Varro Vooglaid: Mõned sõnad homoteema järjekordsest õidepuhkemisest

{jathumbnail off} Maal koduhoovis ringikäies pakub praegusel ajal suurt rõõmu sõnulkirjeldamatult ilus õitemeri. Hoov oleks justkui hiiglaslikke lilli täis. Ent nagu viimastel kevadetel kombeks, puhkeb ühes kirsi- ja õunapuudega õide ka homoteema ajakirjanduslik käsitlemine. See nii ilus ei ole ja rõõmu kah ei valmista.

Eilne meedia pakkus hea näite tuulelipuna käituvast poliitikust: Riigikogu valimiste eel kinnitas sotside ridadesse kuuluv Andres Anvelt, et on samasooliste tsiviilpartnerlusele seadustamise vastu, ent eilses Postimehes nimetas ta sellist seisukohta ja selle järgimist lollimängimiseks. Jääb üle küsida, millest selline äkiline meelemuutus, mis sunnib iseenda poolt vaid mõne kuu eest väljendatud seisukohtade omamist ja nende väljendamist nüüd lollimängimiseks nimetama. Kust saabus meelemuutuseni viinud “valgustus”? Samuti võiks küsida, miks ta siis Riigikogu valimiste eel lolli mängis ja seeläbi valijaid lollitas?

(Samasugust enesele vasturääkimist näeb eilset meediat vaadates ka homoaktivistide esituses. Vastates Delfi lugejate küsimustele, ütleb Reimo Mets: “Ma ei usu Jumalasse, usun iseendasse.” Samas on ta eelnevalt korduvalt rääkinud enesest kui kristlasest (vt nt siit) ja ju räägib edaspidigi, kui see juhtub talle kasulik olema.)

Mida võiks aga öelda vaadates õiguskantsler Tederi seisukohta (vt kajastust Postimehest ja seisukohta ennast siit), et põhiseadusega on vastuolus olukord, et Eestis pole samasooliste isikute püsiva kooselu reguleerimiseks õiguslikku raamistikku?

Esiteks ei saa kuidagi nõustuda väitega, et selline õiguslik raamistik puudub. Kui täpne olla, siis Tederi poolt Justiitsministeeriumile saadetud dokumendist sellist seisukohta ei leiagi — Tederi sõnul puudub “kohane õiguslik raamistik”, mis tähendab teisisõnu, et vastav õiguslik raamistik on küll olemas, ent see vajaks ümbervaatamist. Seega näib jutt vastava õigusliku raamistiku puudumisest olevat Postimehe väljamõeldis.

Kõik Eesti Vabariigis kehtivad seadused – sh varalisi suhteid reguleerivad seadused, nagu nt tsiviilseadustiku üldosa seadus, võlaõigusseadus, asjaõigusseadus, pärimisseadus, perekonnaseadus, mittetulundusühingute ja sihtasutuste seadus, äriseadustik jne – kehtivad kõigi inimeste suhtes olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Võib arutada selle üle, kas omavahel mitte abielus olevate (nii samast kui erinevast soost) inimeste varaliste suhete reguleerimiseks eksisteerib piisavalt (mh lepingulisi) võimalusi – ja Justiitsministeerium on põhjaliku analüüsi pinnalt kinnitanud, et eksisteerib –, aga on täiesti absurdne väita, et selleks puudub üleüldse õiguslik raamistik. Jutt õigusliku regulatsiooni puudumisest, mida kuuleme ka Andres Anvelti esituses, on järjekordne näide emotsionaalselt mõjusa demagoogilise (ehk sihilikult eksitava) retoorika rakendamisest.

Teiseks tuleb aga Tederi arvamust ja homoaktivistide taktikat vaadeldes rõhutada üht eriti olulist asja: nimelt seda, et võtmetähtsusega kategooria ei ole siin abielu, vaid perekond. Homoaktivistidel on (vähemalt esialgu) ükskõik, kas omavahel seksuaalselt läbikäivate inimeste liitu nimetatakse abieluks või mitte, ent nad rõhuvad sellele, et ka sellist kooslust tuleks pidada perekonnaks.

(Lisaks Tederile on sama retoorikat viljelenud mitmed teised liberaalse ilmavaatega juristid, nt endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, nüüdne reformiparteilasest Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Rait Maruste (vt nt väljendit “samasooline pere”) ja implitsiitsemalt ka vandeadvokaat (ja Tederi bürookaaslane) Leon Glikman – mõlema artiklid on sarnase struktuuriga, argumenteerides, et samasooliste kooslust ei või nimetada perekonnaks ja luues seeläbi teatava konservatiivsuse oreooli, mis varjab tegelikku ja tähelepanu fookusest väljapoole jäävat ning seejuures absoluutselt põhjendamata jäetud sisendust, et sellist kooslust tuleks siiski pidada perekonnaks.)

See on homoaktivistide jaoks oluline kahel lihtsal põhjusel. Esiteks ei ole perekonna mõiste Eesti õiguses nii selgesõnaliselt määratletud, kui on seda abielu, mis on perekonnaseaduse §-1 kohaselt mehe ja naise vaheline liit. Kuivõrd perekonna kohta seda nii eksplitsiitselt öeldud ei ole, siis on lihtsam väita, et ka samasooliste kooslust võiks käsitleda perekonnana. Teiseks on samasooliste koosluse perekonna mõiste alla mahutamine oluline, sest see võimaldab omale õigusliku (ja seeläbi moraalse) tunnustuse saamiseks apelleerida põhiseaduse §-le 27, mille kohaselt on perekond riigi kaitse all.

Seepärast seisneb inimeste jaoks, kes mõistavad perekonna institutsiooni tähtsust ühiskonna alusena ja soovivad seda kaitsta, antud võitluses keskne küsimus selles, et ei tohi lasta end eksitada ning tuleb järjepidevalt ja selgelt rõhutada, et samast soost isikute kooslus võib (teatud stabiilsusastme saavutamisel) küll kujutada endast leibkonda, ent see ei kvalifitseeru mitte mingil juhul perekonnana. Päris kindlasti ei saa see kvalifitseeruda perekonnana põhiseaduse tähenduses, sest selle § 27 räägib perekonnast kui “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest”, määratledes seeläbi perekonna esmaselt selle reproduktiivse ja teiseselt selle moraalse funktsiooni läbi – ilmselgelt ei saa olemuslikult reproduktsioonivõimetu kahe samasoolise inimese kooslus olla rahva püsimise ja kasvamise aluseks ega ka ühiskonna aluseks, sest see ei kanna edasi ei inimelu ega ka ühiskonna aluseks olevaid perekonnaelu- ja soorolle ning põhimõtteid.

Aga mida siis perekond endast kujutab? ÕS ütleb perekonna kohta “abielupaar koos järglastega”. Abielu on määratletud perekonnaseaduses “mehe ja naise vahelise” liiduna. Ja sellega peakski olema küsimus ammendatud.* Aga näed, ei ole, sest kahjuks on Teder läinud teist teed, sedastades Justiitsministeeriumile saadetud märgukirja kokkuvõttes:
 

“Olen seisukohal, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse [selle väite eelduseks on muidugi samasooliste kooselu käsitlemine perekonnana], mistõttu on põhiseaduse § 27 lõike 1 alusel koostoimes § 13 lg 1 esimese lause ja §-ga 14 vajalik tulenevalt põhiõiguste tagamise põhimõttest luua selliste õigussuhete reguleerimiseks kohane õiguslik raamistik.”

Eriliselt tähelepanuväärne on Tederi seisukoha juures see, et ta on jätnud õiguslikule argumentatsioonile täiesti kohatul kombel põhjendamata, miks peaks samast soost isikute kooslust perekonnana käsitlema ning on seda absoluutselt keskse tähendusega asjaolu lihtsalt eeldanud. Seepärast tuleks Tederilt selle küsimuse osas selget vastust nõuda: millistele argumentidele tuginedes ta väidab, et omavahel seksuaalselt läbikäivate samast soost inimeste kooselu kujutab endast (põhiseaduse tähenduses) perekonda? Kas see on tõesti see, mida põhiseaduse loojad perekonna all silmas pidasid?

(Praegu ei ole aega põhiseaduse assamblee materjalidesse süveneda, aga on ülimalt tõenäoline, et 90ndate algul ei pidanud aadetest kantuna ja lootusrikkalt tulevikku vaatavad vabariigi taastajad põhiseaduse teksti koostades perekonna all silmas kahe mehe vahelist seksuaalset läbikäimist… Veelgi kindlamalt võib öelda, et 1992. aastal põhiseadust heaks kiites ei pidanud seda silmas eesti rahvas.)

Selle asemel, et esitada niisuguseid elementaarseid põhimõttelisi küsimusi, räägib aga justiitsminister Michal arusaamatut ja ühiskonda alandavat juttu sellest, kuidas me ei ole veel piisavalt arenenud (valmis), et homosuhteid õiguslikult perekonnana tunnustada ning et sellise valmisoleku puudumine näitab sallimatust. Muidugi ei ole sellise homoliikumise arsenalist tuntud retoorika omaksvõtmises midagi üllatavat, pidades silmas, et Michal on ühes enamiku teiste Riigikokku potsatanud parteikaaslastega väljendanud seisukohta, et on isiklikult samasooliste tsiviilpartnerluse seadustamise poolt.

See, et homoteema massiivne õidepuhkemine (nii väidetavalt vaenu õhutavate netikommentaatorite kohtussekaebamise kui ka õiguskantsleri arvamuse avaldamise ja selle jõulise kajastamise teel) leiab aset vahetult enne 6. juunil algavat (ja Norra Kuningriigi, Hollandi kuningriigi, Rootsi kuningriigi ja USA saatkondade ning Eesti Kultuurkapitali ja loomulikult Euroopa Liidu poolt programmi “Progress” (!) raames rahastatavat) homoteemalist festivali “Omafestival” (mille raames saab mh osaleda ökoloogiliste mõnulelude meisterdamise õpitoas), luues sellele sobivat fooni, ei üllata vist enam kedagi. Jõuline meedia kaasamine oma eesmärkide teenistusse on alati olnud midagi sellist, mille osas peab homoliikumise ees mütsi maha võtma ja nentima: “Muljetavaldavalt tehtud!”

Lõpetuseks võib öeda, et kogu homoliikumine muutub oluliselt mõistetavamaks, tutvudes selle taktikaliste alustega, mille on homoaktivistid ise väga selgelt ja detailiselt lahti kirjutanud. Sel teemal saab lähemat teavet nt siit. Nagu näha, on liikumise peamiseks eesmärgiks muuta ühiskondlikke moraalseid tõekspidamisi nii, et samast soost isikute seksuaalset läbikäimist hakataks pidama igati noramaalseks, moraalseks ja terveks inimseksuaalsuse väljenduseks. Samast soost ja omavahel vähem või rohkem regulaatselt seksuaalselt läbikäivate isikute koosluse kujutamine perekonnana ning sellisele käitumisele sel teel õigusliku tunnustuse saamine on (väga oluline) osa selle eesmärgi poole liikumisest.

* Tõsi, võib eksisteerida perekondi, mis teatud kahetsusväärsetel asjaoludel (nt kellegi surm või abielulahutus) ei vasta enam perekonna ideaalile (nt ema koos lastega, ilma isata) — aga see oleks ikkagi perekond, olgugi et strukturaalselt ebatäiuslik (see ei tähenda, et selle raames valitsevad inimsuhted oleks seetõttu tingimata vähem täisväärtuslikud).

Allikas De Civitate