Kunagi ammu nõukaaegses põhikoolis oli mul õpilasena sõnavahetus ühe õpetajaga jõulude teemal. Väitsin, et jõulud tuleks kuulutada pühaks ja anda inimestele paar vaba päeva. Õpetaja leidis, et jõulud on minetanud oma tähenduse ja vabad päevad oleksid vaid põhjuseks paar päeva juua.
Täna loeme ajakirjandusest, et paljud põgeneksid jõulude eest, jätaksid need vahele, lahkuksid jõuluajaks kusagile mujale. Pagemise sagedasemad põhjused on ostuhullus, jõulutrall, kiirustamine, trügimine, õgimine ja lõpuks veel sundpidudel osalemine.
Jõuluvaenu näol on minu arvates tegemist sügavama probleemiga. Nimelt põhiasja asendamine teisejärgulisega viib rahulolematuseni kogu asja suhtes. Ja nii juhtubki, et meil pole jõulude tegeliku sisuga asja ja me kannatame enda poolt kokkukeeratu all.
Jõulud on ju lunastaja sünnipäeva püha. Aeg tähistamaks Jumala Poja, lunastaja sündimist. Aeg otsimaks lepitust Jumala, iseenda ja ligimesega. Aeg endassevaatamiseks, tõe otsimiseks ja uuenemiseks. Aeg kingitusi teha, sest meile on kingitud Päästja.
Jõulud on usulised pühad. Kui jõulud kaotavad religioosse tähenduse, kujunevad nad sotsiaal-majanduslikuks või lihtsalt seltskondlikuks ürituseks, mis eriti ei erine teistest samataolistest. Paremal juhul saavad jõuludest vaid perepühad.
Tähenduse minetamine, olemuse mittemõistmine, sisemine võõraksjäämine ei ohusta mitte ainult jõule. Võtame näiteks sõpruse. Vaid need, kelle elus on olnud või on tõelised sõbrad, mõistavad sõpruse tähendust. Need on rikkad, kes saavad jagada oma hingepõhja, kes tulevad uksest sisse siis, kui kõik välja lähevad, kes kogevad tuge, usaldusväärsust ja rõõmu ühisest a(s)jast. Arvan, et Facebooki sõprade paraad on enamjuhul sõbraks sildistatud võõraste kuhi, mis varjab igatsust kas või ühe sõbra järele.
Sama asi toimub abielu ja perekonnaga. Jumalal oli hea mõte, kui ta lõi inimese meheks ja naiseks ja ütles hiljem, et abielu ei tohi rikkuda. Tänapäeval enamus abielusid puruneb või neid ei sõlmita üldse. Jääb mulje, et abielu on miski, millest tuleks kas hoiduda või sellest põgeneda. Ja nii jäävad võõraks üksolemise võlu, igavese ühtekuulumise kogemus, koos teisega iseendaks saamine, truudus ja kindlustunne.
Arvan, et me ei ole minetanud usku tõelise, püha ja püsiva võimalikkusesse. Sõnaühendid nagu „tõeline sõber“ ja „igavene armastus“ annavad aimu päris asja olemasolust. See, et paljud neid ei koge, ei tähenda, et neid olemas ei ole. Nii nagu jõulud pole ostuhullus, pole ka lähisuhted läbikäiguhoov.
Jõulumöllu eest tasub pageda, jõulude eest mitte. Õhtumaal on jõulud ja aastavahetuse periood olnud palverännakute aeg. Eemalduda rännakule võib füüsiliselt, aga ka sisemiselt. Sinna, kus leitakse mõte ja tähendus, asjade olemus, olemise algpõhjus. See, mis on jõulude peaasi. Tema, kelle sünnipäeva me tähistame.
Jõulude ajal on kombeks soovida midagi head. Mina soovin selle leidmist, hoidmist ja püsimist, mis on tõene ja tegelik.
Allikas: www.delfi.ee
Tõnu Lehtsaar: Unustades jõulude sisu kannatame enda poolt kokkukeeratu all
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim