Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud rahvaküsitluse järgi, mille viis 2010. aasta kevad-suvel läbi uuringufirma Saar Poll, pole üle 50% eesti inimestest kunagi rääkinud oma sõprade või pereliikmetega usuteemadel. Üle 50% inimestest pole lapsepõlvekodus saanud mittemingisuguseid usulisi teadmisi ning üle 50% ei käi kunagi kirikus. Venelastest vastajate puhul on need näitajad pisut positiivsemad.

Väitega, et on olemas isikuline Jumal, oli:
• Täiesti nõus 10,1%
• Pigem nõus 20,2%
• Pigem ei ole nõus 22,7%
• Üldse ei ole nõus 30,8%

Allolev artikkel on järjekordne tõend, kuidas Jumal kasutab meid kõiki oma sõnumi edastamiseks. 

Saatuslikud kohtumised, üllatavad kokkulangevused ja veidralt ärevusttekitavad pisiasjad, mis mingil arusaamatul põhjusel meie tähelepanu köidavad… Ilmselt on kõik oma elus midagi sellist kogenud. Kui palju mõtleme aga sellele, et ehk polegi tegemist pelgalt juhustega?

Paljud inimesed usuvad jumalat, paljud saatust, paljud tõika, et kõik, mis iganes elus juhtub - olgu see midagi head või hoopis halba - on millekski vajalik ja hea, mingeid arenguid esilekutsuv.

Kõiki neid uskumusi ühendab teatud määral ettemääratus, kuid ettemääratus ei tähenda sugugi mitte seda, et inimesel endal poleks võimalik oma elu suunata, kujundada. Sest võimalusi on mitmeid ja valikuid teeme siiski meie ise. Just märkide lugemine võib aidata elust parimat võtta.

Märkide kirev maailm

Ülikoolis maailmakirjandust ja lisaks ka psühholoogiat õppinud ning kogu elu teatriga tihedalt seotud olnud Kristiina Garancise jaoks on märgid tõeliselt südamelähedane teema. «Kirjandus on siiamaani minu suurim armastus ja kui sa kujutad ette kõiki neid märke, mis on ühes ilukirjanduslikus teoses... See oli ka sild psühholoogiahuvini,» selgitab Holitstilise Teraapia Instituudis koolitust nimega «Millest märgid kõnelevad?» läbi viiv päikeseline punapea Kristiina.

Kirjanduse, kunsti- ja kultuuriajaloo, psühholoogia ja teatrimaailma müüte, arhetüüpe ja märke tundma õppides ning analüüsides küpses naises aastatega arusaam, et maailm suhtleb meiega pidevalt märkide keeles, mis peidab endas tähendusrikkaid sõnumeid.

Inimene, kes oskab märke tähele panna ja neid lugeda, saab kasutada väärtuslikku infot õigete valikute tegemiseks, probleemidele lahenduste leidmiseks, elus sihtide leidmiseks, kinnitab Kristiina.

«Märkide ja sünkroonsuste (energiaga laetud tähendusrikaste juhuste - toim.) kaudu tulevad su ellu inimesed, paigad ja sündmused, mis on vajalikud su arenguks ja mis peatähtis - siis oled ise teadlik kaasalooja Universumi elumängus,» kõlab üks lause koolituse tutvustusest.

Siiski teeb pidev märkide tõlgendamise ja analüüsimise perspektiiv esialgu ettevaatlikuks. Kas ei lähe elu keerulisemaks, kui kõigest juhtunust, igast pisidetailist kohe sügavat tähendust otsida? Kui näha seoseid seal, kus «normaalne» inimene neid ei näeks? Kristiina kummutab minu skepsise tõeliselt elurõõmsa, veidi lapsiku hoiakuga. «Mkm,» on tema kindel vastus.

Lapselik, ootusärev energia

«Laps su sees ütleb tegelikult seda, mida sa vajad. Tema on ju see impulsiivne ja vahetu tüüp,» märgib Kristiina. Enamasti kipume me seda last enda sees aga vaigistama ja mõtlema selle peale, kuidas PEAB tegema. «Ja siis ühel hetkel, kui sa ainult pead, pead, pead, teed, teed, teed, siis sa oled jumalast õnnetu tegelikult,» selgitab ta.

Eriti raske on Kristiina sõnul ses osas meestel, sest nad õpivad juba väikesest peale oma tundeid varjama, alla suruma - kuna mehed ja tunded, nõrkus, haavatus ei käi meie ühiskonnas väga kokku.

«Kui sa  Intuitsiooni, kõhutunnet usaldad, siis järsku keegi sinu sees ütleb, mida sa peaksid tegema või mis on sinu jaoks õige või vale - seal puudub igasugune ratsionaalne seletus. 

Kristiina sõnul tekitab kõige rohkem probleeme see, kui oma elu ja tehtud valikute üle hakatakse järele mõtlema alles siis, kui midagi juhtub, kui on juba valus - alles siis hakatakse endale otsa vaatama ja küsimusi esitama. «Me oleme nii mugavad, et me ei taha tegelikult oma elus midagi muuta ja elame oma mugavustsoonis edasi, aga mugavustsoonis jälle inimene ei arene kuhugi,» tõdeb ta.

Tegelikult peaks aga sisetunnet ja maailma poolt teele saadetud märke pidevalt järgima - siis oleme enda ja eluga kahtlemata rohkem rahul. «Kas sa oled õnnelik siis, kui sa särad, lendad, vaimustud asjadest, või hoopis siis, kui sa mõtled, mis on õige?» provotseerib Kristiina, lisades, et energiad on neis kahes olukorras täiesti erinevad.

Oma sisemise lapse kuulamine ei tähenda aga sugugi seda, et peaksime kogu aeg olema lapsikud. «Näiteks vale tööd tehes aitab kontakt oma sisemise lapsega meenutada, mis sulle tegelikult meeldib, mis sul silmad särama paneb,» selgitab Kristiina. «Kas sa olid lapsepõlves rohkem mängujuht või see, kes legosid kokku pani; missugused anded sul on.»

Lapsena oleme nimelt hästi uudishimulikud, oleme valmis riskima ja seiklema. «See energia on ootusärev, ilma igasuguse kriitikata, hästi vastuvõtlik,» märgib ta. Oma koolituse käigus viib Kristiina läbi meditatsioone, mis aitavad sarnast seisundit saavutada, avastada last enda sees ning minetada kaine ja kriitiline ellusuhtumine - nii hakkab inimene märke rohkem tähele panema ja saab Universumi elumängust teadlikult osa.

Mis meelel, see keelel

Kristiina sõnul elame me ühtses infoväljas, kus kõik on omavahel seotud. Nii pole sugugi mitte juhuslik, et vahel võib kellegi peale mõeldes juhtuda, et just see sama inimene peagi täiesti «ootamatult» helistab või kirjutab. Seega on kontaktivõtule eelnenud mõte justkui märgiks, et selle inimese suhtes on miskit «õhus».

Märgid tulevad seega meie juurde kas läbi teiste inimeste või kuskilt Universumist. Koolitaja ei taha siiski väita, et inimesed märke tähele ei pane - küll aga ei pruugi igaüks aru saada, et tegemist on just teda kõnetavate märkidega.

Ka äpardused ja keelevääratused, mida on põhjalikult käsitlenud näiteks psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud, kannavad endas alati mõtet, annavad millestki märku, mitte ei ole juhuslikud. Ega asjata öelda: «Mis meelel, see keelel».

Laias laastus võib sõnumit kandvad märgid jagada peegeldavateks ja hoiatavateks. Peegeldavad märgid peegeldavad seejuures meie praegust seisundit, uskumusi. Neid märke näeme enda ümber iga päev ja need kinnitavad meie uskumust - senikaua, kuni me seda uskumust tegelikult muudame.

Ilmselt pole kellelegi võõras olukord, kus armuvalu käes vaeveldes torkavad silma vaid armunud paarikesed, romantilised laulud ja teiste inimeste õnnelikust armastusest pajatavad lood - sel hetkel tundub, et kogu maailm on armujoovastusest hullumas! Kõik see rõhutab aga veelgi enam mahajäetuse tunnet ja üksildust, tundudes äärmiselt ebaõiglasena.

Kristiina sõnul ongi need peegeldavad märgid, millest tuleks õppida - oma suhtumist tuleb muuta. Nii kaua, kui ennast üksiku ja õnnetuna tundev inimene oma tõrjutuse tunnet vaid süvendab, polegi tal võimalik august välja tulla. Küll aga aitaks oma suhtumise muutmine.

«Uskumustega tuleb hästi palju tööd teha, sest nad on sageli alateadlikud ja ruulivad su elu - sa elad nende järgi, aga sa ei ole teadlik, et sa nende järgi elad,» tõdeb ta.

Kristiina toob näite ühest naisest, kellel oli õnnetu lapsepõlv, sest isa jättis pere maha. «Ta on selle sügavale alateadvusesse toppinud, aga see valu tema sees on olemas. Ta mäletab ka seda, et ta ei saanud toona ema käest väga palju juhtunu kohta küsida, sest emal oli valus. Tema sees on kuskil alateadvuses uskumus, et kuna isa käitus nii, siis mehed üldjuhul võivad niimoodi käituda.»

Nüüdseks on see naine tõmmanud enda ellu juba kaks meest, kes on tema uskumust kinnitanud. «Ja ta arvab, et sellega on nüüd läbi ja lõppenud - elab oma lastele ja töötab, aga ühel päeval hakkab ta lugema ajakirju ja lehti, kus ta märkab, et kõik lood, mis temas tähelepanu äratavad, on need lood, kus mehed jätavad naised maha ja lähevad minema,» jätkab holistiline psühhoterapeut-koolitaja.

Loogiline? Jah. Kuid mis siis edasi? «Järelikult on aeg küps selle teemaga tegelema hakata ehk need märgid, mida ta näeb, viitavad sellele, et tema alateadvusest on valmis üles tulema info, millega ta saab tööd teha, et uskumus vabastada. Kui ta seda teadvustab ja sellega tegeleb, siis ta saab selle mustri ära muuta.»

Hoiatavad märgid on mõnes mõttes lihtlabasemad. Kristiina toob näiteks ühe mehe, kes hakkas hommikul tööle minema ja avastas siis, et garaažiuks ei tõuse miskipärast üles. Lõpuks sai ta auto garaažist välja, kuid siis pani tähele, et aiavärav on ka kahtlaselt lahti läinud ning hakkas kahtlustama, et majas võib olla varas.

«Läks majja tagasi ja kõndis köögini välja ning järsku pani tähele, et köögis oli jäänud elektripliit sisse ja käterätik oli jäänud pliidirõngale. Hoiatavad märgid näitasid talle, et ta peab koju tagasi minema,» jutustab Kristiina.

Hoiatavad märgid võivad olla ka sellised, et kui oled vastu võtnud mingi otsuse ja tahad hakata seda ellu viima, siis Universum testib sind. «Lükkab sulle alguses posu mingisuguseid takistusi ette ja siis vaatab, kas sa ikka tahad seda saada, mida sa tahad,» kirjeldab Kristiina Universumi riukalikke võtteid, lisades, et vabalt võib olla ka nii, et antud aeg ei ole lihtsalt selle kindla otsuse elluviimiseks õige.

Kuid võimalik on ka see, et teele puistatud takistused annavad märku hoopiski valest otsusest, mis tugineb näiteks jonnil või kellelegi millegi tõestamisel. «Sa punnitad hambad ristis ja kogu aeg tulevad su ette takistused ja ühel hetkel, kui sa oled selle saavutanud, siis sa saad aru, et see pole üldse see, mida sa tahtsid - et sa tahtsid lihtsalt oma tahtmist!»

Tähendusrikkad juhused

Täiesti omamoodi märkide rühm on sünkroonsused - energiaga laetud tähendusrikkad juhused, mille puhul ei rakendu tavaline põhjuse ja tagajärje loogika. «Kui tuletad meelde müstilisi juhuseid, kus sa oma elus olid õigel ajal just õiges kohas ja kohtusid oma armastatuga või kukkus sulle sülle unistuste töökoht, siis oled sa sünkroonsusi kogenud,» selgitab Kristiina.

Sünkroonsuste kaudu annabki Universum meile tavaliselt märku, et oleme õigel teel, teeme õigeid valikuid - patsutab meile niiviisi justkui õlale.

Kristiina jutustab sünkroonsuse näitena ühe loo enda elust. «Oli aasta aasta 2006 üks kevadhommik. Istusin Draamateatris oma töötoas ja minu arvutiekraanile ilmus pilt Mehhiko püramiididest. Sel hetkel teadsin, et pean seal ise ära käima. Maailmas on hulk väega kohti, mille energia ka läbi pildi sinuni jõuab ja see oli üks neist,» märgib Kristiina, lisades, et foto oli talle märgiks, mis täitis südame magusa erutusega.

Nii ei tulnudki märgile järgnevat kaua oodata - juba järgmisel päeval hakkasid sündmused joonduma. «Sain kirja Unesco rahvusvahelise teatriinstituudi esindajalt Eestis, kes küsis, kas ma ei sooviks minna Eestit esindama maailmakongressile Mehhikosse ning astuda seal ka rahvusvahelise tantsukomitee liikmeks. Edasi läks kõik peadpööritava kiirusega - viisa sain läbi Helsinki ühe turismibüroo kaudu, raha lennupiletiteks kiiresti ja imekombel ning leidsingi end kuu aega hiljem lennukipardalt maha astumas ja sisenemas Mexico City hiigelsuurde lämbesse lennujaama,» lõpetab ta veidi uskumatu, imetabase loo.

Kahtlemata kuulubki märkide juurde müstiline, imetabane element. Tugevamad emotsioonid, erilised kehaaistingud aitavad holistilise psühhoterapeudi kinnitusel tähendusrikkaid märke ära tunda. Midagi erilist tundes tasub tuletada meelde, millal sa viimati niimoodi tundsid, mis mälestusi see tunne esile toob. Seoseid tekitades saab lõpuks jälile märkide tähendusele.

Märkide maailma avastades muutub elu erakordselt põnevaks, lapsikult rõõmsaks, paljud seni juhuslikuna tundunud seigad omandavad ühtäkki väärika tähenduse ja elu legoklotsid asetuvad järk-järgult paika.

Allikas: Postimees

Jumal on otsustanud, et inimesed vajavad muutumiseks kogukonda: inimene ei kasva bioloogiliselt ilma lähedase kogukonnata; ja ini­mene ei kasva vaimulikult ilma lähedase kogukonnata. Meie kogu­duses on sellisteks lähedasteks kogukondadeks kodugrupid. Nime­tan John Ortbergi järgi viis asja, mis võiksid teha kodu­grupist sel­lise kogukonna, mis toetab vaimulikku kasvu ja elumuutusi.

1. Avatus. Meil kõigil on maskid. On oluline, et kodugrupis oldaks avatud: räägitaks oma nõrkustest, kiusatustest, patust; ja või­tu­dest – see aitab kaasa tervenemisele, usu kasvule. (Jk 5:16).
2. Piibli ellurakendamine. Kodugrupis saab inimene avastada, milline ta on, ja küsida: „Kuidas ma saaks Jumala sõna oma elus rakendada?“ Kodugrupp ei ole koht, kus põgeneda elu-reaal­susest Jumala ette, ja minna siis muutumata ellu tagasi (Jk 1:23).
3. Vastastikune vastutus. Kodugrupp võiks olla kohaks, kus rääkida oma otsustest, paluda teistel selle eest palvetada ja aeg-ajalt küsida, kuidas selle otsuse täitmisega läheb (Rm 14:19).
4. Jumala juhtimise otsimine. Kui sageli juhtub, et inimestel on ees elumuutvad otsused, aga neid tehakse täiesti üksinda. Kodu­grupp võiks olla koht, kus ühiselt leida Jumala juhtimist.
5. Julgustamine. Me kõik vajame tuge teistelt. Meil on tarvis tea­da, et keegi armastab meid ja hoolib meist. „Julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi!“ (1Ts 5:11)

Kasutagem seda võimalust, mida Jumal teiste usklike näol on meile vaimulikuks kasvamiseks andnud.

Tartu Kolgata koguduse Infolehes, sügis 2010

Käisin sel nädalavahetusel Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi kokkutulekul. Lisaks muidu mõnusale taaskohtumisele ja pidutsemisele on minu ja klassikaaslaste elu jõudnud sellesse faasi, kus kõneldakse ka perekonnast ja lastest.

Suureks üllatuseks selgus, et klassiõel, kel oli viimati üks laps, on nüüd kolm. Ja teine klassiõde hoidis süles titte, oma teist last. Tema, kes jättis mulle varasemast üsnagi emantsipeerunud mulje, teatas, et tahab kindlasti veel kolmandatki last. Aga nemad olid üllatajad – peale minu pere on klassikaaslaste ja tuttavate seas hulgi kolmelapselisi peresid. Ja üldjuhul on need haritud ja edukad inimesed.

Kolmelapseline pere hakkab muutuma standardiks ja selle põhjuseks pole kindlasti pelgalt vanematoetused. Mina sain kalli abikaasa abiga kolme lapse isaks varakult ja võin kinnitada, et veel mõni aeg tagasi vaadati kolmelapselisele perele kui mingile veidrale nähtusele, mille tingib kontrollimatu sigimine.

Minu põlvkond sündis nõukaaja oludes, mil standardiks oli kaks last. Selle üheks põhjuseks võis olla toonane olme – naised töötasid hommikust õhtuni, nii et käed rakkus, ja eluunistuseks oli omada kahe- või parimal juhul kolmetoalist korterit Lasnamäel.

Auto oli edukatel inimestel «siks» ja vähem edukatel «mosse». Kui nüüd lapsed kasvasid, siis mahtusid nad «siksi» tagaistmele ära suure vaevaga. Nõukogude olme ei soosinud kolmelapselisi peresid.

Nüüd aga on tavapärane omada ridaelamuboksi või lausa eramut. Ka autod on suuremad. Parema sissetulekuga inimestel on võimalik kasvatada erilise vaevata kolme last. Veelgi olulisem murrang on aga toimunud inimeste teadvuses – kolme last on tegelikult lihtsam kasvatada kui kahte. Nad tekitavad oma väikse sootsiumi, andes nii lapsevanemale rohkem vabadust.

Need ühe-, kahe- ja kolmelapselised emad olid seal kooli kokkutulekul kenamad kui kunagi varem. Ei ole vähimatki kahtlust – alles emaks saamine teeb tüdrukust naise, keda iseloomustab tõeline, seestpoolt välja kiirgav ilu ja sarm.

Kas kolme lapse standard võiks kasvada nelja lapse standardiks? Seda ma ei usu, sest siin seavad piirid ette samad tingimused, millest enne juttu oli. Mina ei jõua endale niipea osta mikrobussi, kuhu mahutada neli last. Tahan välja ehitada oma talu ülemise korruse, kuhu mahub kolm väiksemat tuba kolmele lapsele ja mitte ühtegi rohkem.

Niisiis paneb siingi olme piirid paika. Samas, kui tähtis oleks ainult olme ja isiklik mugavus, siis ei viitsiks vist keegi lastesaamisega jännata. Nii et never say «never».

Nils Niitra, 8. september 2010.

Allikas: Postimees