Aasta vaimulik, Pilistvere kiriku diakon Hermann Kalmus rääkis, et kuigi kirik ei saa käia ühiskonnaga sama jalga ega lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond, peab ta inimesega rääkima aastal 2012 ehk tänapäevases keeles.
 

Palju on räägitud sellest, et kirik peaks olema rohkem avatud ja kaasaegsem. Kalmuse hinnangul on kirikus kindlasti tarvis muutusi, aga seejuures ei saa lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond.
«Kirikut saab mõista ainult seestpoolt, nii nagu parlamendi tööd saab lõpuks mõista parlamendis olles või ettevõtte juhtimist saab mõista ettevõttes ise kogemust omades,» rääkis ta. «Pilk väljastpoolt on alati oluline ja kirik kuulab seda.»
Kalmus rõhutas, et kui kirik peab kuulama, mida ühiskond ütleb ja ette heidab, siis selles, kas etteheidete pinnalt tuleks kohe muutusi rakendada, ta kahtleb.
 

«Ühiskond käib ühte jalga ja kirik käib alati natukene teist jalga,» sõnas ta. «Läbi ajaloo on nii olnud ja lõppkokkuvõttes on see alati osutunud positiivseks, et kirik võtab niipalju hoogu maha kui võimalik ja läheb muutustega kaasa vaikselt.»
Diakon lisas, et tegelikult on kirik olnud kogu aeg muutuses.
«Mina olen noorem ja teen asju noortepärasemalt, kuid mõni vanem vaimulik mõtleks, et see nüüd küll päris õige ei ole,» tõi Kalmus näiteks. «Teemad, mida mina noorteõhtutele toon ja kuidas küla keskel toimetan, tekitavad kindlasti mõnes vaimulikus küsimuse, miks ma sellega tegelen.»
 

Kalmuse hinnangul on Pilistvere kogudus väikese koha kohta suhteliselt tegus. Ta korraldab seal noorteõhtute näol aktiivset noortetööd.
«Toimuvad koolitused, mis varieeruvad enesemotivatsioonist kuni rahaküsimusteni, et anda inimestele hakkamasaamist ja mõistmist selles maailmas, et neil oleks julgust ja selgust teha otsuseid,» seletas Kalmus.
 

Küsimused, mida kirikus käsitletakse, ulatuvad seksuaalõpetusest, alkoholismist kuni müügikoolitusteni. «Meil on sotsiaalne ettevõtlus - «Ingli» kohvik, kus noored saavad teenida oma noortetööle raha,» tõi ta näitaks.
Kalmus lisas, et on üritanud külaelule kaasa aidata, tehes talguid, tegeledes haljastusega, asju parandades jne.
«Kirik on praegusel ajal liiga endasse tõmbunud. Meil on oma traditsioonid, aga reaalne töö inimestega, nende muredega... kui inimene on näljas, siis tuleb mõelda tema näljaprobleemi lahendamisele, kui inimene on paljas, tuleb mõelda tema riietuse peale,» seletas ta. «Ainult Piibli tsiteerimine siin ei aita.»
 

Kalmus ütles, et kirik peab endalt küsima ja ka küsib, kuidas selle olukorraga toime tulla.
«Kas siin on põhjust ilmaliku ühiskonnaga sama jalga käia? Mina arvan, et Eesti abielude, üksikemade, isata kasvavate laste ja välismaale kolimise statistika näitab, et võibolla rohkem pole põhjust järele mõelda mitte kirikul, vaid ilmalikul ühiskonnal,» ütles Kalmus. «Kas ilmaliku ühiskonna kaasatormamine kõikide muutustega on toonud rahu ja õnne?»
Rääkides kiriku avatusest, rõhutas Kalmus, et Eestis ei ole ühtegi suletud kirikut ja nende töös saab kaasa lüüa. Kuidas muuta kirik inimesele ligitõmbavaks?
«Inimese silma järele jooksmine... kahtlen selles,» jäi Kalmus skeptiliseks.
Ta lisas, et meediakampaaniad oleksid ressursi raiskamine. Kirikutes korraldatakse küll kontserte, kuid diakoni sõnul sinna kõik popkontserdid ei sobi.
 

«Näiteks ilmselt ikka Lady Gaga ei tule Eestis kirikusse esinema, aga inimesed, kes austavad kiriku reegleid, on tulnud ja saavad ka edaspidi tulla,» rääkis ta, lisades, et ka seejuures on oht, et tullakse kuulama ainult esinejat, kuid huvi kiriku vastu jääb väikeseks.
Samas nentis Kalmus, et kui kirikuga aktiivselt seotud inimesi on vähemaks jäänud, peab kirik endale esitama küsimusi ja leidma vastused, mis oleksid vastused tänapäeva inimestele tänapäevastes olukordades tänapäevaste murede ja rõõmude keskel.
«Meie peame rääkima inimesega aastal 2012, mitte mingis muus ajas,» kinnitas ta. «Meil on minevik ja väärtused, aga me kõnetame ikka inimest, kes mõistab seda keelt, mida ta on õppinud.»
 

Allikas: www.postimees.ee

{jathumbnail off} Aastast aastasse otsime me kvaliteetseid vabatahtlikke. Me oleme väga elevil, kui leiame mõne, kes väga armastavad tudengeid liituvad meie meeskonnaga. Aga kohe üldse ei suuda ma taluda seda, kui vabatahtlikud lahkuvad teenimistööst. Miks vabatahtlikud lahkuvad noortetööst? Nad lahkuvad sageli järgmistel põhjustel:

Ühendus

Noortetöö tegijad lahkuvad, kui neil ei ole isiklikku seost juhiga. Sel põhjusel on väga tähtis meie kui juhtkonna jaoks mentordada vabatahtlikke. Me ei saa mõelda neist kui töömesilased. Me ei peaks olema ainult sõbrad vabatahtlikele, vaid ma arvan, et on oluline ka aidata neil kasvada vaimselt. Nad valavad oma elu tudengitesse, on loogiline, et meie teeme seda sama nende eludesse.

Vale missioon

Täiskasvanud vabatahtlikud, kellede arvates on nende töö nõuda reegeleid, ei mõista noorte juhendamise missiooni. Nad arvavad, et me ei tee oma tööd, kui noored saavad "teha mida nad tahavad". Seega on nad pettunud, kuna neile tundub, et nemad ainsana nõuavad reegleid. Ole kindel, et su noortetöö missioon on läbipaistev; treeni ja juhenda oma vabatahtlike tudengeid armastama, hooli nende vajadustest ja toeta neid Jumala sõna järgimisel.

Vale inimese teenimine

Mulle meeldib küsida vabatahtlikelt, "keda sa teenid?" Vastused on alati huvitavad. Ma kuulen sageli, "Ma olen siin selleks, et teenida noortejuhti-pastorit." Ma palun, et sama küsimusele vastaksid noorsootöötajad ja nad arvavad, et vabatahtlikud on siin tudengite teenimiseks. Suur ebakõla. Me peame aitama meie vabatahtlikel mõista, et me tahame neile luua suhteid tudengitega, mis viivad nende tudengite elud muutustele. Me võime pettuda vabatahtlikest, kui nad kunagi räägi tudengitega või ei küsi kunagi tudengitelt küsimusi. See frustratsioon on ilmne ja vabatahtlikud arvavad, et nad on teinud midagi valesti. Nii nad üritavad teha rohkem tööd, et teenida noortepastorit aga noortepastor pettub üha enam. Peagi avastame, et me ei taha teha koostööd. Ole selge oma ootustest täiskasvanud vabatahtlikele. Koolita neid, kuidas luua suhteid. Kui sa oled oma täiskasvanud vabatahtlikega "samal lehel", siis nad jäävad.

Tõlge Evelin Tamm ja Helari Hellenurm

Artikli autorist

Minu nimi on Doug Franklin ja ma teenin noortetöö tegijaid läbi organisatsiooni LeaderTreks. Ma armastan noortetööd ja inimesi, kes selles teenimistöös kaasas on. Ma töötan imelise meeskonnaga luues vahendeid ja uurides võimalusi, et noortetöötegijad arendaksid tudengitest välja uued noortejuhid. Ma tahan mõjutada noortetöötajaid, et nad esitaksid tudengitele väljakutseid ja valmistaksid neid juhtimistööks Jumala kuningriigis.

Rohkem Doug Franklin'i artikleid või külasta veebi www.dougfranklinonline.com/

Eetika lektor, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelse Alliansi ja Eesti Bioeetika Nõukogu liige Meego Remmel leiab, et ajakirjas Journal of Medical Ethics avaldatud suurt poleemikat tekitanud lugu «Sünnitusjärgne abort: miks peaks beebi elama?» on filosoofiliselt provokatiivne artikkel.

Tegemist on filosoofiliselt provokatiivse artikliga. Kõik on loogiline. Eetiline argumentatsioon jätkab modernistlikku lähenemist, et inimeseksolemine ja sellest tulenev inimväärikus on vaid inimeste endi vahelise kokkuleppe küsimus. Nii võib kellegi inimeseks või mitte-päris-inimeseks olemise piiri venitada. Näiteks, nagu natsiaegsel Saksamaal. Hiljem, tõsi, tunnistati taoline tegevus inimsusevastaseks.
ÜRO kiitis heaks Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, mille järgi kõik inimesed sünnivad teatud inimväärikuse ja õigustega, millest esimene on eluõigus. Sellest tulenevalt on teistel inimestel ka kohustus seda väärikust ja neid õigusi kõigiti kaitsta. Nii on tänapäeval mõeldamatu, et vastsündinud lapsi tapetakse, nagu seda näiteks antiikajal tehti.

Varakristlik kirik tõi antiikmaailma imago dei veendumuse, mille järgi kannab iga inimene endas Looja näolisust. Nii hakati taunima laste tapmist ühtviisi enne ja pärast nende ilmaletulekut. Inimlaps on inimlaps.

Tänases Eestis kehtib õiguskantsleri sõnul (Eesti Kirikute Nõukogu järelpärimisele) konstitutsiooniline kaitse ka loote kui inimese elu õiguse suhtes. Lihtsalt olevat ühiskondlik kokkulepe, et kuni 12. rasedusnädalani võib ema lapse elu üle otsustada. Eetiliselt edasi mõeldes tekib õigustatud küsimus: kes ütles, et 12. nädalani? On (ka Euroopa) riike, kus see piir on tõmmatud hoopis teisiti ja mujale.

Võrdluseks on sarnaselt küsitav: kes ütles, et pedofiilia piiritähiseks peaks olema Eestis nimelt 14-aastane laps? Küsimata tolle problemaatilise artikli autorite motiive, võtaksin seda teksti nagu Jonathan Swifti 1729. aastal kirjutatud skandaalset ettepanekut Iirimaa vaesunud perede laste kohta, keda vanemad võiksid igal aastal elule sünnitada, et need siis jõukamatele hõrgutavate liharoogade valmistamiseks maha müüa. Swift kinnitas, et see edendaks Iiri majanduselu, pereväärtusi, inimeste õnnelikkust...

Ainus erinevus on selles, et toona sai igaüks aru, et tegemist on satiirilise irooniaga selle kohta, kuidas toona vaeslapsi koheldi. Tänapäeval võidakse aga taoline artikkel tõsimeeli argumenteeritud teadustööna avaldada. Eestimaal võiksime siiski süütalastepäevani järelemõtlemiseks aja maha võtta. Viimselt pole küsimus selles, kuhu tõmmata oma laste tappalubamise piir. Küsimus on selles, kes me üleüldse oleme ja milleks meile lapsed?

Allikas: www.naine24.ee

Alliansspalvenädala ainetel

 1Korintose 15:51-58

„Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud:
“Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit?
Surm, kus on sinu astel?”

Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“

Paulus ütleb, et ta avaldab meile saladuse, müsteeriumi. Uues Testamendis on müsteerium tõde, millest inimestena pole võimalik aru saada oma intelligentsile toetudes. Mõtlemise tulemusena. See on avalikustatud prohvetliku sõna kaudu. Me kõik sureme ühel päeval. Kristlase lootus surmaga silmitsi seistes ei ole inimlik. Meie lootus põhineb Jumala tööl ja tõotusel. Me vajame uuendatud silmi, et seda näha ja aktsepteerida.

Vahel tundub, et tänapäeval pole need küsimused enam olulised. Need, millega pöörduti Jeesuse poole või mille üle juurdles apostel Paulus. Kas keegi küsib täna veel: Mida ma peaksin tegema, et võiksin igavese elu pärida? Minu juurde tulevad inimesed tavaliselt palvetama majandusliku olukorra pärast. Seda üllatavam oli vana aasta sees kuulda tuntud telemehe, Vahur Kersna intervjuusaadet, Tuled akendes, kus ta küsis Ruhnu luteri kiriku eaka vaimuliku, Harri Reinu, käest: „Kuidas ma peaks elama, et ka minu silm oleks 85 aastaselt niisama selge nagu teil?“ Tõepoolest – need olid uuendatud silmad. Need polnud vana mehe elutööst väsinud silmad. Käed olid vana mehe omad, ristatud sõrmed kanged ja kõverad, kuid silmad särasid. „Tuleb pühenduda süvapühendumusega end Jeesuse kaudu Jumalale. Siis on kõik hea,“ vastas ta ja üle näo valgus õrn naeratus.

See on mu kõige selgem kogemus möödaläinud aastast -  meie aja eesti inimesed otsivad igavest elu. Inimesed igatsevad taeva järele – oma südames eelkõige. Sest igapäevaelus on liiga paljugi põrgulikku. Apostel Paulus ütleb, et Jumal on saavutanud Jeesus Kristuse läbi võidu! (salm 57) ja ta tahab, et saaksime sellest võidust osa. Tänapäevases ingliskeelses piiblitõlkes kõlab 57. salm: „Surm on kaotanud lahingu.“ Justkui parastades, kasutab Paulus prohvet Hoosea aastasadade taguseid sõnu: „Surm, kus on sinu võit? Põrguhaud, kus on sinu astel?“ (13:14). Paulus nimetab surma astlaks pattu. See on surma relv. Patt hävitab inimese ja viib ta põrguhauda. Ristil kogu inimkonna patu pärast kannatades koges Jeesus läbi okaskrooni ja naelte patu piinu kõige otsesõnalisemalt. Saatan sandistab, patule inimest ahvatledes, inimese hinge ja ihu. Nii mõnegi inimese elu on pastu astlaga sõelapõhjaks torgitud. Kord ütles mulle üks kooli naiskolleeg, kellega juhtusime poekassa järjekorras kokku, kui ta oli võtnud pea kohalt suitsupaki: „No jäta mulle kasvõi ükski patt alles.“ Mina polnud talle ühtki sõna öelnud. Kuid hetkeline mõnu, millest minul kogemused puuduvad, hävitab aastatega inimese hingamisorganid. Kopsuvähi käes piinlevad inimesed teavad, mis on patu okkad, patu astel.

Seda teadis ka kuulus ameerika kantrilaulja Johnny Cach, kes elas tormilist elu. Võitles alkoholismi ja narkootikumidega. Kuid tänu oma naisele leidis ta surmast väljapääsutee, sest ta naine juhtis ta Jeesuse võidust osa saama. Möödunud aastal kinkis mu hea vend Meego Remmel mulle Johnny Cach’i viimase albumi. Need on tõepoolest selle mehe viimased laulud. Kui ma seda kuulasin, läbistas mind teadmine – see mees teab, kui küsib koos Paulusega omaloodud laulus: „Surm, kus on sinu võit! Surm, kus on sinu astel?“ Nagu Paulus kirjutab viimse pasuna hüüust, nii laulab ka Johnny Cach. „Kui ma kuulen pasuna häält, siis ei suuda haud hoida mu ihu kinni.“ See on ka selle albumi nimilugu.

Et surma üle võitu saada, pidi Jeesus kõigepealt patu üle võidu saavutama. Sellepärast tulebki Ülestõusmispüha nii ruttu pärast Suurt Reedet. Ristil võttis Jumala poeg enda peale karistuse meie pattude eest. Seaduses ette nähtud karistussurm oli kantud. Seega oli ka needus kõrvaldatud, mille meie sõnakuulmatus meie peale oli toonud. Niisiis, kuna seadus ei ole enam meie vastu, oleme vabastatud patust ja surmast. Kas sa tead, et võid Kristuse võidust usu läbi osa saada? Taastada oma vaimse ja ka füüsilise tervise mineviku andestamise kaudu, pääsedes Jumala armastusse. See parandab.

Ma kardan, et paljud küsivad siiski, mis reaalset tähendust sel on? Üks kõige tugevamalt mind mõjutanud raamat on Austria psühhiaatri Viktor Frankli „…ja siiski tahta elada.“ Raamatus kirjeldab ta lootuse, usu ja armastuse tähendust läbielatud natsi koonduslaagri kogemuse. Läbi isikiku kogemuse. Need, kel polnud lootust, lihtsalt hääbusid ja surid. Mitte ainult vaimselt, vaid füüsiliselt lõppesid ära. Ta kogeb imelist armastuse lunastavat väge, ajal, kui koos kaasvangidega koperdavad varahommikuses talves tööle minna. Ta teab, et seda ei saa temalt keegi ära võtta. See on väga sügavalt tema sees. Apostel Paulus kirjutab Teises kirjas korintlastele: „Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.“ (2Kr 5:4-5). Püha Vaim meie sees hoiab ülal meie lootust! Ja see pole tühiasi, vaid päris tõhus abinõu, et läbi selle elu võitlemiste säilitada lootust. See pole meie meeleolu küsimus, vaid Jumala ligiolu ja armastuse tõotus. Seda saame usus eneses kasvatada.

Tähistame ka täna Jeesuse ülestõusmise võitu! Tühi haud hingamispäeva hommikul on ka meie endi ülestõusmise garantii. Kristus äratati üles surnuist ihulikult. Muutused, millest Paulus räägib, ei hakka toimuma surma järel. Vaid siis, kui me oma patte kahetseme, neist loobume ning usus Issandasse Jeesusesse Kristusesse vastu võtame andestuse anni. Meie sisse tuleb Jumala Vaim, kes alustab oma taastamistööd meie ärarikutud elus. Taastama patu astlast läbitorgitud elu. Kuid asi pole üksnes meis. Jumal kaasab meid inimkonna taastamisse selle kõigis valdkondades. Nüüdsest muudetakse meid pidevalt, nii vaimselt kui ka moraalselt. See peab endas kaasama kõiki meie elu aspekte. Ja igavikus saavad ka meie ihud austatud – siis kui pasun hüüab ja me näeme Issandat palgest palgesse.

Juba ennetsiteeritud Vahur Kersna intervjuus Ruhnu eaka vaimuliku, Harri Reinuga küsis ta veel: „Kas te surma kardate?“ Ja õpetaja Harri Rein vastab: „Ei.“ „Mis juhtub siis, kui me sureme?“, küsib Kersna. „Juhtub see, mida ei oska sõnades väljendada. See on suur kirgastumine. See on nii püha ja nii ilus, et selle nimel tasub elada.“ Ja jälle tuleb ta näole õrn naeratusevine. Aastaid tagasi pidas too mees igal hommikul palvuse Ruhnu kirikus, hoolimata sellest, kas inimesi oli tulnud kaasa paluma või mitte. Tema jaoks oli oluline, et iglid olid kohal ja kuulsid. Selle kohta ütles Kersna: „See, mis te toona ütlesite, oli nii ilus, et ma olen hilisemas elus selle peale mõelnud.“

Minu Piiblis on ühe salmi juurde kirjas Heebrealastele kirjutatud „Ado salm“.  Ado Kaups oli pastor enne mind Kärdla koguduses. Tema järel ja temaga koos oli hea pastoritööga alustada. Noore mehena. Nägin ka tema elu lõppu. Pärast seda, kui tal diagnoositi vähkkasvaja, ta jõud kadus, kehakaal langes tohutu kiirusega. Ta kutsus meid perega enda üle 90aastase ema juurde, kus oli ka tema õde. Laulsime tema näpunäidete juhtimisel tema matuse laule. Ma pole kunagi midagi sellist kogenud. Narsime ja nutsime läbisegi. Meil oli tohutult lõbus, sest Ado oli meister hiiu huumorile. Aga meil oli ka tohutult kahju lahkumisest. See salm, oli üks Ado Kaupsi lemmiksalme Piiblis ja ma nägin, et see töötas tema elus ja isegi surma eel. Tema punetav nägu on mu silme ees, kui ta seda luges, et „saaksime julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks.“ (Hbr 6:18-20).

On tähtis, mille külge on meie hing ankurdatud. Kui sureliku külge siin maailmas, siis see hoiab meid kogu täiega enda küljes, suretab meid päev päevalt ja lõpuks viib meid endaga kaasa surma valda. Kui aga oleme kinnitanud oma hingeankru Jeesusesse Kristusesse, siis ihu läheb küll surma valda, kuid hing päästetakse Jeesuse Kristuse võidu läbi surma üle.

Kui olime väiksed, jäi mu õde väga raskelt haigeks. Kõrge palavik ei lahkunud. Arstid ei osanud aidata. Noorem õde lükkas ta pikali, sest ta oli jäänud lootusetult nõrgaks. Olime hirmul, et ta ei saagi terveks. Kui ema temaga rääkis, siis polnud Ethel lootusetu. Oli ta juba noorena oma elu teadlikult Jumalale andnud. „Ema, ära karda,“ ütles ta. „Kui ma suren, lähen ma taeva.“
Sellisena võidetakse.

Erki Tamm
pastor

allikas: http://www.kalju.ee/