“Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Väärikus on rohkem põhjus kui tagajärg,” kirjutab psühholoog Tõnu Lehtsaar päev enne valimisi. 

Psühholoogina inimestega suheldes on minu tähelepanu hakanud köitma üks voorus, millest viimasel ajal räägitakse üha vähem — väärikus.

Esimest korda hakkasin väärikuse üle mõtlema algkoolis. Üks mu klassivend sülitas tüli käigus klassiõele näkku. Raevunud õpetaja tiris asjaosalised klassi ette ja karjus, et ka tüdruk sülitaks poisile samamoodi näkku. Tütarlaps kuulas röökimist vaikides, vaatas kõrvale, punastas ja ei sülitanud. Ta oli sellel hetkel sisemiselt ja väliselt väga ilus.

Väärikuse olemuseks on piiritunnetus. Väärikas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Vääritu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Väärikas jääb selle juurde, mis on õige.

Väärikus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud — vähe läinud. Tervis läinud — palju läinud. Au läinud — kõik läinud. See käib ka väärikuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.

Väärikus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on väärikad. Minu arvates pole väärikus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Väärikas inimene ei käitu vääritult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.

Väärikus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik väärikad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.

Väärikus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja isegi perverssus tahavad olla sageli väärikuse pereliikmed. Kui eelnimetatud tegevused õnnestub nihutada väärikuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja väärikateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärväärikust sundlevitada.

Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad väärikust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese väärikus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim väärikuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab väärikuse mõiste mõtte.

Väärikus on kõrvalseisjatele vastuolulise toimega. Ühelt poolt me vajame eeskujusid, kelle väärikus meid innustaks. Mõtleme näiteks Lennart Merile. Teiselt poolt käivad väärikad närvidele ja nendest püütakse lahti saada. Sokrates mürgitati ära ja Kristus löödi risti. Viimane väitis, et teda vihatakse, kuna ta ütles, et inimeste teod on kurjad. Me vajame ja väldime väärikaid ühtaegu.

Inimväärikus kuulub inimeseks olemise juurde. Seda tuleb tingimusteta austada, kui tahame elada inimväärses ühiskonnas. Minu arvates on just selle pärast õigustatud vastuseis kõigele, mis on inimväärikust alandav, loomuvastane, inimvaenulik. Selleks, et organism oleks terve, tuleb haigusi ennetada ja vajadusel ravida.

Väärikus on seotud positsiooniga. Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Nii juhtubki, et üks amet minetab vääritute pärast oma väärikuse ja teine positsioon saab väärika tõttu ihaldusväärseks.

Kust väärikus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane väärikus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.

Allikas

Kuulsin vahva loo kaheaastasest poisist. Ta seisnud kodus teleri ees ja üritanud ekraani puudutuste kaudu muutuma panna. Kuid midagi ei juhtunud. Tal olid mitmed mänguvahendid, millel oli puutetundlik ekraan, kuid nüüd seisab ta teleri ees ja tema puudutusest ei muutu midagi. Üks ja seesama programm läheb edasi omasoodu. Ja väike poiss ärritub järjest rohkem. Kui Paulus läks Efesosse, leidis ta sealt mõned jüngrid, kellelt ta küsis: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha Vaim on.” … Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.” Ap 19:2.
Püha Vaimu puudutus toob ekraanile pildi ja kõlaritesse hääle. Ainult Püha Vaimu kaudu avaneb inimese vaim tunnetama Jumalat, tema armastust, tema pühadust, tema juhtimist ja saab jõu seda silmas pidades elada.

Apostel Paulus kirjutab: „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus siis ta päästis meid…, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.” Tt 3:4,5.

Miks ma räägin Pühast Vaimust? Sest ma tunnen, et vajan ise Püha Vaimu ja tema jõudu, et olla Jumalale meelepärane. Liha sõdib vaimu vastu ja vaim liha vastu. Me oleme kristlastena selle sõja keskel. Ja ma olen tundnud oma elus lüüasaamist ja näen seda ka paljude kristlaste elus. Mul on kohutavalt kahju, kui need, kes on kogenud Jumalat, jäävad saatanale võitluses alla ning annavad talle ruumi oma elus. Miks? Sest Püha Vaim on neist välja voolanud nagu lekkivast ämbrist ning nad pole midagi ette võtnud.

