeste ja naiste iseloomule, kes andsid maailmale kõigi aegade kõrgeima eetilise õpetuse. Isegi nende vaenlaste tunnistuste järgi on teada, et nad toimisid ka oma elus selle õpetuse kohaselt. Katsuge endale ette kujutada järgmist, psühholoogiliselt absurdset varianti: väike hulk täielikult lüüasaanud argpükse koguneb ühel päeval kusagil toauberikus ning mõne päeva möödudes muutub ühtseks grupiks, keda ei saa sundida vaikima mingite tagakiusamistega. Püüda seda radikaalset muutust seletada vaid nagu pettust, mida püüti maailmale peale sundida – see on täielik absurd.”

Cennet Scott Lataurette kirjutas:

Jeesuse ülestõusmine ja Püha Vaimu jüngrite peale langemise tagajärjed omavad tohutu suurt tähtsust. Nõutud ja pettunud inimesed, kes kurvalt meenutasid seda, kuidas nad lootsid, et Jeesus „on see, kes päästab Iisraeli”, muutusid järsku tulihingelisteks tunnistajateks.”

Paul Lyttle küsib:

Kes on siis need inimesed, tänu kellele muutus ühiskonna kõlbeline struktuur: kas enneolematud petturid või eksinud hullud? Nii üht kui teist varianti uskuda on raskem kui uskuda ülestõusmisesse ning pealegi puudub üksainus, kas või kõige pisem tõestus esimese või teise variandi kasuks.”

Apostlite kõikumatut kindlust – kuni surmani välja – ei ole sugugi kerge seletada. „Britannica“ entsüklopeedia andmetel Origenos teatab, et Peetrus löödi risti pea alaspidi. Herbert Uorkman kirjeldab Peetruse surma järgnevalt: „Nagu meie Issand oli ette öelnud, pandi Peetrusele vöö ümber ning viidi Aureeliuse teed mööda Neero aedade läheduses Vatikani mäele, kus paljud tema vennad olid juba metsikul moel surmatud. Peetruse enda palvel löödi teda risti pea alaspidi, kuna tema enda arvates ei olnud ta väärt kannatama nii nagu tema Issand.”

Garold Mattingly kirjutab oma ajaloolises traktaadis: “Pühad apostlid Peetrus ja Paulus kirjutasid oma tunnistustele alla verega.“

Tertullianus kirjutas: “Keegi ei ole nõus minema surma, kui ta ei ole veendunud oma õiguses.”

Harwardi Ülikooli professor jurist Siimon „Grinliff, kes on palju aastaid õpetanud üliõpilasi, kuidas saavutada seda, et tunnistajad annaksid oma tunnistused ning kuidas teha kindlaks, kas need tunnistused vastavad „tõele, on tulnud järgmisele järeldusele:

Üheski tähtsamate ajalooliste sündmuste ülestähenduses ei leidu taolist ideele ustavuse, kannatlikkuse ja mehisuse näidet. Neil olid kõik reaalsed põhjused selleks, et üksikasjalikult läbi vaadata oma usu alused ning faktide ja tõdede tunnistused, mida nad lõpuni kaitsesid.”

Surma kaudu tõestasid apostlid oma sõnade tõelisust.

Ma tean, et paljud minu kaasaegsed ei ületa isegi tänavat selle nimel, millesse nad usuvad, rääkimata surmaminekust.

 


6. KELLELE ON VAJA SURNUD MESSIAT?

Paljud inimesed on hukkunud õige ürituse eest. Oleme kuulnud tudengist Sant-Diegost, kes põletas enese, avaldamaks protesti Vietnami sõja vastu. Kuuekümnendatel aastatel paljud islamiusulised põletasid end, et tõmmata maailma ühiskonna tähelepanu Kagu-Aasiale.

Apostlite probleem seisnes selles, et nende üritus hukkus ristil. Nad uskusid, et Jeesus on Messias. Nad ei uskunud, et ta võib surra. Nad olid veendunud, et ta loob Jumala riigi ning hakkab valitsema Iisraeli rahvast.

Selleks, et mõista apostlite suhtumist Kristusesse, mõista nende täielikku uskumatust ristilöödud Kristusesse, peame endale selgeks saama ettekujutuse Messiast Kristuse ajal.

Jeesuse elu ja õpetus olid lahendamatus vastuolus kõigi juudi messiase teooriatega. Lapseeast alates sisendati neile, et kui Messias tuleb, saab temast kuninglik võidukas poliitiline juht. Ta vabastab juudid orjusest ning taastab Iisraeli iidse au. Kannatav Messias “oli juudi messiase põhimõtetele täiesti võõras.”

J. F. Scott kirjeldab järgmiselt Kristuse ajastut:

... see oli enneolematute rahutuste periood. Religioossed juhid nägid palju vaeva rahva rahustamisega: kõik ootasid tõotatud Päästjat. See ootuse pinge oli tingitud ka riigi viimaste aegade ajaloo sündmustest. Juba terve juutide põlvkond oli elanud roomlaste valitsemise all, kes igati piirasid nende vabadust. Roomlaste tagakiusamised äratasid juutides patriootilisi meeleolusid. Sel kriitilisel perioodil iidne unistus imelisest pääsemisest ja kuningas-Messiast, kes toob neile pääsemise, sai uue mõtte, kuigi tegelikult midagi uut temas ei olnudki. Evangeeliumites kirjeldatud rahutustele eelnes pikk ootamise periood.

Rahva enamus kujutas Messiat samasugusena nagu palju aastaid tagasi oli Jesaja oma kaasaegsetele: Taaveti Poeg, kes toob juudi rahvale võidu ja õitsengu. Evangeeliumist näeme selgesti, et rahva ettekujutusel Messiast oli kõigepealt rahvuslik ja poliitiline iseloom.”

Heebrea õpetlane Joseph Klausner kirjutab:

Messias muutus järjest mitte ainult suuremaks poliitiliseks juhiks, vaid ka haruldaste kõlbeliste omadustega inimeseks.”

Jacob Cartenhus kirjeldab nõnda Kristuse ajastu juutide meeleolusid: “Juudid ootasid Messiast, kes vabastab neid roomlaste ikkest... messialikud lootused olid rajatud eelkõige rahvuslikule vabanemisele.”

Heebrea Entsüklopeedia“ räägib, et juudid ootasid tõotatud lunastajat Taaveti soost, kes vabastaks neid vihatud võõramaa rõhujate ikkest, teeks lõpu paganlikule Rooma valitsemisele ning looks oma kuningriigi, rahu ja õigluse kuningriigi.“

Sel perioodil elasid juudid tõotatud Messia tuleku lootuses. Jüngrid uskusid Messiasse nii „täpselt”, nagu ka neid ümbritsevad inimesed. Nagu kirjutas Myllar Burrews, “Jeesus oli niivõrd erinev sellest, millisena juudid kujutasid endale ette Taaveti Poega, et isegi tema enda jüngrid ei osanud seostada Messia ideed Jeesusega.”

Jeesuse sünged sõnad tulevasest ristilöömisest ei tekitanud sugugi entusiasmi jüngrites (Lk 9:22). Nagu märgib A. Burrows, tundus, et veel on lootust, et ta vaatab liiga süngelt tekkinud olukorrale, et tema kartused osutuvad põhjendamatuteks... Ristilöödud Kristus – jüngrite meelest tähendas see vaid häbi, selles peitus lahendamatu vastuolu ning suurem osa juutidest jäidki selle veendumuse juurde isegi peale Issanda minekut taevasesse ausse.”

Alfred Edersheimil, endisel Oxfordi professoril oli õigus, kui ta ütles, et „kõige kummalisem kõigest, mida me teame Kristusest, – on aeg, millal ta tuli inimeste juurde.“ (8)

Uuest Testamendist loeme apostlite suhtumisest Kristusesse: nemad ootasid Messiat – võitjat. Peale seda, kui Jeesus oli öelnud jüngritele, et ta peab minema Jeruusalemma ja seal kannatama ja surema, ning seejärel tõuseb ülesse, palusid Jakoobus ja Johannes, et ta lubaks neile, et nad saaksid Tema kuningriigis istuda üks Tema vasakul ja teine paremal pool (Mk 10:32–38). Millisest Messiast nad mõtlesid sel momendil? Kas kannatavast ristilöödud Messiast? Ei iialgi! Nad mõtlesid poliitilisest juhist. Jeesus vastas neile, et nad ei mõistnud tema sõnu ning nad ei tea, mida paluvad.

Kui Jeesus rääkis neile oma kannatustest ja ristilöömisest, ei mõistnud need kaksteist jüngrit, mida Tema selle all mõtleb (Lk 18:31–34)! Nende päritolu ja kasvatus sundis neid eeldama, et neid ootab ees „hea elu“. Ning seejärel oli – Kolgata. Kõik nende lootused, et Jeesus saab nende Messiaks, olid purunenud. Jüngrid läksid nõutuna laiali oma kodudesse. Kõik need aastad olid kulutatud asjata!

Fulleri nim. Teoloogia Seminari Uue Testamendi professor dr. George Ladd kirjutab:

Just sellepärast jüngrid jätsidki ta maha, kui ta kinni võeti. Nad uskusid niivõrd võidukasse Messiasse, kes allutab enesele kõik vaenlased, et kui nad nägid teda alandatuna, piitsaga veriseks pekstuna, mannetu vangina Pilaatuse käes, keda viidi hukkamisele nagu kõige tavalisemat kurjategijat, – siis olid kõik nende messialikud lootused Kristusele purunenud. Psühholoogiast teame, et me kuuleme vaid seda, mida me ootame ning soovime kuulda. Jeesuse ettekuulutus tulevastest kannatustest ja surmast jäi nende poolt kuulmata. Vaatamata tema hoiatustele olid jüngrid täiesti ettevalmistamata...”

Kuid mõne nädala möödudes, vaatamata kõigile varem olnud kahtlustele, tulid jüngrid tagasi Jeruusalemma ning hakkasid ülistama Jeesust kui Päästjat ja Jumalat, kui juutide Messiast. Ainukese veenva tõlgenduse sellele leian ma esimeses kirjas Korintlastele 15:5 – “et ta ilmus... pärast seda neile kaheteistkümnele“. Missugune muu asi oleks võinud anda lootuse kaotanud jüngritele tagasi jõu, et nad läksid kuulutama rahvale Evangeeliumi, kannatasid ning surid ristilöödud Messia eest. Nähtavasti oli ta tõesti “ka pärast oma kannatamist mitme tõestusmärgiga näidanud ennast elavana, ilmudes neile nelikümmend päeva ning rääkides neile Jumala riigist” (Ap 1:3).

Jah, paljud inimesed on surnud tõe eest, kuid apostlite tõde hukkus ristil. Ainult ülestõusmine ning järgnev Kristusega kohtumine suutis veenda tema järgijaid selles, et ta oli tõesti Messias. Ning selle tõestuseks ei ole mitte ainult nende sõnad ja elu, vaid ka nende surm.

 


7. KAS OLETE KUULNUD, MIS JUHTUS SAULUSEGA?

Minu sõber Jack, nii nagu minagi, esineb sageli ülikoolides. Ühel päeval ootas teda üllatus. Tudengid otsustasid korraldada temale avaliku dispuudi “ülikooli ateisti“ osavõtul. Tema „vastaseks” oli filosoofia professor, väga hea kõnemees, kes eriti vaenulikult suhtus kristlusesse.

Jack kõneles esimesena. Ta jutustas üksikasjalikult tunnistustest Jeesuse ülestõusmise kasuks, apostel Pauluse pöördumisest ning lõpuks tunnistas ka seda, kuidas Kristus oli muutnud tema elu, kui ta õppis ülikoolis. Kui ta lõpetas, tuli ette seesama professor. Ta närvitses väga. Ta ei suutnud ümber lükata ei Kristuse ülestõusmise tunnistusi, ega seda, mis Jack oli rääkinud oma elust. Ning siis hakkas ta erilise innuga arutama apostel Pauluse äkilist pöördumist, tema muutumist kristlaseks. Ta rääkis palju sellest, et „inimesed pööravad vahest niivõrd palju tähelepanu sellele asjale, mille vastu nad võitlevad, et lõpuks saab nendest selle pooldaja.“

Siis ütles minu sõber temale:

Sel juhul teie peate olema väga ettevaatlik, muidu võib teist samuti kristlane saada!...

Noor juut nimega Saulus Tarsose linnast oli äge kristlaste vaenlane ja tagakiusaja. Tema muutumine apostel Pauluseks on üks eredamaid ja mõjuvamaid tunnistusi kristluse kasuks.

Saulus oli religioosne tegelane, judaismi fanaatiline pooldaja. Elu Tarsoses andis talle võimaluse tutvuda inimteaduse viimaste saavutustega, sest Tarsos oli ülikoolilinn, kuulus oma filosoofide ja kultuuri poolest. Kreeka maateadlane Strabon hindas väga kõrgelt selle linna huvi hariduse ja filosoofia vastu.

Paulus, nii nagu ta isagi, oli Rooma kodanik. See oli haruldane privileeg. Võib arvata, et ta hästi tundis kreeka kultuuri ja teadust. Ta valdas suurepäraselt kreeka keelt ning demonstreeris dialektide kasutamise oskust. Tema tsiteeris vähetuntud poeete ja filosoofe:

Apotlite teod 17:28 – “sest tema sees elame ja liigume ja oleme meie (Epimenidos), nagu ka mõned teie luuletajaist on ütelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.” (Aratos, Kleanfas);

Tiituse 1:12 – “Üks neist, nende oma prohvet, on ütelnud: “Kreetalased on luiskajad, õelad loomad ja laisklejad vatsad!” (Epimenidos).

Paulus sai juudi hariduse variseride rangetes õpetuse traditsioonides. Ta oli neljateistkümneaastane, kui teda saadeti õppima Hamaliiluse juurde, keda peeti selle aja suurimaks preestriks (ta oli Galileose lapselaps). Paulus rääkis ise, et ta ei ole mitte ainult variser, vaid ka variseri poeg (Ap 23:6). Tal oli põhjust kiidelda oma minevikuga: „Ja et ma juudi õpetuses ette jõudsin mitmest samaealisest oma hõimus, olles palju innukam harrastama oma esiisade pärimusi” (Ga 1:14).

Selleks, et mõista Pauluse pöördumist, peab mõistma tema antikristliku positsiooni põhjust. See põhjus seisnes tema ustavuses juudi käsuõpetusele. Just nimelt see ustavus oligi temapoolse Kristuse ja algkoguduse leppimatu eitamise aluseks.

Jagues Dupont ütleb, et „kristluses solvas Paulust mitte Jeesuse messialiku olemuse tunnistamine, vaid see, et Jeesusele omistati Päästja roll, sest see tegi olematuks käsu rolli päästmiseks...” Paulus oli väga vaenulikult meelestatud ristiusu suhtes kõigepealt sellepärast, et ta oli veendunud, et tee päästmiseks seisneb käsus.

Britannica” entsüklopeedia räägib, et uus juudi sekt, kes nimetas ennast kristlikuks, riivas Pauluse juudikasvatuse olemust väga sügavalt. Tema suurimaks eesmärgiks sai selle sekti hävitamine (Ga 1:13). Ta hakkas tegutsema, et neid kõiki hävitada (Ap 26:9–11). Ta „rüüstas” kogudust (Ap 8:3). Ta läks Damaskusesse kirjadega, mis lubasid tal seal kinni võtta Jeesuse järgijad ja tuua nad kohtusse. Kuid teel temaga juhtus midagi...

Aga Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jerusalemma. Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast; ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ Tema vastas: „Isand, kes sa oled?“ Ja Issand ütles: “Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad! Aga tõuse ja mine linna, ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!” Aga mehed, kes olid temaga teel, seisid ehmunult; nad kuulsid küll häält, aga ei näinud kedagi. Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid Damaskusesse. Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud!

Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: „Ananias!” Tema vastas: “Issand, vaata, siin ma olen!“ Issand ütles temale: “Tõuse ja mine sinna uulitsasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse–nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!” (Ap 9:1–12).

Järgnevast saab selgeks, miks kristlased kartsid Paulust.

“Ananias vastas: “Issand, ma olen nimelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud sinu pühadele Jeruusalemmas; ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes sinu nime appi hüüavad!” Aga Issand ütles temale: “Mine, sest ta on mulle valitud riist, et ta minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette, sest mina tahan temale näidata, kui palju ta peab minu nime pärast kannatama!” Siis Ananias läks ära ja astus sinna majasse. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: “Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!“ Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsegu soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida. Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks.” (Ap 9:13–19).

Paulus kirjutas: “Eks ma olen näinud Jeesust Kristust, meie Issandat?” (1Ko 9:1). Tema võrdsustas Kristuse ilmumist temale Kristuse ilmumisega jüngritele varsti peale ülestõusmist: “... aga pärast kõike ilmus ka minule...“ (1Ko 15:8).

Sest Paulus mitte ainult ei näinud Jeesust, vaid see nägemine pööras kogu ta elu. Tema kuulutas Evangeeliumi mitte oma enda valiku järgi, vaid et see oli tema kohus: “Sest kui ma armuõpetust kuulutan, ei ole mul sellest kiitlemist, sest mu kohus on seda teha...” (1Ko 9:16).

Seejuures tuleb öelda, et kohtumine Jeesusega ning järgnev Pauluse pöördumine tulid temale täiesti ootamatult:  “...et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast”

(Ap 22:6). Paulusel ei olnud vähimatki ettekujutust, kelle oma on see jumalik hääl, kes kutsub teda taevast. Ja kui hääl ütles, et see on Jeesus Naatsaretist, siis see teade vapustas teda ja ta värises üleni.

Kuigi me ei tea kõiki üksikasju, kronoloogilisi ja psühholoogilisi sellest, mis juhtus Paulusega teel Damaskusesse, kuid me teame kindlalt, et see sündmus muutis täielikult kogu tema elu.

Kõigepealt muutus põhjalikult Pauluse iseloom. „Britannica” entsüklopeedia kirjeldab teda enne pöördumist kui kurja, raevukat, leppimatut religioosset fanaatikut, kõrgi ning halva iseloomuga.

Peale pöördumist muutus ta pikameelseks, heasoovlikuks, ohvrimeelseks, kasupüüdmatuks.

Cennet Scott Lataurette räägib:

Sügav religioosne elamus, mis pööras ümber kõik vanad tõekspidamised, andis Pauluse elule uue mõtte, ta muutis neurootilise temperamendiga tähtsusetu inimese mõjukaks jutlustajaks.”

Teiseks muutus suhtlemine Sauluse ja Jeesuse jüngrite vahel. Ta veetis mõned päevad jüngritega Damaskuses (Ap 9:19). Ning me teame, et kui Paulus tuli jüngrite juurde, võtsid nad teda sõbralikult vastu ja toetasid teda.

Kolmandaks muutusid Pauluse põhimõtted. Armastades ikka oma juudi rahvast, muutus ta kristluse ägedast vastasest tema tulihingeliseks kuulutajaks. “Ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistsdes, et seesama on Jumala Poeg.” (Ap 9:20).

Muutusid Pauluse intellektuaalsed tõekspidamised. Tema kogemused sundisid teda tunnistama, et Jeesus oli Messias, vastamata sellele, et see oli täielikus vastuolus variseride ideedega messiasest. Tema uus kujutlus Kristusest oli täielik pööre tema tõekspidamistes!

Jagues Dupont märgib, et peale seda, kui Paulus „nii kirglikult eitas seda, et ristilöödud inimene saab olla Messias, sai ta usu, et Jeesus oli tõeliselt Messias ning selle usu tõttu muutusid täielikult kõik tema ideed messiasest.”

Nüüd ta suutis mõista, et Jeesuse ristisurm, mis varem tundus talle Jumala needusena ja inimelu haletsusväärse lõpuna, kujutas tegelikult endast tegu, milles Jumal Kristuse kaudu lepitas ennast maailmaga. Paulus mõistis lõpuks, et ristisurma kaudu Kristus „sai needuseks meie eest” (Ga 3:13) ja “patuks meie eest” (2Ko 5:21).

Jeesuse surm ei olnud mitte kaotus, vaid suur võit, kuna ta oli võidetud ülestõusmise kaudu. Rist lakkas olemast komistuskiviks“, temast sai Jumaliku päästmise tõeline olemus. Pauluse misjonärijutluste sisu oli selline: “seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma ja üteldes: „ See Jeesus, keda mina teile kuulutan, on Kristus!”” (Ap 19:3).

Neljandaks muutus tema tegevuse mõte. Mittejuutide vihkajast muutus ta misjonäriks, kes kuulutas just neile. Juudiusu fanaatikust muutus ta evangelistiks. Olles juut ning variser, suhtus Saul põlastavalt mittejuutidesse, pidades neid, võrreldes valitud rahvaga, madalamaks rassiks. Juhtum Damaskuses muutis teda veendunud apostliks, kes pühendas oma elu sellele, et aidata mittejuute. Temale ilmunud Kristuses nägi Paulus kõikide rahvaste Päästjat.

Vana juudiusku säilitavast variserist muutus ta uue radikaalse sekti, kristluse, propageerijaks, kuigi just selle vastu oli ta varem nii ägedalt võidelnud.

Paulus oli niivõrd muutunud, et “kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: „Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?””

