Me igatseme teha inimeste heaks sageli palju rohkem, kui on meie võimuses. Kuidas nende eest palvetada, kui väsimus võtab võimust? Mis siis, kui teiste koorem hakkab ka meid ennast rõhuma? Kas me saame kahetseda ka teiste pattu?

Näiteks satume rääkima eduka inimesega, ent saame teada tohutust tühjusest ja elu mõttetusest, millega ta oma sisemuses võitleb. Kes aitaks? – Või kuuleme lõhedest kellegi perekonnas. Kuidas aidata? – Või näeme last, kellel pole turvalist kodu. Kuidas aidata?

Lisaks inimlikule abile on meie käes aga üleloomulik abivahend, millega teisi aidata: eestpalve. Inimesed vajavad hädasti abi ja meil on seda abi anda! Miks ma nii kindlalt usun? Miks ma usun eestpalve jõusse? – Sest eestpalvetades me ei ole üksi, vaid selle taga on piiramatu jõuallikas: Jumal.

Miks uskuda eestpalve jõusse?

Jumala sõna räägib, et Jeesuse püsitegevuseks on eestpalvetamine: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest” (Rm 8:34). Heebrea kirja autor kirjutab veelgi tugevamalt: “[Jeesus elab] aina selleks, et nende eest paluda” (He 7:25).

Kui Jeesus läks pärast ülestõusmist taevasse, siis asus ta Isa trooni juures eestpalvetaja ametisse. Meie eestpalvetel on mõtet ainult seetõttu, et Jeesus ise pidevalt palvetab meie eest; ja palvetab ka meie eestpalveid.

Meil endil ei oleks juurdepääsu taeva ametikoridoridesse. Meid ei võetaks seal jutule. Me vajame vahendajat, teesillutajat, vahemeest. Ja seda vahendaja-rolli täidab Jeesus suure Eestpalvetajana: “Üks on vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Jeesus Kristus” (1Tm 2:5). Tema annab meile juurdepääsu Jumala rikkustele. Tema on ka see, kes võtab meie palved, puhastab need egoismist ja omakasupüüdlikkusest – ja edastab need pühale Jumalale.

Niisiis, eestpalvetades me saame aidata inimesi, sest kui me palume Jeesuse nimel, siis Jeesus palub koos meiega ja meie eest. Peaks nagu lihtne ja kerge olema. Aga kui me läheme praktikasse, siis tuleb eestpalvetamisel raskusi, millega sa oled kindlasti kokku puutunud, kui sa kunagi üldse oled eestpalvet tõsiselt võtnud.

Kui väsimus võtab võimust

Esimene raskus on väsimus. Me näeme vajadust, hakkame innuga palvetama, ent varsti me väsime: meid heidutab see, et tulemusi kohe ei paista või pole neid nii palju, kui me tahaksime. Miks nii?

Meie eestpalved ei saa kohe vastatud isegi siis, kui me palvetame täiesti Jumala tahte kohaselt, sest eestpalvetades me satume keerulisele pinnale, kus põimuvad Jumala mõju ja inimese autonoomia. Jumal on palju rohkem aumees, kui meie: Kui meie saame kellegi peale pahaseks ja ta ikka kuidagi ei muutu, siis me heameelega võtaks tema juures midagi ette: muudaks ta peas midagi – väänaks paar aju­kääru juurde –, et ta ometi kord mõistlikult elama hakkaks!

Selline on meie tee, aga mitte Jumala tee. Keegi on kirjutanud: “Tema teed on nagu vihm ja lumi, mis langeb maa peale ja imbub siis vaikselt maasse – niiviisi toidab ja muudab Jumal maad. Kui aeg on küps, siis tärkab sealt uus elu. Ei mingit sundi ega manipuleerimist; täielik vabadus. Selline on Jumala tee.” Meie tahaksime tulemust kohe ja kiiresti, vajadusel ka sunni­vahendeid kasutades.

Jeesus mõistis meie ja Jumala mõtteviisi suurt erinevust, seepärast ta tõigi mitmeid piltlikke näiteid sellest, et palvetada tuleb püsivalt ja järelejätmatult – nii et meie palved kastaksid teise inimese südame­pinnast, kust siis omal ajal tärkab midagi täiesti uut.

Kui sa tahad, et su eestpalvel tõepoolest oleks tulemust, siis tuleb sul palvetada järelejätmatult: ma ei jäta enne, kui see inimene on muutunud või olukord lahenenud! Sellega me anname teada, et meil on tõsi taga; et me ei ole lihtsalt tulnud proovima, et äkki Jumal aitab. Me kavatseme asjaga lõpuni minna ja mitte järele anda.

Kui teiste kannatused saavad meie kannatusteks

Kui me siiski ei väsi, võib tulla teine raskus: me paneme eestpalvesse kogu oma südame ning palvetame täie armastusega kellegi probleemi eest, ja avastame järsku, kuidas see probleem hakkab ka meid koormama.

Mõnikord tuleb meil tõepoolest vabatahtlikult enda peale võtta teiste mured ja hädad, selle eesmärgiga, et teine saaks vabaks. Ja alles meie kaas­kannatamises näeb teine inimene, et ka Jeesus kannatab koos temaga.

Kas selline jutt kaaskannatamisest ei tundu natuke veider? Kõlab nagu enesepiinamine? Lubage, ma seletan.

Jeesus ju kannatas koos maailmaga ja maailma eest. Ning Jeesus on kutsunud meid osalema tema kannatustes ja niiviisi osalema maailma lunastamises kannatustest. Paulus mõistis seda: “Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kan­na­tustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks” (Kl 1:24). Paulus ei arva, et Kristuse kannatus oleks kuidagi puudulik olnud. Kaugel sellest! Ta ütleb, et meid on kutsutud vajadusel olema kaaskannatajad; jagama Kristuse kannatusi “kannatuse osaduses” (Fl 3:10).

Kuidas see praktiliselt välja näeks? Mida tähendab, et eestpalvetades võin ma saada kaaskannatajaks? Ma tunnistan, et see teema on ulatuslikum ja sügavam kui minu elukogemus – midagi sellest olen ma kogenud, ent ma olen veendunud, et eestpalve võimalused on veel palju suuremad.

Me saame teha seda, mida tegi Taaniel, kui Iisraeli rahvas oli oma pattude pärast vangipõlves. Siis Taaniel palvetab: “Ma palusin Issandat, oma Jumalat, ma tunnistasin” (Tn 9:4). Aga Taaniel ei tunnista oma pattu, vaid oma rahva pattu. Ta ei vaata rahva muret ja vajadust ohutult kauguselt kõrvalt, ehkki ta ise oli jäänud ustavaks Jumalale, vaid ta samastub oma rahva pattudega: “Meie oleme pattu teinud ja eksinud… meie ei ole kuulanud… meie oleme pattu teinud.” Taaniel palub oma rahva eest ja samastub oma rahva patuga; parandab meelt oma rahva eest.

Kas ma saan kahetseda teiste pattu?

Selline teise koormate enda kanda võtmine ja isegi patukahetsus teise inimese eest tekitab küsimuse: “Inimene peab ju ikka ise oma patte kahetsema?”

Tõepoolest: igaüks peab ise kogu südame-kahetsuses pöörduma Jumala poole, et saada halastust. Aga: meie kahetsevad palved teiste asemel teevad teisele inimesele kuidagi kergemaks ka ise ja otse Jumala poole pöörduda. Miks see nii on ja kuidas see Jumala silmis toimub, seda ma ei tea. Aga kui te olete kunagi kellegagi koos palvetanud patukahetsuspalvet, siis te teate, et me saame aidata teisel palvetada.

Üks naine läks kord pastoriproua juurde. Juba väliselt oli näha tema depressioon. Mõningase vestluse järel tuli välja ka depressiooni põhjus: naise laps oli ootamatult hukkunud. See naine ise ei olnud sel hetkel suuteline oma koormat Jumala ette kandma. Pastoriproua palvetas koos temaga, võttes enda peale selle koorma kandmise Jumala ette. Ta nuttis Jumala ees selle hukkunud lapse pärast, sest ema polnud enam suuteline nutma. Ta palus, et Jumal võtaks selle naise valu ja lunastaks selle Jeesuse Kristuse risti kaudu. Kui ta seda oli teinud, siis jäi nutt vaiksemaks ja saabus rahu.

Hiljem sai pastoriproua kirja, milles naine kirjeldas, milline rahu oli temasse hoovanud palvetamise ajal. Tal läks veel aega, et täielikult taastuda oma valust, aga eestpalvetamine – kaaspalvetamine – tegi sellega algust. Kaaspalvetaja oli nutnud tema pisaraid ja kandnud tema koormat sel määral, et edasi jaksas ta juba ise palvetada.

Loomulikult ei jäta me neid koormaid enda kanda, vaid me anname need üle Jumalale. Meie võimalus eestpalvetades on võtta inimese koorem, mida ta ei oska Jumala ette panna – võtta see kas osaliselt või täielikult enda kanda – ja viia see üheskoos Jumala ette.

***

Kui me näeme vajadusi enda ümber, siis tuletagem meelde eestpalvet. Eestpalve tulemused korvavad mitmekordselt selle aja ja pühendumise, mille me oleme eestpalvesse pannud. See korvab isegi valu ja kaaskannatamise.

Ja kõige selle juures pidagem meeles palvetamise eeltingimust ja põhireeglit: me ei palveta mitte oma tahtmist, vaid Jumala tahtmist. Kui me oleme Jumala tahtmises, siis on meie käes võimas abivahend, millega teisi aidata: eestpalve. Inimesed vajavad hädasti abi ja meil on seda abi anda!

Maailma lõpu teema on inimesi läbi sajandite erutanud. Piibel kinnitab, et millalgi maailm sellisena, nagu me teda praegu tunneme, tõepoolest lõpeb. Aga "lõpuaja" all mõtleb Piibel pigem midagi muud. Lõpuajal käivad maailma mandumine ja rahvaste ärkamine käsikäes.

Ap 2:14-21

"Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile:

„Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada - pange tähele mu sõnu! Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul. Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:

„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad, ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.

Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse."

Lubage, et ma esitan alustuseks kaks küsimust.

• Esiteks: Mida sa vastaksid, kui keegi küsib, kas me elame lõpuajal („viimseil päevil“)?

• Teiseks: Kui maailma raputavad looduskatastroofid või kui puhkeks suur sõda, mis haarab paljusid riike – mis sa arvad, kas see oleks märk sellest, et maailm käib moraalselt alla ja kukub kokku; ning Jumal ei anna enam võimalust vaimulikuks ärkamiseks – usklikel tuleb vaid püüda säilitada seda, mis neil on?

Kas me elame lõpuajal?

Ma püüan vastata kõigepealt esimesele küsimusele: Kas me elame lõpuajal? Vaatame, mida Piibel selle kohta ütleb.

• Hb 1:1-2: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.“

• 1Pt 1:20: „[Kristus] oli ... ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast.“

• 1Kr 10:11: „Kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“

Niisiis, Piibli termin ei ole mitte „lõpuajad“, vaid „aegade lõpp“, st ainsuses: "lõpuaeg"! Millisele ajaperioodile see viitab? - Sellele ajale, mil saabus Jeesus! Jeesuse esimene tulemine 2000 aastat tagasi oli lõpuaja algus ja see lõpuaeg kestab siiamaani. See on ju suurima armuõnnistuse aeg! Sellest samast on juttu meie täna loetud kirjakohas nelipühapäevast.

Meie esimesele küsimusele „Kas me elame lõpuajal“ oleks Peetrus vastanud: „Jah, ma elan nüüd lõpuajas.“ Samamoodi vastab Paulus, samamoodi vastab Heebrea kirja autor, samamoodi vastab ka Johannes.

Piibli järgi me elame lõpuajal – ja seda juba 2000 aastat. Lõpuaeg algas Jeesuse esimese tulemisega ja lõpuaeg saab otsa Jeesuse teise tulemisega. Niisiis, me elame lõpuaja alguse ja lõpuaja lõpu vahel.

Samal ajal me elame aga ka jumalariigi saabumise ja lõpuleviimise vahel. Jeesuse esimese tulekuga tuli ju jumalariik meie juurde ja Jeesuse teise tulekuga saabub jumalariik täiel määral.

Kas pole huvitav ja vastuoluline ajastu, milles elada?! Ühelt poolt on uus kord, jumalariik, juba saabunud, aga mitte veel täiel määral. Teiselt poolt on vana kord, langenud maailma, lõpp juba otsustatud, aga mitte veel päriselt läbi.

Kas enne Jeesuse taastulekut käib maailm ainult alla?

Tuleks nüüd teise küsimuse juurde: Kui maailma raputavad looduskatastroofid või kui puhkeks suur sõda, mis haaraks paljusid riike – mis sa arvad, kas see oleks märk sellest, et maailm käib moraalselt alla ja kukub kokku; ning Jumal ei anna enam võimalust vaimulikuks ärkamiseks – usklikel tuleb vaid püüda säilitada seda, mis neil on? Teisisõnu: mida õpetab Piibel lõpuaja lõpu kohta. Kas siis lähevad asjad ainult halvemaks ja halvemaks?

2Tm 3:3: „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud.“ Kas see viitab 21. sajandile? Jah, see viitab 21. sajandile! Ja täpselt samamoodi viitab see ka 2. sajandile ja 12. sajandile. Mäletate: lõpuaeg kestab juba 2000 a!

2Pt 3:3: „Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus?““

Jeesus ütleb Lk 21:9-11: „Kui te kuulete sõdadest ja rahutustest, siis ärge kartke, sest see kõik peab enne sündima, kuid lõpp ei ole veel niipea käes. ... Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast.“

Seega pole kahtlust: lõpuaeg, aga eriti lõpuaja lõpuosa, on üsna masendav: moraalselt allakäinud, täis ebaõiglust ja ka suuri looduskatastroofe.

Aga kas see on kogu tõde lõpuaja kohta? Kas see on kõik, mida me võime oodata, enne kui Jeesus tuleb tagasi ja kehtestab õiglase korra, mis täielikult vastab Jumala tahtele?

Piibli järgi on see vaid pool tõde. Lubage ma toon kahe kirjakoha põhjal välja selle, mis juhtub lõpuajal ja milline on usklike roll selles. Kõigepealt Mt 24 ja siis tänase põhikirjakoha juurde Ap 2.

Mis toimub lõpuajal (Matteuse 24:9-14 järgi)

Mt 24:9-14 ütleb Jeesus:

„Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast. Ja siis pahandavad paljud ja reedavad üksteist ja vihkavad üksteist. Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid. Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb. Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“

Millal tuleb päris lõpp? Lõpp ei tule mitte siis, kui on maavärinaid, sõdu, tagakiusu, ebaõiglus kasvab... Lõpp tuleb siis, kui evangeeliumi on kuulutatud kõigile rahvastele! Katastroofe või ebaõiglust või moraalitust nähes ei tohiks me mitte heituda, vaid peaksime nägema selles võimalust Jeesusest seda julgemini tunnistada!

(a) Paljude armastus läheb külmaks – aga mitte kõikide!

Pange tähele, mida on öeldud: kuna kurjus, ebaõiglus ja eksitajate hulk kasvab, siis paljude armastus Jeesuse vastu jahtub. Aga mitte kõikide! Vaikimisi annab Jeesus teada ka seda, et nende jahtujate kõrval on teine hulk inimesi, kelle armastus Jeesuse vastu on tulikuum ja vankumatu. Rahvad vihkavad kristlasi (s 9), aga ometi viiakse evangeelium nendesamade rahvasteni, kes kristlasi vihkavad!

Meil, usklikel, tuleks näha maailma ajalugu Jumala perspektiivis! Me kipume vaatama ajalugu kui rahvaste ja riikide lugu. Aga lõpuks on see Jumala lugu.

EELK misjonikeskuse varasem juht ja praegune Soome Kansanälähetuse juht Mika Tuovinen on öelnud provokatiivsed mõtted: „Ma rõõmustan sellest, et Euroopasse tuleb palju islamiusulisi, sest Euroopas saab nendele evangeeliumi kuulutada! Paluge, et Jumal saadaks Eestisse 100.000 islamiusulist – siis saate ka teie neile kuulutada!“

Kas see on liiga radikaalne? Vaatame, mis ütles Jeesus! Kui teid pannakse kinni selle pärast, et te Jeesusest tunnistate – Jeesuse pärast või sellepärast, et te näiteks keeldute homopaare tunnustamast võrdsetena normaalsete abieludega – siis millises perspektiivis näeb seda Jeesus? Kui teid pannakse Jeesuse pärast kinni, siis „see annab teile võimaluse tunnistamiseks!“ Jeesusega võrreldes pole Tuovineni seisukoht sugugi radikaalne!

Kes on need, kes kuulutavad evangeeliumi kõigile rahvastele? Kes on piisavalt pühendunud, piisavalt tugevad, kui tuleb tagakiusu? Kes viivad suure misjonikäsu lõpule, kasvõi oma elu hinnaga? Neid kirjeldatakse Apt alguses:

• Ap 1:5 ütleb Jeesus, et „Teid ristitakse Püha Vaimuga.“

• Ap 1:8 täpsustab Jeesus Vaimuga ristimise tähendust: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“

• Ja kui siis Jeesus on jüngrid Püha Vaimuga ristinud, saavad nad erilise väe olla Jeesuse tunnistajad kogu maailmas.

• Seepeale ütlebki Peetrus Ap 2:17: „Viimseil päevil sünnib, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale.“

Mitte kõik ei suuda niiviisi näha ega käituda – aga Vaimuga ristitud, Vaimu täis usklikud saavad.

(b) Jumal varustab oma rahvast viimseil päevil

Jumala eesmärk on viimseil päevil – alates Jeesuse esimesest tulekust – varustada oma rahvas Püha Vaimu erilise väega, kuni Jeesuse nime on tunnistatud kõigi rahvasteni. Jeesuse ligiolu ja Püha Vaimu vägi ei ole oma olemuselt meie turvalisuse ja heaolu garantii: mina ja mu pere oleme hoitud. Jeesuse ligiolu ja Püha Vaimu vägi on eelkõige selleks, et kui sind peaks ka pilgatama, kinni võetama või tapetama, siis saad sa seda teha evangeeliumi tunnistades!

Jah, viimseil päevil paljude armastus Jeesuse vastu jahtub. Jah, paljud taganevad usust. Jah, paljud loobuvad usust, kui see neile midagi maksma hakkab. Aga Jeesus ütleb, et kogu selle uskmatuse ja ärataganemise keskel kuulutatakse evangeeliumi kogu maailmas, kõigile rahvastele. Moraalse allakäigu ja vaimuliku ükskõiksuse ja loodus­katastroofide ja sõdade keskel on tõelised usklikud varustatud Jumala Püha Vaimu vastupandamatu väega ja jäägitu armastusega Jeesuse vastu.

Seega, lõpuaja viimane ots ei ole ei täielik allakäik ega ka täielik võit. Keset globaalset allakäiku, tagakiusamisi ja halvakspanu valab Jumala oma Püha Vaimu ikka ja jälle oma ustavate peale, kes tunnistavad Kristust – ja see kestab seni, kuni iga rahvas on kuulnud evangeeliumi.

Mis toimub lõpuajal toimuv (prohvet Joeli järgi, Ap 2)

Peetrus tsiteerib nelipühajutluses prohvet Joeli (2:17-21), kes samuti esitab selgelt seda, et viimsetel päevadel esineb kõike: võimsat tunnistamist ja tohutuid hädasid. Jumal ei öelnud prohvet Joelile, kui palju aastaid on hädasid ja kui palju on jõudsat kuulutamist. Ta nägi kõike korraga, ilma ajalise perspektiivita. Mõni sündmus, mida ta nägi, oli ajaliselt lähemal, mõni ajaliselt kaugemal.

(a) Joeli prohveteeringu helge pool

Prohvet Joeli sõnumi helge pool on s 17-18:

"Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad.“

Teisisõnu, lõpuaja üks tunnuseid on Püha Vaimu välja­vala­mine kõiksugu inimeste peale: mehed, naised, lapsed, noored, vanad...

