EELK peapiiskop Andres Põder kutsus leidma jõulupäevadel oma juured, inimeseks oleku identiteet ja oma osadus Jumalaga.

"Viimasel ajal kutsutakse kaasmaalasi tagasi koju. Arutletakse selle üle, mis teeb kodust kodu ja miks me seda vajame. Ennekõike on kodutunde aluseks head inimsuhted ja osadus. Need ulatuvad üle aja ja ruumi, saades tuge hõimusidemetest, mida Jumal meile koos sünniga kaasa on andnud," rääkis Põder jõululäkituses.

"Asjata ei uurita sugupuid ega otsita kadunud pereliikmeid ja sõpru. Kokkukuuluvus on kui puhkenud õis, mis kannab endas uut elu," lisas ta.

"Neljas käsk kutsub austama isa ja ema ning Jakob Hurda meelest tähendas see ühtaegu isamaa ja emakeele hindamist. Meie rahva kultuuri ja elujõu juured on sügaval eestikeelses pühakirjas, luterlikus rahvakirikus ja meie eelkäijate vaimulikus ärkamises," ütles Põder.

Peapiiskopi sõnul on tänavune suurim kink ja Jumala ime kodu- ja väliseesti luterlike kirikute nähtava ühtsuse taastamine. "Langenud on sõja ja okupatsiooni püstitatud umbusu- ja eraldatusemüüri viimane nurk ning eesti luterlastel kõikjal maailmas on nüüd võimalus kuuluda ühtsesse rahvakirikusse ning tunda seeläbi kokkukuuluvust ja kodus olemist. See on samm, mille läbi ei kaota ükski kogudus ega kristlane, võita võivad aga kõik," sõnas ta.

"Jeesuse sünni side esivanemailt päritud maise koduga viitab aga veel kaugemale
ja sügavamale. Taaveti lauludes (Ps 90:1) öeldakse: "Issand, Sina oled meile olnud
eluasemeks põlvest põlve." Ja apostel Paulus kinnitab kirjas filiplastele (Fl 3:20): "Meie
kodupaik on taevas, kus me ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust."," ütles Põder.

"Jõululapse Jeesuse vastuvõtmine oma südamesse, uskumine temasse teeb meistki Jumala lapsed. Leidkem siis neil jõulupäevadel taas oma juured, oma inimeseks oleku identiteet, oma osadus Jumalaga. Olgem kodus!"

Allikas

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik lahutatud, ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust, arvab teoloog Riho Saard.

Kuidas on kujunenud nii, et osa idakirikuid on hakanud nn liikuvaid pühi tähistama läänekirikutega ühel ajal, Gregoriuse kalendri järgi, osa aga mitte?

Pühade, eriti ülestõusmispühade, n-ö õigel päeval pühitsemise esimesed tülilahvandused leidsid kirikus aset juba 2. sajandil Rooma piiskopi Victor I ajal. Ta nõudis, et Väike-Aasia kirikud, kes järgisid juudiusu pühadekalendrit, loobuksid sellest ja hakkaksid koos Roomaga tähistama seda liikuvat püha kindlalt ainult pühapäevasel nädalapäeval. Tüli lahenes lääne kasuks 325. aastal Nikaia sinodil.

Gregoriuse kalendrireformi heakskiitmine on olnud osadele õigeusu kirikutele ajaloolistel põhjustel raske. Konstantinoopoli 1583. aasta sinod patriarh Jeremias II-ga eesotsas hülgas Gregoriuse kalendri kui "ortodoksluse vastu suunatud paavstliku relva". Protestantlikud riigidki võtsid selle "paavstliku" kalendrireformi omaks ajapikku 18. sajandil ja bolševistlik Venemaa tegi seda 1918. aastal, kuid Vene kirik muidugi mitte.
.
Õigeusu maailma oikumeeniline Konstantinoopoli patriarh Meletius IV ja sinod otsustasid 1923. aastal kasutusele võtta juliaanliku kalendri uuendatud versiooni, mida seetõttu nimetataksegi ka meletiaanlikuks kalendriks. See erineb gregoriaanlikust väga vähe, ainult selle erandiga, et Kristuse ülestõusmispühade reegel jäi kanooniliselt seotuks juliaanuse kalendriga.

Samal ajal tähistab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku osa kogudusi jõule uue, osa aga vana kalendri järgi. Miks nii?

Tegelikult oli see muutus uute vastsündinud riikide, nagu Soome ja Eesti, õigeusu kirikutes, mis enne 1923. aastat olid Moskva patriarhaatkonna osad, sündinud osaliselt ka riigipoolsest huvist võtta kasutusele gregoriaanlik kalender (seda ka ülestõusmispühade tähistamisel). Moskva ja Venemaa patriarh Tihhon lubas oma kirjaga 15. juunist 1920 minna Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskopkonna nõukogul üle uuele kalendrile. Selle ülemineku vastu protestisid Pihkva ja Petserimaa õigeusu kogudused ja kloostrid. Soomes samuti protestisid mõned kogudused ja Valamo klooster, ja seni, kuni oli veel ametis piiskop Serafim, oli ka tema vastu.

Eestis langetas otsuse 1920. aasta septembris toimunud EAÕK kongress. Muuseas esines seal siseministri abi Eduard Kübarsepp, kes soovis, et riigi sisejulgeoleku huvides peaksid kõik õigeusu kogudused alluma EAÕK-i piiskopkonna nõukogule, ja seda näiteks ka kalendriküsimuses. Riik soovis ühtlust kiriklike pühade pühitsemises. Seepärast ka otsustati, et vene kogudused on oma iseseisva kihelkonnaga (praostkonnaga) autonoomsed, aga kuuluvad EAÕK-i koosseisu, ning võeti suund uuele kalendrile ettevaatlikult üle minna ka vene kogudustes ja kogu Petserimaal.

Pärast EAÕK-i siirdumist Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse 1923. aastal astus EAÕK-i sinod julgemalt välja ja tegi 7. juulil 1923 ettekirjutusi, et ka kõigis vene kogudustes mindaks sunduslikult jumalateenistuste pidamises üle uuele kalendrile. Riigikogu vene ühendatud rühma liikmed pöördusid 1924. aasta veebruaris selles asjas küsimusega vabariigi valitsuse poole, aga riigikogu juhatus otsustas seda küsimust mitte arutada.

Tuleks toonitada, et uuele kalendrile üleminekut ei peetud Eestis ja Soomes kanooniliseks, vaid puht praktiliseks, ja paistab siiski, et siseministeeriumis ka sisejulgeoleku küsimuseks. Vene kogudused leidsid, et selles küsimuses oleks pidanud otsuse langetama sinod ehk siis Vene Õigeusu Kiriku sinod. Küsimus oli nende jaoks pigem selles, kuidas ja mil määral võivad piiratud autonoomsusega õigeusu kirikud omavoliliselt loobuda ortodoksliku kiriku kaanonitest.

Juliaanlik kalender oli vene kogudustele ka muidugi poliitiliselt tähtis: see oli pea ainus säilinud side oma endise emakiriku ehk Vene Õigeusu Kirikuga ning oli teatavas mõttes ka protest eestlastest õigeusklike separatismi vastu. Sest ärgem unustagem, et Vene Õigeusu Kirik ei olnud leppinud EAÕK-i siirdumisega Konstantinoopoli alluvusse. Kloostrites võidi rõhutada kalendriküsimusega seoses ka usulisi motiive.

Kas Vene Õigeusu Kirikus on arutatud Gregoriuse kalendrile üleminekut ning kas võib arvata, et kirik seda kunagi teeb?

Ei tea. Kõige rohkem on ortodoksid, kõik ortodoksid, olnud selle vastu, et Kristuse ülestõusmispüha muudetaks püsivaks, mitte liikuvaks. Tuletame meelde, et katoliku kirik tegi selleks ettepaneku 1897. aastal ja kordas seda Vatikani II sinodil 1960-ndate alguses. Kirikute Maailmanõukogu soovis seda 1976. aastal, kuid ilma ortodoksideta ei saa seda küsimust ju otsustada. Ortodokside arvates tähendaks see "Kristuse päästemüsteeriumi kosmilise tähenduse ohverdamist ratsionaalse otstarbekuse altaril", nagu on keegi väljendunud.

Kas suurte kirikupühade ja nende taustal samade pühade tähistamine ka väljaspool kirikut eri ajal on ühiskonna aspektist üldse mingil moel probleem või mitte?

Riigi ja kiriku (radikaalsemalt riigi ja religiooni) lahutatuse puhul ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust. Kirikupühade riigipühadeks kuulutamisel on tahetud, arvan, demonstreerida oma euroopalikku tsiviliseeritust ja ei midagi enamat, sest ega riiki pole loodud kiriku poolt. Näiteks jõulude kuulutamisel riigipühaks 1989. aastal põhjendati seda tsiviliseeritud maailmaga taasühinemisega (Indrek Toome). Võib muidugi küsida, kas see osa maailmast, mis ei tähista jõule riigipühana, ei olegi seetõttu tsiviliseeritud. Nii et probleemid on rohkem teoreetilist ja ideoloogilist laadi.

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik meil lahutatud, siis kirikupühad ei peaks piirama kodanike vabadusi. Kirikusse mineku asemel peab jääma mulle võimalus minna näiteks ka teatrisse jne. Ühiskonna kultuuriintegratsiooni seisukohalt on probleemiks kahtlemata see, et jõulude veetmisel on ühiskond jagunenud rahvuslikult ja keeleliselt. Venekeelsete jõulud pole riigipüha, vaid üksnes riiklik tähtpäev.

Allikas

Tänavused laste jõulupeod on teinud osa soomlastest lastevanemate meele mõruks, kuna peolt on puudunud mõned olulised jõulukombed.

Kiriku tellitud uuringu tulemuste järgi on jõulud soomlastele nii tähtsad pühad, et kõik ülejäänud kahvatuvad selle kõrval. Osa lasteaedade ja koolide jõulupidudel on aga viimastel aastatel jäetud ära religioosse alatooniga jõulukombeid. Selle peamine põhjus on, et Soome lasteaia- ja koolilaste hulgas on üha suurenenud teistsuguse usulise taustaga sisserännanute laste osakaal.

Klassikalisteks soome kultuuri kuuluvateks tavadeks peetakse inglitest laulmist ja jõulu-evangeeliumi lugemist. Soomlastele seostuvad need pigem jõulude veetmise traditsiooniga üldisemalt kui otseselt usu endaga. Kirjanik Claes Andersson mõtiskleb ajalehes Helsingin Sanomat: „Jõuluevangeelium on ristiusu muinasjutt, mis jutustab kaunilt müüdi Jeesuse sündimisest.” Kardetakse ka, et jõulupärandi kärpimine muudab pühad liiga argiseks.

Allkirjad jõulude kaitseks

Ajaleht Iltasanomat on alustanud jõulukommete säilitamise kaitseks allkirjade kogumist, et edastada need haridusministrile. Koos on juba pea 20 000 nime. Haridusametnikud aga rahustavad soomlasi, et kõige armastatum jõuluaegne kirikulaul võib kõlada laste suust ka edaspidi. Jõulupeole sobimatuks peetakse vaid usurituaalide liigset kasutamist. „Järgmisena keelatakse Soome lõvi, sinirist lipul ja meie hümn,” ahastavad lugejad oma kirjades.

Siiski leidub soomlaste hulgas ka neid, kes pooldavad lasteasutustes usu poolest täiesti neutraalseid jõulupidusid. Paljud koolijuhid seisavad silmitsi tõsiasjaga, et märgatav osa õpilasi ei tähista kristlikke jõule.

Ühes paljude sisserännanutega Ida-Helsingi koolis oligi näiteks sel aastal jõulupeo teemaks valitud Lapimaa ja virmalised. Ühes lasteaiarühmas, kus räägitakse kolmeteist emakeelt, aga valmistas lastele suurimat rõõmu kogu rühmaga etteastete õppimine ja erinevustest hoolimata ühise peo pidamine. Inglitele ei olnud seal kohta ja jõulusümboleid esindasid vaid päkapikud. Emade ja isade meele muutis härdaks hoopiski ülistuslaul sõprusele.

Samal ajal aga ütles Soome juhtivaid poliitikuid, rahandusminister Jyrki Katainen selgelt, et sallivus ei tähenda seda, et oma kultuurist tuleb viisakusest teistsuguste tavade vastu lahti öelda. Katainen on samuti pannud tähele, et kristliku jõulupärimuse lastele edasiandmist ei taha eelkõige kirikust välja astunud soomlased, kuna see rikub nende õigusi.

Üks noor kirikusse mittekuuluv soomlane kirjutas ajalehes, et kui usuõpetust saavad õpilased on toredal ja meeleolukal jõulupeol, siis teised saadetakse selleks ajaks kinno. Tema arvates ei tohiks koolid neid siiski sedasi unustada.

Allikas

Püha Nicholas (Saint Nicholas) on tõenäoliselt kõige populaarsem pühak kogu maailmas, kuigi paljud ei teagi et ta on pühak. Veelgi vähem teavad nad mehe elust, kellest on arenenud välja jõulude sümbol.

Nicholas sündis paiku 280 AD Lycias rikkas kristilikus peres. Nagu paljud jutustused pühakutest, keskendusid jutud Nicholasest tema headusele. Ta olevat näidanud märkimisväärset vagadus juba sünnist ning juba lapsena keeldus paastuajal söömast. Ta oli tuntud laulude ja kirjakohtade meeldejätmises ning nautis kirikut.

Nicholase vanemad surid katku kui ta veel oli veel poisieas, jättes talle suure varanduse. Ta jätkas nende heategevustööd püüdes teha sellega head. Tema onust Patura piiskopist sai tema eestkostja ja tagas kirikliku hariduse. Nicholas oli erakordne õpilane ja temast sai preester väga noores eas.

Kord sõites laevaga Jerusalemma, tõusis torm ning kogu laeva meeskond koos Nicholasega oli suures ohus. Legendi kohaselt Nicholas palvetas Jumala poole ning kohe torm rahunes maha. Enne tagasisõitu ta külastas Myra kirikut. Kiriku juures väljas ootas kohalik preester. Kui Nicholas saabus, preester küsis ta nime. Kui Nicholas oli oma nime öelnud, preester hakkas Jumalat ülistama. Ta selgitas, et Jumal oli tal käskinud ootada kiriku juures väljas ja järgmisena tuleb mees nimega Nicholas, kellest saab Myra piiskop. Kuigi Nikolai esmalt alandlikult keeldus, väites et ta ei ole selle vääriline, sai temast lõpuks Myra piiskop. Teda nimetati ”poiss” paavstiks (Boy Bishop) oma noore vanuse tõttu ning oli kõigi poolt armastatud.

Tänapäeva Saint Nicholase kujutisega seoses on 2 lugu eriti populaarsed.

Nälja ajal kõrtsmik võttis kinni 3 poissi, tükeldanud nad ja pannud soolatünni kavatsusega ära süüa. Nicholas sai sellest teada, kõrtsmik vangistati ja äratas poisid taas ellu. Sellest ning paljudest teistest lugudest tekkis Nicholasel laste kaitsja maine.

Teine lugu on mehest, kellel oli kolm tütart. Mees oli väga vaene ning tal ei olnud tütardele kaasa anda kaasavara. See tähendas tollases ühiskonnas, et neid ootas prostituudi elu. Seda kuuldes las Nicholas korstnast alla koti kuldrahaga õhtu vahetult enne seda kui tüdrukud vajasid kaasavara. Ühe versiooni kohaselt viimane kuldraha kott maandus soki sisse, mis kuivas kamina kohal. Kas tundub tuttav? Teise versiooni kohaselt palus ta jääda oma surmani anonüümseks.

Nendest lugudest on lihtne mõista, kuidas Myra piiskopist lõpuks kujunes tänapäeval tuntud Saint Nick. Ta on lastekaitsjast pühak, sellest on tekkinud komme anda lastele tema nimel detsembris kingitusi. Hollandlased tõid selle traditsiooni Ameerikasse ning nende nimest Sinte Klaas arenes lõpus Santa Claus.

Püha Nicholas nagu ka meie kaasaegse jõuluvana versioon, oli tuntud oma lahkuse, armastuse poolest laste vastu ja hoolitsuse poolest vaeste vastu. Nende omaduste ja tema surmapäeva tõttu detsembris, tekis seos tema ning jõulude vahel. See on täitsa loogiline, arvestades seda et jõuludel tähistame Jeesuse sündi, kes on täiuslikult suuremeelne ja armastas lapsi ning vaeseid.

Seega kui kaevatakse selle üle, et jõuluvana võtab pühad üle, võime mäletada selle meest, kelle elus väljendus Jeesuse armastus. Ka meiegi võime olla teadlikud ümbritsevate vajadustega ja  valmis ning piisavalt helde aitamaks.

Allikas