Ajaloolane Philip Schaff väidab, et “Pauluse pöördumine ei ole pöördepunktiks mitte ainult tema isiklikus elus, vaid ta kujutab endast tähtsat ajastut kogu apostlikoguduse ajaloos ning tegelikult ka inimkonna ajaloos. Seda sündmust, arvestades tema tagajärgi, võib võrrelda vaid Nelipühapäeva imega. Ta kindlustas kristluse ülemaailmse võidu.“

Kord juhtusin ma Houstoni ülikoolis einestama ühe tudengi kõrvale. Me hakkasime rääkima kristlusest ning tema ütles mulle, et ei ole olemas mingeid ajaloolisi tõendusi ei kristluse ega ka Kristuse kohta. Ta oli ajaloo teaduskonna üliõpilane, ning tema raamatute hulgas nägin ma Rooma ajaloo õpikut. Ta nõustus küll sellega, et selles raamatus on peatükk apostel Paulusest ja kristlusest. Ta oli lugenud selle läbi ja väga imestunud, et see peatükk algab jutustusega Sauli elust Tarsoses, lõpeb aga apostel Pauluse elu kirjeldamisega. Peatüki viimases lõigus oli öeldud, et jääb täiesti ebaselgeks, mis oli siis vahepeal juhtunud. Siis ma võtsin lahti Apostlite tegude raamatu ja selgitasin talle, et Kristus ilmutas ennast Paulusele peale ülestõusmist. Siis tudeng nõustus sellega, et see on kõige loogilisem seletus, miks Paulus pöördus kristluse poole. Hiljem, aja möödudes, võttis ta Kristuse vastu kui oma Päästja.

Elias Andrens räägib: “Selles „variseride variseri” põhjalikus pöördumises on paljud leidnud selle religiooni – kristluse tõe ja väe, samuti aga ka Kristuse isiku väärtuse ja missiooni kõige veenvama tõenduse.”

Professor Archibald MacBride Aberdeeni ülikoolist kirjutas Pauluse kohta: „Tema tegude kõrval... kahvatuvad Makedoonia Aleksandri ja Napoleoni võidud.”

Klement räägib: „Paulus vaevles seitse korda ahelates, kuulutas Evangeeliumi Idas ja Läänes, läks Läänes kuni ookeani rannikuni ning suri märtrina valitsejate käte läbi.”

Paulus ei väsinud kordamast, et elav, ülestõusnud Jeesus muutis ära tema elu. Ta oli niivõrd veendunud selles, et Kristus tõusis surnuist üles, et ta ka ise suri märtri surma oma usu eest.

Kaks professorit Oxfordist: Gilbert West ja Lord Lyttlton, püstitasid endale eesmärgi – purustada ristiusu põhialused. West tahtis tõestada ülestõusmise põhimõtte valelikkust, Lyttlton aga kavatses tõestada, ot Saul Tarsosest ei pöördunud ristiusku. See aga lõppes sellega, et nad mõlemad tulid täiesti vastupidistele järeldustele ning nendest said Jeesuse veendunud järgijad. Lord Lyttlton kirjutab: „Tähelepaneliku uurija jaoks on ainuüksi Pauluse pöördumine ja apostlik teenimine küllaldaseks tõenduseks sellest, et kristlus oli Jumalik Ilmutus.”

Lõpuks kirjutab ta, et kui Pauluse elus oli tõesti kakskümmend viis aastat kannatusi ja Kristuse teenimist, siis tema pöördumìne ristiusku pööras ootamatult ringi kogu tema elu. Kui ta aga tõesti pöördus ristiusku, siis tähendab, et Jeesus tõeliselt tõusis surnuist üles, sest mida Paulus oma elus ka ei räägiks või ei teeks, seostas ta seda alati selle hetkega, millal ta nägi ülestõusnud Kristust.

 


8. KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD! TÕESTI, TA ON ÜLES TÕUSNUD!

Kord küsis minult üks tudeng Uruguais.

Professor McDowell, miks Teie ei või lahti öelda ristiusust?

Ma vastasin talle: “Ühel väga lihtsal põhjusel. Ma ei leia mingit muud seletust ühele inimkonna ajaloo sündmusele: Jeesuse Kristuse ülestõusmisele.

Ma pühendasin üle 700 tunni selle küsimuse uurimisele, väga tähelepanelikult ja üksikasjalikult uurisin tema algeid ning tulin järgmisele järeldusele: Jeesuse Kristuse ülestõusmine – see on üks kõigi aegade kõige kuritahtlikum, julmem ja salakavalam inimkonnale pealesurutud pettus või inimkonna kogu ajaloo tähtsaim fakt.

Vaidlused ülestõusmise ümber viivad küsimuse “Kas kristlusel on reaalne alus?” nähtuse valdkonnast ajaloo valdkonda.

Kas kristlusel on ajalooliselt vastuvõetav vundament? Kas meil on piisavalt tõestusi usuks ülestõusmisse? Toon mõningad faktid selle küsimuse kohta:

Jeesus Naatsaretist, juudi prohvet, kes kinnitas, et ta on Kristus, kellest olid ette kuulutanud prohvetid Vanas Testamendis, oli kinni võetud; tema üle mõisteti kohut kui poliitilise kurjategija üle ning teda löödi risti.

Kolm päeva pärast tema surma ning matmist tulid mõningad naised tema haua juurde ning avastasid, et ihu oli kadunud. Jeesuse jüngrid kinnitasid, et Jumal on teda surnuist üles äratanud ning et enne taevasse minekut ilmus ta neile mitmel korral.

Sel alusel tekkinud ristiusk levis kogu Rooma impeeriumis ning mõjustas ajaloo käiku paljude sajandite jooksul.

Ning nüüd küsimus: kas Jeesuse ülestõusmine leidis aset tõeliselt?

 

JEESUSE MATMINE

Juutide matmisviisi kohaselt mähiti Jeesuse ihu linastesse riietesse. Jeesuse ihule ja linastele riietele oli määritud ligi 50 kg aromaatseid kleepuvaid segusid (Jh 19:39– 40).

Pärast seda, kui ihu oli pandud kalju sees asuvasse hauda (Mt 27:60), veeretati ta uksele suur kivi (raskusega umbes kaks tonni), mida liigutati hoovade süsteemi abil (Mk 16:4).

Rooma sõdurid, kes olid kuulsad oma distsipliini poolest, olid pandud haua ust valvama. Hirm range karistuse eest “sundis neid laitmatult täitma sõjaväe kohust, eriti öövahetustes.”

Valveülemad pitseerisid haua ukse Rooma pitseriga, Rooma väe ja võimu sümboliga. Igaüks, kes oleks proovinud kivi eest ära lükata, oleks ära rikkunud pitseri ning sellega astunud üle käsust ja langenud range karistuse alla.

Ja siiski oli haud tühi!

 

HI HAUD

Jeesuse jüngrid rääkisid, et ta tõusis surnuist üles. Nad kinnitasid, et ta ilmus neile neljakümne päeva vältel (Ap 1:3).

Apostel Paulus rääkis, et ükskord ilmus ta ühekorraga rohkem kui viiesajale inimesele, kellest suurem hulk olid siis veel elus ning võisid kinnitada Pauluse sõnu (1Ko 15:3–8).

A. Ramsey kirjutab:

Ma usun ülestõusmisesse peale kõige muu, ka sellepärast, et ilma temata ei leidu seletust paljudele teistele faktidele.” Tühi haud – “see on liiga skandaalne fakt, et seda eitada.”

Paul Altaus kirjutab, et “keegi ei oleks uskunud ühtki päeva, ühtki tundi jutte ülestõusmisest, kui ihu puudumine hauas ei oleks tõestatud kui kõigile tuntud fakt.”

Paul Maier tuli järgmisele järeldusele: „Kui meie üksikasjalikult ja erapooletult kaalume läbi kõik olemasolevad tunnistused, siis kõigi ajalooliste uuringute alusel me tuleme tõetruule järeldusele: haud, kuhu oli pandud Jeesus, oli sel hommikul tõesti tühi. Seniajani ei ole leidunud ka kõige vähimatki tunnistust – ei kirjanduslikes allikates, ei „epigraafikas, ei arheoloogias, mis oleks ümber lükanud selle järelduse.“

Kuidas siiski seletada seda, et haud oli tühi? Võib-olla oli selleks mingi loomulik põhjus?

Toetudes ümberlükkamatutele ajaloolistele tõestustele usuvad kristlased, et Jumalalt lähtuv üleloomulik vägi äratas Jeesuse üles füüsiliselt, ajaliselt ja ruumiliselt. Muidugi, mõnedel on sellesse raske uskuda. Kuid sellesse mitte uskuda – see tähendab puutuda kokku probleemidega, mida on veelgi raskem lahendada.

Suurt tähtsust omab haua seisukord peale ülestõusmist. Rooma pitser oli ära lõhutud, see tähendas (sellele, kes oli teda ära lõhkunud) viivitamatut pea alaspidi ristilöömist, Tohutu suur kivi oli mitte lihtsalt paigast nihutatud, vaid üldse eemale veeretatud suure haua juurest, nagu ta oleks ära tõstetud. Valve oli minema jooksnud.

Ajalooteadlase Jactini töös on loetletud kaheksateist käsust üleastumist, mille eest valvesõdureid karistati surmanuhtlusega. Nende seas on ka juhus, kui sõdur jääb postil olles magama või lahkub omavoliliselt postilt.

Naised tulid haua juurde ning nägid, et see oli tühi. Nad sattusid segadusse, läksid tagasi ja kutsusid mehi. Peetrus ja Johannes tulid jooksuga haua juurde. Johannes jõudis kohale esimesena, kuid ei julgenud hauda siseneda. Ta vaatas sisse, nägi seal surilina, mis osaliselt oli säilitanud inimese ihu kuju, kuid see oli tühi. Ihu oli lahkunud surilinast, et alustada uut elu. Võib öelda, et säärane vaatepilt võib teha usklikuks igaüht, kas või hetkeks.

Kõik teooriad, mis püüavad seletada ülestõusmist loomulike põhjustega, on väga ebatõenäolised. Tegelikult kinnitavad nad vaid usku ülestõusmisse.

 

VÕIB-OLLA EI OLE SEE ÕIGE HAUD?

Teooria, mida levitab Kirsopp Laick, eeldab, et naised, kes teatasid ihu kadumisest, lihtsalt eksisid hauaga. Sel juhul jüngrid, kes jooksid nende järel kohale, pidid ka tulema teise haua juurde.

Kuid meie võime olla täiesti kindlad selles, et juudi võimud, kelle korraldusel haua juurde oli pandud valve (just nimelt selleks, et ihu ei saaks ära varastada!), ei eksinud mingil juhul haua asukohaga. Samuti ka valvesõdurid, kes olid seal.

Kui jüngrid oleksid tõesti sattunud vale haua juurde, siis juudi võimuesindajad oleksid kohe võtnud Kristuse ihu välja õigest surnuhauast ning kõik jutud ülestõusmisest oleks igaveseks lõpetatud.

Teine ratsionalistliku seletuse variant väidab, et Kristuse ilmumine pärast ülestõusmist kujutab endast lihtsalt nägemusi, s. o. pettekujutlusi. See hüpotees aga ei ole vastavuses psühholoogia seadustega, mis juhivad nägemuslikke pettekujutusi; ta ei sobi kuidagi ajaloolise situatsiooniga ega ka ka apostlite hingelise seisundiga.

Ning veel, kus oli siis tõeline ihu ja miks keegi ei ole teda näinud?

 

MINESTUSE TEOORIA

Seda teooriat levitas laialt Venturini mõni sajand tagasi ning ka käesoleval ajal tullakse vahest tagasi selle juurde. Teooria pooldajad väidavad, et Jeesus tegelikult ei surnudki, ta lihtsalt kaotas kurnatusest ja verekaotusest teadvuse. Kõik arvasid, et ta oli surnud, kuid hiljem tuli ta teadvusele, jüngrid aga arvasid, et ta tõusis surnuist üles.

Skeptik Devid Friedrich Straus ise küll ei usu ülestõusmisse, kuid “minestuse teooria“ kohta räägib järgmist:

Seda ei saa olla, et inimene, keda poolsurnuna rööviti hauast; kes nõrkusest ei suutnud püsti seista, kes vajas arstiabi, sidumisi ja ravi ning kes oli täiesti abitu füüsiliste kannatuste tagajärjel, oleks järsku avaldanud oma jüngritele muljet kui inimene, kes on surma võitnud. Elu Kuninga mõju. Kuid just see mõjujõud saigi jüngrite kõikide edaspidiste tunnistuste aluseks. Niisugune elusse ärkamine oleks võinud ainult vähendada seda muljet, mida ta neile avaldas, nii oma elus kui ka surmas. Parimal juhul oleks ta toonud kogu loosse mingi tundevarjundi, kuid mingil juhul ei oleks suutnud muuta jüngrite kurbust entusiasmiks ning suurendada nende austust Kristuse vastu religioosse kummardamiseni.”

 

IHU ON ÄRA VARASTATUD?

On olemas veel üks teooria: jüngrid varastasid ihu ära sel ajal, kui valvesõdurid magasid (Mt 28:1–15).

Jüngrite nukrus ja argus on suurteks argumentideks selle teooria vastu. Kuidas nad äkki said muutuda niivõrd julgeteks ja kindlameelseteks, et varastada ihu hauast otse valvesõdurite salga nina alt? Nad ei olnud hoopiski nii reipas meeleolus, et nii julgelt tegutseda.

J. N. Anderson on endine Londoni ÜIikooli õigusteaduse teaduskonna dekaan, Ida ja Aafrika Instituudi idaseaduste osakonna juhataja, Londoni Ülikooli juures asuva Õigusteaduse Instituudi direktor. Ta räägib järgmise hüpoteesi selle kohta, et jüngrid olevat Kristuse ihu ära varastanud:

See oleks vastuolus kõigega, mida meie nendest teame; nende eetiliste põhimõtetega, kogu nende elulaadiga. Peale selle, see hüpotees ei seleta ka kõige vähemal määral jüngrite imelist muutust, sest õnnetutest, ahastavatest põgenejatest muutusid nad tunnistajateks, kelle mehisust ei suutnud murda mingid piinad.”

On veel üks teooria: juudi ja rooma valitsejad võtsid ise ihu hauast ära. Kuid see teooria ei ole sugugi veenvam kui ihu varastamine hauast jüngrite poolt. Kui valitsejad ise oleksid võtnud ihu hauast ära või kasvõi oleksid teadnud, kus ta asub, miks nad siis ei astunud välja omapoolsete selgitustega, kui jüngrid hakkasid kuulutama Jeesuse ülestõusmist? Miks nad ei öelnud, kus ta nimelt asub?

Miks nad ei võtnud surnukeha, pannud ta vankrile ega viinud teda läbi Jeruusalemma? Niisugune tegu oleks kohe kristlusele lõpu teinud.

Dr. John Warwick Montgomery ütleb selle kohta järgmist:

Lõpuks on täiesti võimatu uskuda seda, et algkristlased võisid fabritseerida säärast valet ning kuulutada seda inimestele, kes oleksid saanud selle ümber lükata lihtsalt sel teel, et näitaksid Jeesuse surnukeha.”

 

TUNNISTUSED ÜLESTÕUSMISE KASUKS

Professor Thomas Arnold, kuulsa kolmeköitelise Rooma ajaloo autor, uue ajaloo kateedri kaastööline Oxfordis, mõistis väga hästi tunnistuste tähtsust ajalooliste faktide kindlakstegemiseks. Tema kirjutas:

Palju aastaid olen ma uurinud teiste epohhide ajalugu, uurisin ning kaalusin igati nende autorite tunnistusi, kes kirjutasid nendest ajastutest. Ma ei tea ühtki muud fakti inimkonna ajaloos, mis eelarvamusteta uurija silmis oleks kinnitatud veenvamate või ammendavamate tõestustega kui see suur Jumala imetegu, mida Jumal andis meile, näitamaks, et Kristus suri ning tõusis surnuist üles.“

Inglise teadlane Brooke Foss Westcott kirjutas:

“Kõigi tunnistuste summa alusel võib julgelt öelda, et ükski sündmus ajaloos ei ole nii täiuslikult ja igakülgselt dokumenteeritud kui Kristuse ülestõusmine. Vaid eelarvamuslik ürgne veendumus selle sündmuse ebatõelisuses võib sundida uurijat olemasolevaid tõendusi puudulikeks pidama.“

Dr. Saimon Grinlif oli üks suurimaid Ameerika juriste. Ta oli kuulus õigusteaduse professor Harwardi ülikoolis; ta oli ka sama ülikooli skandinaavia õiguse professor; enne teda töötas sellel kohal kohtunik Josef Story. Kuulsas “Ameerika elulugude” sõnaraamatus kirjutab temast G. Notts:

Harwardi ülikool saavutas sellise väljapaistva koha Ameerika Ühendriikide omataoliste ülikoolide seas tänu Story ja Grinlifi pingsale tööle.”

Töötades Harwardis õigusteaduse professorina kirjutas Grinlif raamatu juriidilistest väärtustest, mida omavad apostlite tunnistused Jeesuse ülestõusmise kohta. Ta välistab kui võimatu selle oletuse, et jüngrid “oleksid suutnud nii tungivalt kaitsta tõdesid, mida nad kuulutasid; kui Jeesus tegelikult ei oleks olnud surnuist üles tõusnud ning kui see fakt ei oleks neile sama hästi teada kui iga teine fakt.”

Grinlif tuli järeldusele, et Kristuse ülestõusmine on üks kõige tõesemaid ajaloo sündmusi, kui lähtuda juriidiliste tõenduste hindamise reeglitest, mis kehtivad tavalistes kohtutes.

Teine jurist, Frank Morisson, otsustas tunnistused ülestõusmisest ümber lükata. Ta ei eitanud, et Jeesus võib-olla oli elanud kõige kaunima elu, mida inimene on kunagi elanud. Kuid kui jutt puudutas ülestõusmist, siis väitis ta, et see on müüt, millega keegi hiljem “ilustas” Jeesuse tegelikku lugu.

Ta otsustas kirjutada Jeesuse elu viimastest päevadest. Ülestõusmist ta loomulikult ei kavatsenud üldse mainida. Ta oli veendunud, et ratsionalistlik ning arukas lähenemine Jeesuse eluloole võtab lihtsalt päevakorrast ära küsimuse Jeesuse ülestõusmisest.

Kuid peale seda, kui ta tutvus kõigi faktidega professionaalse juristi seisukohalt, muutis ta oma arvamust. Lugu lõppes sellega, et ta kirjutas suurt huvi tekitanud raamatu nimega: “Kes siiski  veeretas kivi ära?” Esimene peatükk kandis nimetust “Raamat, mis ei tahtnud saada kirjutatud”, ülejäänud peatükkides aga kaitses ta kindlalt tunnistusi Kristuse ülestõusmise kasuks.

Meie päevil inimene, kes usub Jeesusesse Kristusesse, võib olla 100 protsenti kindel, nagu olid veendunud algkristlasedki – et tema usk ei ole rajatud müütidele ja legendidele, vaid kindlalt tõestatud juriidilisele faktile: Kristus on surnuist üles tõusnud, haud oli tühi.

Ning mis on kõige tähtsam, – iga usuletulnu saab meie päevil ise tunnetada ülestõusnud Kristuse väge oma elus. Kõigepealt – ta teab, et talle on andeks antud tema patud (1Ko 15:3). Teiseks, talle on tõotatud igavene elu ja ülestõusmine (1 Kor. 15:19–26). Kolmandaks, ta pääseb mõttetu ja tühise elu kammitsatest ning võib saada uuslooduks Jeesuses Kristuses (Jh 10:10; 2Ko 5:17).

Mida mõtlete teie sellest?

Millise otsuse teete teie?

Mida mõtlete teie tühjast hauast? Endine Inglismaa peakohtunik lord Darling, uurides juristi seisukohalt kõiki olemasolevaid andmeid, tuli järeldusele:

Meil on niivõrd palju ümberlükkamatuid tunnistusi, positiivseid ja negatiivseid, otseseid ja kaudseid, et iga mõistliku kohtu otsus saab olla vaid üks: jutustus ülestõusmisest – on tõde.”

Kristus on üles tõusnud!

Tõesti, ta on üles tõusnud!

 


9. KES ON SIIN TÕELINE MESSIAS? TÕUSKE PALUN PÜSTI!

Jeesusel oli suur hulk tõestusi selle kohta, et Ta on Messias, Jumala Poeg. Selles peatükis vaatleme meie vaid üht nendest tõestustest, nimelt – prohveteeringute täitumist tema elus.

Et näidata kaasinimestele, et ta on Messias, tuletas Jeesus ise pidevalt neile meelde Vana Testamendi prohveteeringuid.

Galaatia kirjas 4:4: “Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla.“ See näitab seda, et Jeesuses Kristuses said teoks prohveteeringud.

Ja ta hakkas peale“ Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli üteldud.” (Lk 24:27).

Siis ta ütles neile: “Need on kõned, mis ma teile rääkisin veel teie juures olles; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!“ (Lk 24:44).

Ta rääkis: “Sest kui te usuksite Moosest, usuksite te ka mind, sest tema on minust kirjutanud.“ (Jh 5:46). Ja veel: “Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha minu päeva. Ja ta nägi seda ja oli „rõõmus!“ (Jh 8:56).

Apostlid, nende hulgas ka need, kes kirjutasid Uut Testamenti, nimetasid pidevalt täideläinud prohveteeringuid, kui neil oli vaja tõestada, et Jeesus on tõeliselt Jumala poeg, Messias, Päästja. “Aga Jumal on nõnda lasknud täide minna, mis tema kõigi oma prohvetite suu kaudu on ette kuulutanud, et tema Võitu peab kannatama.“ (Ap 3:18).

Ja Paulus läks oma kombe järgi sisse „nende juurde ja kõneles neile kolmel hingamispäeval Kirjast, seletades ja tõestades, et „Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma, üteldes: „See Jeesus, keda mina „teile kuulutan, on Kristus!“ (Ap 12:2–3).

“Sest ma olen teile kõigepealt teada annud, mida „ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude“ eest kirjade järgi ja et ta „maeti ja et ta äratati üles kolmandal päeval kirjade järgi.“ (1Ko 15:3–4). Teiste sõnadega, Kristuse surm oli ette kuulutatud Vanas Testamendis, mis oli kirjutatud palju aega enne tema maailma tulekut.

Vanas Testamendis on ligi kuuskümmend põhiprohveteeringut ning ligi 290 täpsustust, mis olid täide läinud ühes inimeses – Jeesuses Kristuses.

Neid ettekuulutusi, mis on täide läinud Kristuses, on kasulik vaadelda kui tema “passi”. Teie ei ole arvatavasti kunagi endale aru andnud, mis tähtsus on teie passi täpsetel andmetel, kuid just need pisiasjad eristavad teid viiest miljardist kaasinimesest, kes elavad meie planeedil.

 

AJALOOLINE “PASS“

Jumal kirjutas ajalukku veel suurema täpsusega need tundemärgid, mis eristavad tema Poega, Messiat, inimkonna Päästjat kõigist inimestest, kes on kunagi elanud maa peal – minevikus, olevikus ja tulevikus. Nende tundemärkide üksikasjad on kirjutatud Vanas Testamendis. See dokument oli koostatud 1000 aasta jooksul, ning ta sisaldab üle 300 märgi Jumala Poja tuleku kohta. Tõenäosuse teooria järgi on olemas vaid üks „šanss kümnest, et isegi nelikümmend niisugust ettekuulutust võivad täide minna ühes inimeses.

Inimese kindlakstegemise ülesanne Jumala poolt antud juhiste järgi oli keeruline veel selle fakti tõttu, et kõik prohveteeringud Messia kohta olid lausutud vähemalt 400 aastat enne seda, kui ta pidi tulema inimeste juurde.

Siin võivad mõned muidugi vastu vaielda, et need prohveteeringud võisid olla kirjutatud juba peale Kristust ning lihtsalt kokku sobitatud tema eluga. See väide võib esimesel pilgul näida põhjendatuna, kuid ainult sel juhul, kui mitte teada, et juba umbes 150–200 a. e. m. a. Vana Testamendi vana-heebreakeelne tekst oli tõlgitud kreeka keelde. Seda kreekakeelset tõlget lahutab nende ettekuulutuste täitumisest Kristuses vähemalt kaks aastasada.

Loomulikult, vaid tõeline Messias võis sobida tundemärkidega, mida andis Jumal. „On teada umbes nelikümmend juhust, kus inimesed väitsid, et nad on juutide Messiad. Kuid ainult üks nendest – Jeesus Kristus – toetus seejuures täideläinud prohveteeringutele ning ainult tema puhul olid need tõestused veenvad.”

Vaatleme nüüd, mis üksikasjad need siis on? Millised sündmused pidid eelnema või kokku langema Jumala Poja tulekuga?

Kõigepealt tuleme tagasi Moosese raamatu juurde (1Mo 3:15). See on esimene ettekuulutus messiasest. Kogu Pühakirjas sünnib vaid üks inimene “naise seemnest“, kõik teised sünnivad mehe seemnest. Siin räägitakse inimesest, kes tuleb maailma ja purustab saatana töö („kes purustab su pea”).

Moosese raamatus (p. 9 ja 10) täpsustab tundemärke Jumal järgnevalt. Noal oli kolm poega: Seem, Haam ja Jaafet. Kõik tänapäeval elavad rahvad pärinevad ühest nendest kolmest vennast. Kuid selle ütlusega võtab Jumal tegelikult ära võimaluse Messia sünniks kahelt  kolmandikult rahvalt. Messias tuleb ainult Seemi järeltulijatest.

Edasi, kui me läheneme 200. aastale e. m. a., näeme, et Jumal kutsus inimese nimega Aabram Kaldea Uurist. Kõneluses Aabramiga väljendub Jumal veel konkreetsemalt, öeldes, et Messiaks saab üks tema järeltulijatest (1Mo 12; 17; 22). Kõik perekonnad maa peal saavad õnnistatud Aabrahami kaudu. Kui Aabrahamile olid sündinud kaks poega, Iisak ja Ismael, valis Jumal teise poja, Iisaki, ning tõmbas sellega ringi veelgi koomale (1Mo17; 21).

Iisakil oli kaks poega: Jaakob ja Eesav. Ning Jumal valis Jaakobi järelsoo (1Mo 28; 35:10–12; 4Mo 24:17).

Jaakobil oli kaksteist poega, kellest põlvnevad kaksteist Iisraeli suguharu. Jumal heitis kõrvale üksteist Iisraeli kaheteistkümnest suguharust ning eraldas Juuda suguharu. Kõigist Juuda järeltulijatest langes Jumala valik ainult harule, mis tuleb Iisaist (Js 11:1–5). Ring tõmbub järjest koomale...

Iisail oli kaheksa last. Kuid 2. Saamueli raamatus (7:12–16) ja prohvet Jeremija raamatus (23:5) Jumal heidab kõrvale seitse kaheksandikku Iisai järeltulijatest: meie saame teada, et Jumala Saadik tuleb mitte ainult naise seemnest, mitte ainult Seemi järeltulija, mitte ainult juutide seast, mitte ainult Iisaki, Jaakobi ja Juuda võsu, vaid ka seda, et ta tuleb Taaveti soost.

Prohveteering, mis on dateeritud l012. aastaga e. m. a. (Ps 22:7–19; Sk 12:10; võrdle ka 3:15), kuulutab ette, et selle Saadiku käed ja jalad saavad olema läbi pistetud (s. t. nagu tehakse ristilöömisel). See kirjeldus on tehtud 800 aastat enne seda, kui säärasel viisil hukkamine (roomlaste poolt) kasutusele võetud.

Jesaja (7:14). lisab juurde, et ta sünnib neitsist: loomulik sünnitus ebaloomuliku eostuse puhul – see on juba element, mis ei mahu inimlike võimaluste ja kontrolli raamidesse.

Mitmed ettekuulutused Jesaja poolt (8:14; 28:16; 49: 6; 50:8; 52:53; 60:3) ja Lauludes (22:8,9; 118:22) kirjeldavad seda ühiskondlikku õhkkonda ja reaktsiooni, mis võtab vastu Jumala Saadiku: tema oma rahvas, juudid, ei võta teda vastu, aga mittejuudid usuvad temasse.

Enne teda tuleb tema ettekuulutaja (Js 40:3; Ml 3:1), – „hüüdja hääl kõrves“, kes valmistab teed Issandale, – Ristija Johannes.

 

KOLMKÜMMEND HÕBETÜKKI

On vaja samuti tähele panna seitset täpsustust, mis üha enam konkretiseerivad tulevat draamat (Sk 11; 11–13; Ps 41; võrdle Jr 32:6–15 ja Mt 29:3–10).

Jumal pöörab tähelepanu sellele, et Messias

I) reedetakse,

2) et teda reedab tema sõber,

3) kolmekümne rahatüki eest,

4) et rahatükid on hõbedast,

5) et nad visatakse maha,

6) templi põrandale

7) et nende eest ostetakse potissepa põld.

Miika raamatust (5:1) loeme, et kõigist maailma linnadest valis Jumal Petlemma, elanike arvuga alla 1000 inimese, Messia sündimispaigaks.       

Reas prohveteeringutes näitas Jumal ära isegi ajaperioodi, mil tuleb tema Saadik. Näiteks Malakia 3:1 ning neljas teises Vana Testamendi kirjakohas on öeldud, et Messias peab tulema siis, kui on veel alles püsti Jeruusalemma tempel. See ettekuulutus on tohutu tähtsusega, kuna see tempel purustati m. a. j. 70. aastal ning ta ei ole seniajani taastatud.

Täpne genealoogia, sündimise koht, aeg ja viis, rahva reaktsioon, reetmine, hukkamise viis... See on ainult väike osa nendest sadadest üksikasjadest, milledest koosneb „pass“, mille järgi võib ära tunda Jumala Poega, Messiat, inimkonna Päästjat.

 

VÕIB-OLLA OLI SEE LIHTSALT KOKKUSATTUMINE?

Kriitik võib öelda: „Need ettekuulutused on ju osaliselt täide läinud J. Kennedis, M. L. Kingis. G. A. Nasseris jne.”

Jah, võib-olla tõesti võib leida kaks või kolm inimest, kelle elus on täitunud mõningad ettekuulutused, – kuid mitte kõik kuuskümmend peamist prohveteeringut ja 270 täpsustust. Muide, kui te oskate leida kedagi, välja arvatud Jeesus, kas praegu elavatest või surnutest, kelle elus on täitunud vaid pooled ettekuulutused Messiast, mis on loetletud Fred John Meldau raamatus „Messias mõlemas Testamendis“, siis ameerika kirjastus „Christian Victory Publishing Company“ Denveris on valmis maksma teile autasu 1000 dollarit.

Peter Stoneri raamatu „Teadus kõneleb“ eessõnas kirjutab Ameerika Teadusühingu sekretär Harold Hartsler:

Raamatu „Teadus kõneleb” käsikiri oli hoolikalt läbi uuritud komitee poolt, kelle koosseisu kuulusid Ameerika Teadusühingu liikmed, samuti ka selle ühingu Täidesaatva komitee poolt, Mõlema komitee liikmed tulid järeldusele, et tervikuna on see raamat usaldusväärne ja täpne selles osas, mis puudutab temas sisalduvat teaduslikku materjali. Temas leiduv materiaalne analüüs põhineb tõenäosusteooria põhimõtetel, mis ei kutsu esile mingeid vastuväiteid; professor Stoner on kasutanud neid põhimõtteid asjakohaselt ja veenvalt.”

Järgnevalt toodud tõenäosuse näited on võetud sellest raamatust eesmärgil demonstreerida, et tõenäosusteooria välistab kokkusattumise võimaluse antud juhul.

Stoner räägib, et kasutades tõenäosusteooria tänapäeva meetodeid kaheksa prohveteeringu juures, „meie saame kokkuvõttes järgmise tulemuse: võimalus, et mingi inimene oleks võinud elada tänapäevani ning temas oleks täitunud kõik need kaheksa ettekuulutust, võrdub 1/1017.“ See tähendab – üks šanss 100 000 000 000 000 000-st. Et aidata meid ette kujutada sellist summat, toob Stoner järgmise näite: „Kujutage ette, et me võtame 1017 hõbedollareid ning laotame nad Texase territooriumile. Nad katavad kogu osariigi territooriumi 60 cm paksuse kihina. Peale seda me märgistame üheainsa nendest dollaritest ning seejärel segame korralikult ära kõik mündid kogu territooriumil. Siis me seome ühel inimesel silmad kinni ning ütleme talle, et ta võib liikuda ükskõik mis suunas, kuid ta peab leidma selle hõbedollari ning ütlema, et see on just nimelt see. Kui suur on tõenäosus, et ta leiab märgistatud dollari? Kui palju on tal selleks šansse? Niisiis kui autor kirjutaks need kaheksa ettekuulutust, lähtudes vaid oma isiklikest motiividest, oleks nendel ettekuulutustel täpselt samapalju šansse täituda ühes ja samas isikus nende kirjutamise momendist kuni tänapäevani.

Järelikult: need ettekuulutused olid kas Jumala ilmutused või prohvetid kirjutasid „need, lähtudes isiklikest ettekujutustest ajaloo käigust. Sel juhul tõenäosus, et nad täituvad, oli 1/l017-le, kuid siiski  täitusid nad kõik Kristuses.

Seega, lihtne fakt, et kõik need kaheksa ettekuulutust täitusid, on tõestuseks sellest, et nad olid kirjutatud Jumala Vaimu juhtimisel täpsusega, millel jääb puudu vaid 1/l017, et olla absoluutne.”

 

VEEL ÜKS VASTUVÄIDE

See vastuväide seisneb selles, et Jeesus püüdis tahtlikult täita Vana Testamendi ettekuulutust. See vastuväide võib tunduda veenvana, kuid vaid esmapilgul. Asi on selles, et väga paljud Messia tuleku üksikasjad, nagu nad kirja on pandud prohvetites, ei allu absoluutselt inimese kontrollile.

Näiteks sündimise paik. Kas tõesti on võimalik ette kujutada seda, et Jeesus räägib eesli seljas istuva Maria ihus: „Ema, me ei jõua...”? Kui Heroodes küsis ülempreestritelt ja kirjatundjatelt: „Kus peab sündima Kristus?” vastasid nad temale: “Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti kaudu.” (Mt 2:5).

Tema tulemise aeg. Sündimise viis. Juudase reetmine ja selle reetmise hind. Hukkamise viis. Inimeste reageering: mõnitamised, sülitamine, imestus. Liisu heitmine tema riiete saamise pärast; see, et ei kistud puruks tema riideid ja palju muud.

Pooled ettekuulutused olid niisugused, millede täitumist ei võinud ta kuidagi mõjustada. Ta ei saanud omal tahtel sündida “naise seemnest“, Seemi ja Aabrahami järeltulijatest jne. Seetõttu ei tule sugugi imestada, et Jeesus ja jüngrid kasutasid täitunud ettekuulutusi tõestustena, et ta on Messias.

Milleks Jumalal oli vaja sääraseid keerulisi asju?

Ma arvan, et Ta tahtis, et Jeesusel oleksid kõik tõestused, kui ta tuli inimeste juurde.

Kuid peamine – Jeesus tuli selleks, muuta inimeste elu. Vaid temas täitusid sajad Vana Testamendi ettekuulutused, mis rääkisid tema tulekust. Ning vaid tema saab täide viia suurima ettekuulutuse neile, kes teda vastu võtavad, – uue elu tõotuse.

Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu!...

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!” (Hs 36:26–27; 2Ko 5:17).

 


10. KAS TÕESTI EI OLE TEISI TEID?

Hiljuti esitas minule üks tudeng Texase ülikoolis küsimuse:

Miks siis Jeesus on ainus tee Jumala juurde?”

Enne seda ma jutustasin, kuidas Jeesus rääkis, et tema on ainus tee Jumala juurde, et Kirjade ja apostlite tunnistused on tõetruud ning et meil on olemas küllaldaselt tõestusi, et rajada usku Jeesusele kui Päästjale ja Jumalale.

Ning selle kõige peale küsimus: “Miks Jeesus? Kas tõesti ei ole teisi teid Jumala juurde? Kuidas on lood Buddhaga? Aga Muhamed? Kas tõesti ei aita sellest, et inimene lihtsalt elaks õiget elu? Kui Jumal on täis armastust, kas ta siis ei taha inimesi vastu võtta niisugustena, nagu nad on?” Olen kuulnud inimeste käest ka järgmist:

Hea küll, teie tõestasite, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Kuid kas tõesti ei ole Jumala juurde muid teid, kui ainult Jeesuse kaudu?”

Mõlemad reageeringud on kaunis iseloomulikud tänapäeva inimestele. Minult küsitakse tïhtipeale, miks inimene peab uskuma Jeesusesse kui Kristusesse ja Issandasse selleks, et läheneda Jumalale ja saada patud andeks. Ma vastasin sellele tudengile, et paljud ei mõista Jumala olemust.

Tavaliselt inimesed esitavad oma küsimuse nõnda: „Kuidas võib armastav Jumal lubada, et inimene sattuks põrgusse? Mina küsiksin hoopis nii: “Kuidas võib püha, õiglane ja õige Jumal lubada enda lähedusse patuse inimese?”

Jumala olemuse ja iseloomu mõistmine on arvatavasti tihti olnud lõpmatute teoloogiliste ja eetiliste probleemide aluseks. Paljud mõistavad, et Jumal armastab inimesi. Kuid sellega piirdutaksegi.

Asi on selles, et Jumal ei ole ainult armastuse Jumal. Ta on seejuures veel ka õige, õiglane ja püha Jumal.

Tegelikult me tunneme Jumalat tema omaduste kaudu. Kuid omadus ei ole ju osa Jumalast. Kunagi ma mõtlesin, et kui võtta kõik Jumala omadused: pühadus, armastus, õiglus, õigus ning liita nad kokku, siis saadud summa ongi Jumal. See ei ole õige. Omadus ei ole osa Jumalast, see on midagi, mis on Jumalale omane.

Kui me näiteks ütleme: “Jumal on armastus,” me ei pea silmas, et armastus – see on osa Jumalast. Meie mõtleme, et armastus – see on Jumala omadus. Kui Jumal armastab, siis see on lihtsalt Jumala loomulik ilming.

On olemas probleem, mis tekkis selle tõttu, et inimkond langes pattu. Möödunud igavikus Jumal otsustas luua mehe ja naise. Piiblist ma loen, et Jumal lõi mehe ja naise selleks, et jagada nendega oma armastust ja au.

Kuid kui Aadam ja Eeva tõstsid mässu ja läksid oma teed, langes inimkond pattu. Sellest hetkest inimesed said patuseks, see tähendab – nad said lahutatud Jumalast. Jumal sattus kaunis raskesse olukorda. Tema lõi mehe ja naise selleks, et nad jagaksid temaga tema au, kuid nemad ei kuulanud tema soovitust ja käsku ning valisid patu tee. Ta pöördus nende poole armastusega, et neid päästa.

Kuna aga Jumal on mitte ainult armastav, vaid ka püha, õiglane ja õige Jumal, siis tegelikult nõuab tema olemus iga patuse hävitamist. Piiblis on öeldud: „Sest patu palk on surm.” Sellega, kui nii võib öelda, tekkis Jumalal probleem.

Ning siis Püha Kolmainsus: Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal-Püha Vaim – võttis vastu otsuse: Jeesus, s. o. Jumal-Poeg, saab inimeseks. Ta saab Jumal-inimeseks. See on kirjeldatud Johannese Evangeeliumis (1:14) „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.” Kirjas Filiplastele (2:7) aga on öeldud, et Kristus Jeesus „...loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.”

Jeesus oli Jumal-inimene. Ta oli inimene, nagu ta poleks iialgi olnud Jumal, ning samal ajal ta oli Jumal, nagu ta poleks iialgi olnud inimene. Omaenda valikul elas ta patuta elu, alistudes täielikult Isale. Piibli ütlus: „Patu palk on surm” – ei puutu temasse. Kuna ta oli mitte ainult surelik inimene, vaid ka surematu Jumal, omas ta piiramatut võimalust võtta enda peale maailma patud.

Kui Ta peaaegu 2000 aastat tagasi läks ristile, siis Jumala püha, õiglane ja õige viha sai välja valatud tema Poja peale. Ning kui Jeesus ütles: „See on lõpetatud!“ olid Jumala õiglus ja õigus täielikult rahuldatud. Jeesuse surm andis teatud mõttes Jumalale tagasi vabaduse suhtuda inimkonda armastusega, tal kadus vajadus hävitada patune inimene, kuna Jeesuse ristisurma kaudu sai rahuldatud Jumala õiglus.

Ma esitan tihti inimestele küsimuse: “Kelle pärast suri Jeesus?” Tavaliselt vastatakse mulle: „Minu pärast,” või inimkonna pärast. Mina ütlen: „Jah, see kõik on õige, kuid kelle pärast veel?” Vastuseks kuulen: „Ei tea.” siis vastan mina: „Jumal-Isa pärast.”

Saate aru, Jeesus Kristus suri mitte ainult meie pärast, vaid ka Isa pärast. Sellest on kirjutatud Rooma kirjas (3:25): „lepitusvahend”, s. o. nõudmise rahuldamine. Kui Jeesus suri ristil, siis ta suri mitte ainult meie pärast; ta suri selleks, et rahuldada Jumala olemuse pühad ja õiglased nõudmised.

Mõni aasta tagasi toimus Kalifornias üks juhtum, mis aitab mõista, kuidas Jeesuse surm lahendas Jumala ees seisva probleemi: kuidas reageerida inimkonna patule? Politsei pidas kinni noore naise, kes ületas autosõidul kiirust. Tema vastu oli algatatud kohtuasi. Kohtuistungil küsis kohtunik temalt, kas ta tunnistab ennast süüdi? Ta võttis süü omaks. Kohtunik mõistis talle karistuseks trahvi 100 dollarit või 10 päeva vanglakaristust. Ning seejärel sündis midagi ootamatut. Kohtunik tõusis laua tagant, võttis maha kohtuniku mantli, läks barjääri taha, kus asus kohtualune, ning maksis ise trahvi ära. Mis oli juhtunud?

See kohtunik oli lihtsalt selle naise isa. Ta armastas oma tütart, kuid ta oli õiglane kohtunik. Tema tütar rikkus seadust ning ta ei saanud talle öelda: “Ma armastan sind niivõrd, et ma annan sulle andeks, sa oled vaba.” Kui ta oleks nõnda teinud, oleks ta olnud halb kohtunik. Ta oleks kaasa aidanud seaduse rikkumisele. Kuid ta armastas niivõrd oma tütart, et ta võttis maha kohtuniku mantli, tuli oma kohalt ära ning isana maksis tema eest trahvi ära.

See juhtum aitab meil mingil määral mõista, mida tegi meile Jumal Jeesuse Kristuse kaudu. Meie tegime pattu. Piibel ütleb: “Patu palk on surm.” Ja kuidas Juma1 ei oleks meid ka armastanud, oleks ta pidanud langetama oma kohtunikuhaamri ning ütlema: „Surm!” Sest ta on õige ja õiglane Jumai. Kuid olles armastav Jumal, on ta meid nõnda armastanud, et tuli maha oma troonilt inimese – Jeesuse Kristuse – kujul, ning maksis meie eest Jeesuse ristisurmaga.

Siinkohal küsivad paljud: “Aga miks Jumal ei saanud lihtsalt andeks anda?”

Üks suure korporatsiooni direktor ütles: “Minu alluvad teevad tihtipeale midagi valesti, näiteks lõhuvad midagi ära ning ma annan neile alati andeks. Mis siis välja tuleb? Mina saan andestada, aga teie Jumal ei saa?”

Inimesed ei suuda mõista, et igasugune andeksandmine on seotud tasuga. Näiteks minu tütar lõhkus ära lambi. Kui armastav ja andestav isa võtan ma ta sülle, rahustan ja ütlen: “Ära nuta, tütrekene. Isa armastab sind ja annab sulle andeks.” Selle koha peal ütleb minu kaasvestleja tavaliselt: “Noh, vaadake, Jumal peab samamoodi toimima!” Kuid siis ma küsin: “Aga kes maksab lambi eest?...”

Mina ju maksan! Andeksandmine tähendah alati üht hinda. Näiteks, keegi solvab teid teiste inimeste juuresolekul ning seejärel ütlete teie sõbralïkult: „Ma annan teile andeks.” Kes maksis solvamise eest? – Teie!