Kui inimene saab Püha Vaimu anni, siis Piibli kirjelduste järgi on see kogemus, mida inimene oskab vastuvaidlematult kinnitada. Kui Paulus jõudis Efesosse ja tahtis teada saada, kas kohalikud inimesed on juba usklikud, siis ta küsis Efesose usklike käest: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu anni, kui saite usklikuks?“ - Need aga ei osanud sellise küsimuse peale midagi kosta. Nende jaoks oli Püha Vaimu saamine ere kogemus. Meie tänapäeval teeme sellest sageli õpetuse. Uue Testamendi tunnistus uuestisünnist, Püha Vaimu saa­mi­sest, on nii selge, et mitte keegi, kes seda on saanud, ei mõelnud sellest enam kaksipidi. Neid täitis enneolematu julgus ja vägi.

Jeesuse tõotus Püha Vaimu saamise kohta oli ju: „Teid rüütatakse väega kõrgest“ või „Te saate väe Pühalt Vaimult“. Mitte aga: „Te saate uue õpetuse, millega tegelikult teie elus erilist muutust ei kaasne.“ Püha Vaimu väe põhiline tunnus Joeli järgi on julgus – prohvetlik kõne. Prohvetlik kõne ei tähenda Piiblis esmalt ettekuulutamist, vaid julgust ja tarkust öelda Jumala sõna õiges kohas ja armastusega. Püha Vaimuga täidetud inimesed on Jeesusest nii haaratud, et nad näevad Jeesuse plaane ja tahet erilise selgusega ja esitavad seda erilise julgusega.

See on prohvet Joeli sõnumi helge pool.

(b) Joeli prohveteeringu tume pool

Prohvet Joeli sõnumi helge pool on s 19-20:

„Ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.“

See on see, millest juba olen rääkinud: tuleb sõdu, ebaõiglust hävingut.

Vastus teisele küsimusele

Kuidas siis vastata meie teisele küsimusele: Kas lõpuajal käib maailm ainult paratamatult alla, nii et asi läheb ainult pimedamaks ja pimedamaks? Kas vulkaanipursked, naftareostus, ebaõigluse suurenemine ja sõjaoht viitab sellele, et Jumal on maailma maha kandmas ja meil pole enam muud teha kui püüda hoida alles iseenda usk? Kindlasti mitte!

Piiblis on tõotus, et lõpuajal valab Jumal eriliselt välja oma Vaimust kogu inimkonna peale – evangeeliumi jõuab kõigi rahvasteni (ja evangeeliumi teatavasti muudab neid, kes selle vastu võtavad).

Kristlik kogudus äratatakse ja uuendatakse lõpuajal – ning läkitatakse välja enneolematu innuga, ennenägematu prohvetliku jõuga... Ja seda kõike keset terrorismi ja sõdu ja vulkaanipurskeid ja homosuhete pealetungi ja võitlevat ateismi...

Lõpuaja kogudus on kogudus täis Püha Vaimu. Lõpuaja kogudus viib lõpule suure misjonikäsu ja võtab siis vastu saabuva Kuninga, Kristuse.

Armas Kolgata kogudus, ma soovin, et me kõik oleksime osa sellest julgest, prohvetlikust ja Püha Vaimuga täidetud jüngrite hulgast, kes võtab ette ususamme ja täidab Püha Vaimu väes Kristuse läkitust: „Te peate (mitte võite, vaid peate!) olema minu tunnistajad Tartus ja kogu Tartumaal ja Venemaal ja ilmamaa äärteni.“ Sest „igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse!“

Jutlusena nelipüha jutlusena Kolgatal, 23. mai 2010

Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus

Usukogemuste all pean silmas kogemusi, mis tulenevad kohtumisest elava Jumalaga, Kristuse lähedalollu sattumisest.

Piibli järgi on kristliku elu tunnuseks Püha Vaimu vili. Ja vastupidi: halbades eluviisides elamine on tunnuseks sellest, et inimene ei päri jumalariiki. Ei ole ükskõik, kuidas me elame!

Peatun ka kahel kõrvalteemal: mis saab uskliku inimese lihalikust loomusest ja kuidas on Püha Vaimu andide olemasolu seotud inimese usueluga.