Kristlik portaal Kaev | Eesti kristlased kristlikust usuelust

Ma usun, et kõige olulisem on armastus. Jumala ja inimeste. Armastada ja olla armastatud. Ma ei kujuta ette, miks kõigevägevam Looja mind, tühist inimest, armastab ja minu väikese mõistuse jaoks jääbki see ilmselt saladuseks, aga ma tean, et Ta teeb seda ja tänu Tema armastusele on minul elu. Elu, mille ma sain tänu Jeesuse ohvrile.

Ma kasvasin üles perekonnas, kus Jumalat ei tuntud. Armastusest meil ei räägitud ja tihti tundsin lapsena, et armastust pole olemas. Kuid salaja ma otsisin. Otsisin miskit, mis annaks mulle lootust. Mu ümber oli palju kurbust ja valu, mille väga tugevaks põhjustajaks oli alkohol. Kuigi ma olen väga palju oma lapsepõlvest üritanud halbu mälestusi kustuda, mäletan, et kurbus ise oli minu jaoks justkui üks väljapääs. Tihti istusin tunde, vaadates aknast välja ja kuulates melanhoolset muusikat ja nuttes. See kuidagi rahustas mind. Või nii ma vähemalt arvasin. Ja kuigi ma sel ajal ei ei suutnud teadvustada endale, et mul on lihtsalt tühjus südames, mida mitte keegi muu peale Jumala täita ei saa, siis oli minu Jumal nii armuline, et ta just täpselt õigel ajal saatis õiged inimesed mind armastama.

Kui ma olin 14 kutsus mu hea sõbranna mind ühte kristlikusse noortelaagrisse. Ma ei teadnud usust tol ajal midagi. Ma ei teadnud Jumalast midagi. Ei teadnud täiuslikust armastusest midagi. Mulle meeldis seal laagris väga. Jutt, mis ma seal kuulsin tundus täiesti mõistlik ja inimesed olid nii armsad. Inimesete pärast läksin ma sel samasl sügisel Kalju kiriku noortekoori laulma. Mu jaoks polnud raske uskuda, et Jumala on olemas, sest Jumala olemasolu on mu jaoks kõige loogilisem ja mõistuslikum fakt. Noortekooris lauldes ja kalju kiriku noortekatel käies hakkasin ma vaikselt oma Jumalat tundma õppima. Läksin samas kirikus toimunud alfa kursusele, mis seletas lahti mulle ka kristluse põhitõed. Selle ajal sain ka päästetud. Tunnistasin Jumalale üles oma patud ja palusin andeks. Võtsin Jeesuse vastu kui oma isikliku Päästja. See on olnud mu elu parim otsus.

2005 aasta suvel sain ma ristitud ja sellest ajast peale olen elanud oma elu koos Jumalaga. Ja kuigi ma tunnen, et mu lugu on veel poolik, siis ühes olen ma kindel- Jumal andis mulle rõõmu, täiuse ja armastuse. Ja ma olen talle nii tänulik. Mu igatsus on, et igaüks võiks mõista, et ilma Jumala armastuseta ei saa elu olla täisväärtuslik. Lihtsalt võimatu.

Allikas http://3dkogudus.ee