Jeesus suri ristil, et osta mulle rahu Jumalaga ja ta on praegu taevas, et seda rahu minu jaoks säilitada. Rahu, mis meil on Kristuse läbi Jumalaga, eraldab meid kõigist teistest religioonidest.

Kõigis teistes religioonides, välja arvatud kristluses, ei saa patu küsimus kunagi vastust. Patu valitsemist pole lithsalt kunagi murtud. Seepärast ei saa ka olla rahu. “Õelatel ei ole rahu ütleb Issand” (Jesaja 48:22). Aga meil on Jumal, kes annab rahu andestades meie patu. Just sellel põhjusel tuli Jeesus maa peale, et tuua rahu vaevatud, kartust täis inimkonnale.

Jumal tahab, et me teaks, et ükskõik kui raskeks me olukorrad ka ei läheks – Tema kannab meid läbi! Kuid seda juhul, kui me usaldame Teda ja Tema vaikset häält, mis kõnetab meid päevast päeva!

Prohvet Jesaja kinnitab seda, öeldes: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"“ (Jesaja 30:21). On oluline mõista, et Jesaja edastas selle sõnumi iisraellastele keset nende kõige raskemaid aegu. See rahvas oli kõigi poolt hukkamõistetud ja täiesti laostunud ning kõik see, mis oligi veel alles, oli samuti hääbumas. Mispeale Jesaja ütles Iisraeli juhtidele: „Pöörduge Issanda poole kohe praegu! Ta tahab anda teile juhatuse sõna. Ta tahab rääkida teiega, öeldes: „Minge seda või teist või kolmandat teed...“. Kuid nemad ei kuulanud. Nad otsustasid pöörduda tagasi Egiptusesse, et päästa ise oma rahvas! Nad arvasid, et võivad toetuda Egiptuse hobustele, vankritele ja varustatusele, et näha võitu.

Me elame ajal, kus evangeelium on ilmunud suuremal määral kui eales varem. Ka jutlustajate, raamatute ja evangeelse meedia arv on kõrgem kui eales varem. Ja ometigi pole Jumala rahva seas olnud iial varem nii palju kannatusi, katsumusi ja murtud hingi kui praegu. Tänapäeva pastorid kujundavad oma jutlusi selleks, et tõsta inimesi üles ja aidata neil toime tulla oma meeleheitega.

Selles pole muidugi midagi halba. Ma ise ju kuulutan ka neid tõdesid. Kuid ometigi ma usun, et on vaid üks põhjus, miks me näeme nii vähe võite ja vabanemisi ja see on: uskmatus. On selge, et Jumal on neil viimseil päevil rääkinud väga selgelt, öeldes: „Ma olen juba andnud teile Sõna. See on lõpetatud ja täielik, mistõttu seiske sellel.“

Mis on see, mida me Issand ootab kõige enam neilt, kes väidavad end olevat pühendunud Talle? Mis valmistaks Talle rõõmu ning oleks õnnistuseks? Peaksime me Talle rohkem kirikuid ehitama? Rohkem piiblikoole rajama? Looma rohkem varjupaiku ja muid ameteid hädasolijate tarvis? Kõik need asjad on rohkem kui vajalikud, kuid See, kes ei ela mitte inimkätega valmistatud ehitistes, igatseb palju enamat! Saalomon arvas, et on Jumala jaoks ehitanud igavesti kestva templi, kuid juba aastate pärast oli see varemeis ja vähem kui 400 aasta pärast täiesti hävitatud.

See üks asi, mida Issand kõigilt oma lastelt, teenijailt ja karjastelt ootab, on osadus Tema laua ümber. Üks olemine Tema taevase laua ääres! Aeg ja koht lähedase koosolemise tarvis! Pidev suundumine Tema ligiollu, et ammutada toidust, tarkust, jõudu ja osadust.