Inimesed soovivad eutanaasiat seetõttu, et tahavad pääseda nende elus valitsevast kriisist, mitte elust endast, leiab eetikaekspert ja pastor Meego Remmel tänase online-väitluse omapoolses kokkuvõttes.

Tänan lugupeetud oponente huvitava ja sisuka väitluse eest! Ilma teieta poleks õnnestunud ka minul omi seisukohti nii kiiresti põhjendatult esitada.

Võttes kokku teie argumendid, leian, et jääte kindlaks oma algsele seisukohale, et iga inimene peaks saama võimaluse oma elu võtta või teistel seda teha lasta. Ka paljud arstid ja sõjaväelased on tunnistanud, et alguses arvasid nemadki nii, aga mida enam nad reaalse eluga kokku puutudes kogemusi omandasid ning surijatega neid aidata püüdes tegelema pidid, seda enam kujunes neis veendumus, et eutanaasiasoov on pigem inimliku kriisi olemusest tulenev katse loobuda niisugusest elust, mitte elust kui niisugusest.

Kristliku organisatsiooni Agape Eesti juhi Herman Jürgensi sõnul on üksikvanemaga pered kurb reaalsus, kuid koolis peaks õpetatama ideaalset ehk isast ja emast koosnevat peremudelit.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur soovil peaks gümnaasiumi uue õppekava järgi räägitama perekonnaõpetuse tunnis traditsioonilise abielu kõrval ka muudest kooseluvormidest. Ministri sõnul peaks tunnis tutvustama vabaabielu ja üksikvanemaga peremudelit ning kui õpetaja soovib, siis ka homosuhet.

Mu vanaemal polnud arvutit, mobiiltelefoni, Internetti, nõudepesumasinat, põrandakütet ega mikrolaineahju, aga õnnelik näis ta sellegipoolest.
Tänapäeval on meil kordades rohkem tehnikat koduses majapidamises, võimalusi reisida ja inimestega suhelda. Ka kodus üksi olles saan ma valida, kas vaatan telerit, videot, dvd-d või YouTube'i, suhtlen inimestega sms-ides või messenger'is. Tänu kaasaegsele tehnikale ei pea ma enam kusagil jääma iseendaga üksi.

Minu ajal õpetati koolis, et perekond on ühiskonna algrakuke. Nii nagu inimese tervisest rääkides tuleb meil mõtelda järjest enam rakutasandil, samamoodi oleks arutu lahutada üldine ühiskondlik perspektiiv perekonna olukorrast ühiskonnas.
Ühiskonnateadlane Ene-Margit Tiit sedastab, et Euroopa läks 1970. aastatel üle modernsele perekonnale, kus üheks oluliseks märksõnaks on tolerantsus, mida sageli ( ja kasvaval määral) käsitatakse kõikelubatavusena. Selles kontekstis põhjendatakse abielu teisenemist suureneva isikukesksusega. Oluline on minu heaolu ning emotsionaalne seisund, partneri roll on seejuures teisejärguline. * Ka meie meedias on paljud murelikult sõna võtnud osutades „hapudele viljadele“ mida suurenev individualism kaasa toob. Selles nimekirjas on hedonism, relativism, skeptitsism, egoism, pragmatism, karjerism; piirideta vabadus, elunautlemine, püsiväärtuste eitamine, kahtlemine usalduses, kõige ümberhindamine materiaalseks kasuks.
Need ja sarnased tendentsid tõrjuvad kõrvale seni au sees olnud väärtused nagu pingutamine kellegi teise kasu pärast, teenimine, valmisolek loobuda, andumine, pühendumine, empaatia ning sageli ka usu, lootuse ja armastuse. **