Just nõnda tegigi Jumal. Ta ütles: „Ma annan teile andeks.” Kuid ta ise maksis selle andeksandmise eest ristilöömisega!

 


11. TEMA MUUTIS MINU ELU

Jeesus Kristus elab. Juba see fakt, et ma elan ning teen seda, mida ma teen, on tõestuseks, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud.

Foma Akvinski kirjutas: “Igas hinges elab igatsus õnne ja elumõtte järele.” Kui ma olin nooruki eas, tahtsin ma önnelik olla. Ma soovisin, et ma oleksin üks kõige õnnelikumaid inimesi maailmas. Ja ma soovisin veel, et minu elul oleks mõte. Ma otsisin vastuseid küsimustele: „Kes ma olen? Milleks ma sündisin siia maailma? Kuhu viib mind minu elutee?”

Peale selle tahtsin ma vaba olla. Ma tahtsin olla üks kõige vabamaid inimesi maailmas. Vabadus ei tähenda minu jaoks võimalust minna kuhu tahad (paljud nii teevadki)! Vabadus, see on võime teha seda, mida sa pead oma kohuseks. Paljud inimesed teavad, mida nad peavad tegema, kuid neil puudub meelevald seda teha. Nad elavad ahelates.

Nõnda hakkasin ma otsima vastuseid nendele küsimustele. Mulle näis, et kõigil või peaaegu kõigil on mingi oma religioon. Ning siis ma astusin kõige lihtsama sammu: ma läksin kirikusse. Kuid arvatavasti sattusin ma valesse kirikusse. Seal tundsin ma ennast veel halvemini kui tänaval.

Üldiselt olen ma väga praktiline inimene, ning kui mul mingi asi ei õnnestu, panen ma sellele punkti. Nii ma tõmbasingi religioonile risti peale.

Siis ma hakkasin mõtlema, äkki on kõige tähtsam positsiooni saavutamine ühiskonnas. Saada liidriks, võidelda mingi asja eest, pühenduda sellele võitlusele, „saada kuulsaks“ – võib-olla selles on elu mõte?

Esimeses ülikoolis, kus ma õppisin, üliõpilasorganisatsioonide juhid käsutasid rahalisi fonde ning mängisid ülikooli elus väga suurt rolli. Ma esitasin oma kandidatuuri esimese kursuse vanema valimistel ning mind valitigi vanemaks. Kõik see meeldis mulle väga: kõik tundsid mind ülikoolis, kõik teretasid mind, ma võtsin vastu otsuseid, käsutasin ülikooli raha, üliõpilaste raha ning kutsusin oma äranägemise järgi kohale igasuguseid lektoreid. Jah, kõik see oli väga põnev, kuid nagu ka endistest tegevustest, hakkasin ma sellest pikkamööda tüdinema.

Esmaspäeva hommikul ärkasin ma peavaluga, sest eelmisel õhtul heitsin hilja magama ning mõtlesin: – nüüd tuleb jälle oodata viis päeva. Hambad ristis suutsin ma vaevalt ära oodata, millal ükskord jälle saabub reede. Kogu minu õnn koosnes kolmest õhtust: reede, laupäev ja pühapäev. Ning siis algas jälle see kohutav ring.

Ülikoolis oskasin ma muidugi kõiki petta: nad mõtlesid, et ma olen õnneseen. Poliitiliste kampaaniate ajal oli meil isegi hüüdlause: “Õnn – see on Josh!” Üliõpilaste rahaga korraldasin ma pidevalt peoõhtuid ning keegi ei saanudki aru, et minu “õnn” ei erinenud millegi poolest iga teise inimese “õnnest”. Ta sõltus täielikult olukordadest. Kui kõik läks libedasti, olin ma õnnelik; kui asjad läksid kehvasti, oli mul hinges väga vilets tunne.

Ma olin nii kui paat ookeanis, mida loobivad sinna ja tänna lained – olukorrad. Piiblis on sõna, mis sobib väga hästi sellise elu kirjelduseks – põrgu. Kuid ma ei tundnud kedagi, kes oleks saanud õpetada mind teisiti elama ning anda mulle jõudu oma elu muuta. Kõik ümberringi ainult rääkisid mulle, mida ma pean tegema, kuid keegi ei saanud mulle jõudu anda, et seda teha. Ma hakkasin kannatama pideva rahuldamatuse all.

Arvan, et Ameerika ülikoolides leidub vähe inimesi, kes nii siiralt püüaksid otsida elu tähendust, tõde ja motet, kui tegin seda mina. Ma ei leidnud elu mõtet, kuid alguses lihtsalt ei andnud endale sellest aru.

Kord märkasin ma, et ülikoolis on väike grupp inimesi, kelle elu ei sarnane meie omaga. Selles grupis oli kaheksa tudengit ja kaks professorit. Tundus, et nad teavad, miks nad usuvad sellesse, millesse usuvad. Mind ei huvitanud, kas nad jagavad minu vaateid või mitte. Mul on väga lähedasi sõpru, kes ei jaga minu veendumusi, kuid ma austan alati inimesi, kes on kindlad oma veendumustes. (Ma olen harva kohanud niisuguseid inimesi, kuid iga kord, kui ma sääraseid inimesi kohtasin, olin ma neist vaimustatud!) Sellepärast, näiteks, tundsin ma ennast vahest palju paremini “pahempoolsete” aktivistide kui oma kaasvendade kristlaste seltsis: Mõned kristlased ei ole iseenesest “ei üks ega teine”, täiesti leiged. Tihtipeale ma isegi kahtlustan, et nii mõnigi neist lihtsalt teeskleb. Kuid selles väikeses grupis inimesed tundusid hoopis teistsugustena. Oli näha, et nad teavad, mida teevad. See on tudengite juures kaunis haruldane nähtus.

Nende inimeste vastu hakkasin ma päris tõsist huvi tundma. Nad mitte lihtsalt ei rääkinud armastusest, vaid nad püüdsid aidata: Tundus, et nad on võimelised alati olema kõrgemal ülikooli elu olukordadest. Kõik teised tundusid nagu maetud nende samade olukordade alla. Ja veel üks väga tähtis asi: tundus, et nad on õnnelikud ja nende õnn ei sõltunud välistest olukordadest. Nendel oli mingi pidev sisemine rõõmu allikas. Nad olid tõesti õnnelikud. Nad omasid ilmselt midagi, mida minul ei olnud.

Nagu iga tudeng, tahtsin ma alati omada seda, mis on kellelgi teisel, aga minul ei ole. (Kas mitte selle tõttu ülikoolide juures asuvatel platsidel tuleb jalgrattad lukustada keti abil? Sest kui haridus oleks tegelikult lahendanud kõik probleemid, siis oleksid ülikoolid kõige kõrgema moraaliga inimühistud. Kuid tegelikult see ei ole kaugeltki nii). Ning siis otsustasin ma sõprust sobitada nende arusaamatute inimestega.

Kaks nädalat pärast seda, kui ma tegin selle otsuse, istusime klubiruumis – kuus tudengit ja kaks õpetajat. Järsku hakati rääkima Jumalast. Kui sa ei ole endas kindel, ümberringi aga kõik räägivad Jumalast, siis tahad sa näidata kõigile, kui tark sa oled; kuidas sa oled üle sellest kõigest. Igas ülikoolis leidub üks selline tarkpea, kes alati väidab: „Mõtleks! Kristlus – a-ha-haa! Seda vajavad tobukesed. Meie, intellektuaalid, seda ei vaja!” (Tavaliselt mida valjemini ta seda kuulutab, seda tühjem on ta pea).

Nende jutt häiris mind millegi poolest ning ma vaatasin ühe sümpaatse naistudengi peale, kes oli nende grupis (varem ma arvasin, et kõik usklikud on kindlasti mingid koletised), ning et mitte näidata, et see mind huvitab, küsisin sihilikult ükskõikselt: „Kuulge, mis asi mõjutas nõnda teie elu? Miks teie elu ei ole niisugune nagu teistel tudengitel, aktivistidel ja õpetajatel?”

Küllap see naistudeng teadis tõeliselt, millesse ta uskus. Ta vaatas mulle otse silma, ta nägu oli väga tõsine ning ta ütles kaks sõna, milliseid ma iial ei oleks lootnud kuulda ülikoolis vastuseks minu küsimusele elu mõttest. Ta ütles:

Jeesus Kristus:”

Ma vastasin talle: „Jumala pärast, palun mitte ajada niisugust jama. Mind on surmani ära tüüdanud religioon, kirik, Piibel. Nii et mis puutub religiooni – siis see on kõik totrus.

Tema aga ütles: “Kuulge, kas ma olen öelnud „religioon“? Ma ütlesin: „Jeesus Kristus!”

Ta oli öelnud midagi niisugust, mida ma ei ole varem kunagi kuulnud. Kristlus – see ei ole lihtsalt üks religioonidest. Religioon on see, kui inimesed püüavad sillutada endale tee Jumala juurde heade tegude kaudu. Kristus – see on, kui Jumal tuleb inimeste juurde läbi Jeesuse Kristuse ning avab neile tee enda juurde.

Ülikoolides on arvatavasti rohkem kui kusagil mujal levinud valed ettekujutused kristlusest. Hiljuti ma tutvusin ühe õpetajaga, kes seminaril ütles tudengitele:

Igaüks, kes siseneb kirikusse, muutub kristlaseks.” Selle peale ütlesin ma talle: „Kas teie, kui sisenete garaaži, muutute autoks? Mis saab siin ühist olla? Kristlane on see, kes usub Kristusesse.”

Minu uued sõbrad soovitasid mulle kriitiliselt analüüsida väidet, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, et inimeseks saades elas tavaliste inimeste keskel ning suri ristil inimkonna pattude eest, oli maetud hauda ning kolmandal päeval tõusis surnuist üles ning et ta võib muuta inimese elu kahekümnendal sajandil.

Ma mõtlesin, et kõik see on üks rumal nali. Ausalt öeldes, tol ajal mõtlesin ma, et suurim osa kristlastest on lihtsalt idioodid. Loengutel ootasin alati, et keegi neist tõuseks püsti ja hakkaks rääkima, et saaks lüüa nad pihuks ja põrmuks. Ma mõtlesin, et kui kristlase peas on kas või üks molekul hallollust, siis ähvardab teda üksildussurm. Kuid tegelikult oli nii, et ma ei mõistnud midagi!

Need inimesed ei andnud mulle rahu ning lõpuks ma võtsin vastu „väljakutse”. Tõsi küll, ma tegin seda ainult oma kõrkusest, et lükata ümber nende tõekspidamised. Ma ei teadnud ju, et mul tuleb tegemist teha faktidega. Ma ei teadnud, et mul tuleb tutvuda tõestustega ja hinnata nende ehtsust.

Lõpuks tulin ma järeldusele, et Jeesus Kristus oli arvatavasti tõepoolest see, kelleks ta ennast pidas.

Võtke arvesse, et kaks esimest raamatut lugesin ma läbi eesmärgil lükata kristlus ümber! Ning kui mul ei õnnestunud seda teha, sai minust endast kristlane.

Juba üle kahekümne aasta tegelen ma sellega, et kinnitan dokumentaalsete tunnistuste abil oma veendumust – et usk Kristusesse on rajatud põhjendatud intellektuaalsele alusele.

Kuid eelkirjeldatud momendil olin ma täielikus segaduses. Minu mõistus ütles mulle, et mul ei ole mingeid vsstuväiteid, kuid minu tahe hoidis mind tagasi.

Ma leidsin, et tee kristlusele on täis raskeid katsumusi uskmatule isiksusele. Jeesus Kristus tegi avaliku väljakutse minu teadlikule tahtele, ta kutsus mind uskuma temasse!!

See väljakutse kõlas umbes nii: „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juure ma lähen sisse” (Ilm 3:20). Mind ei huvitanud, kas ta oskas või mitte käia vee peal ning muuta vee viinaks. Mustkunstnikke ma ei vajanud. Kuid mingi asi ei andnud mulle kuidagi rahu. Mõistus ütles mulle, et kristluses on tõde, kuid mu hing oli segaduses.

Iga kord, kui ma kohtasin oma vaimustatud sõpru-kristlasi, tekkis konfliktne situatsioon. Kui te kunagi olete juhtunud olema õnnelike inimeste keskel, siis, kui teie tuju on väga vilets, siis te teate, kui kohutavalt võib vihale ajada teiste õnn sel hetkel. Nad olid niivõrd nähtavalt õnnelikud, mina aga olin nii õnnetu, et ma vahest lihtsalt jooksin ruumist välja. Asi läks niikaugele, et ma hakkasin magama heitma kell kümme õhtul ning kuni kella neljani hommikul ei saanud magama jääda. Oli täiesti selge, et ma pean midagi otsustama, et mitte hulluks minna Mulle olid alati meeldinud uued ideed; kuid nende pärast mõistust kaotada ma ei soovinud.

Kuid just sellepärast, et ma olin avatud uutele ideedele, minust sai kristlane ülikooli teisel kursusel 19. detsembril 1959. aastal kell 8.30 õhtul.

Ükskord küsiti minult: “Miks te olete selles nii väga veendunud?” Ma vastasin: „Sellepärast, et ma viibisin selle sündmuse juures. Sellest hetkest muutus kogu minu elu täielikult.” Sel õhtul ma palvetasin. Ma rääkisin palvesõnu, et leida tee ülestõusnud, elava Kristuse juurde, kes sellest hetkest muutis mu elu.

Kõigepealt ütlesin ma: „Issand Jeesus, ma tänan sind, et sa surid ristil minu eest.”

Edasi ütlesin ma: “Ma tunnistan sulle asju, mis on sulle kindlasti ebameeldivad ning palun sind anda mulle andeks ja teha puhtaks minu süda.” (Piibel ütleb: “Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks.” Jes 1:18). siis ütlesin ma: „Nii nagu ma oskan, avan ma sel hetkel sinule oma südame ja elu ning usun sinusse kui oma Päästjasse ja Issandasse. Ma annan sulle oma elu. Ma soovin, et sa muudaksid mind täielikult. Tee mind niisuguseks; millisena sa mind soovisid näha minu loomisel.”

Ning minu viimane palve oli: “Ma tänan sind, et sa tulid minu ellu usu kaudu!” Sellepärast, et minu usk sündis mitte teadmatusest, vaid tunnistuste, ajalooliste faktide ja Jumala Sõna alusel.

Te olete võib-olla kuulnud religioossete inimeste käest, et nad olid üle elanud midagi „välgulöögi” taolist. Kui mina lõpetasin palvetamise, siis midagi sellist minuga ei juhtunud. Absoluutselt midagi. Isegi ütlen seda, et kui ma võtsin selle otsuse vastu, mu süda läks veelgi raskemaks. Ma tundsin ennast füüsiliselt halvasti, ajas isegi iiveldama. Ma mõtlesin: „Mida sa oled küll teinud, kuhu sa niimoodi välja jõuad?” Oli niisugune tunne, et ma hüppasin mõtlematult kuristikku. (Ma ei kahtle, et paljud minu sõbrad mõtlesid just nõnda minu pöördumisest).

Võin öelda teile ainult üht: möödus pool aastat, siis veel üks aasta ning ma nägin, et mingit kuristikku ei olegi. Minu elu aga oli tõeliselt muutunud.

Ükskord oli mul vaidlus ühe Ameerika ülikooli ajaloo kateedri juhatajaga.

Ma ütlesin, et minu elu on muutunud, kuid tema katkestas mind: “McDowell, ega te ei kavatse ometi meid veenda selles, et Jumal on tõesti teie elu muutnud kahekümnendal sajandil? Huvitav, mismoodi?” Möödus nelikümmend viis minutit ning ta ütles: “Noh, hea küll! Aitab, aitab.”

Muuseas, ma jutustasin oma endisest püsimatusest. Enne pidin ma alati otsima endale mingi tegevuse: kord jooksin ma oma tütarlapse juurde, kord istusin sõpradega koos ja lobisesin lõpmatuseni, siis jälle lonkisin mööda ülikooli hoovi, peas oli mul aga tõeline tohuvabohu. Ma olin lihtsalt kõndiv vastuolude pundar. Ma püüdsin õppida või lihtsalt mõtelda ning ei suutnud kuidagi keskenduda. Nüüd, mõne kuu möödudes sellest, kui ma tegin otsuse ning minust sai kristlane, tuli minusse sisemine rahu. Saage minust õigesti aru: see ei tähenda, et minu elust olid kadunud kõik vastuolulised situatsioonid. Usu läbi Jeesusesse ma ei saanud lahti kõigist vastuoludest, kuid ma sain sisemise võime nendest jagu saada. Seda ei vahetaks ma ka mingisuguste maailma rikkuste vastu!

Peale selle, minul oli väga raske iseloom. Oli väga vähe vaja selleks, et ma plahvataksin. Kogu eluks on mul jäänud armid ühest kaklusest: vähe puudus, et ma oleksin tapnud ühe inimese. Ma olin sel ajal esimesel kursusel. Halb iseloom oli niivõrd liitunud minu isiksusega, et ma isegi ei püüdnud midagi muuta. Ja kord kui ma sattusin jälle niisugusesse kriitilisse situatsiooni, avastasin ootamatult, et minu äkilisus on kusagile kadunud! Neljateistkümne aasta jooksul ainult üks kord läksin endast välja, see sündis alles kuus aastat tagasi.

Ning veel üks asi, mis ei tee minule au. Ma räägin sellest ainult sellepärast, et paljud inimesed kannatavad sama puuduse all. Ma leidsin tee, kuidas sellest puudusest vabaneda: – see on usk ülestõusnud, elavasse Jeesusesse. Ma räägin vihkamisest. Nooruses vihkasin ma palju asju. Ma püüdsin muidugi mitte näidata seda vihkamist, kuid ma tunnetasin pidevalt seda endas. Ma vihkasin inimesi, asju, probleeme. Nagu paljudel teistelgi inimestel, puudus mul enesekindlus. Igas vastutulevas inimeses, kes mingil moel erines minust, nägin ma enesele ohtu.

Kuid oli üks inimene, keda ma vihkasin kõige rohkem maailmas. See oli minu Isa. Ma vihkasin teda meeletult ja soovisin talle surma. Minu jaoks oli ta lihtsalt üks linna alkohoolik. Kui te olete sündinud väikeses linnakeses ning teie perekonnas on alkohoolik, siis teie teate, mida see tähendab. Sellest teab kogu linn. Koolis tegid sõbrad nalja selle arvel, et minu isa juba “pummeldab” kusagil. Nad ei mõistnud, et see riivas mind hirmsasti. Ma naersin koos nendega, kuid hinges – kannatasin ma kohutavalt. Vahest läksin ma aita ning nägin, et seal sõnnikuhunniku peal lamab minu ema, läbipekstud ja jõuetu. Kui meile pidid tulema külalised, siis ma tassisin isa majast välja, sidusin ta kinni ning viskasin aita. Tema auto viisin ma kusagile kaugemale. Külalistele rääkisime, et isa sõitis ära ametiasjus. Ma arvan, et keegi kogu maailmas ei saa vihata inimest rohkem, kui mina vihkasin oma isa.

Peale seda, kui ma uskusin Kristusesse, läks mööda umbes viis kuud – minu elu täitus armastusega, mille ma olin saanud Jumalalt Jeesuse Kristuse kaudu. See armastus ei jätnud ruumi vihkamise jaoks. Ning äkki sain ma vaadata isale otse silma ja siiralt öelda temale: “Isa, ma armastan sind!”

Peale kõike seda, millega ma olin varem hakkama saanud, vapustas see isa...

Peale seda, kui ma läksin õppima eraülikooli, sattusin ma autoavariisse. Üleni sidemetes toodi mind koju. Ma ei suuda kunagi unustada, kuidas isa tuli minu juurde. Ta küsis: „Pojakene, kas sa tõesti suudad armastada niisugust isa?“ Aga mina vastasin: „Isa, alles pool aastat tagasi ma vihkasin sind...” Ning ma jutustasin temale sellest, kuidas ma tulin Kristuse juurde:

Ma lihtsalt avasin oma elu Kristusele. Ma ei oska veel seletada seda sõnadega, kuid selle läbi sain ma võime armastada mitte ainult sind, vaid üldse inimesi sellistena, nagu nad on.”

Neljakümne viie minuti pärast elasin ma üle oma elu kõige suurema vapustuse. Minu lähim sugulane, kes tundis mind sama hästi kui oma viit sõrme, ütles mulle: „Pojakene, kui Jumal on suuteline muutma ka minu elu nii, nagu ta minu nähes muutis sinu elu, siis soovin ka mina proovida...”

Isa palvetas ning usaldas oma elu Kristusele...

Tavaliselt inimene muutub mõne päeva, kuu või vahest ka aasta jooksul. Minu elu muutus poolteise aasta jooksul. Minu isa muutus kohe, minu silmade all. Nagu oleks keegi sirutanud käe välja ning vajutanud nupule: Iialgi, ei enne ega pärast ei ole ma näinud niisugust momentaalset muutumist. Peale seda võttis isa viskipudeli kätte üksainus kord. Ta tõstis selle suu juurde ja pani tagasi. Sellest tegin ma ühe ainuvõimaliku järelduse. Usk Jeesusesse Kristusesse tõesti muudab inimese täielikult.

Võib naerda kristluse üle, teha nalja kristlaste arvel. Kuid temas on vägi. Kristus muudab inimese elu.

Kuid ristiusku ei saa inimesele vägisi peale suruda. Teil on oma elu, minul on oma. Mina võin ainult jagada teiega seda, mida ma olen ise kogenud. Edasi – oma otsuse teete teie ise.

Võib-olla minu palve aitab teid?

Siin ta on:

Issand Jeesus! Ma vajan sind, sest ma olen patune. Tänan sind, et sa surid ristil minu pärast. Kingi mulle päästev usk. Anna mulle andeks ja puhasta minu süda. Ma võtan sind vastu kui oma Päästjat ja Issandat. Tee mind niisuguseks, nagu sa oled mind mõelnud minu loomisel, suur Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen!”