Uus paavst ütles rahvahulgale, kes teda väljakul valjuhäälselt tervitasid: „Te kõik hüüate „Franciscus, paavst Franciscus!“, aga kuhu jääb Jeesus? Ma tahaksin kuulda, kuidas te hüüate: „Jeesus, Jeesus on Issand. Jeesus on meie keskel!““

Ikka ja jälle olen kohanud inimesi, kes on hakanud käima koguduses ning avastanud sealt eest üksteisest hooliva ja teistele avatud kogukonna. Tõepoolest on rõõm olla koos usklike inimestega! Inimesed, kes ei ropenda, ei räägi taga, ei lälla, ei kakle. Inimesed, kes hoiavad peresuhteid, püüavad armastada ligimesi. „Küll te olete toredad!“

Aga tegelikult ei ole ju kristlastes enestes midagi erilist. Eriline on Jeesus, keda me tunneme ja kes on meid patust vabastanud. Eriline on Püha Vaim, kes annab väe seista vastu halvale ja innu elada muudetud elu. Me oleme tänulikud, kui meis ilmneb midagi head. Aga seejuures me naeratame: „See on tänu Jeesusele! Õpi tundma Jeesust ja Sa üllatud, kuidas ka Sina muutud.“

„Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt“ (2Kr 3:5). Asi pole kristlastes, vaid Jeesuses!

Kolgata koguduse pastori vaimulik mõte Kolgata uudiskirjas, mai 2013

Fotol briti tennisist Andy Murray pärast Wimbeldoni poolfinaali võitu aastal 2012. (Internetist.)

Ta neelab surma ära igaveseks ajaks

Kallid kogudused ja inimesed üle Eestimaa, soovin teile kõigile väga-väga õnnistatud ülestõusmispühi! Suurim võit inimajaloos on võit üle surma. Jeesuse surnuist ülestõusmine on selle võidu toonud meilegi!

Vaikse Laupäeva õhtul külastas meie kodu oma igapäevatöös histopatoloogilise diagnostika ja teadusega tegelev meditsiinidoktor. Vestlesime sellest, kuidas surma vägi võib hakata inimelu üle meelevallatsema. Siis aga tunnistas arst: on siiski juhtumeid, kus inimorganismi vallutanud vähk ühtäkki taandub ja kaobki, paljugi sõltub inimese usust, meil tuleb oma usulised ja kõlbelised veendumused tuletada mitte iseendast, vaid oma Loojast. Aasta tagasi ülestõusmispühade aegu sai seesama mees usus ristitud. Täna tunnistab ta kristlasena, et tema elu üle valitseb mitte surma vari, vaid elu Issand.

Sedasama tunnistab ka Piibel. Vana Testamendi aegu kuulutas prohvet Jesaja: „Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!“ (Js 25:8) Uues Testamendis kinnitab sedasama apostel Paulus, kelle elu muutus kohtumisel ülestõusnud Jeesusega. Hiljem meenutas ta omaaegset prohvetiennustust ja kirjutas: „Surm on neelatud võidusse!“ Samas lisades: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1Kr 15:54,57)

Piibel ütleb, et Jeesuse surma ja ülestõusmise vägi neelab ära meie inimliku surma ning isegi pisarad. Issand on surma võitnud, kui ta selle isiklikult meie eest alla neelas. „Surm on neelatud võidusse!“ See, kes surma meie eest alla neelas, jääb alati suuremaks kui surm. Lubades tal oma elu üle valitseda, hakkab meie elu alluma viimselt mitte surma-, vaid ülestõusmisväele. See tähendab osasaamist suurimast võidust üle aegade. „Tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ Elame siis selle võidu tähisena ning jagame saadud võidurõõmu nii täna kui tänavu edaspidigi!

Meego Remmel
Elumuutvate koguduste liikumine AD 2012A

Jumal teeb uut!

Jumala armastatud rahvas, soovin teile südamest õnnistatud uut aastat!

Algaval aastal saab meie ajaarvamise järgi Jeesuse sünnist juba 2012 aastaringi. Vahepeal on paljugi muutunud. Ajaloolisi muudatusi on toonud nii Jeesuse järgijad kui neile vastandujad. Tänasest edasi areneb elu paljuski selle järgi, kummast liikumisest on kantud meie endi inimeseksolemine, suhted, sõnad ja teod.

Jumal sekkub meie ellu meie endi palvel. Nii kutsun uut aastat alustama ühises palves! Meie isiklikud ja kogukondlikud suhted avaldavad vahetut mõju Jumala- ja ligimesearmastuse kogemisele ning jagamisele. Seepärast kutsun kõiki uuel aastal rohkem armastust jagama! Meie usk ja elu on niivõrd lootusrikas, kuivõrd tunnistame usus Jeesust elu Issandana. Aastavahetusel alanud rahvaloendus annab kordumatu võimaluse oma usku avalikult tunnistada. Selle järgi hindab ühiskond meie usukogukonna suurust ja kaalukust. Elumuutvaks usuliikumiseks kujuneme siiski vaid juhul, kui me oma usutunnistuse järgi ka elame, kõigiti Jeesust järgime ning tema nimel kaasinimestele evangeelset rõõmusõnumit välja elame.

Üle kõige ja kõigi muudab inimelu ja maailma siiski Jumala tegutsemine, mitte meie. Nagu 130 aastat tagasi Eestis alanud priikoguduslik liikumine, võime ka meie tänapäeval tunnistada, et inimlik loomus klammerdub ikka ja jälle omaenda usuliste, eluliste ja usueluliste heaksarvamiste külge. Jumala sõna ütleb siiski: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ (Jesaja 43:19). Üle aegade uus ja kõige märgatavam Jumala tegu sündis tema Poja kujul. Jeesus ei teinud vana tühjaks ega klammerdunud ka selle külge. Ta kutsus ellu vanale pärandile uutloova usurahva liikumise. Jumal ei rahuldu siiski möödunuga. Ajaloo jätkumine 2012 aastat pärast Jeesuse sündi kinnitab, et Jumal tahab veel meiegi eluajal uut luua – kuni viimaks saab teoks tema ettekuulutus: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ (Ilm 21:5)

Kehastame siis oma eluga uuelgi aastal täit usku ja palvet jumalikku uuendusliikumisse Jeesuse Vaimus: „Tegutse, Jumal, toimi ka meis ja meie kaudu, loo uut, mida nimelt Sina tahad ellu viia! Aamen.“


Meego Remmel

allikas: www.ekklesia.ee

Eile mälestas kogu maailm 11.septembri New Yorgi terrorirünnaku 10.aastapäeva. Maailma tabas õnnetus, mida keegi ei osanud oodata ja asukohas, kus arvati selliseid sündmuseid mitte kunagi tulema. Maailm ei ole alati turvaline ja meeldiv paik ning palju halbu asju on juhtunud minevikus ja need jätkuvad tulevikus. Kas see tähendab, et maailm on Jumala kontrolli alt väljas? Kas Jumal ei olegi kõikvõimas, kes ei saaks seda kõike hetkega lõpetada nüüd kohe? Või kas ta lihtsalt enam ei tegutse siin, ei näe ega kuule rahvaid? Ei, sest Piibel ütleb meile: „Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes.“ (Mt 24:6)

Millest lähtub kurjus?

Jumal on andnud inimesele vaba valiku selles, keda järgida ja mida oma elus teha. Niisamuti kui me otsustaksime jalgrattaga sõita kiirteel, ja satume õnnetuse, ei saa me selles ometi süüdistada seal sõitvaid autojuhte, kuna tegime midagi, mis ei olnud ette nähtud. Jumal ei ole meid sundinud valima elu koos Temaga, vaid on andnud meile selle võimaluse. Me igaüks saame otsustada kas kasutame seda pakkumist või läheme teises suunas oma rada mööda. Kuid samuti peame mõistma, et iga meie valikuga kaasnevad tagajärjed ning selles osas peame ka enesele vastutuse võtma, millise elu see meile toob. Inimese süda on patune ning elu ilma Jumalata võib põhjustada palju kurjust.

Kas ja milline oleks väljapääs sellest ringist?

Kas me peaksime lihtsalt pealt vaatama kuidas segadus maailmas suureneb või saame ka ise teha midagi? Jeesuse omadena teame, et kõik hea lähtub Jumalast ja töötades Tema tööriistadena on kõige tähtsam meie isiklik suhe Jumalaga. Kui suhe Jumalaga ei ole korras, ei saa me ka teisi enda ümber aidata. Selged juhised selle suhte parandamiseks saame Piiblist: lugeda Jumala Sõna, palvetada ja olla osaduses teiste kristlastega.

Niisiis me ei pea kartma nähes kõiki neid kohutavaid sündmuseid enda ümber juhtumas. Me ei pea otsima ega saagi leida rahu sellest maailmast. Kuid kui meie süda on kinni Jeesuses, on meil suurim aare mida omada saame ning võime igat oma päeva alustada kartuseta ja rahuga südames. Jeesus ütleb: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma anna teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailma annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27)

Allikas Pluss veeb, autor Sirli Lend