Teoloog: kirikupühad ei pea olema riigipühad

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik lahutatud, ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust, arvab teoloog Riho Saard.

Kuidas on kujunenud nii, et osa idakirikuid on hakanud nn liikuvaid pühi tähistama läänekirikutega ühel ajal, Gregoriuse kalendri järgi, osa aga mitte?

Pühade, eriti ülestõusmispühade, n-ö õigel päeval pühitsemise esimesed tülilahvandused leidsid kirikus aset juba 2. sajandil Rooma piiskopi Victor I ajal. Ta nõudis, et Väike-Aasia kirikud, kes järgisid juudiusu pühadekalendrit, loobuksid sellest ja hakkaksid koos Roomaga tähistama seda liikuvat püha kindlalt ainult pühapäevasel nädalapäeval. Tüli lahenes lääne kasuks 325. aastal Nikaia sinodil.

Gregoriuse kalendrireformi heakskiitmine on olnud osadele õigeusu kirikutele ajaloolistel põhjustel raske. Konstantinoopoli 1583. aasta sinod patriarh Jeremias II-ga eesotsas hülgas Gregoriuse kalendri kui "ortodoksluse vastu suunatud paavstliku relva". Protestantlikud riigidki võtsid selle "paavstliku" kalendrireformi omaks ajapikku 18. sajandil ja bolševistlik Venemaa tegi seda 1918. aastal, kuid Vene kirik muidugi mitte.
.
Õigeusu maailma oikumeeniline Konstantinoopoli patriarh Meletius IV ja sinod otsustasid 1923. aastal kasutusele võtta juliaanliku kalendri uuendatud versiooni, mida seetõttu nimetataksegi ka meletiaanlikuks kalendriks. See erineb gregoriaanlikust väga vähe, ainult selle erandiga, et Kristuse ülestõusmispühade reegel jäi kanooniliselt seotuks juliaanuse kalendriga.

Samal ajal tähistab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku osa kogudusi jõule uue, osa aga vana kalendri järgi. Miks nii?

Tegelikult oli see muutus uute vastsündinud riikide, nagu Soome ja Eesti, õigeusu kirikutes, mis enne 1923. aastat olid Moskva patriarhaatkonna osad, sündinud osaliselt ka riigipoolsest huvist võtta kasutusele gregoriaanlik kalender (seda ka ülestõusmispühade tähistamisel). Moskva ja Venemaa patriarh Tihhon lubas oma kirjaga 15. juunist 1920 minna Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskopkonna nõukogul üle uuele kalendrile. Selle ülemineku vastu protestisid Pihkva ja Petserimaa õigeusu kogudused ja kloostrid. Soomes samuti protestisid mõned kogudused ja Valamo klooster, ja seni, kuni oli veel ametis piiskop Serafim, oli ka tema vastu.

Eestis langetas otsuse 1920. aasta septembris toimunud EAÕK kongress. Muuseas esines seal siseministri abi Eduard Kübarsepp, kes soovis, et riigi sisejulgeoleku huvides peaksid kõik õigeusu kogudused alluma EAÕK-i piiskopkonna nõukogule, ja seda näiteks ka kalendriküsimuses. Riik soovis ühtlust kiriklike pühade pühitsemises. Seepärast ka otsustati, et vene kogudused on oma iseseisva kihelkonnaga (praostkonnaga) autonoomsed, aga kuuluvad EAÕK-i koosseisu, ning võeti suund uuele kalendrile ettevaatlikult üle minna ka vene kogudustes ja kogu Petserimaal.

Pärast EAÕK-i siirdumist Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse 1923. aastal astus EAÕK-i sinod julgemalt välja ja tegi 7. juulil 1923 ettekirjutusi, et ka kõigis vene kogudustes mindaks sunduslikult jumalateenistuste pidamises üle uuele kalendrile. Riigikogu vene ühendatud rühma liikmed pöördusid 1924. aasta veebruaris selles asjas küsimusega vabariigi valitsuse poole, aga riigikogu juhatus otsustas seda küsimust mitte arutada.

Tuleks toonitada, et uuele kalendrile üleminekut ei peetud Eestis ja Soomes kanooniliseks, vaid puht praktiliseks, ja paistab siiski, et siseministeeriumis ka sisejulgeoleku küsimuseks. Vene kogudused leidsid, et selles küsimuses oleks pidanud otsuse langetama sinod ehk siis Vene Õigeusu Kiriku sinod. Küsimus oli nende jaoks pigem selles, kuidas ja mil määral võivad piiratud autonoomsusega õigeusu kirikud omavoliliselt loobuda ortodoksliku kiriku kaanonitest.

Juliaanlik kalender oli vene kogudustele ka muidugi poliitiliselt tähtis: see oli pea ainus säilinud side oma endise emakiriku ehk Vene Õigeusu Kirikuga ning oli teatavas mõttes ka protest eestlastest õigeusklike separatismi vastu. Sest ärgem unustagem, et Vene Õigeusu Kirik ei olnud leppinud EAÕK-i siirdumisega Konstantinoopoli alluvusse. Kloostrites võidi rõhutada kalendriküsimusega seoses ka usulisi motiive.

Kas Vene Õigeusu Kirikus on arutatud Gregoriuse kalendrile üleminekut ning kas võib arvata, et kirik seda kunagi teeb?

Ei tea. Kõige rohkem on ortodoksid, kõik ortodoksid, olnud selle vastu, et Kristuse ülestõusmispüha muudetaks püsivaks, mitte liikuvaks. Tuletame meelde, et katoliku kirik tegi selleks ettepaneku 1897. aastal ja kordas seda Vatikani II sinodil 1960-ndate alguses. Kirikute Maailmanõukogu soovis seda 1976. aastal, kuid ilma ortodoksideta ei saa seda küsimust ju otsustada. Ortodokside arvates tähendaks see "Kristuse päästemüsteeriumi kosmilise tähenduse ohverdamist ratsionaalse otstarbekuse altaril", nagu on keegi väljendunud.

Kas suurte kirikupühade ja nende taustal samade pühade tähistamine ka väljaspool kirikut eri ajal on ühiskonna aspektist üldse mingil moel probleem või mitte?

Riigi ja kiriku (radikaalsemalt riigi ja religiooni) lahutatuse puhul ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust. Kirikupühade riigipühadeks kuulutamisel on tahetud, arvan, demonstreerida oma euroopalikku tsiviliseeritust ja ei midagi enamat, sest ega riiki pole loodud kiriku poolt. Näiteks jõulude kuulutamisel riigipühaks 1989. aastal põhjendati seda tsiviliseeritud maailmaga taasühinemisega (Indrek Toome). Võib muidugi küsida, kas see osa maailmast, mis ei tähista jõule riigipühana, ei olegi seetõttu tsiviliseeritud. Nii et probleemid on rohkem teoreetilist ja ideoloogilist laadi.

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik meil lahutatud, siis kirikupühad ei peaks piirama kodanike vabadusi. Kirikusse mineku asemel peab jääma mulle võimalus minna näiteks ka teatrisse jne. Ühiskonna kultuuriintegratsiooni seisukohalt on probleemiks kahtlemata see, et jõulude veetmisel on ühiskond jagunenud rahvuslikult ja keeleliselt. Venekeelsete jõulud pole riigipüha, vaid üksnes riiklik tähtpäev.

Allikas

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS