Eelolev suvi annab erakordse võimaluse Eestimaa kristlastele tulla oma rahva keskele ja näidata Kristust, kes on meie elu keskmes. See on erakordne võimalus – kui tagasi vaadata meie viimasele kahele aastakümnele, siis pigem on ikka teised kirikud ja kogudused aidanud nii meie kristlasi kui Eesti inimesi üldiselt – küll majandusabiga, küll teabe ja oskustega ja nemad on ka aktiivselt Jumala Sõna kuulutanud.
Vahel oleme isegi nurisenud, et mis nad tulevad siia, me oskame ise ka ja teame ju kõige paremini, mis meie inimesele sobib. Teame ehk küll, aga kui uurima hakkame, et kuidas me sedasama head, mida sõbrad jagamas käivad, siis ikka kaasmaalastele ise jagame, siis selgub, et jagajaid on vähe. Meenub millegipärast Lutsu "Suvest“ too hetk kui Toots läheb koolivend Tõnissoni juurde laenupaberile tagatisallkirja küsima – "oleksin ma teadnud,et sa tuled, oleksin kodust ää läinud…“ või see teine lause: "raha ka ei taha anda, õieti seda polegi…“
Meie vabariigi president on korduvalt oma kõnedes viidanud meie inimeste omavahelisele suhtluskultuurile. Härra Ilves on ikka ja jälle nentinud, et me oleme üksteise suhtes pigem õelad, kibeda-kadeda ütelmise ja suhtlemisega. Et Eestist äraläinud inimesed saavad tagasi tulles just sarnase suhtumise osaliseks. Mis tähendab, et mujal maailmas, kus meie kaasmaalased on omale tööd ja kodu leidnud, on sealsete inimeste suhtluskultuur teisel tasemel. Nad on seal enam avatud ja soojema suhtumisega - heatahtlikumad kui meie oleme. Nad on heatahtlikumad isegi võõraste, mitte ainult omade suhtes. Meie ise oma käitumist taunimisväärseks ei pea, oleme nii harjunud.
Huvitav on siinjuures, et meie käitumisele on tähelepanu pööranud president, kelle lapsepõlv on möödunud avatud suhtlemisega ühiskonnas. Küllap seepärast on kergem märgata ka meile omapärast laadi kiitmise ja heade sõnade asemel moka otsast ütlemist, et noh, käib kah või et pole viga. Ja kui tihti oleme me presidendi kõne ajal ehk mõelnud, et mina küll selline ei ole, tea, kellega ta küll kokku on sattunud.
Piiblis on kirjakoht, milles kirjeldatakse Vaimu vilju. Need võivad olla hääd ja mitte nii hääd. Aga puud tunneb viljast ja magusa lõhna keskel tahame me ise ka olla. Ikka ja jälle viidatakse nendele küsitlustulemustele, mis panevad Eesti Euroopa riikide seas viimaseks kui kõige usuleigema maa ja rahva. Tihti ollakse siin selle üle uhkedki, et näe, meie oleme targad ja arukad, saame ise hakkama. Kirjas Galaatlastele on pikalt seletatud, missugused inimteod tunnistavad lihalikku loomust ja millised tunnistavad Vaimu vilja.
Armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitus on omadused, mida paljudes paljudes riikides, kes on Eestist tolles usuküsimuse küsitluses eespool, tavasuhtlemises ka võõraste inimeste vahel näeb ja tunneb. Kuigi, jah, vanasti õpetati neid omadusi inimestele ehk pühapäevakoolis ja tänapäeval on need elementaarsed hea käitmise normid, need on kasvatuse osa. Vaevalt, et eestlased nüüd vähem kasvatatud on kui teised kaasaja rahvad. Miks me siis oleme üksteise suhtes õelad ja kurja keelega? Õpetus ütleb, et armasta ligimest nagu iseennast! Ja ütleb sedagi, et Vaimu juhtides ei ole me Seaduse all ehk teisisõnu käsu pärast teist inimest armastada ei saa, see peab südamest tulema. Aga südamest tuleb see, mis südamesse pandud.
Eeloleval suvel on juulikuus nädala jagu päevi, mis täis põnevaid ettevõtmisi. Need on üsna sarnased tavaliste suvetegevustega. Suurim vahe on selles, et neid tegevusi toimetavad kristlased. Inimesed, kes tunnevad Vaimu vilja ja kannavad seda oma tavapäraste tegevustega ka nendeni, kes viljade algallikat veel ei tunne. Aga osaledes nendes suvetegevustes, hakkavad nad vilju tunnetama. Meil on valdav arusaam, et kristlus jõudis meieni tule ja mõõgaga ja millegipärast arvatakse, et see peaks tänagi nii meieni jõudma.
Kuid 23.-29. juulini 2012 tuksub Tallinna süda teisiti. Selle tukse mõju ongi need viljad, mida me kõik ju nii väga igatseme – hellust, headust, andeksandmist, pikka meelt, enesevalitsemist. Nimetasin Vaimu viljadest vaid osa, aga kui oled korra tavaolukorras neid vilju maitsta saanud, siis januned nende järele taas. Selline saab olema sellel suvel eestlaste endi misjon oma kodus, Eestimaal.
Nädala lõpetab Lilleküla staadionil ühispalve Eestimaa pärast. Me teame, et Piiblis on kinnitus - kes koputab, sellele avatakse, kes palub, sellele antakse. Me teame ka, et sõnal on vägi. Teame, et palvel on vägi. Kui ristirahvas üheskoos palvetab, siis tuleb ka vastus, tulevad muutused! Tuleb vaid kokku tulla ja paluda! See suvi tuleb vaid korra. Eestimaa kristlastel on seekord võimalus. Erakordne võimalus, erakordne kogemus! Selline nädal koos Kristuspäevaga saab teoks Eestimaa kristlike kirikute ja misjoniorganisatsioonide koostöös. Heartbeat Tallinna kodulehel (www.2012.ee) on mitmeid ettevõtmisi, millele saame kaasa aidata kas osaledes või soovitades teistele.
(Autor on Raadio 7 peatoimetaja. Tekst on ilmunud ka väljaandes "Sõna tänaseks päevaks")
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS