Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Pühapäeval lõppes Viimsi koolis nädalavahetuse kestnud ainulaadne bändilaager. Need paar päeva olid 70-le üle Eesti kokku tulnud noorele täis muusikat, pilli harjutamist, esinemisvõimalust ja uusi sõpru. Mitmed osalenud noored ise väitsid, et raske on ette kujutada ideaalsemat laagrit. Bändilaagri korraldaja Daniel Reinaru räägib Plussile lähemalt, mis toimus ja miks sellist laagrit tarvis korraldada oli.

Mis laager on bändilaager?
See on laager, kus noored saavad ühise osaduse kaudu Jumalat paremini tundma õppida ja leida uut innustust selleks, et teha kvaliteetset muusikat, mille kaudu jutustada head sõnumit. Laager oli bändimuusika teemaline. Inimesi oli kokku tulnud erinevatest bändidest, aga oli ka neid, kes veel ei ole oma bändi jõudnud luua. Loodame, et siit laagrist said nad selleks uut innustust.

Mida põnevat jõuti ühe nädalavahetusega teha?
Toimusid seminarid muusika/lugude kirjutamise kohta, muusika salvestamisest ja muusikast Piiblis. Lisaks neile olid veel erinevate instrumentide töötoad, mida olid juhendamas suurepärased spetsialistid: Egon Veevo, Jouko Kantola, Arto Routsala, Tero Routsala, Piret Laikre ja Daniel Reinaru.Töösuundadeks olid kitarr, bass, trummid, klahvpillid ja laul. Tahtsime noortele värskeid ideid anda laagribändide kokkupanemise kaudu. Need loodi kohapeal osalejatest, kes varem ei olnud koos mänginud. Igal laagribändil oli üks vanem juhendaja, kes aitas suunata. Niimoodi erinevate inimeste koostöös võidavad kõik ja saadakse palju uusi mõtteid. Laagribändid, kus ühe päeva jooksul õpiti ära uued lood, esinesid laupäevaõhtusel megakontserdil. Seal said ka üles astuda kõik soovijad üksikuna ning neid oli mitmeid. Mida programmi koostamisega määrata ei saa, kuid muusikamaailmas siiski oluliseks väärtuseks võib pidada, oli see, et noored said omavahel kontakte luua ja juurde uusi tuttavaid.

Kuidas leiti need suurepärased õpetajad?
Häid muusikuid on kindlasti väga palju, aga juhendajaid otsides mõtlesime just oma tutvusringkonna ja isiklike kontaktide peale. Samuti otsisime inimesi, kes võiksid just oma isiksusega olla noortele inspireerivad nii muusika kui vaimuliku poole pealt. Egon Veevo on üks Eesti parimaid bassimängijaid, kes nüüd elab küll Soomes. Joukko Kantola oli 1997.aastal korraldamas gospellaagrit Lääne-Nigula koguduses, kui mina alles noor olin ja algaja trummimees. Kuna sellisest laagrist olid mulle väga head mälestused jäänud, siis minu suur soov oli, et ka praegused noored võiksid midagi sarnast kogeda. Et inimesed võiksid kogeda sellist positiivset Püha Vaimu puudutust, mis tuleb gospelmuusika tegemisest. Lisaks saaksid proovida suurel laval mängimist hea tehnikaga ja toetava publiku ees.

Kust tuli bändilaagri korraldamise idee?
Tero Ruotsala helistas sügisel ning oli kuulnud, et mõned aastad tagasi oli üks sarnane bändilaager Lääne-Nigulas toimunud. Ta oli huvitatud hea meelega aitamast sarnase laagri taas korraldamisest ja küsis, kas võiks ehk jälle teha? Kutsusime korraldustiimi veel Siret Reinaru, Titta Hämäläineni, Lauri Pihlaku ja nende viie inimesega mõtlesime, kuidas me saaksime teha ürituse, mis võiks olla noortele hästi kasulik just praktilise poole pealt. Et oleks vähem teooriat ja rohkem õppimist läbi isikliku katsetamise ja proovimise kogemuse.

Meile tundus ka, et Eestis on vajadus sellise ürituse järele. Soovime, et kristlastest noored rohkem kirjutaks, mis peegeldab nende isiklikku kogemust Jumalaga ja mis oleks tunnistuseks nende elust. Tõlgitud muusika on küll hea ja alati kindlale teele minek, aga tahtsime just julgustada noori astuma tundmatusse ja võtta see risk, et kirjutada rohkem oma lugusid ja tegema rohkem uusi toimivaid bände. Tahtsime teha üritust, kus julgustame noori ennast tõsiselt võtma kui kristlastest muusikuid ja hea sõnumi kuulutajaid. Me päris kindlalt ei teadnud, kas kedagi huvitab see mõte, aga kui mõni päev enne registreerimise lõppu hakkas postkast ummistuma soovijatest, siis saime aru, et me ei eksinud.

Kas laagri jooksul tekkis ka päris uusi bände?
Tean, et laagri jooksul vähemalt üks bänd leidis endale puuduva pillimehe. Samuti võisime mitmetelt inimestelt kuulda, et nad on saanud palju julgustust ning tahavad asjaga tõsisemalt edasi minna. Oli näha, et saadi ka uusi sõpru, kellest hiljem kindlasti võivad veel uued bändid tekkida.

Kas laager täitis oma eesmärki?
Kui vaatasin laupäeva õhtul seda suurt megakontserti ja vaatasin neid erinevate annetega noori, kes seal kogu hingest mängisid, siis tundsin, et ma olen andnud väikese panuse selleks, et maailm oleks natukene parem koht. Tundsin, et see idee on teostunud ja veel paremini kui oskasime loota. Äärmiselt tore oli märgata seda ühtsust, mis tekkis nende 70 inimese vahel kõigest 2 päeva jooksul.

Mis neist noortest andekatest inimestest nüüd edasi saab?
Loodetavasti need noored lähevad tagasi oma erinevatesse kogudustesse üle Eesti. Loodetavasti nad siit laagrist kogetu põhjal suudavad ka neis paigus sütitada teisi noori enda ümber, et nad võiksid kirjutada uusi lugusid, teha uusi bände, aga eelkõige tõsisemalt otsida seda oma kohta jumalariigi töös, seda õiget kohta, mis on nende igaühe jaoks. Rõõm oleks, kui see koht paljude jaoks on gospelmuusika alal, aga ei tee paha, kui ka jutlustajad ja kirikumehed oskavad pilli mängida.

Kindlasti plaanime ka jätkata sarnase laagri korraldusega. Plaanime juba õige pea saada tiimiga kokku ja mõelda mida saame nüüd edasi teha. Nii, et kes sel korral piirarvu tõttu laagrist ära jääma pidi, võib sellest kindlasti osa saada järgmisel korral. Infot projekti kohta, meenutusi laagrist ja fotosid saab peagi näha kodulehel cruxmedia.ee/laager

Videot bändilaagri megakontserdist saad vaadata siin.


Tekst Sirli Lend, Foto Kaarel Vahermägi

Allikas Plussmeedia