Kristlikus kodus kasvanud poisina jäin ma mitmeteks pikemateks eluperioodideks elama ilma Püha Vaimu uuenduseta. Mu elust ei kadunud kogudus ja jumalateenistused, kuid see, mis ma kuulsin, ei mõjutanud mu elu. Jutlused ei puudutanud mind. Selline elu on silmakirjalik ja väsitav. Vajasin nii restarti kui ka update’t, programmilist uuendust.

51. psalmis Taavet kahetses Jumala ees oma kohutavat eksimust ning kisendas Jumala poole, et temalt ei rõõmustuda Issandast. Sellesama uuenduse vajadust nägime koguduse vanematekoguga, kui otsisime Jumala käest uut visiooni kogudusele edasiminekuks. Viimaste aastate jooksul on Kalju koguduse sõprade ring kasvanud märkimisväärselt. Mul on hea meel, et oleme võinud aidata puudustkannatavaid inimesi ja rõõmustan uutest suhetest, mis on tekkinud seltskondliku läbikäimise kaudu, kodugruppides, Alfa ja evangeelsete suhete kaudu. Kuid me ei saa kedagi õpetada Kristust järgima, sest Jumal on Vaim ning vaid Püha Vaimu kaudu kogetakse Jumala tõmmet. Püha Vaim annab tunnetuse, et inimene vajab isiklikult Päästja andestust. „Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.” Ps 69:36.

Seepärast ma lihtsalt palun koos teiega, et Pühal Vaimul võiks olla hea tegutseda Kalju koguduses ja seal, kus me igaüks elame ja liigume. Nagu Jeesus: „keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga.” Ap 10:38.

Me elame oma perekondade, sõprade, naabrite, tuttavate ja mittetuttavate muulaste maailmas. Meie ümber on pidevalt inimesed tänaval, tööl, koolis, trennis. Me kõnnime mööda haiglatest ja kasiinodest, uhketest villadest ning kodututest. Kas see puudutab meid? Kas Püha Vaim meie sees loob uusi ja inspireerivaid kujutluspilte, kuidas võiks meie elu ja ümberolev maailm välja näha siis, kui see on uuendatud Püha Vaimu läbi?

Allikas http://kalju.ee

Lapsed kinkisid jõuludeks raamatu teletähest Urmas Ott. See on temaga kokkupuutunud inimeste mälestused mehest, keda peetakse üheks parimaks eestlasest vestlussaadete meistriks. Ta suri küpses keskeas. Lugesin raamatu läbi mõne pühadevahelise päevaga. Paraku jäi hinge valus tundmus loetust – usaldamisest või õigemini usalduse puudumisest.

Peagi on televiisoris rohkelt kogupere filme, kus mingil ootamatul põhjusel keegi peategelane on oma lähedastest jõulude ajal eraldatud ning algab kaasahaarav seiklus selle nimel, et jõuda jõuluks koju. Kodu all ei pea silmas otsest kodu -  ons see seal, kus on su süda. Ikka selle nimel, et saaks lähedastega koos olla ning nautida väikseid asju, mis kokku moodustavad selle hubase jõulutunde.

Samas saab jõuluks koju vaadata teistest vaatenurgast. Kas sa oma argipäeva kõrval jõuad aega võtta ning nautida Jeesuse sünni ootusaega või avastad end varajasel jõulupeol, et taas kord on peagi jõulud? Kas oled sa jõuludeks koju jõudnud või oled endiselt veel eemal kusagil kauges argipäeva videviku tsoonis?

Koju jõudmine võtab tavaliselt aega, seega et see jõulutunne tekiks, taasavasta neid väikseid asju, mis on juba osa pere traditsioonidest või proovi midagi täiesti uudset. Ja ära tee neid selle pärast, et neid on kogu aeg varem tehtud. Jõulud on ehtsuse aeg – tee neid vaid siis, kui sa tegelikult mõtled seda. Väike üllatus külmal talveilmal kas soki/sussi sees või väiksed personaalsed kirjakesed näiteks piiblisalmidega. Või lihtsalt pöörates rohkem tähelepanu meid ümbritsevatele inimestele sellisel moel nagu neil kõige rohkem hetkel vaja on. Inimeselt inimesele alla meetristest hallipäisteni – vanusest hoolimata. Nautige nende väikeste asjade tegemist/andmist ning avastate, et selle käigus olete ka ise koju jõudnud, leidnud jõulutunde.

Lõpetuseks mõtle aga seni oma parimatele jõuludele - mis tegid need eriliseks ning miks? Kui see suur saladus ei ole, jaga seda erilist jõulukomponenti kommentaarina ka kaev.net teiste lugejatega.