Leho Paldre: Me saame eestpalvetega teisi aidata

Me igatseme teha inimeste heaks sageli palju rohkem, kui on meie võimuses. Kuidas nende eest palvetada, kui väsimus võtab võimust? Mis siis, kui teiste koorem hakkab ka meid ennast rõhuma? Kas me saame kahetseda ka teiste pattu?

Näiteks satume rääkima eduka inimesega, ent saame teada tohutust tühjusest ja elu mõttetusest, millega ta oma sisemuses võitleb. Kes aitaks? – Või kuuleme lõhedest kellegi perekonnas. Kuidas aidata? – Või näeme last, kellel pole turvalist kodu. Kuidas aidata?

Lisaks inimlikule abile on meie käes aga üleloomulik abivahend, millega teisi aidata: eestpalve. Inimesed vajavad hädasti abi ja meil on seda abi anda! Miks ma nii kindlalt usun? Miks ma usun eestpalve jõusse? – Sest eestpalvetades me ei ole üksi, vaid selle taga on piiramatu jõuallikas: Jumal.

Miks uskuda eestpalve jõusse?

Jumala sõna räägib, et Jeesuse püsitegevuseks on eestpalvetamine: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest” (Rm 8:34). Heebrea kirja autor kirjutab veelgi tugevamalt: “[Jeesus elab] aina selleks, et nende eest paluda” (He 7:25).

Kui Jeesus läks pärast ülestõusmist taevasse, siis asus ta Isa trooni juures eestpalvetaja ametisse. Meie eestpalvetel on mõtet ainult seetõttu, et Jeesus ise pidevalt palvetab meie eest; ja palvetab ka meie eestpalveid.

Meil endil ei oleks juurdepääsu taeva ametikoridoridesse. Meid ei võetaks seal jutule. Me vajame vahendajat, teesillutajat, vahemeest. Ja seda vahendaja-rolli täidab Jeesus suure Eestpalvetajana: “Üks on vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Jeesus Kristus” (1Tm 2:5). Tema annab meile juurdepääsu Jumala rikkustele. Tema on ka see, kes võtab meie palved, puhastab need egoismist ja omakasupüüdlikkusest – ja edastab need pühale Jumalale.

Niisiis, eestpalvetades me saame aidata inimesi, sest kui me palume Jeesuse nimel, siis Jeesus palub koos meiega ja meie eest. Peaks nagu lihtne ja kerge olema. Aga kui me läheme praktikasse, siis tuleb eestpalvetamisel raskusi, millega sa oled kindlasti kokku puutunud, kui sa kunagi üldse oled eestpalvet tõsiselt võtnud.

Kui väsimus võtab võimust

Esimene raskus on väsimus. Me näeme vajadust, hakkame innuga palvetama, ent varsti me väsime: meid heidutab see, et tulemusi kohe ei paista või pole neid nii palju, kui me tahaksime. Miks nii?

Meie eestpalved ei saa kohe vastatud isegi siis, kui me palvetame täiesti Jumala tahte kohaselt, sest eestpalvetades me satume keerulisele pinnale, kus põimuvad Jumala mõju ja inimese autonoomia. Jumal on palju rohkem aumees, kui meie: Kui meie saame kellegi peale pahaseks ja ta ikka kuidagi ei muutu, siis me heameelega võtaks tema juures midagi ette: muudaks ta peas midagi – väänaks paar aju­kääru juurde –, et ta ometi kord mõistlikult elama hakkaks!

Selline on meie tee, aga mitte Jumala tee. Keegi on kirjutanud: “Tema teed on nagu vihm ja lumi, mis langeb maa peale ja imbub siis vaikselt maasse – niiviisi toidab ja muudab Jumal maad. Kui aeg on küps, siis tärkab sealt uus elu. Ei mingit sundi ega manipuleerimist; täielik vabadus. Selline on Jumala tee.” Meie tahaksime tulemust kohe ja kiiresti, vajadusel ka sunni­vahendeid kasutades.

Jeesus mõistis meie ja Jumala mõtteviisi suurt erinevust, seepärast ta tõigi mitmeid piltlikke näiteid sellest, et palvetada tuleb püsivalt ja järelejätmatult – nii et meie palved kastaksid teise inimese südame­pinnast, kust siis omal ajal tärkab midagi täiesti uut.

Kui sa tahad, et su eestpalvel tõepoolest oleks tulemust, siis tuleb sul palvetada järelejätmatult: ma ei jäta enne, kui see inimene on muutunud või olukord lahenenud! Sellega me anname teada, et meil on tõsi taga; et me ei ole lihtsalt tulnud proovima, et äkki Jumal aitab. Me kavatseme asjaga lõpuni minna ja mitte järele anda.

Kui teiste kannatused saavad meie kannatusteks

Kui me siiski ei väsi, võib tulla teine raskus: me paneme eestpalvesse kogu oma südame ning palvetame täie armastusega kellegi probleemi eest, ja avastame järsku, kuidas see probleem hakkab ka meid koormama.

Mõnikord tuleb meil tõepoolest vabatahtlikult enda peale võtta teiste mured ja hädad, selle eesmärgiga, et teine saaks vabaks. Ja alles meie kaas­kannatamises näeb teine inimene, et ka Jeesus kannatab koos temaga.

Kas selline jutt kaaskannatamisest ei tundu natuke veider? Kõlab nagu enesepiinamine? Lubage, ma seletan.

Jeesus ju kannatas koos maailmaga ja maailma eest. Ning Jeesus on kutsunud meid osalema tema kannatustes ja niiviisi osalema maailma lunastamises kannatustest. Paulus mõistis seda: “Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kan­na­tustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks” (Kl 1:24). Paulus ei arva, et Kristuse kannatus oleks kuidagi puudulik olnud. Kaugel sellest! Ta ütleb, et meid on kutsutud vajadusel olema kaaskannatajad; jagama Kristuse kannatusi “kannatuse osaduses” (Fl 3:10).

Kuidas see praktiliselt välja näeks? Mida tähendab, et eestpalvetades võin ma saada kaaskannatajaks? Ma tunnistan, et see teema on ulatuslikum ja sügavam kui minu elukogemus – midagi sellest olen ma kogenud, ent ma olen veendunud, et eestpalve võimalused on veel palju suuremad.

Me saame teha seda, mida tegi Taaniel, kui Iisraeli rahvas oli oma pattude pärast vangipõlves. Siis Taaniel palvetab: “Ma palusin Issandat, oma Jumalat, ma tunnistasin” (Tn 9:4). Aga Taaniel ei tunnista oma pattu, vaid oma rahva pattu. Ta ei vaata rahva muret ja vajadust ohutult kauguselt kõrvalt, ehkki ta ise oli jäänud ustavaks Jumalale, vaid ta samastub oma rahva pattudega: “Meie oleme pattu teinud ja eksinud… meie ei ole kuulanud… meie oleme pattu teinud.” Taaniel palub oma rahva eest ja samastub oma rahva patuga; parandab meelt oma rahva eest.

Kas ma saan kahetseda teiste pattu?

Selline teise koormate enda kanda võtmine ja isegi patukahetsus teise inimese eest tekitab küsimuse: “Inimene peab ju ikka ise oma patte kahetsema?”

Tõepoolest: igaüks peab ise kogu südame-kahetsuses pöörduma Jumala poole, et saada halastust. Aga: meie kahetsevad palved teiste asemel teevad teisele inimesele kuidagi kergemaks ka ise ja otse Jumala poole pöörduda. Miks see nii on ja kuidas see Jumala silmis toimub, seda ma ei tea. Aga kui te olete kunagi kellegagi koos palvetanud patukahetsuspalvet, siis te teate, et me saame aidata teisel palvetada.

Üks naine läks kord pastoriproua juurde. Juba väliselt oli näha tema depressioon. Mõningase vestluse järel tuli välja ka depressiooni põhjus: naise laps oli ootamatult hukkunud. See naine ise ei olnud sel hetkel suuteline oma koormat Jumala ette kandma. Pastoriproua palvetas koos temaga, võttes enda peale selle koorma kandmise Jumala ette. Ta nuttis Jumala ees selle hukkunud lapse pärast, sest ema polnud enam suuteline nutma. Ta palus, et Jumal võtaks selle naise valu ja lunastaks selle Jeesuse Kristuse risti kaudu. Kui ta seda oli teinud, siis jäi nutt vaiksemaks ja saabus rahu.

Hiljem sai pastoriproua kirja, milles naine kirjeldas, milline rahu oli temasse hoovanud palvetamise ajal. Tal läks veel aega, et täielikult taastuda oma valust, aga eestpalvetamine – kaaspalvetamine – tegi sellega algust. Kaaspalvetaja oli nutnud tema pisaraid ja kandnud tema koormat sel määral, et edasi jaksas ta juba ise palvetada.

Loomulikult ei jäta me neid koormaid enda kanda, vaid me anname need üle Jumalale. Meie võimalus eestpalvetades on võtta inimese koorem, mida ta ei oska Jumala ette panna – võtta see kas osaliselt või täielikult enda kanda – ja viia see üheskoos Jumala ette.

***

Kui me näeme vajadusi enda ümber, siis tuletagem meelde eestpalvet. Eestpalve tulemused korvavad mitmekordselt selle aja ja pühendumise, mille me oleme eestpalvesse pannud. See korvab isegi valu ja kaaskannatamise.

Ja kõige selle juures pidagem meeles palvetamise eeltingimust ja põhireeglit: me ei palveta mitte oma tahtmist, vaid Jumala tahtmist. Kui me oleme Jumala tahtmises, siis on meie käes võimas abivahend, millega teisi aidata: eestpalve. Inimesed vajavad hädasti abi ja meil on seda abi anda!

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS