Vatikani pressiteenistuse juht isa Federico Lombardi selgitas, et kristlik ühtsus seisneb palju enamas kui sallivuses ja pluralismis. Lombardi viitas paavst Benedictus XVI sõnadele, et kristlaste ühtsuse taastamise püüdlust ei saa taandada ainult üksteise erinevuste vastastikkusele tunnustamisele ja rahumeelse koos­eksisteerimise saavutamisele.

Lombardi sõnul tõmbutakse kristlaste­vahelises dialoogis vastasseisu ilmnemisel sageli oma positsioonidele ja püütakse vältida pingeid, tunnustades viisakalt seisukohtade erinevust, kuid keeldudes astumast nõudlikumaid samme. Lombardi küsis, kas sallivus ja pluralism, mis tunduvad realistliku ja mõistliku hoiakuna, ikka on seda.

„Ühtsus seisneb milleski muus,“ ütles Lombardi.

Ta meenutas kristliku ühtsuse palvenädala ajal Rooma Püha Pauluse basiilikas toimunud vespril paavsti poolt lausutud sõnu: „See, mida me igatseme, on ühtsus, mille pärast Kristus ise palvetas ja mis oma loomult avaldub usu, sakramentide ja vaimuliku ameti osaduses.“

„Mida Kristus meilt tahab? Kindlasti mitte seda, et jääksime sinna, kus me praegu oleme,“ lausus Lombardi, kelle hinnangul oleksid oikumeenilised kohtumised sel juhul kenad lavastused, peegeldades pigem minevikus toimunud lõhenemisi kui oleksid tuleviku seemneks ja usaldusväärseks tunnistuseks Jumala Vaimu ligiolekust.

Allikas http://meiekirik.ee

Aastavahetus on huvitav aeg, sest siis vaatame ühtaegu nii tagasi kui ka edasi. Edasi minna aitab paljuski see, mis on varasemalt aidanud toime tulla, kestma ja püsima jääda.

Mina usun, et üheks meie püsiväärtuseks on see, mida rahvasuu nimetab talupojatarkuseks.

Nagu metafoorides üldse, on ka talupojatarkuses midagi hoomamatut, ent samas tunnetatavat ja mõistetavat. Üldiselt tähendab talupojatarkus tervemõistuslikkust, arukust, oskust lahendada praktilisi probleeme. See pole seotud mitte niivõrd teadmiste hulga, kui ellusuhtumise ja toimevõimega.

Viimaste skandaalide keskmes on nii eestimaalaste kui vikilekkelaste jaoks mitte niivõrd loogiliste argumentide, kuivõrd eksistentsiaalse usalduse proovilepanek.

Globaalselt on kardetud, et teatud saladokumentide mõõtmatusse avalikkusse lekkimine võib kreeni ajada kogu maailma poliitikamere hiigellaevad. Lokaalselt on kõikuma löönud seni vääramatu ikoonistaatusega kodumaiste suuruste usaldusväärsus. Sõna sõna vastu olukorras ei piisa enam sõnadest. Valida tuleb, keda-mida viimselt isikuna usaldada.

Vähe on eesti rahval koosolemise kohti ja aegu. Sünnipäevad on eri aegadel, suvepuhkused samuti. Üks annab endale hõlpu juunis, teine augustis ja ühistunnet ei teki. Kuid jõulud on selline puhkus, mis haarab suuremat osa rahvast ühel ajal – aeg, mil puhkavad ja tähistavad (peaaegu) kõik korraga. Jah, rahvast ühendavad ka suuremad riigipühad, kuid need kipuvad olema lühikesed, ühepäevased ja arusaam, mida sel päeval ikkagi tegema peaks, kipub olema ähmasem ja rituaale napimalt. Jõulud on ainsad, mille puhul kehtib kirjutamata kohustus pidada neid koos perega.

Tuleb ka meeles pidada, et mitte kogu Eesti ei tähista jõululaupäeva ühel ajal. Vene elanikkonna hulgas jõule küll teatud määral tähistatakse, kuid jõulude tähtsust ähmastab ortodoksse kalendri kombestik – venelaste suurem püha on ajalooliste kalendrireformide tõttu 7. jaanuaril. Kuid need on erinevused pigem nüanssides kui sisus.

Jõuluks tuleb suur osa tegemistest ühele poole saada, et unustada hetkeks vanad asjatoimetused, saavutada segamatus ja minna edasi puhta lehena. Jah, ajalugu tunneb isegi mitmeid sõdu, mille alustajad lootsid selle jõuluks läbi saada. Jõulurahu sisendas aukartust ka neisse, kes valitsesid inimelude üle.

Aukartus elu ja selle kaduvuse mõistmine ongi jõulude üks juhtmotiive, sest ka vanad eestlased mõtlesid neil aegadel palju kadunute peale ja tegid teispoolsusest tulijaile oma eluasemes ruumi. Kadunud inimpõlvede mälestuse austamine, olgu seda siis küünlaid süüdates või muul kombel, ongi ehk üks tähtsamaid ja armsamaid jõulukombestiku osi. Inimesele antakse võimalus peatuda ja mõtiskleda omaenda eksistentsi üle. Eestlased pole kuigi usklik rahvas. Ent inimene on kord loodud nii, et isegi usku mitte tunnistades on temas olemas usutunde alged ja jõuluajal on need alged ehk rohkem nähtaval kui muul ajal. Loodetavasti teevad need alged meist ka veidi paremad inimesed – vähemasti nendeks pühadeks.

Allikas