Tähtis on ainult üks – see on TÕDE. Tõde inimese kohta, tõde maailma kohta, tõde iseenda kohta. Ainult tõde teeb vabaks. Aga enne tuleb TÕDE tunnetada, teada, julgeda tunnetada ja teada. Tõde tuleb tahta.

Siit algab kõik, inimene ei taha teada tõde iseenda ega maailma kohta. Tõde on kohutav ja vastik, tõe peegel tuleb määrida, et me ei näeks oma tõelist nägu. Vita eorum fuga – nende elu on põgenemine – põgenemine tõe eest, ükskõik kuhu, meelelahutusse, mürasse, meeldivasse valesse, pidavasse valetamisse, kuni valede koorem kukub ja matab jälle oma alla vales elava inimese ja ühiskonna. Tõde ja vale ei saa iial leppida. Tõele ei saa öelda, et ta peab sallima valet, sallivusest valjuhäälselt kuulutav vale on ise äärmiselt sallimatu tõe suhtes. Tõde ja vale ei saa koos olla, üks välistab teise.

Kristliku religiooni esimene postulaat ongi tõde. Kristus ütles, et te tunnetate tõe ja tõde teeb teid vabaks. Tõeline vabadus on sisemine, seda ei saa inimeselt ära võtta.

Eesti ühiskond on koomas, eesti rahvas tegemas kollektiivset enesetappu. Selle juured on minevikus, mis pesitseb nii geenides kui mentaalsuses. Kes on eestlane ja mis moodustab tema identiteedi, teema mille lahendamiseks tuleb tunda oma rahva kujunemise ajalugu. Paraku seda ei tunta, iseennast ei tunta, oma ajaloo tundmisest rääkimata.

Vaade ajalukku

Esimene saatuslik vale puudutab muinasaega ja muidugi seda, mis tegelikult Läänemere basseinis toimus ja kuidas tsiviliseerumisprotsess siia jõudis. See esimine vale kujutab muistseid eestlasi tamme all kannelt mängivate meestena ja murueide tantsivate tütardena lillepärjad peas, muidugi – vägivallatuina. Ja siis tulid kurjad ristirüütlid tule ja mõõgaga ning tõid siia selle vastiku ristiusu. „Tule ja mõõgaga!“ – see hüüatus on küll pea ainukene ajalooteadmine varasest ajaloost. See on esimene algvale, mida jätkuvalt kultiveeritakse ja millega mürgitatakse üks põlvkond teise järel kuni neid veel jätkub.

Tõeline lugu on see, et eestlased, saarlased ja kurelased olid eriliselt julmad röövlid, kes röövisid teisi läänemere äärseid rahvaid ja tõid röövitud inimesi kaasa orjadeks. Muinaseesti ühiskond oli orjanduslik ühiskond. Hiiumaal Orjaku nimeline koht oli orjalaada koht, see nimetus ei kuulu hilisemasse mõisate aega.

Aga tsitaat: „Kroonikates ei räägita eestlastest sõjavangidest ega Rootsis, Norras või Taanis orjadena peetavatest eestlastest, aga Saaremaal oli Rootslastest orje nii palju, et 1227. aasta rahulepingusse võeti spetsiaalselt sisse punkt, millega kohustati saarlasi vangivõetud rootslased vabaks laskma.” (HCL 30, 5).

Arvukatel sõjakäikudel võetud vangid töötasid eestlaste majapidamistes orjadena (clebae ad scripti) ja moodustasid Saaremaa elanikkonnast umbes 30% (HCL 30, 5) – kroonika küll mingeid arve ei maini – ja Mandri-Eestis umbes 20% rahvastikust. Nad tegid majapidamistes lihttöid, olid varata ja õigusteta, valdavalt sõjakäikudel vangistatud latgalid, leedulased, venelased, rootslased, taanlased ja nende järeltulijad. 1238. aastal, pärast maa ristiusustamist, andis paavst välja bulla (UB I, 158) nõudega, et Eestis elavatel sünnipärastel orjadel (servus proprius) lubataks pühapäeviti kirikus palvel ja pihil käija. Clebae ad scripti liikumisvabadus oli piiratud. Näiteks 1323. aastal Saksa ordu ja Leedu kuninga vahel sõlmitud lepingu kohaselt tuli põgenenud orjad kohe oma peremeeste juurde tagasi saata (UB II, 693).

Rootsis ja teistes Skandinaavia maades lasti 1335. aastal orjad vabaks, Eestis vabastati nad ordumeister Johann von Mengedeni käsuga alles 1455. aastal (vt Edgar V. Saks, „Eesti viikingid“, Olion: Tallinn 2005, lk. 201-202).

Teine suur ja saatuslik vale on see kuulus 700 aastane orjapõlv, mida masohhistliku haiglusega ja haiglase naudinguga armastatakse korrata. Pärast Eesti ala sõjalist alistamist ordu poolt kehtestus siinmail feodaalse sõltuvuse süsteem, eestlastest said vasallid. Aga tsitaat: „Pärast ristimist ei saadetud eestlaste sõjaväge (malevat) ja piraatide laevastikku laiali. Taani kuninga asevalitseja Põhja-Eestis ja saksa ordurüütlid maa lõunaosas kasutasid neid ka edaspidi maa kaitsmisel ja sõjakäikudel vaenulike leedulaste ning vaenlaste vastu.“ (op. cit. 200).

Et Lembitu käis rüüstamas Pihkvat ja Novgorodimaad, sellest ei tea ka eriti keegi midagi. Aga tuleme tsiviliseerumisprotsessi enese juurde.

Kristliku dogma formuleerimine

Uue Testamendi neli evangeeliumi jutustavad meile ajaloolistest sündmustest seoses ajaloolise isku Jeesuse Kristusega. Jutustus, narratiiv sisaldab endas alati kontseptsiooni, mille teaduslik seletus on teoloogiateaduse üks õppetoolidest. Mistahes religiooni avaldusvormiks on kultuur, religioon sünnitab kultuuri, annab sellele universaalse suhete süsteemi universaalses mõttes, st. näeb maist ja lokaalset universumi terviku osana ja sellest sõltuvana. Ja kõige olulisem – kes on inimene, missugune on inimese kontseptsioon antud religioonis ja kuidas see toimib kultuurisüsteemis?

Kristliku inimesekontseptsiooni aluseks on Jeesuse Kristuse isik, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene. Mida see tähendab ja kuidas see mudel või arhetüüp toimib. Õpetuslik külg formuleeriti Kirikus esimese aastatuhande oikumeenilistel kirikukogudel. Kontseptuaalse külje selgus ja õigeusklikkus tagab õige praktika, üksiku inimese, perekonna ja kogu antud kultuuriruumi sotsiaalse funktsioneerimise ehk riikluse, riigi, mis seisab juba selle Jumal-inimese kontseptsiooni teenistuses. Jagamatu kristlaskonna oikumeenilistel kontsiilidel formuleeriti kanon tes pisteos (kr.) ehk regula veritatis (ld.) ehk tõe reegel ehk usutunnistus. Symbolum apostolicum – apostellik usutunnistus on juba 2. sajandi keskpaiku Roomas kasutusel oma algkujul ja seda kasutati ristimisel.

Kolmel esimesel sajandil oli kristlus Rooma impeeriumis religio illicita – keelatud religioon. Kuid kuna Roomas suhtuti erilise respektiga kõike, mis oli seoses surma või matustega, siis oli seaduses üks võimalus ka kristlastele, kes matsid oma surnuid ja matmiskolleegiumina – collegio funeratica – said kristlased eksisteerida. Sellest hoolimata puhkesid 300 aasta jooksul kümme verist jälitust, mis päädisid 3. sajandi lõpul Diocletianuse aegse kõige verisema ja julmema jälitusega. Ja just see märterlus oli Kiriku triumf – 313. aastal Milaano tolerantsedikt kuulutab ristiusu lubatud usundiks – religio licita. Kirik oli võitnud impeeriumi ja impeerium Constatinus Suure isikus klammerdus ise Kiriku külge, et leida impeeriumi olemasolule uus universaalne alus ja põhjendus, kuna vanad Rooma jumalad olid end ammendanud. Maine impeerium oli kosmilise jumaliku korra võrdkuju maises dimensioonis.

Kirik ei vaja riiki – riik selleks, et püsida ja leida omale ideoloogilised alused ja legitiimsus, vajas Kirikut. Kolmel sajandil, olles ise jälitatu seisundis, kujunes võimas hierarhiliselt korraldatud institutsioon, sarnaselt sõjaväele, varustatud õpetuslike alustega.

Impeeriumi ja keisri tunnustus võitnud Kirikule kulmineerus I Oikumeenilisel Kontsiilil Nikaias 325. aastal. Selle kontsiili keskne formuleering käsitles Kristuse isikut.

Kontsiil tõrjus aleksandrialase Areiose (surn. 336) ja Origenesest (surn. 254) lähtuvat spekulatsiooni, mille kohaselt ainult Jumal on igavene, aga Poeg vaid loodu, olles seega muutuv ja Jumalaga mitte olemusühtne. Selle kohta öeldakse Nikaia expositio fide’s: “Kristus on sündinud Isa olemusest (kr. usia, ld. substantia) … on Isaga olemusühtne (kr. homousios, ld. consubstantialis).

Kuna sõna „sarnane“ on kreeka keeles homoiusios ja „olemusühtne“ homousios, siis oli erinevus ainult selles „i“ tähes. Kuna vaidlused selle üle olid pikaajalised ja ka tormilised, siis sellest ka väljendus, et vaieldakse „i“ täpi üle. Kummatigi just sellest „i“ täpist sõltus Kiriku ja impeeriumi, kogu kristluse saatus ajaloos.

Kokkuvõtteks: Kristus on Isaga olemusühtne, mitte sarnane.

III Oikumeeniline Kontsiil Efesoses 431. aastal formuleerib kõige olulisema järgmiselt: „…et Logose (loov sõna) inkarnatsioonis on hüpostaasiste ühtumine – kreeka keeles henosis kath’ hypostasin: jumalik ja inimlik loomus säilitavad erisugususe ühes Kristuses. Seega kaks sündi: igavikus Jumalast ja Maarjast lihas. Kontsiil otsustas, et Sõna oli hüpostaatiliselt (isikuliselt) ühtunud – ta sündis Neitsist ja Maarja oli Theotokos (Jumalasünnitaja).

IV Oikumeenilisel Kontsiilil Chalkedonis (451. aastal) jätkus dogma täpsustamine ja selle laiem seletamine. Monofüsiitlik hereesia, mida esindasid Nestorius ja Eutykhes, tahtis eraldada jumalikku ja inimlikku loomust. Kontsiili poolt formuleeritud Horos pisteos – definito fideis kõlab see nii:

„Järgides siis pühasid isasid, me õpetame kõiki ühtemoodi tunnustama ühte ja sama Poega, meie Issandat Jeesust Kristust, kes on täiuslik jumaluse poolest ja täiuslik inimsuse poolest, tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes on järelikult nii hingeline kui ka kehaline ja kes on olemusühtne (homousios-consubstantialis) Isaga Jumalikkuse poolest ja olemusühtne meiega inimsuse poolest, kõiges enne ajastute algust sündinud Isast Jumaluse poolest ja viimastel aegadel sündinud neitsist Maarjast Jumalaemast inimese poolest ja meie päästmiseks. Me õpetame üht ja sama Kristust, Poega, Issandat, Ainusündinut, keda tunnustatakse kahes loomuses (kr. fysis, ld. nature) segamata, muutmata, jagamata ja lahutamata (kr. asygkhytos, streptos, adiairetos, akhoristos, ld. inconfuse, immutabiliter, indivise, inseparabiliter), siis et loomuste eristamine ei kummuta nende ühtsust, vaid kumbagi loomuse omalaadsus säilib ja et need ühtuvad üheks isiksuseks ja hüpostaasiseks (kr. prosopon, hypostasis, ld. persona, subsistentia). Nad ei ole osadeks tehtavad ega jagatavad kaheks persooniks, vaid on üks ja sama Poeg, ainusündinu, Jumala Sõna, Issand, Jeesus Kristus, nii nagu enne on temast prohvetid kuulutanud ja Jeesus Kristus ise meile õpetanud ja Isade sümboli meile päranduseks andnud…”

VI Oikumeeniline Kontsiil Konstantinoopolis aastatel 680–681 tõrjus monotheletismi ehk ühetahteõpetuse, mille kohaselt Kristusel oli kaks loomust, aga ainult üks tahe. Chalkedoni kaheloomuse õpetuse alusel kontsiil selgitas, et Kristusel on kaks tahet. Kontsiili Ekthesis pisteos (kr. usu selgitus) või Terminus ütleb keskkohas:

“Ja me ühineme pühade isade õpetusega, et Temas on kaks loomulikku tahet (kr. thelesis, thelema, ld. voluntas) ja kaks loomulikku toimet segamatult. Kaks loomulikku tahet ei saa jälle olla vastakad – nagu jumalakartmatud hereetikud väidavad, vaid tema inimlik tahe järgneb tema jumalikule kõigevägevamale tahtele, mitte vastustades või võisteldes sellega, vaid alludes sellele. Liha tahe on allutatud Jumala tahtele, nagu ütleb kõiges tark Athanasios … Jh 6:38: Selleks mina olen tulnud taevast, et teha Isa tahtmist, kes minu on läkitanud ja mitte oma tahtmist.”

Põhi alusdogma oli formuleeritud. Dogma (kr. dokein – õpetama) on õige alati ja igal pool sarnaselt tunnetatud ja formuleeritud loodusseadusega. Kristlik religioon sisaldab endas religiooniloolises arengus kõiki eelmisi, aga ainult kristluses on antud jumalinimese arhetüüp kui kogu kultuuri suundumus. Jumalinimese kontseptsiooni elluviimine praktikas ongi elu Kirikuga, kus isiksuse kasvatamine ja kasvamine Kristuse täisea mõõtu mööda toimub koos teistega sotsiaalses suhtes.

Askeetika kogu mõte ja sisu ongi kõige inimliku allutamine kõrgematele väärtustele, inimliku tahte allutamine Jumala tahtele. Kui ülaltsiteeritud Jh 6:38 on vaadeldav deklaratsioonina, mis veel ei ole tegelikkuses lõpuni viidud, siis Mt 26:36-42 on selle täiusele- ja lõpuleviimine. Ketsemani aias toimuvas on maailmaajaloo dramaatiliseim hetk, otsustav hetk, murdepunkt. Inimesena Kristus palvetab tundes elava füüsilise olendina loomulikku hirmu eelolevate kohutavate füüsiliste piinade ees ja ta palvetab: “Minu isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometigi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii, nagu Sina!” Tahteakt inimesena on tehtud, inimlik tahe allutatud Jumala tahtele, deklaratsioonist on kannatusteel ja ristisurmas saanud tõelus, see on lõpule viidud. Vabatahtlik ohver on alati kangelastegu, kangelane on inimene, kes ohverdab oma elu, et – nagu antiigi kangelased selleks, et saada Jumalate hulka – leida see uuel kõrgemal tasemel, surematuses. Surematusesse pääseb läbi ohvrisurma. Kristus annab ajaloole mõtte ja eesmärgi, inimese kannatus saab mõtte ja tähenduse ning sellega koos ka jõu kannatusi kanda. Kirikuisa Augustinuse teos De Civitate Dei – Jumala riigist – on esimene ajaloofilosoofiline teos, milles on käsitletud riigi transtsendentaalset loomust ja ülesannet inimese hinge hoidmisel ning üleloomuliku eesmärgi Kristlust formuleeritud eetikaõpetusse.

Teopõhine ja voorustepõhine eetika

Aristoteles toob esile, et erinevate inimeste võime olla vooruslik ei ole ühesugune. Ühed on sünnipäraselt vooruslikud, õilsad (sks. edel – aadel), teised loomupärased orjad, kel puudub õilsus. Küsimus on selles, kas loomult ori (kr. doulos fysikhos) on õilstatav õilsaks, suurehingeliseks (kr. megalopsyhe).

Vooruslikkus võimaldab inimesel elada ühiskonnas, kogukonnas, mis veel hiljaaegu tähendas Eestis ka kiriklikku kogudusheaolu seisundit – eudaimonia, mis tähendab õnnelikkust üldises hüves. Oluline on sotsiaalne moment: indiviid kujuneb ja teostab ennast ehk lihtsalt elab koos teistega, arvestades nendega. Siit tuleneb vajadus ühiskondlike institutsioonide järele, mille kõrgeimaks vormiks on riik. Moraalne isik ei ole lahutatud poliitilisest ümbrusest, mis peab võimaldama isikul välja arendada sotsiaalseks eluks vajalikke voorusi. Eetika on poliitika lahutamatu osa, riik peab kõikidel tasanditel kultiveerima voorusi, ausust, õiglust, headust, mis on omakorda õitsva poliitilise korra parim tagatis. Häda riigile ja rahvale, kus voorused asendatakse valdusliku valetamise ja ebaõiglusega. Juriidilisse rüüsse riietatud ebaõiglus hävitab riigi moraalsed alused.

Aristoteles eristab moraalseid voorusi intellektuaalsetest, sest intellektuaalseid vooruseid saab õpetada, aga moraalseid tuleb läbi elada, et neid saaks õppida. Näitena võib tuua sõnapaari „rikas ja ilus“ – see oleks nagu kõik. Kordagi ei ole avalikkuses oluliseks omaduseks olnud „terve, aus, hea, tark ja õiglane.“

Moraalselt täiuslik inimene – megalopsyhe – teeb head ja on õiglane ja aus oma loomusest tulenevalt, see on ta olemuses ja sünnipärases õilsuses olemas. Intellektuaalsel tasandil võib inimesele õpetada voorusliku käitumise reegleid, kuid piirisituatsioonis käitub inimene ometi mitte õpitu, vaid loomuse kohaselt.

Seega on küsimus sellest, kas inimese loomus on kujundatav ja kui, siis mis selle esile kutsub?

Eetikaalane kirjandus ilmutab selles küsimuses võhiklikkust, mis puudutab religioone üldisemalt ja muidugi ristiusku eriti. Kristlikku eetikat käsitletakse deontilisena, s.t. käsupõhisena ehk teopõhisena, mille kohaselt religioosne eetika koosneb vaid käskudest ja keeldudest. Autoritele on jäänud mõistmatuks religioosse usu fenomen, üleloomulik arm, mis ainsana võib muuta inimese loomust nii, et vooruslik käitumine saab uue loomuse väljenduseks. Transtsendentaalsuse isiklik ja isikuline läbielamine teeb maisest olendist kosmilise – universaalse. Isikulisus on ajaloolise isiku Jeesus Kristuse, universaalse Jumalinimese kontseptsioon, mis annab alused nii üksikindiviidile kui ühiskonnale, oma kõrgeimas vormis kristlikule Kuningriigile ja Keisririigile, kui kõiki ühendavale sootsiumile.

Sellest tulenevalt on kristlus olemuselt aristokraatliku suunaga, iga kristlaseks saanu on Kuningriigi kodanik kuningliku teadvusega. Sellest tuleneb arusaam väärikusest. Kristlikus kultuuris kultiveeritakse seda väärikust liturgilise tegevuse läbi, mille eesmärk on väärikate sisenemine tarka maailma, ajalooline liikumine Kuningriigi, kuningliku teadvuse poole, liikumine Jumalikule arhetüübile. Kogu liturgia teenib seda inimese ülendamist algkujule, arhetüübile.

Lääne kirikus lauldakse: „Vere dignum et justum est…“ – see on väärikas ja õige, idariituses laulab piiskop kolm korda „aksios“ – väärikas. Liturgia on terviklik kunstiteos, milles osalemine mõjutab ja kujundab inimest tema terviklikkuses väärikaks, kuningriigi kodanikuks.

Kardinaalvoorused on:
 

• iustitia – õiglus
• fortitudo – kindel meel
• prudentia – tarkus
• temperantia – mõõdukus

Kogu religioosne elu, elu Kirikuga, on harjutamine, treening, mille eesmärk on mõistuse ja teadmise valitsemine inimese tungidemaailma ja emotsioonide üle – väärikus.

Tsiviliseerumisprotsessis keskaja ühiskonnas sai eriline enesevalitsemine aristokraatia üheks põhitunnuseks. See tagab sisemise vabaduse ja vapruse. Jõuame uuesti kahe tahte õpetuseni: jumaliku tahte valitsemine inimliku tahte üle. Mõistus – intellectus – tunnetab tõe ja annab teadmise – scientia, vaba tahe – liber voluntas – teeb valiku ja valiku eest vastutatakse – responsabilita. Homo christianus on oma tahet jumalikule tahtele allutada püüdes mõtestanud oma elu eesmärgipäraseks – üleloomuliku eesmärgi päraseks. Selline on kristlik evolutsionism: eluea – onto – geneesil on eesmärk – taandumine arhetüübile, Kristusele.

Seega, nagu juba Platon on öelnud, vabadus ise ei ole väärtus, vaid väärtus on see, mida inimene vabadusega teeb, mis on tema vabaduse sisu ja milleks ta seda kasutab. Orjale, sündinud orjale, on vabadus nuhtluseks, sest ta arvab, et nüüd on kõik lubatud ja ta laseb valla ja elab välja kogu oma labasuse, rumaluse, animaalsete tungide mõistuse kontrolli alt vallandamise. Orjal ei ole häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastastane muutub loomult orjal inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber, nõuda kõigele väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega. Kümne käsu rikkumisest on saanud kümme inimõigust.

Lõpetuseks

Eestlased peavad ennast väga haritud ja eesrindlikuks rahvaks, kes on juba sajandeid kirjaoskaja, teisalt kannatatakse alaväärsuskompleksi käes, mis võtab naeruväärsed, lausa grotesksed vormid soovist mitte ainult „ajaga kaasas käia“ – mis on üks eestiliku elufilosoofia alus, vaid koguni ajast ees olla. Mõtelgem vaid sellele ülepingutatud arvutimaaniale kõige oma e-valimiste, e-kirjandite ja kõige muu e-idiootsustega. Kõik loomulik tuleb asendada kunstlikuga. Enesehinnang sõltub teiste arvamusest, s.t. mida meist arvatakse seal.

Kogemused üliõpilastega näitavad aga, et ei tunta omaenda ajalugu ega kultuurilugu. Ka üldajalugu ei tunta. Neile oli lausa uskumatuks uudiseks, et juba 13. sajandil rajati linnades koolid, toom- ja kloostrikoolid, või et 1739. aastal Anton Thor-Helle täispiiblitõlge sai kogu eesti rahva kirjakeeleks. Lühidalt: kultuurrahvana on eesti rahvas täielikult Kiriku looming. Kirik õpetas eesti rahva lugema, kirjutama, laulma. Meie rahvahariduse kangelane on köster.

13. sajandist alates on Eestis olnud 14 poliitilist võimu, sellest eelmisel sajandil 6. Järjepidevuse ja rahva säilimise tagas Kirik. Kirik ei vaja riiki, riik vajab Kirikut, selleks, et täita oma ülesannet inimese ja rahva ees. Riik, mis on mingi erakonna äriprojekt, pole midagi muud kui – tarvitades kirikuisa p. Augustinuse sõnu – magnum latrocinium – suur röövlijõuk.

Eesti rahval on valik: kas moraalne taassünd, mis on alati religioosne akt, või hääbumine ja kadumine. Sama kehtib kõigi Euroopa rahvaste kohta. Olla või mitte olla – selles on küsimus. Kuidas olla ja kellena olla – ka selles on küsimus. Olla tuleks väärikalt.

Allikas De Civitate

Nagu me juba ütlesime, on kaupmeest tegutsema innustavaks eesmärgiks kasum (lucrum). Raha teenimises pole iseenesest midagi halba. Ühiskonna praeguses seisundis on see isegi hädavajalik, kuna vastasel juhul poleks elu võimalik. Veel enamgi, me võime kinnitada, et soovil teenida oma töö eest tasu võib olla õilis eesmärk. See on nii näiteks juhul kui kaupmees kaupleb, et saada vahendeid kodu ülalpidamiseks, oma laste korralikuks kasvatamiseks või isegi – tänu teatud ülejääkidele – et osutada abi neile, kes seda vajavad.

Teatud olukorras võivad teatud kaubandusvaldkonnad osutada suuri teeneid riigile, mis toob endaga kaasa ka õiguse teatud kasumile. Oluline on, et sellistel juhtumitel on kasumil teatud määr ja seoses sellega ka piirid. Piiriks on vajadused ja määraks on teenete osutamine. Kui aga kasum muutub eesmärgiks iseeneses, pole sel ei piire ega määra. Just nimelt seetõttu arvab püha Thomas, et kauplemise kui niisuguse olemuses on midagi madalat. Kauplemise eriomaseks eesmärgiks on nimelt kasum, mille määra ei sisaldu temas eneses. Kauplemine võib saada ausaks ainult tingimusel, et see kasum saab ainult vahendiks mõne auväärse või hädavajaliku eesmärgi saavutamisele. Kaupmees, kes sel moel tegutseb, võib rahuliku südametunnistusega anduda oma tegevusele ja saada õiglast ja mõõdukat kasumit. Nii nagu kasum, nii ka kauplemine muutub patuks siis, kui seda käsitletakse eesmärgina iseeneses.

Laenuprotsentide küsimus on vahest eelmisest veelgi keerulisem. Tähelepanuväärne on, et p. Thomas kasutab alati ainult üht ladinakeelset mõistet usura nii selle tähistamiseks, mida me nimetame protsentideks kui ka selle kohta, mida me nimetame liigkasuvõtmiseks. Kõige üldisemas mõttes on protsent tasu, mida me maksame teatud hüve kasutamise eest: pretium usus, quod usura dicitur („kasutamise tasu, mida nimetatakse usura“).[1] See mõiste seondub tihedalt laenu ja võla mõistetega. Kui mul on vaja teatud rahasummat, võtan ma selle laenuks kelleltki, kes mulle selle välja laenab. Kui laenuandja nõuab tasu selle rahasumma ajutise kasutamise eest, nimetatakse tema poolt nõutud summat usuraks – protsentideks. Püha Thomase arvates on aga protsentide nõudmine raha laenamise eest lubamatu. See on lubamatu seepärast, et see on ebaõiglane, ebaõiglane on see aga seepärast, et see taandub millegi müümisele, mida pole olemas: quia venditur id quod non est („sest müüakse seda, mida pole“).[2]

On asju, mille kasutamine toob kaasa nende hävimise. Veini kasutatakse nii, et see juuakse ära, leiba kasutatakse nii, et see süüakse ära. Neil juhtudel pole võimalik eraldada asja kasutamist antud asjast endast: kes omab esimest, omab ka teist. Me näeme seda müümise näitel. Kes tahaks müüa eraldi veini ja õigust sellesama veini ärajoomiseks, müüks kaks korda üht ja sedasama asja, või müüks ta asja, mida pole olemas. Nii või naa paneks ta toime ebaõiglase teo. Niisamuti on lood laenu puhul. Kui ma kellelegi midagi laenan, siis eesmärgil, et ta seda eriomasel viisil kasutaks. Kui ma laenan veini, siis selleks, et ta selle ära jooks. Sel juhul on ainsaks asjaks, mida ma vastutasuks võin loota, laenatud veini väärtuse tagastamine, mingit õiglast põhjendust pole mul aga ootusele, et laenajat kohustaks peale selle mulle veel tasu maksmine selle eest, et ta laenatud veini ära jõi.

Raha on just nimelt üks neist asjadest, mille kasutamine toob kaasa selle hävimise. Vein on selleks, et ta ära juua, raha on selleks, et ta välja anda. See on tõsi otseses mõttes, sest raha on inimlik leiutis ja selle eesmärgiks on võimaldada hüvede vahetust. Kui me laename kellelegi raha, lubame tal seda kasutada, see tähendab, see raha välja anda. Nõudmine, et peale laenatud summa tagastamise lisataks meile veel tasu selle raha kasutamise eest, tähendab sellesama summa kahekordset tagasinõudmist.[3]

Kindlasti ei näinud p. Thomas ette kaasaegsete pangatehingute keerulisi üksikasju. See võimaldas jääda tal püsida kindlalt eelpooltoodu põhimõtte juures. Ta pidas silmas lihtsat juhtumit, mille puhul maksujõuline inimene, kes vajab raha, pöördub oma jõukama naabri poole, kelle raha – juhul kui ta seda välja ei laenaks – jääks seisma kirstu. Seepärast on p. Thomas paindumatu klassikalise klausli suhtes, et laenates välja raha, kaotatakse see, mida võiks selle abil osta. Kahtlemata on see nii, kinnitab p. Thomas, et kellelgi pole veel käes seda raha, mida ta võib tulevikus teenida (ja mida ta võib olla kunagi ei näe). Müüa raha, mida võib tulevikus teenida, tähendab müüa midagi, mida pole veel olemas ja mida võib olla kunagi ei teenitagi.

See vastuväide ei veennud püha Thomast, kuid ometi nägi ta ette teist vastuväidet, millele ta omistas teatud kaalu. Oletame, et laenates välja oma raha, kannab laenuandja tõepoolest teatud kahju – kas talle siis peaks kuuluma õigus teatud tasule? Loomulikult, kuid see pole sel juhul raha kasutamisõiguse müümine, vaid kahjutasu laenuandjale tekkinud kahju eest. See on seda õiglasem, et sageli pääseb laenuvõtja tänu saadud laenule suurematest kahjudest kui on need, mida kannab laenuandja. Laenuvõtja võib suurte kahjude vältimise tõttu raskuseta rekompenseerida laenuandjale tekkinud kahju.

Veel enamgi, isegi püha Thomas, olles truu põhimõttele ja kinnitades vankumatult, et laenatud raha kasutamise õigust ei tohi müüa, tunnistab, et on olemas veel muud raha kasutamise viisid kui nende väljaandmine. Võib näiteks anda raha hoiule, mis ei tähenda selle väljaandmist. Sellisel juhul on raha kasutamisest tekkinud kasu midagi rahast enesest erinevat ja seega võib seda müüa eraldi ja laenuandjal on õigus saada tagasi rohkem kui ta välja laenas.[4] Nii mõnigi protsentidega laen sellises vormis, nagu seda kaasajal praktiseeritakse, leiaks selle eristuse alusel õigustuse. Kuid püha Thomast ei huvita laenuandjad – kogu tema poolehoid on laenuvõtjate poolel. Olles paindumatu liigkasuvõtjate suhtes, vabastab ta patust need, kes kasutavad liigkasuvõtjate teeneid. Kogu liigkasuvõtmise süü lasub p. Thomase veendumuse kohaselt liigkasuvõtjal, laenuvõtja on siin ainult ohvri rollis. Vaene inimene vajab raha: kui ta peale liigkasuvõtja ei leia kedagi, kes talle seda laenaks, on ta sunnitud nõustuma tingimustega, mis talle peale surutakse. Sügavaimat vihkamist liigkasuvõtmise vastu tunnevad need, kes on sunnitud seda teenust kasutama. Nad ei soovi mitte toetada liigkasuvõtmist, vaid vajavad laenu.

Viited:

[1] Põhineb mõistete usus – „kasutamine“ ja usura – 1. „kasutamistasu“ > ebaõiglaselt suur tasu > 2. „liigkasu“ päritolul ühest ja samast sõnatüvest.

[2] Summa Theologica, IIa-IIae, q. 1 resp 1 ad 5. Edasine arutlus refereerib ainult seda artiklit. Püha Thomas heidab korduvalt kõrvale etteheite, mis põhineb tõsiasjal, et inimlik seadus lubab protsentide võtmist. Inimlik seadus ei karista protsentide võtmist niisamuti nagu ta ei karista paljusid muid patte, mis sellest hoolimata ei lakka olemast patud (vt Summa Theologica, IIa-IIae, 78, 1, ad 3). Viimati nimetatud kohas kiidab p. Thomas Aristotelest selle eest, et viimane naturali ratione ductus („juhindudes loomuliku mõistuse arutluskõigust“) sai aru, et sedalaadi viis teenida raha on maxime praeter naturam („täielikult loomusevastane“).

[3] Täiesti teistmoodi on asjaolud sel juhul, kui asjade kasutamine ei too endaga kaasa nende hävimist. Kes näiteks kasutab maja, ei hävita seda, vaid elab selles. Sel juhul võib müüa ühte ilma teiseta. See toimub, kui näiteks maja müügi korral reserveeritakse endale õigus kasutada seda surmani, või näiteks, kui müüakse selle kasutamisõigus, säilitades omandiõigus sellele (väljaüürimise korral). Sel juhul on üüri ehk kasutusõiguse tasu nõudmine igati õigustatud (Summa Theologica, IIa-IIae, 78. 1, resp.).

[4] Täiesti teistsugune on olukord kui tegemist on raha investeerimisega mingisse ärisse või muusse tulutoovasse tegevusse. See pole siis laen, vaid äriühing, milles jagatakse niihästi kasumit kui kahjumit.

Etienne Gilson (1884-1978) on prantsuse filosoof ja üks maailma väljapaistvamaid filosoofiaajaloolasi. Tõlgitud kommentaar pärineb tema teosest Tomism: sissejuhatus püha Aquino Thomase filosoofiasse (1947). Poolakeelne väljaanne ilmus 1998 (Instytut Wydawniczy PAX, Warszawa) ja see on tõlgitud rahvusvahelise katoliikliku ilmikorganisatsiooni The Pilgrims of St Michael poolt väljaantava ajakirja Michael: Dla Tryumfu Niepokalanej (poolakeelne väljaanne nr 60, jaanuar-veebruar 2011) alusel.

Allikas http://www.decivitate.ee/, Artikli tõlkis isa Ivo Õunpuu

Riigikogu valimised on möödas ning elu läheb edasi. Parteid jagasid veidi kohti ümber, lisandusid mõned uued näod ja parlamendist taandus paar hääbuvat jõudu, mis on poliitilise spektri üha kitsamaks muutumise tingimustes igati ootuspärane. Ent nagu võis ette aimata, ei muutunud põhimõttelises plaanis mitte midagi. Siiski kinnitasid valimised teatud tõsiasju ja ennekõike seda, millele on paljude teiste seas korduvalt tähelepanu juhtinud ka Allar Jõks, kes nentis nt 2006. aastal Riigikogu ees kõneledes, et avatuse ja rikastava erinevuse retoorikast hoolimata – või ehk vähemalt osaliselt just selle tõttu? – muutub meie ühiskond aina suletumaks (vt lähemalt siit):

Samale trendile selle ühes väljenduses juhib mõne päeva eest Õhtulehes avaldatud artiklis tähelepanu üksikkandidaadina Riigikokku kandideerinud Martin Helme, kes nendib:

Lisaks Helmele jäi parlamendi uks suletuks (ja siin avaldub ühiskonna üha suletumaks muutumine mitte figuratiivselt, vaid väga otseselt) mitmetele temast oluliselt rohkemgi hääli kogunud üksikkandidaatidele, teiste hulgas tema isale Mart Helmele. Leo Kunnas jäi parlamendi ukse taha, olgugi et kogus rohkem hääli (3267) kui 2/3 Riigikokku pääsenud inimestest (!), kellest mõnede häältesaak piirdus mõnesajaga (veelgi vähem hääli kogunud Riigikogu asendusliikmetest rääkimata).

See asjaolu paistab veel tumedamas valguses mõeldes sellele, millise hinnaga on parteid omale Riigikogusse esindatuse soetanud. Jagades parteide poolt valimiskampaaniaks kulutatud (suures osas riigieelarvest saadud) raha parlamendis saadud kohtade arvuga, nähtub kui palju maksis üks koht parlamendis just nagu ka see, et võrreldavat summat ei ole üksikkandidaatidel – kui nad just multi-miljonärid ei ole – vähimatki lootust oma hääle infomüras kuuldavaks tegemiseks kampaaniasse panna. Nt Reformierakond deklareeris valimistel kulutatud summaks ca miljon eurot (tegelikult kulutati ekspertide hinnangul oluliselt rohkem), mis tähendab, et kõik saadud 33 kohta Riigikogus maksid ca 30 tuhat eurot (tegelikkuses, nagu öeldud, tõenäoliselt oluliselt rohkem).

Mida sellest järeldada?

Confucius ütles ca 2500 aastat tagasi, et tarkuse alguseks on asjade nimetamine õigete nimedega. Nii peab Martin Helme poolt väljatoodut kogumis muude seonduvate asjaoludega –

• parteide riigieelarvelise rahastamise skeem,
• parteide riigieelarve välise rahastamise läbipaistmatus ja põhiseadusevastasus ning parteide keeldumine seda hoolimata õiguskantsleri korduvatest protestidest muuta,
• häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem,
• valimiskampaaniates enneolematult tõhusate massimeediavahendite kasutamine ning valimiskampaaniate sisutühjus ja manipulatiivsus,
• parteide fundamentaalne ideoloogiline ühetaolisus,
• põhiseaduses mainimata ja avalikkuse silmale suletud koalitsiooninõukogu faktiline staatus kõrgeima riigivõimu organina,
• tõsiasi, et väga suur osa inimestest ei toeta kandidaati, kelle poolt hääletatakse (ega tema parteid), vaid kasutab oma häält vaid veel hullemate stsenaariumite realiseerumise ärahoidmiseks
• jne

– hinnates nentima, et Eesti ei ole demokraatlik riik. Küsimus ei ole siin selles, kas Eesti poliitilises süsteemis on demokraatia osas vajakajääke – küsimus on selles, kas meie poliitiline reaalsus kätkeb endas seda minimaalset, ilma milleta ei saa sõnade tähendust minetamata demokraatlikust riigist rääkida. (Nt ilma ratasteta autot näib olevat mõistlik nimetada siiski autoks, ent kui võtta ära ka istmed, rool, mootor, tuuleklaasid jne, siis ühel hetkel tekib põhjendatud küsimus, kas enam on tegemist autoga.)

Kui ma ütlen, et Eesti ei ole demokraatlik riik, siis ma ei pea silmas seda, et meil valitsev poliitiline süsteem ei vasta demokraatia algsele ideele, mis seisneb teatavasti inimeste vahetus osalemises võimu teostamises (võimu teostamises rahva poolt ja rahva hüvanguks) ja mida nimetatakse seetõttu ka osalusdemokraatiaks. See, et Eestis elavatel inimestel ei ole vahetult võimalik võimu teostamises osaleda, on mitte arvamus, vaid elementaarne fakt.

Põhiseadus ei anna rahvale ei rahvahääletuse algatamise õigust, seaduseelnõu algatamise õigust ega põhiseaduse muutmise seaduse algatamise õigust; otsus panna mõni poliitiline küsimus rahvahääletusele langetatakse Riigikogus aruharva ja siiski vaid juhul, kui poliitilistele tehnoloogiatele tuginedes võib praktiliselt kindel olla, et peenekoelise ja mastaapse avaliku arvamuse mõjutamise kampaania abil (mh vale vastuse korral saabuvate hukatuslike tagajärgede suhtes hirmujutte levitades) saadakse rahvalt väga suure tõenäosusega nö "õige vastus". Nagu näitab Iirimaa ja Portugali kogemus Euroopa Liiduga liitumise (või neist teisena mainitu puhul ka sündimata inimeste tapmise seadustamise) küsimuses, pannakse rahvalt "vale vastuse" saamise korral küsimus nii mitu korda uuesti rahvahääletusele, kuni aina jõulisemate avaliku arvamuse kujudamise kampaaniate tulemusel saadakse lõpuks "õige vastus".

Öeldes, et Eesti ei ole demokraatlik riik, pean silmas, et see ei vasta ka esindusdemokraatia ideele. Seejuures ei ole alusetu küsida, kuivõrd on esindusdemokraatia all silmas peetavat poliitilist süsteemi üleüldse mõistlik tähistada sõnaga "demokraatia", sest selle ühisosa demokraatia algse ideega näib olevat pehmelt öeldes tagasihoidlik. Esindusdemokraatia enda idee eeldab, et sellel põhineva poliitilise süsteemiga riigis peab rahvas olema esiteks väga hästi informeeritud, et olla kursis, mis ühiskonnas üleüldse toimub. Tegelikkuses on see ebareaalne, sest lootus, et kogu elanikkond pühendab end mitte oma igapäevaste isiklike, perekondlike ja professionaalsete kohustuste täitmisele, vaid nii kohalikus kui maailmamastaabis ühiskonnas toimuvate protsesside jälgimisele, on sügavalt ebarealistlik. Teiseks eeldab esindusdemokraatia, et rahvas on piisavalt kõrgelt haritud olemaks suuteline ühiskonnas toimuvat mõtestama ning poliitilises protsessis astutud samme kriitliliselt hindama – mitte üksnes lühikeses, vaid ka pikemas perspektiivis; mitte üksi oma kitsa erialase ettevalmistuse pinnalt, vaid ka generalisti pilguga; mitte ainult omahuvidest lähtudes, vaid ka ühise hüve seisukohast. Siin pean silmas võimet eristada olulist ebaolulisest, põhimõttelist triviaalsest, tõelist illusoorsest, olemuslikku nähtumuslikust, argumenti muljest, õnnelikkust naudingutest, õiglust õigusest, vabadust suvast jne. See eeldab haritust hoopis muus tähenduses kui selles, millest lähtub meie haridussüsteem, mis on pigem suunatud tublide ja kuulekate tööliste tootmisele kui eelduste loomisele iseseisva filosoofilis-kriitilise mõtlemisega ja seega raskemini manipuleeritava elanikkonna kujunemiseks. Kolmandaks eeldab esindusdemokraatia, et võimu teostajad ehk need, kes rahvast esindavad, vastutavad oma tegude eest. Nagu teada, ei vastuta meie süsteemis parlamendiliikmed sisuliselt mitte millegi eest. Rahval puudub võimalus neid tagasi kutsuda (ehk mandaat ära võtta) ning ainus, millele poliitikud oma vastutusest rääkides tavatsevad viidata, on nn poliitiline vastutus, mis näib olevat üks täiesti sisutühjadest poliitikas kasutusel olevatest mõistetest ning mida võiks pidada sünonüümiks igasuguse vastutuse puudumisele. Faktoreid, mis seavad kahtluse alla meie poliitilise süsteemi vastavuse esidusdemokraatia ideele, võiks nimetada veel palju, aga piisaku siin kohal lisaks eelnevalt loetletule osundamisest tõsiasjale, et suur (kui mitte suurem) osa meie riigis kehtestatavast õigusest tuleb mitte Riigikogust, vaid Euroopa Liidu struktuuridest, mida on eesti rahva esindajaks võimalik nimetada vaid äärmiselt lennuka fantaasia korral.

Kõige selle valguses on raske mitte nõustuda Tartu Ülikooli dotsendi Henn Kääriku seisukohaga, et Eesti demokraatiaga on lood sandid või et "õieti polegi teist". Käärik nendib, et Eestis näib valitsevat varaskisofreeniline olukord, kus rahvas arvab, et temast sõltub midagi, ja rahvaesindajad teevad näo, et jagavad seda arvamust. "Mis edasi," küsib ta ja pakub ühtlasi välja ühe võimaluse:

Niisiis näib meie poliitilse süsteemi kirjeldamine demokraatlikuna teenivat ennekõike selle tegeliku olemuse ja tegelike võimukandjate varjamise eesmärki. Ent kuidas siis meil valitsevat poliitilist süsteemi nimetada? See on omaette käsitlust vääriv küsimus, ent ilma pikemalt süvenemata julgen arvata, et demokraatiast oluliselt täpsem oleks kasutada sõna partokraatia, mis viitab teatud formaalselt piiritletud ja liikmelisusel põhinevate era- ja grupihuve teenivate rühmade kätte koondunud võimule ning millel on nii oligarhia ehk väheste omakasupüüdliku võimu kui ka ohlokraatia ehk enamusega manipuleerimisel põhineva võimu tunnuseid. Seejuures tasub meeles pidada Ero Liiviku valimiseelsesse infomürra sumbunud sõnu:

Jah, väide, et Eesti ei ole demokraatlik riik, ei kõla just ilusasti ja kindlasti ei kõla see poliitiliselt korrektselt, ent see ei olegi oluline – oluline on, kas see on tõsi või mitte. Ja kui see on tõsi, siis milleks hoiduda tõe väljaütlemisest või koguni veelgi enam, endale ja teistele valetada? Milleks aastast aastasse ja valimistsüklist valimistsüklisse ülistada "kuninga uusi rõivaid", kui tegelikkuses näevad kõik, kes pole päris pimedad, ignorantsed või täis soovimatust reaalsust adekvatselt näha, et "kuningas on kui mitte päris alasti, siis kindlasti riietatud mitte uhkemalt kui viletsaisse nartsudesse"? Ei ole ebamõistlik arvata, et Eesti kui demokraatliku riigi müüdi toetamisest loobumine tuleks ühiskonna poliitilise tervisele üksnes kasuks. Lõppude lõpuks on ju mõistlik ehitada poliitiline süsteem üles tõele, mitte valele.

Kuigi demokraatiast on lääne kultuuriruumis tehtud justkui ebajumal, mida pea rituaalselt kummardatakse ja mille nimel saadetakse isegi meie sõdureid võitlema sõdades, millega meil pole mingit pistmist, ei ole tegelikult kusagil kivisse raiutud, et peaksime ilmtingimata elama demokraatlikus poliitilises süsteemis. Vahest on meie jaoks sise- ja välispoliitiline stabiilsus, jätkusuutlikkus (mida iganes see ka kiirelt vananeva väikerahva kontekstis ei tähenda), majanduskasv (loe: SKP numbri suurenemine), filosoofiline, poliitiline ja majanduslik liberalism, vene taustaga valijaskonna poliitiline marginaliseerimine jms olulisemad väärtused kui demokraatia? Vahest tahamegi, et võim oleks alaliselt käputäie parteide käes, kes tagavad eelnimetatud väärtuste "jätkusuutlikkuse" ja "stabiilsuse"? Lõpuks ei saa ju välistada sedagi, et äkki oli tõesti Platonil õigus, et demokraatia on täiesti kõlvatu riigivalitsemise vorm, sest viib võimu õigulse idee hoomamiseks küündimatu massi kätte, kelles domineerivad mitte korrastav mõistus ja tahe, vaid madalad tungid, ja kes tuleks seetõttu hüvelist ühiskonda rajades (mh nende endi huvides) võimust nii kaugel hoida kui vähegi võimalik.

Keegi ei keela neile küsimustele vastata jaatavalt. Ent kui see tõesti nii on ja kui võimu enda kätte saanud inimesed ja grupid tõesti nii arvavad, siis tuleks nii ka öelda, mitte varjata nende vaadete realiseerimist kõikvõimalike retooriliste vahenditega loodud, toestatud ja paigatud illusiooniga, nagu elaksime demokraatlikus riigis ja nagu seega olekski kõik võimulolijate otsustatu ja tehtu tegelikult ei midagi muud kui rahva tahte väljendus rahva enda hüvanguks.

Ent kui tahame elada demokraatlikus riigis, siis ei piisa üksnes meie poliitilise süsteemi nimetamisest demokraatlikuks – siis tuleb astuda samme, mh võimul olijate jaoks väga ebamugavaid loobumisi kätkevaid ja kogu ühiskonna jaoks ettearvamatute tagajärgedega samme, et tagada poliitilise süsteemi tegelik ehk sisuline demokraatlikkus ehk põhinemine kõigi inimeste võrdsusele seaduse ees, rahva tahtele ning orienteeritus ühisele hüvele.

Martin Helme sõnadele (ja Kunnase näitele) tagasi vaadates nähtub, et end võimupositsioonil mugavalt sisse seadnud jõude kehtiva poliitilise süsteemi raames oma kohalt nihutada ei ole võimalik. Pole raske prognoosida, mida see äratundmine inimestes esile kutsub: see külvab kas täieliku poliitilise apaatia (sh isamaa-armastuse hääbumise) või revolutsiooni (ehk valitsuse või riigikorra vägivaldse muutmise) seemneid. Tegelikult külvab see pigem mõlemaid ning aeg näitab, mis ja millal neist seemnetest tärkab. Kõige enam kardan, et arvestades pinnast, kuhu need seemned langevad, võrsub neist peamiselt ükskõiksust, mis omakorda on vesi demokraatia müüdi põlistamisest huvitatute veskile.

Siiski usun, et parteide põhiline strateegia "hääletage meie poolt, isegi kui me ei käitu hüveliselt, sest muidu tulevad võimule veel vähem hüveliselt käituvad inimesed – ja siis te alles saate..." ei saa enam kaua kesta. Samas on ütlematagi selge, et oleks kurb, kui sellele võimu põlistamiseks rakendatavale taktikale tooks lõpu ühiskonna täielik lootuse kaotus ja sellega kaasnev ükskõiksus ning jõudmine punktini, kust üle minnes ei ole enam võimalik ühiskondlikku allakäiku ja riigi lõplikku lagunemist peatada. Palju selle punktini jõudmiseni aega on jäänud, seda ei tea täpselt keegi, ent üha enam ajamärke lugevaid inimesi arvab, et kui see juba käes ei ole, siis väga kaugel see olla ei saa.

Allikas http://www.decivitate.ee/, Artikli autor Varro Vooglaid

Möödunud sügisel kerkis hetkeks päevakorda abielueelse süütuse küsimus. Kirjutasin sel teemal artikli ning saatsin Eesti Ekspressile. Ajakirjanik, kelle poole pöördusin, hindas töö avaldamisväärseks, trükivalgust see aga lõpuks ei näinudki. Alljärgnevalt kõnealune artikkel pisut muudetud kujul.

On rõõmustav, et tänu Valentine Alvre antud intervjuule ("Viljandi poliitik kutsub noori üles ütlema ei abielueelsele seksile", Eesti Ekspress, 4.11.2010) ja sellele järgnenud teema kajastamisele mujal meedias on päevakorda kerkinud abielueelse süütuse küsimus. Paraku aga ei ole tänini üheski käsitluses isegi üritatud abielu ja seksuaalsuhete kategooriaid määratleda ja lahtimõtestada, jättes abielueelset süütust toetavad seisukohad sisuliselt põhjendamata. Uskudes, et selleteemased pealtnäha mõistetamatult ranged põhimõtted rajanevad kindlatele fundamentaalsetele konseptsioonidele, loodan süütust väärtustava leeri argumentatsiooni natuke selgust tuua.

Alvre sõnavõttude puhul ei ole jäänud mainimata tema kuuluvus parteisse Kristlikud Demokraadid, seetõttu järeldavad ilmselt paljud, et ka abielueelse süütuse küsimuses lähtub ta oma usust. Vaadelgem siis esmalt kristlikku, täpsemalt katoliiklikku arusaama abielust (lähtun siinkohal katoliiklusest, sest pean seda algkirikule lähedasemaks).

Katoliku Kiriku käsituses on abielu nii püha, et Kristus on selle ülendanud sakramendi seisusse. See tähendab, et koos ristimise, Armulaua, meeleparanduse, kinnitamise, preestriks pühitsemise ja haigete salvimise sakramendiga on see üks seitsmest peamisest Jumala armu vahendajast. Usutakse, et kui kaks kristlast, mees ja naine, astuvad omavahel abiellu, saavad nad reaalseks märgiks Kristuse ja Tema Kiriku armastuseühendusest ja selle ühenduse armu osaliseks.

Abielu pühadus aga ei sõltu selle sakramentaalsusest, vastupidi, abielu on sakramendiks ülendatud seepärast, et see on püha. Püha on ta seetõttu, et kujutab endast kõige täiuslikumat kahe teineteist täiendava inimese, mehe ja naise vahelist armastuseühendust, ühendust, mis põhineb täielikult armastusel ning milles toimub jäägitu vastastikune eneseandmine, hingeline ja kehaline ühekssaamine. Abielu on raamiks suurimale annile, mis inimese maises elus on võimalik: lisaks andumisele teineteisele antakse ühtlasi ühiselt algus uuele elule. Abieluakt on seega nii abikaasadevahelise armastuse kinnitaja kui inimkonna püsimise allikas ja just seetõttu vajab enda ümber abielu kaitsvat raami.

Sellesse täielikult ilmalikku abielu definitsiooni oleks kristlasel sisse viia vaid paar parandust: vanemad ei pane uuele elule alust kahekesi, vaid teevad seda koostöös Jumalaga; ning kõiges loodetakse Jumala armule. Ometi kõlab kõik, mis sellest lähtub, tänapäeva inimese jaoks ebamugavusi põhjustavalt ja tagurlikult.

Esmalt selgub sellest, et olles jäägitu eneseandmine, on eluaegne ja lahutamatu ka ilmalik abielu, mitte ainult kristlik. Avatus võimalusele tulevikus ümber mõelda, lahutada ja end uue inimesega siduda tähendab, et end ei anta täielikult. Seesugune leping võib olla majanduslik või sotsiaalne kokkulepe, aga seda ei saa nimetada abieluks sõna täielikus tähenduses.

Teiseks välistab selline käsitus abielueelse sugulise läbikäimise. Kehalist andumist saab õigeks pidada vaid täieliku eneseandmise kontekstis, selle konteksti väliselt saab sellest kehakeeles valetamine. Saada kellegagi kehaliselt üheks tähendab öelda talle kehakeeles: "Ma olen Sinu". Andumata samas vaimus ning tahtmata oma elu selle inimesega siduda tähendab seega valetada, lisades öeldule mõttes: "aga mitte päriselt ega päriseks". Andumine pole siis täielik ega jäägitu ja armastuse jagamise akti asemel saab seksuaalaktist isekas rahulduse otsimise akt. Seetõttu võivad mees ja naine seksuaalse ühenduse tähendusest lähtuvalt kehaliselt üheks saada alles siis, kui on üheks saanud vaimus (kristlikus kontekstis ka Kristuses) ja lubanud teineteist elu lõpuni armastada, st kui nad on juba abielus. Sellises kontekstis saab seksuaalsusest lihahimu rahuldamise asemel midagi ilusat ja püha – abikaasadevahelise armastuse kinnitaja ja uue elu allikas.

Siinkohal sobib puudutada ülalosundatud intervjuuski käsitletud nn “kehalise sobivuse” teemat. Võib ju küsida (ja palju ka küsitakse või peaks ütlema, palju ärgitatakse küsima): “Aga mis siis, kui pühalikku abiellu astujad kehaliselt ei sobi?”. Lihtsaim vastus sellele oleks samuti küsimus, nimelt: “Aga millega võrreldes?” Kui inimene hoidub abielueelsetest seksuaalsuhetest, on tal ju terve elu jooksul vaid üks partner. Kus tekib siis võrdlusmoment? Ja veel olulisem küsimus: miks see peaks üldse tekkima? Kui ollakse otsustanud inimest elu lõpuni armastada, seisneb suhe ometi rohkemas kui pelk füüsiline kontakt ning, andnud vande olla abikaasa kõrval nii heas kui halvas, ollakse valmis potentsiaalsetele probleemidele lahendust otsima, mitte otsekohe suhet nurka viskama ja “parema sobivusega” inimest otsima. Füüsiline sobivus on 1960ndate aastate seksuaalrevolutsiooniga kaasnenud müüt, mis lähtub (kui me nüüd eneste vastu ausad oleme) isekast rahulduse tagaajamisest. Mõtisklegem pisut selle üle, et kunagi ei küsita, kas mina sobin talle, vaid ikka, kas tema mulle sobib, kas ta rahuldab mu vajadusi piisavalt osavalt. Seesugusele isekusele aga ei ole kohta üheski tõelisele armastusele rajatud suhtes.

Kolmandaks teeb abielu pühana käsitlemine võimatuks igasuguste “kaitsevahendite” kasutamise. Loomulikult on keelatud abort. Vabadust ei saa lahutada vastutusest, tegu tagajärjest, seksuaalsuhteid laste saamisest. Teoorias on seks ja laps küll igaühe peas kindlas kausaalses suhtes, aga praktikas tekib mitmesuguseid erandeid, mis kõik rõhuvad valikuvabadusele. Vahest tuleks aga endalt küsida, kas võime võtta vabaduse oma tegude eest mitte vastutada. Ka abielu austavas käsituses säilib valikuvabadus: kui lapsi ei soovi, valid kasinuse. Miks tundub see tänapäeval mõeldamatuna? Sest seks on ühiskonnas ühelt poolt ületähtsustatud ja teiselt poolt alaväärtustatud, olles taandatud armastuse väljendamise staatusest ihade rahuldamise omasse.

Ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et "kaitsevahendite" kasutamise küsimuses valikuvabaduse propageerijad selle vabaduse reaalsest tagamisest enamasti huvitatud ei ole. Valiku tegemine eeldab informeeritust, kogu informatsiooni jagamine aga pole "kaitsevahendite" tootjate huvides, sest “rasestumisvastased” vahendid on neile tohutu tuluallikas. Seetõttu ei tea paljud nende kasutajaid, et nii kombineeritud pillid, minipillid, SOS-pillid, “rasestumisvastased” plaastrid, “rasestumisvastane” rõngas, spiraal, hormoonspiraal, kui ka süstitavad hormoonaalsed vahendid ja implantaadid omavad lisaks kontratseptiivsele (eostumist takistavale) ka abortiivset (embrüot ehk juba eostunud inimest hävitavat) toimet. Nii on mitmed abordivastased naised ilmselt eneselegi teadmata lõpetanud nii mõnegi juba alanud elu (ja ravimifirmad teeninud nende laste surmade pealt raha).

"Kaitsevahendite" keeld ei tähenda samas tingimata, et igast vahekorrast peaks sündima laps. Abielusisestes seksuaalsuhetes on lubatud ka rasestumisest hoiduda, aga ainult loomuliku planeerimise teel, st viljakatel aegadel, ovulatsiooniperioodil, sugulisest läbikäimisest hoidudes. Loomulikult ei tohiks seda teha alati ja igavesti, sest abielu eesmärk on siiski järglaste saamine ja üleskasvatamine, aga kui laste lisandumist perre on konkreetsel ajal kaalukatel ja hästi läbi mõeldud põhjustel mõistlik edasi lükata, on see aktsepteeritav. Samas pole aga selleski lahenduses seksuaalakt lahutatud oma tähendusest ja eesmärgist. Sugulisel läbikäimisel on siin abikaasadevahelise armastuse tugevdamise tähendus ning alati arvestatakse ka võimalusega, et see võib perele lisa tuua, olles valmis seda lisa ka raskustest hoolimata vastu võtma.

On mõistetav, et tänapäeva mugavas, individualistlikus ja usust kaugenenud ühiskonnas võivad taolised arusaamad tunduda vanamoodsad ja konservatiivsed. Kui aga hetkeks peatuda ja sel teemal eelarvamustevabalt mõelda, selgub, et kõik need rangena tunduvad põhimõtted ja nõuded lähtuvad inimväärikusest ning mehe ja naise vahelise armastuseosaduse pühadusest. Ühiskond armastab rohkem "praktilist" põhjendamist, rakendagem siis sedagi: kui kõiki neid põhimõtteid au sees hoitaks, laheneks mitmed tänapäeva ühiskonna probleemid: tugevneks ühiskonna aluseks olev perekonna institutsioon (lahutuse kadumise tõttu muutuks see märksa stabiilsemaks), lõpeks suguhaiguste levik, taastuks inimese lugupidamine oma keha vastu, suureneks sündide arv ja seega nooreneks ühiskond ning puhtaks ja puutumatuks jääks paljude noorte süütus, mis justkui pisiasi tänapäeval pahatihti lihtsalt “ära kaotatakse”. Süütuse väärtustamise taastamise korral tekiks noortel taas võimalus see hoopis ära kinkida. Või tegelikult, natuke julgust ja see võimalus on praegugi. Julguse äratamiseks ja toitmiseks aga oleks kodust ja haridussüsteemist vaja saada pisutki toetust, kinnitust, et võib valida mitte pillata oma süütus teismeeas esimesele vähegi sobivale kandidaadile, vaid hoida see võimalikest suurima kingitusena oma tulevasele abikaasale.

Lõpetuseks ja kokkuvõtteks sooviksin tsiteerida kirjanikku ja filosoofi Gilbert K. Chestertoni: "Kogu Kiriku teooriat süütusest võib sümboliseerida lausega, et valge on värv, mitte lihtsalt värvi puudumine".

Allikas http://decivitate.ee, Autor: Maria Vooglaid