Me elame põneval ajal. Ilm on hukas ja inimesed on nagu arust ära. Kuidas sellises olukorras oma igapäeva asju seada?

Vanasti tähendas ilm kogu maailma, täna kasutame seda palju kitsamalt. Ilm tähendabki pigem kohalikke ilmaolusid – sademeid, tuult ja õhutemperatuuri. On see kliima külmenemine või soojenemine, ei tea, aga tavapärast nelja aastaaega päris vanal moel ju enam pole.

altMe valutame südant Eestimaa tuleviku pärast. Räägime suurtest numbritest, mis näitavad noorte inimeste väljarännet maailma eri paikadesse. Numbrid kõnetavad meid. Me muretseme, et paljud lähevad ära. Aga noori äraminejaid on veel. Ja nendest me ei räägi ega otsi konkreetseid lehendusi. Kuigi lahendus on lähemal kui Austraaliasse sõitnute tagasimeelitamiseks tehtav.

Aga teeme ühe väikese mõttemängu. Me oleme kõik ju kunagi kooli lõpetanud. Mõelgem hetk oma klassikaaslaste peale. Mõelgem, kui mitu neist on elavate hulgas ja kui paljud on lahkunud. Lahkunud elavate hulgast. Kui kooli lõpetamisest on möödunud viiskümmend aastat, siis teatud lahkunute hulk on meie meelest ju elu normaalne osa. Kui aga uurida suremust nende noorte hulgas, kes näiteks seitse aastat tagasi gümnaasiumi lõpetasid, siis need numbrid võtavad meid tõsiseks. Ja see ongi, millele tahan meie mõtted täna suunata.

Suremus noorte hulgas, eriti noorte meeste hulgas, on kõrge. Surma põhjustavad uimastitest ja alkoholist tekkinud erinevad haigused, õnnetused. Surevad noored, kelle elu jääb elamata. Elamata seetõttu, et me arvame teadvat, kuidas elada. Iseenese tarkus on isekuse tunnus. Isekusega teeme iseendile haiget, kaotame lähedased. Isekus ei ava uute võimaluste uksi. Isekus viib üksindusse ja surma.

Kui mõtleme korraks nendele emadele-isadele, kelle pojad või tütred on uimastitevõrgus. Milline valu ja mure, lootus ja lootusetus on nendes peredes, kui su oma laps sind paljaks varastab või petab, kui tema keha on ikka seesama, aga mõistus ja käitumine totaalselt muutunud, kui ta su silme all hääbub ja sureb. Mure ja südamevalu suurust ei oska me kõrvalt hinnatagi. Ja kui see kõik lõpuks lõppebki surmaga, siis küsimused, miks just minu lapsega nii juhtus, jäävad vastuseta üles.

Tänavune Jeesuse Kristuse ülestõusmispüha jääb märtsi lõppu. Meie astronoomilise kevade algus jääb praktiliselt samasse aega. Pärast külma ja pimedat talve ihkab hing kevadetuult ja kõrgemat taevast, silm rõõmutseb võrsuvast rohelusest. Rahvasuu nimetab ülestõusmispühi kevadpühadeks, mitte seepärast, et need meie laiuskraadil ongi kevadisel ajal, vaid tähenduse pärast. Kui me kevadel seemne mulda paneme, siis ootame selle võrsumist ja rõõmustame uue elu üle. Sest kogemustele tuginedes me teame - kui juba on võrse, siis tuleb ka õitseaeg ja vili.

Jeesuse Kristuse surmast ellu astumine tundub karmima loona. Ristilöömine, surm. Jeesuse piinad ja tema lähedaste kaotusevalu on meile inimlikult mõistetavad. Tegelikult pidi see olukord Jeesuse lähedastele lisaks kaotusevalule veelgi pingelisem olema - nad olid Jeesust tema elupäevil nii lähedalt näinud, et nad teadsid, et Ta tõesti on Jumala Poeg. Ja selle kõrgema staatuse pärast ei mõistnud nad, miks Jeesus ei kasutanud oma jumalikku väge ja ei alistanud oma hukkajaid. Veel Ketsemani aias ravis või tervendas ta oma kinnivõtjate hulgas ülempreestri sulasel mõõgaga maha löödud kõrva tagasi. Järelikult Tal oli vägi, ometi ei kasutanud Ta seda iseenda kaitseks. Ja kuigi Jeesus oli oma jüngritele kolm korda kuulutanud, mis lähipäevadel toimub, kuidas ta surmatakse ja seejärel üles äratatakse, ei suutnud jüngrid kainelt ja arvestavalt ja mõistvalt käituda. Nad ei saanud inimlikult aru, et Jumala plaani kohaselt pidi Jeesus minema alla surmavalda, et võita surm ja patt ja vabastada inimkond vaimulikust surmast, mis on väärtegude vältimatu tagajärg. Ja eks samamoodi inimlikult ei mõista meiegi täna kõike Jeesusega seonduvat. Ehk seepärast ongi Jeesus mitmeid kordi oma tegevuse ja sõnade kaudu toonitanud, kuivõrd tähtis on uskuda – kui usud, siis saad.

Mulda pandud nisuiva sureb, et uus elu saaks tärgata. Kes kartuleid on sügisel põllult võtnud, need on ka oma silmaga näinud tohletanud vana kartulit uute kartulite pesakonnas. Üks on vanale surnud, et uus saaks alata. Jeesus suri selleks, et meie, inimesed, saaksime uuesti alata. Ja just seepärast on ta ülesäratatu. Seepärast on Jeesuse haud tühi. Rehabilitatsioonikeskuses Lootuse Küla võib kuulda liigutavaid lugusid nendest emadest, abikaasadest, õdedest-vendadest, kes nähes oma lähedaste tagasitulekut ja vaimset ärkamist, pöörduvad tänus ja kiituses Jumala poole. Kui need lähedased pole suutnud oma inimlike pingutuste ega arstirohtudega oma armsaid sõltuvusest päästa ega ellu tagasi tuua, siis Jumal, kelle läbi see muutumine toimub, annab reaalse - silmaga nähtava, käega katustava elluärkamise. Nii nagu taim hakkab mullast võrsuma, nii hakkab ka inimese uus mina võrsuma, tärkama, kasvama.

Jeesus on ülestõusnu. Jeesus võitis surma. Uuest Testamendist loeme, et ülesäratatuna või ülestõusnuna oli ta keha muudetud. Jeesus kohtus mitmeid kordi oma järgijatega ja lahkus hiljem kõigi silme all taevasse, Jumala juurde, meile asemeid ettevalmistama. Ta ei surnud ära, Ta on siiani elav, Ta elab ka täna ja on ka täna reaalne. Ka täna, istudes Jumala paremal käel, kostab Ta meie eest. Temaga saab veel lihtsamalt suhelda kui nende lähedastega, kes Eestimalt näiteks Autraaliasse kolinud on. Me ei pea ajavahega arvestama, me ei pea omama skyipi või mobiili, me võime iga kell ja igas kohas isiklikult Jeesusega vestelda. Jeesus on tänagi elude elustaja, muutja. Aga ainult juhul – kui me seda tahame.

Jeesuse ülestõusmispüha on rõõmupüha. Kevadpüha, mil me kodus ka värvilisi mune koksides tunnistame, et elu saladus on ime, mille algus ja lõpp on Jumalas.

(Autor on Raadio 7 peatoimetaja. Tekst on ilmunud ka väljaandes "Sõna tänaseks päevaks")

altKui muuhulgas homopartnerlust lubav kooseluseadus vastu võetud saab, viib see lähiaastatel abielu mõiste ümberdefineerimiseni ja samasoolistele lapsendamisõiguse andmiseni, ennustab Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar Postimehe arvamusportaalis.

Mida te arvate Michali kooselu seadustamise ideest tervikuna? Mis on pakutud ettepanekute paketis kõige kiiduväärsem, mis aga paneb enim muretsema?
Ma arvan, et Michalil ja justiitsministeeriumil pole eriti valikuid. Õiguskantsleri märgukiri paneb neile kohustuse küsimusega tegeleda. Laiemalt on selle taga Euroopa Liidu ja homoringkondade surve.
Kõige kiiduväärsem on, et kontseptsiooniga ei muudeta abielu põhimõtteid. Kõige murettekitavam on, et püütakse läbi suruda seadust, mis on oma olemuselt paljudele moraalselt vastuvõetamatu. Mina ei saa aru, kuidas toetab see seadusemuudatus meie põhiseaduslikku aadet – rahvuse püsimist läbi aegade.
Kas abielu kõrval tuleks seadustada ka kooselu, arvestades muuhulgas selle de facto suurt populaarsust? Miks?
Abielu kõrval on väga mitmeid kooselu vorme. Näiteks Grüned leiavad mõnel pool, et tuleks legaliseerida seksuaalsuhted lähisugulaste vahel. Tekivad esimesed mitmikkooselu registreerimised. Olen lugenud argumentatsioone, et kokkuleppel võiks ka pedofiilia olla aktsepteeritav.
Inimeste surve piiride avardamisele ja hävitamisele tundub olevat lausa piirideta. Seadusandlus võiks lähtuda ideaalidest, mitte inimeste eluviiside õigustamisest.
Kui rääkida homopartnerlusest, siis kas Michali pakutu võib olla mõistlik kompromiss kahe suundumuse – konservatiivse ja liberaalse – vahel, mille võiks ka ellu viia?
Konfliktiteoreetiliselt on kompromiss sageli ainus võimalus edasiliikumiseks. Kompromissi häda on, et see ei rahulda tegelikult kedagi. On asju, millega ei kaubelda – nagu näiteks loodusseaduste kehtimine ja püsiväärtused.
Kui reaalseks peate, et kava umbes taolisel kujul ka seaduseks saab ja sealjuures näiteks kirikuringkondade toetuse leiab?
Põhjamaade kogemuse põhjal võime öelda, et kui see saab seaduseks, siis lähiaastatel viib see abielu mõiste ümberdefineerimiseni ja samasoolistele lapsendamisõiguse andmiseni.
Mina olen mures mõrade pärast Eesti põhiseaduse autoriteedis ja riigi usaldusväärsuses. Seadusemuudatuse moraalsed alused on suurele osale Eesti rahvast (väidetavalt kõrgema võimu kandjale) vastuvõetamatud. Pinged, lõhed ja ükskõiksus ühiskonnas kasvavad. Milleni see konkreetselt viib, ei tea täna keegi. Kuigi ajaloost saab mõndagi õppida.
Mis kirikuringkondi puudutab, siis homoküsimus lõhestab kirikuid üle maailma. Ei maksa levitada väärarvamust, et ainult kirikud on kõnealuste seadusmuudatuste vastu. Kirik on lihtsalt üks väheseid, kes häält julgeb teha. Mina olen lootusrikas.

 

Allikas: postimees.ee

altEelolev suvi annab erakordse võimaluse Eestimaa kristlastele tulla oma rahva keskele ja näidata Kristust, kes on meie elu keskmes. See on erakordne võimalus – kui tagasi vaadata meie viimasele kahele aastakümnele, siis pigem on ikka teised kirikud ja kogudused aidanud nii meie kristlasi kui Eesti inimesi üldiselt – küll majandusabiga, küll teabe ja oskustega ja nemad on ka aktiivselt Jumala Sõna kuulutanud.