Kristus ... ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale. (Hb 9:14)

Suurbritannia ja [Briti] Rahvaste Ühenduse ülemrabi lord Sacks ütles 12. märtsil ühes BBC raadiosaates religioossest vägivallast kõneldes: "See algab konfliktiga, millel ei ole miskit pistmist religiooniga ning millel on kõiges pistmist majanduse ja poliitikaga ... Paigad, kus erinevatest rahvustest inimesed on elanud külg külje kõrval, hakkavad mõranema. Ja kuna religioon kõnetab identiteedi sügavamaid allikaid, tõmmatakse ka see kaasa. Ja siis on meil kõikidest kõige ohtlikum olukord, sest kui sa tunned, et Jumal on sinu poolt, siis ei ole sellel, mida sa võid teha, enam piire. See on [olukord], kus inimesed hakkavad vihkama armastuse Jumala nimel, praktiseerima julmust kaastunde Jumala nimel ning tapma elu Jumala nimel ... Kuigi religioon on harva tikk, mis süütab tule, võib temast saada kütus, mis toidab leeke. Vastuseks ei ole religioonist loobumine. Kui see juhtub, siis tapavad inimesed rassi, rahvusluse või poliitilise ideoloogia nimel, nagu tunnistavad traagiliselt ilmaliku kahekümnenda sajandi sajad miljonid kaotatud elud. Selle asemel vaatab vastus meile vastu Genesise (1. Moosese raamatu) esimesest peatükist, öeldes meile, et kõik inimolendid, nemad ja meie, vaenlased ja sõbrad, oleme võrdselt Jumala nägu ja sarnased. Meie ühine inimlikkus eelneb meie religioossetele erinevustele. Kuni maailma religioonid ei lõpeta poolte valimist ega muutu selle asemel aktiivseks rahujõuks, jätkub sektantlik vägivald – ja Jumal taevas nutab."

Just niisuguse pealkirjaga jutlusteseeriat alustas Salemi kogudus. See viib mõtted kannatusaja ja ülestõusmispühade ettevalmistusele. Suuremates kiriklikes traditsioonides on seda perioodi tähistatud paastuajana. Kuid paastuaeg ei ole lihtsalt toidust loobumine, pigem on see positiivne paast: Jumala intensiivsem otsimine ja igatsemine.

Jutlusteseeria pealkiri on muidugi natuke intrigeeriv. Aga vahest just kevadine pühade-eelne aeg panebki meid mõtlema sellistele paradoksidele. Kultuur meie ümber kipub andma teistsuguse sõnumi: saad, millest kinni hoiad; saad, mida endale pead... Aga sügavate väärtustega kipub olema vastupidi – saad, kui ära annad.

Keegi mainis mulle hiljuti, viidates filmile Zeitgeist, et ega kristlus polegi muud kui vaid koopia Egiptuse ja mõnedest muudest usunditest. Ega see ju eriti uus jutt pole, kuigi leidub neid, kes tulevad selle väitega välja nagu enneolematult uue avastusega.

Võrdlev usundilugu -- alates üheksateistkümnendast sajandist -- on selle teemaga tegelud. Ja muidugi on erinevatel religioonidel sarnaseid jooni. Kui oleme inimesed, ja kui inimene on "homo religiosus", usuline olend, siis on tema usukogemustes ja usukeeles ka sarnasusi.

Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: «Tema on tõesti prohvet!» Teised ütlesid: «Tema on Messias.» Aga paljud ütlesid: «Ega siis Messias tule Galileast? Eks Kiri ütle, et Messias tuleb Taaveti järglaste seast ja Petlemma külast, kust oli Taavet?» Siis tekkis rahva hulgas lahkmeel Jeesuse pärast. Joh 7:40-43.

Paljud inimesed vahest pole seda kirjakohta tähelegi pannud, et Jeesus tekitas lahkmeelt. Kes seda märkas esimest korda ehk küsib nüüd, kuidas siis nii? Kuid me peame siinkohal kohe selgeks rääkima selle, et alguses oli Jeesuse õpetus 100% osa judaismist, kuid ühel hetkel hakkasid ilmnema asjaolud, mistõttu Jeesuse pinnal tekkis lahkusk, sekt judaismis. Inimesed olid nõutud, ja ei teadnud mida teha. Lõpuks kristlus eraldus judaismist. Aastal 2001 on kristlus suurim maailmareligioon. Võibolla keegi ei tea, siis Tšiili on üheks kõige kristlikumaks riigiks, kus kristlaste osakaal on ligikaudu 95 %. Seda on hea teada.