Kristuse viimased sõnad: minge kõike maailma
Kristuse esimesed sõnad pärast ülestõusmist surnuist on kahtlemata väga olulised, kuid veelgi olulisemad on Kristuse viimased sõnad. Jeesuse viimased sõnad panid aluse tema koguduse tekkimisele. Me võime vaielda selle üle, kust saab alguse algkoguduse ajalugu, kuid me ei saa vaielda selle üle, kellest see alguse saab. Kui jüngrid ei oleks läinud maailma evangeeliumi kuulutama, kas me teaksime üldse Kristuse ülestõusmisest? Ma kardan et ei.
Kuid ma tahaksin minna ajas veel enam tagasi, et me mõistaksime et evangeelium polnud mitte uudiseks, vaid see oli meeldetuletuseks antud. Seda käsku ei andnud Jeesus üksnes ilmumiste perioodil, vaid see oli fookuses kogu tema maise teenimise aja. Lähme ajas tagasi. Võtame lahti piibli. Avame selle Luuka evangeeliumi 9. peatükist ja 1 salm. Jeesus on just kõrbest tagasi tulnud, valib jüngreid ja alustas kuulutamist. Ta on jõudnud teha mõned imeteod, tervendanud inimesi. Ajas välja rüveda vaimu ja Jeesus tegutseb Kapernaumas. Teeb terveks pidalitõbise. Siis kutsub jüngriks tölneri. Parandab väeülema teenri ja Naini linnas äratab üles surnud noormehe, äratab surnuist ka Jairuse tütre. Korraga ta kutsub kokku jüngrid. Nii sõbrad! Mul on teile ülesanne. Ma annan teile õiguse kuulutada Jumala riiki ja tervendada inimesi. Asuge nüüd teele. Kuidas palun?
Kujutage nüüd ette, et te olete kogudusse tulnud, olete just ristitud, mõni ehk juba leeritatud, mõnel aga on pooleli Alfa kursus ja korraga kutsub pastor teid enese juurde ja ütleb. Teate sõbrad! Ma annan teile nüüd ülesande. Minge kogudusest välja ja kuulutage inimestele evangeeliumi ja palvetage nende eest. Kuidas palun? Loe edasi siit>>
Kristuse ülestõusmise pühaga tähistame Jumala võitu patu ja surma üle. Jeesus ise ütles selle kohta: „Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (Jh 12:31-32). Saatan pole usklike jaoks enam mingi vürst. Jeesuse võit on antud meile uskumiseks, mitte targutamiseks!
Kui üks eestlane läheb teisele eestlasele sünnipäevale, siis viib ta kingiks raamatu, kus kirjas kellegi elulugu. Selline on parasjagu üks levinum kingitrend. Eino Baskin, Ita Ever, Helgi Sallo, Maire Aunaste, Urmas Ott, Erika Salumäe, Salme Reek, Urmas Kibuspuu ja veel paljud teisedki – Eestimaal silmapaistvad tegelased, kelle elulugu kaante vahele pandud. Enamasti ei ole seda teinud asjaosalised ise, vaid ikka kirjanik, keegi teine. Nõnda on kokku pandud huvitavad elulood inimestest, kes oma elu jooksul üht-teist huvitavat kogenud ja näinud, teinud ja loonud. Ja pole ime, et nendest inimestest on huvitav lugeda. Pinge, põnevus, äratundmisrõõm, aga ka erinevus ja ilmselge kättesaamatuse tunne. See, mida nemad on teinud, kogenud, näinud, ei ole ju ometi lihtinimese tarvis! See ikka kõrgemate klasside pärusmaa, tavainimese jaoks küündimatu kõrgus või sündimata sügavus. Võimatu ja kõik! Muud ei oskagi öelda. Ja seepärast neid elulugusid nõnda põnev uurida ongi. Et veidikesekski tunda endki osana nende suurelennulisest elust. Kihnu Virvegi kõrges eas ilma teinud ja kuulsaks saanud oma elulooga.
Miks ometi seostavad inimesed Eestis kristlust 10 käsu pidamisega? „Ega ma kristlane ei ole, aga 10 käsku pean küll!“ vabandavad usukauged inimesed. Miskipärast arvatakse, et 10 käsu pidamine on kristluse tuum. Paulus võitleb selle suhtumisega väga otsekoheselt: "Need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all." Me oleme kusagil väga mööda pannud, kui inimesed seostavad ristiusku 10 käsuga, ja mitte armu-evangeeliumiga!