Aasta 2018 on Raadio 7 jaoks märgiline. 1.oktoobril 25 aastat tagasi alustasime sõnasaadetega. Olen  ikka jutustanud seda lugu, kuidas meie raadiojaam alustas. Teen siin lühikokkuvõtte: 5 aastat enne reaalselt Raadio 7  eetrisse minekut sai üks pastor Rootsimaal seenemetsas ilmutuse, et algamas on aeg, mil Baltikumis saab raadioeetris Sõna kuulutada. Kulus veel kolm aastat, kui rootslased, kes esindasid Rahvusvahelist  Kristlike Raadiojaamade Liitu (IBRA), jõudsid Eestisse küsima Eesti Raadiost eetriaega. Soov oli saada 10 minutit nädalas. Selle aja leidmine võttis aega kaks aastat.

Oli aasta 1993, kui 10-minuti asemel pakuti lausa 23 tundi päevas. Sealt hakkas hargnema Raadio 7 eetrilugu. Kuid üks raadiojaam  ei ole ainult tehnika. Tehnika ei tööta, kui pole inimesi. Ja inimesed ei kuula raadiot, kui inimesed selle läbi nendega ei suhtle. Seega on igal Raadio 7 töötajal ka oma osa selles raadioloos ja lisaks ka oma isiklik lugu. Esimesed olid Raadio 7 vundamendi rajajad, kes alustasid  huvist ja armastusest. Paljud neist on elu põnevatesse kohtadesse edasi viinud. Nüüd taaskohtumisel jäi kõlama, et raadiotöö muutis nende oskusi, andis teadmisi ja oli õnnistusrikas. Paljudel said uued väljakutsed alguse läbi raadiotöö.

Raadio 7 direktoriks tuli Kanadas elav eestlane Madis Lodu koos abikaasa Helgaga. Tema käivitas raadiotöö. Võttis inimesed tööle, tegi lepingud. Pani tehnika käima. Oli kuldsete käte ja kuldse südamega mees. Allan Laur, kellel oli erakordne visioon  kristliku raadiosõnumi mõjust, oli raadio käivitaja, hingega kaasas igas olukorras.

Minagi olen Raadio 7 alguse juures olnud selle sünnist saati. Küllap kuulajad arvavad, et tulin, et jääda. Tegelikult  mul ei olnud  enam soovi raadiosaateid teha. Olin aastaid raadiotööd teinud ja jõudnud paika, et Inimesed kuulsid küll, aga nad ei kuulanud. Ma kujutasin oma naiivsuses, et  huvitav ja uus informatsioon käivitab kuulajad ka vastavalt tegutsema. Tegelikkuses jagasid nad kuuldu üle vaimustust, aga ise jätkasid oma eluga vanamoodi edasi. Mina eeldasin, et minu töö tulem peaks olema midagi enamat kui et väga tore, räägi veel. Otsustasin jätkata kirjutava ajakirjanikuna. Kuid armastusest Jumala vastu olin nõus uusi tegijaid nõu ja jõuga aitama. Olin Raadio 7 programmi nõustaja.

Kolme aasta pärast selgus, et Madis ja Helga Lodu on oma osa raadiotöö käivitamisse andnud ja lahkusid Eestist. Raadio 7 juhatus  tegi  mulle ettepaneku nõustaja ametist tegevjuhi kohale asuda. Arutasime seda kodus abikaasaga ja jõudsime järeldusele, et ma ei võta seda pakkumist vastu.

Järgmisel päeval, kui ma hakkasin sellele koosolekule minema ja oma koduust lukustasin, kuulsin kedagi  ütlemas: ,,Kui sa ütled jaa, olen ma sinuga!“ Vaatasin ümber, kedagi ei olnud ja suundusin bussi peatusesse. Bussis olles ikka mõtlesin, et mis see oli, mida ma kuulsin. Ja koosolekule jõudes vastasin juhatuse ettepanekule jaatavalt. Ma ei teadnud siis, mis mind selles töös ees ootab. Ja ammugi mitte seda, et ma nüüd kirjutan, et 25 aastat on möödunud kui üks päev. Jah, kui keegi oleks seal koosolekul öelnud, et nüüd sa jätkad siin rohkem kui 25 aastat, aga keegi ei mõelnud tollal aastatele.

Nüüd tagasi vaadates sarnaneb see olukorraga, kui Jeesus kalureid oma jüngriteks kutsus. Ta ei öelnud, et tule, see projekt kestab  järgmised kolm aastat. Ta lihtsalt kutsus.Võin vaid kinnitada, et tõesti, Ta on olnud kõik need ajad minuga ja on jätkuvalt.

Kuna Raadio 7 töötab annetustel, siis olla järjepidevalt 25 aastat eetris, on tõesti Jumala suur arm. Tänan annetajaid ja toetajaid.

Helle Aan
Raadio 7 tegevjuht

Leidsin noorte Delfist artikli Joel Kotsjubast, kus ta jagab enda kogemusi tantsust, inspiratsioonist ja tulevikust.

Joel Kotsjuba on Koolitants 2012 kohtunik, kes tegeleb breikimise, house’i, lockingu ning hip-hopiga, on osalenud ansambliga Eclectic Eesti Talendi saates. Sai meeskondlikult 1.koha Eesti breiktantsu meistrivõistlustel 2005, 2008-2010 ning Tallinn Checks Styles 2010, House tantsus individuaalselt 1.koha.

Kui sa oleksid Koolitantsul tantsijana, siis mis kategoorias?
Ma arvan, et läheksin vabatantsu või tänavatantsu kategooriasse. Ma tahaksin kasutada tänavatantsu oskusi ja stiili, kuid teha midagi eksperimentaalset. Samas, tekib küsimus, kas mind hakataks hindama teiste tänavatantsijatega samal pulgal või hinnataks seda, et ma tahan midagi muud esile tuua.

Kuidas sa jõudsid tantsimiseni?
Mul oli tekkinud soov tantsu proovida, äkki vast siis telekast muusikavideosid vaadates. See mõte seedis ja praadis mu sees üks-kaks aastat, kuid ma ei julgenud trenni minna. Siis mu venna klassivend, kes oli tol ajal päris hea breikar, julgustas mind ja kutsus oma trenni. Treener oli väga lahe ja kui ma nüüd tagantjärele vaatan, siis ma sattusin väga õigete inimeste käe alla. Ma jäin sinna kohe peale esimest trenni, mulle hakkas seal väga meeldima. Ma hakkasin seal arenema ja ennast leidma. Ma olin siis 17.

Mida sa hindad tantsus?
Ma hindan häid ideid ning oskust neid väljendada. See ei pea olema protest millegi vastu, kuid pigem pürg omapärasuse, oma käekirja poole. Hindan, kui tantsunumbriga proovitakse midagi öelda, mitte lihtsalt ei näidata liigutuste kombinatsiooni. Üks oluline osa tantsust on tehniline sooritus, kui puhtalt oma ideid teostatakse, kuid loomingulisus annab sellele eripära. Vaatan mõtet, kas lähenetakse uut moodi ja püütakse asja huvitavaks teha. Teised tegurid, mida tuleks hinnata, näiteks showtantsus, on lavaline sära, tehniline oskus, huvitavus, kas tants haarab mind kaasa või mitte.

Kuidas tuua rohkem poisse tantsu juurde?
Mina leian, et poistele tuleb anda maitsta seda, mida nad proovida tahaksid. Kõik pole valmis moderni proovima, kuna see näeb võibolla imelik välja või tundub mitte mehelik. Tuleb anda proovida midagi, millega nad paremini haakuksid.

Kui nad on juba tantsu maitsnud, siis nad saavad juba edasi uudistada ja vaadata. Minu puhul oli samamoodi – ma hakkasin tänavatantsudega pihta, alustasin breiktantsuga ja kohe julgustati ka hip-hopi ja streetjazzi proovima. Ma käisin tantsustuudios kus ma sain kõike proovida ühe hinna eest, kuna taheti julgustada, et ma rohkem tantsiksin.

Nüüd ma saan aru, et sellega taheti poisse rohkem kaasata. Mida aeg edasi, seda rohkem ma erinevaid stiile proovisin. Ütleme nii, et oma tantsuaja aastate lõpu poole, avastasin ma, et sügavamal minu sees on soov teha abstraktset ja contemporay stiili, pehmemat liikumist. Selle aja peale hakkasin ma ennast rohkem leidma ning aru saama, mida ma tegelikult tahan. Ma võtsin oma oskused ning proovisin seda liigutada kaasaegsemasse kasti. Tegin etteaste breiktantsust klassikalisele muusikale.

See on ilus kombinatsioon õrnusest ja tugevusest - hingelt õrn, kuid jõulise meetodiga. Ma arvan, et minu näitel võib öelda, et poiste kaasamisel on hea, kui tantsustuudio loob soodsad võimalused, et teisi stiile katsetataks. Krista (Köster) pani ka kõvad breikarid isegi balletti tantsima. Alguses peab poisse ühe stiili juurde saama.

See võib olla tänavatantsu stiil - breik on jõuline, hip-hopi meeldib kuttidele tantsida ning locking on ka päris lõbus. Ma olen Tallinna Ülikoolis õpetanud tantsu üliõpilastele, kes pole tantsuga kokku puutunud. Ma ei hakka neile väga keerulisi tantsukavasid tegema. Ma püüan neile lõbusa, huvitava kava teha, mis jutustab lugu ning kus igal ühel on oma osa selles loos. Lõppkokkuvõttes jääb neile positiivne ja hea kogemus sellest, ning nad tahavad tagasi tulla. Tantsu saab teha väga huvitavaks ja mänguliseks läbi storytellingu.

Mida sa soovitaksid poisile, kes tahab tüdrukut tantsima paluda?
Ole ennekõike lõbus, hea on, kui oled paar liigutust enne ära õppinud, kuid see ei ole kõige olulisem. Ära püüa ennast tõestada, lihtsalt naudi ja ole vabalt sina ise. Loomulikult, et kutt tunneks ennast tantsides mugavalt omades kingades, siis võiks ta enne kodus nelja seina vahel ennast muusika saatel välja elada ja tunda ennast muusikas väljendumises natukene rohkem kodus. Kindlasti pane selle kõige juures tähele neiut, keda sa tantsima palusid.

Suurim inspireerija?
Minu elu suurimaks inspiratsiooniks võib nimetada Jeesust, kuna ma usun temasse ja ammutan temast jõudu, usku ja armastust. See on see, mis täidab minu elu. Koreograafia loomisel olen viimasel ajal hakanud kasutama oma tantsu, et väljendada sügavamat sõnumit. Mu viimased numbrid on olnud minu jaoks kõige tähendusrikkamad, kuna ma olen pannud kogu oma hinge ja olemuse sinna sisse, varem olen piirdunud tantsides võib-olla tantsu või emotsioonide väljendamisega.

Suurimaks allikaks on oma elu olemuse, mille järgi ja milleks ma elan, väljendamine. Kui ma esimest korda julgesin seda väljendada, siis muutus tants minu jaoks nii palju tähendusrikkamaks. Eneseteostuse panin ma kõrvale ja hakkasin kasutama tantsu kui vahendit, millega ma saan midagi tõeliselt tähendusrikast teha. Esimene teos oli üks improvisatsiooniline etteaste ühe loo peale, kui ma Ameerikas külas käisin. Lugu rääkis võitlusest ja mind kõnetas ta kui lugu sisemisest võitlusest, mis lõppeb rahuga.

Ma nimetasin töö „Temptations“ – „Kiusatused“, millega peame tihtipealealati silmitsi seisma. Mitte šokolaadi kiustatus, vaid vahel miski haarab meid endasse, ja me ei oska ennast enam selle küljest lahti rebida ning me võitleme sellega. Samuti „Eesti talendi“ poolfinaalis, me tegime Kristjan Mazurtchakiga teose, mis võis tunduda klišeelik, kuid see oli miski, mida ma olen isiklikult läbi elanud.

Kuidas me võime seesmiselt kadunud olla ja kuidas Jumal leiab meid meie olukorras. Siis tuleb kindel teadmine ja täelik rahu sellest, sa tead kes sa oled ja kus sa oled. Selles etteastes kehastasin räbalatesse riietatud tegelast, kes oli hinges ära eksinud. Kõrval pingi peal istus valgesse riietatud saksofonist ning ühel hetkel, kui kadunud inimene oli omadega tupikus, siis mees valges kõnetas teda. Neil tekkis dialoog, ta väljendas enda sõnu läbi saksofoni nootide.

See oli nii huvitav, sa justkui oskasid ära arvata, mida ta sulle läbi pillimängu ütleb, see oli nii selge. Mina katsusin vastata oma kehakeele ja miimikaga ning ühel hetkel oli kadunud tegelane võtnud vastu talle räägitud rõõmsa sõnumi, lootuse. Ma tahan, et minu tants oleks enamat, kui tubli tehniline teostus ja ilus sooritus.

Kui sa saaksid olla ükskõik kes, ükskõik kus, ükskõik milllal, siis kes sa oleksid?
Sõja ajal mitte, sõda ma kardaks. Mind on huvitanud elu peale teist maailmasõda, kolmekümnendad Ameerikas. Kogu see riietusstiil ja õitsenguaeg. Teiseks meeldib kauboide ajastu, 19. sajandi lõpus. Inimesena olen tegelikult ma õnnelik sellisena nagu ma olen, ma ei tahakski keegi teine olla.

Kuhu sa tahad välja jõuda (loominguliselt, inimesena)?
Tantsijana tahaksin edasi liikuda selle unistuse ja visiooni suunas, mida ma alustasin Kristja Mazurtchakiga. Ma tahaksin välja jõuda selleni, et elava muusiku ja tantsijana looksime tähendusrikkaid etteasteid, kasutades selleks loomingu ehtsust ja vabadust.

Soovin, et me suudaksime kõnetada oma loominguga ning jätta midagi inimeste südamesse. Kui teose taga on usk sellesse, mida ma teen ning pühendumus, siis ma usun, et see teos kõnetab teisigi. Professioonina ei teagi, kus ma olla tahaksin. Tahaksin oma firmat teha, tegelikult juba tegingi ja korraldasin loomingulise osa firma peole, mis oli tervikloona kokku pandud. Selline niši ürituskorraldus firma.

Allikas Delfi

Kolgata koguduse elukogenud abiline hingehoiutöös, kauaaegne palvegrupi juht ja teenimisvalmis köögiabiline Eha-Kay Uibo (83) oli üks neist, kes 1941. aasta küüditamisega Venemaale viidi. Siis oli ta vaid 13 aastat vana.

Postimehe portreelugu küüditamisest

Tartu Postimehe portreelugu kirjutab temast: Küüditamispäeva eelõhtul, 13. juunil 1941, olid kõik Eha-Kay Uibo õed-vennad kogunenud isatallu Konguta valda Tartumaal, et tähistada järgmisel päeval venna Ülo sünnipäeva.

Kuigi pärast 1940. aasta riigipööret oli olukord Eestis muutunud ärevaks ja inimesi juba arreteeriti, ei osatud siiski midagi karta ega kahtlustada. «Me ei osanud midagi mõelda ega arvata. Tegime sünnipäevaks ettevalmistusi, kõik olid lõbusad ja läksime rahuliku südamega magama,» meenutab Uibo, kes oli pere kuues laps.

Vabadussõjas ohvitserina teenimine tõi Siberisse küüditamise süüdistuse

Vabadussõjas ohvitserina võidelnud isa Karl Lamp oli saanud Kongutasse teenete eest maad ning tol hetkel oli nende majapidamises kuus lehma, mullikaid ja kolm hobust. See oligi tema "süü" ja äraküüditamise põhjus.

Umbes poole kuue ajal hommikul kuulis ta elutoas raskeid samme, kõva häälega rääkimist ja venekeelseid käsklusi. «Mingil hetkel tuli isa, tegi toa ukse lahti ja ütles: lapsed, tõuske üles, pange riidesse, meid viiakse Venemaale. Isa oli väga kurb ja tõsine. Ta pandi toolile istuma ning meid kõiki kutsuti sinna juurde. Isale loeti ette venekeelne süüdistus.»

Lahtise kastiga veoauto viis kõik Elva raudteejaama ning isa ja vennad pandi väikesesse loomavagunisse. «Tahtsin ka viimasena siseneda, aga püssimees lükkas mind kõrval.»

Viimane kohtumine isaga

Elva jaamas palus ta veel korraks luba minna isa juurde, et küsida, mis toimub. «Ma olin ju laps ja segaduses. Naised küsisid, et kus su ema on, aga mul polnudki ema. Mingil hetkel lubatigi mul isaga kohtuda. Aga isa raputas ainult pead ja ütles, et kallis laps, ma ei oska sulle midagi öelda.» See oligi viimane kord, kui väike tüdruk oma isa nägi.

Kuidas tee edasi Siberisse läks; mida see noore neiu jaoks kaasa tõi ja kuidas kõik vennad siiski tagasi kodumaale jõudsid, sellest loe pikemalt Tartu Postimehest.

***

Jumala arm ja ime

«Minu jaoks on see Jumala ime ja arm, mis aitas meil ellu jääda,» lausub vanaproua ning tunnistab kristlasena, et rasked Siberi-aastad on pannud teda elule vaatama hoopis teise pilguga.

Allikas Tartu Postimees ja Tartu Kolgata baptistikogudus

Tartu Kolgata baptistikoguduse vene osakonna juht, diakon Juri Kobzar (70) on pärit Ukrainast. 32 aastasena jõudis Eestisse. 38 aastat on ta koos abikaasa Ludmillaga (68) olnud Kolgata koguduse liige. Kobzarid on üles kasvatanud viis last, neli poega ja üks tütar. Kaks poega ei ole kristlased. Kolm last on aga Valga koguduse liikmed.

Mõni aasta tagasi kutsusid Kolgata eesti noored Juri külla elukogemust jagama. Sissejuhatuseks kutsus ta meid juba noorelt tulevikule mõtlema. Nooruses on inimene energiat täis ja teeb valikud. Õnnelik on inimene, kes siis õpib tundma Jumalat. Jumal kutsub meid just nooruses. Pole vaja arvata, et noorus kestab kaua. Meil kõigil on oma aeg elamiseks. Surevad ka noored ja keskealised. Väga tähtis on valida õige elutee, et olla taevas koos Jumalaga.

Septembri alguses isaks saanud jooksumees Tiidrek Nurme tõdeb, et Jakobi nime kandev uus ilmakodanik surus jooksmise kuuks ajaks tagaplaanile. Koos treener Harry Lembergiga lõppenud hooaega analüüsides on aga välja mõeldud, mis läks Barcelona EMil viltu.
2010. aasta kevadel haukas Tiidrek Nurme mehise tüki (25 sekundit!) oma 5000 meetri jooksu rekordist. Sügisel sündis aga tema ja abikaasa Maili perre 3,1-kilone ja 50sentimeetrine poeg Jakob. Nurmega vesteldes ei teki kordagi kahtlust, kumb sündmus tema jaoks olulisem on.
Väikemees uurib inimesi ja elab maailma sisse
"Mida Jakob juba teha oskab? Eh-hee. Oma soove avaldada. Küsib süüa ja sülle. Oskab silma vaadata. Uurib inimesi," kõneleb 24aastane võhmamees päevas keskmiselt 40 grammi võrra suuremaks paisuvast pisipojast, hellusnoot hääles. "Esimene nädal oli suur ringijooksmine. Maili hoolitses lapse toitmise ja muude vajaduste eest, minu ülesandeks jäi kodu ehitamine. Teen süüa, koristan. Eks päevad olnud rasked, sest laps on pisike, elab alles maailma sisse. Magamata öid kogunes meil esimestel nädalatel ikka 4–5 tükki."

See pole siiski etteheide Jakobile. "Ta on ikka üle keskmise rahulik laps," kiirustab Nurme poega kiitma.

Eile õhtul toimus EMK Tallinna koguduses järjekordne "Enodo" klubi koosviimimine.

Iseänaris võimsa mulje jättis rütmimängija, kes ütles "Ma olen trummar." Te oleksite pidanud seda nutsu kuulma ja nägema! Fantastiliselt hea käsi!

Osalejaid oli nii palju, et korraldajad pidid tooma juurde istekohti. Eilne teema oli kristlik misjon või täpsemalt: "Millega riskib misjonär?" Kõneles Hiina misjonär Tõnis Roosima.

Tõnis on Eestis ja jagas muljeid Hiinas oldud perioodist, mida ühtekokku oli ligi 10 aastat kristlik misjonär. Alguses õppis 2 aastat keelt ja hiljem töötas, viimased 3 aastat ärimehe katte varjus. Kuid laste kooli tõttu tulid nad tagasi Eestisse.

Ühel korral tuli ka temal reaalselt metsas redutada. Võimud said teada kristlaste üritusest, kuid õnneks kedagi ei arreteeritud. Misjonäre ei saadud kätte, kuna kõik välisriikidest pärit osalejad peitusid - "jalutasid" looduses. "Misjonär riskib kõigega," tunnistas Tõnis Roosimaa.

Tõnis ei lähe enam Hiina misjonitööle. "Ma tahan luua kogudust," ütles ta lõpetuseks.

Allikas: Kristlik Mõttevõra

Täna viie aasta eest pühitseti isa Philippe Jourdan Eesti katoliku kiriku piiskopiks. Mis on vaimses ja ilmalikus elus selle aja jooksul muutunud, küsis piiskopilt Sigrid Kõiv.

Kui te pärast piiskopiks saamist Eesti kodakondsuse saite, pidite Prantsuse kodakondsusest loobuma. Kas teil kahju ei olnud?

Ma soovisin saada Eesti kodanikuks. Tolleks ajaks olin juba kümme aastat Eestis elanud ja töötanud. Ning ma arvan, et ka minu tulevik on seotud Eestiga, mul ei ole plaanis siit ära minna. Teiseks leian, et see on normaalne, kui Eesti katoliku kiriku piiskop on ka Eesti kodanik.

On laupäeva hommik. Seekord sõidan koos oma isa ja ühe koguduseõega Kundasse, kohalikele adventistidele külla. Seal ei ole küll palju inimesi, ent õhustik on soe ja sõbralik. Jumalateenistus toimub Kunda linnas ühes üürikorteris.

Nagu tavaks on kujunenud, alustatakse kogunemist ühislauluga a capellas ning pärast alguspalvet toimub õppetükitund Augusta Tani eestvedamisel. Seejärel on lühike jutlus, mille peab mu isa Aare. Ta käib Kundas regulaarselt, kord kuus. Sealses õppetükitunnis osaleda ja jutlusest aru saada aitab mul Tamara, kes meiega Rakverest kaasa tuli. Nimelt kõnelevad kõik sealsed koguduseliikmed emakeelena vene keelt ja nii on see seal ka üldiseks suhtluskeeleks.

Aare Kimmel, Rannamõisa ja Randvere koguduse kauaaegne hingekarjane, Pereraadio mammutsaatesarja «Piibel kaanest kaaneni» tegija, iseloomustab oma elukäiku nii: «See on nagu algaja vaataks malemängu. Kui meister käigu teeb, siis suurt aru ei saa, miks nii. Kui tagantjärele näed, mis tulemus oli, siis saad aru, et see oli ju suurepärane.»
Tänavu valis EELK vaimulike konverents Aare Kimmeli ja tema ametivenna praost Teet Hanschmidti aasta vaimulikuks.

mõned asjad on juba välja koorunud:
- otsing, mis on võimekas ja lihtne kasutada
- loetav ja kasutatav väikestel ekraanidel,
- toetama erinevaid enamkasutatavaid veebilehitsejaid
- toetama erinevaid platvorme(win, linux, mac, symbian, android jne)
- märkmete tegemise võimalus
- erinevate eesti tõlgete paraleelne võrdlus
- lugemise järjekorra salvestamine,
- järjehoidjad,

Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks.

Hommikuti on ikka see kiusatus, et laseme uudistel ja nutitelefoni teavitustel oma päeva tooni ära määrata. Täna oli aga teistmoodi. Võtsime viiekesi kohe peale ärkamist aega sõna lugemiseks ja palvetamiseks. Tegelikult on meid siin Agape Eesti väljasõidul rohkem ja erinevates gruppides erinev arv inimesi aga kuna meie hommikuses palvegrupis on viis inimest, siis siit ka nimi - Sõna ja palve viiele :)

Jeesuse tähendamissõnades sisalduvate võrdumite üle on juureldud sajandeid ning ikka ja jälle leiavad inimesed sealt nii endale kui teistele häid pärle.

Sirvisin minagi täna hommikul Piiblit ja peale mõningast siit-sealt lugemist peatusin kuningliku pulmapeo tähendamissõna juures.

Kutsutute põrumine

Jeesus rääkis loo ühest kuningast, kes saatis sõnumi kutsutuile, et nad tuleks pulmapeole. Kuid kutstud ei tahtnud tulla. Lõpplahendusena loobub kuningas kutsututest ja laseb oma alluvatel kutsuta pulma keda iganes nad leiavad. Ja nad leiavadki ning pulmakoda sai täis pidulisi, nii halbu kui häid.

Kuninglik pulmapidu

Kuninglik pulmapidu võis alata ning ka kuningas astus rahva sekka aga oma üllatuseks nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Kuningas küsis talt: "Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?" Aga see ei saanud sõnagi suust, mille peale lasi kuningas ta siduda ja välja pimedusse visata.

Oma loo lõpetuseks ütleb Jeesus: "Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud!"

Meid hinnatakse ja valitakse riiete järgi

Ma usun, et küsimus ei ole selles, kas me kanname Armani't või Gucci't, sest Jeesust ei ole kunagi huvitanud, kui hästi sa väliselt riides oled.

Enne kuningliku pulmapeo tähendamissõna on Jeeusel juttu variseridega, keda ta nende silmakirjalikkuse pärast tähendamissõnadega põrmustab. Seega ma usun, et Jeesus illustreerib "rõivasteks" midagi muud. Näiteks ülekohtuteod, silmakirjalikkuse ja igasuguse patu aga ka abivalmiduse, head teod ja puhta usu.

Mõtlesin siis selle peale, et ma võin olla kutsutud - ja olengi! - aga ma pean päev-päevalt nägema vaeva, et pulmapeol võiksin kanda heade tegude, armastuse ja puhta usu pulmarõivaid.

***

Tähendamissõna kuninglikust pulmapeost (Matteuse evangeelium 22 peatükk, salmid 1 - 14)

Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: "Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.

Taas ta läkitas teisi sulaseid: "Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!" Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: "Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes
leiate!"

Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi. Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: "Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?" Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: "Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!" Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud."

Kui raskused sind tabavad, on juba hilja hakata end usus ja palves üles ehitama. Need aga, kes on olnud Jeesusega, on alati valmis.

Üks abielupaar saatis meile hiljaaegu kirja, mis oli kirjutatud sellises vaimsuses, et andis selgelt märku nende koosolemisest Jeesusega. Nende 24-aastane tütar oli olnud ühe sõbrannaga väljas, kui üks hullumeelne mees nad mõlemad röövis ja hiljem nende tütre väga võikal moel tappis.

See abielupaar oli shokis. Nende sõbrad ja naabrid imestasid: „Kuidas küll ükski lapsevanem suudaks sellisest tragöödiast välja tulla?“ Ja ometigi, umbes tunni aja jooksul langes Püha Vaim selle leinava abielupaari üle, tuues üleloomulikku tröösti ja lohutust. Tõsi küll, kõigi järgnevate päevade jooksul, mis olid täis valu ja pisaraid, ei lakanud need leinavad vanemad küsimast Jumalalt: „Miks?“ Ja ometigi kogu selle aja vältel kogesid nad jumalikku rahu ja hingamist.

Igaüks, kes neid vanemaid tundis, oli hämmingus nende rahulikkuse üle, kuid seda paari oli ettevalmistatud nende kriisihetkedeks. Nad olid juba ammu teadnud, et Jumal ei lase nendega iialgi sündida midagi, millel poleks sügavamat eesmärki. Mistõttu, kui see kohutav uudis saabus, nad ei vajunud kokku.

Muide, need vanemad ja nende ülejäänud lapsed hakkasid paluma selle tapja pärast. Linnarahvas ei suutnud sellega leppida, kuid see jumalakartlik abielupaar rääkis ja õpetas Jumala võimest varustada jõuga sõltumata sellest, mis ka elu ei tooks. Linnarahvas mõistis, et nende jõud ei tulnud kusagilt mujalt kui vaid Jeesuse käest ja üsna peagi öeldi selle paari kohta: „Nad on ime! Nad on tõelised Jeesuse inimesed!“

„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.“ (Psalm 46:2-4)

Allikas http://davidwilkersonestonian.blogspot.com/

Piibel ütleb: “Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud” (Luuka 15:20).

Ma usun, et kadunud poeg tuli koju sellepärast, millest ta oli koos oma isaga läbi tulnud. See noor mees teadis oma isa iseloomu ja tõenäoliselt oli isa tema vastu suurt armastust üles näidanud. Ta pidi teadma, et kui ta koju tagasi läks, ei hurjutatata ega mõisteta teda tema pattude pärast hukka.

Pane tähele, kuidas kadunud poja isa võttis ta haletsusväärses olukorras vastu. Noormees oli valmis oma isale kõik südamest üles tunnistama. Kuid kui ta oma isaga silmitsi seisis, ei saanud ta võimalust kõike täielikult üles tunnistada. Ta isa katkestas teda, joostes talle vastu ja teda emmates.

Noor mees suutis ainult oma kõnet alustada, öeldes: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!" (s. 21). Aga ta isa ei oodanud, et ta lõpetaks. Tema jaoks oli noore mehe patt juba andestatud. Isa ainuke vastus oli anda oma teenijatele käsk: “Pange mu pojale selga kuub ja tema sõrme sõrmused. Valmistage pidöök, sest me hakkame pidutsema. Rõõmustage kõik, sest mu poeg on koju tulnud”. Ta teadis oma poja südant. Ta teadis, et ta oli südamest oma pattu kahetsenud.

Patt ei lugenud tema isa jaoks midagi. Ainuke asi, mis talle luges, oli armastus. Ta tahtis, et ta poeg teaks, et ta oli vastu võetud enne kui ta jõudis oma ülestunnistust pomiseda. Ja see on see, mida Jumal tahab meile teada anda: Tema armastus on suurem kui meie patud. “...Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Roomlastele 2:4).

Allikas http://davidwilkersonestonian.blogspot.com

Sa ei saa tulemusrikkalt Kristuse jaoks töötada, kui sa pole valmis selle tööga kaasnevata riskide jaoks. Jeesus hoiatas madudega kohtumisel kaasnevate riskide eest.

Mina ütlen seda lahkelt, aga Piibel ütleb, et õelad on justkui mürgised maod ja meie peame oleme nende madude dresseerijad. Ma arvan, et Piibel hüüab Saatanat tähendusrikkalt “vanaks maoks” (Ilmutuse 12:9). Ja Kristus lubas, et “nad võtavad ülesse madusid...” (Markuse 16:18).

Jeesus ütles: “Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma...” (Luuka 14:23). Aga Koguja raamat hoitab meid: “...kes müüri maha kisub, seda salvab madu” (Koguja 10:8). Müürid on madusid täis, aga kui inimeste püüdjatele on meile öeldud: ...aga kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao?” (Luuka 11:11).

Hingede võitjatele on lubatud: “...ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid...” (Markuse 16:18). See viitab misjonäridele või teistele usklikele, kes kogemata midagi mürgist sisse võtavad. Samas on sellesse kirjakohta midagi palju sügavamat peidetud. Nii kindlasti nagu kristlased joovad Kristuse verd, elujõest, tema jumalikust armastusest ja ilust, nii joome ka alateadlikult selle maailma mürki, kui me läheme välja head sõnumit jagama.

Me imeme endasse niivõrd palju selle maailma vaimsusest, võttes oma vaimulikku ellu selliseid tapvaid asju, et kui me ei võta vastu Püha Vaimu kaitset, siis ma ei näe, kuidas kristlikud töötegijad suudaksid minna patuste keskele. Raske on mitte juua mõningaid selliseid mainimatuid asju oma vaimu. Aga kui sa jood mingit mürgist asja Kristuse väes madusid taga ajades, ei tee mürk sulle kahju. Kui Issand hakkas mulle seda tõde ilmutama, palvetasin ma koju jõudes ja tundsin, kuidas Püha Vaimu hingus läbi mu keha levis. Mürk nõrgus välja ja ma võisin tõusta olles puhastatud, rikkumata ning kahjustamata.

Allikas http://davidwilkersontoday.blogspot.com

Taavet palus: “Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!” (Psalm 16:1). Heebreakeelne sõna, mida Taavet kasutab siin “kaitsmise” või ka “hoidmise” kohta on vägagi tähendusrikas. Ta ütleb teisisõnu: “Piira mind kui hekiga, mille okkad kaitseksid mind. Hoia ja kaitse mind. Pane tähele igat minu liigutust – kõiki mu minemisi ja tulemisi.“

Taavet uskus kogu südamest, et Jumal hoiab oma õigeid. Ka Piibel kinnitab, et Taavet leidis abi ja oli hoitud kõigil oma teedel. See õnnistatud mees kuulutas: „Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab. Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel. Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel. Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge.“ (Psalmid 121:4-7)

Seesama heebreakeelne sõna „kaitsmise / hoidmise“ kohta tuleb esile ka selles lõigus. Taaskord räägib Taavet Jumala imelisest ja üleloomulikust kaitsemüürist, kinnitades meile, et: „Jumal hoiab oma pilgu su peal, kuhu iganes sa ka ei läheks.“

On tõsi, et Jumal on meiega kõikjal – nii tööl kui koguduses kui isegi keset sisseostude tegemist. Ta on koos meiega nii meie autodes, bussides kui rongiski. Ja keset seda kõike Taavet kinnitab meile, et Jumal hoiab meid kõige kurja eest. Lühidalt öeldes on Jumalal kõik kontrolli all. Ta on lubanud hävitada iga võimaliku relva, mis on suunatud Tema laste vastu.

Jumal on läbi aegade tõestanud, et Ta hoiab oma lapsi. Kuid mis eesmärgiga? Miks on Jumal nii kindlameelselt hoidmas meid? Sellele annavad selgust Moosese sõnad: „Ja Issand käskis meid teha kõigi nende seadluste järgi, karta Issandat, meie Jumalat, et meie käsi alati hästi käiks, et ta hoiaks meid elus, nagu see tänapäeval ongi.“ (5Moosese 6:24). Mooses ütleb, et Jumal andis neil käsud vaid ühe eesmärgiga: et hoida ja pidada neid. Kuid milleks? Sel samal põhjusel, miks Jumal tahab päästa ja kaitsta meid.

Mõtle kõigile neile viisidele, kuidas Jumal hoidis alal oma rahvast, iisraellasi? Ta hoidis neid kümne katku eest Egiptuses. Ta päästis nad vaarao armee käest Surnumere ääres. Ta tervendas neid surmavatest ussihammustustest kõrbes. Ja Ta rahvas kuulutas Jumala alalhoidvast väest nende laste ja lastelaste suhtes, öeldes: „Jumal päästis meid kõigi meie vaenlaste käest. Ta andis meile toidust ja vett ja hoidis meie riideid kulumast. Ta on hoidnud Iisraeli läbi kõige.“

Kuid kas sellega kogu iisraellaste tunnistus piirduski? Kas neid ainuüksi sellepärast hoiti ja kaitstigi, et lõpuks siiski surra kõrbes? Mooses ütles: „...meid aga tõi ta sealt välja, et meid viia sellele maale, mille ta meie vanemaile oli vandega tõotanud, ja see maa meile anda.“ (5Moosese 6:23). Mooses ütles Iisraelile: „Vaadake kõiki neid imelisi viise, kuidas Jumal on vabastanud teid teie ahelaist. Mis te arvate, miks Ta seda tegi? Mis te arvate, miks Ta teid valis ja juba aegade algusest peale nii eriliseks pidas? Miks Ta teid vangipõlvest vabastas? Miks Ta küll õnnistas teid, kui te tegelikult oleksite väärinud mahajätmist?“

Jumal on hoidnud sind selleks, et juhtida sind ühte kindlasse paika. Ta tahab teha midagi su elus, mis ületab kõige suuremadki imed. Jumal hoidis iisraellasi ja ümbritses neid kaitsemüüriga ühe kindla eesmärgi nimel: et tuua neid paika, kus nad võiksid olla kasulikud. Ta juhtis nad Tõotatud Maale – paika, mis oli nende jaoks määratud.

Allikas http://davidwilkersonestonian.blogspot.com

Nii kurb, kui see ka pole – paljud kristlased ei oska kuulda Jumala häält. Mõned võivad elada lausa kuid kui mitte aastaid ilma, et nad oleks kuulnud midagigi Jumalalt. Jah, Jumal kunagi küll rääkis neile, kuid aastate jooksul on nad õppinud vaigistama Tema häält oma südameis. Teistel aga on saanud kõrini teatud usklike rumalast veendumusest selle kohta otsekui iga sõna, mis neile pähe turgatab, on Jumalast. Taolised inimesed kuulutavad sageli: „Oo, Jumal ütles mulle!“, aga tegelikult pole selle kuulutuse taga midagi enamat kui vaid nende oma lihalik loomus, mis tõstab häält.

Kui sina tahad kuulda ja panna tähele Jumala häält, ole esmalt valmis panema tähele Tema üleskutset seadma oma asjad korda. Paljud kristlased igatsevad kuulda Jumala käest, kuidas hoida alal seda, mida nad on teeninud; kuidas kanda hoolt oma perede eest ja hoida oma karjääri või firmat vee peal, kuid fakt on see, et enne, kui Jumal jagab mingeid juhiseid tulevikuks, tuletab Ta meile meelde oma käske.

„Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“ (Johannese 15:17). Jumal annab sulle kõigepealt märku sinu käitumise kohta kodus – selle kohta, kuidas sa käitud oma naise ja lastega; sinu kiire ärritumise, vihapidamise ja andeksandmatuse kohta. Ta toob esile iga väiksemagi salajase asja su elu ja ütleb siis armastavalt: „Ma tahan olla su juht ja nõuandja; su kaitsja ja varustaja. Ma tahan rääkida sinuga igas su raskuses ja katsumuses ning anda sulle armu, õnnistust ja soosingut, hoides sind oma Vaimu läbi. Kuid esmalt pead sa paljastama oma salajased ebajumalad. Hetkel hoiad sa neist kinni, kuid sa peaksid neil minna laskma! Sest me ei saa jätkata ühist teekonda, kuni me pole su südameasjades ühtsele kokkuleppele jõudnud!“

Allikas http://davidwilkersonestonian.blogspot.com

Jeesus suri ristil, et osta mulle rahu Jumalaga ja ta on praegu taevas, et seda rahu minu jaoks säilitada. Rahu, mis meil on Kristuse läbi Jumalaga, eraldab meid kõigist teistest religioonidest.

Kõigis teistes religioonides, välja arvatud kristluses, ei saa patu küsimus kunagi vastust. Patu valitsemist pole lithsalt kunagi murtud. Seepärast ei saa ka olla rahu. “Õelatel ei ole rahu ütleb Issand” (Jesaja 48:22). Aga meil on Jumal, kes annab rahu andestades meie patu. Just sellel põhjusel tuli Jeesus maa peale, et tuua rahu vaevatud, kartust täis inimkonnale.

Jumal tahab, et me teaks, et ükskõik kui raskeks me olukorrad ka ei läheks – Tema kannab meid läbi! Kuid seda juhul, kui me usaldame Teda ja Tema vaikset häält, mis kõnetab meid päevast päeva!

Prohvet Jesaja kinnitab seda, öeldes: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"“ (Jesaja 30:21). On oluline mõista, et Jesaja edastas selle sõnumi iisraellastele keset nende kõige raskemaid aegu. See rahvas oli kõigi poolt hukkamõistetud ja täiesti laostunud ning kõik see, mis oligi veel alles, oli samuti hääbumas. Mispeale Jesaja ütles Iisraeli juhtidele: „Pöörduge Issanda poole kohe praegu! Ta tahab anda teile juhatuse sõna. Ta tahab rääkida teiega, öeldes: „Minge seda või teist või kolmandat teed...“. Kuid nemad ei kuulanud. Nad otsustasid pöörduda tagasi Egiptusesse, et päästa ise oma rahvas! Nad arvasid, et võivad toetuda Egiptuse hobustele, vankritele ja varustatusele, et näha võitu.

Me elame ajal, kus evangeelium on ilmunud suuremal määral kui eales varem. Ka jutlustajate, raamatute ja evangeelse meedia arv on kõrgem kui eales varem. Ja ometigi pole Jumala rahva seas olnud iial varem nii palju kannatusi, katsumusi ja murtud hingi kui praegu. Tänapäeva pastorid kujundavad oma jutlusi selleks, et tõsta inimesi üles ja aidata neil toime tulla oma meeleheitega.

Selles pole muidugi midagi halba. Ma ise ju kuulutan ka neid tõdesid. Kuid ometigi ma usun, et on vaid üks põhjus, miks me näeme nii vähe võite ja vabanemisi ja see on: uskmatus. On selge, et Jumal on neil viimseil päevil rääkinud väga selgelt, öeldes: „Ma olen juba andnud teile Sõna. See on lõpetatud ja täielik, mistõttu seiske sellel.“

Mis on see, mida me Issand ootab kõige enam neilt, kes väidavad end olevat pühendunud Talle? Mis valmistaks Talle rõõmu ning oleks õnnistuseks? Peaksime me Talle rohkem kirikuid ehitama? Rohkem piiblikoole rajama? Looma rohkem varjupaiku ja muid ameteid hädasolijate tarvis? Kõik need asjad on rohkem kui vajalikud, kuid See, kes ei ela mitte inimkätega valmistatud ehitistes, igatseb palju enamat! Saalomon arvas, et on Jumala jaoks ehitanud igavesti kestva templi, kuid juba aastate pärast oli see varemeis ja vähem kui 400 aasta pärast täiesti hävitatud.

See üks asi, mida Issand kõigilt oma lastelt, teenijailt ja karjastelt ootab, on osadus Tema laua ümber. Üks olemine Tema taevase laua ääres! Aeg ja koht lähedase koosolemise tarvis! Pidev suundumine Tema ligiollu, et ammutada toidust, tarkust, jõudu ja osadust.

Aastaid tagasi pani Jumal mu südamele alustada ühe poiste jaoks mõeldud keskusega (poistekoduga) Long Islandil. Tundsin väga tugevalt, et Jumal on kogu selle töö taga, kuid 18 kuud hiljem hakkasid kohalikud ametnikud häält tõstma, sest nad polnud rahul meie üsna rangelt paikapandud kodukorra – ja tegevusviisiga. Meil ei jäänud muud üle, kui oma uksed sulgeda.

Selle lühikese aja jooksul, mil me jõudsime tegutseda, võtsime me vastu neli poissi. Peale sulgemist kaotasime me aga ühenduse igaühega neist. Hiljem tagantjärgi mõeldes pidasin ma seda ettevõtmist läbi aegade suurimaks läbikukkumiseks ja rohkem kui kolmkümmend aastat murdsin pead selle üle, miks Jumal üldse lasi meil selle tööga alustada?

Ükskõik, kui muutlikuks see maailm ka ei muutuks – Jumala rahvas võib siiski võtta rahulikult ja lasta oma rõõmul voolata, sest meie Issand on lubanud meile erilist kaitset just siis, kui seda kõige enam vajame.

Kas Jumalal mitte polnud hädaabiplaan Iisraeli laste jaoks keset ülemaalist näljahäda? Ta läkitas Joosepi oma rahva eel Egiptusesse, ülendas ta peaministriks ja täitis kõik varaaidad piisavate varudega, et elada üle näljaaeg. Seejärel juhtis Ta oma rahva nende varaaitade vahetusse lähedusse
ja toitis neid läbi kõigi nende raskete aegade.

Kas Jumalal mitte polnud hädaabiplaani ka Eelija jaoks? Ajal, mil tema rahvas ägas majanduslanguse ja toidu nappuse all tänu põuaajale – ja samal ajal oli õel kuningas seadnud vaevatasu tema pea eest – käivitas Jumal oma hädaabiplaani Eelija kasuks. Ta peitis oma sulase vaikse oja äärde ja lasi linnukesel tuua talle toidust. Ellujäämisplaan hõlmas endas ka müstilist viljasalve, mis kunagi tühjaks ei saanud.

Kuidas aga olid lood Noaga? Millist detailset ellujäämisplaani omas Jumal veel tema ja ta pere jaoks! Ja veel laev, mis kandis nii Noad kui tema pere turvaliselt läbi kogu maailma haaranud hävitavast ja surmavast üleujutusest.

Ja Lott? Jumal saatis oma inglid isiklikult tõmbama nii Lotti kui tolle lapsi välja hävivast Soodoma linnast. Jumala käsi oli mängus seni, kuni Lott oli turvaliselt toimetatud äärelinna. Kogu toimunu näol oli tegu nii palju enama kui töökaotuse, majanduslanguse või valitsuse allakäiguga – see oli täielik ühiskonna häving ja ometigi Lott pääses sealt terve nahaga.

Pauluse elu oli kinnituseks Jumala jätkuvatest varuplaanidest! See apostel seisis silmitsi nii laevahuku, -varaste poolt röövimise, -vangistuste, -reetmiste kui mõrvakatsetega ja ometigi – Jumalal oli iga taolise kriisiolukorra jaoks varuks päästeplaan. Ainuüksi Jumal sai otsustada, millal üks või teine katsumus pidi läbi saama, käivitades seejärel oma varuplaani ja tuues Pauluse „tagasi ellu“.

Ka meie jaoks on olemas hädaabiplaan ellujäämiseks – loodud spetsiaalselt iga uskliku jaoks eraldi. Seetõttu ärgem iialgi kahelgem, olles kindlad, et Jumal kannab meid läbi igast raskusest ja kriisist.

19. märts 2010

David Wilkerson

Jeesus Kristus jättis oma järgijatele ülesande: „Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad.“ (Mt 28:19) Tundub olevat lihtne läkitus, aga kas see igapäevaelus ikka on nii? Mäletad veel hetke, mil esimest korda tunnistasid oma klassikaaslastele või sõpradele, et oled kristlane? Millal Sa viimati palvetasid sõpradega koos?

Igaühe tee Jumalani on erisugune. Kristlastena oleme kõik verstapostid sellel teel ja igaühel ehk polegi veel olnud võimalust sõpradega koos palvetada. Tunnistagem, et vajame kannustust, et evangeeliumi iga päev tõeliselt ja järeleandmatult välja elada. Kuid ole julgustatud, sest juba 24.-29.7.2012 on kõigil 13-25aastastel noortel (+noortejuhtidel) võimalus võtta osa rahvusvahelisest misjonimeelsest noortekonverentsist SHINE. 

Mälestusi misjonimeelsest laagrist

Noored Helina Tamm Tallinna Kalju baptistikogudusest ja Gaspar Bibikov Tallinna Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea kogudusest osalesid 3,5 aastat tagasi Saaremaal toimunud aastavahetuse misjonilaagris „Julge särada!“. Gasparil on "Julge särada!" misjonilaagrist kaks tugevat mälestust: esiteks sai noormees seal Jumalalt kutse tööks evangeeliumipõllul ning teine mälestus on seotud tema parima sõbra Jürgen Lahesaluga. „Jürgeni muutust nägin ma kõige rohkem. Alguses oli ta selline vaikne ja ei paistnud eriti silma, aga laagri lõpus ta juba kibeles lavale inimestele rääkima seda head, mida Jumal tema elus teinud on,“ meenutab Gaspar.  

Laagri jooksul sütitas Jeesus Jürgen Lahesalu armastuse ja julgusega

Ka Helina nägi „Julge särada!“ misjonilaagris, kuidas inimeste elud reaalselt muutusid. „Kõige imelisem ja südamelähedasem muutus toimus minu väga-väga hea sõbra Jürgen Lahesaluga, kes oli mulle justkui vanema venna eest,“ jutustab Helina. „Kui laagrisse läksime, oli Jürgen see vaikne, tagasihoidlik, kuid väga tark ja siira südamega noormees ja mina 14aastane, energiline ning pidevalt millegagi tegelev tüdruk. Laagri käigus muutus Jürgeni käitumine väga palju. Vaikne ja tagasihoidlik noormees, keda me enne teadsime, muutus lühikese laagriaja jooksul kristlaseks, kes oleks tahtnud ühe päevaga tervele maailmale Jumala Sõna kuulutada ja inimesi evangeliseerida. Toona pidi Jürgen siiski kõigest Kuressaare linnaga piirduma. Jumala rõõm ja sära, mis temast ülevoolavalt välja kiirgasid, olid nii võrratud ja nakkavad. See muutus ei lõppenud laagriga. Kui laager läbi sai, tahtis Jürgen hakata läbi käima Eestimaa erinevaid väiksemaid kogudusi, et noortele evangeeliumi jagada. Samuti kohtusime laagris teiste koguduste noortega ja juba mõne aja pärast oli kavas korraldada kolme koguduse ühine noortelaager. Siiski oli Jumalal teine plaan: Jürgen sai vaid vähestes kohtades rääkimas käia ning kolme koguduse ühislaagrisse Jürgen ei jõudnudki, kuna temaga juhtus traagiline autoõnnetus ja Jumal otsustas ta enda juurde võtta. Aga tema sära ja tahe tõesti maailma muuta ning inimestele kuulutada ei unune kunagi!"

Evangeliseerimisest  

Misjonilaagri jooksul kogesid Helina ja Gaspar ka seda, kuidas inimesteni evangeeliumi viia. „Kuna õhkkond oli meeletult hea, siis põhimõtteliselt võis minna suvalise laagrisolija juurde rääkima – kõik olid avatud ning vastasid sõbralikult,“ mäletab Gaspar. „See juba näitab, kuidas Jumal laagris inimeste südameid avas. Inimesteni jõudmiseks kasutasime erinevaid meetodeid. Kui meie grupp läks näiteks vanadekodusse, siis samal ajal saadeti mind ja Jürgenit Kuressaare noortemajja. Seal käivad linna noored piljardit mängimas ja niisama tšillimas. Üritasime kasutada kõikide tugevamaid külgi. Siis sõitsime kambaga linnast välja väiksematesse küladesse ja veetsime seal inimestega aega. Mõned päevad panime kesklinna telgi püsti. Jagasime seal teed ja saiakesi ning lihtsalt suhtlesime inimestega ja üritasime avatud olla.“ Helinal on meeles, kuidas linnarahvast üllataski kõige enam püstipandud telk, kus jagati tasuta sõõrikuid ja teed. „Minult tuldi kohe küsima, mis on juhtunud, sest tasuta ei saa siin ilmas ju küll enam midagi! Kui rääkisime, mis laager see on, ning kutsusime neid kirikusse kontsertidele ja üritustele, olid nad selles osas väga positiivselt meelestatud. Meie tegevus seal laagris oli tõesti väga siiras ja Kuressaare inimeste suhtes avatud.“

Koos midagi teha ja korda saata ei ole ainult lõbus, vaid millegi üheskoos ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine võib Sind ennastki imestama panna. Ära alahinda seda, milleks oled võimeline, kui Sinu taga on teiste palved ning ühine eesmärk. Vaata end läbi kõikvõimsa Jumala silmade, sest Temas ei ole miski võimatu.

Lõpetuseks julgustab Gaspar, et kui Sul on võimalik osaleda SHINE´i konverentsil, siis tee seda kindlasti: „Kui tahad leida oma kutse Jumalas, jõuda Jumalale lähemale, kogeda isiklikult Püha Vaimu ligiolu, kuulda Jumala häält ja näha Tema imetegusid ning kui soovid meeletult palju ägedaid uusi tutvusi, siis misjonimeelne noortekonverents on just Sinu jaoks!“  

Tule ja saa sütitatud, säramaks välja Jumala armastust!

Lisainfo www.shine.ee 

Tekst Viktoria Titova, Foto Kaev.net

Abielupaar ja misjonärid Kristel ja Herman Jürgens räägivad mõne loo oma abielu kohta ja jagavad, kuidas nende kõrval saab olla parim inimene.

Kõigest sellest saab rohkem lugeda veebruarikuu Pluss ajakirjast :)

Video on loodud lisana ajakirjale Pluss 1/2012 Veebruar

Kaev.net osales koos Pluss ajakirja ja Pildiraarioga Skilleti pressikonverentsil, kus Oleviste koguduse noor Anete Palmikul avanes võimalus küsida Skilletilt mõned küsimused.

Cooperite pereelu

Skilleti solist John Cooper tundis head meelt, et tal on võimalus kontsertitel tuuritada koos oma perega, sest ka tema abikaasa on bändi liige. Kuid samas tunnistas ta, et see tähendab ka seda,et pereprobleemide lahkamisest saavad osa kogu bänd ja tuurimeeskond, kuna tuuridel läbitakse väikebussis koos pikki vahemaid. 

Veel jagas John Cooper, et Jumala kohta õpib ta oma tütrelt. Tütar on 9 aastane aga on väga usin palvetaja ja see on Johnile suureks eeskujuks.

Skillet - Monster

Anete küsis loo Monsteri tagamaade kohta ja John selgitas, et meis elab keegi, keda me ei tahaks endas näha (ehk siis monster) aga Kristus muudab meid uueks!

{jathumbnail off}

Riia peapiiskop kardinal Pujats heidab valgust homoseksuaalsuse küsimusele, osutab parimatele vahenditele võitluses selle patuse praktika vastu ning selgitab põhjusi, miks ta sellega võitleb.

1984. aastal, olles veel tavaline preester, kuulutas KGB kardinal Pujatsi persona non grataks ja ta viidi toonase kommunistliku režiimi poolt üle ühte Läti maakogudusse. Ainuüksi sellest piisab näitamaks, miks katoliiklased teda tänapäeval palavalt armastavad.

Sündinud 1930. aastal Navirenis, ordineeriti ta preestriks 1951. aastal. Ta õpetas kunstide ja liturgia ajalugu Riia seminaris. Aastatel 1979–1984 teenis ta Riia Peapiiskopkonna generaalvikaarina. 1988. aastal võttis ta vastu paavsti auprelaadi tiitli ja 1991. aastal määrati ta peapiiskopiks. Seitse aastat hiljem määras paavst Johannes Paulus II ta Riia kardinaliks – esialgu "in pectore" ja kolme aasta pärast tehti tema määramine avalikuks.

Tema Eminents kardinal Pujats on olnud juhtiv figuur võitluses homoseksualismi leviku vastu. Ta viib läbi avalikke aktsioone niinimetatud "homoparaadide" vastu ja kutsub Läti valitsust üles selliseid demonstratsioone keelustama. Kardinal andis intervjuu härra Valdis Grinsteinile organisatsioonist TFP. Intervjuu avaldati algselt 2010. aasta mais Brasiilia ajalehes Catolicismo ning on hiljem avaldatud ka paljudes teistes riikides.

Mis soodustab homoseksuaalsuse levikut?

Kardinal Pujats: Ühelt poolt soodustab homoseksuaalsust kaasaegse meedia poolt propageeritav pidurdamatu seksi-kummardamine ja samuti tõsiasi, et seda pahet edendatakse mõnel maal vääritimõistetud "inimõiguste" nimel. Teiselt poolt sillutab homoseksuaalsusele teed usu puudumine ja süvenev moraalne allakäik suures osas ühiskonnast.

Miks on nii paljud inimesed homoseksuaalsuse leviku suhtes ükskõiksed?

Kardinal Pujats: Need, kes Jumalasse ei usu, ja kristlased, kes ei pea oma usku oluliseks, on selle probleemi suhtes kõige ükskõiksemad.

Miks nad niimoodi toimivad? Lubage, et toon teile ühe näite olukorrast mu omal maal. Terve grupp inimesi valitsuses sõltuvad rahaliselt ja administratiivselt ühestainsast isikust. Tundes survet nad kas astuvad oma ülemuse poolele või – parimal juhul – on lihtsalt vait ja ilmutavad ükskõiksust, ehkki sügaval hinges nad selle isikuga ei nõustu. Riigiaparaadis võib isegi väike homoseksuaalidest funktsionääride rühm kergesti soovitud efekti saavutada. See probleem muutub veelgi hullemaks justiits-sfääris. Nõukogude ühiskonna repressiivset režiimi hoiti ülal funktsionäride vastastikuse sõltuvuse kaudu.

Ometi jääb nendel, kes usuvad Jumalasse kõigest oma hingest, selleks et ühiskonnas reaalset mõju avaldada, üle vaid organiseeruda ja anda oma eluga, mis on rajatud Kümne Käsu täitmisele, julgelt tunnistust Kristusest. Mitmesugused süsteemid muutuvad ja langevad, aga "Issanda tõde kestab igavesti", nagu ütleb Psalmide-raamat (Ps 116,2).

Oma kirjutistes homoseksuaalsuse kohta on paljud tunnustatud autorid, toetatud Pühakirja ja Magisteeriumi poolt, selle patuse praktika kategooriliselt hukka mõistnud. Neile viidatakse harva ning selle tagajärjel asuvad paljud katoliiklased antud probleemi osas sallivale seisukohale. Kuidas oleks võimalik ustavaid selle ohu eest kaitsta?

Kardinal Pujats: Kleerikutel on kohustus Piiblile viidates usklikele meelde tuletada, et Pühakiri mõistab hukka kõik ebapuhtuse vormid. Põhinedes Piiblile, saavad nad tuua esile esmased järeldused, et usklikke paremini suunata selles osas, mida saab ja mida ei saa sallida. Me peame jutlustama, et jumalik seadus ja loomuseadus on püsivad ja muutumatud. Need, mis muutuvad, on rahvaste ja parlamentide seisukohad ja seadused, mida nad loovad. Seepärast ei saa ükski seadusandlik kogu kõrvaldada Dekaloogi, sest see tugineb loomuseadusele, kindlustades ühiskonna eksistentsi.

Me peame ütlema, et ei tohi kustutada piiri hea ja halva vahel, selle vahel, mis on lubatud ja mis on keelatud, piiri, mis on selgelt kehtestatud jumaliku seaduse poolt. Lõpuks, me peame kinnitama, et homoseksuaalsus on omandatud pahe, mida võib võrrelda sõltuvusega narkootikumidest, alkoholist, tubakast, jmt, nii et neid, kes seda praktiseerivad, ei saa käsitleda "vähemusena".

Me peame ütlema, et seksuaalset perverssust ei saa sallida avalikus sfääris nii, et see häire ei kujuneks kogu ühiskonna jaoks halvaks eeskujuks. Kui kellelgi on kalduvus pahele, tuleb seda pahet ohjata ja seda ravida. Seda ei või seadustada ega kaitsta, apelleerides vääralt inimõigustele. Homoseksuaalsus ei ole seksuaalne orientatsioon, vaid seksuaalne perversioon.

Iga kord kui Kirik protesteerib homoseksuaalsust soosivate seaduste vastu, tuuakse vastuväide, et Ta sekkub poliitikasse. Mida ütleks Teie Eminents selle süüdistuse kohta?

Kardinal Pujats: Kirikul on õigus protesteerida, kui riik surub homoseksuaalsust peale. Religioon ja moraal on Kiriku eriomase kompetentsi valdkonnas. Mõistes homoseksuaalsuse hukka, ei ületa Kirik oma kompetentsi piire. Vastupidi, valitsused ja parlamendid on need, kes ekstrapoleerivad oma kompetentsi, püüdes muuta jumalikke seadusi ning arusaama voorustest ja pahedest.

Veelgi enam, paljudes maades Püha Tooli ja valitsuste vahel sõlmitud kokkulepped tagavad Kirikule väljendumisvabaduse. Samuti tagavad need usklikele "võimaluse vabalt ellu kutsuda ja levitada kristliku usu põhimõtetest lähtuvaid sotsiaalseid, kultuurilisi ja hariduslikke initsiatiive (Püha Tooli konkordaat Lätiga, punkt 9).

Kiriku ja riigi lahutatuse põhimõte osutab vaid mõlema osapoole kompetentsile. Mõnel maal moodustavad Katoliku Kiriku liikmed kodanikkonna enamuse. Kas saab riik eksisteerida, kui need kodanikud sellest kunstlikul moel eraldatakse? Nii usklikud üldiselt kui ka piiskopid on igaüks oma vastava maa kodanikud koos kõigi sellest tulenevate õigustega. Ning neil on samuti õigus protesteerida ebamoraalsete seaduste vastu.

Reaktsioonina piiritaguse homoseksuaalse lobby survele võeti Lätis vastu seadus, millega kehtestati abielu mehe ja naise vahelise eksklusiivse liiduna. Kuidas protesteerivad lätlased Euroopa Liidu poolt avaldatava surve vastu, mis soodustab homoseksuaalsuse levikut?

Kardinal Pujats: Seistes vastamisi homoseksuaalse propaganda kasvava survega, võttis Läti parlament 2005. aastal vastu seadusmuudatuse, millega kehtestati, et riik "kaitseb abielu  ühendust ühe mehe ja ühe naise vahel" – nõnda välistades homoseksuaalse kooselu seadusliku tunnustamise. Kõikide ühine hääl nendes moraaliküsimustes on oluline tegur võitluses selle seksuaalse väärastuse vastu Lätis. Just selle tõttu tühistas peaminister 2007. aasta 13. veebruaril homoseksuaalide poolt parlamendile esitatud seaduseelnõu.

Katsed korraldada Riias "homoseksuaalseid paraade" on praktiliselt lakanud. Nende asemel on kristlased korraldanud suvel Perekonna Püha piduliku marsiga läbi pealinna tänavate. Toimub ka kontsert ja jagatakse tunnustust silmapaistnud perekondadele. Kristlased kasutavad ka televisiooni, raadiot ja ilmalikku pressi, mis on Kiriku suhtes sõbralik.

Kui homoseksuaalid valmistasid ette seaduseelnõu ja esitasid selle parlamendile, saatsid 200 kooli õpetajad peaministrile protestikirja. Ühe kuuga kogusid erinevate koguduste usklikud üle 17000 allkirja, paludes parlamendil homoseksuaale soosiv seadusettepanek tagasi lükata.

Meedias ilmuvad homoseksuaalsust soosivad artiklid, aga midagi ei kirjutata sellest ühiskonna osast, mis homoseksuaalsust otsustavalt vastustab. Kas Teie Eminents võiks seda selgitada?

Kardinal Pujats: Ei ole midagi uut väites, et absoluutne enamik ühiskonnast pooldab normaalset perekonda. Seega ei ärata enamuse seisukoht ajakirjanduse huvi. Kuna homoseksuaalsus on seotud skandaalsusega, on see aeg-ajalt ajakirjanikele ettekäändeks, et asetada see tähelepanu keskmesse.

Selles asjas ilmneb huvitav tõsiasi: analüüsides seda küsimust ei otsi nad selle olemust, vaid kuulutavad a priori, et homoseksuaalid on diskrimineeritud "vähemus". Sel juhul õigustab "vähemuse" staatus automaatselt mistahes ringkonnas nende isikute vastuvõtmist, kes praktiseerivad mingit pahet nagu narkosõltuvust ja alkoholismi.

Mõned kuud tagasi kritiseeris Poola liberaalne ajakirjandus seda viisi, kuidas Teie Eminents võitleb homoseksuaalsuse vastu. Ilmus ka arvamusi, mis väljendasid mõtet, et on parem olla vait, kuna vaikus väldib selle populariseerimist. Mida Teie Eminents sellest arvab?

Kardinal Pujats: Olukord on igal maal erinev. On fakt, et vaikimine oli viga nendes maades, kus homoseksuaalsus oli juba saavutanud õigused. Vaikimistaktika oli sobimatu ka Läti jaoks. Homoseksuaalsus ei olnud siin edukas kuna see kohtas takistust nagu ma ennist mainisin. Loomulikult mõistab Kirik hukka vägivalla, aga Ta ei vastuta selle eest, mis toimub tänavatel, kui paraadide organiseerijad kohtuvad vastastega. Korra tagamine tänavatel on politsei asi.

Ühendriikides on tekkinud liikumine, mis edendab seksuaalset puhtust, eelkõige noorte seas, kui vastust selliste haiguste levikule nagu näiteks AIDS. Ülikoolides tegutsevad aktiivsed rühmad edendavad hoidumist abielueelsetest seksuaalsuhetest. Kahjuks on Euroopa EL-i juhtnööride kohaselt "sunnitud" edendama ebamoraalsust. Kuidas me saame selle vastu võidelda?

Kardinal Pujats: Selleks, et hajutada pimedust, on vaja valgust. Eelkõige tuleb järgida seda ideaali: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad Jumalat näha" (Mt 5,8). Me peame elama vastavalt usu nõudmistele, praktiseerides seda kasvõi ainult üks päev. Siis lööb tuli särama. Pärast teist päeva... kolmas päev, ja nii edasi... Suurim hüve, mida saab abikaasadele pakkuda, on hool [seksuaalse] puhtuse eest. See on väga tähtis ka veendumuse jaoks, et abielu-eelsed seksuaalsuhted on kurjast, niisamuti kui kedagi pole vaja tänapäeval veenda, et vargus on taunitav tegu.

Jumal seadis seksuaalse naudingu abikaasade jaoks lastesaamiseks ja nende perekonna tugevdamiseks. Inimesed, kes enne abielu seksuaalselt kokku elavad, on vaid seksuaalse naudingu vargad. Nad kasutavad ära seda, mille Jumal seadis üksnes abikaasade jaoks. Seda tehes haavavad nad iseendid ja oma perekondi, sest ükski patt ei jää negatiivsete tagajärgedeta. See patt haavab ka ühiskonda. Kui keegi teeb seda enne abielu, näitab ta, et hiljem võib ta rikkuda ka abieluseadust. Puhtuse eest enne abielu tuleb võidelda igal maal, sest see on kogu ühiskonna huvides.

Allikas De Civitate

Martin on Inglismaalt pärit evangelist, jutlustab kogudustes üle Britannia ja mitmel pool Euroopas. Ta on võitud kõneleja, hea huumoriga vend Kristuses, 9-kordne isa ja 1-kordne vanaisa.

Etteaste tutvustus

Seminaril räägime sellest, kuidas kuulda Püha Vaimu häält, teha vahet sellel, mis on Jumalalt ja mis on meist endast. Vaatame ühtlasi, kuidas kasvatada usku, et Jumalalt kuuldu tegudesse panna. Räägime prohveteerimisest, tarkusesõnadest, tervenemisest, tunnustähtedest ja imedest.

Kurt(Saksamaa) - mees, keda ei saa raamidesse panna ja kes on alati muutustes ja edasi liikumas. Õnnelikult 25 aastat abielus Corneliaga ja see koosveedetud aeg tundub nagu üks imeline hetk. Koos kasvatame 4 poissi vanuses 13-22, kelle keskel on üks eriline 17-aastane tüdruk. Meile kõigile meeldivad seiklused, tegevused vabas õhus ja reisimine ning meie teenistus seoses noorte inimestega üle Euroopa (www.juropa.net). Rajasime Austrias vahemikus 1986-1998 noorukite teenistuse ja alates 1999 oleme juhtiv rahvusvaheline noortevõrgustik nimega Juropa. Nende tegevuste kaudu oleme loonud kontakte suurepäraste Eesti juhtidega ja organiseerinud koos mõningaid treeninguid.

Etteaste tutvustus

"Mina olen" Mitte minu tegemised ei kujunda mind, vaid minu olemus määrab minu teod. Asume koos teele ja õpime sukelduma Piibli lõpmatusse varaaita. Need, kes õpivad Piiblit avastama, õpivad tundma enda sisemist inimest ja kogu maailma. Saad teada erilisest "võtme-meetodist", mis aitab piiblitekste uurida. Meeskonnamängu abil teeme asjad veel konkreetsemaks ja üritame kogeda piibellikku tõde.

Etteaste tutvustus

Olen tänulik, et saan PP seminaril jagada sõnumit Kristusest kui mustermehest. Arvan, et millega iga mees maadleb on see, et kõik mehed otsivad enda identiteeti oma tegevusest. Ehk siis kui ma teen äri, siis ma olen ärimees; kui mul on lapsed, siis ma olen isa; kui mul on girlfriend, siis ma ei ole single; kui ma oskan hästi jalgpalli mängida, siis ma olen profisportlane....Aga mis saab siis kui mult võetakse mu tegevus – kes ma siis olen? Tahan rääkida mehe identiteedist, kes me oleme? Kelleks on meid loodud? Kelles me oleme uuesti sündinud? Milles peitub meie identiteet, sõltumata meie tegevusest? Tahan vaadata koos meestega, kelleks meid alguses loodi ja milles peitub meie identiteet? Kui me seda teame, siis sellest voolab välja ka meie tegevus.

Armastan elu kõiges selle värvides. Ma naudin suhtlemist inimestega ning selle käigus ehk aidata neil näha erinevaid võimalusi ja potentsiaale mis neil on. Usun, et meil kõigil on õppida teine teiselt midagi....see teebki elu põnevaks.

Etteaste tutvustus

Räägime suhtest Jumala, enda ja poistega. Sellest, mis on kõige tähtsam, kuidas saavutada ja hoida tugevat suhet Jumalaga; sellest, kuidas olla endaga sõber ja kuidas käituda/suhelda/olla suhtes poistega.

Allan Kroll on 37 aastat vana. Ta on 10 aastat abielus olnud ja tal on 6-aastane tütar Nathaly. Viimased 17 aastat on ta õpetanud Jumala sõna kogudustes, piiblikoolides, konverentsidel, üldhariduskoolides, kristlikes raadiojaamades, vanglates jne. Allan on töötanud ka koolitajana, tõlgina ning teeninud kogudust abipastorina. Praegu töötab ta Tallinna vanglas ning Rahumäe ja Rapla arestimajas kaplanina.

Etteaste tutvustus

Suurem osa kristlastest usub, et me elame lõpuaegadel. Samas õpetatakse sellest teemast kogudustes kahetsusväärselt vähe. Lõpuaegade sündmustega seostuvad sageli meie jaoks sageli ainult katastroofid, häda ja viletsus. Paljud usuvad, et meid ootab ees suur vaimulik languseaeg ning selleks ajaks kui Jeesus tagasi tuleb, on meid järel ainult käputäis. Mina usun, et Jumalal on lõpuaegade jaoks auline ja võimas plaan. Selle seminari käigus on meil võimalus heita pilk Jumala kalendrile.

Tere olen Mairo! Olen elukutseline muusik ja sellega teenin ka elatist! Praegu on mu suurim ootus ja unistus ühendada kirik ja muusika nii suurel määral, kui võimalik! Käin Tallinna Elav Kivi vabakoguduses ja ootan huviga, mida Jumal tahab seal toimetada ja mis rolli mina seal kandma pean! 

Etteaste tutvustus

Oma seminaris tutvustaksime ülistuse erinevaid aspekte: Mis on ülistus? Mida Piibel ütleb ülistuse kohta ehk mis kõik on Jumala Sõna järgi hea ülistus? Räägime konkreetsemalt ka ülistusmuusikast: koosseisudest, dünaamikast, lugude ülesehitusest ja sellest, kuidas oleks parem tõlkida võõrkeelseid ülistuslaule. 

Etteaste tutvustus

Seminaril räägime igas mõttes vilja kandmisest: Ja piibel on seda piltlikult avanud nii läbi looduse, loovuse ja lootuse. Jumal tõesti ootab oma rahvalt Vaimu vilja: armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust, enesevalitsust (Gal.5:22,23). Vaimu vili on Jumala iseloom, koos Temaga elades on võimalus kõigest sellest osa saada.

Mis on kristlase väärtus?

1. Väärtus on see, et on mõtestatud elu maa pääl ja ka "igavene elu".

Ma olen uskuja/usklik, kes on väga õnnelik, et ta saab järgida oma Päästjat, Jeesus Kristust. Ma omandan magistrikraadi äri valdkonnas ja oman veel omajagu muid huvisid, nagu ajalugu, religioon, bioloogia, geoloogia jne. Ma olen alati uskunud, et Jumala Sõna on tõde ja selle tõttu olen ma õppinud rohkem teaduse ja Piibli kohta, et selle tõe kohta rohkem teada saada. Seepärast viin ma läbi seminare teemadel Loomine vs. evolutsioon, Teadus vs. religioon, Piiblitõed ning veel muudel teemadel.

Etteaste tutvustus

Antud seminar ei ole tõelise teaduse vastu, see lihtsalt näitab kuidas saab Piiblit uurida ja leida, et tõeline teadus toetab Piiblit ning et tõeline teadus peaks vastu seisma rumalatele ideedele, mida mõned inimesed kasutavad, et õigustada Jumala-vastast ühiskonda. 

Etteaste tutvustus

Juba Jeesuse ajal said need kes arvasid, et nad on väga õiged ja pühad Jumala ees, Jeesuse kõva kriitika osalisteks. Samas andis Jeesus mitmetele tolleaja patustele, peale nende “väikest” meeleparandust, palju lootust seoses taevasse saamisega. Kes siis ikkagi on need, keda Jumal ära päästab? Kui tahame Teda rohkem oma ellu, siis mida peaksime tegema-millised olema?

Mis on kristlase väärtus?

Kristlase väärtus ilmneb selles, kui palju on keegi suutnud oma elu Jeesusele allutada!

Olen muusikalise kõrgharidusega ja aastaid töötanud laste viiuliõpetamisega muusikakoolis. Samuti on pikaajaline praktika improviseerimisel ülistusbändides. Olen mänginud koos selliste nimedega nagu Todd Davidson, YAB, Andrus Lukas jt ning olnud kaastegev erinevatel kristikel konverentsidel.

Etteaste tutvustus

Improvisatsioon ei ole raske, piisab kui osata mängida oma instrumendil lihtsamaid heliredeleid. Seminaril õpime improvisatsiooni erinevaid võtteid, analüüsime lugude harmoonilist plaani, et osata ennast sinna sobitada ja püüame haarata lugude terviklikkust, et mõsita millal on hea mängida ja millal mitte. Palun kõigil osalejatel kaasa võtta oma instrumendid.

Valge Roosi Vennaskond on HIV-ennetusprojekt, mis tegeleb väärtuspõhise ennetusega koolinoorte seas. VRV eesmärgiks on alternatiivse moodulõppe ja isikliku eeskuju kaudu aidata Eesti noortel oma elus häid ja ennasthoidvaid otsuseid teha.

Etteaste tutvustus

Iga noor seisab päeavast-päeva silmitsi mitmete valikutega. Tihti ei panda tähelegi, mis tagajärgi mõni endaga kaasa toob, kui ühel hetkel avastatakse ennast sõltuvusest, millest väljapääsemine tundub ülimalt keeruline kui mitte võimatu. Võtame aja, kus mõtleme ja arutame põhjuseid, miks langetakse sõltuvusse (mis mõjutavad meie otsuseid?)Kuidas sõltuvusi vältida? Kuuleme elulist lugu noorest, kes on välja tulnud alkoholi ja narkootikumi sõltuvusest. Kuidas ta sellest vabanes ja palju muudki juba sõltuvuste loengus!

Olen 47 aastane, kristlikus kodus kasvanud, isiklikult Jumalaga koos käinud üle 30aasta. 27 aastat abielus, 3 täiskasvanud tütre ja 1 poja ema. Jumal, Tema Sõna, Tema ligiolu ja teenimine on olnud peamiseks tõukejõuks mu elus; suur roll on muusikal – nii klassikalisel, jazz kui ka ülistusmuusikal; tähtsad on olnud inimsuhted - paarisuhte ja pereteemad; noored, nõustamine ja hingehoid. Praegu töötan Avatud Piibli Ühingu tegevjuhina ning Nõmme BK-s abipastori kohustes.

Etteaste tutvustus

Piibliloputus – keegi kunagi ütles, et kristlasi süüdistatakse selles, et teeme inimestele ajuloputust – ja see on tegelikult õige. See on „loputus“, mille muutused ei ilmne ainult mõtteviisis, vaid palju sügavamal ja pikemalt…Kuidas Piibel võib meid „loputada“, kuidas sellesse minna, miks peaksime seda igatsema, kui palju suudame tuvastada viise, kuidas Piiblit lugeda jm … neid asju tahaks käsitleda nii nagu Vaim annab.

Oled sa kuulnud ansambel D-duuri laulmas? Tegu on muusikat armastavate inimeste kooslusega, keda ühendavad ka sõprussidemed. Koos musitseerivad Hellevi Nõmmik, Ülle Ploompuu, Madli Vahtramäe, Allan Jallai, Toomas Lukk ja Indrek Ploompuu. Oma esinemistest, mõtetest ja tegemistest räägivad nad ise lähemalt.

UM: David Walters, palun rääkige meile kõigepealt natukene endast ja ka sellest, kuidas te saite päästetud?

DW: See on väga pikk lugu, aga ma teen väikse kokkuvõtte. Ma kasvasin üles roomakatoliiklasena. Kui ma sain vanemaks ja astusin lennuväkke, siis oma sekulaarsest religioonist ma kinni ei hoidnud. Mu isa oli juut ja mu ema oli katoliiklane. Nad olid nimekristlased. Üks mu sõber oli agnostik. Temast sai kristlane. Ta rääkis mulle muutusest, mille ta läbi tegi ja kutsus mind kogudusse. Ma läksin. Aga ma ei saanud aru millestki, mis seal toimus. Üks mees tuli minuga päästest rääkima, aga ma vastasin talle, et mul pole seda vaja, ma olen juba katoliiklane. Aga ta esitas mulle väljakutse ja palus mul tagasi tulla. Ma läksingi. Ja ma vist sain päästetud. Ma tõesti enam ei mäleta väga täpselt, kuidas see toimus, sest sellest on nüüd juba möödas 40 aastat. Siis ma sattusin tegelema üks-ühele evangeeliumi kuulutamisega. 10 aastat hiljem sain ma Püha Vaimuga täidetud. See muutis mu elu totaalselt, sest siis ma hakkasin jutlustama ning paari aasta pärast astusin täisajaga teenistusse.

Me elame põneval ajal. Ilm on hukas ja inimesed on nagu arust ära. Kuidas sellises olukorras oma igapäeva asju seada?

Vanasti tähendas ilm kogu maailma, täna kasutame seda palju kitsamalt. Ilm tähendabki pigem kohalikke ilmaolusid – sademeid, tuult ja õhutemperatuuri. On see kliima külmenemine või soojenemine, ei tea, aga tavapärast nelja aastaaega päris vanal moel ju enam pole.

Me valutame südant Eestimaa tuleviku pärast. Räägime suurtest numbritest, mis näitavad noorte inimeste väljarännet maailma eri paikadesse. Numbrid kõnetavad meid. Me muretseme, et paljud lähevad ära. Aga noori äraminejaid on veel. Ja nendest me ei räägi ega otsi konkreetseid lehendusi. Kuigi lahendus on lähemal kui Austraaliasse sõitnute tagasimeelitamiseks tehtav.

Aga teeme ühe väikese mõttemängu. Me oleme kõik ju kunagi kooli lõpetanud. Mõelgem hetk oma klassikaaslaste peale. Mõelgem, kui mitu neist on elavate hulgas ja kui paljud on lahkunud. Lahkunud elavate hulgast. Kui kooli lõpetamisest on möödunud viiskümmend aastat, siis teatud lahkunute hulk on meie meelest ju elu normaalne osa. Kui aga uurida suremust nende noorte hulgas, kes näiteks seitse aastat tagasi gümnaasiumi lõpetasid, siis need numbrid võtavad meid tõsiseks. Ja see ongi, millele tahan meie mõtted täna suunata.

Suremus noorte hulgas, eriti noorte meeste hulgas, on kõrge. Surma põhjustavad uimastitest ja alkoholist tekkinud erinevad haigused, õnnetused. Surevad noored, kelle elu jääb elamata. Elamata seetõttu, et me arvame teadvat, kuidas elada. Iseenese tarkus on isekuse tunnus. Isekusega teeme iseendile haiget, kaotame lähedased. Isekus ei ava uute võimaluste uksi. Isekus viib üksindusse ja surma.

Kui mõtleme korraks nendele emadele-isadele, kelle pojad või tütred on uimastitevõrgus. Milline valu ja mure, lootus ja lootusetus on nendes peredes, kui su oma laps sind paljaks varastab või petab, kui tema keha on ikka seesama, aga mõistus ja käitumine totaalselt muutunud, kui ta su silme all hääbub ja sureb. Mure ja südamevalu suurust ei oska me kõrvalt hinnatagi. Ja kui see kõik lõpuks lõppebki surmaga, siis küsimused, miks just minu lapsega nii juhtus, jäävad vastuseta üles.

Tänavune Jeesuse Kristuse ülestõusmispüha jääb märtsi lõppu. Meie astronoomilise kevade algus jääb praktiliselt samasse aega. Pärast külma ja pimedat talve ihkab hing kevadetuult ja kõrgemat taevast, silm rõõmutseb võrsuvast rohelusest. Rahvasuu nimetab ülestõusmispühi kevadpühadeks, mitte seepärast, et need meie laiuskraadil ongi kevadisel ajal, vaid tähenduse pärast. Kui me kevadel seemne mulda paneme, siis ootame selle võrsumist ja rõõmustame uue elu üle. Sest kogemustele tuginedes me teame - kui juba on võrse, siis tuleb ka õitseaeg ja vili.

Jeesuse Kristuse surmast ellu astumine tundub karmima loona. Ristilöömine, surm. Jeesuse piinad ja tema lähedaste kaotusevalu on meile inimlikult mõistetavad. Tegelikult pidi see olukord Jeesuse lähedastele lisaks kaotusevalule veelgi pingelisem olema - nad olid Jeesust tema elupäevil nii lähedalt näinud, et nad teadsid, et Ta tõesti on Jumala Poeg. Ja selle kõrgema staatuse pärast ei mõistnud nad, miks Jeesus ei kasutanud oma jumalikku väge ja ei alistanud oma hukkajaid. Veel Ketsemani aias ravis või tervendas ta oma kinnivõtjate hulgas ülempreestri sulasel mõõgaga maha löödud kõrva tagasi. Järelikult Tal oli vägi, ometi ei kasutanud Ta seda iseenda kaitseks. Ja kuigi Jeesus oli oma jüngritele kolm korda kuulutanud, mis lähipäevadel toimub, kuidas ta surmatakse ja seejärel üles äratatakse, ei suutnud jüngrid kainelt ja arvestavalt ja mõistvalt käituda. Nad ei saanud inimlikult aru, et Jumala plaani kohaselt pidi Jeesus minema alla surmavalda, et võita surm ja patt ja vabastada inimkond vaimulikust surmast, mis on väärtegude vältimatu tagajärg. Ja eks samamoodi inimlikult ei mõista meiegi täna kõike Jeesusega seonduvat. Ehk seepärast ongi Jeesus mitmeid kordi oma tegevuse ja sõnade kaudu toonitanud, kuivõrd tähtis on uskuda – kui usud, siis saad.

Mulda pandud nisuiva sureb, et uus elu saaks tärgata. Kes kartuleid on sügisel põllult võtnud, need on ka oma silmaga näinud tohletanud vana kartulit uute kartulite pesakonnas. Üks on vanale surnud, et uus saaks alata. Jeesus suri selleks, et meie, inimesed, saaksime uuesti alata. Ja just seepärast on ta ülesäratatu. Seepärast on Jeesuse haud tühi. Rehabilitatsioonikeskuses Lootuse Küla võib kuulda liigutavaid lugusid nendest emadest, abikaasadest, õdedest-vendadest, kes nähes oma lähedaste tagasitulekut ja vaimset ärkamist, pöörduvad tänus ja kiituses Jumala poole. Kui need lähedased pole suutnud oma inimlike pingutuste ega arstirohtudega oma armsaid sõltuvusest päästa ega ellu tagasi tuua, siis Jumal, kelle läbi see muutumine toimub, annab reaalse - silmaga nähtava, käega katustava elluärkamise. Nii nagu taim hakkab mullast võrsuma, nii hakkab ka inimese uus mina võrsuma, tärkama, kasvama.

Jeesus on ülestõusnu. Jeesus võitis surma. Uuest Testamendist loeme, et ülesäratatuna või ülestõusnuna oli ta keha muudetud. Jeesus kohtus mitmeid kordi oma järgijatega ja lahkus hiljem kõigi silme all taevasse, Jumala juurde, meile asemeid ettevalmistama. Ta ei surnud ära, Ta on siiani elav, Ta elab ka täna ja on ka täna reaalne. Ka täna, istudes Jumala paremal käel, kostab Ta meie eest. Temaga saab veel lihtsamalt suhelda kui nende lähedastega, kes Eestimalt näiteks Autraaliasse kolinud on. Me ei pea ajavahega arvestama, me ei pea omama skyipi või mobiili, me võime iga kell ja igas kohas isiklikult Jeesusega vestelda. Jeesus on tänagi elude elustaja, muutja. Aga ainult juhul – kui me seda tahame.

Jeesuse ülestõusmispüha on rõõmupüha. Kevadpüha, mil me kodus ka värvilisi mune koksides tunnistame, et elu saladus on ime, mille algus ja lõpp on Jumalas.

(Autor on Raadio 7 peatoimetaja. Tekst on ilmunud ka väljaandes "Sõna tänaseks päevaks")

Kui muuhulgas homopartnerlust lubav kooseluseadus vastu võetud saab, viib see lähiaastatel abielu mõiste ümberdefineerimiseni ja samasoolistele lapsendamisõiguse andmiseni, ennustab Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar Postimehe arvamusportaalis.

Mida te arvate Michali kooselu seadustamise ideest tervikuna? Mis on pakutud ettepanekute paketis kõige kiiduväärsem, mis aga paneb enim muretsema?
Ma arvan, et Michalil ja justiitsministeeriumil pole eriti valikuid. Õiguskantsleri märgukiri paneb neile kohustuse küsimusega tegeleda. Laiemalt on selle taga Euroopa Liidu ja homoringkondade surve.
Kõige kiiduväärsem on, et kontseptsiooniga ei muudeta abielu põhimõtteid. Kõige murettekitavam on, et püütakse läbi suruda seadust, mis on oma olemuselt paljudele moraalselt vastuvõetamatu. Mina ei saa aru, kuidas toetab see seadusemuudatus meie põhiseaduslikku aadet – rahvuse püsimist läbi aegade.
Kas abielu kõrval tuleks seadustada ka kooselu, arvestades muuhulgas selle de facto suurt populaarsust? Miks?
Abielu kõrval on väga mitmeid kooselu vorme. Näiteks Grüned leiavad mõnel pool, et tuleks legaliseerida seksuaalsuhted lähisugulaste vahel. Tekivad esimesed mitmikkooselu registreerimised. Olen lugenud argumentatsioone, et kokkuleppel võiks ka pedofiilia olla aktsepteeritav.
Inimeste surve piiride avardamisele ja hävitamisele tundub olevat lausa piirideta. Seadusandlus võiks lähtuda ideaalidest, mitte inimeste eluviiside õigustamisest.
Kui rääkida homopartnerlusest, siis kas Michali pakutu võib olla mõistlik kompromiss kahe suundumuse – konservatiivse ja liberaalse – vahel, mille võiks ka ellu viia?
Konfliktiteoreetiliselt on kompromiss sageli ainus võimalus edasiliikumiseks. Kompromissi häda on, et see ei rahulda tegelikult kedagi. On asju, millega ei kaubelda – nagu näiteks loodusseaduste kehtimine ja püsiväärtused.
Kui reaalseks peate, et kava umbes taolisel kujul ka seaduseks saab ja sealjuures näiteks kirikuringkondade toetuse leiab?
Põhjamaade kogemuse põhjal võime öelda, et kui see saab seaduseks, siis lähiaastatel viib see abielu mõiste ümberdefineerimiseni ja samasoolistele lapsendamisõiguse andmiseni.
Mina olen mures mõrade pärast Eesti põhiseaduse autoriteedis ja riigi usaldusväärsuses. Seadusemuudatuse moraalsed alused on suurele osale Eesti rahvast (väidetavalt kõrgema võimu kandjale) vastuvõetamatud. Pinged, lõhed ja ükskõiksus ühiskonnas kasvavad. Milleni see konkreetselt viib, ei tea täna keegi. Kuigi ajaloost saab mõndagi õppida.
Mis kirikuringkondi puudutab, siis homoküsimus lõhestab kirikuid üle maailma. Ei maksa levitada väärarvamust, et ainult kirikud on kõnealuste seadusmuudatuste vastu. Kirik on lihtsalt üks väheseid, kes häält julgeb teha. Mina olen lootusrikas.

Allikas: postimees.ee

Eelolev suvi annab erakordse võimaluse Eestimaa kristlastele tulla oma rahva keskele ja näidata Kristust, kes on meie elu keskmes. See on erakordne võimalus – kui tagasi vaadata meie viimasele kahele aastakümnele, siis pigem on ikka teised kirikud ja kogudused aidanud nii meie kristlasi kui Eesti inimesi üldiselt – küll majandusabiga, küll teabe ja oskustega ja nemad on ka aktiivselt Jumala Sõna kuulutanud.

Aasta vaimulik, Pilistvere kiriku diakon Hermann Kalmus rääkis, et kuigi kirik ei saa käia ühiskonnaga sama jalga ega lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond, peab ta inimesega rääkima aastal 2012 ehk tänapäevases keeles.
 

Palju on räägitud sellest, et kirik peaks olema rohkem avatud ja kaasaegsem. Kalmuse hinnangul on kirikus kindlasti tarvis muutusi, aga seejuures ei saa lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond.
«Kirikut saab mõista ainult seestpoolt, nii nagu parlamendi tööd saab lõpuks mõista parlamendis olles või ettevõtte juhtimist saab mõista ettevõttes ise kogemust omades,» rääkis ta. «Pilk väljastpoolt on alati oluline ja kirik kuulab seda.»
Kalmus rõhutas, et kui kirik peab kuulama, mida ühiskond ütleb ja ette heidab, siis selles, kas etteheidete pinnalt tuleks kohe muutusi rakendada, ta kahtleb.
 

«Ühiskond käib ühte jalga ja kirik käib alati natukene teist jalga,» sõnas ta. «Läbi ajaloo on nii olnud ja lõppkokkuvõttes on see alati osutunud positiivseks, et kirik võtab niipalju hoogu maha kui võimalik ja läheb muutustega kaasa vaikselt.»
Diakon lisas, et tegelikult on kirik olnud kogu aeg muutuses.
«Mina olen noorem ja teen asju noortepärasemalt, kuid mõni vanem vaimulik mõtleks, et see nüüd küll päris õige ei ole,» tõi Kalmus näiteks. «Teemad, mida mina noorteõhtutele toon ja kuidas küla keskel toimetan, tekitavad kindlasti mõnes vaimulikus küsimuse, miks ma sellega tegelen.»
 

Kalmuse hinnangul on Pilistvere kogudus väikese koha kohta suhteliselt tegus. Ta korraldab seal noorteõhtute näol aktiivset noortetööd.
«Toimuvad koolitused, mis varieeruvad enesemotivatsioonist kuni rahaküsimusteni, et anda inimestele hakkamasaamist ja mõistmist selles maailmas, et neil oleks julgust ja selgust teha otsuseid,» seletas Kalmus.
 

Küsimused, mida kirikus käsitletakse, ulatuvad seksuaalõpetusest, alkoholismist kuni müügikoolitusteni. «Meil on sotsiaalne ettevõtlus - «Ingli» kohvik, kus noored saavad teenida oma noortetööle raha,» tõi ta näitaks.
Kalmus lisas, et on üritanud külaelule kaasa aidata, tehes talguid, tegeledes haljastusega, asju parandades jne.
«Kirik on praegusel ajal liiga endasse tõmbunud. Meil on oma traditsioonid, aga reaalne töö inimestega, nende muredega... kui inimene on näljas, siis tuleb mõelda tema näljaprobleemi lahendamisele, kui inimene on paljas, tuleb mõelda tema riietuse peale,» seletas ta. «Ainult Piibli tsiteerimine siin ei aita.»
 

Kalmus ütles, et kirik peab endalt küsima ja ka küsib, kuidas selle olukorraga toime tulla.
«Kas siin on põhjust ilmaliku ühiskonnaga sama jalga käia? Mina arvan, et Eesti abielude, üksikemade, isata kasvavate laste ja välismaale kolimise statistika näitab, et võibolla rohkem pole põhjust järele mõelda mitte kirikul, vaid ilmalikul ühiskonnal,» ütles Kalmus. «Kas ilmaliku ühiskonna kaasatormamine kõikide muutustega on toonud rahu ja õnne?»
Rääkides kiriku avatusest, rõhutas Kalmus, et Eestis ei ole ühtegi suletud kirikut ja nende töös saab kaasa lüüa. Kuidas muuta kirik inimesele ligitõmbavaks?
«Inimese silma järele jooksmine... kahtlen selles,» jäi Kalmus skeptiliseks.
Ta lisas, et meediakampaaniad oleksid ressursi raiskamine. Kirikutes korraldatakse küll kontserte, kuid diakoni sõnul sinna kõik popkontserdid ei sobi.
 

«Näiteks ilmselt ikka Lady Gaga ei tule Eestis kirikusse esinema, aga inimesed, kes austavad kiriku reegleid, on tulnud ja saavad ka edaspidi tulla,» rääkis ta, lisades, et ka seejuures on oht, et tullakse kuulama ainult esinejat, kuid huvi kiriku vastu jääb väikeseks.
Samas nentis Kalmus, et kui kirikuga aktiivselt seotud inimesi on vähemaks jäänud, peab kirik endale esitama küsimusi ja leidma vastused, mis oleksid vastused tänapäeva inimestele tänapäevastes olukordades tänapäevaste murede ja rõõmude keskel.
«Meie peame rääkima inimesega aastal 2012, mitte mingis muus ajas,» kinnitas ta. «Meil on minevik ja väärtused, aga me kõnetame ikka inimest, kes mõistab seda keelt, mida ta on õppinud.»
 

Allikas: www.postimees.ee

{jathumbnail off} Aastast aastasse otsime me kvaliteetseid vabatahtlikke. Me oleme väga elevil, kui leiame mõne, kes väga armastavad tudengeid liituvad meie meeskonnaga. Aga kohe üldse ei suuda ma taluda seda, kui vabatahtlikud lahkuvad teenimistööst. Miks vabatahtlikud lahkuvad noortetööst? Nad lahkuvad sageli järgmistel põhjustel:

Ühendus

Noortetöö tegijad lahkuvad, kui neil ei ole isiklikku seost juhiga. Sel põhjusel on väga tähtis meie kui juhtkonna jaoks mentordada vabatahtlikke. Me ei saa mõelda neist kui töömesilased. Me ei peaks olema ainult sõbrad vabatahtlikele, vaid ma arvan, et on oluline ka aidata neil kasvada vaimselt. Nad valavad oma elu tudengitesse, on loogiline, et meie teeme seda sama nende eludesse.

Vale missioon

Täiskasvanud vabatahtlikud, kellede arvates on nende töö nõuda reegeleid, ei mõista noorte juhendamise missiooni. Nad arvavad, et me ei tee oma tööd, kui noored saavad "teha mida nad tahavad". Seega on nad pettunud, kuna neile tundub, et nemad ainsana nõuavad reegleid. Ole kindel, et su noortetöö missioon on läbipaistev; treeni ja juhenda oma vabatahtlike tudengeid armastama, hooli nende vajadustest ja toeta neid Jumala sõna järgimisel.

Vale inimese teenimine

Mulle meeldib küsida vabatahtlikelt, "keda sa teenid?" Vastused on alati huvitavad. Ma kuulen sageli, "Ma olen siin selleks, et teenida noortejuhti-pastorit." Ma palun, et sama küsimusele vastaksid noorsootöötajad ja nad arvavad, et vabatahtlikud on siin tudengite teenimiseks. Suur ebakõla. Me peame aitama meie vabatahtlikel mõista, et me tahame neile luua suhteid tudengitega, mis viivad nende tudengite elud muutustele. Me võime pettuda vabatahtlikest, kui nad kunagi räägi tudengitega või ei küsi kunagi tudengitelt küsimusi. See frustratsioon on ilmne ja vabatahtlikud arvavad, et nad on teinud midagi valesti. Nii nad üritavad teha rohkem tööd, et teenida noortepastorit aga noortepastor pettub üha enam. Peagi avastame, et me ei taha teha koostööd. Ole selge oma ootustest täiskasvanud vabatahtlikele. Koolita neid, kuidas luua suhteid. Kui sa oled oma täiskasvanud vabatahtlikega "samal lehel", siis nad jäävad.

Tõlge Evelin Tamm ja Helari Hellenurm

Artikli autorist

Minu nimi on Doug Franklin ja ma teenin noortetöö tegijaid läbi organisatsiooni LeaderTreks. Ma armastan noortetööd ja inimesi, kes selles teenimistöös kaasas on. Ma töötan imelise meeskonnaga luues vahendeid ja uurides võimalusi, et noortetöötegijad arendaksid tudengitest välja uued noortejuhid. Ma tahan mõjutada noortetöötajaid, et nad esitaksid tudengitele väljakutseid ja valmistaksid neid juhtimistööks Jumala kuningriigis.

Rohkem Doug Franklin'i artikleid või külasta veebi www.dougfranklinonline.com/

Eetika lektor, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelse Alliansi ja Eesti Bioeetika Nõukogu liige Meego Remmel leiab, et ajakirjas Journal of Medical Ethics avaldatud suurt poleemikat tekitanud lugu «Sünnitusjärgne abort: miks peaks beebi elama?» on filosoofiliselt provokatiivne artikkel.

Tegemist on filosoofiliselt provokatiivse artikliga. Kõik on loogiline. Eetiline argumentatsioon jätkab modernistlikku lähenemist, et inimeseksolemine ja sellest tulenev inimväärikus on vaid inimeste endi vahelise kokkuleppe küsimus. Nii võib kellegi inimeseks või mitte-päris-inimeseks olemise piiri venitada. Näiteks, nagu natsiaegsel Saksamaal. Hiljem, tõsi, tunnistati taoline tegevus inimsusevastaseks.
ÜRO kiitis heaks Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, mille järgi kõik inimesed sünnivad teatud inimväärikuse ja õigustega, millest esimene on eluõigus. Sellest tulenevalt on teistel inimestel ka kohustus seda väärikust ja neid õigusi kõigiti kaitsta. Nii on tänapäeval mõeldamatu, et vastsündinud lapsi tapetakse, nagu seda näiteks antiikajal tehti.

Varakristlik kirik tõi antiikmaailma imago dei veendumuse, mille järgi kannab iga inimene endas Looja näolisust. Nii hakati taunima laste tapmist ühtviisi enne ja pärast nende ilmaletulekut. Inimlaps on inimlaps.

Tänases Eestis kehtib õiguskantsleri sõnul (Eesti Kirikute Nõukogu järelpärimisele) konstitutsiooniline kaitse ka loote kui inimese elu õiguse suhtes. Lihtsalt olevat ühiskondlik kokkulepe, et kuni 12. rasedusnädalani võib ema lapse elu üle otsustada. Eetiliselt edasi mõeldes tekib õigustatud küsimus: kes ütles, et 12. nädalani? On (ka Euroopa) riike, kus see piir on tõmmatud hoopis teisiti ja mujale.

Võrdluseks on sarnaselt küsitav: kes ütles, et pedofiilia piiritähiseks peaks olema Eestis nimelt 14-aastane laps? Küsimata tolle problemaatilise artikli autorite motiive, võtaksin seda teksti nagu Jonathan Swifti 1729. aastal kirjutatud skandaalset ettepanekut Iirimaa vaesunud perede laste kohta, keda vanemad võiksid igal aastal elule sünnitada, et need siis jõukamatele hõrgutavate liharoogade valmistamiseks maha müüa. Swift kinnitas, et see edendaks Iiri majanduselu, pereväärtusi, inimeste õnnelikkust...

Ainus erinevus on selles, et toona sai igaüks aru, et tegemist on satiirilise irooniaga selle kohta, kuidas toona vaeslapsi koheldi. Tänapäeval võidakse aga taoline artikkel tõsimeeli argumenteeritud teadustööna avaldada. Eestimaal võiksime siiski süütalastepäevani järelemõtlemiseks aja maha võtta. Viimselt pole küsimus selles, kuhu tõmmata oma laste tappalubamise piir. Küsimus on selles, kes me üleüldse oleme ja milleks meile lapsed?

Allikas: www.naine24.ee

Alliansspalvenädala ainetel

 1Korintose 15:51-58

„Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud:
“Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit?
Surm, kus on sinu astel?”

Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“

Paulus ütleb, et ta avaldab meile saladuse, müsteeriumi. Uues Testamendis on müsteerium tõde, millest inimestena pole võimalik aru saada oma intelligentsile toetudes. Mõtlemise tulemusena. See on avalikustatud prohvetliku sõna kaudu. Me kõik sureme ühel päeval. Kristlase lootus surmaga silmitsi seistes ei ole inimlik. Meie lootus põhineb Jumala tööl ja tõotusel. Me vajame uuendatud silmi, et seda näha ja aktsepteerida.

Vahel tundub, et tänapäeval pole need küsimused enam olulised. Need, millega pöörduti Jeesuse poole või mille üle juurdles apostel Paulus. Kas keegi küsib täna veel: Mida ma peaksin tegema, et võiksin igavese elu pärida? Minu juurde tulevad inimesed tavaliselt palvetama majandusliku olukorra pärast. Seda üllatavam oli vana aasta sees kuulda tuntud telemehe, Vahur Kersna intervjuusaadet, Tuled akendes, kus ta küsis Ruhnu luteri kiriku eaka vaimuliku, Harri Reinu, käest: „Kuidas ma peaks elama, et ka minu silm oleks 85 aastaselt niisama selge nagu teil?“ Tõepoolest – need olid uuendatud silmad. Need polnud vana mehe elutööst väsinud silmad. Käed olid vana mehe omad, ristatud sõrmed kanged ja kõverad, kuid silmad särasid. „Tuleb pühenduda süvapühendumusega end Jeesuse kaudu Jumalale. Siis on kõik hea,“ vastas ta ja üle näo valgus õrn naeratus.

See on mu kõige selgem kogemus möödaläinud aastast -  meie aja eesti inimesed otsivad igavest elu. Inimesed igatsevad taeva järele – oma südames eelkõige. Sest igapäevaelus on liiga paljugi põrgulikku. Apostel Paulus ütleb, et Jumal on saavutanud Jeesus Kristuse läbi võidu! (salm 57) ja ta tahab, et saaksime sellest võidust osa. Tänapäevases ingliskeelses piiblitõlkes kõlab 57. salm: „Surm on kaotanud lahingu.“ Justkui parastades, kasutab Paulus prohvet Hoosea aastasadade taguseid sõnu: „Surm, kus on sinu võit? Põrguhaud, kus on sinu astel?“ (13:14). Paulus nimetab surma astlaks pattu. See on surma relv. Patt hävitab inimese ja viib ta põrguhauda. Ristil kogu inimkonna patu pärast kannatades koges Jeesus läbi okaskrooni ja naelte patu piinu kõige otsesõnalisemalt. Saatan sandistab, patule inimest ahvatledes, inimese hinge ja ihu. Nii mõnegi inimese elu on pastu astlaga sõelapõhjaks torgitud. Kord ütles mulle üks kooli naiskolleeg, kellega juhtusime poekassa järjekorras kokku, kui ta oli võtnud pea kohalt suitsupaki: „No jäta mulle kasvõi ükski patt alles.“ Mina polnud talle ühtki sõna öelnud. Kuid hetkeline mõnu, millest minul kogemused puuduvad, hävitab aastatega inimese hingamisorganid. Kopsuvähi käes piinlevad inimesed teavad, mis on patu okkad, patu astel.

Seda teadis ka kuulus ameerika kantrilaulja Johnny Cach, kes elas tormilist elu. Võitles alkoholismi ja narkootikumidega. Kuid tänu oma naisele leidis ta surmast väljapääsutee, sest ta naine juhtis ta Jeesuse võidust osa saama. Möödunud aastal kinkis mu hea vend Meego Remmel mulle Johnny Cach’i viimase albumi. Need on tõepoolest selle mehe viimased laulud. Kui ma seda kuulasin, läbistas mind teadmine – see mees teab, kui küsib koos Paulusega omaloodud laulus: „Surm, kus on sinu võit! Surm, kus on sinu astel?“ Nagu Paulus kirjutab viimse pasuna hüüust, nii laulab ka Johnny Cach. „Kui ma kuulen pasuna häält, siis ei suuda haud hoida mu ihu kinni.“ See on ka selle albumi nimilugu.

Et surma üle võitu saada, pidi Jeesus kõigepealt patu üle võidu saavutama. Sellepärast tulebki Ülestõusmispüha nii ruttu pärast Suurt Reedet. Ristil võttis Jumala poeg enda peale karistuse meie pattude eest. Seaduses ette nähtud karistussurm oli kantud. Seega oli ka needus kõrvaldatud, mille meie sõnakuulmatus meie peale oli toonud. Niisiis, kuna seadus ei ole enam meie vastu, oleme vabastatud patust ja surmast. Kas sa tead, et võid Kristuse võidust usu läbi osa saada? Taastada oma vaimse ja ka füüsilise tervise mineviku andestamise kaudu, pääsedes Jumala armastusse. See parandab.

Ma kardan, et paljud küsivad siiski, mis reaalset tähendust sel on? Üks kõige tugevamalt mind mõjutanud raamat on Austria psühhiaatri Viktor Frankli „…ja siiski tahta elada.“ Raamatus kirjeldab ta lootuse, usu ja armastuse tähendust läbielatud natsi koonduslaagri kogemuse. Läbi isikiku kogemuse. Need, kel polnud lootust, lihtsalt hääbusid ja surid. Mitte ainult vaimselt, vaid füüsiliselt lõppesid ära. Ta kogeb imelist armastuse lunastavat väge, ajal, kui koos kaasvangidega koperdavad varahommikuses talves tööle minna. Ta teab, et seda ei saa temalt keegi ära võtta. See on väga sügavalt tema sees. Apostel Paulus kirjutab Teises kirjas korintlastele: „Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.“ (2Kr 5:4-5). Püha Vaim meie sees hoiab ülal meie lootust! Ja see pole tühiasi, vaid päris tõhus abinõu, et läbi selle elu võitlemiste säilitada lootust. See pole meie meeleolu küsimus, vaid Jumala ligiolu ja armastuse tõotus. Seda saame usus eneses kasvatada.

Tähistame ka täna Jeesuse ülestõusmise võitu! Tühi haud hingamispäeva hommikul on ka meie endi ülestõusmise garantii. Kristus äratati üles surnuist ihulikult. Muutused, millest Paulus räägib, ei hakka toimuma surma järel. Vaid siis, kui me oma patte kahetseme, neist loobume ning usus Issandasse Jeesusesse Kristusesse vastu võtame andestuse anni. Meie sisse tuleb Jumala Vaim, kes alustab oma taastamistööd meie ärarikutud elus. Taastama patu astlast läbitorgitud elu. Kuid asi pole üksnes meis. Jumal kaasab meid inimkonna taastamisse selle kõigis valdkondades. Nüüdsest muudetakse meid pidevalt, nii vaimselt kui ka moraalselt. See peab endas kaasama kõiki meie elu aspekte. Ja igavikus saavad ka meie ihud austatud – siis kui pasun hüüab ja me näeme Issandat palgest palgesse.

Juba ennetsiteeritud Vahur Kersna intervjuus Ruhnu eaka vaimuliku, Harri Reinuga küsis ta veel: „Kas te surma kardate?“ Ja õpetaja Harri Rein vastab: „Ei.“ „Mis juhtub siis, kui me sureme?“, küsib Kersna. „Juhtub see, mida ei oska sõnades väljendada. See on suur kirgastumine. See on nii püha ja nii ilus, et selle nimel tasub elada.“ Ja jälle tuleb ta näole õrn naeratusevine. Aastaid tagasi pidas too mees igal hommikul palvuse Ruhnu kirikus, hoolimata sellest, kas inimesi oli tulnud kaasa paluma või mitte. Tema jaoks oli oluline, et iglid olid kohal ja kuulsid. Selle kohta ütles Kersna: „See, mis te toona ütlesite, oli nii ilus, et ma olen hilisemas elus selle peale mõelnud.“

Minu Piiblis on ühe salmi juurde kirjas Heebrealastele kirjutatud „Ado salm“.  Ado Kaups oli pastor enne mind Kärdla koguduses. Tema järel ja temaga koos oli hea pastoritööga alustada. Noore mehena. Nägin ka tema elu lõppu. Pärast seda, kui tal diagnoositi vähkkasvaja, ta jõud kadus, kehakaal langes tohutu kiirusega. Ta kutsus meid perega enda üle 90aastase ema juurde, kus oli ka tema õde. Laulsime tema näpunäidete juhtimisel tema matuse laule. Ma pole kunagi midagi sellist kogenud. Narsime ja nutsime läbisegi. Meil oli tohutult lõbus, sest Ado oli meister hiiu huumorile. Aga meil oli ka tohutult kahju lahkumisest. See salm, oli üks Ado Kaupsi lemmiksalme Piiblis ja ma nägin, et see töötas tema elus ja isegi surma eel. Tema punetav nägu on mu silme ees, kui ta seda luges, et „saaksime julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks.“ (Hbr 6:18-20).

On tähtis, mille külge on meie hing ankurdatud. Kui sureliku külge siin maailmas, siis see hoiab meid kogu täiega enda küljes, suretab meid päev päevalt ja lõpuks viib meid endaga kaasa surma valda. Kui aga oleme kinnitanud oma hingeankru Jeesusesse Kristusesse, siis ihu läheb küll surma valda, kuid hing päästetakse Jeesuse Kristuse võidu läbi surma üle.

Kui olime väiksed, jäi mu õde väga raskelt haigeks. Kõrge palavik ei lahkunud. Arstid ei osanud aidata. Noorem õde lükkas ta pikali, sest ta oli jäänud lootusetult nõrgaks. Olime hirmul, et ta ei saagi terveks. Kui ema temaga rääkis, siis polnud Ethel lootusetu. Oli ta juba noorena oma elu teadlikult Jumalale andnud. „Ema, ära karda,“ ütles ta. „Kui ma suren, lähen ma taeva.“
Sellisena võidetakse.

Erki Tamm
pastor

allikas: http://www.kalju.ee/

Jaan Tammsalu, EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Taas on jõulud! Taas saavad paljud pühakojad pilgeni täis. Taas lauldakse seal vanu jõululaule ja kuuldakse tihedalt teineteise kõrval seistes ligi kahetuhande aasta vanuseid tekste Jumala Poja sünnist sellesse maailma. Kummaline, et maailmas, mis tuhandel erineval moel sunnib meid meeletu kiirusega kõike vana uue vastu välja vahetama, toovad tuhandeid aastaid vanad lood ja vanad laulud pühakodadesse jälle kokku nii palju inimesi.
Väike osa tuleb lühikeseks hetkeks, jääb seisma ukse lähedusse ja kui on kindel, et taganemistee on vaba, julgeb ka veidi ringi vaadata, kuulab natuke ja lahkub siis rutates – kirikus käidud! Suurem osa jääb kogu teenistuseks, lülitab mobiiltelefoni välja, kuulab, laulab kaasa ja mõtleb oma elurännakule, mõtleb palve ajal oma armsatele – ka neile, kes on kord olnud meie kõrval ja meie elu kaunimaks muutnud. Paljud leiavad sellest tunnist midagi sellist, et nad tulevad taas, vähemalt siis kui jälle on jõulud. Nemad ei kujuta ette jõuluõhtut ilma pühakojata, ilma nende vanade ja tuttavate lugudeta ja lauludeta, ilma orelihelideta ja küünlasärata.
Kõik ei peagi muutuma. Vähemalt vanades kirikutes. Midagi võib jääda, nii nagu ikka on olnud. Et isegi siis, kui sa pole vahepeal leidnud aega tulla, on pühakojas kõik nii, et sa ei pea muretsema – kas ma ikka saan siin hakkama, kas saan veel aru. Tunned kummalist kindlusetunnet, mis aitab olla just siin ja just praegu täiesti kohal ja sa tunned, et sinulgi on koht selles suures inimmeres, et sinagi oled siia oodatud. Kui vaatad oma ümber, näed vanu ja noori, näed neid, kes laulavad peast ja neid kelle silmad on laululehel. Näed neid, kes pühivad pisaraid ja neid, kelle silmis on rõõmu imelist sära. Jah, siia oleme oodatud kõik : vaesed ja rikkad, noored ja vanad, õnnelikud ja õnnetud, neid, kelle jaoks mööduv aasta oli edukas ja ka neid, kes tunnevad, et on milleski põhjalikult läbikukkunud. Küll on see hea, et keegi kord ehitas need pühakojad ja keegi on kandnud hoolt, et nende katused peaksid, praod seintes ja katkised aknad saaksid parandatud, et läbi paljude aastasade on meie eelkäijatel ja meil ja meie lastelgi võimalus tulla kasvõi kord aastas ja leida, et midagi selles meeletult tormavas ja aina muutuvas maailmas on kindlat ja muutumatut. Tänu neile 3,3 protsendile eestimaalastele, kes oma liikmeannetustega annavad suurima osa selleks, et meil kõigil on võimalik tulla ja taibata, et me ikka veel vajame oma kirikuid. Vajame kasvõi kordki aastas. Tänu neile, kes hoolivad, kes pole unustanud! 
Kord küsis üks neljaaastane andekas poiss oma vanaemalt telefonis: „Vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu hoidmine?“ Täna küsitakse  meilt: vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu jõulud – jõulukirik, jõululaulud, jõulurõõm? Paljud eestimaalased vajavad seda väga.  Seesama poiss, kelle maine elutee lõppes väga noorelt, küsis kord taas oma armsalt: „Vabandage palun, ega teil ei ole vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ Nendes jõuludes küsib meilt keegi, kes sündis esimesel jõuluööl hämartuulisesse maailma selleks, et olla valguseks, et hoolida, et armastada, et juhatada teed igavesse ellu; Tema, kel siia tulles ei olnud kohta üheski majas, küsib meilt: kas me leiame tema jaoks paiga oma mõtetes, elus? Vabandage, palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?
See sündis üle 2000 aasta tagasi. Vahel arvame, et meie elu, meie tulevik sõltub sellest, mis sünnib praegu; oleneb sellest, kuidas oleme hakkama saanud eile ja täna. Jõulud kõnelevad meile muust – sellest, et meie tulevik ja tänanegi päev võivad palju enam sõltuda sellest, mis on sündinud kaugete aegade taga. Eesti Vabadussõjast kõnelev film “Nimed marmortahvlil” tõi mõned aastad tagasi paljudeni teadmise sellest, kuidas enam kui 80 aasta eest läksid noored ja vanad sõtta, et kinkida meie väiksele rahvale parem tulevik – vabadus, emakeele säilimine, teadmine, et me pole armetud, jõuetud. Sügav kummardus tuleb meil tänutundes teha kõigile, kes on siis ja hiljemgi oma tervise ja elu hinnaga kinkinud meile paremat tulevikku. Kas suudaksime kujutada ette, milline oleks Eesti nüüd, kui aegade taga ei oleks olnud neid, kes uskusid, lootsid, armastasid?
Milline oleks aga maailm, kuhu ei oleks sündinud Jeesus? Meile püütakse selgeks teha, et tähtis on vaid see, mis on nüüd ja praegu. Jõulusõnum on aga Jumala käesirutus, armastuse ja halastuse puudutus igale meist kahe aastatuhande tagant. Siis sündis ühes vaikses Petlemma linnas midagi nii olulist, et selle sündimise järgi alustati kord uut ajaarvamist. Nimi Jeesus tähendab Issandat, vabastajat, päästjat. Tema on Jumala käesirutus meile meie tänasesse päeva.  Kuid kas meil, eestlastel, ei peaks olema oma usk, oma jumalad? Nii küsivad inimesed, kes ei kõnele eestimaise mobiiltelefoniga, ei sõida eestimaise auto või lennukiga. Nad lepivad välismaistega, sest need aitavad elu mugavamaks muuta ja on turvalised.
Kord kakstuhat aastat tagasi ütles ingel Petlemma väljadel kartlikele karjastele, kodutuilerändureile: „Ja vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale! Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Jeesus Kristus.“  Kogu rahvale, see tähendab kamulle ja sulle, kõigile meile. Kurvale ja rõõmsale, tugevaleja jõuetule, sellele, kellel on pere, ja ka sellele, kes käib oma teed üksi. Vaesele ja rikkale, tervele ja haigele. Kõigile meile on juba kaugete aegade tagant sirutatud käsi, ulatatud armastus, elu imeline mõte, lõppematu elu, milles kannatused on kui klaasi lihvimine kristalliks ja surmgi vaid lävepakk igavikku.
„Vabandage palun,“ küsis kord üks 4-aastane poiss, „kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ See olisiis veel võimalik ainult neli aastat. See väike külalinelahkus ootamatult ja õnnelikud olid need, kes olid öelnud talle, etnad väga vajavad tema küllatulekut, temast hoolimist.Me ei tea keegi oma rännaku pikkust ja isegi mitte sellelemaailmale veel antavast ajast. Vaid üks on kindelmeilt küsitakse nendes jõuludes, kas me vajame armastust ja lootust ja rõõmu? Kas vajame kõike seda, mis annab meile jõu armastada ja hoolida, kinkida rõõmu ja valgust? Kas me vajame usku , mis kannab meid ka üle raskuste?
Juhan Viiding on kirjutanud kord oma luuletuskogus „Tänan ja Palun“:
 
Me peame looma ennast  
me peame kandma vilja
on täna viimne aeg 
on homme liiga hilja
 
Vaid lihtne igitõde 
võib hoida elus meid
ja headusega täita 
me eluminuteid   
 
Kas meie eluminutid on täidetud headusega ja meie hing rõõmuga? Kuidas meil läheb? Vastused on väga erinevad. Maailmas on täna kõike. On valgust ja pimedust, on rõõmu ja kurbust, ülevoolavat rikkust ja mõttetut prassimist ning meeletut vaesust ja puudust. On neid, keda pärast jõuluteenistust ootab pidulaud ja pere ning neid, kelle jaoks pole ka sellel pühal ööl peale kiriku ruumi üheski teises majas ega pidulauas. Ka nende jõulude ajal on maailmas nii  lootust kui lootusetust.
Taas on jõulud. Veelkord see imeline võimalus ka meile. Tema on sündinud ja mina võin minna teele – kohtuma temaga, et kummarduda ta ette ja kogeda oma kuninga kuldset puudutust.  See pole vaid mõõduvaks, kaduvaks hetkeks – see on tema puudutus, kes on tõotanud omadele: ja vaata, ma olen teie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani.
Ma ei tea, mis juhtub meie maailmaga homme. Paljud on hirmul, sest kiirustades ja kõike muutes kaob paratamatult pind jalge alt ja tulevik tõmbub tumedaks. Vahel võib meile ehk tunduda, et selle maailma suured ja vägevad keeravad ka meie eluvankri kohe kummuli ja muudavad meie elu liiga raskeks. Paraku on aga nii, et see, mida peetakse ekslikult suuruseks, võib kaduda nagu suits ja see, mis tundub nii armetu ja tähtsusetu, võib määrata selle maailma kulgemist enam, kui need, kes paistavad suured. Suured ja vägevad impeeriumidki on tekkinud ja kadunud.  Miski jumalatu pole jääv.
Keegi on kord ennustanud: 21.sajand tuleb kas religioosne või teda ei tule üldse. 21.sajand tuli ja me elame selles juba 11 aastat. 22. detsembri õhtul kell 20.11 alustasid Tallinna  paljude pühakodade kellad peale kontserte ja palvusi üht kaunist muusikat. Seda nimetati ühe aasta väldanud paljude sündmuste õnnelikuks lõpuks. Kas kuuleme aga pühakodade kellade mängu ka järgmistel päevadel ja aastatel? Kas võtame aega, et oma tormamiste keskel aegajalt seisatuda ja mõelda, mis on meie elu mõte ja kuhu me tormame? Kas õnnelikust lõpust saab õnnelik algus? Saab, kui suudame taibata, et vana jõulusõnum võib olla ka meie jaoks tõelise tuleviku kuulutus: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat." Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:"Au olgu Jumalale kõrgesja maa peal rahu, inimestest hea meel!"
Ilusat taipamist! Jõulurõõmu ning õnnelikku lõppu ja algust!

Allikas: www.postimees.ee

Kunagi ammu nõukaaegses põhikoolis oli mul õpilasena sõnavahetus ühe õpetajaga jõulude teemal. Väitsin, et jõulud tuleks kuulutada pühaks ja anda inimestele paar vaba päeva. Õpetaja leidis, et jõulud on minetanud oma tähenduse ja vabad päevad oleksid vaid põhjuseks paar päeva juua.
Täna loeme ajakirjandusest, et paljud põgeneksid jõulude eest, jätaksid need vahele, lahkuksid jõuluajaks kusagile mujale. Pagemise sagedasemad põhjused on ostuhullus, jõulutrall, kiirustamine, trügimine, õgimine ja lõpuks veel sundpidudel osalemine.
Jõuluvaenu näol on minu arvates tegemist sügavama probleemiga. Nimelt põhiasja asendamine teisejärgulisega viib rahulolematuseni kogu asja suhtes. Ja nii juhtubki, et meil pole jõulude tegeliku sisuga asja ja me kannatame enda poolt kokkukeeratu all.
Jõulud on ju lunastaja sünnipäeva püha. Aeg tähistamaks Jumala Poja, lunastaja sündimist. Aeg otsimaks lepitust Jumala, iseenda ja ligimesega. Aeg endassevaatamiseks, tõe otsimiseks ja uuenemiseks. Aeg kingitusi teha, sest meile on kingitud Päästja.
Jõulud on usulised pühad. Kui jõulud kaotavad religioosse tähenduse, kujunevad nad sotsiaal-majanduslikuks või lihtsalt seltskondlikuks ürituseks, mis eriti ei erine teistest samataolistest. Paremal juhul saavad jõuludest vaid perepühad.
Tähenduse minetamine, olemuse mittemõistmine, sisemine võõraksjäämine ei ohusta mitte ainult jõule. Võtame näiteks sõpruse. Vaid need, kelle elus on olnud või on tõelised sõbrad, mõistavad sõpruse tähendust. Need on rikkad, kes saavad jagada oma hingepõhja, kes tulevad uksest sisse siis, kui kõik välja lähevad, kes kogevad tuge, usaldusväärsust ja rõõmu ühisest a(s)jast. Arvan, et Facebooki sõprade paraad on enamjuhul sõbraks sildistatud võõraste kuhi, mis varjab igatsust kas või ühe sõbra järele.
Sama asi toimub abielu ja perekonnaga. Jumalal oli hea mõte, kui ta lõi inimese meheks ja naiseks ja ütles hiljem, et abielu ei tohi rikkuda. Tänapäeval enamus abielusid puruneb või neid ei sõlmita üldse. Jääb mulje, et abielu on miski, millest tuleks kas hoiduda või sellest põgeneda. Ja nii jäävad võõraks üksolemise võlu, igavese ühtekuulumise kogemus, koos teisega iseendaks saamine, truudus ja kindlustunne.
Arvan, et me ei ole minetanud usku tõelise, püha ja püsiva võimalikkusesse. Sõnaühendid nagu „tõeline sõber“ ja „igavene armastus“ annavad aimu päris asja olemasolust. See, et paljud neid ei koge, ei tähenda, et neid olemas ei ole. Nii nagu jõulud pole ostuhullus, pole ka lähisuhted läbikäiguhoov.
Jõulumöllu eest tasub pageda, jõulude eest mitte. Õhtumaal on jõulud ja aastavahetuse periood olnud palverännakute aeg. Eemalduda rännakule võib füüsiliselt, aga ka sisemiselt. Sinna, kus leitakse mõte ja tähendus, asjade olemus, olemise algpõhjus. See, mis on jõulude peaasi. Tema, kelle sünnipäeva me tähistame.
Jõulude ajal on kombeks soovida midagi head. Mina soovin selle leidmist, hoidmist ja püsimist, mis on tõene ja tegelik.

Allikas: www.delfi.ee

Inimene on sotsiaalne olend. See tähendab, et me kuulume teiste sekka ja saame hakkama ainult tänu teistele ja koos teistega. Koosolemise juurde kuuluvad erinevused ja eriarvamused.
Tähelepanu väärivad inimesed, kes eristuvad üldisest voolust, kes ei nõustu peavooluga, kes jäävad oma arvamuse juurde või isegi hakkavad vastu.

Demokraatlikus ühiskonnas, kus valitseb sõna- ja südametunnistuse vabadus, on sellised nähtused suhteliselt harvad. Hea tava näeb ette, et igaühel on õigus öelda ja elada oma veendumuste kohaselt. Asi läheb huvitavaks siis, kui õhustik liigub diktatuuri poole, kui on üks õige mõtlemise, ütlemise ja tegemise viis. Siis kerkivad mittenõustujad esile.

Väidan, et õhtumaa tervikuna ja meie seal hulgas liigume relativismi diktatuuri poole. Selles väites on sisemine vastuolu. Kui kõik on suhteline, siis peaks olema ka eriarvamused sallitud. Relativismi diktatuur selles seisnebki, et sallivus, vääramatute väärtuste puudumine ja ajavaimuga leppimine on kohustuslikud.

Paljud režiimid on tegelenud ja tegelevad programmiliselt teisitimõtlemise maassetampimisega, intelligentsi tasalülitamisega, ainumõtlemise juurutamisega. Ilmalaanes ringi vaadates näeme, et inimesi, kes pole nõus peavoolu seisukohtadega, jälitatakse, sõimatakse, ähvardatakse, heidetakse välja erialaorganisatsioonidest, neil keelatakse töötada avalikes ametites, nende vaimne tervis seatakse kahtluse alla. Seda kõike vabadust, sallivust ja helget homset lubava retoorika saatel. Ülev retoorika ja karm tegelikkus käivad ikka diktatuuride puhul käsikäes.

Relativism on olemuslikult vastuolus usulise ja teadusliku maailmapildiga. Üks lähtub ilmutusest kui tõest ja teine lähtub ausast teadmisest tegelikkuse kohta. Nii juhtubki, et usku mõnitatakse ja poliitiliselt ebakorrektsete uurimistulemusteni jõudnud teadlase suhtes rakendatakse sanktsioone.

Surve all hakkavad inimesed uskuma valet, ilmuvad poliitiliselt korrektsed kontseptsioonid ja uurimistulemused.

Mida peaksid peale vaikimise tegema inimesed, kelle südametunnistus ei lase olla nõus selle aja juhtlausetega? Kes pole nõus väitega, et moraal on ainult kokkulepe, vaid usuvad loomuomase vääramatu kõlbluse olemasolu. Kes leiavad, et loomupärane on vaid mehe ja naise ühendus, seepärast on homoseksuaalne käitumine loomuvastane ja ebamoraalne.

Kes arvavad, et igal lapsel on õigus emale ja isale ja seepärast ei tohi anda samasoolistele lapsendamisõigust. Kes on veendunud, et multikulti on tõepoolest kaputt ja Euroopa säilimiseks selle sõna euroopalikus tähenduses on rahvusriiklus. Kes nimetavad piirideta vabadust lihtsalt lodevuseks. Kes ei vaimustu õhtumaa progressist, vaid on mures selle allakäigu pärast.

Üks psühhoteraapia klassik, Irvin Yalom on öelnud, et teisitimõtlejal on kolm võimalust. Hakata vastu, alistuda või mängida kaasa. Vastuhakk on emotsionaalselt ja materiaalselt kallis. Sellega kaasnevad sageli sanktsioonid. Dissidendid, nagu näiteks Solženitsõn, võiks olla siin näiteks.

Alistumine tähendab survele allumist ja pealesurutava maailmavaate omaksvõtmist. Inimese jaoks tähendab see otsekui ümbersündi, sisemist vabanemist surve alt. Samas saavad «pöördunutest» allasurutud häbitunde tõttu oma eelmise maailmavaate pooldajate kõige innukamad tagakiusajad. Endiste hoobid oma õpetajate ja eilsete aatekaaslaste pihta on hästi sihitud.

Kaasamängimist on nimetatud ka väliseks konformsuseks. See tähendab, et inimesed kohanevad oma käitumises, kuid säilitavad oma sügavamad veendumused. Nõukogude ajal kasutati selle nähtuse kohta redise metafoori – väljast punane, seest valge. Selline elu ei saa kaua kesta.

Psühholoogiliselt ei kujunda siin mitte hoiakud käitumist, vaid käitumine hakkab endale õigustust otsima. Survele on lihtsam vastu pidada, kui on olemas mingi toetusgrupp. See grupp võib olla nii füüsiline kui ka vaimne. Näiteks teaduslik teadmine, usuline veendumus, kultuuritraditsioon, kunstivool või filosoofiline maailmavaade.

Siia võiks lisada ka neljanda võimaluse – mõtestatud teisitiolemine. Hiljuti külastas Eestit üks Venemaa opositsioonitegelasi Viktor Šenderovitš. Temalt küsiti, kas ta armastab oma kodumaad.

Vastus oli väga diferentseeritud. Šenderovitši vastust võis mõista nõnda, et ta vihkab Venemaad hetkepoliitilises tähenduses, aga armastab kultuuriloolises tähenduses. Kui minult küsitaks, kas ma armastan Eesti Vabariiki, pean tunnistama, et on arenguid, mida ma põlgan südamepõhjani, ja ikkagi on Eestimaa mu südames ainukesena nii sügaval.

Sõltumatult diktatuuri ideoloogiast on selle psühholoogilised toimemehhanismid suhteliselt sarnased. Teisitimõtlejate ja peavoolu mõtteviisi seost on psühholoogias kirjeldatud sotsiaalse surve ja konformismi mõistete abil. Ilukirjanduses on kaasajooksmist haaravalt kirjeldanud näiteks Alberto Moravia oma raamatus «Konformist».

Olen jälginud oskuslikke inimesi, kes Nõukogude ajal olid soojadel (parteilistel) kohtadel, vabaduse alguses püüdsid nad kalu sogases vees, nüüd kuulutavad nad liberaalseid väärtusi ja eluviisi.

Europugemisel on erinevaid vorme. Järgmises ühiskonnas võiksid nendest saada näiteks hieroglüüfimaalijad või koraaniõpetajad. Ikka vastavalt sellele, kuhu poole maailm pöörab.

Sellele, miks inimesed käituvad konformselt, ei taha, ei julge või ei suuda massist erineda, on psühholoogias esitatud erinevaid seletusi. On leitud, et meile on loomuomane soov meeldida teistele. Koos sellega käib hirm eemaletõugatuse ees, sest me oleme sotsiaalsed olendid.

Me tahame, et meil oleks õigus, ja teiste kinnitav arvamus aitab seda veendumust hoida. Uuringud näitavad ka, et konformsus on isiksuseomadus. On neid, kes teevad alati seda, mida teised teevad, ja on neid, kes jäävad alati enesele kindlaks.

Miks mõned inimesed ikkagi panevad vastu sotsiaalsele survele? Psühholoogiliselt on siin olulised kaks motiivi. Esiteks soov säilitada oma individuaalsus, jääda oma veendumuste juurde, mitte alandada iseennast, mitte lahustuda. Teiseks meie loomulik vastuseis kontrollile ja survele.

Ajuloputuse uurijad ütlevad, et kui kaob režiimi surve, taastub eluterve mõtlemine suhteliselt kiiresti. Tõsi, armid jäävad ja nendest paranemine võib võtta mitu inimpõlve.

Psühholoogilised uuringud näitavad, et ebakindlus suurendab konformset käitumist. Need, kes on enesekindlad, kellel on väljakujunenud maailmavaade ja väärtussüsteem, on suhteliselt sõltumatumad oma käitumises ja hinnangutes. Sama seaduspärasus toimib ka erinevates kultuurides. Väidetavalt käitutakse kollektivistlikes kultuurides konformistlikumalt kui individualistlikes. Relativismi puhul on ebakindlus ja seepärast ka konformsus n-ö sisse kirjutatud.

Peavoolu ja opositsiooni arvuline vahekord on omaette teema. Üks sotsiaalseid illusioone on, et me kaldume esilekerkivat ja nähtavat pidama üldiseks. Kui meedia võimendab arvulise vähemuse seisukohti ja neil on raha enda presenteerimiseks, tekib illusioon vähemuse kõikvõimsusest ja kõikjalolemisest. Arvuline enamus satub n-ö illusoorsesse opositsiooni, kuna nende häält pole kuulda, nad on killustunud või lihtsalt ei tee oma häält kuuldavaks.

Oluline koht surveideoloogiates on kuulutada teisitimõtlemine ebanormaalseks või isegi haiguseks. Meie avalikku ruumi reostas hiljuti kampaania «Kumm on seks». Üks küsimusi, mida 18 protsendi kummikandjate esindaja reklaamklipis õhates ülejäänud 82 protsendilt küsib, on, et «mis sul viga on». Mul on piinlik kõigi endast lugupidavate Eesti naiste ees.

Iga diktatuuri ajal on inimesel võimalus säilitada sisemine vabadus. Koonduslaagri läbi teinud logoteraapia rajaja Viktor Frankl arutles nende teemade üle ja leidis, et inimeseks olemise juurde kuulub võime otsustada. Alati on olemas valik. Jutt, et meil pole valikut, on vale.

Laagris oli alati neid, kes jagasid oma viimase leiva, kes säilitasid eneseväärikuse kuni lõpuni. Need, kes püüavad kangesti teistele meeldida, ei meeldi varsti iseendale. Endaks jäämine on tugevate privileeg. See kehtib minu arvates nii üksikisiku, grupi kui ka ühe rahva kohta.

Allikas: www.postimees.ee

Mis seal kirikus küll toimub? Kes pühapäeval kirikutee jalge alla võtab, saab teada. Kõik on endine, samas alati aktuaalne – ikka räägitakse Jumala päästvast ja uueks loovast armust. Ka manifestides pole kummaski midagi põhjapanevalt uut ega sellist, mida Eesti kirikud juba ei praktiseeriks. Kristlik kirik on nii pika traditsiooniga, et seda on raske millegagi üllatada.

Elame vabas maailmas, kus igaüks võib uskuda ja kuulutada ükskõik mida. Kiriku eesmärk on aga uskuda ainult seda, mis on õige. Seega usuküsimused on alati tõe ja õiguse küsimused ja alati inimmeeli tugevasti ärritavad küsimused. Usk ei ole hobi ega rahvuslik kultuurinähtus, vaid kogu inimkonda kõikidel aegadel haaranud igatsus Kõigevägevama järele, nimetatagu teda kuidas iganes. See igatsus on väljendunud lõputul erineval moel suures hulgas religioonides. Kui ingel ilmus Petlemma väljal karjastele, teatas ta Jumala vastusest inimeste igatsusele – Jeesuse sünnist, siis tegi ta seda mitte üksikule hulgale, vaid «kogu rahvale» (Lk 2,10). Ja seda ajal, mil maailmas veel kedagi kristlaseks ei nimetatud. Sõnum oli avalik ja mõeldud kõigile inimestele. Jeesus on vastus kõigile religioonidele. Kuna kiriku sõnum puudutab kõiki, on hea, et usuküsimusi arutatakse avalikul diskussioonil. See ajendas ka mind avaldama tradistioonilise kristluse manifesti.

Ma loodan, et Eesti kirikud säilitavad muutuste keskel selle, mis teeb kirikust kiriku. Ja mida muud ongi kirikul anda, kui pattude andestust ja igavest elu? Kirik ei ole humanitaarabi jagamise ega seltsielu edendamise organisatsioon, kuigi ka see on hea ja vajalik, vaid kirik on koht patusele inimesele. Mäletan üliõpilaspõlvest arutelu teemal: Jeesus on vastus, aga mis on küsimus? Inimene, kes ei tunneta oma patusust, ei saa kunagi ka Jeesusest aru. Ja patu all on mõeldud lahusolekut Jumalast – halvad teod on vaid selle tagajärg. Kui kirik ei tegele põhjusega, pole kasu ka tagajärgedega võitlemisest.

Jumala Sõna kinnitab, et kõik inimesed on patused (mina sealhulgas). Seega on kirik alati patustele avatud. Jumala armastuse juurde on teretulnud iga inimene just sellisena nagu ta on, aga Jumal armastab inimest liiga palju, et jätta teda selliseks, nagu ta on. Me usume Jeesust Kristust kui elu muutvat väge. Ühiskonna probleemid ei ole lahendatavad väliste vahenditega, vaid alustada tuleb inimese südamest, tema olemuse uuenemisest. See muutus ei tule kergelt nagu näeme ka kristlaste endi puhul. Mõni viga paistab kergesti välja: näiteks alkoholism, mõni teine on lihtsamini varjatav nagu uhkus või kadedus. Üks ei ole hullem ega normaalsem kui teine. Jumala armu vajavad kõik. Kirik usub väga suuri asju. Mitte ainult inimese uuenemist selles elus, vaid ka surnute ülestõusmist. Kui seda teaduslikult seletada, ei jää suurt midagi järele. Humanism on tore seni, kuni see ei ürita vähendada Jumala tegusid, kuni see ei püüa allutada Jumalat inimese tahtele.

Ma pole hetkekski kahelnud, et Eesti ühiskonnas on traditsiooniliste väärtuste kaitsjaid rohkem, kui manifestidel allkirju või kommentaare – ka nende seas, kes ise kirikusse ei kuulugi. Ka kiriku noorem põlvkond toetub aastatuhandetega läbiproovitud seisukohtadele. Võrreldes Põhjamaadega on Eesti luterlikul kirikul täna suurem vabadus öelda seda, mida mõtleb. Hiljuti kinnitas eravestluses üks Soome luterliku kiriku juhte, et eestlaste selged seisukohavõtud on nendelegi suureks abiks. Põhjamaades on ühiskonnal kiriku üle suurem kontroll – kõike ei saa öelda. Eesti kirikute seisukohad on täna ka paljude Skandinaavia kristlaste seisukohad. Meil on veel vabadus. Hoidkem seda! Usun, et Eesti kristlaskond on täna ühtsem kui varem ja kiriku väiksus võib olla ka tema tugevus.

Allikas: www.postimees.ee

Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastori Joosep Tammo andmetel kirikud oma ametlikes väljaütlemistes kindlasti vihakõnet ei kasuta, samas ei välistanud ta, et üksikute inimeste tasemel võib esineda teravamaid väljaütlemisi.

Kommenteerides seda, miks humanistliku kristluse manifesti koostajad peavad tagurlikuks ka esmapilgul tavapärasest demokraatlikumaid baptiste, pakkus Tammo, et ju häirib kriitikuid nende tauniv suhtumine homoseksuaalsuse propageerimisse.

«Meil on olnud kindel positsioon, ka meie konverents on selle suhtes seisukoha võtnud. Selge see, et kõigile see ei meeldi,» rääkis Tammo.

«Kui inimesel on mingi probleem, siis loomulikult keegi ei represseeri, teda püütakse aidata. Kui ta hakkab aga propageerima oma probleemi, siis võib seda, kui talle enam kantsliluba ei anta, vaadata ka repressioonina.»

Tammo väitel tuleb läheneda probleemidele humaanselt – armastuse ja hoolivusega –, kuid jääda siiski jumalakeskseks. «Otsime seda peajoont, mida Jumal tahaks meie elus näha – et kuidas seda rakendada, et see oleks mõistetav ja arusaadav.»

Pastor märkis ka, et tavaliselt on kirikute lihtliikmed konservatiivsemad kui juhtkond, ning tuleb aru saada, et kirikusse tullakse sageli ikka selleks, et leida pidetus maailmas mingi toetuspunkt, mis tugineb sajanditepikkusele järjepidevusele. «Seda ühe manifestiga või väikese mõttevahetusega ei muuda kunagi.»

Tema sõnul on taolised arvamusavaldused nagu värske manifest teretulnud, kuid tuleb arvestada, et kirikud ei ürita juba oma olemuselt olla nüüdisaegsed.

«Need kirikud, kes on jäänud põhialuste juurde, on tugevad ja kasvanud. Kui aga muutuda ajastukeskseks – kui oleksime näiteks täiesti kohandunud Nõukogude eluga - , mis oleks siis kirikust saanud? Samamoodi on praegu – mis meil on, on meie tugevus.»

Ühtlasi kirikute nõukogu, kellele humanistliku kristluse manifest on esmalt adresseeritud, asepresidendi ametit pidava Tammo sõnul pole nõukogu manifesti veel kätte saanud, kuna allkirju sellele alles kogutakse.

Kui dokument nendeni laekub, siis kujundab nõukogu Tammo väitel selle suhtes tõenäoliselt ühise seisukoha ning jätab selle edaspidi kirikute endi arutada ja arvestada.

Esmaspäeval avalikustati Eestis tegutsevaid ristiusukirikuid ja kogudusi demokraatlikuks, avatuks ja muidu läänelikuks muutuma kutsuv manifest. Selle toetuseks käivitus ka internetis allkirjakampaania, mida veab interkonfessionaalne liikumine «Tänapäevase, demokraatliku ja avatud kiriku eest!» teoloogiadoktor Jaan Lahe juhtimisel.

Allikas: www.postimees.ee

Arvan, et see manifest on iseenesest sõnaliselt täiesti ok, sest ma arvan ka, et kirik ja kogudus peab olema avatud ja salliv AGA suur puudus on see, et sellega kaasneb väljaspoot surve kohe ka aktsepteerida homoabielusid.

Surve väljaspoolt

Osalt tuleb see Eesti meedia survest, sest nii sealt see rõhuasetuna silma jääb. Tundub ka, et kuidagi on võetud teema üles tegemaks skandaali, sest kui on skandaal, siis saab ju uudiseid kirjutada ning see toob ju lugejaid ja külastajaid, mis omakorda tähendab raha. Ja veel üks surve on homoabielude propageerijad, nemad kasutavad seda manifesti samuti oma tööriistana.

Keelevälised kõrvalised asjaolud

Hermeneutiliselt, st arvestades kõrvalisi asjaolulisi, keeleväliseid märke ning eestkõnelejaid, siis mina, kristlasena, ei saa sellele manifestile alla kirjutada. Ja samas ma iseenesest olen nende mõtetega nõus, et kirik peab olema avatud ka homoseksuaalidele.

Seitsmes punkt manifesti

Probleem on ka selles, et manifest ei määratle selgelt, et mis seisukoht, siis selle homoasjaga on. Seega pakun välja, et võiks olla 7 punkt, mis ütleb konkreetselt, et sallime inimest aga ei salli pattu.

Vabakoguduslik mõõde

Puht minu isiklik arvamus on, et tegemist on rohkem luterliku kiriku teemaga, sest paljusid neid asju, mida ma loen sellest manifestist ei ole üldse probleemiks vabakogudustes. Arvan seda sellepärast, sest ma ise olen ühest vabakogudusest. Samas annan aru, et alati on erandeid nii vabakogudustes kui luteri kirikutes, sest mina isiklikult tean VÄGA paljusid superlahedaid luterlasi, kes on tõelised usuinimesed ning on väga avatud ja sallivad :) Samuti tean mitmeid väga avatuid ja sallivaid luteri kirikuid ja teiselt poolt väga kinniseid vabakogudusi.

Aga siiski arvan, et vabakoguduse liikmel ei tasu väga pöördesse minna sellest manifestist, sest vabakoguduse usuinimesena ei tea me täiesti seda olukorda luteri kirikus toimuvast. Ühelt poolt on kiusatus rõõmustada, et meil pole olukord nii hull AGA samas, hoiatab Piibel, et uhkus tuleb ruttu ja sealt tuleb ka allakäik. Seega toetagem oma usuvendi luteri kirikus ja pangem seljad kokku, et võidelda koos head usuvõitlust. Olgu see siis kinnisus, sallimatus või valed õpetused.

Lõpetuseks õhutus üksmeeleks (Filiplastele 2, 1-4)

1 Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne,
2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad
3 ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast,
4 nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.

Kui ma keskkoolis käisin, siis õpetati mulle, et õigustega kaasneb alati vastutus. Aeg muutub ja tänapäeval kuuleme palju õigustest. Meil on isegi eri liiki õiguslased välja kujunenud, nagu näiteks inimõiguslased, naisõiguslased, homoõiguslased, vähemusõiguslased ja rahvusõiguslased.

ado.slave('adoceandelfieeroonhjgfab', {myMaster: 'Bxf3C_rC18iPH6XwXtAzs7A_ggAfhh37ZnnwGmMcdXP.c7' });

Roomakatoliku kiriku New Yorgi peapiiskop Timothy Dolan väljendas kartust, et pärast homoabielude legaliseerimist osariigis hakatakse taga kiusama kirikuid ja kristlasi, kes peavad abielu ühe mehe ja ühe naise vaheliseks liiduks. Kirikujuhi sõnul ei ole tegelikuks probleemiks homofoobia, vaid teofoobia.

Ebaõnnestunud homoabielude vastupanu aktsioon

Peapiiskop Dolan tänas miljoneid inimesi, kes osutasid vapralt vastupanu „homoabielude“ ebaõnnestunud sotsiaalsele eksperimendile, kuid tunnistas allajäämist: „Meid on veriseks löödud ja muhklikuks pekstud ning, jah, praegusel hetkel oleme kaotanud. Aga me oleme sellega harjunud. Nagu ka Kiriku Asutaja.“

Sallivuse ristisõdijad usuinimeste ründel

„Me tõesti muretseme selle usuvabaduse pärast. Juhtkirjades juba kutsutaksegi kõrvaldama usuvabaduse garantiisid ning [„sallivuse“] ristisõdijad nõuavad, et usuinimesi sunnitaks nõustuma selle uue [abielu] definitsiooniga,“ kirjutas peapiiskop Dolan piiskopkonna veebilehel ilmunud artiklis.

„Kui teiste osariikide ja maade, kus see [homopartnerlus või -abielud] on juba seadustatud, kogemus midagi näitab, siis kirikuid ja usklikke hakatakse peagi taga kiusama, ähvardama ja kohtusse tirima nende veendumuse pärast, et abielu on ühe mehe ja ühe naise kestev [liit], et lapsi ilmale tuua.“

„Tõelised sallimatuse jõud on langetanud maskid. [---] Nagu üks lugupeetud kolumnist on märkinud, tõeline probleem ei ole homofoobia, vaid teofoobia – Jumala, usu, religiooni ja Kiriku vihkamine mõnede poolt…“

Vabariiklaste juhitud New Yorgi senat võttis homoabielusid lubava „Abielu võrdsuse akti“ vastu 24. juunil 33 poolt- ja 29 vastuhäälega.

Loe peapiiskop Dolani kirjutist

Allikas Meie Kirik

Homokultuuri edendajad on väga sihikindlad. Juba aastaid üritatakse legaliseerida hävingut tootvat pattu. Tegemist on maailmavaatelise küsimusega.

Minul on Jumala autoriteeti tunnustava kristlasena väga lihtne. Piibel on õige ja vale määratlemise alus. Teine levinud maailmavaade on sekulaarne humanism. Selle maailmavaate alus on usk evolutsiooniteooriasse. Evolutsiooniteooria on loodud, et kujutada maailma ilma Looja ja loomiseta.

Kui lähtuda siiski sellest, et Jumal on olemas, siis:

- Kes on kõik loonud, on selle omanik.
- Kelle oma kõik on, määrab ära kõik reeglid.
- Kui meie tahame, et meil oleks asjad hästi, oleks tark teada, millised reeglid kehtivad ja neid ka täita.

Kuna inimene on patuse loomusega ja meile meeldib loomulikkuses pattu teha, siis vajame harjumuspärase patu tegemiseks südametunnistuse (see on osa meie inimese vaimust, mille kaudu Jumala Vaim annab meile märku) vaigistamiseks vabandusi. Evolutsiooniteooria on üks sellistest filosoofiatest, mis väidab, et saame reeglid ise määrata. Humanism tõstabki inimese jumala staatusesse ja nii üritataksegi patud legaliseerida.

Meie ühiskonda nimetatakse demokraatlikuks ehk siis kehtib nn rahvavõim. Meie ühiskonnas määrab (seaduslikkus mõttes) õige või vale riigikogulaste otsus hääletamisel.

Paradoks on täna selles, et oleme võtnud endale rahvusvahelise kohustuse aksepteerida Euroopa Liidu seadusandlust ülemuslikuna. Teisisõnu on meie riigikogu kui demokraatia kandja täiesti mõttetu.

EL-is aga töötab direktiive välja ei kellegi poolt valitud Euroopa Komisjon. Seega määrab (seaduslikus mõttes) selle, kas omasooiharus on patt või lubatud, käputäis demokraatia kaaperdajaid Brüsselis. Kui need seltsimehed pole jumalakartlikud, siis ka kõik patt legaliseeritakse — võite kindlad olla.

Kas peame seda tunnustama ja nõus olema? Ei pea, sest kuigi demokraatiat pole, siis ametlikult üritatakse seda siiski mängida. Seega võib rahulikul Reimole, Ulrikale ja teistele homokultuuri propageeriatele selgelt öelda — ei taha, ei meeldi.

Allikas Delfi, Taavi Usta

Soome Rahvamisjoni uueks juhiks valitud Mika Tuovinen leiab, et kui misjoniselts jääb Piibli õpetuse järgimise tõttu mõnede koguduste rahalise toetuseta, siis pole midagi parata. Nimelt on Helsingi ja Vantaa luterlikud kogudused otsustanud Rahvamisjoni rahalisest toetusest ilma jätta, kuna misjoniselts ei poolda naiste ordineerimist ega kiida heaks homoseksuaalset eluviisi.

„Kui me Jumala Sõnast ehk Piibli õpetusest kinnipidamise tõttu rahast ilma jääme, siis pole midagi teha. Või selle tõttu, et Rahvamisjon peab kinni arusaamast, et homondus on Jumala tahte vastane,“ kirjutab Tuovinen oma ajaveebis.

Mika Tuovinen meenutab Taanieli raamatu jutustust, kuidas kuningas Nebukadnetsar laskis valmistada kuldse ebajumalakuju, mida kõik pidid kummardama. Siiski leidus kolm meest, Sadrak, Meesak ja Abednego, kes keeldusid seda tegemast ning heideti tulisesse ahju.

Tuovinen rõhutab samas, et iga üksikut inimest tuleb respekteerida: „Jumala ees oleme me kõik rikutud ja patused. Ja Jeesuses me saame kõik sama andeksandmise ning oleme õed ja vennad sõltumata seksuaalsest orientatsioonist.“

Pastor Mika Tuovinen töötas varem EELK Misjonikeskuse juhatajana.

Sama tekst Mika Tuovineni blogis Soome keeles

Allikas Meie Kirik

{jathumbnail off} Maal koduhoovis ringikäies pakub praegusel ajal suurt rõõmu sõnulkirjeldamatult ilus õitemeri. Hoov oleks justkui hiiglaslikke lilli täis. Ent nagu viimastel kevadetel kombeks, puhkeb ühes kirsi- ja õunapuudega õide ka homoteema ajakirjanduslik käsitlemine. See nii ilus ei ole ja rõõmu kah ei valmista.

Eilne meedia pakkus hea näite tuulelipuna käituvast poliitikust: Riigikogu valimiste eel kinnitas sotside ridadesse kuuluv Andres Anvelt, et on samasooliste tsiviilpartnerlusele seadustamise vastu, ent eilses Postimehes nimetas ta sellist seisukohta ja selle järgimist lollimängimiseks. Jääb üle küsida, millest selline äkiline meelemuutus, mis sunnib iseenda poolt vaid mõne kuu eest väljendatud seisukohtade omamist ja nende väljendamist nüüd lollimängimiseks nimetama. Kust saabus meelemuutuseni viinud “valgustus”? Samuti võiks küsida, miks ta siis Riigikogu valimiste eel lolli mängis ja seeläbi valijaid lollitas?

(Samasugust enesele vasturääkimist näeb eilset meediat vaadates ka homoaktivistide esituses. Vastates Delfi lugejate küsimustele, ütleb Reimo Mets: “Ma ei usu Jumalasse, usun iseendasse.” Samas on ta eelnevalt korduvalt rääkinud enesest kui kristlasest (vt nt siit) ja ju räägib edaspidigi, kui see juhtub talle kasulik olema.)

Mida võiks aga öelda vaadates õiguskantsler Tederi seisukohta (vt kajastust Postimehest ja seisukohta ennast siit), et põhiseadusega on vastuolus olukord, et Eestis pole samasooliste isikute püsiva kooselu reguleerimiseks õiguslikku raamistikku?

Esiteks ei saa kuidagi nõustuda väitega, et selline õiguslik raamistik puudub. Kui täpne olla, siis Tederi poolt Justiitsministeeriumile saadetud dokumendist sellist seisukohta ei leiagi — Tederi sõnul puudub “kohane õiguslik raamistik”, mis tähendab teisisõnu, et vastav õiguslik raamistik on küll olemas, ent see vajaks ümbervaatamist. Seega näib jutt vastava õigusliku raamistiku puudumisest olevat Postimehe väljamõeldis.

Kõik Eesti Vabariigis kehtivad seadused – sh varalisi suhteid reguleerivad seadused, nagu nt tsiviilseadustiku üldosa seadus, võlaõigusseadus, asjaõigusseadus, pärimisseadus, perekonnaseadus, mittetulundusühingute ja sihtasutuste seadus, äriseadustik jne – kehtivad kõigi inimeste suhtes olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Võib arutada selle üle, kas omavahel mitte abielus olevate (nii samast kui erinevast soost) inimeste varaliste suhete reguleerimiseks eksisteerib piisavalt (mh lepingulisi) võimalusi – ja Justiitsministeerium on põhjaliku analüüsi pinnalt kinnitanud, et eksisteerib –, aga on täiesti absurdne väita, et selleks puudub üleüldse õiguslik raamistik. Jutt õigusliku regulatsiooni puudumisest, mida kuuleme ka Andres Anvelti esituses, on järjekordne näide emotsionaalselt mõjusa demagoogilise (ehk sihilikult eksitava) retoorika rakendamisest.

Teiseks tuleb aga Tederi arvamust ja homoaktivistide taktikat vaadeldes rõhutada üht eriti olulist asja: nimelt seda, et võtmetähtsusega kategooria ei ole siin abielu, vaid perekond. Homoaktivistidel on (vähemalt esialgu) ükskõik, kas omavahel seksuaalselt läbikäivate inimeste liitu nimetatakse abieluks või mitte, ent nad rõhuvad sellele, et ka sellist kooslust tuleks pidada perekonnaks.

(Lisaks Tederile on sama retoorikat viljelenud mitmed teised liberaalse ilmavaatega juristid, nt endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, nüüdne reformiparteilasest Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Rait Maruste (vt nt väljendit “samasooline pere”) ja implitsiitsemalt ka vandeadvokaat (ja Tederi bürookaaslane) Leon Glikman – mõlema artiklid on sarnase struktuuriga, argumenteerides, et samasooliste kooslust ei või nimetada perekonnaks ja luues seeläbi teatava konservatiivsuse oreooli, mis varjab tegelikku ja tähelepanu fookusest väljapoole jäävat ning seejuures absoluutselt põhjendamata jäetud sisendust, et sellist kooslust tuleks siiski pidada perekonnaks.)

See on homoaktivistide jaoks oluline kahel lihtsal põhjusel. Esiteks ei ole perekonna mõiste Eesti õiguses nii selgesõnaliselt määratletud, kui on seda abielu, mis on perekonnaseaduse §-1 kohaselt mehe ja naise vaheline liit. Kuivõrd perekonna kohta seda nii eksplitsiitselt öeldud ei ole, siis on lihtsam väita, et ka samasooliste kooslust võiks käsitleda perekonnana. Teiseks on samasooliste koosluse perekonna mõiste alla mahutamine oluline, sest see võimaldab omale õigusliku (ja seeläbi moraalse) tunnustuse saamiseks apelleerida põhiseaduse §-le 27, mille kohaselt on perekond riigi kaitse all.

Seepärast seisneb inimeste jaoks, kes mõistavad perekonna institutsiooni tähtsust ühiskonna alusena ja soovivad seda kaitsta, antud võitluses keskne küsimus selles, et ei tohi lasta end eksitada ning tuleb järjepidevalt ja selgelt rõhutada, et samast soost isikute kooslus võib (teatud stabiilsusastme saavutamisel) küll kujutada endast leibkonda, ent see ei kvalifitseeru mitte mingil juhul perekonnana. Päris kindlasti ei saa see kvalifitseeruda perekonnana põhiseaduse tähenduses, sest selle § 27 räägib perekonnast kui “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest”, määratledes seeläbi perekonna esmaselt selle reproduktiivse ja teiseselt selle moraalse funktsiooni läbi – ilmselgelt ei saa olemuslikult reproduktsioonivõimetu kahe samasoolise inimese kooslus olla rahva püsimise ja kasvamise aluseks ega ka ühiskonna aluseks, sest see ei kanna edasi ei inimelu ega ka ühiskonna aluseks olevaid perekonnaelu- ja soorolle ning põhimõtteid.

Aga mida siis perekond endast kujutab? ÕS ütleb perekonna kohta “abielupaar koos järglastega”. Abielu on määratletud perekonnaseaduses “mehe ja naise vahelise” liiduna. Ja sellega peakski olema küsimus ammendatud.* Aga näed, ei ole, sest kahjuks on Teder läinud teist teed, sedastades Justiitsministeeriumile saadetud märgukirja kokkuvõttes:
 

Eriliselt tähelepanuväärne on Tederi seisukoha juures see, et ta on jätnud õiguslikule argumentatsioonile täiesti kohatul kombel põhjendamata, miks peaks samast soost isikute kooslust perekonnana käsitlema ning on seda absoluutselt keskse tähendusega asjaolu lihtsalt eeldanud. Seepärast tuleks Tederilt selle küsimuse osas selget vastust nõuda: millistele argumentidele tuginedes ta väidab, et omavahel seksuaalselt läbikäivate samast soost inimeste kooselu kujutab endast (põhiseaduse tähenduses) perekonda? Kas see on tõesti see, mida põhiseaduse loojad perekonna all silmas pidasid?

(Praegu ei ole aega põhiseaduse assamblee materjalidesse süveneda, aga on ülimalt tõenäoline, et 90ndate algul ei pidanud aadetest kantuna ja lootusrikkalt tulevikku vaatavad vabariigi taastajad põhiseaduse teksti koostades perekonna all silmas kahe mehe vahelist seksuaalset läbikäimist… Veelgi kindlamalt võib öelda, et 1992. aastal põhiseadust heaks kiites ei pidanud seda silmas eesti rahvas.)

Selle asemel, et esitada niisuguseid elementaarseid põhimõttelisi küsimusi, räägib aga justiitsminister Michal arusaamatut ja ühiskonda alandavat juttu sellest, kuidas me ei ole veel piisavalt arenenud (valmis), et homosuhteid õiguslikult perekonnana tunnustada ning et sellise valmisoleku puudumine näitab sallimatust. Muidugi ei ole sellise homoliikumise arsenalist tuntud retoorika omaksvõtmises midagi üllatavat, pidades silmas, et Michal on ühes enamiku teiste Riigikokku potsatanud parteikaaslastega väljendanud seisukohta, et on isiklikult samasooliste tsiviilpartnerluse seadustamise poolt.

See, et homoteema massiivne õidepuhkemine (nii väidetavalt vaenu õhutavate netikommentaatorite kohtussekaebamise kui ka õiguskantsleri arvamuse avaldamise ja selle jõulise kajastamise teel) leiab aset vahetult enne 6. juunil algavat (ja Norra Kuningriigi, Hollandi kuningriigi, Rootsi kuningriigi ja USA saatkondade ning Eesti Kultuurkapitali ja loomulikult Euroopa Liidu poolt programmi “Progress” (!) raames rahastatavat) homoteemalist festivali “Omafestival” (mille raames saab mh osaleda ökoloogiliste mõnulelude meisterdamise õpitoas), luues sellele sobivat fooni, ei üllata vist enam kedagi. Jõuline meedia kaasamine oma eesmärkide teenistusse on alati olnud midagi sellist, mille osas peab homoliikumise ees mütsi maha võtma ja nentima: “Muljetavaldavalt tehtud!”

Lõpetuseks võib öeda, et kogu homoliikumine muutub oluliselt mõistetavamaks, tutvudes selle taktikaliste alustega, mille on homoaktivistid ise väga selgelt ja detailiselt lahti kirjutanud. Sel teemal saab lähemat teavet nt siit. Nagu näha, on liikumise peamiseks eesmärgiks muuta ühiskondlikke moraalseid tõekspidamisi nii, et samast soost isikute seksuaalset läbikäimist hakataks pidama igati noramaalseks, moraalseks ja terveks inimseksuaalsuse väljenduseks. Samast soost ja omavahel vähem või rohkem regulaatselt seksuaalselt läbikäivate isikute koosluse kujutamine perekonnana ning sellisele käitumisele sel teel õigusliku tunnustuse saamine on (väga oluline) osa selle eesmärgi poole liikumisest.

* Tõsi, võib eksisteerida perekondi, mis teatud kahetsusväärsetel asjaoludel (nt kellegi surm või abielulahutus) ei vasta enam perekonna ideaalile (nt ema koos lastega, ilma isata) — aga see oleks ikkagi perekond, olgugi et strukturaalselt ebatäiuslik (see ei tähenda, et selle raames valitsevad inimsuhted oleks seetõttu tingimata vähem täisväärtuslikud).

Allikas De Civitate

Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu on praegu kogunenud oma kevadistungjärgule Turus. Õnnistust ja tarkust teile kõigile.

Möödunud sügise kirikukogu kuumaks teemaks olid homosuhted ja nende aktsepteerimine kirikus. Peapiiskop Kari Mäkineni eestvedamisel võeti omaks arusaam, et palve homoliitude eest ei muuda kiriku õpetust. Sellepärast piisab küsimuse otsustamiseks lihthääleenamusest. Seega jäi kirikukogu kindlaks kristlikule õpetusele Jumala tahte kohasest paarisuhtest ühe mehe ja ühe naise abieluna.

Kuna arvati, et selle küsimusega ei muudeta kiriku õpetust, otsustas kirikukogu lihthäälteenamusega, et piiskoppidelt palutakse pastoraalset juhist palvetamiseks samasooliste paaride eest.

Kummaline pööre

Käesoleva kirjutise pealkiri sündis siis, kui lugesin portaalist Seurakuntalainen.fi Timo Junkkaala kommentaari kiriku suhtumisest homosuhetesse. Junkkaala ütles: „Kui praegu öeldakse, et kirik on aktsepteerinud homoseksuaalset paarisuhet, siis tähendab see, et kirikukogu liikmeid on petetud.“

Pärast kirikukogu otsust ja piiskoppide pastoraalset juhist palvetamisest ongi suur osa preestritest väitnud, et kiriku õpetus on nüüd muutunud! Homosuhted on aktsepteeritud ning neid ei saa enam pidada patuks. Taolist õpetust võib kuulda ka piiskoppidelt. On toimunud kummaline koperniklik pööre!

Piiskoppide pastoraalne juhis seega muutis asja, mida varem peeti patuks, asjaks, mis ei ole enam patt.

Ma ei tea, kas Jumala jaoks toimus see muutus sel hetkel, kui piiskopid kirjutasid juhisele palvetamisest alla või sel hetkel, kui see avaldati. Või hoopis siis, kui kirikukogu otsustas, et piiskopid koostavad juhise palvetamisest?

Nüüd saame täita taeva inimestega – ettepanek kirikukogule ja piiskoppidele

Kui patt on ainuke asi, mis viib inimese põrgusse, siis teen järgneva ettepaneku. Kirikukogu ja piiskoppide konverents võiksid ühiselt otsustada, et ükski Piiblis patuks nimetatud asi ei ole enam patt. Ühtlasi võiks siis otsustada, et pattu polegi enam olemas. Sellega tagaksime, et viimses kohtus ei tunnistata enam kedagi patuseks. Kõik saaksid taevasse.

Sellise otsuse võiks teha lihthäälteenamusega, kuna pattu puudutavad küsimused ei ole õpetusküsimused.

Küllap Jumalgi tunnustab meie otsuseid ja on valmis oma Piibli ümber kirjutama. Me oleme ju tänapäevased mõistlikud inimesed.

Keda me püüame petta?

Kas kirikukogu on võimalik petta või võib kirikukogu ise teadlikult petta? Kelle pärast? Keda? Miks? Või miks ta ei saa petta?

Me võime juhatada inimesi eksiteele. Aga Jumal ja Tema Sõna püsib. Sellepärast tasub usklikul lugeda üha enam ja enam Piiblit. Eriti keset seda segast aega.

Allikas Meie Kirik ja Mika Tuovinen blog. Tõlkinud Illimar Toomet

Tähtis on ainult üks – see on TÕDE. Tõde inimese kohta, tõde maailma kohta, tõde iseenda kohta. Ainult tõde teeb vabaks. Aga enne tuleb TÕDE tunnetada, teada, julgeda tunnetada ja teada. Tõde tuleb tahta.

Siit algab kõik, inimene ei taha teada tõde iseenda ega maailma kohta. Tõde on kohutav ja vastik, tõe peegel tuleb määrida, et me ei näeks oma tõelist nägu. Vita eorum fuga – nende elu on põgenemine – põgenemine tõe eest, ükskõik kuhu, meelelahutusse, mürasse, meeldivasse valesse, pidavasse valetamisse, kuni valede koorem kukub ja matab jälle oma alla vales elava inimese ja ühiskonna. Tõde ja vale ei saa iial leppida. Tõele ei saa öelda, et ta peab sallima valet, sallivusest valjuhäälselt kuulutav vale on ise äärmiselt sallimatu tõe suhtes. Tõde ja vale ei saa koos olla, üks välistab teise.

Kristliku religiooni esimene postulaat ongi tõde. Kristus ütles, et te tunnetate tõe ja tõde teeb teid vabaks. Tõeline vabadus on sisemine, seda ei saa inimeselt ära võtta.

Eesti ühiskond on koomas, eesti rahvas tegemas kollektiivset enesetappu. Selle juured on minevikus, mis pesitseb nii geenides kui mentaalsuses. Kes on eestlane ja mis moodustab tema identiteedi, teema mille lahendamiseks tuleb tunda oma rahva kujunemise ajalugu. Paraku seda ei tunta, iseennast ei tunta, oma ajaloo tundmisest rääkimata.

Vaade ajalukku

Esimene saatuslik vale puudutab muinasaega ja muidugi seda, mis tegelikult Läänemere basseinis toimus ja kuidas tsiviliseerumisprotsess siia jõudis. See esimine vale kujutab muistseid eestlasi tamme all kannelt mängivate meestena ja murueide tantsivate tütardena lillepärjad peas, muidugi – vägivallatuina. Ja siis tulid kurjad ristirüütlid tule ja mõõgaga ning tõid siia selle vastiku ristiusu. „Tule ja mõõgaga!“ – see hüüatus on küll pea ainukene ajalooteadmine varasest ajaloost. See on esimene algvale, mida jätkuvalt kultiveeritakse ja millega mürgitatakse üks põlvkond teise järel kuni neid veel jätkub.

Tõeline lugu on see, et eestlased, saarlased ja kurelased olid eriliselt julmad röövlid, kes röövisid teisi läänemere äärseid rahvaid ja tõid röövitud inimesi kaasa orjadeks. Muinaseesti ühiskond oli orjanduslik ühiskond. Hiiumaal Orjaku nimeline koht oli orjalaada koht, see nimetus ei kuulu hilisemasse mõisate aega.

Aga tsitaat: „Kroonikates ei räägita eestlastest sõjavangidest ega Rootsis, Norras või Taanis orjadena peetavatest eestlastest, aga Saaremaal oli Rootslastest orje nii palju, et 1227. aasta rahulepingusse võeti spetsiaalselt sisse punkt, millega kohustati saarlasi vangivõetud rootslased vabaks laskma.” (HCL 30, 5).

Arvukatel sõjakäikudel võetud vangid töötasid eestlaste majapidamistes orjadena (clebae ad scripti) ja moodustasid Saaremaa elanikkonnast umbes 30% (HCL 30, 5) – kroonika küll mingeid arve ei maini – ja Mandri-Eestis umbes 20% rahvastikust. Nad tegid majapidamistes lihttöid, olid varata ja õigusteta, valdavalt sõjakäikudel vangistatud latgalid, leedulased, venelased, rootslased, taanlased ja nende järeltulijad. 1238. aastal, pärast maa ristiusustamist, andis paavst välja bulla (UB I, 158) nõudega, et Eestis elavatel sünnipärastel orjadel (servus proprius) lubataks pühapäeviti kirikus palvel ja pihil käija. Clebae ad scripti liikumisvabadus oli piiratud. Näiteks 1323. aastal Saksa ordu ja Leedu kuninga vahel sõlmitud lepingu kohaselt tuli põgenenud orjad kohe oma peremeeste juurde tagasi saata (UB II, 693).

Rootsis ja teistes Skandinaavia maades lasti 1335. aastal orjad vabaks, Eestis vabastati nad ordumeister Johann von Mengedeni käsuga alles 1455. aastal (vt Edgar V. Saks, „Eesti viikingid“, Olion: Tallinn 2005, lk. 201-202).

Teine suur ja saatuslik vale on see kuulus 700 aastane orjapõlv, mida masohhistliku haiglusega ja haiglase naudinguga armastatakse korrata. Pärast Eesti ala sõjalist alistamist ordu poolt kehtestus siinmail feodaalse sõltuvuse süsteem, eestlastest said vasallid. Aga tsitaat: „Pärast ristimist ei saadetud eestlaste sõjaväge (malevat) ja piraatide laevastikku laiali. Taani kuninga asevalitseja Põhja-Eestis ja saksa ordurüütlid maa lõunaosas kasutasid neid ka edaspidi maa kaitsmisel ja sõjakäikudel vaenulike leedulaste ning vaenlaste vastu.“ (op. cit. 200).

Et Lembitu käis rüüstamas Pihkvat ja Novgorodimaad, sellest ei tea ka eriti keegi midagi. Aga tuleme tsiviliseerumisprotsessi enese juurde.

Kristliku dogma formuleerimine

Uue Testamendi neli evangeeliumi jutustavad meile ajaloolistest sündmustest seoses ajaloolise isku Jeesuse Kristusega. Jutustus, narratiiv sisaldab endas alati kontseptsiooni, mille teaduslik seletus on teoloogiateaduse üks õppetoolidest. Mistahes religiooni avaldusvormiks on kultuur, religioon sünnitab kultuuri, annab sellele universaalse suhete süsteemi universaalses mõttes, st. näeb maist ja lokaalset universumi terviku osana ja sellest sõltuvana. Ja kõige olulisem – kes on inimene, missugune on inimese kontseptsioon antud religioonis ja kuidas see toimib kultuurisüsteemis?

Kristliku inimesekontseptsiooni aluseks on Jeesuse Kristuse isik, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene. Mida see tähendab ja kuidas see mudel või arhetüüp toimib. Õpetuslik külg formuleeriti Kirikus esimese aastatuhande oikumeenilistel kirikukogudel. Kontseptuaalse külje selgus ja õigeusklikkus tagab õige praktika, üksiku inimese, perekonna ja kogu antud kultuuriruumi sotsiaalse funktsioneerimise ehk riikluse, riigi, mis seisab juba selle Jumal-inimese kontseptsiooni teenistuses. Jagamatu kristlaskonna oikumeenilistel kontsiilidel formuleeriti kanon tes pisteos (kr.) ehk regula veritatis (ld.) ehk tõe reegel ehk usutunnistus. Symbolum apostolicum – apostellik usutunnistus on juba 2. sajandi keskpaiku Roomas kasutusel oma algkujul ja seda kasutati ristimisel.

Kolmel esimesel sajandil oli kristlus Rooma impeeriumis religio illicita – keelatud religioon. Kuid kuna Roomas suhtuti erilise respektiga kõike, mis oli seoses surma või matustega, siis oli seaduses üks võimalus ka kristlastele, kes matsid oma surnuid ja matmiskolleegiumina – collegio funeratica – said kristlased eksisteerida. Sellest hoolimata puhkesid 300 aasta jooksul kümme verist jälitust, mis päädisid 3. sajandi lõpul Diocletianuse aegse kõige verisema ja julmema jälitusega. Ja just see märterlus oli Kiriku triumf – 313. aastal Milaano tolerantsedikt kuulutab ristiusu lubatud usundiks – religio licita. Kirik oli võitnud impeeriumi ja impeerium Constatinus Suure isikus klammerdus ise Kiriku külge, et leida impeeriumi olemasolule uus universaalne alus ja põhjendus, kuna vanad Rooma jumalad olid end ammendanud. Maine impeerium oli kosmilise jumaliku korra võrdkuju maises dimensioonis.

Kirik ei vaja riiki – riik selleks, et püsida ja leida omale ideoloogilised alused ja legitiimsus, vajas Kirikut. Kolmel sajandil, olles ise jälitatu seisundis, kujunes võimas hierarhiliselt korraldatud institutsioon, sarnaselt sõjaväele, varustatud õpetuslike alustega.

Impeeriumi ja keisri tunnustus võitnud Kirikule kulmineerus I Oikumeenilisel Kontsiilil Nikaias 325. aastal. Selle kontsiili keskne formuleering käsitles Kristuse isikut.

Kontsiil tõrjus aleksandrialase Areiose (surn. 336) ja Origenesest (surn. 254) lähtuvat spekulatsiooni, mille kohaselt ainult Jumal on igavene, aga Poeg vaid loodu, olles seega muutuv ja Jumalaga mitte olemusühtne. Selle kohta öeldakse Nikaia expositio fide’s: “Kristus on sündinud Isa olemusest (kr. usia, ld. substantia) … on Isaga olemusühtne (kr. homousios, ld. consubstantialis).

Kuna sõna „sarnane“ on kreeka keeles homoiusios ja „olemusühtne“ homousios, siis oli erinevus ainult selles „i“ tähes. Kuna vaidlused selle üle olid pikaajalised ja ka tormilised, siis sellest ka väljendus, et vaieldakse „i“ täpi üle. Kummatigi just sellest „i“ täpist sõltus Kiriku ja impeeriumi, kogu kristluse saatus ajaloos.

Kokkuvõtteks: Kristus on Isaga olemusühtne, mitte sarnane.

III Oikumeeniline Kontsiil Efesoses 431. aastal formuleerib kõige olulisema järgmiselt: „…et Logose (loov sõna) inkarnatsioonis on hüpostaasiste ühtumine – kreeka keeles henosis kath’ hypostasin: jumalik ja inimlik loomus säilitavad erisugususe ühes Kristuses. Seega kaks sündi: igavikus Jumalast ja Maarjast lihas. Kontsiil otsustas, et Sõna oli hüpostaatiliselt (isikuliselt) ühtunud – ta sündis Neitsist ja Maarja oli Theotokos (Jumalasünnitaja).

IV Oikumeenilisel Kontsiilil Chalkedonis (451. aastal) jätkus dogma täpsustamine ja selle laiem seletamine. Monofüsiitlik hereesia, mida esindasid Nestorius ja Eutykhes, tahtis eraldada jumalikku ja inimlikku loomust. Kontsiili poolt formuleeritud Horos pisteos – definito fideis kõlab see nii:

„Järgides siis pühasid isasid, me õpetame kõiki ühtemoodi tunnustama ühte ja sama Poega, meie Issandat Jeesust Kristust, kes on täiuslik jumaluse poolest ja täiuslik inimsuse poolest, tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes on järelikult nii hingeline kui ka kehaline ja kes on olemusühtne (homousios-consubstantialis) Isaga Jumalikkuse poolest ja olemusühtne meiega inimsuse poolest, kõiges enne ajastute algust sündinud Isast Jumaluse poolest ja viimastel aegadel sündinud neitsist Maarjast Jumalaemast inimese poolest ja meie päästmiseks. Me õpetame üht ja sama Kristust, Poega, Issandat, Ainusündinut, keda tunnustatakse kahes loomuses (kr. fysis, ld. nature) segamata, muutmata, jagamata ja lahutamata (kr. asygkhytos, streptos, adiairetos, akhoristos, ld. inconfuse, immutabiliter, indivise, inseparabiliter), siis et loomuste eristamine ei kummuta nende ühtsust, vaid kumbagi loomuse omalaadsus säilib ja et need ühtuvad üheks isiksuseks ja hüpostaasiseks (kr. prosopon, hypostasis, ld. persona, subsistentia). Nad ei ole osadeks tehtavad ega jagatavad kaheks persooniks, vaid on üks ja sama Poeg, ainusündinu, Jumala Sõna, Issand, Jeesus Kristus, nii nagu enne on temast prohvetid kuulutanud ja Jeesus Kristus ise meile õpetanud ja Isade sümboli meile päranduseks andnud…”

VI Oikumeeniline Kontsiil Konstantinoopolis aastatel 680–681 tõrjus monotheletismi ehk ühetahteõpetuse, mille kohaselt Kristusel oli kaks loomust, aga ainult üks tahe. Chalkedoni kaheloomuse õpetuse alusel kontsiil selgitas, et Kristusel on kaks tahet. Kontsiili Ekthesis pisteos (kr. usu selgitus) või Terminus ütleb keskkohas:

“Ja me ühineme pühade isade õpetusega, et Temas on kaks loomulikku tahet (kr. thelesis, thelema, ld. voluntas) ja kaks loomulikku toimet segamatult. Kaks loomulikku tahet ei saa jälle olla vastakad – nagu jumalakartmatud hereetikud väidavad, vaid tema inimlik tahe järgneb tema jumalikule kõigevägevamale tahtele, mitte vastustades või võisteldes sellega, vaid alludes sellele. Liha tahe on allutatud Jumala tahtele, nagu ütleb kõiges tark Athanasios … Jh 6:38: Selleks mina olen tulnud taevast, et teha Isa tahtmist, kes minu on läkitanud ja mitte oma tahtmist.”

Põhi alusdogma oli formuleeritud. Dogma (kr. dokein – õpetama) on õige alati ja igal pool sarnaselt tunnetatud ja formuleeritud loodusseadusega. Kristlik religioon sisaldab endas religiooniloolises arengus kõiki eelmisi, aga ainult kristluses on antud jumalinimese arhetüüp kui kogu kultuuri suundumus. Jumalinimese kontseptsiooni elluviimine praktikas ongi elu Kirikuga, kus isiksuse kasvatamine ja kasvamine Kristuse täisea mõõtu mööda toimub koos teistega sotsiaalses suhtes.

Askeetika kogu mõte ja sisu ongi kõige inimliku allutamine kõrgematele väärtustele, inimliku tahte allutamine Jumala tahtele. Kui ülaltsiteeritud Jh 6:38 on vaadeldav deklaratsioonina, mis veel ei ole tegelikkuses lõpuni viidud, siis Mt 26:36-42 on selle täiusele- ja lõpuleviimine. Ketsemani aias toimuvas on maailmaajaloo dramaatiliseim hetk, otsustav hetk, murdepunkt. Inimesena Kristus palvetab tundes elava füüsilise olendina loomulikku hirmu eelolevate kohutavate füüsiliste piinade ees ja ta palvetab: “Minu isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometigi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii, nagu Sina!” Tahteakt inimesena on tehtud, inimlik tahe allutatud Jumala tahtele, deklaratsioonist on kannatusteel ja ristisurmas saanud tõelus, see on lõpule viidud. Vabatahtlik ohver on alati kangelastegu, kangelane on inimene, kes ohverdab oma elu, et – nagu antiigi kangelased selleks, et saada Jumalate hulka – leida see uuel kõrgemal tasemel, surematuses. Surematusesse pääseb läbi ohvrisurma. Kristus annab ajaloole mõtte ja eesmärgi, inimese kannatus saab mõtte ja tähenduse ning sellega koos ka jõu kannatusi kanda. Kirikuisa Augustinuse teos De Civitate Dei – Jumala riigist – on esimene ajaloofilosoofiline teos, milles on käsitletud riigi transtsendentaalset loomust ja ülesannet inimese hinge hoidmisel ning üleloomuliku eesmärgi Kristlust formuleeritud eetikaõpetusse.

Teopõhine ja voorustepõhine eetika

Aristoteles toob esile, et erinevate inimeste võime olla vooruslik ei ole ühesugune. Ühed on sünnipäraselt vooruslikud, õilsad (sks. edel – aadel), teised loomupärased orjad, kel puudub õilsus. Küsimus on selles, kas loomult ori (kr. doulos fysikhos) on õilstatav õilsaks, suurehingeliseks (kr. megalopsyhe).

Vooruslikkus võimaldab inimesel elada ühiskonnas, kogukonnas, mis veel hiljaaegu tähendas Eestis ka kiriklikku kogudusheaolu seisundit – eudaimonia, mis tähendab õnnelikkust üldises hüves. Oluline on sotsiaalne moment: indiviid kujuneb ja teostab ennast ehk lihtsalt elab koos teistega, arvestades nendega. Siit tuleneb vajadus ühiskondlike institutsioonide järele, mille kõrgeimaks vormiks on riik. Moraalne isik ei ole lahutatud poliitilisest ümbrusest, mis peab võimaldama isikul välja arendada sotsiaalseks eluks vajalikke voorusi. Eetika on poliitika lahutamatu osa, riik peab kõikidel tasanditel kultiveerima voorusi, ausust, õiglust, headust, mis on omakorda õitsva poliitilise korra parim tagatis. Häda riigile ja rahvale, kus voorused asendatakse valdusliku valetamise ja ebaõiglusega. Juriidilisse rüüsse riietatud ebaõiglus hävitab riigi moraalsed alused.

Aristoteles eristab moraalseid voorusi intellektuaalsetest, sest intellektuaalseid vooruseid saab õpetada, aga moraalseid tuleb läbi elada, et neid saaks õppida. Näitena võib tuua sõnapaari „rikas ja ilus“ – see oleks nagu kõik. Kordagi ei ole avalikkuses oluliseks omaduseks olnud „terve, aus, hea, tark ja õiglane.“

Moraalselt täiuslik inimene – megalopsyhe – teeb head ja on õiglane ja aus oma loomusest tulenevalt, see on ta olemuses ja sünnipärases õilsuses olemas. Intellektuaalsel tasandil võib inimesele õpetada voorusliku käitumise reegleid, kuid piirisituatsioonis käitub inimene ometi mitte õpitu, vaid loomuse kohaselt.

Seega on küsimus sellest, kas inimese loomus on kujundatav ja kui, siis mis selle esile kutsub?

Eetikaalane kirjandus ilmutab selles küsimuses võhiklikkust, mis puudutab religioone üldisemalt ja muidugi ristiusku eriti. Kristlikku eetikat käsitletakse deontilisena, s.t. käsupõhisena ehk teopõhisena, mille kohaselt religioosne eetika koosneb vaid käskudest ja keeldudest. Autoritele on jäänud mõistmatuks religioosse usu fenomen, üleloomulik arm, mis ainsana võib muuta inimese loomust nii, et vooruslik käitumine saab uue loomuse väljenduseks. Transtsendentaalsuse isiklik ja isikuline läbielamine teeb maisest olendist kosmilise – universaalse. Isikulisus on ajaloolise isiku Jeesus Kristuse, universaalse Jumalinimese kontseptsioon, mis annab alused nii üksikindiviidile kui ühiskonnale, oma kõrgeimas vormis kristlikule Kuningriigile ja Keisririigile, kui kõiki ühendavale sootsiumile.

Sellest tulenevalt on kristlus olemuselt aristokraatliku suunaga, iga kristlaseks saanu on Kuningriigi kodanik kuningliku teadvusega. Sellest tuleneb arusaam väärikusest. Kristlikus kultuuris kultiveeritakse seda väärikust liturgilise tegevuse läbi, mille eesmärk on väärikate sisenemine tarka maailma, ajalooline liikumine Kuningriigi, kuningliku teadvuse poole, liikumine Jumalikule arhetüübile. Kogu liturgia teenib seda inimese ülendamist algkujule, arhetüübile.

Lääne kirikus lauldakse: „Vere dignum et justum est…“ – see on väärikas ja õige, idariituses laulab piiskop kolm korda „aksios“ – väärikas. Liturgia on terviklik kunstiteos, milles osalemine mõjutab ja kujundab inimest tema terviklikkuses väärikaks, kuningriigi kodanikuks.

Kardinaalvoorused on:
 

• iustitia – õiglus
• fortitudo – kindel meel
• prudentia – tarkus
• temperantia – mõõdukus

Kogu religioosne elu, elu Kirikuga, on harjutamine, treening, mille eesmärk on mõistuse ja teadmise valitsemine inimese tungidemaailma ja emotsioonide üle – väärikus.

Tsiviliseerumisprotsessis keskaja ühiskonnas sai eriline enesevalitsemine aristokraatia üheks põhitunnuseks. See tagab sisemise vabaduse ja vapruse. Jõuame uuesti kahe tahte õpetuseni: jumaliku tahte valitsemine inimliku tahte üle. Mõistus – intellectus – tunnetab tõe ja annab teadmise – scientia, vaba tahe – liber voluntas – teeb valiku ja valiku eest vastutatakse – responsabilita. Homo christianus on oma tahet jumalikule tahtele allutada püüdes mõtestanud oma elu eesmärgipäraseks – üleloomuliku eesmärgi päraseks. Selline on kristlik evolutsionism: eluea – onto – geneesil on eesmärk – taandumine arhetüübile, Kristusele.

Seega, nagu juba Platon on öelnud, vabadus ise ei ole väärtus, vaid väärtus on see, mida inimene vabadusega teeb, mis on tema vabaduse sisu ja milleks ta seda kasutab. Orjale, sündinud orjale, on vabadus nuhtluseks, sest ta arvab, et nüüd on kõik lubatud ja ta laseb valla ja elab välja kogu oma labasuse, rumaluse, animaalsete tungide mõistuse kontrolli alt vallandamise. Orjal ei ole häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastastane muutub loomult orjal inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber, nõuda kõigele väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega. Kümne käsu rikkumisest on saanud kümme inimõigust.

Lõpetuseks

Eestlased peavad ennast väga haritud ja eesrindlikuks rahvaks, kes on juba sajandeid kirjaoskaja, teisalt kannatatakse alaväärsuskompleksi käes, mis võtab naeruväärsed, lausa grotesksed vormid soovist mitte ainult „ajaga kaasas käia“ – mis on üks eestiliku elufilosoofia alus, vaid koguni ajast ees olla. Mõtelgem vaid sellele ülepingutatud arvutimaaniale kõige oma e-valimiste, e-kirjandite ja kõige muu e-idiootsustega. Kõik loomulik tuleb asendada kunstlikuga. Enesehinnang sõltub teiste arvamusest, s.t. mida meist arvatakse seal.

Kogemused üliõpilastega näitavad aga, et ei tunta omaenda ajalugu ega kultuurilugu. Ka üldajalugu ei tunta. Neile oli lausa uskumatuks uudiseks, et juba 13. sajandil rajati linnades koolid, toom- ja kloostrikoolid, või et 1739. aastal Anton Thor-Helle täispiiblitõlge sai kogu eesti rahva kirjakeeleks. Lühidalt: kultuurrahvana on eesti rahvas täielikult Kiriku looming. Kirik õpetas eesti rahva lugema, kirjutama, laulma. Meie rahvahariduse kangelane on köster.

13. sajandist alates on Eestis olnud 14 poliitilist võimu, sellest eelmisel sajandil 6. Järjepidevuse ja rahva säilimise tagas Kirik. Kirik ei vaja riiki, riik vajab Kirikut, selleks, et täita oma ülesannet inimese ja rahva ees. Riik, mis on mingi erakonna äriprojekt, pole midagi muud kui – tarvitades kirikuisa p. Augustinuse sõnu – magnum latrocinium – suur röövlijõuk.

Eesti rahval on valik: kas moraalne taassünd, mis on alati religioosne akt, või hääbumine ja kadumine. Sama kehtib kõigi Euroopa rahvaste kohta. Olla või mitte olla – selles on küsimus. Kuidas olla ja kellena olla – ka selles on küsimus. Olla tuleks väärikalt.

Allikas De Civitate

Nagu me juba ütlesime, on kaupmeest tegutsema innustavaks eesmärgiks kasum (lucrum). Raha teenimises pole iseenesest midagi halba. Ühiskonna praeguses seisundis on see isegi hädavajalik, kuna vastasel juhul poleks elu võimalik. Veel enamgi, me võime kinnitada, et soovil teenida oma töö eest tasu võib olla õilis eesmärk. See on nii näiteks juhul kui kaupmees kaupleb, et saada vahendeid kodu ülalpidamiseks, oma laste korralikuks kasvatamiseks või isegi – tänu teatud ülejääkidele – et osutada abi neile, kes seda vajavad.

Teatud olukorras võivad teatud kaubandusvaldkonnad osutada suuri teeneid riigile, mis toob endaga kaasa ka õiguse teatud kasumile. Oluline on, et sellistel juhtumitel on kasumil teatud määr ja seoses sellega ka piirid. Piiriks on vajadused ja määraks on teenete osutamine. Kui aga kasum muutub eesmärgiks iseeneses, pole sel ei piire ega määra. Just nimelt seetõttu arvab püha Thomas, et kauplemise kui niisuguse olemuses on midagi madalat. Kauplemise eriomaseks eesmärgiks on nimelt kasum, mille määra ei sisaldu temas eneses. Kauplemine võib saada ausaks ainult tingimusel, et see kasum saab ainult vahendiks mõne auväärse või hädavajaliku eesmärgi saavutamisele. Kaupmees, kes sel moel tegutseb, võib rahuliku südametunnistusega anduda oma tegevusele ja saada õiglast ja mõõdukat kasumit. Nii nagu kasum, nii ka kauplemine muutub patuks siis, kui seda käsitletakse eesmärgina iseeneses.

Laenuprotsentide küsimus on vahest eelmisest veelgi keerulisem. Tähelepanuväärne on, et p. Thomas kasutab alati ainult üht ladinakeelset mõistet usura nii selle tähistamiseks, mida me nimetame protsentideks kui ka selle kohta, mida me nimetame liigkasuvõtmiseks. Kõige üldisemas mõttes on protsent tasu, mida me maksame teatud hüve kasutamise eest: pretium usus, quod usura dicitur („kasutamise tasu, mida nimetatakse usura“).[1] See mõiste seondub tihedalt laenu ja võla mõistetega. Kui mul on vaja teatud rahasummat, võtan ma selle laenuks kelleltki, kes mulle selle välja laenab. Kui laenuandja nõuab tasu selle rahasumma ajutise kasutamise eest, nimetatakse tema poolt nõutud summat usuraks – protsentideks. Püha Thomase arvates on aga protsentide nõudmine raha laenamise eest lubamatu. See on lubamatu seepärast, et see on ebaõiglane, ebaõiglane on see aga seepärast, et see taandub millegi müümisele, mida pole olemas: quia venditur id quod non est („sest müüakse seda, mida pole“).[2]

On asju, mille kasutamine toob kaasa nende hävimise. Veini kasutatakse nii, et see juuakse ära, leiba kasutatakse nii, et see süüakse ära. Neil juhtudel pole võimalik eraldada asja kasutamist antud asjast endast: kes omab esimest, omab ka teist. Me näeme seda müümise näitel. Kes tahaks müüa eraldi veini ja õigust sellesama veini ärajoomiseks, müüks kaks korda üht ja sedasama asja, või müüks ta asja, mida pole olemas. Nii või naa paneks ta toime ebaõiglase teo. Niisamuti on lood laenu puhul. Kui ma kellelegi midagi laenan, siis eesmärgil, et ta seda eriomasel viisil kasutaks. Kui ma laenan veini, siis selleks, et ta selle ära jooks. Sel juhul on ainsaks asjaks, mida ma vastutasuks võin loota, laenatud veini väärtuse tagastamine, mingit õiglast põhjendust pole mul aga ootusele, et laenajat kohustaks peale selle mulle veel tasu maksmine selle eest, et ta laenatud veini ära jõi.

Raha on just nimelt üks neist asjadest, mille kasutamine toob kaasa selle hävimise. Vein on selleks, et ta ära juua, raha on selleks, et ta välja anda. See on tõsi otseses mõttes, sest raha on inimlik leiutis ja selle eesmärgiks on võimaldada hüvede vahetust. Kui me laename kellelegi raha, lubame tal seda kasutada, see tähendab, see raha välja anda. Nõudmine, et peale laenatud summa tagastamise lisataks meile veel tasu selle raha kasutamise eest, tähendab sellesama summa kahekordset tagasinõudmist.[3]

Kindlasti ei näinud p. Thomas ette kaasaegsete pangatehingute keerulisi üksikasju. See võimaldas jääda tal püsida kindlalt eelpooltoodu põhimõtte juures. Ta pidas silmas lihtsat juhtumit, mille puhul maksujõuline inimene, kes vajab raha, pöördub oma jõukama naabri poole, kelle raha – juhul kui ta seda välja ei laenaks – jääks seisma kirstu. Seepärast on p. Thomas paindumatu klassikalise klausli suhtes, et laenates välja raha, kaotatakse see, mida võiks selle abil osta. Kahtlemata on see nii, kinnitab p. Thomas, et kellelgi pole veel käes seda raha, mida ta võib tulevikus teenida (ja mida ta võib olla kunagi ei näe). Müüa raha, mida võib tulevikus teenida, tähendab müüa midagi, mida pole veel olemas ja mida võib olla kunagi ei teenitagi.

See vastuväide ei veennud püha Thomast, kuid ometi nägi ta ette teist vastuväidet, millele ta omistas teatud kaalu. Oletame, et laenates välja oma raha, kannab laenuandja tõepoolest teatud kahju – kas talle siis peaks kuuluma õigus teatud tasule? Loomulikult, kuid see pole sel juhul raha kasutamisõiguse müümine, vaid kahjutasu laenuandjale tekkinud kahju eest. See on seda õiglasem, et sageli pääseb laenuvõtja tänu saadud laenule suurematest kahjudest kui on need, mida kannab laenuandja. Laenuvõtja võib suurte kahjude vältimise tõttu raskuseta rekompenseerida laenuandjale tekkinud kahju.

Veel enamgi, isegi püha Thomas, olles truu põhimõttele ja kinnitades vankumatult, et laenatud raha kasutamise õigust ei tohi müüa, tunnistab, et on olemas veel muud raha kasutamise viisid kui nende väljaandmine. Võib näiteks anda raha hoiule, mis ei tähenda selle väljaandmist. Sellisel juhul on raha kasutamisest tekkinud kasu midagi rahast enesest erinevat ja seega võib seda müüa eraldi ja laenuandjal on õigus saada tagasi rohkem kui ta välja laenas.[4] Nii mõnigi protsentidega laen sellises vormis, nagu seda kaasajal praktiseeritakse, leiaks selle eristuse alusel õigustuse. Kuid püha Thomast ei huvita laenuandjad – kogu tema poolehoid on laenuvõtjate poolel. Olles paindumatu liigkasuvõtjate suhtes, vabastab ta patust need, kes kasutavad liigkasuvõtjate teeneid. Kogu liigkasuvõtmise süü lasub p. Thomase veendumuse kohaselt liigkasuvõtjal, laenuvõtja on siin ainult ohvri rollis. Vaene inimene vajab raha: kui ta peale liigkasuvõtja ei leia kedagi, kes talle seda laenaks, on ta sunnitud nõustuma tingimustega, mis talle peale surutakse. Sügavaimat vihkamist liigkasuvõtmise vastu tunnevad need, kes on sunnitud seda teenust kasutama. Nad ei soovi mitte toetada liigkasuvõtmist, vaid vajavad laenu.

Viited:

[1] Põhineb mõistete usus – „kasutamine“ ja usura – 1. „kasutamistasu“ > ebaõiglaselt suur tasu > 2. „liigkasu“ päritolul ühest ja samast sõnatüvest.

[2] Summa Theologica, IIa-IIae, q. 1 resp 1 ad 5. Edasine arutlus refereerib ainult seda artiklit. Püha Thomas heidab korduvalt kõrvale etteheite, mis põhineb tõsiasjal, et inimlik seadus lubab protsentide võtmist. Inimlik seadus ei karista protsentide võtmist niisamuti nagu ta ei karista paljusid muid patte, mis sellest hoolimata ei lakka olemast patud (vt Summa Theologica, IIa-IIae, 78, 1, ad 3). Viimati nimetatud kohas kiidab p. Thomas Aristotelest selle eest, et viimane naturali ratione ductus („juhindudes loomuliku mõistuse arutluskõigust“) sai aru, et sedalaadi viis teenida raha on maxime praeter naturam („täielikult loomusevastane“).

[3] Täiesti teistmoodi on asjaolud sel juhul, kui asjade kasutamine ei too endaga kaasa nende hävimist. Kes näiteks kasutab maja, ei hävita seda, vaid elab selles. Sel juhul võib müüa ühte ilma teiseta. See toimub, kui näiteks maja müügi korral reserveeritakse endale õigus kasutada seda surmani, või näiteks, kui müüakse selle kasutamisõigus, säilitades omandiõigus sellele (väljaüürimise korral). Sel juhul on üüri ehk kasutusõiguse tasu nõudmine igati õigustatud (Summa Theologica, IIa-IIae, 78. 1, resp.).

[4] Täiesti teistsugune on olukord kui tegemist on raha investeerimisega mingisse ärisse või muusse tulutoovasse tegevusse. See pole siis laen, vaid äriühing, milles jagatakse niihästi kasumit kui kahjumit.

Etienne Gilson (1884-1978) on prantsuse filosoof ja üks maailma väljapaistvamaid filosoofiaajaloolasi. Tõlgitud kommentaar pärineb tema teosest Tomism: sissejuhatus püha Aquino Thomase filosoofiasse (1947). Poolakeelne väljaanne ilmus 1998 (Instytut Wydawniczy PAX, Warszawa) ja see on tõlgitud rahvusvahelise katoliikliku ilmikorganisatsiooni The Pilgrims of St Michael poolt väljaantava ajakirja Michael: Dla Tryumfu Niepokalanej (poolakeelne väljaanne nr 60, jaanuar-veebruar 2011) alusel.

Allikas http://www.decivitate.ee/, Artikli tõlkis isa Ivo Õunpuu

Riigikogu valimised on möödas ning elu läheb edasi. Parteid jagasid veidi kohti ümber, lisandusid mõned uued näod ja parlamendist taandus paar hääbuvat jõudu, mis on poliitilise spektri üha kitsamaks muutumise tingimustes igati ootuspärane. Ent nagu võis ette aimata, ei muutunud põhimõttelises plaanis mitte midagi. Siiski kinnitasid valimised teatud tõsiasju ja ennekõike seda, millele on paljude teiste seas korduvalt tähelepanu juhtinud ka Allar Jõks, kes nentis nt 2006. aastal Riigikogu ees kõneledes, et avatuse ja rikastava erinevuse retoorikast hoolimata – või ehk vähemalt osaliselt just selle tõttu? – muutub meie ühiskond aina suletumaks (vt lähemalt siit):

Samale trendile selle ühes väljenduses juhib mõne päeva eest Õhtulehes avaldatud artiklis tähelepanu üksikkandidaadina Riigikokku kandideerinud Martin Helme, kes nendib:

Lisaks Helmele jäi parlamendi uks suletuks (ja siin avaldub ühiskonna üha suletumaks muutumine mitte figuratiivselt, vaid väga otseselt) mitmetele temast oluliselt rohkemgi hääli kogunud üksikkandidaatidele, teiste hulgas tema isale Mart Helmele. Leo Kunnas jäi parlamendi ukse taha, olgugi et kogus rohkem hääli (3267) kui 2/3 Riigikokku pääsenud inimestest (!), kellest mõnede häältesaak piirdus mõnesajaga (veelgi vähem hääli kogunud Riigikogu asendusliikmetest rääkimata).

See asjaolu paistab veel tumedamas valguses mõeldes sellele, millise hinnaga on parteid omale Riigikogusse esindatuse soetanud. Jagades parteide poolt valimiskampaaniaks kulutatud (suures osas riigieelarvest saadud) raha parlamendis saadud kohtade arvuga, nähtub kui palju maksis üks koht parlamendis just nagu ka see, et võrreldavat summat ei ole üksikkandidaatidel – kui nad just multi-miljonärid ei ole – vähimatki lootust oma hääle infomüras kuuldavaks tegemiseks kampaaniasse panna. Nt Reformierakond deklareeris valimistel kulutatud summaks ca miljon eurot (tegelikult kulutati ekspertide hinnangul oluliselt rohkem), mis tähendab, et kõik saadud 33 kohta Riigikogus maksid ca 30 tuhat eurot (tegelikkuses, nagu öeldud, tõenäoliselt oluliselt rohkem).

Mida sellest järeldada?

Confucius ütles ca 2500 aastat tagasi, et tarkuse alguseks on asjade nimetamine õigete nimedega. Nii peab Martin Helme poolt väljatoodut kogumis muude seonduvate asjaoludega –

• parteide riigieelarvelise rahastamise skeem,
• parteide riigieelarve välise rahastamise läbipaistmatus ja põhiseadusevastasus ning parteide keeldumine seda hoolimata õiguskantsleri korduvatest protestidest muuta,
• häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem,
• valimiskampaaniates enneolematult tõhusate massimeediavahendite kasutamine ning valimiskampaaniate sisutühjus ja manipulatiivsus,
• parteide fundamentaalne ideoloogiline ühetaolisus,
• põhiseaduses mainimata ja avalikkuse silmale suletud koalitsiooninõukogu faktiline staatus kõrgeima riigivõimu organina,
• tõsiasi, et väga suur osa inimestest ei toeta kandidaati, kelle poolt hääletatakse (ega tema parteid), vaid kasutab oma häält vaid veel hullemate stsenaariumite realiseerumise ärahoidmiseks
• jne

– hinnates nentima, et Eesti ei ole demokraatlik riik. Küsimus ei ole siin selles, kas Eesti poliitilises süsteemis on demokraatia osas vajakajääke – küsimus on selles, kas meie poliitiline reaalsus kätkeb endas seda minimaalset, ilma milleta ei saa sõnade tähendust minetamata demokraatlikust riigist rääkida. (Nt ilma ratasteta autot näib olevat mõistlik nimetada siiski autoks, ent kui võtta ära ka istmed, rool, mootor, tuuleklaasid jne, siis ühel hetkel tekib põhjendatud küsimus, kas enam on tegemist autoga.)

Kui ma ütlen, et Eesti ei ole demokraatlik riik, siis ma ei pea silmas seda, et meil valitsev poliitiline süsteem ei vasta demokraatia algsele ideele, mis seisneb teatavasti inimeste vahetus osalemises võimu teostamises (võimu teostamises rahva poolt ja rahva hüvanguks) ja mida nimetatakse seetõttu ka osalusdemokraatiaks. See, et Eestis elavatel inimestel ei ole vahetult võimalik võimu teostamises osaleda, on mitte arvamus, vaid elementaarne fakt.

Põhiseadus ei anna rahvale ei rahvahääletuse algatamise õigust, seaduseelnõu algatamise õigust ega põhiseaduse muutmise seaduse algatamise õigust; otsus panna mõni poliitiline küsimus rahvahääletusele langetatakse Riigikogus aruharva ja siiski vaid juhul, kui poliitilistele tehnoloogiatele tuginedes võib praktiliselt kindel olla, et peenekoelise ja mastaapse avaliku arvamuse mõjutamise kampaania abil (mh vale vastuse korral saabuvate hukatuslike tagajärgede suhtes hirmujutte levitades) saadakse rahvalt väga suure tõenäosusega nö "õige vastus". Nagu näitab Iirimaa ja Portugali kogemus Euroopa Liiduga liitumise (või neist teisena mainitu puhul ka sündimata inimeste tapmise seadustamise) küsimuses, pannakse rahvalt "vale vastuse" saamise korral küsimus nii mitu korda uuesti rahvahääletusele, kuni aina jõulisemate avaliku arvamuse kujudamise kampaaniate tulemusel saadakse lõpuks "õige vastus".

Öeldes, et Eesti ei ole demokraatlik riik, pean silmas, et see ei vasta ka esindusdemokraatia ideele. Seejuures ei ole alusetu küsida, kuivõrd on esindusdemokraatia all silmas peetavat poliitilist süsteemi üleüldse mõistlik tähistada sõnaga "demokraatia", sest selle ühisosa demokraatia algse ideega näib olevat pehmelt öeldes tagasihoidlik. Esindusdemokraatia enda idee eeldab, et sellel põhineva poliitilise süsteemiga riigis peab rahvas olema esiteks väga hästi informeeritud, et olla kursis, mis ühiskonnas üleüldse toimub. Tegelikkuses on see ebareaalne, sest lootus, et kogu elanikkond pühendab end mitte oma igapäevaste isiklike, perekondlike ja professionaalsete kohustuste täitmisele, vaid nii kohalikus kui maailmamastaabis ühiskonnas toimuvate protsesside jälgimisele, on sügavalt ebarealistlik. Teiseks eeldab esindusdemokraatia, et rahvas on piisavalt kõrgelt haritud olemaks suuteline ühiskonnas toimuvat mõtestama ning poliitilises protsessis astutud samme kriitliliselt hindama – mitte üksnes lühikeses, vaid ka pikemas perspektiivis; mitte üksi oma kitsa erialase ettevalmistuse pinnalt, vaid ka generalisti pilguga; mitte ainult omahuvidest lähtudes, vaid ka ühise hüve seisukohast. Siin pean silmas võimet eristada olulist ebaolulisest, põhimõttelist triviaalsest, tõelist illusoorsest, olemuslikku nähtumuslikust, argumenti muljest, õnnelikkust naudingutest, õiglust õigusest, vabadust suvast jne. See eeldab haritust hoopis muus tähenduses kui selles, millest lähtub meie haridussüsteem, mis on pigem suunatud tublide ja kuulekate tööliste tootmisele kui eelduste loomisele iseseisva filosoofilis-kriitilise mõtlemisega ja seega raskemini manipuleeritava elanikkonna kujunemiseks. Kolmandaks eeldab esindusdemokraatia, et võimu teostajad ehk need, kes rahvast esindavad, vastutavad oma tegude eest. Nagu teada, ei vastuta meie süsteemis parlamendiliikmed sisuliselt mitte millegi eest. Rahval puudub võimalus neid tagasi kutsuda (ehk mandaat ära võtta) ning ainus, millele poliitikud oma vastutusest rääkides tavatsevad viidata, on nn poliitiline vastutus, mis näib olevat üks täiesti sisutühjadest poliitikas kasutusel olevatest mõistetest ning mida võiks pidada sünonüümiks igasuguse vastutuse puudumisele. Faktoreid, mis seavad kahtluse alla meie poliitilise süsteemi vastavuse esidusdemokraatia ideele, võiks nimetada veel palju, aga piisaku siin kohal lisaks eelnevalt loetletule osundamisest tõsiasjale, et suur (kui mitte suurem) osa meie riigis kehtestatavast õigusest tuleb mitte Riigikogust, vaid Euroopa Liidu struktuuridest, mida on eesti rahva esindajaks võimalik nimetada vaid äärmiselt lennuka fantaasia korral.

Kõige selle valguses on raske mitte nõustuda Tartu Ülikooli dotsendi Henn Kääriku seisukohaga, et Eesti demokraatiaga on lood sandid või et "õieti polegi teist". Käärik nendib, et Eestis näib valitsevat varaskisofreeniline olukord, kus rahvas arvab, et temast sõltub midagi, ja rahvaesindajad teevad näo, et jagavad seda arvamust. "Mis edasi," küsib ta ja pakub ühtlasi välja ühe võimaluse:

Niisiis näib meie poliitilse süsteemi kirjeldamine demokraatlikuna teenivat ennekõike selle tegeliku olemuse ja tegelike võimukandjate varjamise eesmärki. Ent kuidas siis meil valitsevat poliitilist süsteemi nimetada? See on omaette käsitlust vääriv küsimus, ent ilma pikemalt süvenemata julgen arvata, et demokraatiast oluliselt täpsem oleks kasutada sõna partokraatia, mis viitab teatud formaalselt piiritletud ja liikmelisusel põhinevate era- ja grupihuve teenivate rühmade kätte koondunud võimule ning millel on nii oligarhia ehk väheste omakasupüüdliku võimu kui ka ohlokraatia ehk enamusega manipuleerimisel põhineva võimu tunnuseid. Seejuures tasub meeles pidada Ero Liiviku valimiseelsesse infomürra sumbunud sõnu:

Jah, väide, et Eesti ei ole demokraatlik riik, ei kõla just ilusasti ja kindlasti ei kõla see poliitiliselt korrektselt, ent see ei olegi oluline – oluline on, kas see on tõsi või mitte. Ja kui see on tõsi, siis milleks hoiduda tõe väljaütlemisest või koguni veelgi enam, endale ja teistele valetada? Milleks aastast aastasse ja valimistsüklist valimistsüklisse ülistada "kuninga uusi rõivaid", kui tegelikkuses näevad kõik, kes pole päris pimedad, ignorantsed või täis soovimatust reaalsust adekvatselt näha, et "kuningas on kui mitte päris alasti, siis kindlasti riietatud mitte uhkemalt kui viletsaisse nartsudesse"? Ei ole ebamõistlik arvata, et Eesti kui demokraatliku riigi müüdi toetamisest loobumine tuleks ühiskonna poliitilise tervisele üksnes kasuks. Lõppude lõpuks on ju mõistlik ehitada poliitiline süsteem üles tõele, mitte valele.

Kuigi demokraatiast on lääne kultuuriruumis tehtud justkui ebajumal, mida pea rituaalselt kummardatakse ja mille nimel saadetakse isegi meie sõdureid võitlema sõdades, millega meil pole mingit pistmist, ei ole tegelikult kusagil kivisse raiutud, et peaksime ilmtingimata elama demokraatlikus poliitilises süsteemis. Vahest on meie jaoks sise- ja välispoliitiline stabiilsus, jätkusuutlikkus (mida iganes see ka kiirelt vananeva väikerahva kontekstis ei tähenda), majanduskasv (loe: SKP numbri suurenemine), filosoofiline, poliitiline ja majanduslik liberalism, vene taustaga valijaskonna poliitiline marginaliseerimine jms olulisemad väärtused kui demokraatia? Vahest tahamegi, et võim oleks alaliselt käputäie parteide käes, kes tagavad eelnimetatud väärtuste "jätkusuutlikkuse" ja "stabiilsuse"? Lõpuks ei saa ju välistada sedagi, et äkki oli tõesti Platonil õigus, et demokraatia on täiesti kõlvatu riigivalitsemise vorm, sest viib võimu õigulse idee hoomamiseks küündimatu massi kätte, kelles domineerivad mitte korrastav mõistus ja tahe, vaid madalad tungid, ja kes tuleks seetõttu hüvelist ühiskonda rajades (mh nende endi huvides) võimust nii kaugel hoida kui vähegi võimalik.

Keegi ei keela neile küsimustele vastata jaatavalt. Ent kui see tõesti nii on ja kui võimu enda kätte saanud inimesed ja grupid tõesti nii arvavad, siis tuleks nii ka öelda, mitte varjata nende vaadete realiseerimist kõikvõimalike retooriliste vahenditega loodud, toestatud ja paigatud illusiooniga, nagu elaksime demokraatlikus riigis ja nagu seega olekski kõik võimulolijate otsustatu ja tehtu tegelikult ei midagi muud kui rahva tahte väljendus rahva enda hüvanguks.

Ent kui tahame elada demokraatlikus riigis, siis ei piisa üksnes meie poliitilise süsteemi nimetamisest demokraatlikuks – siis tuleb astuda samme, mh võimul olijate jaoks väga ebamugavaid loobumisi kätkevaid ja kogu ühiskonna jaoks ettearvamatute tagajärgedega samme, et tagada poliitilise süsteemi tegelik ehk sisuline demokraatlikkus ehk põhinemine kõigi inimeste võrdsusele seaduse ees, rahva tahtele ning orienteeritus ühisele hüvele.

Martin Helme sõnadele (ja Kunnase näitele) tagasi vaadates nähtub, et end võimupositsioonil mugavalt sisse seadnud jõude kehtiva poliitilise süsteemi raames oma kohalt nihutada ei ole võimalik. Pole raske prognoosida, mida see äratundmine inimestes esile kutsub: see külvab kas täieliku poliitilise apaatia (sh isamaa-armastuse hääbumise) või revolutsiooni (ehk valitsuse või riigikorra vägivaldse muutmise) seemneid. Tegelikult külvab see pigem mõlemaid ning aeg näitab, mis ja millal neist seemnetest tärkab. Kõige enam kardan, et arvestades pinnast, kuhu need seemned langevad, võrsub neist peamiselt ükskõiksust, mis omakorda on vesi demokraatia müüdi põlistamisest huvitatute veskile.

Siiski usun, et parteide põhiline strateegia "hääletage meie poolt, isegi kui me ei käitu hüveliselt, sest muidu tulevad võimule veel vähem hüveliselt käituvad inimesed – ja siis te alles saate..." ei saa enam kaua kesta. Samas on ütlematagi selge, et oleks kurb, kui sellele võimu põlistamiseks rakendatavale taktikale tooks lõpu ühiskonna täielik lootuse kaotus ja sellega kaasnev ükskõiksus ning jõudmine punktini, kust üle minnes ei ole enam võimalik ühiskondlikku allakäiku ja riigi lõplikku lagunemist peatada. Palju selle punktini jõudmiseni aega on jäänud, seda ei tea täpselt keegi, ent üha enam ajamärke lugevaid inimesi arvab, et kui see juba käes ei ole, siis väga kaugel see olla ei saa.

Allikas http://www.decivitate.ee/, Artikli autor Varro Vooglaid

Möödunud sügisel kerkis hetkeks päevakorda abielueelse süütuse küsimus. Kirjutasin sel teemal artikli ning saatsin Eesti Ekspressile. Ajakirjanik, kelle poole pöördusin, hindas töö avaldamisväärseks, trükivalgust see aga lõpuks ei näinudki. Alljärgnevalt kõnealune artikkel pisut muudetud kujul.

On rõõmustav, et tänu Valentine Alvre antud intervjuule ("Viljandi poliitik kutsub noori üles ütlema ei abielueelsele seksile", Eesti Ekspress, 4.11.2010) ja sellele järgnenud teema kajastamisele mujal meedias on päevakorda kerkinud abielueelse süütuse küsimus. Paraku aga ei ole tänini üheski käsitluses isegi üritatud abielu ja seksuaalsuhete kategooriaid määratleda ja lahtimõtestada, jättes abielueelset süütust toetavad seisukohad sisuliselt põhjendamata. Uskudes, et selleteemased pealtnäha mõistetamatult ranged põhimõtted rajanevad kindlatele fundamentaalsetele konseptsioonidele, loodan süütust väärtustava leeri argumentatsiooni natuke selgust tuua.

Alvre sõnavõttude puhul ei ole jäänud mainimata tema kuuluvus parteisse Kristlikud Demokraadid, seetõttu järeldavad ilmselt paljud, et ka abielueelse süütuse küsimuses lähtub ta oma usust. Vaadelgem siis esmalt kristlikku, täpsemalt katoliiklikku arusaama abielust (lähtun siinkohal katoliiklusest, sest pean seda algkirikule lähedasemaks).

Katoliku Kiriku käsituses on abielu nii püha, et Kristus on selle ülendanud sakramendi seisusse. See tähendab, et koos ristimise, Armulaua, meeleparanduse, kinnitamise, preestriks pühitsemise ja haigete salvimise sakramendiga on see üks seitsmest peamisest Jumala armu vahendajast. Usutakse, et kui kaks kristlast, mees ja naine, astuvad omavahel abiellu, saavad nad reaalseks märgiks Kristuse ja Tema Kiriku armastuseühendusest ja selle ühenduse armu osaliseks.

Abielu pühadus aga ei sõltu selle sakramentaalsusest, vastupidi, abielu on sakramendiks ülendatud seepärast, et see on püha. Püha on ta seetõttu, et kujutab endast kõige täiuslikumat kahe teineteist täiendava inimese, mehe ja naise vahelist armastuseühendust, ühendust, mis põhineb täielikult armastusel ning milles toimub jäägitu vastastikune eneseandmine, hingeline ja kehaline ühekssaamine. Abielu on raamiks suurimale annile, mis inimese maises elus on võimalik: lisaks andumisele teineteisele antakse ühtlasi ühiselt algus uuele elule. Abieluakt on seega nii abikaasadevahelise armastuse kinnitaja kui inimkonna püsimise allikas ja just seetõttu vajab enda ümber abielu kaitsvat raami.

Sellesse täielikult ilmalikku abielu definitsiooni oleks kristlasel sisse viia vaid paar parandust: vanemad ei pane uuele elule alust kahekesi, vaid teevad seda koostöös Jumalaga; ning kõiges loodetakse Jumala armule. Ometi kõlab kõik, mis sellest lähtub, tänapäeva inimese jaoks ebamugavusi põhjustavalt ja tagurlikult.

Esmalt selgub sellest, et olles jäägitu eneseandmine, on eluaegne ja lahutamatu ka ilmalik abielu, mitte ainult kristlik. Avatus võimalusele tulevikus ümber mõelda, lahutada ja end uue inimesega siduda tähendab, et end ei anta täielikult. Seesugune leping võib olla majanduslik või sotsiaalne kokkulepe, aga seda ei saa nimetada abieluks sõna täielikus tähenduses.

Teiseks välistab selline käsitus abielueelse sugulise läbikäimise. Kehalist andumist saab õigeks pidada vaid täieliku eneseandmise kontekstis, selle konteksti väliselt saab sellest kehakeeles valetamine. Saada kellegagi kehaliselt üheks tähendab öelda talle kehakeeles: "Ma olen Sinu". Andumata samas vaimus ning tahtmata oma elu selle inimesega siduda tähendab seega valetada, lisades öeldule mõttes: "aga mitte päriselt ega päriseks". Andumine pole siis täielik ega jäägitu ja armastuse jagamise akti asemel saab seksuaalaktist isekas rahulduse otsimise akt. Seetõttu võivad mees ja naine seksuaalse ühenduse tähendusest lähtuvalt kehaliselt üheks saada alles siis, kui on üheks saanud vaimus (kristlikus kontekstis ka Kristuses) ja lubanud teineteist elu lõpuni armastada, st kui nad on juba abielus. Sellises kontekstis saab seksuaalsusest lihahimu rahuldamise asemel midagi ilusat ja püha – abikaasadevahelise armastuse kinnitaja ja uue elu allikas.

Siinkohal sobib puudutada ülalosundatud intervjuuski käsitletud nn “kehalise sobivuse” teemat. Võib ju küsida (ja palju ka küsitakse või peaks ütlema, palju ärgitatakse küsima): “Aga mis siis, kui pühalikku abiellu astujad kehaliselt ei sobi?”. Lihtsaim vastus sellele oleks samuti küsimus, nimelt: “Aga millega võrreldes?” Kui inimene hoidub abielueelsetest seksuaalsuhetest, on tal ju terve elu jooksul vaid üks partner. Kus tekib siis võrdlusmoment? Ja veel olulisem küsimus: miks see peaks üldse tekkima? Kui ollakse otsustanud inimest elu lõpuni armastada, seisneb suhe ometi rohkemas kui pelk füüsiline kontakt ning, andnud vande olla abikaasa kõrval nii heas kui halvas, ollakse valmis potentsiaalsetele probleemidele lahendust otsima, mitte otsekohe suhet nurka viskama ja “parema sobivusega” inimest otsima. Füüsiline sobivus on 1960ndate aastate seksuaalrevolutsiooniga kaasnenud müüt, mis lähtub (kui me nüüd eneste vastu ausad oleme) isekast rahulduse tagaajamisest. Mõtisklegem pisut selle üle, et kunagi ei küsita, kas mina sobin talle, vaid ikka, kas tema mulle sobib, kas ta rahuldab mu vajadusi piisavalt osavalt. Seesugusele isekusele aga ei ole kohta üheski tõelisele armastusele rajatud suhtes.

Kolmandaks teeb abielu pühana käsitlemine võimatuks igasuguste “kaitsevahendite” kasutamise. Loomulikult on keelatud abort. Vabadust ei saa lahutada vastutusest, tegu tagajärjest, seksuaalsuhteid laste saamisest. Teoorias on seks ja laps küll igaühe peas kindlas kausaalses suhtes, aga praktikas tekib mitmesuguseid erandeid, mis kõik rõhuvad valikuvabadusele. Vahest tuleks aga endalt küsida, kas võime võtta vabaduse oma tegude eest mitte vastutada. Ka abielu austavas käsituses säilib valikuvabadus: kui lapsi ei soovi, valid kasinuse. Miks tundub see tänapäeval mõeldamatuna? Sest seks on ühiskonnas ühelt poolt ületähtsustatud ja teiselt poolt alaväärtustatud, olles taandatud armastuse väljendamise staatusest ihade rahuldamise omasse.

Ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et "kaitsevahendite" kasutamise küsimuses valikuvabaduse propageerijad selle vabaduse reaalsest tagamisest enamasti huvitatud ei ole. Valiku tegemine eeldab informeeritust, kogu informatsiooni jagamine aga pole "kaitsevahendite" tootjate huvides, sest “rasestumisvastased” vahendid on neile tohutu tuluallikas. Seetõttu ei tea paljud nende kasutajaid, et nii kombineeritud pillid, minipillid, SOS-pillid, “rasestumisvastased” plaastrid, “rasestumisvastane” rõngas, spiraal, hormoonspiraal, kui ka süstitavad hormoonaalsed vahendid ja implantaadid omavad lisaks kontratseptiivsele (eostumist takistavale) ka abortiivset (embrüot ehk juba eostunud inimest hävitavat) toimet. Nii on mitmed abordivastased naised ilmselt eneselegi teadmata lõpetanud nii mõnegi juba alanud elu (ja ravimifirmad teeninud nende laste surmade pealt raha).

"Kaitsevahendite" keeld ei tähenda samas tingimata, et igast vahekorrast peaks sündima laps. Abielusisestes seksuaalsuhetes on lubatud ka rasestumisest hoiduda, aga ainult loomuliku planeerimise teel, st viljakatel aegadel, ovulatsiooniperioodil, sugulisest läbikäimisest hoidudes. Loomulikult ei tohiks seda teha alati ja igavesti, sest abielu eesmärk on siiski järglaste saamine ja üleskasvatamine, aga kui laste lisandumist perre on konkreetsel ajal kaalukatel ja hästi läbi mõeldud põhjustel mõistlik edasi lükata, on see aktsepteeritav. Samas pole aga selleski lahenduses seksuaalakt lahutatud oma tähendusest ja eesmärgist. Sugulisel läbikäimisel on siin abikaasadevahelise armastuse tugevdamise tähendus ning alati arvestatakse ka võimalusega, et see võib perele lisa tuua, olles valmis seda lisa ka raskustest hoolimata vastu võtma.

On mõistetav, et tänapäeva mugavas, individualistlikus ja usust kaugenenud ühiskonnas võivad taolised arusaamad tunduda vanamoodsad ja konservatiivsed. Kui aga hetkeks peatuda ja sel teemal eelarvamustevabalt mõelda, selgub, et kõik need rangena tunduvad põhimõtted ja nõuded lähtuvad inimväärikusest ning mehe ja naise vahelise armastuseosaduse pühadusest. Ühiskond armastab rohkem "praktilist" põhjendamist, rakendagem siis sedagi: kui kõiki neid põhimõtteid au sees hoitaks, laheneks mitmed tänapäeva ühiskonna probleemid: tugevneks ühiskonna aluseks olev perekonna institutsioon (lahutuse kadumise tõttu muutuks see märksa stabiilsemaks), lõpeks suguhaiguste levik, taastuks inimese lugupidamine oma keha vastu, suureneks sündide arv ja seega nooreneks ühiskond ning puhtaks ja puutumatuks jääks paljude noorte süütus, mis justkui pisiasi tänapäeval pahatihti lihtsalt “ära kaotatakse”. Süütuse väärtustamise taastamise korral tekiks noortel taas võimalus see hoopis ära kinkida. Või tegelikult, natuke julgust ja see võimalus on praegugi. Julguse äratamiseks ja toitmiseks aga oleks kodust ja haridussüsteemist vaja saada pisutki toetust, kinnitust, et võib valida mitte pillata oma süütus teismeeas esimesele vähegi sobivale kandidaadile, vaid hoida see võimalikest suurima kingitusena oma tulevasele abikaasale.

Lõpetuseks ja kokkuvõtteks sooviksin tsiteerida kirjanikku ja filosoofi Gilbert K. Chestertoni: "Kogu Kiriku teooriat süütusest võib sümboliseerida lausega, et valge on värv, mitte lihtsalt värvi puudumine".

Allikas http://decivitate.ee, Autor: Maria Vooglaid

Soome tunnistuslike luterlaste ühenduse Luther-säätiö dekaani kohusetäitja Esko Murto kirjutab väljaande Pyhäkkön Lamppu värskes numbris, et meediakampaaniale „Ära alistu!“ järgnenud reaktsioonid tõid selgesti esile sallivust kuulutava uue ühiskultuuri tegeliku palge.

Murto sõnul oleksid kampaania videos tutvustatud, lesbisuhetest loobunud ja kristlaseks saanud noore naise tunnistusele järgnenud kirjutised ja kommentaarid vastanud vabalt „vihakõne“ kriteeriumidele, kui need poleks olnud suunatud traditsioonilise kristluse vastu. Murto arvates paljastasid meedia ja kirikujuhtide reaktsioonid tegeliku olukorra.

„Sundsallivuse armutus on ilmsiks saamas. Postmoderne seisukoht „kõik sobib, vahet pole“ on vaid silmapete. Kiiresti tugevnev uus „ühiskultuur“ omandab üha enam väärtuste totalitarismi tunnusjooni ning see uus uljas ilm ei kavatse kriitikat taluda. Usuvabadus tähendab üha vähem vabadust uskuda ja üha enam vabadust usust. Arvamusvabadus tähendab tundlike üksikisikute kaitsmist valede seisukohtade eest ja sõnavabadus seda, et ausaid kodanikke võib kiusata rumalate ja solvavate sõnadega,“ kirjutab Murto.

„Kampaania „Ära alistu!“ tõi esile ühe argumendi, mida me kindlasti kuuleme uuesti veel palju kordi: apelleerimine noorte heaolule. Noored on haavatavad, noored võivad end halvasti tunda. Noori tuleb kaitsta. Ristiusu eest. Ja vaimse posimise eest.“

Allikas http://meiekirik.ee

Rune Imbergi artikli „Hans forskning var övergrepp“ tõlge koos tõlkija eessõnaga.

Ma lihtsalt ei saa seda kõike endale hoida, mida Jumal  selles laagris tegi. Jumal oli selle laagri peakorraldaja ning ta andis mulle erilise võimaluse Tema korralduses kaasa aidata. Algusest peale igal koosolekul, igal plaanil, kõigel mida meie mõtlesime või tegime ei olnud kaalu, kuna Jumalal oli ikka oma plaan.  Peaaegu kõik meie plaanid langesid koost aga Jumal õnnistas rohkem kui me oleksime suutnud endale ette kujutada. Loetlen mõned õnnistused:

* Jumala ligidal olu, * Osadus, *korraldus, *Rõuge põhikool, *toidu tegijad, * toit, *koguduse toetus *48h palvekett laagri igal tunni, *meie enda ülistusbänd,*seiklusmängu rada, *seiklusmängu meeskond, *trantsport jne.

Kõike ei anna lihtsalt üles loetleda. Aga, küsimusele miks see laager minu jaoks eriline oli, on mul vaid öelda.... Jumala LIGIOLU on see, mida me peaksime taotlema IGAL noorte õhtul, igas laagris ja igal pool. Kui me vaatame Jumalale ja mitte sellele millised on inimesed siis hakkavad asjad juhtuma. Jumal tahab, et me vaataksime ainult teda ja mitte seda, kuidas inimesed läbi kukuvad või vigu teevad, sest me oleme kõik kõigest inimesed ja me ei saa olla täiuslikud. Selle laagri õppetund minule oli: USALDA JUMALAT ja ANNA KÕIK ÜLE siis saab Tema tegutseda.  Veel mõned imelised killud/kogemused sellest laagrist:

Korraldamine on vastutusrikas aga põnev

00.00-5.00 hommikul on hea rääkida Jumala teemadel ja ammutdada jõudu Vaimu juhitud osadusest.

Usaldusväärne tiim on kõige alus

Ülistus on PARIM

Tunnistuse seminar: TEISED on olulised. Ainus mida me vajame on: "Samm oma mugavustsoonist välja"

Osadus ja suhtlemine on väga olulised!

SEIKLUSMÄNG... Jumal andis selle mulle kohe südamele esimesel koosolekul. Tegelema hakkasin ma aga sellega kergelt öeldes kuu aega enne laagrit. Jumal õnnistas seda lihtsalt megalt. Rada oli esimesel korral juba nii ideaalne, et me ei pidanudki eriti midagi sinna juurde mõtlema ja lõpuks läks ikkagi nii, et meie ei mõelnud vaid Jumal andis ka punktid läbi oma sõna. Mängus kõndisid inimesed Jumala rajal, mis oli täidetud tema sõnaga, igas punktis said kõik endale ühe kirjakoha ja lõpuks, et kooli tagasi pääseda, pidid nad neist 7 pähe õppima grupi peale! Selle mängu TIIM oli ülivõimas. Jumal kasutas kõiki täpselt seal,kus Tema tahtis;)

Jumala ligiolu on meie elu ülim Eesmärk, et see toimuks igapäev. Igapäevane palve ja piiblilugemine on selle alus.

Mitmelt poolt on silma torganud arutelu selle üle, kas aastavahetusel eetris olnud ja eelnevatel aastatel väga humoorikate lugudega suure populaarsuse kogunud Tujurikkuja klippidega keerati vint üle või mitte.

Kõige rohkem poleemikat näib tekitavat klipp, milles esinesid koos sport ja alkohol. Üks Riigikogu liikmetest deklareeris kärmelt, et “Joomine, EMV ja sportlased — no ei ole naljakas ja asi lõhnab pikema klaarimise järele.” Samuti võib leheveergudelt leida küsimusepüstituse, kas mitte Koit Toomele tema video parodeerimisega liiga ei tehtud.

Ent täielikult näib olevat kriitilise tähelepanuta jäänud klipp, mille kõrval eelnevalt nimetatud näivad ilmsüütutena. Jutt käib klipist, kus lasteaiakasvataja räägib tööintervjuul nagu möödaminnes, et muude hobide seas meeldib talle vabal ajal lastega seksida ning kus see ei kvalifitseeru tema töölevõtmisel mingi takistusena. See asjaolu räägib üht-teist ühiskonna moraalsest kvaliteetist: spordi ja alkoholi ühte klippi paigutamine toob kaasa skandaali, samal ajal kui laste seksuaalse kuritarvitamise teema on igati “seeditav”. Samuti räägib ühiskonna moraalse kvaliteedi kohta nii mõndagi asjaolu, et rahvusringhääling ei näinud lasteaiaklipi eetrisselaskmises vana aasta õhtul (ajal, mil perekonnad tihti tervikuna telerit vaatavad) midagi lubamatut. Minu teada ei eelnenud klipile ka mingit hoiatust.

Igas kultuuris on asju, mida peetakse sedavõrd pühaks, et nende üle nalja ei heideta. Tabud on kultuuri väga oluline osa (mis kaitseb kultuuri põhilisi alusväärtusi) ning nende hääbumine (nn “kõik müügiks”-mentaalsuse kujunemine) annab tunnistust ka kultuuri hääbumisest.

Tabude üle naljaheitmine on aga ehk kõige lihtsam tee tabude kõrvaldamiseks: läbi huumorprisma on lihtne hakata portreteerima talumatut talutavana. Ma saan aru, et Tujurikkuja püüab adresseerida ühiskondlikke probleeme tehes nalja taluvuse piiril, aga antud klipiga demonstreerisid selle tegijad, et neil on läbi mõtlemata, kust need piirid jooksevad (sama mõte tekkis eelmisel aastal, kuigi mitte nii teravalt, vaadates küüditamise teemalist klippi).

Edaspidi võiks materjali kokku pannes mõelda kui mitte muule, siis vähemalt sellele, kuidas tunnevad selliseid klippe vaadates end nt lasteaias pilastamise ohvriks langenud lapsed või nende vanemad, või nt inimesed, kes on langenud küüditamise ohvriks, olles kaotanud kodu ja/või lähedased. Kui see pilt silme ette manada, siis ei saa terve inimene nende klippide üle kuidagi naerda. Tähelepanu otsimine eetiliste piiride ületamisest tuleneva sensatsiooni põhjustamise teel ei vääri lugupidamist. Kui me rahvana vajame oma huumorimeele erutamiseks eetiliste piiride ületamist, siis ka see ei vääri lugupidamist.

Lasteaiaklipp põhjustas ka meie peres väga ebameeldiva olukorra. Huvitav oleks teada, kas Tujurikkuja tegijad peavad võimalikuks rääkida ka oma (lasteaiaealistele) lastele nalju lastega seksivatest lasteaiakasvatajatest.

Allikas http://vooglaid.files.wordpress.com/

Vatikani pressiteenistuse juht isa Federico Lombardi selgitas, et kristlik ühtsus seisneb palju enamas kui sallivuses ja pluralismis. Lombardi viitas paavst Benedictus XVI sõnadele, et kristlaste ühtsuse taastamise püüdlust ei saa taandada ainult üksteise erinevuste vastastikkusele tunnustamisele ja rahumeelse koos­eksisteerimise saavutamisele.

Lombardi sõnul tõmbutakse kristlaste­vahelises dialoogis vastasseisu ilmnemisel sageli oma positsioonidele ja püütakse vältida pingeid, tunnustades viisakalt seisukohtade erinevust, kuid keeldudes astumast nõudlikumaid samme. Lombardi küsis, kas sallivus ja pluralism, mis tunduvad realistliku ja mõistliku hoiakuna, ikka on seda.

„Ühtsus seisneb milleski muus,“ ütles Lombardi.

Ta meenutas kristliku ühtsuse palvenädala ajal Rooma Püha Pauluse basiilikas toimunud vespril paavsti poolt lausutud sõnu: „See, mida me igatseme, on ühtsus, mille pärast Kristus ise palvetas ja mis oma loomult avaldub usu, sakramentide ja vaimuliku ameti osaduses.“

„Mida Kristus meilt tahab? Kindlasti mitte seda, et jääksime sinna, kus me praegu oleme,“ lausus Lombardi, kelle hinnangul oleksid oikumeenilised kohtumised sel juhul kenad lavastused, peegeldades pigem minevikus toimunud lõhenemisi kui oleksid tuleviku seemneks ja usaldusväärseks tunnistuseks Jumala Vaimu ligiolekust.

Allikas http://meiekirik.ee

Aastavahetus on huvitav aeg, sest siis vaatame ühtaegu nii tagasi kui ka edasi. Edasi minna aitab paljuski see, mis on varasemalt aidanud toime tulla, kestma ja püsima jääda.

Mina usun, et üheks meie püsiväärtuseks on see, mida rahvasuu nimetab talupojatarkuseks.

Nagu metafoorides üldse, on ka talupojatarkuses midagi hoomamatut, ent samas tunnetatavat ja mõistetavat. Üldiselt tähendab talupojatarkus tervemõistuslikkust, arukust, oskust lahendada praktilisi probleeme. See pole seotud mitte niivõrd teadmiste hulga, kui ellusuhtumise ja toimevõimega.

Viimaste skandaalide keskmes on nii eestimaalaste kui vikilekkelaste jaoks mitte niivõrd loogiliste argumentide, kuivõrd eksistentsiaalse usalduse proovilepanek.

Globaalselt on kardetud, et teatud saladokumentide mõõtmatusse avalikkusse lekkimine võib kreeni ajada kogu maailma poliitikamere hiigellaevad. Lokaalselt on kõikuma löönud seni vääramatu ikoonistaatusega kodumaiste suuruste usaldusväärsus. Sõna sõna vastu olukorras ei piisa enam sõnadest. Valida tuleb, keda-mida viimselt isikuna usaldada.

Vähe on eesti rahval koosolemise kohti ja aegu. Sünnipäevad on eri aegadel, suvepuhkused samuti. Üks annab endale hõlpu juunis, teine augustis ja ühistunnet ei teki. Kuid jõulud on selline puhkus, mis haarab suuremat osa rahvast ühel ajal – aeg, mil puhkavad ja tähistavad (peaaegu) kõik korraga. Jah, rahvast ühendavad ka suuremad riigipühad, kuid need kipuvad olema lühikesed, ühepäevased ja arusaam, mida sel päeval ikkagi tegema peaks, kipub olema ähmasem ja rituaale napimalt. Jõulud on ainsad, mille puhul kehtib kirjutamata kohustus pidada neid koos perega.

Tuleb ka meeles pidada, et mitte kogu Eesti ei tähista jõululaupäeva ühel ajal. Vene elanikkonna hulgas jõule küll teatud määral tähistatakse, kuid jõulude tähtsust ähmastab ortodoksse kalendri kombestik – venelaste suurem püha on ajalooliste kalendrireformide tõttu 7. jaanuaril. Kuid need on erinevused pigem nüanssides kui sisus.

Jõuluks tuleb suur osa tegemistest ühele poole saada, et unustada hetkeks vanad asjatoimetused, saavutada segamatus ja minna edasi puhta lehena. Jah, ajalugu tunneb isegi mitmeid sõdu, mille alustajad lootsid selle jõuluks läbi saada. Jõulurahu sisendas aukartust ka neisse, kes valitsesid inimelude üle.

Aukartus elu ja selle kaduvuse mõistmine ongi jõulude üks juhtmotiive, sest ka vanad eestlased mõtlesid neil aegadel palju kadunute peale ja tegid teispoolsusest tulijaile oma eluasemes ruumi. Kadunud inimpõlvede mälestuse austamine, olgu seda siis küünlaid süüdates või muul kombel, ongi ehk üks tähtsamaid ja armsamaid jõulukombestiku osi. Inimesele antakse võimalus peatuda ja mõtiskleda omaenda eksistentsi üle. Eestlased pole kuigi usklik rahvas. Ent inimene on kord loodud nii, et isegi usku mitte tunnistades on temas olemas usutunde alged ja jõuluajal on need alged ehk rohkem nähtaval kui muul ajal. Loodetavasti teevad need alged meist ka veidi paremad inimesed – vähemasti nendeks pühadeks.

Allikas

EELK peapiiskop Andres Põder kutsus leidma jõulupäevadel oma juured, inimeseks oleku identiteet ja oma osadus Jumalaga.

"Viimasel ajal kutsutakse kaasmaalasi tagasi koju. Arutletakse selle üle, mis teeb kodust kodu ja miks me seda vajame. Ennekõike on kodutunde aluseks head inimsuhted ja osadus. Need ulatuvad üle aja ja ruumi, saades tuge hõimusidemetest, mida Jumal meile koos sünniga kaasa on andnud," rääkis Põder jõululäkituses.

"Asjata ei uurita sugupuid ega otsita kadunud pereliikmeid ja sõpru. Kokkukuuluvus on kui puhkenud õis, mis kannab endas uut elu," lisas ta.

"Neljas käsk kutsub austama isa ja ema ning Jakob Hurda meelest tähendas see ühtaegu isamaa ja emakeele hindamist. Meie rahva kultuuri ja elujõu juured on sügaval eestikeelses pühakirjas, luterlikus rahvakirikus ja meie eelkäijate vaimulikus ärkamises," ütles Põder.

Peapiiskopi sõnul on tänavune suurim kink ja Jumala ime kodu- ja väliseesti luterlike kirikute nähtava ühtsuse taastamine. "Langenud on sõja ja okupatsiooni püstitatud umbusu- ja eraldatusemüüri viimane nurk ning eesti luterlastel kõikjal maailmas on nüüd võimalus kuuluda ühtsesse rahvakirikusse ning tunda seeläbi kokkukuuluvust ja kodus olemist. See on samm, mille läbi ei kaota ükski kogudus ega kristlane, võita võivad aga kõik," sõnas ta.

"Jeesuse sünni side esivanemailt päritud maise koduga viitab aga veel kaugemale
ja sügavamale. Taaveti lauludes (Ps 90:1) öeldakse: "Issand, Sina oled meile olnud
eluasemeks põlvest põlve." Ja apostel Paulus kinnitab kirjas filiplastele (Fl 3:20): "Meie
kodupaik on taevas, kus me ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust."," ütles Põder.

"Jõululapse Jeesuse vastuvõtmine oma südamesse, uskumine temasse teeb meistki Jumala lapsed. Leidkem siis neil jõulupäevadel taas oma juured, oma inimeseks oleku identiteet, oma osadus Jumalaga. Olgem kodus!"

Allikas

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik lahutatud, ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust, arvab teoloog Riho Saard.

Kuidas on kujunenud nii, et osa idakirikuid on hakanud nn liikuvaid pühi tähistama läänekirikutega ühel ajal, Gregoriuse kalendri järgi, osa aga mitte?

Pühade, eriti ülestõusmispühade, n-ö õigel päeval pühitsemise esimesed tülilahvandused leidsid kirikus aset juba 2. sajandil Rooma piiskopi Victor I ajal. Ta nõudis, et Väike-Aasia kirikud, kes järgisid juudiusu pühadekalendrit, loobuksid sellest ja hakkaksid koos Roomaga tähistama seda liikuvat püha kindlalt ainult pühapäevasel nädalapäeval. Tüli lahenes lääne kasuks 325. aastal Nikaia sinodil.

Gregoriuse kalendrireformi heakskiitmine on olnud osadele õigeusu kirikutele ajaloolistel põhjustel raske. Konstantinoopoli 1583. aasta sinod patriarh Jeremias II-ga eesotsas hülgas Gregoriuse kalendri kui "ortodoksluse vastu suunatud paavstliku relva". Protestantlikud riigidki võtsid selle "paavstliku" kalendrireformi omaks ajapikku 18. sajandil ja bolševistlik Venemaa tegi seda 1918. aastal, kuid Vene kirik muidugi mitte.
.
Õigeusu maailma oikumeeniline Konstantinoopoli patriarh Meletius IV ja sinod otsustasid 1923. aastal kasutusele võtta juliaanliku kalendri uuendatud versiooni, mida seetõttu nimetataksegi ka meletiaanlikuks kalendriks. See erineb gregoriaanlikust väga vähe, ainult selle erandiga, et Kristuse ülestõusmispühade reegel jäi kanooniliselt seotuks juliaanuse kalendriga.

Samal ajal tähistab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku osa kogudusi jõule uue, osa aga vana kalendri järgi. Miks nii?

Tegelikult oli see muutus uute vastsündinud riikide, nagu Soome ja Eesti, õigeusu kirikutes, mis enne 1923. aastat olid Moskva patriarhaatkonna osad, sündinud osaliselt ka riigipoolsest huvist võtta kasutusele gregoriaanlik kalender (seda ka ülestõusmispühade tähistamisel). Moskva ja Venemaa patriarh Tihhon lubas oma kirjaga 15. juunist 1920 minna Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskopkonna nõukogul üle uuele kalendrile. Selle ülemineku vastu protestisid Pihkva ja Petserimaa õigeusu kogudused ja kloostrid. Soomes samuti protestisid mõned kogudused ja Valamo klooster, ja seni, kuni oli veel ametis piiskop Serafim, oli ka tema vastu.

Eestis langetas otsuse 1920. aasta septembris toimunud EAÕK kongress. Muuseas esines seal siseministri abi Eduard Kübarsepp, kes soovis, et riigi sisejulgeoleku huvides peaksid kõik õigeusu kogudused alluma EAÕK-i piiskopkonna nõukogule, ja seda näiteks ka kalendriküsimuses. Riik soovis ühtlust kiriklike pühade pühitsemises. Seepärast ka otsustati, et vene kogudused on oma iseseisva kihelkonnaga (praostkonnaga) autonoomsed, aga kuuluvad EAÕK-i koosseisu, ning võeti suund uuele kalendrile ettevaatlikult üle minna ka vene kogudustes ja kogu Petserimaal.

Pärast EAÕK-i siirdumist Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse 1923. aastal astus EAÕK-i sinod julgemalt välja ja tegi 7. juulil 1923 ettekirjutusi, et ka kõigis vene kogudustes mindaks sunduslikult jumalateenistuste pidamises üle uuele kalendrile. Riigikogu vene ühendatud rühma liikmed pöördusid 1924. aasta veebruaris selles asjas küsimusega vabariigi valitsuse poole, aga riigikogu juhatus otsustas seda küsimust mitte arutada.

Tuleks toonitada, et uuele kalendrile üleminekut ei peetud Eestis ja Soomes kanooniliseks, vaid puht praktiliseks, ja paistab siiski, et siseministeeriumis ka sisejulgeoleku küsimuseks. Vene kogudused leidsid, et selles küsimuses oleks pidanud otsuse langetama sinod ehk siis Vene Õigeusu Kiriku sinod. Küsimus oli nende jaoks pigem selles, kuidas ja mil määral võivad piiratud autonoomsusega õigeusu kirikud omavoliliselt loobuda ortodoksliku kiriku kaanonitest.

Juliaanlik kalender oli vene kogudustele ka muidugi poliitiliselt tähtis: see oli pea ainus säilinud side oma endise emakiriku ehk Vene Õigeusu Kirikuga ning oli teatavas mõttes ka protest eestlastest õigeusklike separatismi vastu. Sest ärgem unustagem, et Vene Õigeusu Kirik ei olnud leppinud EAÕK-i siirdumisega Konstantinoopoli alluvusse. Kloostrites võidi rõhutada kalendriküsimusega seoses ka usulisi motiive.

Kas Vene Õigeusu Kirikus on arutatud Gregoriuse kalendrile üleminekut ning kas võib arvata, et kirik seda kunagi teeb?

Ei tea. Kõige rohkem on ortodoksid, kõik ortodoksid, olnud selle vastu, et Kristuse ülestõusmispüha muudetaks püsivaks, mitte liikuvaks. Tuletame meelde, et katoliku kirik tegi selleks ettepaneku 1897. aastal ja kordas seda Vatikani II sinodil 1960-ndate alguses. Kirikute Maailmanõukogu soovis seda 1976. aastal, kuid ilma ortodoksideta ei saa seda küsimust ju otsustada. Ortodokside arvates tähendaks see "Kristuse päästemüsteeriumi kosmilise tähenduse ohverdamist ratsionaalse otstarbekuse altaril", nagu on keegi väljendunud.

Kas suurte kirikupühade ja nende taustal samade pühade tähistamine ka väljaspool kirikut eri ajal on ühiskonna aspektist üldse mingil moel probleem või mitte?

Riigi ja kiriku (radikaalsemalt riigi ja religiooni) lahutatuse puhul ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust. Kirikupühade riigipühadeks kuulutamisel on tahetud, arvan, demonstreerida oma euroopalikku tsiviliseeritust ja ei midagi enamat, sest ega riiki pole loodud kiriku poolt. Näiteks jõulude kuulutamisel riigipühaks 1989. aastal põhjendati seda tsiviliseeritud maailmaga taasühinemisega (Indrek Toome). Võib muidugi küsida, kas see osa maailmast, mis ei tähista jõule riigipühana, ei olegi seetõttu tsiviliseeritud. Nii et probleemid on rohkem teoreetilist ja ideoloogilist laadi.

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik meil lahutatud, siis kirikupühad ei peaks piirama kodanike vabadusi. Kirikusse mineku asemel peab jääma mulle võimalus minna näiteks ka teatrisse jne. Ühiskonna kultuuriintegratsiooni seisukohalt on probleemiks kahtlemata see, et jõulude veetmisel on ühiskond jagunenud rahvuslikult ja keeleliselt. Venekeelsete jõulud pole riigipüha, vaid üksnes riiklik tähtpäev.

Allikas

Tänavused laste jõulupeod on teinud osa soomlastest lastevanemate meele mõruks, kuna peolt on puudunud mõned olulised jõulukombed.

Kiriku tellitud uuringu tulemuste järgi on jõulud soomlastele nii tähtsad pühad, et kõik ülejäänud kahvatuvad selle kõrval. Osa lasteaedade ja koolide jõulupidudel on aga viimastel aastatel jäetud ära religioosse alatooniga jõulukombeid. Selle peamine põhjus on, et Soome lasteaia- ja koolilaste hulgas on üha suurenenud teistsuguse usulise taustaga sisserännanute laste osakaal.

Klassikalisteks soome kultuuri kuuluvateks tavadeks peetakse inglitest laulmist ja jõulu-evangeeliumi lugemist. Soomlastele seostuvad need pigem jõulude veetmise traditsiooniga üldisemalt kui otseselt usu endaga. Kirjanik Claes Andersson mõtiskleb ajalehes Helsingin Sanomat: „Jõuluevangeelium on ristiusu muinasjutt, mis jutustab kaunilt müüdi Jeesuse sündimisest.” Kardetakse ka, et jõulupärandi kärpimine muudab pühad liiga argiseks.

Allkirjad jõulude kaitseks

Ajaleht Iltasanomat on alustanud jõulukommete säilitamise kaitseks allkirjade kogumist, et edastada need haridusministrile. Koos on juba pea 20 000 nime. Haridusametnikud aga rahustavad soomlasi, et kõige armastatum jõuluaegne kirikulaul võib kõlada laste suust ka edaspidi. Jõulupeole sobimatuks peetakse vaid usurituaalide liigset kasutamist. „Järgmisena keelatakse Soome lõvi, sinirist lipul ja meie hümn,” ahastavad lugejad oma kirjades.

Siiski leidub soomlaste hulgas ka neid, kes pooldavad lasteasutustes usu poolest täiesti neutraalseid jõulupidusid. Paljud koolijuhid seisavad silmitsi tõsiasjaga, et märgatav osa õpilasi ei tähista kristlikke jõule.

Ühes paljude sisserännanutega Ida-Helsingi koolis oligi näiteks sel aastal jõulupeo teemaks valitud Lapimaa ja virmalised. Ühes lasteaiarühmas, kus räägitakse kolmeteist emakeelt, aga valmistas lastele suurimat rõõmu kogu rühmaga etteastete õppimine ja erinevustest hoolimata ühise peo pidamine. Inglitele ei olnud seal kohta ja jõulusümboleid esindasid vaid päkapikud. Emade ja isade meele muutis härdaks hoopiski ülistuslaul sõprusele.

Samal ajal aga ütles Soome juhtivaid poliitikuid, rahandusminister Jyrki Katainen selgelt, et sallivus ei tähenda seda, et oma kultuurist tuleb viisakusest teistsuguste tavade vastu lahti öelda. Katainen on samuti pannud tähele, et kristliku jõulupärimuse lastele edasiandmist ei taha eelkõige kirikust välja astunud soomlased, kuna see rikub nende õigusi.

Üks noor kirikusse mittekuuluv soomlane kirjutas ajalehes, et kui usuõpetust saavad õpilased on toredal ja meeleolukal jõulupeol, siis teised saadetakse selleks ajaks kinno. Tema arvates ei tohiks koolid neid siiski sedasi unustada.

Allikas

Püha Nicholas (Saint Nicholas) on tõenäoliselt kõige populaarsem pühak kogu maailmas, kuigi paljud ei teagi et ta on pühak. Veelgi vähem teavad nad mehe elust, kellest on arenenud välja jõulude sümbol.

Nicholas sündis paiku 280 AD Lycias rikkas kristilikus peres. Nagu paljud jutustused pühakutest, keskendusid jutud Nicholasest tema headusele. Ta olevat näidanud märkimisväärset vagadus juba sünnist ning juba lapsena keeldus paastuajal söömast. Ta oli tuntud laulude ja kirjakohtade meeldejätmises ning nautis kirikut.

Nicholase vanemad surid katku kui ta veel oli veel poisieas, jättes talle suure varanduse. Ta jätkas nende heategevustööd püüdes teha sellega head. Tema onust Patura piiskopist sai tema eestkostja ja tagas kirikliku hariduse. Nicholas oli erakordne õpilane ja temast sai preester väga noores eas.

Kord sõites laevaga Jerusalemma, tõusis torm ning kogu laeva meeskond koos Nicholasega oli suures ohus. Legendi kohaselt Nicholas palvetas Jumala poole ning kohe torm rahunes maha. Enne tagasisõitu ta külastas Myra kirikut. Kiriku juures väljas ootas kohalik preester. Kui Nicholas saabus, preester küsis ta nime. Kui Nicholas oli oma nime öelnud, preester hakkas Jumalat ülistama. Ta selgitas, et Jumal oli tal käskinud ootada kiriku juures väljas ja järgmisena tuleb mees nimega Nicholas, kellest saab Myra piiskop. Kuigi Nikolai esmalt alandlikult keeldus, väites et ta ei ole selle vääriline, sai temast lõpuks Myra piiskop. Teda nimetati ”poiss” paavstiks (Boy Bishop) oma noore vanuse tõttu ning oli kõigi poolt armastatud.

Tänapäeva Saint Nicholase kujutisega seoses on 2 lugu eriti populaarsed.

Nälja ajal kõrtsmik võttis kinni 3 poissi, tükeldanud nad ja pannud soolatünni kavatsusega ära süüa. Nicholas sai sellest teada, kõrtsmik vangistati ja äratas poisid taas ellu. Sellest ning paljudest teistest lugudest tekkis Nicholasel laste kaitsja maine.

Teine lugu on mehest, kellel oli kolm tütart. Mees oli väga vaene ning tal ei olnud tütardele kaasa anda kaasavara. See tähendas tollases ühiskonnas, et neid ootas prostituudi elu. Seda kuuldes las Nicholas korstnast alla koti kuldrahaga õhtu vahetult enne seda kui tüdrukud vajasid kaasavara. Ühe versiooni kohaselt viimane kuldraha kott maandus soki sisse, mis kuivas kamina kohal. Kas tundub tuttav? Teise versiooni kohaselt palus ta jääda oma surmani anonüümseks.

Nendest lugudest on lihtne mõista, kuidas Myra piiskopist lõpuks kujunes tänapäeval tuntud Saint Nick. Ta on lastekaitsjast pühak, sellest on tekkinud komme anda lastele tema nimel detsembris kingitusi. Hollandlased tõid selle traditsiooni Ameerikasse ning nende nimest Sinte Klaas arenes lõpus Santa Claus.

Püha Nicholas nagu ka meie kaasaegse jõuluvana versioon, oli tuntud oma lahkuse, armastuse poolest laste vastu ja hoolitsuse poolest vaeste vastu. Nende omaduste ja tema surmapäeva tõttu detsembris, tekis seos tema ning jõulude vahel. See on täitsa loogiline, arvestades seda et jõuludel tähistame Jeesuse sündi, kes on täiuslikult suuremeelne ja armastas lapsi ning vaeseid.

Seega kui kaevatakse selle üle, et jõuluvana võtab pühad üle, võime mäletada selle meest, kelle elus väljendus Jeesuse armastus. Ka meiegi võime olla teadlikud ümbritsevate vajadustega ja  valmis ning piisavalt helde aitamaks.

Allikas

Tartu Ülikooli politoloogi Alar Kilbi hinnangul ei ole eestlased kirikuvaenulikud vaid pigem ükskõiksed usu suhtes.
Kilp rääkis ETV saates "Vabariigi kodanikud", et eestlased on küllaltki kirikukauge rahvas.

"Ma usun, et eestlased on ikkagi usuleige rahvas. Üheski teises ühiskonnas pole sotsialism nii mõjunud, et kiriku formaalne liikmeskond oleks niimoodi alla vajunud. Samas meil ei ole ka ateiste õieti, meil ei ole kirikuvaenulikkust, aga meil on pigem ükskõiksus," selgitas Kilp.

Ta lisas, et Eestis on usuvabadus ja kõik saavadki valida, kas nad on religioossed või mitte.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kantsleri, õpetaja Urmas Viilma sõnul ei ole aga eestlased usuleiged ning see arvamus on pigem müüt. Ta tõi näite, et 2007. aastal tehtud uuringu kohaselt käis jõulude ajal kirikus 53% eesti keelt kõnelevatest inimestest ning 47% vene keelt kõnelevatest inimestest. "See on umbes sama suur arv, kui käib valimas," märkis ta.

Maausklik ja kunstnik Elo Liiv ei nõustu samuti, et eestlased on usuleiged, kuid tema sõnul usub enamik inimestest puude ja kivide hinge olemasolusse ning elusse pärast surma.

Kirjanik Jaak Urmeti ehk Wimbergi hinnangul võib iga inimene uskuda sellesse, mida ta tahab, kuid seda ei tohiks teistele peale suruda. Tema sõnul on kirik näiteks paljudes maakohtades ainus koht, kus käia. 

"Ma leian, et Eestis on religiooniga kõik korras. Minu jaoks religioon, usutunnistused, konfessioonid on ikkagi nagu klubid," ütles Urmet ning võrdles kirikuid kohalike teatritruppide ja külaseltside tegevusega. "Kirikud, kogudused on samamoodi klubid, las nad ajavad oma rida seal," lisas ta.

Allikas

Armastuse teema järgmised peatükid puudutavad armastust iseenese vastu.

Kristluses on läbi aegade levinud paljud valeõpetused, mis kutsuvad kristlast olema enese vastu karmid, piitsutama oma ihu, seda risti lööma, kuid samas teadmata, mida selline tegevus tähendab ja miks seda üldse vaja on kui on. Kristus ei ole inimest kutsunud hävitama, vaid ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti (Jh 10:10).

Sageli õpetatakse: "salga ära oma mina", "võta oma rist" ja järgne teda! "Keda?" küsib Kristus täna.

Loe edasi Kristlik Mõttevõra artiklit Tunne iseennast

Mis on stiimuli ja reaktsiooni vahel niisugust, mis annab meile jõu ja võimaluse teha proaktiivseid valikuid? Victor Frankl kirjeldab, et reaktsioon sõltub meie väärtushinnangutest, visioonist, neljast inimandest ja sellest, kuivõrd me oleme panustanud nende arendamisse.

Väärtushinnangud juhivad meid. Mida iganes ma teen, valin, ütlen – selle taga on alati midagi, mis on minu jaoks oluline. Kuid väärtushinnangud ei too iseenesest endaga kaasa elu kvaliteeti positiivselt mõjutavaid tulemusi, välja arvatud juhul, kui me väärtustame printsiipe.

Mis need printsiibid siis on?
Printsiibid (põhiväärtused - universaalsed tõed – nn loodusseadused inimlikus mõttes) on põlvkondade kollektiivne elutarkus, mida on tunnustanud kõik tsivilisatsioonid ja ka religioonid ning mille järgi tegutsemine annab pikemas perspektiivis etteennustatavaid positiivseid tulemusi. Näiteks: ausus, julgus, Kuldne Reegel, aupaklikkus, õpetatavus, võidan-võidad mõtteviis, püüd mõista esmalt teist inimest, selle asemel, et olla ise mõistetud ja palju-palju teisi.

Printsiipide jõud seisnebki nende universaalsuses. Me võime ühes olukorras mingi konkreetse tegevusega tulemuse saavutada, kuid mõnes teises situatsioonis see ei pruugi sobida. Näiteks ühe inimesega suheldes mingid suhtlemistehnikad töötavad ja teise inimesega mitte. Aga kõigi inimeste juures toimib printsiip „püüa esmalt mõista ja alles siis olla ise mõistetud“. Ja väga lihtsal põhjusel, inimestena me kõik soovime olla mõistetud - see lihtsalt on universaalne.
Kui me printsiipe mõistame ja õpime neid rakendama oma elus, suudame kiiremini kohaneda iga muutusega. Pidevad muutused on elu reaalsus, meeldib see meile või mitte.

Stephen R. Covey ütleb, et maailmas on kaks püsivat asja – printsiibid ja muutused. Printsiibid ja muutused toimuvad kogu aeg. Õppides ja õpetades tegevuste asemel mõistma printsiipide toimimist ja näidates kuidas praktilised tegevused on seotud printsiipidega, valmistame nii end kui oma lapsi paremini ette toimetulekuks tuleviku tundmatute väljakutsetega.

Näiteks, Viktor Navorski, „Terminali“ peategelane, oli töökas, õiglane, hooliv, ausameelne, ta püüdis teistega käituda nii nagu oleks soovinud, et temagagi käitutaks - ja seda kõike kinnitas ka tema tegutsemine.

Natsi koonduslaagri vangina hakkas Victor Frankl uurima teemat: mis aitab mõnedel ellu ja inimeseks jääda seal, kus enamik sureb või loomastub.
Ta uuris erinevaid tegureid: tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kui mõni neist ka andis alguses teatud eelise, siis pikema aja jooksul need eelised haihtusid. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus – veendumus, et neil on elus täita oluline eesmärk, et pooleli on millegi tähtsa saavutamine.
Ka Viktor Navorskil oli selge eesmärk, tegelikult selle elluviimise käigus ta ju sinna lennuväljale lõksu sattuski. Ta oli täitmas isale enne surma antud lubadust.

Proaktiivsus meeskonnas või inimgrupis sõltub sellest, kas neid inimesi ühendavad ühised väärtused ja kuivõrd need väärtushinnangud, mis neid inimesi tegutsema panevad on seotud printsiipidega. Võiks arvata, et seda lihtsat ja väsinud tõde teavad juba kõik, aga miks me siis ei suuna sinna oma energiat ja ressursse?

Kuulen televiisorist järjekordset vaidlust selle üle, kas saavad või miks ei saa erineva nahavärvi, religiooni, keele, orientatsiooni vms inimesed tulemuslikult ja üksteist väärtustavalt elada ja koostööd teha. Üks pool on kindel, et saavad ja rõhub erinevuste väärtustamisele ja suuremale tolerantsile. Teine pool on kindel, et ei saa, sest süüdi on just need erinevused, usk, „teistsuguste“ suur osakaal jpm. Vastus võiks olla, et saavad muidugi, kui nad inimestena tahavad jagada ühiseid printsiipidekeskseid väärtusi ja kui neil on ühised eesmärgid. Aga ei ole ju ei üht ega teist ja nn lõimumistegevustele raha kulutamise tulemus on kas kerge make-up või halvemal juhul streigid, terroriaktid.

Allikas

Kui on juttu kristlusest, räägitakse sellest enamasti kui ühest ühtsest ja ajalootust maailmavaatest ja praktikast, umbes nõnda, et kristlus väidab seda või toda, kristlased teevad nii või naa. Justkui oleks ristiusk tekkinud 1. sajandil ja sellest peale muutumatuks jäänud.

Paraku pole ristiusk, nagu pea kõik muudki pikemat aega püsinud asjad, muutumatud. Mida lähemalt ja mida laiemas ajalises mastaabis ristiusku silmitseda, seda rohkem muutusi torkab seal silma. Võtame näiteks liturgia – jumalateenistuse korra. Üks Eesti suuremaid kirikuid EELK on jõudnud jumalateenistuse korda juba selle aastatuhande sees üsna radikaalselt muuta.

Sellistest muutustest pole vaba ka Õhtumaa suurkirik – roomakatoliku kirik. Võib-olla vanemad inimesed veel mäletavad, et pool sajandit tagasi oli sealne jumalateenistus üsna rangelt ja traditsiooniliselt struktureeritud, kusjuures kasutada tohtis ainult ladina keelt. Tänapäeval võib aga ainuüksi Eesti roomakatoliku kirikute jumalateenistustel kuulda mitmeid elavaid keeli.

Idakristlased võivad nüüd väita, et nende teenistused küll nii ei muutu, nagu õhtumaalaste omad. Päriselt see siiski nõnda ei ole. Vastu seistes liturgilistele muudatustele Vene Ortodoksses Kirikus, on tuhanded ennast ise ära põletanud ning miljonid on tollest suurkirikust välja arvatud. Muudatused on osaks saanud kristluse teistelegi külgedele.

Võtame näiteks sotsiaaleetika. Isegi roomakatoliku kirik on siin aegade jooksul oma arusaamu muutnud ning oma suhtumistes tublisti sallivamaks saanud. Kunagi keskajal oleks niisugune tegelane nagu kristlik pankur paremal juhul mõistetamatuks jäänud. Halvemal juhul oleks teda kui liiakasuvõtjat tabanud üsna karm karistus.

Seega on ristiusk ajalooline nähtus, mis eksisteerib, areneb ja muutub ajaloos nii nagu teisedki nähtused ühiskonnas. Erinevates ristiusu harudes toimuvad need muutused eri suundades ja eri kiirusega.

Need muutused ja arengud pole aga juhuslikku laadi. Paljusid nende seast on esile kutsunud ja suunanud sotsiaal-ajaloolised tegurid. Teisisõnu – siin on mängus inimkäsi. Kiriklikke õpetusi, moraalireegleid, jumalateenistuse kordi, kirikuseadusi ja kõike muud, mis kristluse juurde tavapäraselt kuuluvad ja mis ajaloos muutuvad, võiksime iseloomustada kui sotsiaalseid konstruktsioone.

See on viimasel sajandil ühiskonnateadustes levinud mõiste ning tähendab, et need nähtused on inimeste loodud ning kannavad oma loojate, nende eesmärkide ja ajastute pitserit.

See sotsiaalseks konstruktsiooniks olemine ei tähenda ilmtingimata, et mingi isik või mõni grupp oleks loonud kristluse või mõne sealse nähtuse teadlikult ja sihipäraselt. Oma ajastu ja selle taga seisvate sotsiaalsete gruppide pitser võib mõnikord tekkida ka lausa vastu tolle grupi või terve ajastu tahtmist.

Ning selle sotsiaalseks konstruktsiooniks olemisega ei taha ma ilmtingimata väita, et see ongi kõik, mis kristluses olemas on ning mida ta pakkuda võib. Mööndes, et suur osa kristlusest on sotsiaalne konstruktsioon, ei pruugi kristlane sugugi paratamatult kristlusest loobuda. Sakraalne ja seega kristlase jaoks ristiusu kõige väärtuslikum osa ei pea üldsegi asuma ristiusu sotsiaalse konstruktsioonina eksisteerivates osades.

Ristiusu vastas seisab ateism, teatud määral vaenlasena, kriitikuna. Ateism võib olla nii passiivne kui ka aktiivne, kristluse vastu võitlev või lihtsalt kristlust ignoreeriv. Ateism võib olla teadvustatud ja sihipärane, aga see võib olla ka inimese teadvustamata hoiak.

Nagu kristlus, aga ka religioon üldse, muutub ajaloos ka ateism. Nii näiteks oli naaberriigi ateistidel 75 aastat tagasi kombeks kristlasi vangilaagritesse panna või lausa maha lasta.

Tänapäeval on sellelaadilist ateismi raske leida. Ajas muutuvana on ateismgi oma ajastu arusaamade, eesmärkide ja huvide kandja. Seega peame ateismi kohta samuti väitma, et see on sotsiaalne konstruktsioon. Ta on inimeste looming, teatud huve silmas pidav ja teatud eesmärkidel tehtud.

Ei ole olemas neutraalset, inimestest ja nende huvidest sõltumatut ateismi. Tegelikult pole olemas mingitki neutraalset maailmavaadet, kuigi pea kõik maailmavaated ise pretendeerivad neutraalsusele või ainuneutraalsusele.

Ateismi eesmärgiks on religioonile vastu astuda ning lõpuks ta likvideerida. Tema keskne meetod on kritiseerida religiooni, meie jaoks siis ristiusku.

Kas ateismi kriitika on efektiivne? Kas ta põhimõtteliselt võib saavutada oma eesmärgi? Vastus sellele küsimusele sõltub vastajast – kas ta kuulub kristlaste või ateistide seltskonda. Ateistide jaoks on kogu religioon vaid sotsiaalne konstruktsioon. Sotsiaalsetel
konstruktsioonidel on omadus võõranduda, korrumpeeruda või lausa katki minna.

See on paraku inimeste loodud süsteemide lahutamatu omadus. Sellisena on kristlus kritiseeritav ja ärakaotatav. Ateisti jaoks on religioonid surelikud. Seega võib ateism olla efektiivne, lausa võidukas. See ei tähenda, et ta ajaloos seda alati ka oleks.

Kristlase vastus sellele küsimusele on eitav. Viimselt ei ole ateisti tegevus võidukas. Aus ja tark kristlane möönab, et õiglane ja asjakohane kriitika saab kritiseerida ja peabki ausalt kritiseerima kristlust kui ajaloolist nähtust, kui sotsiaalset konstruktsiooni. Ega kristlasedki ei saa eitada, et sotsiaalsed konstruktsioonid võõranduvad.

Aga kristlane saab jätkata, et kõige kritiseeritava kõrval on ristiusus ka kihte või aspekte või dimensioone, mida ei saa sotsiaalseteks konstruktsioonideks pidada. Kristlaste jaoks kuuluvad need asjad ristiusu sakraalsesse keskmesse ja tihti on need sellised, et neist ei saa adekvaatselt ka religiooni enese terminites rääkida.

Üheks heaks näiteks on siin Jumal ise. Väga vana kristliku traditsiooni kohaselt on kõik Jumala nimed ja kirjeldused viimselt valed või ühekülgsed. Ükskõik mida me ka Jumala kohta ei ütleks, ikka jääb ta sõnadega haaramatuks. Kristlaste meelest ei saa seda kristlikku arusaama Jumalast kuidagi sotsiaalseks konstruktsiooniks pidada.

Selliseid sakraalseid asju on ristiusus teisigi ning ka teistes usundites osatakse neid leida ja näha. Seega pole kristluse sakraalne kese kristlase meelest ateismi poolt haavatav. Ateistlikule kriitikale on avatud kõik, mis asub sakraalse ümber – õpetused, moraalinõuded, institutsioonid, igat sorti praktikad ja palju muud –, mitte aga sakraalne ise. Sellega seletub ka, miks pärast igasuguseid põhjendatud ja põhjendamata rünnakuid tõuseb hävitatud kristlus ikka ja jälle uuesti tuhast. Nii vähemalt võiks kristlane mõelda.

Kummal on õigus – ateistil või kristlasel? Sellele küsimusele vastaja peaks olema mõlema suhtes neutraalne. Sellist kohtunikku me paraku inimeste hulgast ei leia.

Ateisti meelest on tema tegevus kristlusele ohtlik. See võib olla ristiusule lausa saatuslik, vähemalt põhimõtteliselt. Kristlase jaoks aga ateism endast põhimõttelist ohtu ei kujuta. Ateist saab kritiseerida ja ohustada neid asju, mis inimeste looduna vajavadki pidevat kontrolli.

Päris religiooni keskmeni aga ateisti kriitika kristlase meelest ei ulatu. Kui nüüd mõni kirikuvürst näeb ateismis suurt ohtu ristiusule, siis teda ikka päris kristlaseks pidada ei saa, vähemalt targaks kristlaseks mitte.

Nagu öeldud, on kristlase jaokski suur osa ristiusust sotsiaalne konstruktsioon. Kus jookseb piir kristluse kui sotsiaalse konstruktsiooni ja sakraalse vahel, selles pole kristlased küll ühel meelel. Mõne jaoks on sakraalne raskesti hoomatav, teine peab sakraalseks peaaegu et parajasti kehtivat liikluseeskirja.

Aga küllap tolle viimasegi jaoks on mingi osa kristlusest ikkagi inimeste tehtud. See tähendab aga, et varem või hiljem vajab mingi osa kristlusest parandamist. Selleks et neid parandada, on vaja aga asjakohast kriitikat. Teisisõnu, kristlus vajab kriitikat.

Arusaam, et religioon vajab kriitikat, pole sugugi uus. Juba vanas testamendis leidub kriitikat tollase Iisraeli usundi suhtes. Eriti olid sellega ametis muistsed prohvetid. Vana testamendi prohvetid polnud tulevaste sündmuste ennustajad. Pigem olid nad oma ajastu sotsiaalsete ja poliitiliste olude, eriti aga religioossete institutsioonide ja moraalireeglite kritiseerijad.

Ka uues testamendis on tublisti religioonikriitikat. Kristlusesisest kriitilist suhtumist leidus märkimisväärselt ka esimeste sajandite kirikus. Aja jooksul aga jäi see prohvetliku kriitika vaim ristiusus üha nõrgemaks. Viimastel sajanditel on selle asemele asunud ateism.

See ei tähenda sugugi, et kõik ateistide väidetu on asjakohane kriitika kristluse kui sotsiaalse konstruktsiooni suhtes. Aga aususele pretendeerival ateismil on ristiusule öelda kindlasti midagi olulist, mille eest võiks ristiusk tänulik olla.

Alar Laats on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi usundiloo professor.

Allikas: Postimees

Pastor Meego Remmel ütles eutanaasia eetilisi probleeme käsitleval konverentsil, et kui surm hakkab hea tunduma, on midagi väga viltu.

Pastori sõnul võib inimene sügavas masenduses olles eutanaasiat soovida, kuid seda ei saa siis tõsiselt võtta. «Tapmine ei saa kunagi olla halastust osutavaks vahendiks,» lausus ta.

Kõik Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud peavad eutanaasiat oma aktiivsetes vormides lubamatuks.

Eile kuulutasid paljud maailma meediumid suurel õhinal, nagu oleks Kirik muutnud oma õpetust rasestumisvastaste vahendite moraalsuse küsimuses. Teiste seas kaunistas ka Postimees Online’i esilehte triumfaalne pealkiri “Paavst: erijuhtudel tohib kondoomi kasutada” (Delfis on sama jutt esitatud pealkirja all “Paavst: mõnikord on kondoomid lubatud”).

Nagu arvata võib, on see pealkiri otseselt eksitav, moonutades paavsti sõnumit. Kes iganes võtab vaevaks lugeda intervjuud, millele artiklis viidatakse, näeb, et paavst ütleb otse vastupidi, et kondoomide kasutamine on igal juhul ebamoraalne, moonutades inimseksuaalsuse tõelist tähendust. Selgitades, et Kirik võiteb seksuaalsuse banaliseerimise vastu, ütles paavst:

Lugesin äsja ajalehe Kotimaa võrguversioonist emeriitpiiskop John Vikströmi raadiokolumni kohta Yle Areenas. Vikström avaldas kolumnis oma seisukoha aktuaalsel teemal. Ta õnnistas homoseksuaale, öeldes: „Jumal õnnistagu sind. Jumal õnnistagu sinu igatsust armastuse, teise inimese läheduse ja soojuse järele.“

Ta kõneles suhtumisest homoseksuaalsesse inimesse järgnevalt: “Ka sina oled Jumala loodu sellisena, nagu oled. 1970. aastateni peeti sinu seksuaalset suundumust kriminaalseks, 1980-ndateni peeti seda haiguseks. Praegu mõistame paremini, millega tegu, mõistame ka kirikus. Ka mina. Sa pole kriminaal ega haige ega patune. Sulle kuulub õnnistus, mitte needus.”

Pastor Bill Hybels toob raamatus „Nakatav kristlane” näite ärimaailmast. Eks ole me kõik tundnud end ebameeldivalt kaupluses või autoparanduses, oodates, millal meid lõpuks teenindama tullakse? Nii suurte kui väikeste ettevõtete oht on kasvada sissepoole. Töötajad on kammitsetud omavaheliste suhete pingest ning juhtkonnaga tööülesannete ja palga pärast vaidlemisest. Nad on väsinud tööst ning ärrituvad kergesti. Ostja aga, kelle jaoks peaks ettevõte töötama, ootab oma järjekorda ja tähelepanu, kuid ettevõte on tema jaoks liiga endassetõmbunud.

23. ja 24. oktoobril toimunud Kalju koguduse konverentsil tajusin väga selgelt, et oleme kogudusena muutunud. Eelkõige avatumaks. Meil on julgust kohtuda erinevate inimestega ja jagada nendega oma elu, kogemusi ning Jumala lahendusi. Kalju kogudus pole pelgalt jutlusi kuulamaskäiv hulgake, vaid „päästejaam” nagu seda nimetas konverentsi külaliskõneleja Toivo Pilli.

Heino Nurk (fotol), kes on geikristlaste kogu juhatuse liige kirjutab täna EPL arvamuse "Kas kristlane võib olla gei?" ja väidab, et kõik taandub olemuse ja tunnete tasandile.

Kui see nii oleks, küll oleks maailm lihtne. Kui on tunne, siis miks keelata armastamast naist kellega ma abielus pole, see on ju meie olemuse ja tunnete küsimus, kas pole?!

Heino alustab üsna väljakustuvalt, tõstatades küsimuse mis on patt? Kui patt pole enam probleemiks, siis saab sellel tasapinnal mugavalt edasi tegutseda. Pole pattu, pole probleemi. Väites et patt lahutab meid jumalast, on jõudnud Heino õigele seisukohale. Kuid Heino peaks eelkõige selgeks tegema, mis see patt siis tegelikult on. Kui inimene saab aru oma patusest loomusest, nagu ta kirjutab "olemusest", siis peaks see inimene jõudma ka arusaamisele, et see mis inimest patule ahvatleb on taunitav. Patt iseenesest pole mitte miskit, kui poleks seadust ja inimesele arusaadav kes on Jumal. Seetõttu kõik need inimesed, kes ei tunnista Jumalat, ei tunnista ka pattu, kuid kas see muudab patu tagajärjed olematuks või sellega kaob Jumal maailmast ära?

Mis asi see patt siis õigupoolest on?

Patust saab rääkida vaid juhul, kui tunnistatakse Jumalat kõige põhjuse ja Loojana. Kui on aga Looja, siis on olemas ka loomise eesmärk (nt inimese olemus). See osutab aga mõistusega isikule. Seega patt seostub ainult inimesega, Jumala-inimese kontekstis. Teisiti öeldes Looja annab inimesele hinnangu, mitte vastupidi, nagu hr Nurk püüab selgitada, justkui enda ja kaasinimese kahjustamine on kõrgeim eesmärk kui Jumala-inimese suhe.

Patt saab avalikuks vaid Jumala antud väärtussüsteemis. Kui aga Heino Nurk seab patu inimese väärtussüsteemi, siis on väga arusaadav, et patt pole mitte miski, mis võiks takistada valikuvabadust.

Patt on midagi sügavamat ja universaalsemat kui lihtsalt eksimine, sest näiteks geikristlus on inimkonna tegelik reaalsus. Heino väitel on homoseksuaalsus ühiskonnas 5-10 protsenti, siis on see kõvasti ülepakutud. On ka tõsi, et kristlasi on Eestis 5 protsenti, kuid maailmas tervikuna 2 miljardit. Siin on hoopis teised vahekorrad. Meie võime siin oma ruumis öelda: Jumalat pole. Aga mis siis? 2 miljardit kristlast väidavad et Jumal on. Aga kahe miljardi kristlase hulgas on ajutise loomuga kristlasi vaid tolmukübeke. Kristlased ei aktsepteeri geikristlust kui normi, mis on järgitav. Pigem geikristlust kui nähtust, mis kristlaseks saamisel on mööduv ja mille suhtes Jumal iga geikristlasega isiklikult tegeleb. Jumal ei loonud inimese kõrvale teist meest, vaid ta lõi naise. See on Jumala plaan. Seetõttu kristlane võib olla gei, kuid tema usu eesmärk ei ole geikristluse arendamine, vaid saamine Kristuse sarnaseks. Jeesus ei olnud geikristlane.

Kuidas siis mõista pattu kõikide inimeste k.a geikristlaste olukorrana?

Kui me vaatleme loomislugu, lähtume sellest, et sõnakuulmatus Jumala keelu vastu (1Ms 2:16) on patt, sügavalt osutab patt aga eelkõige tõsiasjale, et Jumala loomisel kavandatu ja geikristlase või inimese tegeliku reaalsuse vahel on lahkheli. Kuna geikrsitlane ei lähtu Jumala plaanist, mis oli "mees ja naine", vaid gei tahtest, siis ongi ta iseendaga vastuolus ja peaks kõigepealt leidma õige perspektiivipunktid. Konnaperspektiiv on üks võimalus, kuid Jumala poolt loodud inimene oli pandud asju nägema teisiti.

Patt on katkenud suhte tagajärg.

Selle asemel, et Jumala ülistamise ja austamise kaudu olla temaga suhtes, austavad geid loodut Looja asemel. Loomiskorra vastu eksimise tagajärjeks on aga loomuvastasus, Jumalast mittehoolimise tulemuseks hoolimatus ligimese vastu ja Jumalast võõrdumises peitub "naise" hülgamine, kes oli algselt loodud mehele abiks.

Patu kui sellise puhul ei ole tegu moraali või eetika küsimusega, vaid tõega, et inimese reaalne olukord erineb Jumala kavandatust.

Selline kristlik perspektiiv võimaldab näha ka patu sisulist olemust ja mõista, milles õieti peitub gei süü - ta ei ole Jumalaga rahus. Samas ei saa ta Loojast täielikult ka lahutada ja oma päritolu eirata. Ega inimene ei sündinud 70 aastat tagasi, vaid pärineb eelajast. Loomiskord jääb sõltumata sellest, kas seda gei tunnistab või mitte. Niisiis on igasugune sõltumatuse või "olemuse ning tunnete" küsimus lahus Jumalast mõistetav patuna. Kuna see taastoodab Aadama tegu. Patt ja süü on mõistetavad Jumala ja inimese suhte eitamisena, isegi siis kui see inimesele näib "armastuse ära keelamisena" tsiteerides Heino Nurk artiklit.

Gei ei Jumala vastu määrab geikristlase tegeliku reaalsuse, milleks siis on patuolukord, mitte vastupidi - gei reaalsus sunnib Jumalat eitama. Kui teoloogiline järeldus tehakse inimese tegutsemisest, võime jõuda absurdini seetõttu, et loodud olevana ei ole inimene võimeline täielikult tunnetama ei Jumalat ega pattu ja süü olemust või end Jumala ees õigustama. Patt ei muutu reaalsuseks inimese tegude kaudu, vaid patu eksisteerimine ongi inimese ainus reaalsus, avaldades mõju ka geikristlasele.

Allikas: Kristlik Mõttevõra

Teavas ei ole mitte ühtegi odavat asja (ma ei räägi esemetest). Taevas on kõik kallis! Kallihinnaline. Kus müürid on jaspisest ning linn ise puhtast kullast (Ilm 21:18). Selle linna aluskivid on ehitatud igasuguste kalliskividega. "Esimene aluskivi on jaspis, teine safiir, kolmas kaltsedon, neljas smaragd, viies sardoonüks, kuues karneool, seitsmes krüsoliit, kaheksas berüll, üheksas topaas, kümnes krüsopraas, üheteistkümnes hüatsint, kaheteistkümnes ametüst," kirjutab Johannes oma nägemuses uuest Jeruusalemmast. Linna tänav on puhtast kullast!

Seda on isegi raske ette kujutada kui rikkalik see kõik on! Kuid see on väga väärtuslik. Taevas ei ole kohta tasuta asjadel. Asjadel, mida antakse muidu või peale kauba, et sa vastu võtaksid. Jumala asju ei pea müüma. Need on nii head, et need haaratakse lennult. Nagu soojad saiad pagariputkast hommikul, millest ma mööda kõnnin, kui poega lasteaeda viin. See saialõhn levib kaugele ja eritab inimeste meeli nii, et kui nad jõuavad lähedale, on neil tahtmine nii suur ja vastupandamatu, et nad ostavad kaasa. "Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad" kirjutab 2Kr 2:15.

See et Jumal kellegi patud andestas, ka see ei ole tasuta. Kuigi meile võib jääda mulje, et see on muidu. Kui selline arvamus on, siis me pole üldse asjast aru saanud. See et Jumal päästis mind, ei olnud mulle tasuta! Selle eest on makstud. Kalli Jeesuse vere hind. Valatud. Lunastatud. Makstud! Iga asi läheb midagi maksma, kuid ka iga patt tuleb kinni maksta. Me saame Jumalale minna kalliks maksma, aga ei peaks. Me peaksime hoiduma kurjast.

Ka põrgusse ei saa keegi tasuta! Põrgusse saamiseks peab inimene kvalifitseeruma. Kas on patt või pole pattu. Tunnus on patt. Kui sul pattu ei ole, siis sul ei ole põrgusse asja. Kui sa elad patus, siis sa lunastad selle pääsme. Mida enam sa pattu teed, seda ägedama koha sa põrgus saad. Kuid ka see on piin. Eriti piinatakse seal vaimulikke, kes olid Jumala sulased, saatana vastased, kuid kaotasid oma näo ja elu. Kes langesid usust! Need on saatana lemmikud. Kuid nad maksid kinni oma põrgukoha. See on patuga makstud.

Kuid inimesed tahavad saada ilma. Nad tahavad kõike saada ilma rahata. Inimesed mõtlevad et tasuta on tasuta. Tegelikult pole ju mitte midagi tasuta loodud. Selleks on kulunud aeg! Aega ei ole tasuta käes! Meil on piiratud aeg. Kõike muud te saate osta, aga aega osta ei ole võimalik. Kuid aega on võimalik kinni maksta. Seetõttu kui keegi midagi teeb või loob, siis see ei tule tasuta kätte! Ta annab selleks oma aja.

Jumal lõi maailma, siis selleks kulus 6 päeva ja seitsmendal päeval Jumal hingas tegudest. Ja vaata, see kõik oli väga hea. See ei olnud odav! See ei tulnud tasuta! Jumal võttis selleks aja et luua maailm. See läks talle midagi maksma. Meil on raske seda mõista. Aga ka Jumal töötas pingsalt. Maailm ei ole tasuta tehtud!

Jumal panustab täna senisest enam ja enam asjadesse, mis on väärtuslikud. Kallid! Väga kallid! Kõik jumalameeste poolt tehtud asjad on kallid. Väga väärtuslikud. Me oleme vastutustundetud, kui me arvame, et me saame need lunastada viisil: küll Jumal tasub sulle! Muidugi. Jumal maksab. Ta ei jää võlgu. Kuid kui tuleb maksta, siis see ei ole ilma saadud. Selleks on antud aeg. Jumalariigis pole aega. On üks lõputu olevik. Kuid meie elu on ajas ja ruumis, mille piires meil on antud võimalused. Igal ühel oma. Iga üks omab kutsumust ja andi, millega teenida Kristust. Jeesus maksab ka palka! Kord saavad kõik kätte oma palga. "Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga," 1Kr 3:14. "Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!" (Hb 10:35)

Jumal panustab täna senisest enam kui kunagi varem asjadesse, mis on väärtuslikud. Jumalariigi töös pole midagi odavat ega tasuta. Kõik on kallis! Ka aeg on kallis. Pidage aega kalliks. Pidage kalliks aega, mida inimesed ohverdavad Jumalariigi töös! Ükskõik milline see töö on, mida inimesed teevad, ei ole meil õigust öelda, et see on liiga kallis. Taevas on ainult kallid asjad. Ka kõik hinged on kallilt ostetud. Seal ei ole midagi tasuta. Mingeid kampaaniaid ega allahindlusi ei tehta! Mingit kauplemist hinna üle ei ole! Kõigel on oma hind. Jeesus maksis oma elu hinnaga iga ühe eest, kes tahab saada päästetud. See on väga väärtuslik. Me ei saa kaubelda Jeesuse vere hinna üle, et see on liiga kallis, kas odavamalt ei saa? Küll aga me tahame kaubelda Jumala asjadega. Iga sulane on oma palka väärt. Kui me arvame, et ta peab hinnaalandust tegema, siis me oleme asjadest üldse valesti aru saanud. Kristlaste elu ja töö läbi saab avalikuks Jumalariik, kes on tema esindajad ja kutsutud tegema asju, mida nad siis teevad, mille läbi saab avalikuks Jumala AU! Kogu au kuulub Jumalale.

Jumalariik ei ole ihnutsemine ja koonerdamine. Küll on aga Jumala riik kauplemine. Kauba müümine, aga mitte kauplemine hinna üle. Talendid jagati kõigile, kuid kõige enam sai tunnustust see, kes teenis rohkem, mitte see, kes ihnutses ja mattis maha (Mt 25:24)! Jeesus rääkis sellest oma sulastele. Selle kaudu teame ka meie, kuidas tuleb hinnata kristlaste tööd. Jumal tahab neid õnnistada ja ülekülluslikult. Et neil oleks jagada neile kellel pole. Jumalariik ei ole vaesuse riik, kuigi Taevas on vaeseid rohkem kui rikkaid varakuse poolest. Ometi ei ole Jumalal mitte millestki puudu ja kui teil on igatsused, siis paluge. Paluge lõikuse Issandat, kes on hea ja annab teile külluslikult ega keela mitte kellelegi.

Kui minu lapsed planeerivad oma tegemisi, siis vahel olen ma osaline nende asjades, kuid nii nagu ikka, kipuvad asjad ununema. Siis nad tulevad minu juurde ja ütlevad: isa, sa ju lubasid! Sa võid alati minna oma Jumala ette ja öelda: "Jeesus, sa ju lubasid!" Jeesus ei unusta ära nagu mina kipun tegema, kuid Jumal soovib, et me temaga suhtleksime ja paluksime mida me vajame. "Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate." Mt 21.22.

Allikas: Kristlik Mõttevõra

Mõne aastakümne eest kurtis paavst Paulus VI, et saatana suits on kirikusse imbunud (ta pidas mõistagi silmas katoliku kirikut). Pole ime, sest üks tema eelkäijatest oli leidnud, et kirikus on umbne ja seetõttu tuleb aknad maailmale lahti teha, et värske õhk sisse pääseks…

See ütlus tuli meelde, lugedes ühe luterliku pastori ajaveebisissekannet kolme lesbilise „vaimuliku“ tagasivõtmise kohta Ameerika evangeelse-luterliku kiriku (ELCA) teenistusse. Alates eelmisest aastast on ELCA-s muutunud juba tavaks taolistel puhkudel alustada jumalateenistust patutunnistusega, milles väljendatakse kahetsust diskrimineeriva piibelliku õpetuse järgimise pärast.

Üks mu tuttav arst väitis, et inimkonna hävitavad kunagi viirused. Tekivad uued ravimatud viiruste vormid, mis võivad levida kiiresti ja kontrollimatult ning mille eest ei ole kaitset. Täna kulutab inimkond hiigelsummasid näiteks HIV viiruse uurimiseks, ohjeldamiseks ja ravimiseks. HIV on viirus, mis hävitab immuunsüsteemi ja muudab inimese organismi vastupanuvõimetuks erinevate haiguste ees.

HIV-i võib kasutada kui metafoori, kujundit, mis iseloomustab vastupanuvõimetust ka väärtuste ja hoiakute tasandil. Väidan, et Õhtumaa on raskelt haigestunud immuunsüsteemi tõppe, mille nimi on moraalne relativism. See nakatumine on jõudnud AIDSi staadiumisse, kultuuritõppe, mille sümptomid muutuvad üha ilmekamateks ja raskemini ravitavateks.

Mõne aasta eest, kui olin väljumas St Louisi Ajaloomuuseumist, köitis mu tähelepanu kõnniteele paigutatud suur kiviplaat, millesse uuristatud kirjast torkasid silma intrigeerivad sõnad: ilu ja ike. Peatusin, et lähemalt vaadata, ja leidsin järgmise huvitava tsitaadi tuntud kohalikult autorilt Eddy L. Harriselt:

„Minevik on ilu. Ja samas ka ike. Ta paneb paljusid meie seast küsima, kes me oleme, ja vahetevahel laseb meil seda isegi mõista.“

Tuntud religioonisotsioloog Rodney Stark tõdeb, et protestantismi liberaalsesse peavoolu kuuluvad konfessioonid, teiste seas anglikanism ja luterlus, on kiiresti kahanemas, kuna nad on minetanud usu elavasse Jumalasse ja üritavad hingede päästmise asemel maailma päästa.

Käsikäes liberaalsete kirikute kahanemisega tugevnevad konservatiivsed evangelikaalsed liikumised, mis võivad selle trendi jätkudes muutuda protestantismi peavooluks. Religiooniportaalile Patheos antud usutluses, mille teemaks on kristluse roll ja tulevik Ühendriikides, nendib Stark, kes on nimetanud ennast „sõltumatuks kristlaseks“:

Kas luterlik kirik, mis ammutas kord oma jõu ja vitaalsuse evangeeliumist ning püüdis innukalt elada „igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4:4), on tänapäeval suremas või koguni juba surnud? Igatahes hiljaaegu nentis ameerika luterlik pastor Paul T. McCain oma ajaveebis: „Luterlik kirik on pea kõikjal kaotanud oma sisemise, vaimse jõu ning on mõnel pool isegi oma evangeliseerimis­programmides kasutusele võtnud ilmalikud metoodikad.“

Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust.“ Nii on kirjas Õp 12:21. Ometi puutuvad kristlased kokku mitmesuguste probleemide ja isegi kannatustega. Mõni usklik näib oma elus nendega rohkem kimpus olevat kui teine. Ja on neid, kellele meeldib pidevalt rääkida sellest, kui palju tema elus on raskusi. Vahel tundub, et mõni kristlane püüab nagu oma pühadust ja õigeid eluviise tõestada sellega, kui suurel hulgal tal tuleb tegemist teha probleemide, tagakiusamiste ja muude ebameeldivustega. Mõnikord näen, et teisel inimesel tema kõrval on samasugused raskused, kuid ta ei pea neid üldsegi mitte märkimisväärseteks.

Enam kui sada aastat tagasi kutsus Jakob Hurt meid üles saama suureks vaimult. Suured laused elavad oma, ajatut elu.

Rahvusliku ärkamise ajal, esimese Eesti Vabariigi jooksul, Nõukogude okupatsiooni kestel ja taasiseseisvunud Eestis – igal ajal on võimalik olla suur vaimult. Öeldakse, et unustamine on inimlik, andestamine aga jumalik. Selles mõttes on andestamine Suure Vaimu tunnuseks.

Sotsioloog Andrus Saar esitles Eesti Kirikute Nõukogu poolt Saar Pollilt tellitud sotsioloogilist uuringut Eesti elanike suhtumisest usuell.

Enam kui tuhande inimese usutlemine näitab võrdluses varasemate uuringutega, et usul on eestimaalaste eludes kasvav roll. Väga paljude jaoks on nende usk sügavalt isiklik asi, samas oodatakse kirikult sekkumist sotsiaalselt kriitilistesse eluvaldkondadesse. Enamik leiab, et kirikul tuleks oma sõnumit kaasaegsemalt väljendada, samas jääda kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele, minemata kaasa kõikide ühiskondlike muutustega. Nii näiteks tunnistab suurem osa küsitletutest – ja seda sõltumata usu oluliseks või ebaoluliseks pidamisest - parimaks kooseluvormiks registreeritud abielu. Mida vähem on tähtis inimestele usk, seda enam aktsepeeritakse vabaabielu ja muid kooseluvorme, samuti abieluväliseid suhteid ja prostitutsiooni.

„Geiõigused on inimõigused. Need pole omased ainult ühele regioonile ja neid ei tohi allutada ühelegi religioonile. Geiõiguste oponentidele tuleb vastu astuda, samuti neile, kes kasutavad neid teiste diskrimineerimiseks.“ Nii kirjutas vasakpoolses „kvaliteetlehes“ The Guardian keegi Gary Younge, kelle arvates religioonidele on omane kalduvus homofoobiasse.

Läänemaailmas paar sajandit kestnud inimese „vabastamise“ projekt põhineb veendumusel, et inimene või inimkond on iseenda suveräänne isand, kes ei tunnista endast kõrgemaid autoriteete. Inimõigused on üldkehtivad, absoluutsed ja universaalsed. Läänes levinud inimõiguste tõlgendusele tuleb allutada kõik kultuurid ja religioonid. Teistsuguse nägemuse esindajad tuleb vaigistada ja sundida kuuletuma. Nii muutubki „täisealiseks saanud“ inimese vabaduse-ideoloogia totalitaarseks.

Ilmalik ajakirjandus on Joseph Ratzingerile jahti pidanud juba kolmkümmend aastat. Enne tema valimist paavstiks 2005. aasta kevadel kutsuti teda kodumaal järjekindlalt pilkamisi Panzerkardinal („tank-kardinal“) ja Põhja-Ameerikas karikeerivalt „surujaks“ või koguni „rotveileriks“. Selle negatiivse reputatsiooni juured ulatuvad tagasi vähemalt tema raamatupikkuse intervjuuni, mille ta andis itaalia ajakirjanikule Vittorio Messorile ja mis avaldati 1985. aastal pealkirjaga The Ratzinger Report. See intervjuu tegi ta ülemaailmselt kuulsaks. Enne seda oli Ratzinger laiemalt vähe tuntud, kuigi ta oli kaalukas saksa akadeemiline õpetlane, kes edutati tähtsalt München-Freisingi piiskopitoolilt Rooma kuuria juhtivaks ametnikuks (õpetuskongregatsiooni kardinal-prefektiks) paavst Johannes Paulus II ametiaja algusaastatel.

Nelipühad on Kiriku sünnipäev. Jumal, kes Paabelis segas torniehitajate keeled ja tegi tühjaks nende nõu ja töö, valas nelipühapäeval välja oma Vaimu, tõe ja ühtsuse Vaimu.

Kirik on alguse saanud ülalt ja tema maine missioon kestab Kristuse taastulekuni. Suures Katekismuses öeldakse: „Püha Vaim aga teeb oma tööd lakkamatult viimse päevani. Selleks on ta rajanud maa peale koguduse, mille läbi ta kõike kõneleb ja teeb.“ Ja veel: „Nii jääb Püha Vaim pühade koguduse ehk kristlaskonna juurde viimse päevani, tuues meid kokku ja kasutades selleks, et kuulutada ja õpetada Jumala Sõna. Seeläbi ta pühitseb ning õnnistab, et me iga päev kasvaksime ja saaksime tugevaks usus ja viljades, mida usk kannab.“

Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. (Hs 36:26)

"Whatever makes them happy!" – "Mis iganes teeb neid õnnelikuks!" Nii ütles ühes dokumentaalfilmis keegi kehakunstnik, kes, olles ise küll kandadest kulmudeni tätoveeritud, väitis, et omaenda ihu "modifitseerida" ta küll ei tahaks, ent on valmis seda tegema nende puhul, kes selleks ise soovi avaldavad. Näitena oli kohal noor naisterahvas, kelle keel oli keskelt kaheks lõhestatud (meenutab kummalisel, äraspidisel kombel Nelipüha – vrd Ap 2:3.4.11; 1Ms 11:7), ning üks noormees, kelle nahk oli mingit tehnoloogiat kasutades kurrutatud ja kohrutatud.

Nelipühipäeval tulid apostlid suletud uste tagant välja avalikkusele suunatud sõnumiga. Kuulajaid oli tuhandeid, eri paikadest ja sotsiaalsetest kihtidest. Apostel Peetrus kutsus parandama meelt, tunnistama pattu, laskma end ristida Kristuse nimesse. Hinnang kaasaegsete kohta oli aga karm: sõge sugupõlv!

Homoabielude registreerimise lahendust ei tule otsida kellegi õiguste piiramise arvelt, vaid ametnikule tuleb jätta õigus abielu akti registreerimist suunata edasi või soovitada homopaarile neid ametnikke, kelle moraalsed ja eetilised või usulised tõekspidamised selle abielu registreerimist lubavad. See on ju parem ka homopaaridele, kui ametnik teeb seda vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt.

Küsimus on ju abielu registreerijas, mitte paaride tahtes? On selge, et alati jääb mingi tõenäosus, et on ka neid ametnikke, kes ei tunnista homokooslust kasvõi nui lõhki, aga homoabilelu on juba seaduseks. Mis siis teha? Kas ametnik peab haiguslehe võtma või nööri kaela panema?

Arusaadav, et Eesti kirikute vaimulikud ei ole nõus laulatama homoabilelu, olgu kuidas mujal on, aga meie kirik on märksa konservatiivsem kui kasvõi lahe taga soome või rootsi vaimulikud. Venemaal ei tuleks homoabielu seadus isegi mitte kõne alla, arvestades õigeusklike survet riigile. Kas EL suudab kehtestada homopartnerlust venemaal juhul, kui Venemaa liitub EL-ga? Ma kardan et ei.

Kuid mis siin salata, ka kodanliku abilelu registreerijate puhul on suur tõenäosus, et inimene ei taha registreerida homopaari isiklike tõekspidamiste tõttu. Asi ei ole ainult usus. Homoabielu rindejoon ei ole usklike ja uskmatute vahel, sest keskmine eestlane seisab vastu homoabielule. Enamus on vastu.

Laulataja või siis ilmalikul abilelu registreerijal peab olema õigus oma isiklike veendumuste tõttu temale laekundud avaldused anda edasi registreerijatele, kellele homoabilelu registreerimine ei tekita probleeme.

Kas ametnik võiks seda teha, kui ta on riigi esindaja? Aga miks mitte? Samasugune riigi esindaja on ka politseinik, kellel on suisa moraalne kohustus lükata tagasi ettepanekud, mis ei lähe kokku tema mundri kandmisega. Inimesed saavad väga hästi aru, et kui keegi ei taha tõsta sampuseklaasi, siis ta ei joo. Seda pannakse tähele, ometi ei tule haritud inimene ütlema: miks sa ei joo? Hiljuti avaldas portaal Postimees.ee foto, kus vormis politseinik ostis õlu. Inimestele läks see korda! Või võtke arstid, neil on oma arstivanne. Seetõttu ka abielu registreerija pole riigi ori, vaid on inimene, kellel on omad tõekspidamised ja kodaniku õigused.

Seetõttu ma pakun välja, et lahendus võiks olla siin järgmine. Seadusesse kirjutatakse sisse sätted, mis annavad ametnikule õiguse ning korra mitte vastu võtta riitust, kui seda on nõus tegema teine ametnik, kelle sisemine veendumus lubab seda ja teda ei häiri, et homod abilelluvad.

Alati on neid, keda see ei häiri ja tõenäoliselt tekib sellest neile tulus teenimise allikas. Kes tahab, see pangu paari ja kes ei taha, sellel olgu õigus seda ka mitte teha.

Mis õigusega inimest saab sundida tegema toiminguid, mis tema isikliku veendumust solvab. Näiteks selle tõdemusega mittearvestamisel, seatakse moslemitest vaimulike eludele reaalne oht. Pealegi inimeste veendumused olid enne, kui tehti seadused või loodi riigid. Kas inimesed peavad muutma oma veendumusi seaduste tõttu? Kui Eestis kehtib usuvabadus, siis miks riik sunnib peale "oma usku"? Kui me räägime õigusriigist, siis õigus valikuid teha kehtib kõigi jaoks võrdselt, mitte kellegi teise inimese veendumuste arvelt.

Allikas: Kristlik Mõttevõra artikkel Homoabielu registreerimise lahendus

Igal rahval on oma arhetüübid, sügavad mõttemustrid, mida endas kollektiivselt kanname.

Eestlaste jaoks on olulisemateks nendest olnud püüd saada välja orjapõlvest, pääseda okupatsioonist, olla vabad, otsustada ise oma asju.

Vabaduse põhiliseks tunnuseks on õigus ja võimalus otsustada ning kanda vastutust oma otsuste eest. Meie põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas. Seega rahva tahe on määrav. Eriti oluline peaks see olema riigi ja rahvuse säilimise jaoks tähtsates küsimustes.

Kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. (Rm 8:13)

Kange kiusatus on pealkirjastada käesolev mõtisklus järgmiselt: "Miks ma ei taha lugeda 1997./1999. aasta piiblitõlget". Põhjusi on mitmeid, üks neist tuleb esile ülalolevas tsitaadis, mida peaks tegelikult tõlkima näiteks nii, nagu 1989. aasta Uue Testamendi väljaandes: "Kui te liha järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimuga ihu teod suretate, siis te hakkate elama."

Lugesin internetist Soome luterliku kiriku kirikukogul peetud kõnesid. Mõnel pool tuli esile samasugune üldine põhimõte, nagu teisteski kristlaste vahelistes aruteludes. See on seotud usupuhastuslike põhimõtete solus Christus (ainult Kristus) ja Christum treiben („tõeline Jumala sõna on see, mis ajab Kristuse poole“) tõlgendamisega.

Olen tähele pannud, et Pühakirja tõlgendamisel viivad need kaks põhimõtet – minu arvates nende väära kasutamise korral – Piibli tähenduse kõrvalejätmisele. Need on kui käärid, millega tahetakse ära lõigata ebameeldivana tunduvad Piibli osad. Kuna viimasel kirikukogul vaieldi homoseksuaalsusega seotud teemade üle, kasutame seda näitena.

Te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. (Jh 16:32)

Lugesime hiljuti piiblitunnis Johannese ilmutusraamatut, muuhulgas ka järgmisi paljudele tuntud salme: "Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust." Olime juba jutuga edasi läinud, kui korraga küsis keegi selle teksti juurde tagasi tulles: "Aga kes siis ikkagi on leige?" Vastasin esimese hooga: "See, kes maksab liikmemaksu, aga kirikusse jõuab parimal juhul kord aastas, jõuluõhtul."

TAASTAMINE
 

Paganate ajad on peaaegu möödas. Jumal on andnud meile piisavalt hoiatusmärke, et Püha Vaim ei saa lõpmatuseni taluma vastuhakku. Enne aga, kui see põlvkond langeb kõikvõimsa Jumala kättemaksu alla, on kuulutatud ka suure taastamise tulekut.

„Ja ma tasun teile nende aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud, vastsed, mardikad ja röövikud - see mu suur sõjavägi, kelle ma läkitasin teie kallale.“ (Joel 2:25)

Psalmist Taavet ütles, et õige saab olema „otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda. (Psalm 1:3) Kuid see tõotus kehtib vaid nende puhul, kes on täielikult end eraldanud õelatest ja kes keelduvad käimast patuste teedel. See kehtib vaid neile, kes on Jumala Sõna pühendunud uurijad, mõtiskledes selle üle nii ööd kui päevad.

„Aga nõnda ei ole õelad...“ (Psalm 1:4). Nad muutuvad nõrgaks ja nõdraks, olles kõigutatud igast erinevast õpetuse tormist ja tuulest. Kompromisside tegijad aga on kui närbunud puud, mis on nakatatud ja vigastatud igast väiksemastki putukast.

See on pilt ka paljudest kristlastest tänapäeva Jumala kojas. Nad ei loe enam suurt palju Piiblit; nad on liiga hõivatud, et palvetada ja ehitada end üles usus; nad harjuvad ära jumalakartmatute seltskonnaga ja viidavad aega nende seltsis, kes põlgavad Jumalat.

Terve trobikond röövikuid on hävitanud suurel hulgal tagasilangenud kristlaste elusid. Väliselt nad küll tunduvad otsekui puud, mis on istutatud veeojade äärde, kuid seespidi on nad korrupeerunud, nõrgad ja haiged. Nad ei kanna enam vilja ja vaimses mõttes on nad ära kuivanud. Röövikud on oma hävitustööga puukoore kallal edukalt hakkama saanud. Sama lugu on ka patuga – vaikselt hävitab see kõik nende sees, kes on tõmbunud eemale Issanda ligiolust.

Jumal on andnud meile teada, mil viisil Ta oma suure taastamise esile toob. Esmalt valab Ta oma Püha Vaimu välja sellisel ülikülluslikul viisil, et see toob tagasi jõu ja tervise igale puule Tema metsas. Patu-tõuk hakkab kaotama oma väge, kui Jumala rahvas pöördub tagasi Piibli lugemise juurde. Võimas ilmutus Jumala uuest lepingust muudab Jumala rahva julgeks kui lõvid. Seetõttu uskuge ja olge kindlad, et vaimne jõud ja jumalik tervis saavad välja valatud otse taevast.

5. mai 2010

David Wilkerson

Tundub, et ühtse kristliku kultuuri aeg on läänemaades lõppemas. On teemasid, mille puhul avaldab ilmalik ühiskond kirikule survet tõlgendada Piiblit teisiti kui seni, et kiriku seisukoht hakkaks ühtima avaliku arvamusega. Püütakse väärtustada pluralismi ning pakutakse usuvabaduse lipu all tegutsemisruumi igasugusele religioossusele. Kristluse puhul mõistetakse usuvabadust veel tihti vastupidiselt: seda tõlgendatakse negatiivselt kui kristlusest vabanemist.

Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema nime tunnistajate huulte vilja. (Hb 13:15)

Kui NATO välisministrite kohtumise ajal Tallinnasse sattunud võõras ei oleks teadnud, milles asi, siis jäänuks talle Eestist või vähemalt Eesti pealinnast mulje kui paigast, kus valitseb totaalne politseikontroll või terrorioht. Juba Tallinna sisenemisel võis igal teeristil näha politseiautot, hiljemalt alates Järvevana teest olid politseinikke täis pikitud kõik tänavanurgad, ja Tartu ning Narva maanteel ka iga trammipeatus.

Pole saladus, et viimase poole sajandi jooksul on paljudes läänemaistes kirikutes põhjalikult ümber hinnatud senise õpetuse ja praktika lähtealused. Kummalisel kombel ei puuduta see ainult protestante, vaid teatud ulatuses ka II Vatikani kirikukogu järgset roomakatoliku kirikut. Kõige radikaalsemad uustõlgendused on siiski omased nn peavoolu protestantismile.

Tähtis on Jeesus, mitte tõde?

Eestlased tunnevad väga hästi vanasõna "Mees sõnast, härga sarvest". Sellest on kujunenud omamoodi mõõdupuu. Kui seda mõõdupuud uurida, siis tundub see päris täpne ja vajalik ning leiab küll kasutust praktilises elus veel täna. Ei ole üldsegi mingi udujutt. Aga? Kui juba inimste vahelistes suhetes toimib nii vahe relv, miks siis kristlased seda ei kasuta? Kas kristlane võtab Jumalat sõnast?

Kuidagi tihti on Jumal meie jaoks selline hädine ja ähmane muinasjutu haldjas, olevus, kes ei saa meie arvates mitte millegi tõsisega hakkama ega saa midagi meie jaoks ära teha. Sest meile meeldib olla koos oma hädadega. Me ei palu. Sest me ei usu. Kas see ongi meie identiteet? Häda meile, kui haletsemine muutub harjumuseks. Kui me imetleme ja idealiseerime kannatusi. Aga see pole usk! See on romantism.

Usukangelased ei kahelnud Jumala võimetes, vaid võtsid teda sõnast, millest kirjutab kiri hereeblastele 11. ptk. Aga täna? Jeesus andis meile väe ja meelevalla. Meil on vägi ja ka pühakiri. Aabrahamil polnud Püha Vaimu ega pühakirja, aga ta võttis Jumalat sõnast. Ta oli karjakasvataja. "Jumal sõnast, härga sarvest" sobiks tema elu motoks küll. Kas see võiks sobida ka meie elu motoks, selles on küsimus.

Täna David Wilkerson saadab meeleheitliku üleskutse, see tõuseb üles sügavalt südamest - otse Jeesuse vaimust, arvan ma. "Mida selleks küll tarvis läheks et saada meid välja mannetutest eludest ... et panna meid nägema palju aulisemat elu" kirjutab ta.

Ma usun, et see kehtib täna ka eestlaste kohta. Miks on mõnele väikerahvusele nii armas pöörduda tagasi orjapõlve meelsusesse? Hirmud, usaldamatus, väe eiramine, kas see peaks iseloomustama kristlikku identiteeti, kristlast, kellel on Püha Vaim.

Loe edasi Kristlik Mõttevõra blogist mida asjast arvab David Wilkerson.

Jumala headuse ja kurjuse olemasolu üle on palju vaieldud. Paljud inimesed usuvad, et jumal on hea ja loodavad ka tema abile. Reaalne elu näitab, et Jumal armastab või aitab meid “juhuslikult,” kui nii võib öelda. Inimesed seisavad vastamisi reaalsete olukordade ja faktidega elus, mis sunnivad neid tunnistama deemonite valitsemist headuse üle. Poolaga seotud sündmused on taas tõstatanud üles küsimused: “Miks Jumal laseb sel sündida?” Kuid millele inimesed vastuseid ei ole saanud. Elu on nii karm, et ainult hea õnne korral säilitad hinge ja elad 70-ne aastani.

Aga kõikvõimas ja hea jumal ei võta midagi ette ja lubab kurjuse olemasolu. Iga aasta tapetakse üle 150 tuhande kristlastase. Jumal ei säästa ka oma jüngreid - kristlasi. Mida arvata jumalast, kes laseb kurjusel valitseda? Miks ma peaksin teda usaldama, kui ta ei taha ega suuda mind isegi kaitsta?

Paljud kristlased räägivad tuhandeaastasest rahuriigist — kui suurest ootusest ja õnneajast, mis vabastab maailma kurjusest, kuna hingevaenlane vangistatakse. Nad samastavad hingevaenlase eesmärke ja tegevust kurjusega. Kas piibli uurija avastab, et SEE on poolik tõde ja fookus ebatäpne? Teame, et hingevaenlane on kurjuse peategelane ja võime ka lugeda, et ta seotakse ning heidetakse vangi tuhandeks aastaks. Kuid kuskil pole kirjas, et kurjus kaob koos hingevaenlasega!

Jumal ja kurjus on kokkusobivad mõisted. Aga mis eesmärgi huvides peaks Jumal lubama kurjust? Kas kurjusel võib olla ülesandeid, mis on seatud vastavalt Jumala plaanile maailmast ja eriti üksikinimesest? Kas see võib tähendada, et Jumala olemasolu ja kurjuse tegelik eksisteerimine ei olegi loogilises vastuolus?

Paljud inimesed usuvad pikemalt mõtlemata kurjuse võitu ja seostavad seda Jumala võimetuse ja valelikkusega inimese ees. Raske on mõista, et Jumalal oli moraalselt õigem luua planeet maa kõlbeliselt vabade olendite ning kurjuse kui ilma nendeta. Veel raskem on südamest uskuda, et kurjuse tegelik eksisteerimine ei ole loogilises vastuolus Jumala eesmärkidega. Kui Jumal on armastus, kuidas ta saab siis lubada kurjust? Ta loob maailma koos kurjusega, sest see sobib inimesele. Inimene võib igal ajahetkel vabalt valida hea ja kurja tegemise vahel. Aga inimesel on alati võimalik teha ka kurja. Kurjus on välistatud ainult juhul, kui inimesel puudub kõlbeline vabadus.

Foto: Nii reklaamib ennast Starbucks õlu. Kas pole osavasti peidetud kurjus?

Kurjuse olemasolu annab võimaluse teenida kiitust heategude eest ja laitust või hukkamõistu kuritegude eest. Näiteks nuga, mida inimene kasutab, ei ole moraalselt vaba. Kui keegi lööb selle ribide vahele, ei lähe nuga kohtu alla. Kui kokk lõikab liha, ei kuulu ka kiidusõnad noale, kuigi paljud neist verise näpu pärast just nuga sajatavad. Nuga on võimetu heaks ja kurjaks, teenima kiitust ja hukkamõistu.

Andestamine on üks kaunimaid kõlbelisi väärtusi, kuid ta ei oleks olemas kurjuseta! Kuidas sa andestad oma abikaasale, kes midagi ei ole teinud. President ei saaks näidata halastust, kui puuduks pahategu, mis väärib karistust. Ei saaks kaasa tunda kannatajale, mis on samuti vaieldamatu voorus. Piibel kirjutab: “Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad.” Piibel räägib palju jüngrite kannatustest, aga selle juures võime näha, et jüngrid rõõmustasid kannatustes üliväga. Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik kannatustes olla rõõmus ja jääda rõõmsaks? Paulus kirjutab korintlastele “Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülekülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Need väärtused sõltuvad kurjuse olemasolust. Aga see ei tähenda ka, et Jumal lubab kurjust üksnes väärtuste pärast.

Võimalus kurja teha sisaldub meie moraalses vabaduses. Selle reaalset väljendust näeme nii enda kui ka teiste eludes. Õiglus nõuab kurjuse karistamist. Karistusega kaasneb kannatus. Kannatus on liik kurjust. Nii oli Jumala ees küsimus kuidas ühte viia “Tema õiglusenõue” ja inimeste päästmine kannatusest.

Jumal on suveräänne aga ka inimesele on antud vabadus ja õigus otsustada. Jumal ei mõista ebaõiglaselt hukka. Me oleme reaalsed isikud reaalses maailmas, oleks mõttetu nõuda, et meid hoitakse nagu mustust pilpa peal. Põhilised nõudmised õigluse osas on teada kõikidele inimestele nende südametunnistuse kaudu.

Meil tuleb leppida meile loodud maailmaga, mis sisaldab ka kurjust. Nad on kokkukuuluvad. Seega ainuvõimalik alternatiiv moraalselt heale maailmale koos kurjusega ei ole mitte moraalselt hea maailm ilma kurjuseta, vaid moraalselt neutraalne maa — milles puuduks nii halastus kui ka hukkamõist! Huvitav, kas niisugune koht sisaldaks ka meid?

Allikas:  Kristlik mõttevõra

Selleks te olete kutsutud. (1Pt 2:21)

Olen tihtipeale imestanud selle üle, kuidas Eesti Vabariigis ei suudeta – või õigemini ei julgeta – kehtestada kohustuslikku religiooniõpetust, kui ometi vähemalt kord nädalas tuleb keegi minu juurde jutuga, et "kas kirikuõpetaja ei saa midagi teha selleks, et koolides oleks jälle usuõpetus". Inimesed on kindlad, et kui koolides oleks usuõpetus, siis oleksid asjad meie ühiskonnas palju paremad.

Mäletan, kuidas ma paari aasta eest tahtmatult naerda turtsatasin, lugedes kellegi eestlase netiarvamust teemal “Paavst”. Eestlane oli lugenud üht artiklit Tema Pühaduse avaldusest, mis liigitas “Harry Potteri” lood katoliiklastele küsitava väärtusega kirjanduse alla. Ja oma suhtumist näitas ­ilmselt Potterilembeline lugeja ­kommentaariga “Paavst? Ei tea kes see veel arvab ennast olevat?”.

Paraku näitas ta eelkõige siiski oma ignorantsust. Ükskõik milline on lugeja isiklik hoiak, ei saa mööda faktist, et katoliku kirik on maailma suurim ja funktsioneerivaim organisatsioon, millel on 1,1 miljardit liiget. Just nii mitmele inimesele on Vatikani soovitused tõsiseltvõetavad.

Võitlevad briti esiateistid Richard Dawkins ja Christopher Hitchens kavandavad koos juristidega paavst Benedictus XVI arreteerimist, kui ta peaks astuma Suurbritannia pinnale. Nende meelest on katoliku kirikus aset leidnud pedofiiliajuhtumeid väidetavalt kinnimätsiv kirikujuht süüdi inimsusvastastes kuritegudes. Ateistide poolt palgatud juristide Geoffrey Robertsoni ja Mark Stephensi väitel on paavsti arreteerimine ja kohtu alla andmine täiesti võimalik, kuna Vatikan ei ole rahvusvahelise õiguse järgi riik ning paavst ei ole ÜRO poolt tunnustatud riigipea (vt siit).

Tehke ruumi Karl Marx, Sigmund Freud ja Friedrich Nietzsche...

Tehke ruumi uutele lastele- Richard Dawkins, Sam Harris ja Cristopher Hitchens! ``Uued ateistid`` kuulutavad Jumala eksisteerimatust tulise hingega. Aga nende jutt ei ole uus.

Dawkins ütleb: ``Usk on lihtsalt vastutuse võtmata jätmine.`` Kus me seda varem olme kuulnud? Aa ja, Marx: ``Religioon on inimesetele oopiumiks.``

Viimastel nädalatel on lääne meediahiiud New York Timesi eestvedamisel püüdnud vägisi seostada paavst Benedictus XVI-ndat mitmete lastepilastamise juhtumitega katoliku kiriku preestrite poolt. Ka Eesti meedia, eesotsas Postimehega, on peost osa võtnud.

Nagu on välja toodud paljudes kommentaarides, millega saab lähemalt tutvuda nt siin, on seosed parimal juhul raskelt meelevaldsed, halvemal juhul aga pahatahtlikult laimavad.

Postimees kirjutab 6. aprillil, et plahvatuse üle elanud naine ei vastanud mehe lähenemiskatsetele.

Kui abilelunaine keeldub meest rahuldamast, kas ta rikub abielu? Mina usun et rikub. Ta rikub ka sel juhul, kui mees rahuldab ennast prostituudiga, sest algpõhjus on tingitud ikkagi naise hoiakutest oma mehe suhtes.

Vallaline mees võib olla rahuldamata, aga kui mees abiellub, siis naise kohus on kanda hoolt mehe vajaduste eest, mitte jätta teda omapead oma vajadustega. Kui naine keeldub seksuaalsest vahekorrast, võib asi kiiresti kontrolli alt väljuda. Kui aga naine keeldub ühtelugu, siis läheb asi kriitiliseks. Loe edasi siit >>

Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. (1Kr 15:2)

Mis on Kristuse ülestõusmise tähendus meie jaoks? Esmalt kindlasti see, et selle läbi on "surm neelatud võidusse" ning tema astel katki murtud (1Kr 15:54-55). "Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud," kõlab idakiriku Ülestõusmispüha pealaul. Need, kes usuvad Temasse, kes lasevad Tal oma käest kinni võtta ning Temal kui Heal Karjasel ennast läbi surmavarju oru igavesse ellu juhtida, ei pea surma kartma, sest surm ei saa neile liiga teha, nad on läinud surmast ellu (Jh 5:24).

Lugedes evangeeliume näeme me, et Jeesus pühendas suure osa oma maapealsest tegevusest õpetades oma jüngritele usku. Eelkõige tegi Jeesus seda läbi isikliku eeskuju, nii mõnigi tervendamine või imetegu omasid lisaks vahetule tulemusele ka „kasvatuslikku“  eesmärki.Jüngrite tulemused oma usu kasvatamisel olid aga küllaltki heitlikud. Kord päeval tulevad Jeesuse poolt välja läkitatud jüngri vaimustununa tagasi, teatades, et  „ka kurjad vaimud alistuvad meile Sinu nime mõjul“ (Lk 10:17), samas ei suuda nad aga tervendada langetõbist poissi, kelle isa on toonud abipalvega jüngrite juurde (Lik 9:40). Kord näevad nad, kuidas Jeesus toidab mõne leiva ja kalaga  kalaga terve linnatäie rahvast,  hiljem aga paadis istudes muretsevad, et neil on teele kaasa võetud vaid üks leib (Mk 8).

Jeesuse eesmärgiks on selgitada  jüngritele, kuidas Jumala Kuningriigis on üleloomulikkus tegelikult loomulik, vähehaaval tal see ka õnnestub.

Minu jaoks hämmastavaim on aga jüngrite „uskmatus“ seoses Jeesuse ülestõusmisega.  Jüngrid on näinud Jeesuse tegusid. Nad on tunnistanud, Peetrusega eesotsas, et Jeesus on Messias, Kristus, Elava Jumala Poeg (Mtt 16:13-20). Nad on ligikaudu aasta jooksul enne Jeesuse surma ja ülestõusmist kuulnud Jeesuse ettekuulutusi tema peatsest surmast ja ülestõusmisest, sellele vastu vaielnud ja ise Jeesuselt sõidelda saanud. Viimast korda on Jeesus oma surmast ja sellele järgnevast ülestõusmisest kõnelnud veel   vahetult enne vangistamist. Näib, et jüngritel oleks pidanud olema kogu teadmine sellest, mis Jeesusega juhtub.

Jeesuse vangistamine oli jüngritele kahtlemata šokk. Vastavalt Jeesuse sõnadele põgenevad kõik Ketsemanist,  kogu kohtuprotsessi ajal ei leidu kedagi, kes julgeks Jeesust toetada, tema surma tunnistavad järgijad aga eemal seistes (Lk 23:49).  Võib arvata, et järgneval hingamispäeval kogunesid jüngrid jällegi kokku, igatahes on nad ühes kohas nädala esimesel päeval.

Mõeldes Jeesuse ülestõusmisele äratab minus imestust, et ükski jüngritest ei otsustanud isegi „igaks juhuks“ minna nädala esimese päeva hommikul vaatama, et äkki Jeesus ikka rääkis tõtt kui ta kõneles enda ülestõusmisest. Iroonilisel kombel on rohkem usku hoopis ülempreestritel ja varisedel, kellel Jeesuse kuulutus ülestõusmisest paneb südame valutama ja nad panevad hauale valve, kartes, et jüngrid tulevad ja varastavad Kristuse, jättes mulje ülestõusmisest (Mtt 27:62-66).

Ka naised kui nad nädala esimese päeva varahommikul lähevad hauale, on valmistunud mitte ülestõusnud Jeesusega kohtumiseks vaid hoopis surnukeha võidmiseks ja korrastamiseks. Nii on üllatus tühja hauda nähes ja inglikuulutust kuuldes suur.

Jüngritele ei piisa aga ka naiste tunnistusest. Vaid Peetrus ja Johannes, kes olid jüngritest Jeesusele lähimad, jooksevad tühja hauda vaatama. Muidu oli aga naiste jutt neile vaid „kui tühi jutt“.  Palju rohkem ei veena mehi ka Emmausest tagasipöördunud jüngrite tunnistus ja isegi Jeesusel läheb aega, enne kui jüngrid tema reaalsuse veenduvad (Lk 24:36-44). Nii tundubki Tooma nimetamine kõigi kahtlejate võrdkujuks mõnevõrra ülekohtune, sest tema uskmatus ei  erinenud mingilgi määral ülejäänud jüngrite omast.

Jeesus ütleb Toomale Johannese evangeeliumi 2.0 peatüki lõpus „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“  

Usk ei ole vaimsete harjutuste tulemus. Meie usk kasvab kui otsime enam Jumala lähedust, loeme Tema Sõna ja rakendame oma elus selle tõdesid. Mõnes mõttes tundub, et meil on lihtsam uskuda, kui jüngritel omal ajal. Muutes oma usu aga vaid kitsalt teadmiste- ja mõistusepõhiseks, on tulemuseks religioosne filosoofia, mitte usk Elavasse Jumalasse.

Olgu teie usk nagu sinepiivakene… (Lk 17:6)

Kaasaja maailma üks suurimaid geeniteadlasi, inimgenoomi kaardistaja ning raamatu „Jumala keel“ autor Francis Collins oli veendunud ateist. Washington DC-s toimunud USA rahvuslikul palvushommikusöögil peakõnelejana esinedes tunnistas mees, kuidas üks usklik vanamemm teda enne oma surma erakordse meelekindluse ja südamerahuga rabas.

Collins küsis: „Kuidas te võite nii suure rahuga surmale vastu minna?“ Vastuseks kuulis ta, et ei minda vastu mitte surmale, vaid kohtumisele elava Jumalaga! „Kas te tõesti usute seda?“ küsis mees. „Loomulikult,“ vastas vanamemm, kostes: „Aga millesse siis sina, pojakene, usud?!“

Mt 25:29–30 on kirjalõik oma provotseeriva iseloomuga. Sulane, kes ei suuda temale usaldatud talendiga adekvaatselt toime tulla, on kõlbmatu ja väärt heitmist pimedusse. Esimese mõttena meenub linnatänaval lonkiv kodutu, kes ei ole osanud omal ajal hästi ümber käia sellega, mis tema kätte usaldati. Kogenud tugevat tagasilööki, loobus ta pingutamast ja tulemuseks on toidumenüü prügikastist. Vaevalt et Kristus, kes vaeste eest kostab, tahaks vaeseid ja saamatuid pimedusse heita. Ometi on säärane karm kirjalõik pühakirja jäädvustatud.

Arutasin ühe Eesti ettevõttejuhi ja omanikuga Eesti majanduse hetkeseisu ja küsisin, mida ta euro tulekust arvab. „Euro tapab kohaliku kapitalist!“ ütles ta pikalt mõtlemata.

„Kes eksportida ei suuda, on homme surnud.“ Ta rääkis seda kiretult. Mõtlemapanevat oli tema jutus siiski.

Muidugi on Eesti saanud kriisiga päris hästi hakkama – kui mitte vaadata ainult riiki või erasektorit eraldi, vaid kogu riiki kokku. Meil on 100 000 töötut, kuid samapalju oli neid ka 2000. aastal. Meil on küll palgad langenud, kuid paljud töökohad on seeläbi säilinud ja neid tuleb juurde (me oleme oma tööjõuga taas konkurentsivõimelise(ma)d). On veel palju muid asju, mida faktidele tuginedes analüüsides võib pidada pigem väga heaks kui halvaks.

See oli kirjutatud Tema kohta. (Jh 12:16)

Paastuaja alguses loetakse Evangeeliumi Kristuse kõrbekiusatustest. Nüüd, mil paastuaeg on jõudmas lõpule – või õigemini saavutamas oma kõrgpunkti ja eesmärki –, on paslik sellele loole tagasi vaadata. Huvitavaid mõtteseoseid Jeesuse teekonnaga Galileast Jeruusalemma ning Kolgatale pakub eriti kõrbekiusatuste Luuka evangeeliumis esitatud järjekord.

Internetiseerumine ja sellega kaasnevad paradigma muutused meedia ning kommunikatsiooni valdkonnas on üks olulistest väljakutsetest ka kirikule. Mismoodi suhtuda kasvavasse internetiseerumisse? Kas virtuaalmaailma ja päriselu vaheliste piiride segunemine ähvardab inimlikkust, kas see kannab inimest Jumalast veelgi eemale, kas mitmesugused tarkvara ja autoriõigustega seotud teemade kohta tuleks öelda oma arvamus? Paljud neist küsimustest liigituvad rakenduseetika erinevatesse valdkondadesse alates tehnoeetikast ning lõpetades isikuvabaduse ja sõltuvuse küsimustega.

Need on teemad, millega süvitsi tegelemine on vältimatu. Paraku jääb liigagi sageli suhtumine uutesse arengutesse pealiskaudseks ja loosunglikuks. Täna on väga popp naerda Twitteri 140 lubatud tähemärgi üle ja pidada selles keskkonnas aktiivseid inimesi kirjalikus väljenduses küündimatuteks hälvikuteks. Lihtne on ka Facebookis näha edevuselaata ja padjaklubi, kus virtuaalse tühikargamise kaudu oma haiglaslikku internetisõltuvust rahuldatakse. Vägisi meenub möödunud aastasaja viimase kümnendi algus, kui esimeste mobiiltelefonide kasutajate üle naerdi ja iga intelligentne inimene vandus, et tema iial endale mobiili ei muretse. Täna on ka kõige suuremad boheemlased ja „vaimuinimesed“ juhtmevabalt kättesaadavad ja selle üle irvitada ei tule enamikule meist mõttessegi.

Kristus ... ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale. (Hb 9:14)

Suurbritannia ja [Briti] Rahvaste Ühenduse ülemrabi lord Sacks ütles 12. märtsil ühes BBC raadiosaates religioossest vägivallast kõneldes: "See algab konfliktiga, millel ei ole miskit pistmist religiooniga ning millel on kõiges pistmist majanduse ja poliitikaga ... Paigad, kus erinevatest rahvustest inimesed on elanud külg külje kõrval, hakkavad mõranema. Ja kuna religioon kõnetab identiteedi sügavamaid allikaid, tõmmatakse ka see kaasa. Ja siis on meil kõikidest kõige ohtlikum olukord, sest kui sa tunned, et Jumal on sinu poolt, siis ei ole sellel, mida sa võid teha, enam piire. See on [olukord], kus inimesed hakkavad vihkama armastuse Jumala nimel, praktiseerima julmust kaastunde Jumala nimel ning tapma elu Jumala nimel ... Kuigi religioon on harva tikk, mis süütab tule, võib temast saada kütus, mis toidab leeke. Vastuseks ei ole religioonist loobumine. Kui see juhtub, siis tapavad inimesed rassi, rahvusluse või poliitilise ideoloogia nimel, nagu tunnistavad traagiliselt ilmaliku kahekümnenda sajandi sajad miljonid kaotatud elud. Selle asemel vaatab vastus meile vastu Genesise (1. Moosese raamatu) esimesest peatükist, öeldes meile, et kõik inimolendid, nemad ja meie, vaenlased ja sõbrad, oleme võrdselt Jumala nägu ja sarnased. Meie ühine inimlikkus eelneb meie religioossetele erinevustele. Kuni maailma religioonid ei lõpeta poolte valimist ega muutu selle asemel aktiivseks rahujõuks, jätkub sektantlik vägivald – ja Jumal taevas nutab."

Just niisuguse pealkirjaga jutlusteseeriat alustas Salemi kogudus. See viib mõtted kannatusaja ja ülestõusmispühade ettevalmistusele. Suuremates kiriklikes traditsioonides on seda perioodi tähistatud paastuajana. Kuid paastuaeg ei ole lihtsalt toidust loobumine, pigem on see positiivne paast: Jumala intensiivsem otsimine ja igatsemine.

Jutlusteseeria pealkiri on muidugi natuke intrigeeriv. Aga vahest just kevadine pühade-eelne aeg panebki meid mõtlema sellistele paradoksidele. Kultuur meie ümber kipub andma teistsuguse sõnumi: saad, millest kinni hoiad; saad, mida endale pead... Aga sügavate väärtustega kipub olema vastupidi – saad, kui ära annad.

Keegi mainis mulle hiljuti, viidates filmile Zeitgeist, et ega kristlus polegi muud kui vaid koopia Egiptuse ja mõnedest muudest usunditest. Ega see ju eriti uus jutt pole, kuigi leidub neid, kes tulevad selle väitega välja nagu enneolematult uue avastusega.

Võrdlev usundilugu -- alates üheksateistkümnendast sajandist -- on selle teemaga tegelud. Ja muidugi on erinevatel religioonidel sarnaseid jooni. Kui oleme inimesed, ja kui inimene on "homo religiosus", usuline olend, siis on tema usukogemustes ja usukeeles ka sarnasusi.

Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: «Tema on tõesti prohvet!» Teised ütlesid: «Tema on Messias.» Aga paljud ütlesid: «Ega siis Messias tule Galileast? Eks Kiri ütle, et Messias tuleb Taaveti järglaste seast ja Petlemma külast, kust oli Taavet?» Siis tekkis rahva hulgas lahkmeel Jeesuse pärast. Joh 7:40-43.

Paljud inimesed vahest pole seda kirjakohta tähelegi pannud, et Jeesus tekitas lahkmeelt. Kes seda märkas esimest korda ehk küsib nüüd, kuidas siis nii? Kuid me peame siinkohal kohe selgeks rääkima selle, et alguses oli Jeesuse õpetus 100% osa judaismist, kuid ühel hetkel hakkasid ilmnema asjaolud, mistõttu Jeesuse pinnal tekkis lahkusk, sekt judaismis. Inimesed olid nõutud, ja ei teadnud mida teha. Lõpuks kristlus eraldus judaismist. Aastal 2001 on kristlus suurim maailmareligioon. Võibolla keegi ei tea, siis Tšiili on üheks kõige kristlikumaks riigiks, kus kristlaste osakaal on ligikaudu 95 %. Seda on hea teada.

Gregorius Suur, elades 6. sajandil, kirjutas: “Kristus oleks võinud meid lunastada ka ilma ristil suremata, aga oma ristisurmaga Ta tahtis meile ilmutada, kui palju Ta meid armastab.”

Jumal ootab, et Tema võrreldamatu agape armastus inimese vastu puudutab, pehmendab ja purustab kõrkuse, patuse südame, juhtides ta meeleparandusele, süüdates ta südames vastuarmastuse Jumala vastu. Seepärast ja sellest kirjutab ap Paulus: "Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused." (Rm 5:6-8).

Jumala agape armastus on evangeeliumi peateema, meie usu alus Jumalasse ja meie armastuse algallikas Jumala vastu.

Ent meie armastus Jumala vastu sünnib sügavast teadmisest Jumala armastusest meie vastu. Veendumus tema võrratusse armastusse meie isiku vastu tõmbab meie südant Jumala poole.

Piibel kirjutab, et

• Jumal on meid loonud armastusest meie vastu,
• lunastanud meid armastusest,
• juhtis meid enda juurde ja
• sünnitas uuesti uue elu jaoks armastuse läbi.

Vabariigi aastapäeva ametlike ürituste lahutamatuks osaks on saanud luterlik jumalateenistus, mis tänavu peeti Tallinna piiskoplikus toomkirikus. Jumalateenistusest, millest võtsid traditsiooniliselt osa riigitegelased ning diplomaadid, tegi otseülekande Eesti Rahvusringhäälingu telekanal ETV.

Kui kaitseväe paraad ja presidendi vastuvõtt said tavapäraselt meedia tähelepanu osaliseks, siis Toompeal toimunud jumalateenistusest leidis hoopis enam uudistes kajastamist Oleviste kiriku vastuvõtt kodututele. Kirikus jagati riideid ja toitu nendele, keda tavatsetakse nimetada asotsiaalideks ehk „seltsimatuteks“ – inimestele, kes nime poolest nagu ei tahakski elada korralike inimeste moodi.

Läänemaailm otsib surma- ja kannatuseprobleemile ikka ja jälle lahendust eutanaasiast ja seda sügavaleulatuvatel kultuurilistel põhjustel.

Eutanaasia on Kanadas taas päevakorras. Parlamendis on töös “eutanaasia eelnõu”.

Selle seaduseelnõu vastu, mis jõustumise korral seadustaks eutanaasia ja assisteeritud enesetapu, on mobiliseerumas üha suurem opositsioon. Sinna kuuluvad teiste seas arstide huve esindav Canadian Medical Association, mis on eelnõu vastu astumiseks saatnud kirja parlamendi liikmetele, Steve Passmore, tserebraalparalüüsiga sündinud mees, kes protestis debati ajal eutanaasia vastu Parliament Hill’il. Viimase sõnum on, et eelnõu C-384 ohustab tema ja teiste raskete tervisehäiretega inimeste elu.

Inimesed soovivad eutanaasiat seetõttu, et tahavad pääseda nende elus valitsevast kriisist, mitte elust endast, leiab eetikaekspert ja pastor Meego Remmel tänase online-väitluse omapoolses kokkuvõttes.

Tänan lugupeetud oponente huvitava ja sisuka väitluse eest! Ilma teieta poleks õnnestunud ka minul omi seisukohti nii kiiresti põhjendatult esitada.

Võttes kokku teie argumendid, leian, et jääte kindlaks oma algsele seisukohale, et iga inimene peaks saama võimaluse oma elu võtta või teistel seda teha lasta. Ka paljud arstid ja sõjaväelased on tunnistanud, et alguses arvasid nemadki nii, aga mida enam nad reaalse eluga kokku puutudes kogemusi omandasid ning surijatega neid aidata püüdes tegelema pidid, seda enam kujunes neis veendumus, et eutanaasiasoov on pigem inimliku kriisi olemusest tulenev katse loobuda niisugusest elust, mitte elust kui niisugusest.

Kristliku organisatsiooni Agape Eesti juhi Herman Jürgensi sõnul on üksikvanemaga pered kurb reaalsus, kuid koolis peaks õpetatama ideaalset ehk isast ja emast koosnevat peremudelit.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur soovil peaks gümnaasiumi uue õppekava järgi räägitama perekonnaõpetuse tunnis traditsioonilise abielu kõrval ka muudest kooseluvormidest. Ministri sõnul peaks tunnis tutvustama vabaabielu ja üksikvanemaga peremudelit ning kui õpetaja soovib, siis ka homosuhet.

Mu vanaemal polnud arvutit, mobiiltelefoni, Internetti, nõudepesumasinat, põrandakütet ega mikrolaineahju, aga õnnelik näis ta sellegipoolest.
Tänapäeval on meil kordades rohkem tehnikat koduses majapidamises, võimalusi reisida ja inimestega suhelda. Ka kodus üksi olles saan ma valida, kas vaatan telerit, videot, dvd-d või YouTube'i, suhtlen inimestega sms-ides või messenger'is. Tänu kaasaegsele tehnikale ei pea ma enam kusagil jääma iseendaga üksi.

Minu ajal õpetati koolis, et perekond on ühiskonna algrakuke. Nii nagu inimese tervisest rääkides tuleb meil mõtelda järjest enam rakutasandil, samamoodi oleks arutu lahutada üldine ühiskondlik perspektiiv perekonna olukorrast ühiskonnas.
Ühiskonnateadlane Ene-Margit Tiit sedastab, et Euroopa läks 1970. aastatel üle modernsele perekonnale, kus üheks oluliseks märksõnaks on tolerantsus, mida sageli ( ja kasvaval määral) käsitatakse kõikelubatavusena. Selles kontekstis põhjendatakse abielu teisenemist suureneva isikukesksusega. Oluline on minu heaolu ning emotsionaalne seisund, partneri roll on seejuures teisejärguline. * Ka meie meedias on paljud murelikult sõna võtnud osutades „hapudele viljadele“ mida suurenev individualism kaasa toob. Selles nimekirjas on hedonism, relativism, skeptitsism, egoism, pragmatism, karjerism; piirideta vabadus, elunautlemine, püsiväärtuste eitamine, kahtlemine usalduses, kõige ümberhindamine materiaalseks kasuks.
Need ja sarnased tendentsid tõrjuvad kõrvale seni au sees olnud väärtused nagu pingutamine kellegi teise kasu pärast, teenimine, valmisolek loobuda, andumine, pühendumine, empaatia ning sageli ka usu, lootuse ja armastuse. **

Üheks tänast päeva iseloomustavaks märksõnaks võiks olla seksualism — seksuaalsusest avalikult ja palju rääkimine, selle eksponeerimine, uurimine, väärtustamine ja mitmekesistumine. Üldise seksualiseerumise taustal on ka Eestis kirgi kütnud homoteema.

Väidan, et homoküsimuses oleme astumas vaikivasse ajastusse, kus inimestel pole võimalust välja öelda oma tegelikke tundeid, seisukohti, teadmisi ja veendumusi. Tegemist on ebademokraatliku arenguga ühiskonnas. Sallivuse ja arengu märksõnadega kõigutatakse demokraatia põhisisu — mis on rahva võim, rahva enamuse tahtega arvestamine.

Miski pole talle püha. Oleme seda väidet vahel kuulnud öeldavat nii ühe inimese kui ka suurema grupi kohta. Minu jaoks on pühaduse mõiste kuulunud ennekõike religiooni valdkonda, sest Jumal on püha ja religioossel inimesel pole pühaduse mõistmisega ja pühaduse austamisega probleeme. Tasapisi olen aga hakanud taipama, et pühaduse mõiste ja pühaduse kogemus on pigem üldinimlik, mitte ainult religiooniomane nähtus. Seega on pühadus saanud mulle religioonipsühholoogilisest teemast suhtlemispsühholoogiliseks teemaks. Olen veendunud, et igale inimesele on miski või keegi püha, väga isiklikult ja väga isikupäraselt. Dr Lea Altnurme uuris mõned aastad tagasi kooliõpilaste pühaduse mõistet ja leidis, et pühaks peetakse riiklikke sümboleid, religiooniga seonduvat ja isiklikult emotsionaalses mõttes olulist.

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar esitab mõningaid homoringkondade väiteid ja püüab põhjendada, miks tal on neid raske mõista.

Homoküsimus on üks moodsa ühiskonna kuumadest teemadest. Olen püüdnud mõista, kes on homod ja mida nad tahavad. Teema iseenesest on laiaulatuslik, puudutades laste kasvatamist, sotsiaalset võrdõiguslikkust, perekonda, arusaamist õigest ja väärast, pärilikkusest ja õpitavusest ning inimeseks olemisest üldse.

Üle-eelmisel nädalavahetusel Saku Suurhallis toimunud Lootuse festival üllatas rohke osavõtu poolest nii korraldajaid kui ka skeptilisi kriitikuid. Kolmel õhtul ning laupäeval toimunud lastefestivalil oli üle 30 000 külastaja. Väidetavalt on Tallinna suurim vabaajakeskus varem rahvast nii tulvil olnud vaid Eurovisiooni lauluvõistluse toimumise ajal.

Ilves: jõulupühad toovad meie mõtetesse nii usu ja lootuse kui ka ühtehoidmise ja hoolivuse.

Head kaasmaalased,

Jõulupühad kui sisemise valguse aeg toovad meie mõtetesse rõhutatult nii usu ja lootuse kui ka ühtehoidmise ja hoolivuse.

Usk ja lootus annavad meile jõu tulla toime nende muredega, mis võib tabada meist igaühte nagu ka nendega, mida peame lahendama riigile ja ühiskonnale mõeldes. Kindel usk ja lootus, mida toetab meie endi tublidus tähendavadki kokkuvõttes, et meie saame hakkama. Eesti saab hakkama.

Ühtehoidmine ja hoolivus muudavad aga tugevaks meie perekonnad, meie suhted lähedastega, meie riigi. Kokkuvõttes muudab see kõik Eesti suuremaks.

Üksteise toetamine on eelduseks, et meie pere ja riigi asjad on korras ning me saame tunda ennast turvaliselt. Tahame, et abivajajaid aidatakse ja kedagi ei jäeta hätta, et kõige raskemaski olukorras saaksime loota toetusele ja abile. Ka kitsikuses ja tormis, nõrkuses ja tuisus.

Raske aeg annab igale inimesele, igale kogudusele ja vabakonnale võimaluse ning kohustuse näidata hoolivust ja abistada. Tänan kõiki neid, kes on oma võimaluste piires abistanud ning toetanud lähedasi, naabreid ja oma kogukonna liikmeid.

Kõik see on seotud ka eetiliste tõekspidamistega, nende väärtustega, mis aitavad hoida korras meie kodu ja riiki. Neist väärtustest peame lugu pidama iga päev nii oma perekonnas kui ka riigis. Sest ilma eetiliste tõekspidamisteta hääbub perekond, laguneb kodu ja nõrgeneb riik. Nii ei tule meil nendest väärtustest mitte ainult lugu pidada, neid ise järgides, vaid nende väärtuste eest tuleb ka seista. See nõuab meist igaühe hingejõudu, usku ja lootust, usaldamist ja hoolivust.


Soovin teile kõigile rahulikku jõuluaega!

Allikas

Kallid inimesed, kogudused ja kogukonnad üle Eestimaa, Jumal armastab meid kõiki jäägitult. Jõuluööl inimeseks sündinud Jumala Poeg on selle armastuse suurimaks väljenduseks ja eeskujuks, kuidas meiegi inimestena üksteisele armastust võime väljendada. Piibel ütleb:

Armsad, armastagem üksteist,?sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast?ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat,?sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles,?et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud?maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus -?ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid?ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka?meie kohustatud armastama üksteist. Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame,?siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. (1Jh 4:7-12)

EELK peapiiskopi läkitus kogudustele jõulupühadeks ja algavaks aastaks 2011. aastaks

Armsad õed ja vennad lähedal ja kaugel! Jõululugu algab teatega, et „kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna“ ning ka Joosep Maarjaga asus teele Taaveti linna Petlemma, „sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt“ (Lk 2:3–4). Üks väline korraldus juhtis tagasi juurte juurde, viis kokku minevikupärimused ning Jumala tulevikuplaani, lasi tõotustel tõeks saada.

Järgnev on veidi kärbitud tõlge paavst Benedictus XVI kõnest, mille ta pidas 17. septembril Westminster Hall’is ühiskonna-, kultuuri-, teaduse-, äri- ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele.

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More’i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitteusklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle „hea teenija“ ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Kui meie sisemisjon tahab teha kasulikku tööd, siis peab tal olema ka selge siht silme ees. Jutlus, millega ta rahva sekka astub, ei tohi mõelda üksnes Jumala sõna rohkendamise peale, vaid kandma ka erilist iseloomu. Sisemisjoni ehk evangelisatsiooni kuulutuse iseloom seisneb aga selles, et ta pöördub nende poole, kes on usust taganenud ning jäänud Jumalast ja tema kirikust eemale. Ta tahab viia neid Jumala ja tema armu tundmisele ehk Jumalaga ühendada. Seda mitteusklike kokkuliitmisprotsessi Jumalaga me nimetame pöördumiseks ja seepärast peab sisemisjoni kuulutus olema esmajoones meeleparandusjutlus.[1]

Järgnevad on väljavõtted Netanyahu liigutavast kõnest, mille ta pidas pühapäeval Yad Va-Shemis toimunud mälestustseremoonial holokaustiohvrite auks:

Täna me peame küsima: kas holokaustist on midagi õpitud? Ma arvan, et see annab kolm õppetundi: kindlusta oma jõudu, õpeta häid tegusid ja võitle kurja vastu...

Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. (Apostel Pauluse kiri roomlastele, 11:8)

Liidu presidendi ülestõusmispühade läkituse kogudustele

Liidu presidendi poolt Eestimaa avalikkusele suunatud ülestõusmispühade sõnum

Pikk ja raske talv on läbi saanud. Lindude laul teeb meid rõõmsaks ning me oleme veendunud, et kevad on kohale jõudnud. Lumi sulab kõikjal ning veeojad täidavad lombid, järved ja jõed, ujutades üle aasad, andes maale selle, mida see vajab, et tuua esile roheline rohi, värvirikkad lilled ning toitu nii loomadele kui inimestele. Me näeme taeva väge muutmas kõike heaks.

Kevad on eriliseks ajaks ka kristlastele. Peaaegu 2000 aastat tagasi äratas Jumal ristilöödud Jeesuse Kristuse üles surnuist. See oli ülestõusmise päev. Päev, mis tõi meile uut lootust, usku, tugevust ja vastupidavust.

Armsad vennad ja õed!

Taas kord oleme jõudnud liturgilisse aega, mida Kirik nimetab “Pühaks Nädalaks” ja ma tahaksin Teid julgustada, kallid vennad ja õed, et see aeg saaks tõesti “pühaks” meie elus ja meie hinges. Suure Neljapäeva õhtu liturgia iseloomustab seda aega järgneval viisil:

Evangeeliumis öeldakse: „Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur.” (Mk 16:4)

Taas võidutseb kevad pika talve üle ning tärkav loodus on imeline. Ülestõusmispühad pole siiski illustratiivne täiendus kevadromantikale. Sõnum avatud hauast ja Kristuse ülestõusmisest puudutab inimolemuse valusaimat probleemi, traagikat ja pimedust, mis on väga suur – surma. Kogu maine elu kulgeb „surma varjus”. Igas ahastuses ja mures, mis võtab ära lootuse ja rõõmu, ilmneb tema valitsus.

Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. 2Kr 5:14–21

Kallid kogudused ning inimesed üle Eestimaa, meis kõigis on täna nii või teisiti igatsus kogeda tõelisi jõulupühi. Soovime ja palvetame, et see igatsus täituks, vaatamata pimedaimale aastaajale meie ümber, rääkimata seestpidiselt pitsitavatest kitsikusaegadest.

Väikelaste kujutlusmaailmas näikse jõulutõelus olevat kätketud saladuslikult täideminevatesse unelmatesse. Vanemad inimesed tunduvad ootavat pigem minevikumälestuste taaselustumist, olgu valge lumevaiba, küünlasäras jõulupuu, parimate jõulupalade või lähedastega jagatud elamuste näol. Täisväärtuslikku jõulutunnet igatsevad nii täisealised kui alaealised, naised kui ka mehed. Vaevalt tahab keegi rahulduda ebatõelise, aseainelise, ebaehtsa, kunstliku, surrogaatsega. Küsimus on, kuidas leida Tõeline?

EEKBKL kalendris on iga päeva kohta märgitud kirjakoht ja nädala teema, mida me koos loeme ja kokkutulles arutleme. Selle nädala teemaks on palvetavad inimesed.

Kirjakohad Mt 4,1-11; 2Kn 2,1-12; 1Ms 18,16-33; Jh 16,22-33; Ps 20,1-10; Jk 5,13-20; 1Tm 2,1-8.

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle va vihakõne ja vaenuõhutamise ning vihkamise teemal. Eesti peavoolu meedia ja geiaktivistid on mulle seda korduvalt kinnitanud, et ma olen vihkaja ja vihakõneleja. Tugevad sõnad... Mõtlesin, et ma pean siis ikka korra kinni ja mõtlen selle üle järele.

Sellel aastal on mitmetel kristlikel suurüritustel räägitud janust, veest, eluveest. Läbi aegade on sõnaga „janu“ piltlikult väljendatud inimeste sügavamaid soove ja igatsusi. Pühakirjas võtab „janu“ kokku need inimese sügavamad soovid ja igatsused, mis võivad rahuldust leida vaid üksnes Jumalaga. Piiblis on vesi elu sümboliks, kuivus surma võrdkuju. Arvestades kliimasoojenemisest tulenevaid keskkonnamuutusi, siis meil Eestis on isegi kevadised suurveed haruldaseks muutumas, rääkimata kevadel kuivadest kaevudest,põllumaadest või vettvajavatest aedadest. Muutused keskkonnas toovad esile ka muutused teistes eluvaldkondades. Kui vesi annab elu, siis kuivus suretab. Samas elame külluslikus infotulvas, telepilt viib meid lahinguväljade keskele ja vägivald on otsapidi meie toas.

Tulekul on 2013.aasta viimane Pluss-ajakiri ning tegemist on esimese jõulunumbriga! Juhtkirja näol saad juba natuke lugeda, milliseid tekste ajakiri endas seekord peidab. Samuti ei ole veel hilja tellida Pluss sõbrale jõulukingituseks:) Ajakiri jõuab Misjonikeskusse sel nädalal.

Uus paavst ütles rahvahulgale, kes teda väljakul valjuhäälselt tervitasid: „Te kõik hüüate „Franciscus, paavst Franciscus!“, aga kuhu jääb Jeesus? Ma tahaksin kuulda, kuidas te hüüate: „Jeesus, Jeesus on Issand. Jeesus on meie keskel!““

Ikka ja jälle olen kohanud inimesi, kes on hakanud käima koguduses ning avastanud sealt eest üksteisest hooliva ja teistele avatud kogukonna. Tõepoolest on rõõm olla koos usklike inimestega! Inimesed, kes ei ropenda, ei räägi taga, ei lälla, ei kakle. Inimesed, kes hoiavad peresuhteid, püüavad armastada ligimesi. „Küll te olete toredad!“

Aga tegelikult ei ole ju kristlastes enestes midagi erilist. Eriline on Jeesus, keda me tunneme ja kes on meid patust vabastanud. Eriline on Püha Vaim, kes annab väe seista vastu halvale ja innu elada muudetud elu. Me oleme tänulikud, kui meis ilmneb midagi head. Aga seejuures me naeratame: „See on tänu Jeesusele! Õpi tundma Jeesust ja Sa üllatud, kuidas ka Sina muutud.“

„Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt“ (2Kr 3:5). Asi pole kristlastes, vaid Jeesuses!

Kolgata koguduse pastori vaimulik mõte Kolgata uudiskirjas, mai 2013

Fotol briti tennisist Andy Murray pärast Wimbeldoni poolfinaali võitu aastal 2012. (Internetist.)

Ta neelab surma ära igaveseks ajaks

Kallid kogudused ja inimesed üle Eestimaa, soovin teile kõigile väga-väga õnnistatud ülestõusmispühi! Suurim võit inimajaloos on võit üle surma. Jeesuse surnuist ülestõusmine on selle võidu toonud meilegi!

Vaikse Laupäeva õhtul külastas meie kodu oma igapäevatöös histopatoloogilise diagnostika ja teadusega tegelev meditsiinidoktor. Vestlesime sellest, kuidas surma vägi võib hakata inimelu üle meelevallatsema. Siis aga tunnistas arst: on siiski juhtumeid, kus inimorganismi vallutanud vähk ühtäkki taandub ja kaobki, paljugi sõltub inimese usust, meil tuleb oma usulised ja kõlbelised veendumused tuletada mitte iseendast, vaid oma Loojast. Aasta tagasi ülestõusmispühade aegu sai seesama mees usus ristitud. Täna tunnistab ta kristlasena, et tema elu üle valitseb mitte surma vari, vaid elu Issand.

Sedasama tunnistab ka Piibel. Vana Testamendi aegu kuulutas prohvet Jesaja: „Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!“ (Js 25:8) Uues Testamendis kinnitab sedasama apostel Paulus, kelle elu muutus kohtumisel ülestõusnud Jeesusega. Hiljem meenutas ta omaaegset prohvetiennustust ja kirjutas: „Surm on neelatud võidusse!“ Samas lisades: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1Kr 15:54,57)

Piibel ütleb, et Jeesuse surma ja ülestõusmise vägi neelab ära meie inimliku surma ning isegi pisarad. Issand on surma võitnud, kui ta selle isiklikult meie eest alla neelas. „Surm on neelatud võidusse!“ See, kes surma meie eest alla neelas, jääb alati suuremaks kui surm. Lubades tal oma elu üle valitseda, hakkab meie elu alluma viimselt mitte surma-, vaid ülestõusmisväele. See tähendab osasaamist suurimast võidust üle aegade. „Tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ Elame siis selle võidu tähisena ning jagame saadud võidurõõmu nii täna kui tänavu edaspidigi!

Meego Remmel
Elumuutvate koguduste liikumine AD 2012A

Jumal teeb uut!

Jumala armastatud rahvas, soovin teile südamest õnnistatud uut aastat!

Algaval aastal saab meie ajaarvamise järgi Jeesuse sünnist juba 2012 aastaringi. Vahepeal on paljugi muutunud. Ajaloolisi muudatusi on toonud nii Jeesuse järgijad kui neile vastandujad. Tänasest edasi areneb elu paljuski selle järgi, kummast liikumisest on kantud meie endi inimeseksolemine, suhted, sõnad ja teod.

Jumal sekkub meie ellu meie endi palvel. Nii kutsun uut aastat alustama ühises palves! Meie isiklikud ja kogukondlikud suhted avaldavad vahetut mõju Jumala- ja ligimesearmastuse kogemisele ning jagamisele. Seepärast kutsun kõiki uuel aastal rohkem armastust jagama! Meie usk ja elu on niivõrd lootusrikas, kuivõrd tunnistame usus Jeesust elu Issandana. Aastavahetusel alanud rahvaloendus annab kordumatu võimaluse oma usku avalikult tunnistada. Selle järgi hindab ühiskond meie usukogukonna suurust ja kaalukust. Elumuutvaks usuliikumiseks kujuneme siiski vaid juhul, kui me oma usutunnistuse järgi ka elame, kõigiti Jeesust järgime ning tema nimel kaasinimestele evangeelset rõõmusõnumit välja elame.

Üle kõige ja kõigi muudab inimelu ja maailma siiski Jumala tegutsemine, mitte meie. Nagu 130 aastat tagasi Eestis alanud priikoguduslik liikumine, võime ka meie tänapäeval tunnistada, et inimlik loomus klammerdub ikka ja jälle omaenda usuliste, eluliste ja usueluliste heaksarvamiste külge. Jumala sõna ütleb siiski: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ (Jesaja 43:19). Üle aegade uus ja kõige märgatavam Jumala tegu sündis tema Poja kujul. Jeesus ei teinud vana tühjaks ega klammerdunud ka selle külge. Ta kutsus ellu vanale pärandile uutloova usurahva liikumise. Jumal ei rahuldu siiski möödunuga. Ajaloo jätkumine 2012 aastat pärast Jeesuse sündi kinnitab, et Jumal tahab veel meiegi eluajal uut luua – kuni viimaks saab teoks tema ettekuulutus: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ (Ilm 21:5)

Kehastame siis oma eluga uuelgi aastal täit usku ja palvet jumalikku uuendusliikumisse Jeesuse Vaimus: „Tegutse, Jumal, toimi ka meis ja meie kaudu, loo uut, mida nimelt Sina tahad ellu viia! Aamen.“


Meego Remmel

allikas: www.ekklesia.ee

Eile mälestas kogu maailm 11.septembri New Yorgi terrorirünnaku 10.aastapäeva. Maailma tabas õnnetus, mida keegi ei osanud oodata ja asukohas, kus arvati selliseid sündmuseid mitte kunagi tulema. Maailm ei ole alati turvaline ja meeldiv paik ning palju halbu asju on juhtunud minevikus ja need jätkuvad tulevikus. Kas see tähendab, et maailm on Jumala kontrolli alt väljas? Kas Jumal ei olegi kõikvõimas, kes ei saaks seda kõike hetkega lõpetada nüüd kohe? Või kas ta lihtsalt enam ei tegutse siin, ei näe ega kuule rahvaid? Ei, sest Piibel ütleb meile: „Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes.“ (Mt 24:6)

Millest lähtub kurjus?

Jumal on andnud inimesele vaba valiku selles, keda järgida ja mida oma elus teha. Niisamuti kui me otsustaksime jalgrattaga sõita kiirteel, ja satume õnnetuse, ei saa me selles ometi süüdistada seal sõitvaid autojuhte, kuna tegime midagi, mis ei olnud ette nähtud. Jumal ei ole meid sundinud valima elu koos Temaga, vaid on andnud meile selle võimaluse. Me igaüks saame otsustada kas kasutame seda pakkumist või läheme teises suunas oma rada mööda. Kuid samuti peame mõistma, et iga meie valikuga kaasnevad tagajärjed ning selles osas peame ka enesele vastutuse võtma, millise elu see meile toob. Inimese süda on patune ning elu ilma Jumalata võib põhjustada palju kurjust.

Kas ja milline oleks väljapääs sellest ringist?

Kas me peaksime lihtsalt pealt vaatama kuidas segadus maailmas suureneb või saame ka ise teha midagi? Jeesuse omadena teame, et kõik hea lähtub Jumalast ja töötades Tema tööriistadena on kõige tähtsam meie isiklik suhe Jumalaga. Kui suhe Jumalaga ei ole korras, ei saa me ka teisi enda ümber aidata. Selged juhised selle suhte parandamiseks saame Piiblist: lugeda Jumala Sõna, palvetada ja olla osaduses teiste kristlastega.

Niisiis me ei pea kartma nähes kõiki neid kohutavaid sündmuseid enda ümber juhtumas. Me ei pea otsima ega saagi leida rahu sellest maailmast. Kuid kui meie süda on kinni Jeesuses, on meil suurim aare mida omada saame ning võime igat oma päeva alustada kartuseta ja rahuga südames. Jeesus ütleb: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma anna teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailma annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27)

Allikas Pluss veeb, autor Sirli Lend

“Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Väärikus on rohkem põhjus kui tagajärg,” kirjutab psühholoog Tõnu Lehtsaar päev enne valimisi. 

Psühholoogina inimestega suheldes on minu tähelepanu hakanud köitma üks voorus, millest viimasel ajal räägitakse üha vähem — väärikus.

Esimest korda hakkasin väärikuse üle mõtlema algkoolis. Üks mu klassivend sülitas tüli käigus klassiõele näkku. Raevunud õpetaja tiris asjaosalised klassi ette ja karjus, et ka tüdruk sülitaks poisile samamoodi näkku. Tütarlaps kuulas röökimist vaikides, vaatas kõrvale, punastas ja ei sülitanud. Ta oli sellel hetkel sisemiselt ja väliselt väga ilus.

Väärikuse olemuseks on piiritunnetus. Väärikas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Vääritu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Väärikas jääb selle juurde, mis on õige.

Väärikus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud — vähe läinud. Tervis läinud — palju läinud. Au läinud — kõik läinud. See käib ka väärikuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.

Väärikus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on väärikad. Minu arvates pole väärikus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Väärikas inimene ei käitu vääritult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.

Väärikus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik väärikad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.

Väärikus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja isegi perverssus tahavad olla sageli väärikuse pereliikmed. Kui eelnimetatud tegevused õnnestub nihutada väärikuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja väärikateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärväärikust sundlevitada.

Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad väärikust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese väärikus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim väärikuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab väärikuse mõiste mõtte.

Väärikus on kõrvalseisjatele vastuolulise toimega. Ühelt poolt me vajame eeskujusid, kelle väärikus meid innustaks. Mõtleme näiteks Lennart Merile. Teiselt poolt käivad väärikad närvidele ja nendest püütakse lahti saada. Sokrates mürgitati ära ja Kristus löödi risti. Viimane väitis, et teda vihatakse, kuna ta ütles, et inimeste teod on kurjad. Me vajame ja väldime väärikaid ühtaegu.

Inimväärikus kuulub inimeseks olemise juurde. Seda tuleb tingimusteta austada, kui tahame elada inimväärses ühiskonnas. Minu arvates on just selle pärast õigustatud vastuseis kõigele, mis on inimväärikust alandav, loomuvastane, inimvaenulik. Selleks, et organism oleks terve, tuleb haigusi ennetada ja vajadusel ravida.

Väärikus on seotud positsiooniga. Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Nii juhtubki, et üks amet minetab vääritute pärast oma väärikuse ja teine positsioon saab väärika tõttu ihaldusväärseks.

Kust väärikus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane väärikus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.

Allikas

Kuulsin vahva loo kaheaastasest poisist. Ta seisnud kodus teleri ees ja üritanud ekraani puudutuste kaudu muutuma panna. Kuid midagi ei juhtunud. Tal olid mitmed mänguvahendid, millel oli puutetundlik ekraan, kuid nüüd seisab ta teleri ees ja tema puudutusest ei muutu midagi. Üks ja seesama programm läheb edasi omasoodu. Ja väike poiss ärritub järjest rohkem. Kui Paulus läks Efesosse, leidis ta sealt mõned jüngrid, kellelt ta küsis: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha Vaim on.” … Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.” Ap 19:2.
Püha Vaimu puudutus toob ekraanile pildi ja kõlaritesse hääle. Ainult Püha Vaimu kaudu avaneb inimese vaim tunnetama Jumalat, tema armastust, tema pühadust, tema juhtimist ja saab jõu seda silmas pidades elada.

Apostel Paulus kirjutab: „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus siis ta päästis meid…, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.” Tt 3:4,5.

Miks ma räägin Pühast Vaimust? Sest ma tunnen, et vajan ise Püha Vaimu ja tema jõudu, et olla Jumalale meelepärane. Liha sõdib vaimu vastu ja vaim liha vastu. Me oleme kristlastena selle sõja keskel. Ja ma olen tundnud oma elus lüüasaamist ja näen seda ka paljude kristlaste elus. Mul on kohutavalt kahju, kui need, kes on kogenud Jumalat, jäävad saatanale võitluses alla ning annavad talle ruumi oma elus. Miks? Sest Püha Vaim on neist välja voolanud nagu lekkivast ämbrist ning nad pole midagi ette võtnud.

Kristlikus kodus kasvanud poisina jäin ma mitmeteks pikemateks eluperioodideks elama ilma Püha Vaimu uuenduseta. Mu elust ei kadunud kogudus ja jumalateenistused, kuid see, mis ma kuulsin, ei mõjutanud mu elu. Jutlused ei puudutanud mind. Selline elu on silmakirjalik ja väsitav. Vajasin nii restarti kui ka update’t, programmilist uuendust.

51. psalmis Taavet kahetses Jumala ees oma kohutavat eksimust ning kisendas Jumala poole, et temalt ei rõõmustuda Issandast. Sellesama uuenduse vajadust nägime koguduse vanematekoguga, kui otsisime Jumala käest uut visiooni kogudusele edasiminekuks. Viimaste aastate jooksul on Kalju koguduse sõprade ring kasvanud märkimisväärselt. Mul on hea meel, et oleme võinud aidata puudustkannatavaid inimesi ja rõõmustan uutest suhetest, mis on tekkinud seltskondliku läbikäimise kaudu, kodugruppides, Alfa ja evangeelsete suhete kaudu. Kuid me ei saa kedagi õpetada Kristust järgima, sest Jumal on Vaim ning vaid Püha Vaimu kaudu kogetakse Jumala tõmmet. Püha Vaim annab tunnetuse, et inimene vajab isiklikult Päästja andestust. „Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.” Ps 69:36.

Seepärast ma lihtsalt palun koos teiega, et Pühal Vaimul võiks olla hea tegutseda Kalju koguduses ja seal, kus me igaüks elame ja liigume. Nagu Jeesus: „keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga.” Ap 10:38.

Me elame oma perekondade, sõprade, naabrite, tuttavate ja mittetuttavate muulaste maailmas. Meie ümber on pidevalt inimesed tänaval, tööl, koolis, trennis. Me kõnnime mööda haiglatest ja kasiinodest, uhketest villadest ning kodututest. Kas see puudutab meid? Kas Püha Vaim meie sees loob uusi ja inspireerivaid kujutluspilte, kuidas võiks meie elu ja ümberolev maailm välja näha siis, kui see on uuendatud Püha Vaimu läbi?

Allikas http://kalju.ee

Lapsed kinkisid jõuludeks raamatu teletähest Urmas Ott. See on temaga kokkupuutunud inimeste mälestused mehest, keda peetakse üheks parimaks eestlasest vestlussaadete meistriks. Ta suri küpses keskeas. Lugesin raamatu läbi mõne pühadevahelise päevaga. Paraku jäi hinge valus tundmus loetust – usaldamisest või õigemini usalduse puudumisest.

Peagi on televiisoris rohkelt kogupere filme, kus mingil ootamatul põhjusel keegi peategelane on oma lähedastest jõulude ajal eraldatud ning algab kaasahaarav seiklus selle nimel, et jõuda jõuluks koju. Kodu all ei pea silmas otsest kodu -  ons see seal, kus on su süda. Ikka selle nimel, et saaks lähedastega koos olla ning nautida väikseid asju, mis kokku moodustavad selle hubase jõulutunde.

Samas saab jõuluks koju vaadata teistest vaatenurgast. Kas sa oma argipäeva kõrval jõuad aega võtta ning nautida Jeesuse sünni ootusaega või avastad end varajasel jõulupeol, et taas kord on peagi jõulud? Kas oled sa jõuludeks koju jõudnud või oled endiselt veel eemal kusagil kauges argipäeva videviku tsoonis?

Koju jõudmine võtab tavaliselt aega, seega et see jõulutunne tekiks, taasavasta neid väikseid asju, mis on juba osa pere traditsioonidest või proovi midagi täiesti uudset. Ja ära tee neid selle pärast, et neid on kogu aeg varem tehtud. Jõulud on ehtsuse aeg – tee neid vaid siis, kui sa tegelikult mõtled seda. Väike üllatus külmal talveilmal kas soki/sussi sees või väiksed personaalsed kirjakesed näiteks piiblisalmidega. Või lihtsalt pöörates rohkem tähelepanu meid ümbritsevatele inimestele sellisel moel nagu neil kõige rohkem hetkel vaja on. Inimeselt inimesele alla meetristest hallipäisteni – vanusest hoolimata. Nautige nende väikeste asjade tegemist/andmist ning avastate, et selle käigus olete ka ise koju jõudnud, leidnud jõulutunde.

Lõpetuseks mõtle aga seni oma parimatele jõuludele - mis tegid need eriliseks ning miks? Kui see suur saladus ei ole, jaga seda erilist jõulukomponenti kommentaarina ka kaev.net teiste lugejatega.

Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud rahvaküsitluse järgi, mille viis 2010. aasta kevad-suvel läbi uuringufirma Saar Poll, pole üle 50% eesti inimestest kunagi rääkinud oma sõprade või pereliikmetega usuteemadel. Üle 50% inimestest pole lapsepõlvekodus saanud mittemingisuguseid usulisi teadmisi ning üle 50% ei käi kunagi kirikus. Venelastest vastajate puhul on need näitajad pisut positiivsemad.

Väitega, et on olemas isikuline Jumal, oli:
• Täiesti nõus 10,1%
• Pigem nõus 20,2%
• Pigem ei ole nõus 22,7%
• Üldse ei ole nõus 30,8%

Allolev artikkel on järjekordne tõend, kuidas Jumal kasutab meid kõiki oma sõnumi edastamiseks. 

Saatuslikud kohtumised, üllatavad kokkulangevused ja veidralt ärevusttekitavad pisiasjad, mis mingil arusaamatul põhjusel meie tähelepanu köidavad… Ilmselt on kõik oma elus midagi sellist kogenud. Kui palju mõtleme aga sellele, et ehk polegi tegemist pelgalt juhustega?

Paljud inimesed usuvad jumalat, paljud saatust, paljud tõika, et kõik, mis iganes elus juhtub - olgu see midagi head või hoopis halba - on millekski vajalik ja hea, mingeid arenguid esilekutsuv.

Kõiki neid uskumusi ühendab teatud määral ettemääratus, kuid ettemääratus ei tähenda sugugi mitte seda, et inimesel endal poleks võimalik oma elu suunata, kujundada. Sest võimalusi on mitmeid ja valikuid teeme siiski meie ise. Just märkide lugemine võib aidata elust parimat võtta.

Märkide kirev maailm

Ülikoolis maailmakirjandust ja lisaks ka psühholoogiat õppinud ning kogu elu teatriga tihedalt seotud olnud Kristiina Garancise jaoks on märgid tõeliselt südamelähedane teema. «Kirjandus on siiamaani minu suurim armastus ja kui sa kujutad ette kõiki neid märke, mis on ühes ilukirjanduslikus teoses... See oli ka sild psühholoogiahuvini,» selgitab Holitstilise Teraapia Instituudis koolitust nimega «Millest märgid kõnelevad?» läbi viiv päikeseline punapea Kristiina.

Kirjanduse, kunsti- ja kultuuriajaloo, psühholoogia ja teatrimaailma müüte, arhetüüpe ja märke tundma õppides ning analüüsides küpses naises aastatega arusaam, et maailm suhtleb meiega pidevalt märkide keeles, mis peidab endas tähendusrikkaid sõnumeid.

Inimene, kes oskab märke tähele panna ja neid lugeda, saab kasutada väärtuslikku infot õigete valikute tegemiseks, probleemidele lahenduste leidmiseks, elus sihtide leidmiseks, kinnitab Kristiina.

«Märkide ja sünkroonsuste (energiaga laetud tähendusrikaste juhuste - toim.) kaudu tulevad su ellu inimesed, paigad ja sündmused, mis on vajalikud su arenguks ja mis peatähtis - siis oled ise teadlik kaasalooja Universumi elumängus,» kõlab üks lause koolituse tutvustusest.

Siiski teeb pidev märkide tõlgendamise ja analüüsimise perspektiiv esialgu ettevaatlikuks. Kas ei lähe elu keerulisemaks, kui kõigest juhtunust, igast pisidetailist kohe sügavat tähendust otsida? Kui näha seoseid seal, kus «normaalne» inimene neid ei näeks? Kristiina kummutab minu skepsise tõeliselt elurõõmsa, veidi lapsiku hoiakuga. «Mkm,» on tema kindel vastus.

Lapselik, ootusärev energia

«Laps su sees ütleb tegelikult seda, mida sa vajad. Tema on ju see impulsiivne ja vahetu tüüp,» märgib Kristiina. Enamasti kipume me seda last enda sees aga vaigistama ja mõtlema selle peale, kuidas PEAB tegema. «Ja siis ühel hetkel, kui sa ainult pead, pead, pead, teed, teed, teed, siis sa oled jumalast õnnetu tegelikult,» selgitab ta.

Eriti raske on Kristiina sõnul ses osas meestel, sest nad õpivad juba väikesest peale oma tundeid varjama, alla suruma - kuna mehed ja tunded, nõrkus, haavatus ei käi meie ühiskonnas väga kokku.

«Kui sa  Intuitsiooni, kõhutunnet usaldad, siis järsku keegi sinu sees ütleb, mida sa peaksid tegema või mis on sinu jaoks õige või vale - seal puudub igasugune ratsionaalne seletus. 

Kristiina sõnul tekitab kõige rohkem probleeme see, kui oma elu ja tehtud valikute üle hakatakse järele mõtlema alles siis, kui midagi juhtub, kui on juba valus - alles siis hakatakse endale otsa vaatama ja küsimusi esitama. «Me oleme nii mugavad, et me ei taha tegelikult oma elus midagi muuta ja elame oma mugavustsoonis edasi, aga mugavustsoonis jälle inimene ei arene kuhugi,» tõdeb ta.

Tegelikult peaks aga sisetunnet ja maailma poolt teele saadetud märke pidevalt järgima - siis oleme enda ja eluga kahtlemata rohkem rahul. «Kas sa oled õnnelik siis, kui sa särad, lendad, vaimustud asjadest, või hoopis siis, kui sa mõtled, mis on õige?» provotseerib Kristiina, lisades, et energiad on neis kahes olukorras täiesti erinevad.

Oma sisemise lapse kuulamine ei tähenda aga sugugi seda, et peaksime kogu aeg olema lapsikud. «Näiteks vale tööd tehes aitab kontakt oma sisemise lapsega meenutada, mis sulle tegelikult meeldib, mis sul silmad särama paneb,» selgitab Kristiina. «Kas sa olid lapsepõlves rohkem mängujuht või see, kes legosid kokku pani; missugused anded sul on.»

Lapsena oleme nimelt hästi uudishimulikud, oleme valmis riskima ja seiklema. «See energia on ootusärev, ilma igasuguse kriitikata, hästi vastuvõtlik,» märgib ta. Oma koolituse käigus viib Kristiina läbi meditatsioone, mis aitavad sarnast seisundit saavutada, avastada last enda sees ning minetada kaine ja kriitiline ellusuhtumine - nii hakkab inimene märke rohkem tähele panema ja saab Universumi elumängust teadlikult osa.

Mis meelel, see keelel

Kristiina sõnul elame me ühtses infoväljas, kus kõik on omavahel seotud. Nii pole sugugi mitte juhuslik, et vahel võib kellegi peale mõeldes juhtuda, et just see sama inimene peagi täiesti «ootamatult» helistab või kirjutab. Seega on kontaktivõtule eelnenud mõte justkui märgiks, et selle inimese suhtes on miskit «õhus».

Märgid tulevad seega meie juurde kas läbi teiste inimeste või kuskilt Universumist. Koolitaja ei taha siiski väita, et inimesed märke tähele ei pane - küll aga ei pruugi igaüks aru saada, et tegemist on just teda kõnetavate märkidega.

Ka äpardused ja keelevääratused, mida on põhjalikult käsitlenud näiteks psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud, kannavad endas alati mõtet, annavad millestki märku, mitte ei ole juhuslikud. Ega asjata öelda: «Mis meelel, see keelel».

Laias laastus võib sõnumit kandvad märgid jagada peegeldavateks ja hoiatavateks. Peegeldavad märgid peegeldavad seejuures meie praegust seisundit, uskumusi. Neid märke näeme enda ümber iga päev ja need kinnitavad meie uskumust - senikaua, kuni me seda uskumust tegelikult muudame.

Ilmselt pole kellelegi võõras olukord, kus armuvalu käes vaeveldes torkavad silma vaid armunud paarikesed, romantilised laulud ja teiste inimeste õnnelikust armastusest pajatavad lood - sel hetkel tundub, et kogu maailm on armujoovastusest hullumas! Kõik see rõhutab aga veelgi enam mahajäetuse tunnet ja üksildust, tundudes äärmiselt ebaõiglasena.

Kristiina sõnul ongi need peegeldavad märgid, millest tuleks õppida - oma suhtumist tuleb muuta. Nii kaua, kui ennast üksiku ja õnnetuna tundev inimene oma tõrjutuse tunnet vaid süvendab, polegi tal võimalik august välja tulla. Küll aga aitaks oma suhtumise muutmine.

«Uskumustega tuleb hästi palju tööd teha, sest nad on sageli alateadlikud ja ruulivad su elu - sa elad nende järgi, aga sa ei ole teadlik, et sa nende järgi elad,» tõdeb ta.

Kristiina toob näite ühest naisest, kellel oli õnnetu lapsepõlv, sest isa jättis pere maha. «Ta on selle sügavale alateadvusesse toppinud, aga see valu tema sees on olemas. Ta mäletab ka seda, et ta ei saanud toona ema käest väga palju juhtunu kohta küsida, sest emal oli valus. Tema sees on kuskil alateadvuses uskumus, et kuna isa käitus nii, siis mehed üldjuhul võivad niimoodi käituda.»

Nüüdseks on see naine tõmmanud enda ellu juba kaks meest, kes on tema uskumust kinnitanud. «Ja ta arvab, et sellega on nüüd läbi ja lõppenud - elab oma lastele ja töötab, aga ühel päeval hakkab ta lugema ajakirju ja lehti, kus ta märkab, et kõik lood, mis temas tähelepanu äratavad, on need lood, kus mehed jätavad naised maha ja lähevad minema,» jätkab holistiline psühhoterapeut-koolitaja.

Loogiline? Jah. Kuid mis siis edasi? «Järelikult on aeg küps selle teemaga tegelema hakata ehk need märgid, mida ta näeb, viitavad sellele, et tema alateadvusest on valmis üles tulema info, millega ta saab tööd teha, et uskumus vabastada. Kui ta seda teadvustab ja sellega tegeleb, siis ta saab selle mustri ära muuta.»

Hoiatavad märgid on mõnes mõttes lihtlabasemad. Kristiina toob näiteks ühe mehe, kes hakkas hommikul tööle minema ja avastas siis, et garaažiuks ei tõuse miskipärast üles. Lõpuks sai ta auto garaažist välja, kuid siis pani tähele, et aiavärav on ka kahtlaselt lahti läinud ning hakkas kahtlustama, et majas võib olla varas.

«Läks majja tagasi ja kõndis köögini välja ning järsku pani tähele, et köögis oli jäänud elektripliit sisse ja käterätik oli jäänud pliidirõngale. Hoiatavad märgid näitasid talle, et ta peab koju tagasi minema,» jutustab Kristiina.

Hoiatavad märgid võivad olla ka sellised, et kui oled vastu võtnud mingi otsuse ja tahad hakata seda ellu viima, siis Universum testib sind. «Lükkab sulle alguses posu mingisuguseid takistusi ette ja siis vaatab, kas sa ikka tahad seda saada, mida sa tahad,» kirjeldab Kristiina Universumi riukalikke võtteid, lisades, et vabalt võib olla ka nii, et antud aeg ei ole lihtsalt selle kindla otsuse elluviimiseks õige.

Kuid võimalik on ka see, et teele puistatud takistused annavad märku hoopiski valest otsusest, mis tugineb näiteks jonnil või kellelegi millegi tõestamisel. «Sa punnitad hambad ristis ja kogu aeg tulevad su ette takistused ja ühel hetkel, kui sa oled selle saavutanud, siis sa saad aru, et see pole üldse see, mida sa tahtsid - et sa tahtsid lihtsalt oma tahtmist!»

Tähendusrikkad juhused

Täiesti omamoodi märkide rühm on sünkroonsused - energiaga laetud tähendusrikkad juhused, mille puhul ei rakendu tavaline põhjuse ja tagajärje loogika. «Kui tuletad meelde müstilisi juhuseid, kus sa oma elus olid õigel ajal just õiges kohas ja kohtusid oma armastatuga või kukkus sulle sülle unistuste töökoht, siis oled sa sünkroonsusi kogenud,» selgitab Kristiina.

Sünkroonsuste kaudu annabki Universum meile tavaliselt märku, et oleme õigel teel, teeme õigeid valikuid - patsutab meile niiviisi justkui õlale.

Kristiina jutustab sünkroonsuse näitena ühe loo enda elust. «Oli aasta aasta 2006 üks kevadhommik. Istusin Draamateatris oma töötoas ja minu arvutiekraanile ilmus pilt Mehhiko püramiididest. Sel hetkel teadsin, et pean seal ise ära käima. Maailmas on hulk väega kohti, mille energia ka läbi pildi sinuni jõuab ja see oli üks neist,» märgib Kristiina, lisades, et foto oli talle märgiks, mis täitis südame magusa erutusega.

Nii ei tulnudki märgile järgnevat kaua oodata - juba järgmisel päeval hakkasid sündmused joonduma. «Sain kirja Unesco rahvusvahelise teatriinstituudi esindajalt Eestis, kes küsis, kas ma ei sooviks minna Eestit esindama maailmakongressile Mehhikosse ning astuda seal ka rahvusvahelise tantsukomitee liikmeks. Edasi läks kõik peadpööritava kiirusega - viisa sain läbi Helsinki ühe turismibüroo kaudu, raha lennupiletiteks kiiresti ja imekombel ning leidsingi end kuu aega hiljem lennukipardalt maha astumas ja sisenemas Mexico City hiigelsuurde lämbesse lennujaama,» lõpetab ta veidi uskumatu, imetabase loo.

Kahtlemata kuulubki märkide juurde müstiline, imetabane element. Tugevamad emotsioonid, erilised kehaaistingud aitavad holistilise psühhoterapeudi kinnitusel tähendusrikkaid märke ära tunda. Midagi erilist tundes tasub tuletada meelde, millal sa viimati niimoodi tundsid, mis mälestusi see tunne esile toob. Seoseid tekitades saab lõpuks jälile märkide tähendusele.

Märkide maailma avastades muutub elu erakordselt põnevaks, lapsikult rõõmsaks, paljud seni juhuslikuna tundunud seigad omandavad ühtäkki väärika tähenduse ja elu legoklotsid asetuvad järk-järgult paika.

Allikas: Postimees

Jumal on otsustanud, et inimesed vajavad muutumiseks kogukonda: inimene ei kasva bioloogiliselt ilma lähedase kogukonnata; ja ini­mene ei kasva vaimulikult ilma lähedase kogukonnata. Meie kogu­duses on sellisteks lähedasteks kogukondadeks kodugrupid. Nime­tan John Ortbergi järgi viis asja, mis võiksid teha kodu­grupist sel­lise kogukonna, mis toetab vaimulikku kasvu ja elumuutusi.

1. Avatus. Meil kõigil on maskid. On oluline, et kodugrupis oldaks avatud: räägitaks oma nõrkustest, kiusatustest, patust; ja või­tu­dest – see aitab kaasa tervenemisele, usu kasvule. (Jk 5:16).
2. Piibli ellurakendamine. Kodugrupis saab inimene avastada, milline ta on, ja küsida: „Kuidas ma saaks Jumala sõna oma elus rakendada?“ Kodugrupp ei ole koht, kus põgeneda elu-reaal­susest Jumala ette, ja minna siis muutumata ellu tagasi (Jk 1:23).
3. Vastastikune vastutus. Kodugrupp võiks olla kohaks, kus rääkida oma otsustest, paluda teistel selle eest palvetada ja aeg-ajalt küsida, kuidas selle otsuse täitmisega läheb (Rm 14:19).
4. Jumala juhtimise otsimine. Kui sageli juhtub, et inimestel on ees elumuutvad otsused, aga neid tehakse täiesti üksinda. Kodu­grupp võiks olla koht, kus ühiselt leida Jumala juhtimist.
5. Julgustamine. Me kõik vajame tuge teistelt. Meil on tarvis tea­da, et keegi armastab meid ja hoolib meist. „Julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi!“ (1Ts 5:11)

Kasutagem seda võimalust, mida Jumal teiste usklike näol on meile vaimulikuks kasvamiseks andnud.

Tartu Kolgata koguduse Infolehes, sügis 2010

Käisin sel nädalavahetusel Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi kokkutulekul. Lisaks muidu mõnusale taaskohtumisele ja pidutsemisele on minu ja klassikaaslaste elu jõudnud sellesse faasi, kus kõneldakse ka perekonnast ja lastest.

Suureks üllatuseks selgus, et klassiõel, kel oli viimati üks laps, on nüüd kolm. Ja teine klassiõde hoidis süles titte, oma teist last. Tema, kes jättis mulle varasemast üsnagi emantsipeerunud mulje, teatas, et tahab kindlasti veel kolmandatki last. Aga nemad olid üllatajad – peale minu pere on klassikaaslaste ja tuttavate seas hulgi kolmelapselisi peresid. Ja üldjuhul on need haritud ja edukad inimesed.

Kolmelapseline pere hakkab muutuma standardiks ja selle põhjuseks pole kindlasti pelgalt vanematoetused. Mina sain kalli abikaasa abiga kolme lapse isaks varakult ja võin kinnitada, et veel mõni aeg tagasi vaadati kolmelapselisele perele kui mingile veidrale nähtusele, mille tingib kontrollimatu sigimine.

Minu põlvkond sündis nõukaaja oludes, mil standardiks oli kaks last. Selle üheks põhjuseks võis olla toonane olme – naised töötasid hommikust õhtuni, nii et käed rakkus, ja eluunistuseks oli omada kahe- või parimal juhul kolmetoalist korterit Lasnamäel.

Auto oli edukatel inimestel «siks» ja vähem edukatel «mosse». Kui nüüd lapsed kasvasid, siis mahtusid nad «siksi» tagaistmele ära suure vaevaga. Nõukogude olme ei soosinud kolmelapselisi peresid.

Nüüd aga on tavapärane omada ridaelamuboksi või lausa eramut. Ka autod on suuremad. Parema sissetulekuga inimestel on võimalik kasvatada erilise vaevata kolme last. Veelgi olulisem murrang on aga toimunud inimeste teadvuses – kolme last on tegelikult lihtsam kasvatada kui kahte. Nad tekitavad oma väikse sootsiumi, andes nii lapsevanemale rohkem vabadust.

Need ühe-, kahe- ja kolmelapselised emad olid seal kooli kokkutulekul kenamad kui kunagi varem. Ei ole vähimatki kahtlust – alles emaks saamine teeb tüdrukust naise, keda iseloomustab tõeline, seestpoolt välja kiirgav ilu ja sarm.

Kas kolme lapse standard võiks kasvada nelja lapse standardiks? Seda ma ei usu, sest siin seavad piirid ette samad tingimused, millest enne juttu oli. Mina ei jõua endale niipea osta mikrobussi, kuhu mahutada neli last. Tahan välja ehitada oma talu ülemise korruse, kuhu mahub kolm väiksemat tuba kolmele lapsele ja mitte ühtegi rohkem.

Niisiis paneb siingi olme piirid paika. Samas, kui tähtis oleks ainult olme ja isiklik mugavus, siis ei viitsiks vist keegi lastesaamisega jännata. Nii et never say «never».

Nils Niitra, 8. september 2010.

Allikas: Postimees

Kui Jumal seab end sisse meie eludes, toob Ta endaga kaasa ka kogu oma väe ja varustatuse. Korraga on meie seesmisel inimesel ligipääs Jumala jõule, tarkusele, tõele, rahule ja kõigele muule, mida me vajame võidukaks eluks. Me ei pea hüüdma Ta poole, paludes Tal laskuda alla taevast, sest ta juba elab meie sees. Paulus kirjeldab, kui võimsad me tegelikult Kristuses oleme: "Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda." (Efeslastele 3:14-20)

Milline võrratu piiblilõik! Paulus nimetab vaid mõned neist paljudest aaretest, mida Issand on meile kättesaadavaks teinud, kuigi kõik Jumala rikkused on meile saadaval Jeesuses Kristuses.

Mõned kristlased on loonud Jumalast kujutluspildi kui kellestki, kelle ainsaks naudinguks on võtta vastu kiitust. Kuid ärgu keegi meist julgegu seda arvata, sest see pole sugugi see, miks Ta on meie ellu tulnud. Ta on tulnud selleks, näidata meile, et Ta ei ole kusagil kaugel, pimedas kosmoses asuv Jumal, vaid hoopis väga lähedal meile ja elab meie sees. Samuti ei liigu Ta lihtsalt sisse-välja meie elus ega ka hülga ega jäta meid.

Paulus ütleb: "Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi." (Efeslastele 2:13) Apostel teeb selle asja väga selgeks: Jumal on siin just nüüd ja praegu ning elab meie sees. Kui Jumal asus elama meie templisse, tõi Ta kaasa ka jõu meie seesmise inimese tarvis; sügava juurdumise ja rajamise armastusse kui ka ligipääsu palumaks Temalt kõike. Ta on teinud kõik asjad võimalikuks läbi oma jumaliku väe, mis on tegev meis." (vt.Efeslastele 3:16-21)

3. juuni 2010
David Wilkerson

Mis on inimene, ?et Sa temale mõtled? (Ps 8:5)

Teismeliseeas vapustas mind Henrik Visnapuu 1919. aastal kirjutatud luuletus "Ärge tapke inimest", mille ajendiks oli ajaleheteade, et möödunud ööl lasti maha 22 inimest. Visnapuu alustab nõnda: "Mul on valus ja häbi. / ?Sel a'al, mil ma magasin, tapeti inimest, ?/ mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest, / süda pisteti läbi."

Ülestõusmispühad on nüüdseks küll läbi, kuid siiski tahaksin Teiega jagada Toivo Pilli pühadetervitust, mille leidsin Tartu Salemi baptistkoguduse veebilehelt. Head lugemist!

Ühes arengupuuetega laste koolis anti kodune ülesanne. Ülestõusmispühadeks pidi igaüks tooma kooli kaasa midagi, mis sümboliseerib nende kristlike pühade tähendust. Keegi tõi kaasa taldrikutäie värskelt tärganud muru. See oli ilus, heleroheline ja kevadine, ning kõneles tärkavast elust. Keegi tõi kaasa šokolaadijänku, mis ju küll kristlik sümbol ei ole, aga jutustab ometi sellest, et pühadeaeg toob kaasa rõõmu ja on lihtsalt tore. Kõik lapsed esitlesid innukalt oma esemeid ja lisasid seletusi sinna juurde.

VIHKA ELU, ET SEDA LEIDA!

”Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” (Johannese 12:25) Võti täisväärtuslikuks eluks peitub selles samas, väliselt nii tähtsusetus ja isegi segadust tekitavas salmis. See on Jeesuse väljakutse meie väikesele maailmale! Selle mõistmine avab ukse ellu, tuues kaasa ilmutuse. Jeesus ütles: "Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.” (Luuka 14:26)

Kohe kindlasti pole võimalik, et Jeesus pidas siin vihkamise all silmas sõnaraamatus antavat otsest tähendust sellele sõnale, mille all peetakse silmas ka kui jälestamist või vastikuse tundmist; ebameeldivust või hülgamist. Jumala Sõna ütleb: ”Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar.” (1Johannese 3:15). ”Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!” (Koloslastele 3:19)

Seega pole mitte elu see, mida me peame vihkama – on see ju kingitus Jumalalt – ega ka inimesed, mis oleks täiesti Piibliga vastuolus, vaid hoopis seda viisi, kuidas me elame. Me peame õppima vihkama eluviisi, mida järgime. Vihkama seda hõivatust, mis on meid sidunud meie perede –ja lähedastega. Koosneb su elu vaid oma lastest, abikaasast või vanematest? Piirduvad kõik su rõõmud ja mured vaid selle väikese ringiga?

Jumal on lihtsalt kutsumas meid avardama oma eluringi. Elu peaks sisaldama endas palju enamat kui vaid mähkmete vahetamist, arvete maksmist, laste koolitamist, pensionieas vanemate hooldamist, peresuhteid jms. Marta oli sõltuvusest igapäeva elust, kuid Maarja igatses kasvada! Ta igatses laiendada oma horisonti ja Jeesus kiitis taolise lähenemisviisi elule heaks.

Sa ei saa kasvada seni, kuni sa ei hakka vihkama oma hetke ebaküpsust. Sa ei pea jätma sinnapaika oma kohustusi pere ja sõprade ees, aga kui sa jääd liiga kinni nendesse tegemistesse, hakkab see takistama su kasvu. Seetõttu pead sa üks päev avama oma silmad. Üks püha viha peaks tõusma su sees, mis paneb sind hüüdma Jumala poole: „Oo Jumal, ma vihkan seda, milliseks ma olen muutunud. Ma vihkan oma tujusid ja seda, kui kergesti ärrituv ma vahel olen. Ma vihkan oma pidevaid tujude muutusi ja seda, kui tähtsusetuks ma tegelikult muutunud olen. Vihkan, vihkan, vihkan!“ Sa peaks vihkama oma praegust elu nii palju, et see paneb sind kisendama Jumala poole ja anuma, et Ta kisuks sind välja pimeduse meelevallast ja asetaks oma armsa Poja kuningriiki. (vt.Koloslastele 1:13)

9. aprill 2010

David Wilkerson

„Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Lk 20:26

Kallid õed ja vennad Kristuses, kannatusaeg saab pea läbi ja juba me seisamegi päiksesest säravas ülestõusmishommikus. Kuid mida see tähendab meile praktiliselt? Inimesed on läbi aegade unistanud maailmast, kus pole enam surma. Ometi on see unistus meie kõigi kaduvust silmas pidades tundunud ilusa unenäona. Kuid Jeesuse ülestõusmine purustas meie kujutlusvõime piirid. Surm on nüüdsest mitte ainult ületatud, vaid ka võidetud. Selles tõsiasjas peitub tõotus meile kõigile: See, kes usub Jeesusesse, see, kes ehitab oma eluhoone Jeesusele Kristusele ja Tema sõnale, tõuseb koos Jeesusega ka igavesele elule. See ei ole enam mitte ainult meie unelm, vaid Kõikväelise Looja Jumala eesmärk kõigile inimestele. Hoolimata sellest, et meie ihu kannatab ikka veel maise kaduvuse all, saame me usus Jeesusesse osa Tema ülestõusmise väest. See on meie elu uus ja jõuline perspektiiv!

Ülestõusnud Issand astub ikka ja jälle meie keskele, et öelda: „Ärge kartke! Rahu teile!“ Ülestõusmise õnnistusi soovides,

Pastor Joosep Tammo

Nimetus "Maarjamaa" on kõigile eestlastele - ka mitte-katoliiklastele - tuttav, kodune ja armaski.

Kuid kes tunneb selle algupära? Kes teab, et sellal veel tundmatute piiridega misjonipõld juba XIII sajandi alguses pidulikult Jumalaema kaitse alla seati? Et meie maale, paralleelselt "Poja maale" Palestiinas, kinnitati nimeks "terra Matris", "Ema maa"? Kes teab jutustada ajast, mil püha Frantsiskuse ja Dominikuse lihtsad pojad meie maale tulid, paljasjalgsed mehed, kes ei kartnud ei kuradit ega parunit, vaid külast külla, talust tallu rändasid, et Taaramaast Maarjamaad teha? Kuidas Neitsi Maarja sõna: "Vaata, olen Issanda piiga!" nende suust karmi Põhjala poegadele ja tütardele hoopis uue maailma avas?

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. (1Kr 13.12)

Kirikuisad õpetavad, et Jumal näeb kõike iseendas, s.t mitte vahetult ega "otse", vaid enese kaudu, kusjuures taoline "vahendatud" tunnetus ei ole mitte ebatäiuslikum vahetust – nii nagu see tunduks olevat meie või ükskõik millise loodu puhul –, vaid täiuslik, kuna kõige loojana tunneb Jumal iseeneses kõiki oma looduid täielikult ja võrreldamatult paremini kui ükskõik kes teine neid kuitahes põhjalikult ja vahetult uurides. See on nii, nagu tubli kellassepp või autoremondimees teab juba ainuüksi kella- või automudeli nime kuuldes sellest rohkem kui võhik neid luubiga uurides või tükkideks laiali lammutades.

Kui piiblis näpuga järge ajada, siis eesti keelse piibli terminites on suur vahe ainuüksi viimaste aastate tõlgetel, kus on käibel mitmed terminid nagu näiteks alandlikkus, malbus, tasadus, vagurus, leebus jt, mille suhtes on täiesti arusaadav, et tõlkija püüab anda edasi mõtet, kuid kaasajal on paljud uued terminid peale tulnud ja võime sattuda segadusse. Seepärast võime asja näha täiesti erinevalt. Selleks, et me saaksime aru algmõttest, kasutan ma isiklikult kreeka keelset teksti, mis toob mõningase selguse terminoloogias ja aitab mõista piibli konteksti ehk paremini, kui lihtsalt otsida piibli internetiversioonist sõna "alandlik", mis viib üsna kindlalt ekslike seisukohtadeni. Vaja on minna ka ajas tagasi, mis toob selgitust.

Loe edasi: Alandlik, tasane, malbe, tagasihoidlik

Allikas: Kristlik Mõttevõra

"Ma jootsin teile piima ega andnud tahket rooga" 1Kr 3:2.

Usuline areng peegeldab inimese suhet religiooniga ja see on seotud isiksuse üldise arenguga, aga tihti tahetakse neid lahus näha. Kuid usuline araeng seostub inimese tunnetusliku arenguga ja see on kogu inimese arenguga seotud muutus.

Kui Jeesus ütles, "kui te ei pöördu ega saa nagu lapsed, ei pääse te taevariiki" (Mt 18:3), kas ta siis pidas silmas, et usulist arengut ei tule mõista üksnes isiksuse küpsemisega või isikuomaduste paremaks saamisena? Sest täiskasvanu usk ei ole väärtuslikum lapse omast, see on lihtsalt teistsugune. "Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu" kirjutab Mt 18:5. Seega pidi usuline areng sisaldama mitte üksnes isikuomaduste paremaks saamist, milleks on mõtlemine Jumalast ja mõtlemise abil tehtud järeldused, mis motiveerivad eetilist ja moraalset tegevust. Miks inimene usub ja mida usk tema enda jaoks tähendab?

Jeesus käsitles usulist arengut läbi usulise mõtlemise arengu, kuid usuline mõtlemine areneb aeglasemalt kui mõtlemine ja loogika üldse. Miks? Sest see eeldab matafooride mõistmist ja isiklikku kogemust. Meid mõjutab kindlasti ka viis, kuidas õpetust antakse koguduses ja milline see on (2Tm 1:13). Isegi kui me kõik kuuleksime kõike õpetust, siis me ikkagi oleme alustanud usu teed erineval ajal ja saame õpetusest aru erinevalt. Nii nagu õpetust võib olla liiga vähe ja liiga hilja, võib seda esineda ka liiga palju ja liiga vara.

Kui inimene leiab vastuse Jumala olemasolu küsimusele, kas ta suudab vastata elus tekkivatele küsimustele. Tihti näeme enese ümber inimesi, et usk toob vastused Jumala küsimuses, kuid toob ka uued teravad küsimused ja nendele elus tekkivatele usu küsimustele pole üldsegi mitte kerge leida õigeid vastuseid. Usuline areng on pikk protsess, kus mõtlemise areng on samal ajal vaid vahendiks ja toeks usulise arengu mõistmisele.

Kui me mõtleme tagasi Jeesuse sõnadele, siis on võime näha, et inimeste arenguastmeid ei saa jätta vahele (!), vaid nad tuleb läbida samm-sammult. Ilmselt seda Jeesus silmas pidaski, et inimese usuline arenguastmed tuleb läbida üksteise järel. Sest usulise arengu astmeid on tervikud ja need täiendavad eelmist. Kes siis pole kuulnud kriisidest ja väljakutsetest? Kui me aga kuuleme järeldustest, mida edukalt kriisi läbinud inimesed usust arvavad, siis nad enamasti ikkagi kinnitavad, kriisid ei võtnud ära usku Jumalasse, vaid muutsid seda tugevamaks. "Kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile" (Rm 8:28) on ka kriisi läbinud inimeste valdav tunnistus. Kriis ei ohusta usku, vaid täidab puuduvad lüngad usu arengu etappides ning seetõttu säilitab inimese usuline areng tasakaalu. Üldtuntud tõde on ka see, et meil kõigil tuleb läbida omad kriisid. Usu arengus dimensioonid muutuvad.

Kui Jeesus ütles, et "kui te ei pöördu ega saa kui lapsed", siis teatavasti kuni 3. eluaastani on lapsi raske mõista ja kogemuslikult uurida ja lapse maailmapilti, aga ka jumalapilti loovad ja kujundavad just tema vanemad. Selline teadvustamata usu periood on kahtlemata nullpunkt, kus tema usaldus tugineb kogemusel, kas vanemad teda armastavad ja kuidas nad tema eest hoolitsevad. Lapse rääkima hakkamine toob kriisid.

Esimese astmes, kui laps on 3-7. aastane, on tema jumalapilt väga konkreetne, Jumal on inimesenäoline ja toimib laste arvates otsekui inimene. Küllap seda Jeesus just silmas pidaski, kui ta ütles "kes niisuguse lapse vastu võtab", see näeb ka Jumalat. Sest Jeesus oli Jumala isa täpne koopia, või nagu Johannes kirjutab "ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel". Me teame, kui raske oli isegi jüngritel seda lihtsat tõde usaldada. Kuid just laste jaoks on Jumal inimesenäoline ja laste arvates toimib nagu inimene. Sel perioodil kujunevad mitmed olulised tõed, nendest: lõpu mõiste. Kõik lapsed räägivad näiteks maailmalõpust ja seda teeb ka minu 9-aastane tütar. Kui ma õigesti mäletan, siis selles eas oli ka minul maailmalõpu teema tähtis. Ka surma mõiste. Mehe ja naise ehk soo areng. Samuti arenevad keelud ja käsid. Asjad, mida tohib teha ja mida ei tohi, tuleb lastele lahti selgitada. Ei piisa üksnes sellest, kui vanemad ütlevad: ei tohi! Laps tahab teada, miks ei tohi. Lapsed sageli küsivad "Miks?" Selles eas tuleb tegeleda vägivalla probleemide lahendamisega, et laps neid omaks ei võtaks. Kuid uuele tasemele viib lapse usu apstraktsete mõistete moodustamine, kus ta hakkab näiteks arvutama, toob mõtteliselt esile nähtusi. Jeesus ütles: "Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo" Lk 12:27 ning rääkis millest? Usu nõtrusest, s. 28.

Järgmises arengu etapis hakkab laps looma korda mõttemaailmas ja teeb üsna hästi vahet väljamõeldistel ja tegelikkusel, kus ta kohandab enda jaoks jutustused ja tähelepanekud, mis on seotud eelkõige tema enda ümbritsevaga ja kuulumisega sellesse. Lapsed üsna detailselt jutustavad seda, mis toimus, kuid üldistusi elu ja usu kohta teha on veel raske. Jumal on neile mitte inimesenäoline, vaid suisa sõber, hea juht, ka lohutaja. Sõbrana näeb Jumalat ka minu vanem tütar, kes on juba 14-aastane. Kuid valdavalt toimub see usuline areng nooremas koolieas, mida siis iseloomustab reeglite ja korra järgimine. Kui nüüd lapse eas see usuline arengu aste jäi välja arenemata, siis ka paljude täiskasvanute usku võib iselomustada selliselt. Kuid üleminek järgmisesse dimensiooni tekib vastuolude tõttu, mis on erinevate jutustuste vahel. Jeesus õpetas tähendamissõnades, mis sundis inimesi nende juttude tähenduse üle mõtlema ja loomulikult ka järeldusi tegema. Näiteks jutustused taevariigist või külvajast jt lood - sarnaselt - "kui - miks" lood. Võibolla tahtis Jeesus lammutada inimeste tõlgendamised, need kaotada, sest sellised võrdpildid tõid välja vastuolud ja ilmnesid probleemid ja tekkisid küsimused, milledele oli vaja leida vastust. Selline juurdlemine aitab inimesed edasi järgmisele astmele tänu formaalse mõtlemise tekkele.

Kolmandal astmel areneb inimese abstraktne mõtlemine ja inimene ületab tähttähelise - kirjatähelise või kirjale omase mõistmise printsiibi. Meie teame nüüd tänu kirjapandud evangeeliumitele, et kirjatundjad olid just sellesse etappi takerdunud. "Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks," kirjutas apostel Paulus 2Kr 3:8. Me võime lugeda ka liigutavat lugu juutide ülemast Nikodeemosest, keda rahvas pidas ja ka Jeesus nimetas Iisraeli õpetajaks (!), aga kellele Jeesus pidi selgitama "lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim," Jh 3:6. Kus Jeesus tunnistas, et "Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?" s. 12. Kas nad olid täiskasvanud inimesed? Olid. Aga kas nad olid ka usulise arenguga nii kaugele jõudnud?

Teismeline Nikodeemos

Küll aga teismeliste - laste maailma lisandub palju teavet, mis arendab kiiresti nende usulise arengu kvaliteeti. Nii et sünteesi teel saadud, põhjustele ja tagajärgedele viiv usuline areng ja sobimus kokkulepete tasandil on võimalik tõusta kõrgemale pelgalt logose mõttlemise tasandilt. Nii ka teismelise maailmapilt väljub perekonna raamidest nö maailmakogemisse ja sunnib seniseid arusaamu ümber formuleerima, mis toimub samaaegselt identiteediotsingutega, kus tuleb viimasele leida ka maailmavaateline alus. Sel usulise arengu perioodil on eriti tähtis grupikuuluvustunne, samastumine mõne koguduse või pigem kodugrupiga. Usu kujundavad need, kellest on võimalik lugu pidada ning autoriteedid on tähtsamal kohal kui tavaliselt. Kui Jeesus ütles "Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?", siis ta pidas silmas just gruppi kuulumist ja autoriteedi mõju. Kuid usu poolest teismeline inimene analüüsib ja uurib palju uut, mistõttu noore usulised tõekspidamised, kust need pärinevad ja mida ta usub, pole talle eneselegi tihti teada. Kuid usuline areng toimub kvaliteedi suunas just tänu väljastpoolt tulevale infole, mida teatavasti siis ka Jeesus jagas Nikodeemosega. Jeesus võis siinkohal näha läbi ohtu, et Nikodeemose usk ei sakraliseeruks, ei hääbuks, vaid jõuaks ikkagi uude dimensiooni. Seetõttu ta räägib üsna põhjalikult ära, kuidas vaimust sündimine käib või mida meie täna mõistame termini all uuestisündimine.

Neljas dimensioon

Ülemineku tingib eelkõige vastuolu või suutmatus hoida koos kõiki omandatud väärtushinnanguid, sest need vastuolud üha suurenevad ja paljus erinevad. Selline areng võib lõppeda ka inimese täisealiseks saamisega, aga võib lõppeda ka 40-aastasena või hiljem, kuid see pole veel usulise arengu lõpp aste. uuestisündinud inimesel areneb uus identiteet, toimub nagu topeltareng, aga teiselt kinnistub maailmavaade. Ja enesele tunnistatakse, et kaasinimestega võibki vastanduda. Nii identiteet, kui ka maailmapilt omab olulist mõju inimese käitumisele ja mille põhjal ta otsused langetab. Senise maailmapildi ainuvõimalikkus või õigsus kukub kokku, mis toimub läbi kriiside. Seda iseloomustab ka vastuolu autoriteetidega. Kui aga inimene on noor, siis kaasneb sellega kodunt lahkumise järsk kogemus, maailm avardub. Siin peab inimene otsustama, kas ta läheb isiklike usu kogemustega lõpuni välja või jääb järgima gruppi ja selle grupi seisukohti. Selles etapis valib inimene enesele ka uued usulised tõekspidamised. Selline eraldumise ajal võib osutuda otsustamine üsna kriitiliseks, kui ta valib usulise arengu jaoks tõekspidamisi. Toimub kriitiline eemaldumine varem omandatud väärtussüsteemist. Usk pole enam grupi kuulumise küsimus, vaid usk muutub isiklikuks. Siinkohal võib aga paljude areng pidama jääda.

Sellest veelgi kõrgem aste - viies - on periood, kus inimene töötab sügavalt ümber kõik minevikukogemused ja kriiside tagajärjel hindab ümber väärtused. Inimese usulist arengut iseloomustab ka see, et õpitakse elama varem tehtud tagajärgedega ja toime tulema kaotustega.

Kuues aste on universaalne. Väga harva jõuab inimene veel kõrgemale, mida siis võiks kokkuvõtlikult iseloomustada, et inimene läheneb usus täiuslikkusele. Seda esineb kõrges eas, seda iseloomustab enesesalgamine, kus kõike tehakse teiste heaks ja Jumala eesmärkide nimel. Enese heaolu on kaotanud igasuguse tähtsuse.

Kokkuvõtteks

Enamasti lõpeb inimese areng kolmanda või neljanda astme juures. Aga viiendale astmele jõudmine eeldab väga tihedat koostööd Jumalaga, kooselu, kus inimene suhtleb vabalt oma Jumalaga igal ajahetkel. Kus inimene enamasti saab ka aru, mida Jumal temale ja tema kaudu räägib teistele ja kuidas Jumal üldse toimib. Kuid usuline areng ei toimu lahus isiksuse arengust, millega tuleb eriti arvestada laste ja noorte vaimuliku töö arendamisel, aga ka teiskasvanute, beebikristlaste puhul. Sest kui inimene puutub kokku elava usuga alles täiskasvanud eas, ka siis algab tema areng null etapist ja edasi jõudmiseks on vajalik läbida kõik etapid. Koguduse (mitte üksnes vaimulike) töö on luua soodsad tingimused vaimulikuks kasvamiseks ja aidata uutel kristlastel ära teha kodutöid, et need inimesed võiksid saada emapiimast võõrutatud, kasvada tahke toidu abil tugevaks (vt 1Kr 3:2, Hb 5:12) ning jõuda usus võimalikult kaugele usulises arengus.

Allikas: Kristlik Mõttevõra

„Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist“ (1Ts 4:9)

Pühakiri eristab neli vendluse liiki.

1) Aadama järeltulijad, vennad põlvnemise poolest.
2) Ühe ema lapsed, ühe pere liikmed, ühe ema ja isa lapsed: Kain ja Aabel. Iisak ja Jaakob jpt.
3) Aabrahami järeltulijad, Aabrahami sugu, vennad ümberlõikamise ja tõotuse poolest.
4) Vennad vaimu poolest, Kristuse vere läbi, uuestisündimise poolest, ühe vaimuliku perekonna lapsed, „Jumala lapsed“, Kristuse elava koguduse liikmed.

Nimetatud sugulusliikidest on vaimulik sugulus kõige kõrgem, mis inimesel maises oludes on võimalik saavutada.

Oma sugulaste vastu me tunneme täiesti loomulikku armastust „ega hoidu oma ligimesest“ (Js 58:7). Jumal ei võta meilt ära sugulustundeid ja suhteid, vaid tugevdab ja laiendab neid, tuletades meile meelde, et peale sugulaste on olemas veel lähedased (ligimesed), kes samuti vajavad meie tähelepanu, hoolt ja halastust ning armastust. Aga armastus vendade vastu Kristuses või vennaarmastus – on eriline armastus, mis ületab armastuse sugulaste ja lähedaste vastu. Sellel on igavene aspekt. „Igaüks kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla... kes aga ütleb: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse,“ ütleb Jeesus ja peab silmas vendi vaimu poolest (Mt 5:22). Vennaarmastuse tõttu tekivad tülis perekonnas, kui keegi armastab oma venda vaimu poolest enam kui pere liiget. Seda hoiatab pühakiri. Sellist laadi tülid või pere liikmete vaenamist on saanud kogeda suuremal või vähemal määral kõik inimesed pärast seda, kui neist said kristlased. Kuid tuleb rõhutada, et vennaarmastus mitte ei lähe vastuollu pere liikmete armastusega, vaid ületab sugulaste armastuse, on sellest suurem. Usklike seas tuntud nime all – vennaarmastus, on eriline armastus, mis ületab armastuse lähedaste vastu.

Jumala poolt antud ligimesearmastuse käsk anti kogu inimkonnale, aga vennaarmastuse käsk Kristuses on antud ainult piiratud ringile inimestele, kes on sündinud Püha Vaimu läbi – Kristuse järgijatele ja jüngritele, kristlastele (vrd Ap 5 salmid 32 ja 33 ja nt ka Ap 7:51 või Ap 8:21 või Tt 1:16).

Tuleb veel tähele panna, et vana käsk käsib ligimset armastada kui iseennast, siis uus käsk käsib üksteist armastada mitte nii kui iseennast, vaid nii, kuidas Kristus meid (jüngreid) armastas, „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ Jh 13:34.

Vennaarmastus põhineb uutel suhetel Jumala ja inimese ja inimene ja Jumala vahel.
See on antud neile, kes on Jeesuse oma ellu vastu võtnud, kes usuvad Ta nimesse; kes pole sündinud mitte vere läbi ega mehe tahte läbi, vaid Jumalast uuesti sündinud; mitte kaduvast seemnest, vaid kadumatust seemnest Jumala Sõna läbi, mis on elav ja püsib igavesti. Sünnitades meid tõe sõna läbi, et me oleksime tema loodute esmasündinud, et me saaksime osa Tema jumalikust loomusest. Lühidalt see kokkuvõetuna oleks: Uus käsusõna vennaarmastuse kohta on antud uuele inimesele – uuele loodule Kristuses.

Kuidas me peame vendi armastama, vastab Kristus: nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!

Ainult uuestisündinud jumalalaps on võimeline otsustama, hindama adekvaatselt, kuidas Kristus meid on armastanud (isiklikult). Ta armastas meid erilise, kustumatu armastusega. Jumala silmis, me hääbumisele määratud patused polnud väärilised isegi mõtlema, tahtma, paluma või ootama Temalt armastust eneste vastu. Jeesus armastas meid teenimatult – kaastundest. Kristuse armastus on ilmutatud inimesele Jumala initsiatiivil, lähtus Temast kui õnnistus. „Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest” 2Kr 8:9.

Jeesus armastas meid kustumatu armastusega. Ta ütles: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Jh 15:13). Ent Kristuse armastus meie vastu pole võrreldav enam armastusega sõprade vastu, sest ta jättis oma elu meie eest, (nb!) kui me alles olime Jumala VIHAALUSED, Kristuse VAENLASED oma meelsuse poolest, tehes kurja, nii selgitab kiri Koloslastele 1:21. Me ei olnud sõbrad, vaid võõrdunud! Jumala sõna annab meile mitmed põhjendused, miks me nimelt just nii peame oma vendi vaimu poolest armastama.

Allikas: Mõttevõra

Armastus ei või piirduda pidulike jumalateenistustega ega hinge õilsate tunnetega. Ta otsib oma väljendamist elus ja inimeste teenimises. Tõsine kristlane ei oota armastust mitte teistelt inimestelt, ta saab selle Jumala käest ja siis kiirgab selle kõigi ümberolijate peale. Infoajastu maailm on täis kannatajaid, kes vajavad isiklikku abi. Internet on täis ebaõigluse, abituse, lootusetuse ja meeleheite ohvreid.

Ehe kristlane, kes on saanud oma elus uuestisünni kogemuse, ei hakka inimestelt küsima, mida ta peab tegema. Sest armastus, mis on saanud tema elu liikumapanevaks jõuks, tingimata näitab talle, mida ta peab tegema. Ta ilmutab sügavat huvi inimese vastu. Armastus õpetab teda, kuidas kõige paremini läheneda ka kõige kivisemale inimsüdamele. Sageli kinnisele ja külmale, kõigi vastu umbusklikule eestlasele ja kõigis inimestes pettunud südamele ning kuidas talle osutuda mõistmist, osavõttu ja armastust, abi, andes nõu nii vaimulikes, füüsilistes kui ka materiaalsetes asjades.

Kristlane vaatab ligimese peale kui teisiku peale. Ta soovib inimest juhatada sama tõe, armastuse ja rõõmu allika juurde, millest ta isegi jõudu saab. Kristlane on veendunud, et kui ta inimese Jeesuse juurde juhatab, et sellega ta armastus ei vähene vaid suureneb.
Kristlus ilma armastuseta ligimese vastu on ilma tegudeta kristlus – vale kristlus.

Krist(l)us ilma armastuseta on antikristus. Selles on vaid vorm, kuid puudub sisu – elu. Pole kahtlustki, et antikristse vaim tegutseb ka infoajastul ja püüab panna krislasi kõrvale heitma, mis on seotud halastusega. Selline vaim on taandunud evangeeliumi üksnes intellektuaalseks sõnumiks, - religiooseks vormiks, armsaks jumalateenistuseks. Kuid Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses, see tähendab: halastus. See on üleloomulik kohtumine Jumalaga ja tema headuse mõju inimeste peale. Kui aga kristlus on taandatud inimese mõttevõimesse, siis on ligimesearmastuse sihik vale, mis ei suudagi märki tabada. Me ei saa rääkida kogu aeg minevikus „halastaja samaarlane läks välja,“ vaid me peaksime nõudma, kust võib leida halastaja samaarlast täna? „Jah see kõik on väga kena, te räägite minevikust. Kuid täna, mis ma peaksin tegema? Siin ja praegu.“

Psühholoogia õpetab, et armastus on tunne, mis lähtub soovist teha head teisele, ootamata seejuures mingit kasu endale.

Loe edasi>>

Jumala isadus, rahvaste vendlus, armastus Jumala vastu, ligimese vastu, kõigi inimeste vastu, kes poleks sellest juba kuulnud ja kes seda ei teaks. Kahjuks on see kõik jäänud kõlavate fraasideks ja ilusateks sõnadeks, mis praktilist kasutamist ei leia. Aga infoajastu inimesed on endassesulgunud, taandunud tänavatelt internetti, seadnud piirid suhtlusvõrgustikes ning tegelikult on kõige suhtes ükskõiksed, sageli põhimõttetud ja südametud inimesed. Paljudest neist on saanud väliselt tagasitõrjuvad ja sisemiselt täiesti armetud inimesed. Usku on nad kakkanud nimetama hullumeelsuseks, armastust egoismiks, pühadust uhkuseks. Tõe on nad südamesse matnud ja Jumala armastusest ära pöördunud, tema jumaliku ilmutuse jalge alla tallanud, mineviku katki rebinud, on loobunud sisemisest vabadusest ja ükskõiksed välise vabaduse suhtes.

Jumal lõi inimese armastusest, valmistas ta armastuses, ja armastuse jaoks.

Inimest luues oli Jumalal kolm kavatsust.
1) Inimese läbi ilmutada oma isalikku armastust terve inimkonna vastu.
2) Anda igale inimesele võimalus oma armastuse avaldamiseks Jumala vastu.
3) Teha inimestele tuntavaks karjuv vajadus vastastikkuse armastuse järele.

Nende eesmärkide saavutamiseks määras Jumal perekonna, kus pidi kõigepealt avalduma puhas abikaasadevaheline armastus. Hiljem kasvama sellest armastus laste vastu, vanemlik armastus. Ja arenema siis sõbralikuks perekonna armastuseks vendade ja õdede vahel. Mis ühinenult pöördub ühtseks, üldiseks armastuseks Jumala vastu. Seda sama mõtet arendab ap Paulus analoogias Kristusest ja kogudusest, vt Ef 5:25, 28.

Hämmastav on see, et vanemliku kiindumusega on varustatud ka loomad, samas nimetatud instinkt on piiratud ajaga, s.t vajalik niikaua, kuni pojad on füüsiliselt iseseisvad. Ent inimesel säilib nimetatud vanematevaheline armastus kuni surmani, kauem veel.

Loe edasi >>

Uudu Ripsi jutlus

Öeldakse, et vanadus on periood, kus suur rutt on möödas ja oled õnnis, kui oskad rahuneda! Kuigi muredest on raske lahti saada – mitte niivõrd enese muredest kui teiste, eriti järeltuleva põlvkondade pärast.

Vanadus pidi algama 60aastaselt. Selleks ajaks olla kõik oluline möödanik. Kolmkümmend esimest aastat kasvatati meid, pandi alus perekonnale, abielluti – kuidas keegi. Õpiti kohanema tööga, õhus lendas palju lootuse pääsukesi ja õitses rukkilill. Siis saabus saatuslik kolmkümmend, kus elu vajus rutiini, mis meenutab orava jooksu rattas: hommikul tööle, naisele lapsed ja mähkmed, turukott ja askeldused pliidi ümber. Hall igapäevane rügamine, millest Ernst Ennogi teeb kokkuvõtte ühes oma laulus: „Kõik linad mul olid valge kui päev, nii läksin ketrama. Mu palged kui koit suve valgel ööl ja süda kui õnnemaa. – Ja siiski see heie nüüd hall, kui tehtud takkudest... Võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord kuldmõtete lõngadest!” Niisuguseks kujuneb sageli resümee, kui juhtutakse rääkima vanadusest.

Kallis peaminister.

Sinu mõtted on toredad. Aktsiisi teemaga tõesti saab kergesti raha juurde. Tarbimine on olemas - aktsiisi juba makstakse. Tõstame aktsiisi ja ongi raha rohkem. Saan aru - sinu jaoks soodsama ja ökonoomsema auto soetamine tähendab riigihanget ja uut Audi A8 sinule. Oih vabandust, mitte sinule vaid peaministrile.

{jathumbnail off}

Josh McDowell, kes on kristlik kirjanik ja misjoniorganisatsiooni Campus Crusade for Christ töötaja (Eestis - Agape Eesti), on andnud oma raamatu "Rohkem kui puusepp" täies ulatuses vabalt kättesaadavaks interneti vahendusel.

Head lugemist ja edasi jagamist!

Rohkem kui puusepp

“Eesti rahvale! Aidaku see raamat teil leida rahu ja vabadust Jeesuses Kristuses. Jeesus vaigistab mitte ainult südant vaid ka mõistust ja annab teile tõelise vabaduse.”

J. McDOWELL

TOIMETUSELT

– Kuskohast on see inimene saanud niisuguse tarkuse ja niisuguse väe? Kas ta ei ole mitte meie tuttava puusepa Joosepi poeg? – imestasid iidse väikelinna Naatsareti elanikud...

– Tõepoolest, kes ta niisugune on?!! – avaldasid oma suurt imestust isegi tema südamesõbrad.

Juba kaks aastatuhandet kõlab see küsimus ühel või teisel kujul väga paljude rahvaste keeltes.

Miljonite inimeste suud kordavad lakkamatult selle inimese nime. Jesus Christ... Jesu Christ... Iisus Hristos – niisugusel kujul on tema nimi tuttav enamikule meie lugejaist. Just nimelt temale ongi pühendatud meie raamat.

Kui noor ameeriklane Josh McDowell oli üliõpilane, oli ta täiesti veendunud selles, et uskuda Kristusesse – tähendab olla hullumeelne. Ta suhtus usklikesse üleolevalt. Ta naeris nende üle. Ta vaidles nendega. Ning just selleks, et tõestada, et kristlased eksivad, otsustas ta iseseisvalt läbi viia kahe tuhande aasta vanuste dokumentide uurimuse.

Missuguste järeldustele ta nende uurimuste käigus jõudis, sellest kirjutab Josh McDowell käesolevas raamatus. Praegu on professor Josh McDowell ajaloo ja filosoofia valdkonna eriteadlane. Ta on lõpetanud kaks kõrgkooli, on teoloogiateaduste kandidaat. Ta on tuntud paljudes maailma riikides kui lektor ja apologeetika-alaste raamatute autor. (Kristlik apologeetika on ajaloo ja teoloogia osa, mis uurib kristliku usuõpetuse tõelisust).

Josh McDowell on esinenud loengutega viiekümne kahe riigi enam kui viiesajas kõrgkoolis. Tema kuulajate arv ületab kolm miljonit. Tema esimese raamatu väga suur tiraaž oli välkkiirelt ära ostetud. Kõiki tema loenguid, raamatuid, dispuute, filme ühendab praktiliselt üksainus teema – Jeesus Kristus .

Kui teie lehitsete läbi raamatu, mis on praegu teie käes, siis te märkate, et see raamat, mis jutustab Jeesusest Kristusest, vaikib ühest küsimusest, mis huvitab nõukogude inimest, kes on lapsest saadik kasvatatud ateismi vaimus. See küsimus on: “Kas Jeesus Kristus on ka tegelikult elanud? Kas ei ole see mitte kirikuõpetajate ja ekspluataatorite väljamõeldis? Eks ole ju teadus tõestanud, et mingit Jeesust pole kunagi olnud?”

Ja vaatamegi nüüd, mis on öeldud Entsüklopeedilise sõnaraamatu 2. köites, mis on välja antud 1964. a. Moskvas. Seal on öeldud: “Jeesus Kristus, müütiline kristluse asutaja...” (lk. 618). Milles on siis asi?

Raamatu autori vaikimist selles küsimuses võib seletada väga lihtsalt. Asi on selles, et alguses oli see raamat mõeldud lugemiseks lääneriikide lugejaile. Läänes aga vaevalt et leidub kas või üks tõsiteadlane, kes hakkaks väitma, et Jeesus Kristus kui ajalooline isik pole kunagi eksisteerinud. Sellepärast, hakata veenma ameerika lugejat selles, et Jeesus on elanud meie maal, on lihtsalt imelik. See on niigi kõigile teada.

Kuid paljudele lugejatele on uudiseks kindlasti see, et Kristuse mitteeksisteerimise pooldajaid jääb järjest vähemaks isegi nõukogude ajalooteadlaste seas. Uurides teaduslikke andmeid, hakkasid nõukogude ajaloolased juba ammu tunnistama (kuigi väga aralt, ettevaatlikult, klauslitega), et “mütoloogiline teooria” vaevalt et vastab tõele.

Võib tuua mitmete nõukogude autorite erinevaid arvamusi selles küsimuses.

Kuid üks on täiesti selge, et kui Jeesus Kristus tõesti on eksisteerinud ning tema järgijate arv maailmas pidevalt kasvab, siis küsimus “Kes ta tegelikult on?” muutub ülitähtsaks iga inimese jaoks. Mis paneb inimesi uskuma Jeesusesse kui Jumalasse? Mille poolest erineb kristlaste elu uskmatute inimeste elust? Mida räägivad temast Uues Testamendis olevad dokumendid? Kas saab tänapäeva haritud inimene uskuda, et Jeesus Kristus tõusis surnuist üles? Mis saab sel juhul teadusest?

Nendele ja ka teistele analoogilistele küsimustele püüabki jõudumööda vastata Josh McDowell. Lugejal tekivad muidugi ka teised selle teemaga seotud küsimused. Seda teemat ei suuda loomulikult ammendada üks raamat.

Kust leida vastused? Katsuge üles otsida teie linnas kirik (või palvemaja), kus käivad koos usklikud, ning pöörduge nende poole. Nad vastavad meeleldi kõigile teid huvitavatele küsimustele.

Kuid ammendavad vastused annab teile raamat, mis on andmete algallikaks Jeesusest – PIIBEL.

Tutvumine algallikaga on vajalik igaühele, kes tahab objektiivselt ja iseseisvalt otsida tõde.

Teie ees on ameerika mõtleja, teadlase, kristlase raamat. Selles raamatus leiate teie ka tema isikliku tunnistuse osadusest Jumalaga (peatükk 11), samuti tsitaate paljudest tema poolt loetud raamatutest.

AUTORILT

Jeesus tuli inimkonna juurde juba peaaegu 2000 aastat tagasi. Ta sündis vaeses perekonnas väikeses juudi linnakeses. Kogu oma elu elas Ta maailma ühes kõige väiksemas riigis, mis oli pealegi hõivatud võõramaalaste poolt. Ta elas kolmkümmend kolm aastat, kusjuures ainult kolm viimast aastat pühendas Ta inimeste teenimisele.

Miks siis praktiliselt kogu maailma inimesed siiamaani mäletavad Teda? Meie kalendri iga leht, iga raamatu tiitelleht, millele on märgitud väljaandmise aasta, tuletavad meile meelde seda, et Jeesus elas läbi arvatavasti kõige tähelepanuväärsema elu kõigist, kes kunagi on elanud sellel Maal.

Kunagi küsiti kuulsa kirjaniku ja ajaloolase H. G. Wellsi käest, milline ajalooline isiksus tema arvates jättis kõige eredama jälje inimkonna ajalukku. Ta vastas, et kui mõõta inimese suurust ajaloo mastaabis, siis Jeesusele kuulub kahtlemata esikoht.

Ajaloolane Kenneth Scott Lataurette ütles: “Vahetuvad sajandid ning iga sajand jätab uued tõendused selle kohta, et ajaloo käigule jäetud mõjude poolest on Jeesuse elu kõige tähendusrikkam meie planeedil kunagi elatud eludest. Ning see mõju mitte ei vähene, vaid suureneb sajandist sajandisse.

Ernest Renan märgib oma uuringute põhjal järgmist: “Jeesus on kogu inimkonna ajaloo suurim religioosne geenius. Tema ilu on igavene ning Tema valitsemisel ei ole lõppu. Jeesus on unikaalne igas mõttes: kogu ajaloos ei ole ühtegi isiksust, keda võiks asetada Tema kõrvale. Ilma Kristuseta on võimatu mõista inimkonna ajalugu.

1. MIS ON SIIS TEMAS ERILIST?

Hiljuti vestlesin ma inimestegrupiga LosAngelesist. Ma küsisin nendelt:

“Kes oli teie arvates Jeesus Kristus?”

“Ta oli suur religioosne juht,” vastati mulle. Jah, ma olen sellega nõus. Tõepoolest, Jeesus oli suur religioosne juht. Kuid ma olen veendunud, et ta oli mitte ainult suur religioosne juht.

Sajandite kestel vaidlevad inimesed selle üle, kes oli siiski Jeesus. Miks oli selle inimese pärast nii palju vaidlusi? Miks tema nimi kutsub inimestes esile palju suurema reaktsiooni kui teiste religioossete juhtide nimed? Mille poolest Jeesus erineb nendest? Miks Buddha, Muhamedi ja Konfutsiuse nimed ei kutsu esile nii valulikke reaktsioone?

Põhjus peitub selles, et Jeesus kuulutas ennast Jumalaks. Selles ongi tema peamine erinevus teistest. Inimesed, kes tundsid Jeesust, said väga kiiresti aru, et ta omistab endale täiesti võimatuid omadusi. Tema sõnad rääkisid selgelt, et Ta peab ennast mitte lihtsalt prohvetiks või õpetajaks, vaid ta pretendeeris täiesti ilmselt sugulusele Jumalaga. Ta kinnitas, et ainult temas üksnes on tee Jumala juurde, pattude andeksandmise ja päästmise juurde. Paljudele tundub, et niisugune erakordsus piirab neid väga ning nad ei taha sellesse uskuda. Kuid antud hetkel ei ole asi isegi selles, millesse meie tahame või ei taha uskuda. Küsimus on esialgu hoopis teine: kelleks pidas ennast Jeesus ise?

Mida räägivad sel teemal dokumendid, mis on Uues Testamendis?

Tihtipeale meie kuuleme sõnu “Jeesuse jumalik olemus”. Sellega peetakse silmas, et Jeesus Kristus on Jumal.

A. H. Strong oma “Süstemaatilises teoloogias” pakub järgmist Jumala definitsiooni: “See on mõõtmatu ja täiuslik vaim, kelles kõik olemasolev saab oma alguse, liikumapaneva jõu ja lõpu. See definitsioon sobib igale usundile, sealhulgas ka musulmanidele ja judaistidele. Teism õpetab, et Jumal on isiksus ning et universum oli tema poolt planeeritud ja loodud. Jumal säilitab temas elu ning juhib teda tänapäevani.

Kristlik usuõpetus lisab sellele seletusele veel ühe elemendi: “...ja kes sai Jeesuseks Naatsaretist”.

Jeesus Kristus – see ei ole lihtsalt nimi. See on õigemini aunimetus. Nimi Jeesus tuleneb Jeeshua (või Joosua) nime kreekakeelsest variandist, mis tõlkes tähendab “Jehoova-Päästja” või “Issand-Päästja”. Nimetus “Kristus” on võetud kreeka keelest ning tähendab “Messias” või otseses mõttes· “Võitu” (Tn 9:26). See aunimetus (“Kristus”) kätkeb endas kuninglikku ja preesterlikku funktsiooni ning tutvustab Jeesust kui preestrit ja kuningat, kellest olid ennustanud prohvetid Vanas Testamendis. Selles kinnituses on otsustav tähendus Jeesuse ja kristluse tõeliseks mõistmiseks.

Uus Testament kirjeldab Kristust kui Jumalat. Nimed, milledega nimetatakse Kristust Uues Testamendis, on sobivad vaid Jumala nimetamiseks.

Näiteks, Jeesust nimetatakse Jumalaks järgmises lauses: “Oodates õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist” (Tt 2:13; Jh 1:1; He 1:8; Ro 9:5; 1Jh 5:20,21). Piibel nimetab Tema sääraseid omadusi, mis on omased vaid ainult Jumalale endale. Meie saame teada, et Jeesus on elu allikaks (Jh 1:4; 14:6); Ta on kõikjalviibiv (Mt 28:20; 18:20); kõiketeadja (Jh 4:16; 6:64; 17:22–27); kõigeväeline (Ilm 1:8; Lk 4:39–55; 7:14,15; Mt 8:26,27)@ ning surematu (1Jh 1:11,12,20; Jh 1:4j).

Jeesus võttis vastu ainult Jumalale kuuluvaid auavaldusi ja kummardamist. Jeesus ütles: “...kirjutatud on: “Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima! “ (Mt 4:10). Ja siiski võttis Jeesus vastu kummardamist nagu Jumal (Mt 14:33; 28:9), vahest isegi nõudis ainult Jumalale kuuluvat kummardamist (Jh 5:23; He 1:6; Ilm 5:8–14).

Suur osa Jeesuse järgijatest olid õigeusklikud juudid, kes uskusid ainsasse tõelisse Jumalasse. Nad olid läbinisti monoteistid, kuid siiski tunnistasid nad teda kui inimeseks saanud Jumalat.

Saulus (Paulus), kes valmistus saama preestriks, oli mitmekülgselt haritud ja ei olnud päris nõus tunnistama Jeesuse jumalikku olemust ning kummardama inimest Naatsaretist, nimetades teda Issandaks. Kuid just Paulus tunnistas seda, öeldes: “Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks – karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi” (Ap 2:28).

Ning hiljem, kui Kristus küsis Peetruselt, kelle Peetrus arvab teda olevat, vastas see: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg (Mt 16:16). Jeesus ei hakanud ümber lükkama või täpsustama Peetruse järeldust, vaid oli sellega nõus ja viitas seejuures teate allikale: “Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid meie Isa, kes on taevas” (Mt 16:17).

Marta, kes hästi tundis Jeesust, ütles temale: “Jah, Issand, mul on see usk, et sina oled Kristus (s.o. Messias) Jumala Poeg” (Jh 11:27). Siis veel Naatanael, kes arvas, et Naatsaretis midagi asjalikku tekkida ei saa, aga kõneluses Jeesusega vastas talle samuti: “Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas” (Jh 1:49).

Kui Stefanost visati kividega, tema palus Jumalat ja ütles: “Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!” (Ap 7:59). Heebrea kirja autor nimetab Kristust Jumalaks: “Aga Pojale ta ütleb: “Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti” (He 1:8).

Ristija Johannes teatas Jeesuse tulekust sõnadega: “Ja Püha Vaim tuli ihulikul kujul alla nagu tuvi tema peale ja hääl kostis taevast: “Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel” (Lk 3:22).

Ning lõpuks meil on Tooma tunnistus, keda kõik tunnevad “uskmatu Toomana”. Iseloomult oli ta arvatavasti tänapäeva tudengi sarnane. Tema ütles: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!” (Jh 20:25).

Ma saan temast täiesti aru. Rääkides tänapäeva keeles, ütles ta:

– Teate, lõppude lõpuks mitte iga päev inimesed ei ärka surnuist üles ning ei esita ennast kui Jumalat inimese ihus. Mina vajan tõestusi!

Kaheksa päeva pärast seda, kui Toomas rãäkis oma kahtlustest teistele jüngritele, tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teile!” Seejärel ütles ta Toomale: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse ja ära ole uskmatu vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles temale: “Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütleb temale: “Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (Jh 20:26–29).

Jeesus võttis vastu pöördumise enda poole kui Jumala poole. Ta mõistis Tooma hukka tema uskmatuse, kuid mitte kummardamise pärast.

Mingi kriitik võib vastu väita, et kõik need andmed Kristuse kohta tulevad teistelt, aga mitte temalt eneselt. Üliõpilased loengutel ütlevad mulle vahest tähtsalt, et Kristuse kaasaegsed ei mõistnud teda, samuti nagu meiegi teda ei mõista. Teiste sõnadega, et Kristus ise ei pidanud ennast Jumalaks.

Mina ei kahtle vähimalgi määral, et Kristus pidas end Jumalaks. See minu veendumus saab otsest kinnitust Uue Testamendi tekstidest. Niisuguseid kirjakohti oli väga palju ja nende tähendus on absoluutselt selge.

Üks ärimees uuris kaua aega Pühakirja, et teha endale selgeks, kas Kristus pidas ennast Jumalaks või mitte. Lõpuks ütles ta:

– See, kes loeb läbi Uue Testamendi ja ei näe, et Kristus pidas end Jumalaks, see on lihtsalt pime, kui mitte veelgi hullem: see on sama, kui jalutada päikesepaistelisel päeval väljas ning rääkida, et sa ei näe päikest! –

Johannese Evangeeliumis on kirjeldatud sõnelus Jeesuse ja religioossete juutide vahel. Jeesus tegi jalutu mehe terveks hingamispäeval ning ütles talle: “Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!” Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et ta oli teinud seda hingamispäeval. “Aga Jeesus kostis neile: “Minu Isa tegutseb täninì ja mina tegutsen!” Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam teda tappa, et ta mitte ainult eì olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka ütelnud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks.”” (Jh 5:16–18}.

Muidugi, minule võivad inimesed öelda:

– Ma võin samuti öelda: “Minu isa töötab siiamaani ja mina töötan ka. Mis sellest on? See ei tõesta ju veel midagi “.

Sellele ma võin vastata järgmist. Uurides ükskõik milliseid dokumente, peame pidevalt lähtuma antud ajastu keelest ja kultuurist ning, mis kõige tähtsam, peame arvestama, kellele on öeldud ühed või teised sõnad. Antud juhul on jutt juutide kultuurist ning Jeesuse sõnad on suunatud religioossetele juutidele.

Vaatame, kuidas mõistsid juudid Jeesuse sõnu 2000 aastat tagasi oma kultuuri piirides. “Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam teda tappa, et ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ütelnud ka Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks” (Jh 5:18).

Mis siis tekitas nendes nii raevuka reaktsiooni?

Selle kutsus esile järgmine asjaolu: Jeesus ütles “Minu Isa”, aga mitte “meie Isa”, ning lisas seejuures veel: “tegutseb tänini”. Sellega ta võrdsustas ennast Jumalaga ja asetas oma teod ühele tasemele Jumala tegudega.

Juudid ei nimetanud Jumalat “minu Isa”. Kui nad vahest ka nimetasid, siis seejuures täpsustasid: “taevane Isa”. Kuid Jeesus seda ei teinud. Kui ta ütles Jumala kohta “Minu Isa”, siis juudid mõistsid seda nii, nagu Jeesus oligi tahtnud öelda. Seejuures Jeesus pidas silmas seda, et niikaua kuni tegutseb Jumal, Jeesus, Tema Poeg tegutseb samuti. Juutide religioossed juhid mõistsid väga hästi tema sõnade mõtet, mis tähendas, et Tema on Jumala Poeg. Selle tõttu hakkasid nad teda veel rohkem vihkama. Kui nad varem tahtsid teda ainult kiusata, siis nüüd nad tahtsid teda juba tappa.

Kristus ei pretendeerinud ainult võrdsusele Jumalaga, keda ta nimetas oma Isaks. Tema kinnitas, et tema ja Jumal on üks tervik.

Templi uuendamise pühal Jeruusalemmas juutide liidrid küsisid Jeesuselt, kas ta on Kristus. Jeesus vastas jaatavalt nende küsimusele ning lisas: “Mina ja Isa oleme üks!” (Jh 10:30).

“Siis võtsid juudid jälle maast kive, et teda nendega visata. Jeesus kostis neile: “Palju häid tegusid olen ma teile näidanud oma Isast; missuguse teo pärast nende seast tahate te mind kividega visata?” Juudid vastasid temale: “Hea teo pärast me ei viska sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärsst ja et sina, kes oled inimene, pead ennast Jumalaks!” (Jh.10: 31–33).

Paneb lausa imestama, millise reaktsiooni kutsusid esile Jeesuse sõnad: “Mina ja Isa oleme üks”. Uurides kreekakeelset Evangeeliumi originaali, ilmneb üks huvitav asjaolu. Uurija A. G. Robertson märgib, et kreeka keeles “üks” on kesksoost, mitte aga meessoost sõna, ning ta tähendab mitte niivõrd füüsilist või sihtide ühtsust, kuivõrd ühtset olemust või allikat. Ta kirjutab: “Jeesuse kinnitus Isa ja Tema Poja seosest saavutab selles lühikeses fraasis kõrgeima punkti. Sellepärast ta tekitaski variserides nii raevuka reaktsiooni.”

On selge, et inimestel, kes kuulasid neid Jeesuse sõnu, ei tekkinud kahtlusi selles, et Jeesus peab ennast Jumalaks. Leon Morris, Ridlei nim. Kolledži dekaan Melbournist kirjutab: “Juudi rahva juhid nägid Jeesuse sõnades ainult Jumala pilkamist ning nad tahtsid tema üle kohut mõista. Seaduse järgi Jumala pilkamist pidi karistatama kividega surnuks viskamisega (3 Mo. 24 :16). Kuid nad ei tahtnud asja seaduslikku arutamist. Nad ei kavatsenud valmistada ette süüdistusi, mille alusel võimud saaksid määrata vastava karistuse. Haaratud raevust, võtsid nad enda peale nii kohtuniku kui ka timuka osa.

Jeesust ähvardas kividega surnuks viskamine “Jumala pilkamise pärast”. Juudid mõistsid kahtlemata, mida ta silmas pidas. Kuid kas nad hetkekski mõtlesid: aga võib-olla ta räägib tõtt?

Jeesus oli korduvalt rääkinud, et temal on Jumalaga üks päritolu ja olemus. Ta ütles kartmatult: “Kui te mind tunneksite (Jh 8:19), siis te tunneksite ka mu Isa!”

“Ja kes näeb mind, see näeb seda, kes mind on läkitanud.” (Jh 12:45); “Kes vihkab mind, see vihkab mu Isa!” (Jh 15:23); “Et kõik austaksid Poega, nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa Isa, kes tema on läkitanud” (Jh 5:23) jne.

Kõik need kirjakohad tõestavad veenvalt, et Jeesus pidas ennast mitte lihtsalt inimeseks, vaid Jumalaga võrdseks olendiks. Inimesed, kes arvavad, et Jeesus oli lihtsalt Jumalale lähemal kui kõik teised, ei ole küllalt sügavalt mõistnud tema sõnu, mis olid toodud eespool (Jh 5:23).

Ükskord ma pidasin loengut Lääne-Virginia ülikooli kirjanduse osakonnas. Loengu ajal katkestas mind üks professor. Ta ütles:

– Jeesus ütleb enda Jumala olevat ainult Johannese Evangeeliumis, mis on kirjutatud viimasena neljast evangeeliumist. Kõige varasemas, Markuse Evangeeliumis, pole kordagi öeldud, et Jeesus pidas ennast Jumalaks.

Mul oli kohe selge, et see inimene ei ole kunagi lugenud Markuse Evangeeliumi, ja kui ka on lugenud, siis äärmiselt tähelepanematult.

Vastuseks tema väitele avasin ma Markuse Evangeeliumi selle kirjakoha, kus Jeesus annab patud andeks. “Kui Jeesus nende usku nägi, ütles ta halvatule: “Poeg, su patud antakse andeks! “” (Mk 2:5, vt. ka Lk 7:48–50).

Juutide seaduse järgi võis seda teha ainult Jumal. Jesaja 43:25 on öeldud, et vaid Jumal üksi võib patud andeks anda.

Sellepärast kirjatundjad saidki selle ütlemise peale nii vihaseks: “Mida seesinane räägib? Ta pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal?” Jeesus ütleb neile: “Kumb on kergem, kas ütelda halvatule: Sulle antakse patud andeks! või: Tõuse üles ja võta oma voodi ning kõnni?” (Mk 2:7–9).

Wycliff kommenteerib seda nii: “Sellele küsimusele on võimatu vastata. Öelda neid fraase on ühtmoodi kerge, kuid tegelikult teostada nii üht kui teist on jõukohane ainult Jumalale. Pettur, kes kardab, et ta vale tuleb ilmsiks, valiks muidugi esimese fraasi. Jeesus tegi haigeid terveks selleks, et kõik näeksid, et temal on vägi, millega ta saab võita haiguse algpõhjuse.”

Nende sõnade pärast süüdistati teda Jumala pilkamises. Louis Sperry Scheifer kirjutab selle küsimuse kohta:

“Mitte ühelgi elusolendil maailmas ei ole ei väge ega õigust patte andeks anda. Mitte keegi ei saa anda meile patte andeks, välja arvatud see Üksainus, kelle vastu meie oleme pattu teinud. Kui Kristus andis patte andeks – selles ei ole meil aga mingit kahtlust – läks ta kaugele väljapoole inimvõimete piire. Keegi peale Jumala enda ei või patte andeks anda ning kuna Jeesus andis patte andeks, siis ei jää mingeid kahtlusi selles, et ta oli Jumal.”

Pattude andeksandmise idee ei andnud mulle kaua aega rahu, ma ei osanud seda kuidagi mõista. Ükskord ma kõnelesin Jeesuse jumalikust olemusest loengul filosoofia teaduskonnas ning tõin näite Markuse Evangeeliumist. Üks tudeng hakkas minuga vaidlema ning ütles, et Jeesuse poolt pattude andeksandmine ei tõesta veel sugugi tema jumalikku olemust. Et Jeesus lihtsalt ütles, et annab sellele inimesele andeks, kuid et see veel ei tõesta, et ta tunnistas ennast Jumalaks. Ma mõtlesin kaua selle tudengi sõnade üle ning järsku mul plahvatas: ma mõistsin, mille pärast said kirjatundjad vihaseks! Muidugi, iga inimene võib mulle öelda: “Ma annan sulle andeks.” Kuid seda mulle öelda saab ainult see inimene, kelle vastu ma patustasin! Ja samuti ka vastupidi, kui keegi teeb pattu minu vastu, võin ma talle öelda: “Ma annan sulle andeks.” Kuid Kristus oli hoopis teises situatsioonis: halvatu tegi pattu Jumal-Isa vastu, ning Jeesus ütles talle: “Sulle antakse su patud andeks.” Tõesti, meie võime inimesele andeks anda, kui ta teeb meile liiga, kuid pattu Issanda vastu saab andeks anda ainult Issand Jumal. Ja seda tegigi Jeesus.

Pole imestada, et juudi vaimulikkond oli nördinud sellest, et mingi puusepp Naatsaretist lubas endale sellist voli. Pattude andeksandmise vägi, mis oli antud Jeesusele – see on särav näide sellest, et tema kasutas väge, mis on omane vaid Jumalale.

Markuse Evangeeliumis on kirjeldatud kohtumõistmist Jeesuse üle (Mk 14:60–64). Seal on selgelt kirjutatud, et Jeesus rääkis oma jumalikust olemusest: “Siis ülempreester astus keskele ja küsis Jeesuselt ning ütles: “Eks sa kosta midagi selle vastu, mida need tunnistavad sinu kohta?” Aga tema jäi vait ega vastanud midagi. Taas küsis talt ülempreester ja ütles temale: “Kas sina oled Kristus, Kiidetava Poeg?” Ja Jeesus ütles: “Mina olen see ja te peate nägema Inimese Poja istuvat Jumala väe paremal poolel ja tulevat taeva pilvedega.” Siis rebestas ülempreester oma kuue ja ütles: “Kas meil veel on vaja tunnistajaid?” Te olete kuulnud jumala pilget! Mis te arvate?” Aga nad kõik otsustasid, et ta on surma väärt.”

Alguses Jeesus ei tahtnud vastata, ning siis ülempreester viis teda vande alla. Vande all Jeesus oli sunnitud vastama (ja ma olen väga rõõmus, et ta lõpuks vastas). Küsimusele: “Kas sina oled Kristus, Kiidetava Poeg?” vastas ta jaatavalt.

Millised seletused andis siis Kristus kohtus? Esiteks, ta nimetas ennast Kiidetaks, s.o. Jumala Pojaks; teiseks, istuvaks Jumala väe paremal poolel, ning kolmandaks, Inimese Pojaks, kes tuleb taeva pilvedega. Need sõnad kirjeldavad teda kui Messiast. Väga tähtis on vaadelda neid koos, ühtselt.

Sinedrion (juutide ülemkohus) mõistis hästi Jeesuse sõnade mõtte. Just seetõttu ülempreester rebestas oma kuue ja ütles: “Kas meil veel on vaja tunnistajaid?” Jeesus mõisteti süüdi tema enda poolt öeldud sõnade pärast.

Robert Anderson rõhutab: “Kõige veenvamad tõendused, need on vaenulikult meelestatud tunnistajate seletused. Jeesuse vaenlaste teod tõestavad ümberlükkamatult seda fakti, et tema nimetas ennast Jumalaks. Tuleb arvestada seda, et ajastul, millest on jutt, juudid ei olnud sugugi mingid ürgaegsed ja harimatud metslased. See oli sügavalt religioosne rahvas, kellel oli väga kõrgelt arenenud kultuur. Ning just nende sõnade pärast Sinedrion – rahvuslik ülemnõukogu, mille koosseisu kuulusid eriti suured religioossed juhid, nende seas Kaifas ja tema suur õpilane Saulus Tarsosest – mõistis üksmeelselt tema surma.”

Ei saa olla mingit kahtlust, et Jeesus andis neid seletusi vabatahtlikult. Sama selge on ka see, et juudid mõistsid tema sõnu kui tunnistust, et ta on Jumal. Nendel tuli valida, kas lugeda tema sõnu kui Jumala pilkamist, või hakata uskuma, et tema on Jumal. Kohtumõistjad said sellest väga hästi aru – sellepärast nad lõidki tema risti ning pärast veel pilkasid teda selle eest, et ta oli lootnud Jumala peale...  Sest ta ütles: “Ma olen Jumala Poeg” (Mt 29:43). Tuntud eriteadlane Uue Testamendi alal, H. B. Swete, selgitab, miks ülempreester rebestas oma kuue:

“Seadus keelas ülempreestril rebestada oma riideid väikestes isiklikes konfliktides (3Mo 10:6; 21:10), kuid kui ta oli täitmas oma kohtuniku ülesandeid, pidi ta traditsiooni kohaselt just nimelt selliselt väljendama oma nördimust iga jumalapilke puhul, mille tunnistajaks ta oli. Peab märkima, et hättajäänud kohtunik tundis sel otsustaval momendil suurt kergendust. Ta ei pidanud enam tundma muret selle üle, kas leidub kindlaid tunnistajaid või mitte; vajadus nende järele langes ära, sest kinnivõetu ise tunnistas oma süüd.”

Meie oleme juba aru saanud, et see ei olnud kaugeltki üks tavaline kohtumõistmine.

Jurist Irvin Linton kirjutas: “See on absoluutselt unikaalne juhus, kui kohtus arutatakse mitte süüdimõistetu tegusid, vaid tema isiksust. Jeesuse vastu esitatud süüdistus, tema poolt selle omaksvõtmine (täpsemalt tunnistus, või veel täpsemalt tegu) kohtu ees, mille alusel Teda süüdi mõisteti, ülekuulamine Pilaatuse juures, kiri tema ristil ja inimeste kisendamine ristilöömise ajal – kõik see tekitab ühe küsimuse: kes ta siis on?” Mida teie mõtlete Kristusest? Kelle poeg Ta on?”

Kohtunik Gainor, kuulus jurist  New Yorgist, räägib, et ülemkohus süüdistas Jeesust ainult Jumala pilkamises. Ta kirjutab:

– Lugedes ükskõik millist neljast evangeeliumist, saab selgeks, et nii–öelda kuritegu, mille eest mõisteti Jeesuse üle kohut, seisnes Jumala pilkamises:

– Tema väitis, et Temal olevat üleloomulik “vägi, sellist tunnistust inimese suust aga peeti Jumala pilkeks” (vt. Jh 10:33). Gainor mõtleb siinjuures sõnu “...et sina, kes oled inimene, pead ennast Jumalaks!”

Tavaliselt peetakse inimese üle kohut tema tegude pärast. Jeesusega oli asi teisiti: Tema üle peeti kohut selle pärast, kes Ta oli.

Isegi sellest ühest episoodist kohtus on küllalt, et aru saada – Jeesus ise tunnistas oma jumalikku olemust. Tema kohtunikud olid selle tunnistuse kuulajad. Peale selle, sel päeval, mil teda risti löödi, meenutasid tema vaenlased, et ta tunnistas ennast Jumalaks inimese kujul.

“Nõndasamuti naersid teda ka ülempreestrid ühes kirjatundjate ja vanematega ning ütlesid: “Teisi on ta aidanud, iseennast ta ei või aidata; kui ta on Iisraeli kuningas, astugu ta nüüd ristilt maha, siis me usume temasse! Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd teda, kui ta tahab; sest ta on ütelnud: Ma olen Jumala Poeg!”” (Mt 27:41–43).

2. JUMAL, PETIS VÕI MEELETU?

Jah, Jeesus kinnitas, et tema on Jumal. Tema enda sõnad lükkavad kõige paremini ümber skeptikute väited, et Jeesus oli lihtsalt kõrge moraaliga inimene või näiteks prohvet, kes oli öelnud palju sügavaid mõtteid. Vahest see arvamus tuuakse välja kui ainus loogiline ja teaduslikust küljest vastuvõetav järeldus või kui Evangeeliumi intellektuaalse analüüsi ilmne tulemus. Häda on vaid selles, et paljud nõustuvad selle arvamusega ja ei näe, kuivõrd ekslikud on selle arvamuse pooldajate väited.

Jeesuse enda jaoks oli väga, väga tähtis, kelleks Teda inimesed peavad. Tuletage endale meelde, mida tunnistas Jeesus ning mida ta rääkis endast! Kas tema sõnadest saab teha järelduse, et ta oli ainult kõrge moraaliga inimene või prohvet? Ei, ja veelkord ei!

Ka Jeesus ise ei tahtnud, et inimesed temast nõnda mõtleksid.

C. S. Lewis, Cambridge Ülikooli professor, kes oli varem agnostik, lahendas selle probleemi suurepäraselt. Need on tema sõnad:

“Ma tahan panna kinni iga inimese suu, kes räägib kohutavaid rumalusi, milliseid tihti saab kuulda Jeesuse kohta, nagu: “Ma olen nõus Jeesusega kui suure elu õpetajaga, kuid mina ei usu, et ta oli Jumal.” Neid sõnu just ei olegi vaja rääkida. Sest igatühte, kes tegelikult on tavaline surelik inimene, kuid oleks rääkinud seda, mida rääkis Jeesus –niisugust inimest pidada suureks elu õpetajaks ei saa ju mitte mingil juhul. Ta oleks kas meeletu, mitte sugugi parem kui haige, kes peab ennast ei tea kelleks – või tõeline põrgu esindaja. Me ei pääse kuskile valiku tegemisest: kas see inimene oli ja on Jumala Poeg või oli ta hullumeelne või veel midagi halvemat.”

Edasi ta lisab: “Võib pidada teda hullumeelseks, kelle koht peaks olema psühhohaiglas, võib laita ja paljastada teda kui deemonit, võib kummardada tema jalgade ette ja austada teda kui Issandat Jumalat. Peamine, ärgem esinegem oma kõrkide, tähtsate, rumalate väidetega, nagu oleks ta olnud ainult suur elu õpetaja ja muud midagi. Tema ei jätnud meile seda valiku võimalust. Seda ei olnud ka temal plaanis.”

F. J. A. Hort, kes on pühendanud kakskümmend kaheksa aastat Uue Testamendi uurimisele, kirjutab: “Tema sõnad olid niivõrd suurel määral osa temast enesest, et nendes puudub igasugune mõte, kui neid vaadelda jumaliku oraakli või prohveti poolt öeldud abstraktsete tõdedena. Proovige Jeesuse kõnest ära võtta teda ennast: Tema on ju alati esmane, kuigi iga oma väljendi kaugeltki mitte lõplik isik ning tema kõne kaotab mõtte.”

Kenneth Scott Latourette, Yale’i  Ülikooli kristluse ajaloo õppejõud kirjutab: “Jeesuse suurus ei seisne ainult tema õpetuses, kuigi sellestki oleks küll, et tal oleks tähtis koht ajaloos. Peamine – see on tema õpetuse ja tema isiksuse kooskõla. See on nimelt juhus, kuis õpetus ja õpetaja on lahutamatud.”

Ning edasi: “Igale mõtlevale Evangeeliumi lugejale peaks olema selge, et Jeesus pidas oma sõnu lahutamatuiks temast endast. Ta oli suur õpetaja, kuid ta oli mitte ainult suur õpetaja. Tema õpetus Jumala riigist, inimese käitumisest ja Jumalast oli äärmiselt tähtis, kuid neid ei saa võtta eraldatuna Jeesusest endast: Tema luges, et niisuguse eraldamisega tema õpetus kaotab igasuguse mõtte.”

Jeesus rääkis, et tema on Jumal. Mingeid muid variante tema meile ei jätnud. Tema sõnad olid kas tõde või vale: seepärast me peame püüdma lahendada seda dilemmat. Küsimusele, mida Jeesus esitas jüngritele (“Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?” Mt 16:15), saab vastata mitut moodi.

Alguseks oletame, et tema väited (et ta on Jumal) – on vale. Kui nad on valed, siis on olemas kaks varianti: Tema kas teadis, et see on vale, või ei teadnud.

Vaatleme neid mõlemaid variante, kaaludes läbi kõik argumendid.

ESIMENE VERSIOON: PETIS

Kui Jeesus teadis, et tema ei ole Jumal, kui ta seda väitis, tähendab ta valetas teadlikult ning viis enda järgijad eksitusse. Kuid kui ta oli valetaja, siis pidi ta olema ka silmakirjatseja: Tema käskis kõigil alati ausad olla, maksku mis maksab. Sel juhul kogu tema õpetus ja kogu tema elu osutuvad suurimaks valeks. Veel enam: siis pidi ta olema deemon, kuna käskis inimestel usaldada oma hinged Tema kätte. Kui ta ei saanud seda usku õigustada ja teadis seda, siis ta pidi olema kurjuse alge. Ning lõpuks, ta pidi olema sel juhul ka rumal: teda löödi ju risti just sellepärast, et pretendeeris Jumala olemusele.

Tihti öeldakse, et Jeesus oli suur õpetaja. Püüame mõelda loogiliselt. Kuidas saab pidada suureks õpetajaks inimest, kes teadlikult pettis oma jüngreid oma õpetuse ühes kõige tähtsamas aluses: enda jumalikus olemuses?

Sel juhul saab olla üksainus loogiline järeldus: tema valetas ning valetas teadlikult. Kuid niisugune arvamus Jeesusest ei ühti mitte mingil moel meie ettekujutustega temast: ta ei sobi kokku sellega, mida meie teame tema elust ning tema õpetuse mõjust kogu inimkonnale. Sest igal pool, kus kuulutati Jeesuse Sõna, seal muutusid inimesed ja ka terved rahvad paremaks, vargad said ausateks inimesteks, alkohoolikud jätsid joomise maha, vihkajatest said armastusega täidetud inimesed, ebaõiglased muutusid õiglasteks.

William Lecky, suur inglise ajaloolane, kes on kuulus organiseeritud kristluse eitamise poolest, kirjutas:

“Kristus tõi maailmale ideaalse kangelase, kes kaheksateistkümne sajandi kestel valgustas inimeste südameid, täites neid hingestatud armastusega; kes suutis mõjustada absoluutselt kõiki ajastuid, rahvaid, temperamente ja olukordi, kes mitte ainult oli vooruse suurim eeskuju, vaid oli selle järgimise mõjukaimaks stiimuliks... Tema aktiivse elu kolme lühikese aasta kirjeldus on teinud inimkonna taassünni ja paremaks muutumise jaoks rohkem, kui filosoofide uurimused ja moraalijüngrite vannutamised kokku.”

Ajaloolane Philipp Schaff ütles: “Kui Jeesuse vastused kohtus ei ole tõde, siis nad saavad olla ainult kas jumalapilge või hullumeelsus. Kuid esimene hüpotees langeb kohe ära – tarvis on vaid tuletada meelde Jeesuse moraalset puhtust ja ülevust, mis olid igas Tema sõnas, igas teos ning mis on tunnustatud kogu inimkonna poolt. Enesepetmine niivõrd tähtsas küsimuses, igakülgselt selge ja tugeva intellekti puhul – on samuti välistatud.

Kuidas oleks saanud lihtne fanaatik või hullumeelne säilitada alati mõtteselguse, minna läbi kõikide murede ja kiusamiste n-ö muretult kui päike üle pilvede, iga kord anda kõige targemad vastused kiuslikele küsimustele, täiesti kindla teadmisega kuulutada ette oma ristisurma, Püha Vaimu väljavalamist, tema koguduse ülesehitamist, Jeruusalemma hävimist – sest kõik need ettekuulutamised täitusid väga täpselt! Niivõrd ebatavaline inimene, täiuslik, laitmatult järjepidev, inimlik, ning samal ajal mõõtmatult kõrgem igasugusest inimlikust suurusest – ei saa olla ei petis ega inimliku väljamõeldise vili. Keegi ütles palju aastaid tagasi, et sel juhul poeet (luuletaja) oleks suurem kui tema loodud kangelane. Teiste sõnadega, et välja mõelda Jeesust, selleks oleks vaja olnud inimest, kes oleks veel suurem kui Jeesus.”

Edasi toob Schaff argumendi selle vastu, et Jeesust saaks pidada petiseks: “Kui võtta abiks loogika, terve mõistus js omaenda kogemused ning mõtelda selle üle: kuidas saaks isehakkaja, s. o. moraalitu petis ja egoist esitada ennast algusest lõpuni kõige puhtama ja kõrgeima moraaliga inimesena, ning niivõrd tõetruult? Kuidas ta suudaks välja mõtelda ja teostada oma ennenägematu suurusega ja kõrgeima kõlbelisusega heategelikku plaani ning ohverdada selle nimel oma elu, ja seda kõike teha vaatamata oma rahva ja oma ajastu karmidele eelarvamustele?”

Kui Jeesus tahtis, et inimesed järgiksid teda ja usuksid, et tema on Jumal, miks valis ta selleks just Iisraeli?

Miks ta ilmus inimestele puusepana Naatsaretist sellel pisikesel maal, mille rahvas oli erakordselt üksmeelne oma usus ühte ja jagamatusse Jumalasse? Miks ta ei läinud Egiptusesse või, veelgi parem, Kreekasse, kus inimesed uskusid paljudesse jumalatesse ning oletasid nende igasuguseid kehastumisi?

Inimene, kes elas Jeesuse elu, rääkis tema sõnu ning suri tema surma – ei saa olla petis.

Millised variandid on meile veel jäänud?

TEINE VERSIOON: MEELETU

On selge – mõtelda, et Jeesus oli petis, on võimatu. Aga mis on siis, kui ta tõesti uskus, et ta on Jumal, kuid eksis seejuures?

Kõige siiramad inimesed võivad ka eksida. Kujutage endale ette, et inimene, kes elab usule ühte ainsamasse Jumalasse rajatud kultuuri raamides, kinnitab järsku, et tema on Jumal, ning seejuures veel räägib kõigile, et nende saatus igavikus sõltub sellest, kas nad usuvad temasse kui Jumalasse. See ei ole enam lihtsalt fantaasia, vaid sõna tõsises mõttes hullumeelse luulujutt: Kas Jeesus Kristus sarnaneb säärasele hullumeelsele?

Inimest, kes vanal ajal kinnitas, et ta on Jumal, võib tänapäeval võrrelda inimesega, kes arvab, et ta on Napoleon: Tema muidugi eksib, kuid samas ta usub siiralt, et ta eksib. Kõige tõenäolisem on, et teda paigutatakse psühhiaatriahaiglasse, et ta ei saaks kahjustada ennast või kedagi teist.

Kuid Jeesuses ei ole ju mingeid kõrvalekaldeid normist ja tasakaalutusest, mis on omased meeletusele. Kui oletada, et ta oli meeletu, kuidas siis seletada tema käitumist, mis alati oli täis rahu ja väärikust?

Noyes ja Kolb oma meditsiinilises artiklis kirjeldavad skisofreenikut kui inimest, kes on tõmbunud endasse ning ei soovi tajuda reaalsust. Skisofreenik püüab põgeneda reaalsest maailmast. Tõesti, pidada ennastJumalaks – see on kahtlematult põgenemine reaalsuse eest.

Kuid kui meenutada kõike, mida meie teame Jeesusest, siis on raske uskuda, et ta oli psüühiliselt haige inimene.

Paljud kõïge sügavamad mõtted, mida inimkond teab, oli öelnud just tema. Tema õpetus tõi inimestele vabanemise vaimsest orjusest. Clark H. Pinnock esitab niisuguse küsimuse: “Võib-olla tema pidas ekslikult end nii suureks, võib-olla oli ta paranoiahaige või skisofreenik ning pettis inimesi isegi seda teadmata? Ei! Tema õpetuse sügavus ja tähtsus räägivad vaid tervest ja selgest mõistusest. Meie kõik tahaksime endale niisugust mõistust, nagu oli temal.”

Üks tuttav tudeng rääkis mulle, et professor-psühhiaater oma loengul Kalifornia Ülikoolis ütles ükskord meile: “Paljudele haigetele ma lihtsalt loen Piiblist Kristuse sõnu – see on parim teraapia.”

Psühhiaater J. T. Fisher märgib: “Kui panna kokku eranditult kõik kõige väljapaistvamate psühholoogide ja psühhiaatrite autoriteetsed psüühilise hügieeni küsimusi käsitavad kirjutised, neid korralikult kärpida ja puhastada tarbetute sõnade prahist, s. o. kui võtta ainult asja kõige puhtam sisu ning kui maailma kõige andekam poeet saaks lühidalt väljendada neid teadusliku mõtte puhtamaid tuumi, siis kujutaks see kokkuvõttes endast vaid Mäejutluse primitiivset ja mittetäielikku ümberjutustust, mis ei kannataks temaga mingit võrdlust. Juba kaks tuhat aastat hoiab kristlik maailm käes teksti, mis sisaldab eranditult kõiki vastuseid inimkonna rahututele ja viljatutele küsimustele. See on viljaka inimelu universaalne plaan, täis optimismi, vaimset tervist ja rahuldust.”

C. S. Lewis kirjutab: “Ajaloolasel on äärmiselt raske leida Kristuse elu, õpetuse ja mõju paremat seletust kui see, mida annab kristlus ise. Keegi ei ole suutnud anda rahuldavat seletust sellele tohutule vastuolule Tema kõlbelise õpetuse sügavuse ja mõtteselguse ning kirjeldamatu suuruse maania vahel, milline kutsus esile Tema teoloogilise õpetuse – kui Ta tõesti ei olnud Jumal.”

KOLMAS VERSIOON: JUMAL

Mina isiklikult ei suuda uskuda, et Jeesus oli petis või meeletu. Siis jääb vaid üks variant: Tema oli Kristus, Jumala Poeg, nagu ta ise väitiski.

Ma vestlen tihti sel teemal juudiusku inimestega. Alati on väga huvitav jälgida nende reaktsiooni. Tavaliselt räägivad nad, et Jeesus oli kõrge moraaliga õiglane inimene, religioosne mõtleja või prohvet. Siis ma jutustan neile, mida rääkis endast Jeesus ise ning esitan nende ette dilemma, millest meie rääkisime selles peatükis (petis, meeletu või Jumal).

Ma küsin neilt, kas nad peavad Jeesust petiseks. Vastuseks saan koheselt “Ei”!

Siis esitan järgmise küsimuse:

– Võib-olla ta oli hullumeelne?

Tavaliselt saan vastuseks:

– Muidugi mitte!

– Kas teie usute, et ta oli Jumal? kuid ma ei jõua veel lõpetada oma küsimust, kui kõlab vastus: Ei, mingil juhul!

Kuid mingit muud valikut ei saa ju olla!

Probleemi sisu ei ole selles, millist nendest kolmest variandist meie peame võimalikuks: on selge, et võimalik on igaüks nendest variantidest. Küsimus on õieti selles, milline variant on kõige tõenäolisem. Teie vastus küsimusele: Kes oli Jeesus Kristus – ei saa olla teie jaoks puhtintellektuaalseks harjutuseks. Ei saa teda nimetada lihtsalt suureks moraalijüngriks ja elu õpetajaks. See variant ei sobi.

Ainult üks kolmest: petis, meeletu või Jumal. Teie peate tegema valiku. Rääkides apostel Johannese sõnadega: “Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees” (Jh 20:31).

3. AGA KUIDAS ON TEADUSEGA?

Oma uskumatust Jumalasse püüavad paljud õigustada niisuguse väitega: “Kõik, mida ei saa teaduslikult tõestada – on kas vale või ei vääri üldse tähelepanu.” Ja kui ei saa teaduslikult tõestada Kristuse jumalikku olemust või tema ülestõusmise fakti, siis kahekümnenda sajandi inimesed olevat liiga haritud selleks, et võtta Kristus vastu kui Pãästja või uskuda tema ülestõusmisse.

Filosoofia või ajaloo loengutel esitatakse mulle sageli küsimus, mis kõlab nagu väljakutse:

– Aga kas teie saate seda teaduslikult tõestada?

Tavaliselt ma vastan:

– Humanitaarteaduste meetoditega? Ei, kas ma olen füüsik või keemik? Siis on kuulda auditooriumis naeru ja isegi hüüdeid:

– Mis siis sellest üldse rääkida!

– Mida teie siis tahate? Et me lihtsalt kõike usuksime? (Peetakse silmas muidugi pimedat usku).

Mõni aeg tagasi lennu ajal Bostonisse vestlesin ma ühe reisikaaslasega. Ma selgitasin temale, miks ma usun, et Kristus oli just see, kelleks ta ennast pidas. Sel ajal astus salongi piloot. Tema arvatavasti kuulis meie vestlust.

“Ma ei tahaks küll olla teie seisukohal!” ütles ta mulle.

“Miks nii?” tundsin ma huvi.

“Teie ei saa seda teaduslikult tõestada.”

Mind paneb lihtsalt imestama, kui madalale on langenud kaasaja inimese mõtlemisvõime. Kahekümnenda sajandi inimesed millegipärast mõtlevad, et kõik, mida ei saa teaduslikult tõestada, on vale. Kuid just nimelt see ongi vale! Ja üldse, pole sugugi kerge tõestada ükskõik mida, kui jutt on ajaloolisest isikust või sündmusest. Kõigepealt on vaja selgitada tõestuse mõistet, mida me hakkame nimetama ajaloolisjuriidiliseks. Püüan seda teha.

Mida tähendab teaduslikult tõestada mingit fakti? Selleks on vaja läbi teha nimetatud sündmus selle isiku juuresolekul, kes seab selle fakti kahtluse alla. Selle sündmuse katseline läbiviimine toimub teatud tingimustes, mida saab pidevalt kontrollida, teha vaatlusi, registreerida andmeid ning empiiriliselt kontrollida hüpoteese.

“Teaduslikud tõestuse meetodid, kogu nende määramise mitmekesisuse juures, kujutavad endast kokkuvõttes nähtuste ja saadud kogemuste mõõtmist või korduvaid vaatlusi.” (Entsüklopeedia Britannica). Dr. James B. Conant, teaduste doktor, kuulsa Harvardi Üllikooli rektor kirjutas:

“Teadus on eksperimentide ja vaatluste tulemusel tekkinud ettekujutuste ja mõistuslike hüpoteeside, mida saab kontrollida, vastastikku seotud ahel. Sellele on rajatud kaasaegne humanitaar-teaduslik meetod.”

Näiteks, keegi väidab, et Kivori marki seep vajub vees põhja. Ma lähen selle inimesega kööki, valan kaussi sooja vett ja viskan sinna tüki seepi. Mull-mull! On teostatud vaatlus, registreeritud andmed ning arvamine on kontrollitud visuaalselt: antud tingimuste juures antud seep ei lange vees põhja.

Kuid vaatleme edasi. Kui humanitaarteaduslik meetod oleks ainukeseks tõestuse meetodiks, kuidas teie saaksite siis tõestada, et teie olite täna esimeses tunnis? Või et te täna olete lõunat söönud? Neid sündmusi ei saa ju korrata kontrollitavates tingimustes! Mis siis teha?

Siis on täielik õigus kasutada nõndanimetatud ajaloolis-juriidilist meetodit. Teie juhuse puhul on küllalt sellest, kui tõestada, et kahtlused teatud fakti olemasolus on põhjendamatud. Teiste sõnadega, otsus tehakse kaalukate asitõendite alusel. See tähendab, et vastuvõetud otsus ei kutsu esile põhjendatud kahtlusi. See sõltub tunnistajate seletustest.

On olemas kolm liiki tõendeid: suulised seletused, kirjalikud seletused ja asitõendid (näiteks püstol, kuul või vihik). Kasutades juriidilist meetodit varemtoimunud sündmuse uurimisel saate teie täiesti veenvalt tõestada, et täna hommikul te olite tunnis: teid nägid sõbrad, teil on märkmed vihikus, teid mäletab õpetaja.

Humanitaar-teaduslikku meetodit saab kasutada vaid korduvate nähtuste tõestamiseks. Kui on vaja tõestada (või ümber lükata) midagi, mis puudutab ajaloolist isikut või sündmust, siis ei ole humanitaarteadustel midagi teha. Ning nende teaduste meetod ei sobi uurijale, kes otsib vastust järgmist liiki küsimustele:

“Kas eksisteeris kunági George Washington?”

“Kas võitles Martin Luther King kodanike õiguste eest?”

“Kas Ivan Julm tappis oma poja?”

“Kas Jeesus Kristus tõusis üles surnuist?”

Kõik need küsimused asuvad väljaspool humanitaar-teaduslikku tõestuse sfääri. Neid tuleb uurida juriidilise tõestuse alusel. Teiste sõnadega, teaduslik meetod, mis baseerub vaatlustel, andmete ülesmärkimisel, hüpoteeside esitamisel, arvamustel ning eksperimentaalsel kontrollimisel, ei saa anda lõplikku vastust järgmist tüüpi küsimustele: “Aga kas teie saate tõestada surnuist ülestõusmist?” või “Kuidas tõestada, et Jeesus on Jumala Poeg?”

Kui aga inimesed võtavad kasutusele ajaloolis-juriidilise meetodi, siis tuleb neil kontrollida tunnistuste tõesust.

Teate, mille tõttu mind eriliselt köidab kristlus? Just sellepärast, et see ei ole mingi pime ja arenematu uskumus, vaid arukas usk. Iga kord, kui keegi peab Piiblis näitama oma usku, siis on jutt arukast usust. Jeesus ütles: (Jh 8:32) “... ja tunnetate tõe...” Ta ei öelnud: “Jääte teadmatusse.”

Ükskord küsiti Kristuselt: “Missugune käsk on kõige suurem?” Mäletate, mida Tema vastas? “Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest.” – „ Mulle tundub, et paljudel usklikel seisneb probleem selles, et nende usk elab ainult südames, kuid faktid Jeesusest nendeni ei jõua.

Meile on antud Püha Vaimu poolt uuendatud mõistus, et tundma õppida Issandat; süda, et Teda armastada ning meeled Teda valida. Selleks, et ülistada Issandat, et tungida Temasse võimalikult sügavamale, peame elama üheaegselt kõigis kolmes dimensioonis. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid minu süda ei saa rõõmustuda selle üle, mida minu mõistus eemale tõrjub. Minu süda ja minu mõistus on loodud nii, et elada täielikus kooskõlas teineteisega. Selleks, et uskuda Kristusesse kui Päästjasse ja Issandasse, ei ole kellelgi veel vaja teha intellektuaalset enesetappu.

Järgnevates peatükkides vaatleme, kuivõrd tõetruud on kirjalikud ja suusõnalised tunnistused Jeesusest.

4. PIIBEL: KAS SAAB SEDA USKUDA?

Uus Testament – see on ajalooliste andmete põhiline allikas Jeesusest. Just selle tõttu on nii 19. kui ka 20. sajandil tehtud nii hulgaliselt katseid seada Piiblidokumentide tõelisus kahtluse alla. Need katsed ei ole lõppenud tänapäevani, kuigi süüdistustel ebatõelisusest ei ole mingit ajaloolist alust, paljud nendest on juba ammu ümber lükatud arheoloogiliste uuringutega ja avastustega.

Ükskord pidasin ma loenguid Arizona ülikoolis. Pärast loengut-vestlust lahtise taeva all tuli minu juurde kirjanduse õpetaja, ta tõi sellele vestlusele kõik oma üliõpilased. Ta ütles minule:

– Lugupeetud professor Josh McDowell, kõik teie väited Kristusest on rajatud ühele ainsale dokumendile II sajandist. See ei ole ajalooliselt õige. Just täna seletasin ma tudengitele, et Uus Testament ei saa mingil moel anda Kristuse elu täpset kirjeldust: ta oli ju kirjutatud palju hiljem.

Ma vastasin temale:

– Kallis kolleeg, teie ettekujutus Uuest Testamendist on vananenud 25 aasta võrra.

Professori seisukoht Piibli kirjutistest Kristuse kohta on üle võetud saksa piiblikriitikult F. Baurilt. Baur arvas, et suurem osa Uuest Testamendist on kirjutatud mitte varem, kui m. a. j. II sajandil. Tema vaatles Uut Testamenti kõigepealt kui müütide ja legendide kogumikku, mis olid kirjutatud hulka aega pärast Jeesuse elamist sellel maal. Kuid juba XX sajandi alguseks kinnitasid arheoloogide leiud Uue Testamendi käsikirjade täpsust.

Vanade papüüruste leiud (John Rilandi käsikiri – m. a. j. 130. a. Chester Beatty papüürused – m. a. j. 155. a. ja Bodmeri papüürused II – m. a. j. 200. a.) osutusid Jeesuse elu ja hilisema perioodi ammutuntud käsikirjade ühendavaks lüliks.

Miiear Burrows (Jeeli ülikool) kirjutas: „Uue Testamendi kreeka keele ja uusleiu papüüruste keele võrdlemine kinnitas peale kõige muu veendumust selles, et Uue Testamendi tekstid jõudsid meieni ilma moonutusteta.“

Nüsugused avastused suurendasid teadlaste usaldust Piibli kui informatsiooniallika vastu.

William Albright, maailmakuulus väljapaistev arheoloog kirjutas:

„Juba praegu meie võime täie veendumusega kinnitada järgmist: ei ole mingit tõsist alust arvata, et ükski Uue Testamendi raamat oli kirjutatud peale m. a. j. 80. aastat – see  tähendab, kaks täispõlvkonda varem enne meie päevade kõige radikaalsemate kriitikute poolt võetud dateeringut – m. a. j. 130.–150. aastatel. Veelkord väljendas ta seda veendumust intervjuus ajakirjale „Kristlus tänapäeval“ (Christianity Today).

Küsige ükskõik milliselt arheoloogilt: „Keda peetakse kõigi aegade suurimaks arheoloogiks?” Teile öeldakse – Wiljam Ramsaj. Tema kuulus saksa ajaloolaste koolkonda, kes kinnitas, et Apostlite tegude raamat on kirjutatud m. a. j. II sajandi keskel, mitte aga I sajandil, nagu seda kinnitab tekst. Ap. tegude raamatu kriitikute materjalidest luges ta, et ajastu (m. a. j. 50. a.) faktide kirjeldus ei ole usaldusväärne selles raamatus ning seetõttu ei vääri ajaloolase tähelepanu. Sellepärast, uurides Väike-Aasia ajalugu, ei pööranud ta Uuele Testamendile mingit tähelepanu. Kuid lõppude lõpuks tekkis tal töö käigus vajadus pöörduda Luuka raamatu poole. Ta avastas ajalooliste detailide punktuaalse täpsuse ning pikapeale tema suhtumine Ap. tegude raamatusse muutus. Ta oli sunnitud tunnistama, et „Luukas on esmaklassiline ajaloolane... See autor peab asuma suurimate ajaloolastega ühes reas.” Just pisidetailide täpsus tõestas Ramsaile, et Ap. tegude raamat ei saanud olla kirjutatud II sajandil, et see on I sajandi keskel kirjutatud dokument.

Meie aja paljud liberaalsed uurijad on sunnitud nõustuma Uue Testamendi ajaliselt varasema dateeringuga.

Dr. John Robinson oma raamatus “Uue Testamendi uus dateering“ jõudis väga julgetele järeldustele. Oma uuringute käigus tuli ta järeldusele, et kogu Uus Testament oli kirjutatud enne Jeruusalemma langemist. (m. a. j. 70. aastatel).

Meie päevil kinnitavad nõndanimetatud „formaalse kriitika“ esindajad, et materjalid, millest on koostatud Uus Testament, olid suusõnaliselt edasi antud kuni selle momendini, kui nad said kirjutatud evangeeliumite kujul. Kuigi need kriitikud nõustuvad sellega, et ajaline vahe oli tunduvalt lühem, kui seda oli varem arvatud, on nad siiski veendunud, et sündmuste evangeelne kirjeldus on omandanud folkloorsed vormid (legendid, muinasjutud, müüdid, tähendamissõnad).

Peaargument folkloorse arenemise idee vastu seisneb selles, et kriitikute poolt määratud materjali suusõnalise edasiandmise periood on liialt lühike selleks, et materjalis oleksid saanud tekkida muutused, millistest need kriitikud räägivad.

Simon Kistemaker, kes õpetab Piiblit Dordti kolledžis, räägib Uue Testamendi kirjutamisele eelnenud ajalise vahe pikkuse kohta j ärgmist:

“Folkloori kogumine primitiivsetelt rahvastelt – see on alati olnud aeglane protsess, mis kestab sajandeid. Ta nõuab väga paljude inimpõlvkondade osalemist. Kui aga kuulata “formaalseid kriitikuid”, siis tuleb välja, et evangeelsed lood olid nii loodud kui ka kogutud peaaegu ühe inimpõlvkonna elu jooksul! Nende arvates evangeeliumite üksikute elementide loomine muutub mingiks ajaliselt kokkupressitud kiirprotsessiks.“

A. H. Mc Neile, kes oli usuõpetuse professor Dublini ülikoolis, lükkab ümber formaalsete kriitikute poolt esitatud suusõnalise arengu hüpoteesi. Tema rõhutab, et neil tuleks tähelepanu pöörata Jeesuse sõnade säilitamise traditsioonidele. Kui lugeda tähelepanelikult Esimese Korintose kirja 9:10,12,15, siis on selgelt näha, et Jeesuse kõned peeti täpselt meeles, et eksisteeris tema sõnade üleskirjutamise traditsioon.

Juudi religioonis on tavaks, et õpilane õpib preestri sõnad pähe. Head õpilast võib võrrelda “kinnipitseeritud astjaga, millest ei lähe kaduma mitte üht tilka“ (Mišina, Abot, II, 8). C. F. Burney teooria kohaselt (“Meie Issanda poeesia“, 1925) anti Kristuse sõnad edasi värsside näol aramea keeles – nii oli neid kergem pähe õppida. Paul Maier, muistse ajaloo professor Lääne Michigani Ülikoolis kirjutab:

“Väide, nagu oleks kristlus ülestõusmise müüdi “välja haudunud“ sajandite jooksul või et dokumendid on kirjutatud palju hiljem kui sündmused toimusid, lihtsalt ei ole kooskõlas faktidega.”

Analüüsides formaalset kriitikat U. Albright kirjutas:

„Ainult niiüdisaja humanitaarid, kes ei valda ei ajaloolist meetodit, ei ajaloolist perspektiivi, võisid punuda säärase spekulatiivsete targutuste võrgu, millega on „formaalsed kriitikud“ ümbritsenud Evangeeliumi.“ Albrighti enda arvates – kakskümmend või ka viiskümmend aastat on liialt lühike aeg, et Jeesuse poolt öeldud konkreetsed sõnad ja nende sisu võiksid saada oluliselt moonutatud.“

Tihti, kui ma räägin kellegagi Piiblist, ma kuulen sarkastilisi märkusi:

– Kas võib Piiblit üldse uskuda? Ta on ju kirjutatud peaaegu 2000 aastat tagasi. Ta on täis vigu ja vasturääkivusi.

Mina vastan alati niisugustele vestluskaaslastele:

– Ma arvan, et ma võin toetuda Piiblile.

Seejärel räägin ma sellest, mis juhtus minuga, kui ma pidasin loengut ajaloo tudengitele. Sellel loengul ütlesin ma, et Uue Testamendi tõelisuse kasuks saab tuua rohkem tõestusi kui praktiliselt ükskõik millise kümne antiikkirjanduse teose kohta kokku.

Nende professor istus ja irvitas, nagu tahaks öelda:

“Pidage, mida te ikka seal räägite!” Siis küsisin ma temalt: “Mille üle te irvitate?”

Tema aga ütles mulle:

– Teate, rääkida ajaloolastele Uue Testamendi tõelisusest, see on ju lihtsalt häbematus!

Mulle meeldib väga, kui keegi ütleb säärase tobeduse: siis esitan ma alati ühe ja sama küsimuse (ning kordagi ei ole ma saanud mõistlikku vastust). Ma küsisin temalt:

– Teie olete ajaloolane. Palun öelge, milliseid kriteeriume te kasutate kirjandusliku või ajaloolise teose juures, et teha kindlaks, kuivõrd täpne või algupärane ta on?

Kõige vapustavam on see, et mingeid kriteeriume tal ei leidunud. Kuid minul olid, ütlesingi seda talle kohe.

Minu arvates Pühakirja ajaloolist algupärasust ja tõelisust peab kontrollima samade kriteeriumide alusel, milliseid kasutatakse kõigi teiste ajalooliste dokumentide kontrollimisel.

Sõjaajaloolane C. Sanders kirjeldas ja seletas ära kolm põhilist ajaloolise uuringu printsiipi: bibliograafiline kontroll, sisemiste andmete kontroll ja väliste faktide kontroll.

BIBLIOGRAAFILINE KONTROLL

Bibliograafiline kontroll – on meieni jõudnud dokumendi tekstide järjepidevuse uurimine. Teiste sõnadega (kui meil puudub originaal) kuivõrd täpsed on meie käes olevad koopiad: kui palju on olemas käsikirjalisi allikaid ning kui pikk ajaperiood lahutab algdokumendi meile teada olevast koopiast.

Kohe saab selgeks, kuivõrd rikkad meie oleme Uue Testamendi käsikirjaliste allikate poolest: on vaja vaid võrrelda teda kõigi teiste vanaaegsete tekstidega.

Funkididase “Ajalugu“ (460–400 a. e. m. a.): meil on olemas vaid kaheksa käsikirja, mis on dateeritud m. a. j. 900 a. – s. t. 1300 aastat peale tema surma.

Sama haruldased on Herodotuse „Ajaloo” käsikirjad. Nad on dateeritud ka hilisema perioodiga, kuid ikkagi, nagu ütleb F. F. Brjus, „ükski filoloog-klassik ei hakka kahtlema Herodotuse või Funkididase tõelisuses vaid sellepärast, et nende teoste meile teadaolevaid käsikirju lahutavad originaalist 1300 aastat.“

Aristoteles kirjutas oma “Poeetika” umbes 343. a. e. m. a., aga meile teadaolev kõige varasem käsikiri on dateeritud m. a. j. 1100. a.; vahe peaaegu 1400 a., sellest on olemas kõigest viis käsikirja.

Caesar kirjutas „Gallide sõja ajalugu” ajavahemikul 58. ja 59. a. e. m. a. ning selle tõelisus on kindlaks määratud üheksa või kümne käsikirja alusel, mis on tehtud 1000 aastat hiljem.

Võrreldes nende töödega on Uue Testamendi käsikirjade küllus lihtsalt üllatav. Juba peale seda, kui olid leitud varasemad papüürused, mis andsid meile puuduvad andmed Kristuse aja ja m. a. j. teise sajandi vahel, oli leitud veel suur hulk teisi käsikirju. Täna on meil teada üle 20 000 Uue Testamendi käsikirja. Võrdluseks: on teada 643 käsikirja kuulsast „Iliadist”; käsikirjaliste allikate külluse poolest on ta teisel kohal peale Uut Testamenti.

Sir Frederic Kenyon, endine Briti Muuseumi direktor ja peabibliograaf, on kuulsaim käsikirjade teadlane. Tema kinnitab:

„Käesoleval juhul on ajavahemik, mis eraldab algallikaid kõige varasematest meile teadaolevaist nimekirjadest niivõrd lühike, et seda ei tule üldse arvestada. Puudub alus kahtluseks, et Pühakiri jõudis meieni kõigis oma olulistes osades sel kujul, nagu ta oli kirjutatud. Võib kinnitada, et Uue Testamendi raamatute tõelisus ja ühtsus on lõplikult kindlaks tehtud.”

J. Harold Greenlee, Uue Testamendi keele eriteadlane, lisab juurde:

„Kuna teadlased peavad usaldusväärseteks ja tõelisteks antiiksete klassikute teoseid, (vaatamata sellele, et nende teoste kõige varasemate käsikirjade arv on kaunis vähene), siis võib öelda, et Uue Testamendi tõelisus on samuti kindlaks tehtud.“

Bibliograafilise kriteeriumi kasutamine Uue Testamendi juures tõestab meile, et tema käsikirjade arv on suurem kui ükskõik millisel teisel antiikaja teosel. Kui selle juurde lisada veel 100 aastat intensiivseid tekstoloogilisi uuringuid, siis võib julgesti väita, et meil on kasutada tõeline Uue Testamendi tekst.

SISEMISTE ANDMETE KONTROLL

Bibliograafiline kontroll näitas esialgu vaid üht: meie käes olev tekst ei erine sellest tekstist, mis oli loodud originaalis.. Kuid meil on vaja veel kontrollida, millisel määral meie võime uskuda kirjapandud andmeid. See on sisemiste andmete probleem, s. o. teine kriteerium, ajaloolise dokumendi teine kontroll C. Sandersi süsteemi järgi.

Sellel etapil kirjanduslik kriitik toimib Aristotelese reegli järgi: Olemasolevad kahtlused tuleb lahendada dokumendi kasuks, mitte aga kriitiku arvamuse kasuks.“

W. Montgomery ütleb selle kohta järgmist:

“Uuritavat dokumenti tuleb uskuda; ei tohi lähtuda eeldusest, et ta on „ekslik või tahtlikult vale, kui ainult autor ei ole ennast kompromiteerinud vasturääkivustega või kindlakstehtud faktiliste vigadega.”

Dr. Louis Gottschalk, endine ajaloo professor Chicago ülikoolis, kirjeldas oma meetodit raamatus, mida laialdaselt kasutatakse ajaloolistes uuringutes. Gottschalk peatub „autori või tunnistaja võimel rääkida tõtt.”

See võime aitab ajaloolasel kindlaks teha teate tõelisus isegi siis, kui ta seisab dokumendis, mis on saadud jõu või pettuse abil, või dokumendis, mis on kahtlane mingis muus suhtes, või põhineb kuulduse järgi saadud andmetel, või on saadud mitteobjektiivselt tunnistajalt.”

See “tõe rääkimise võime” sõltub suurel määral tunnistaja geograafilisest ja ajalisest lähedusest kirjeldatud sündmustele. Uues Testamendis olevad Jeesuse elu ja õpetuse kirjeldused on kirja pandud kas pealtnägijate eneste poolt või inimeste poolt, kes said need teada vahetult pealtnägijate käest.

Luukas (Lk 1:1–3): “Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos...”

Peetrus (2Pe 1:16): „Sest me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte, vaid me oleme ise oma silmaga näinud tema suurt aulisust.”

Johannes (1Jh 1:3): “Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega.” (Jh 19:35): „Ja see, kes seda nägi, on seda tunnistanud ja tema tunnistus on tõsi, ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.”

(Lk 3:1) – „Keiser Tibeeriuse valitsuse viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst ja Filippus, tema vend, Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst...”

Niisugune lähedus kirjeldatud sündmustele, see on erakordselt tähtis element tunnistajate poolt öeldud kinnituste kontrollimiseks.

Kuid ajaloolasel tuleb kokku puutuda ka pealtnägijatega, kes tahtlikult või tahtmatult teatavad valeandmeid, kuigi nad viibisid sündmuste vahetus läheduses ning potentsiaalselt oleksid saanud tõtt rääkida.

Uues Testamendis kirjutatud jutustused Kristusest on liikunud käest-kätte veel nende inimeste eluajal, kes olid näinud teda elusana. Need inimesed kahtlematult võisid kinnitada või ümber lükata nende jutustuste õigsust. Evangeeliumi propageerimisel toetusid jüngrid (isegi siis, kui neil tuli kokku puutuda oma ägedamate vastastega) üldtuntud asjadele, kui nad rääkisid Jeesusest.

Nad ei rääkinud ainult: „Meie ju ise nägime“ ja „Meie ju ise kuulsime“, vaid nad muutsid taktikat, kui nad ütlesid vastastele näkku: “Teie ise ju ka teate seda“, „Te ise nägite seda, te ise teate seda.” On ju selge, et inimene ei hakka rääkima oma vastasele: “Teie teate seda ise,” kui ta ei ole selles kindel, sest juhul kui ta eksib kas või pisiasjas, võib see eksitus talle kalliks maksma minna.

(Ap 2:22) – „Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Natsareetlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate...”

(Ap 26:24–26) – „Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: “Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!“ Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu! Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust, ei ole ju need nurgas sündinud.”

F. F. Bruce Manchesteri Ülikaoli Piibli kriitika ja eksegeetika professor ütleb Uue Testamendi kui ajaloolise algallika väärtuse kohta järgmist:

„... esimestel jutlustajatel tuli tegemist teha mitte ainult heatahtlike pealtnägijatega; oli ka teisi, pahatahtlikult meelestatud inimesi, kuigi Jeesuse elu ja surma asjaolud olid neile hästi teada. Jüngrid lihtsalt ei tohtinud lubada endale ebatäpsusi (rääkimata tahtlikust faktide moonutamisest), sest nad saaksid otsekohe paljastatud nende inimeste poolt, kes seda vaid ootasid. Vastupidi, esimeste jutluste jõud peitus just nimelt selles veendumuses, millega jüngrid toetusid kuulajate informeeritusele. Nad ei rääkinud ainult: „Meie olime tunnistajateks”, vaid ka “Nagu te ise teate” (Ap 2:22). Sest kui nad hakkaksid tõest kõrvale kalduma mingites faktides, siis kohalolevad vaenulikult meelestatud tunnistajad oleksid hakanud kohe neid täpsustama.”

Lawrence J. Mc Cinley Saint Petersi Kolledžist räägib vaenulikult meelestatud tunnistajate kohta kirjalike tunnistuste läbiarutamisel järgmist:

„Kõigepealt, sel ajal, kui traditsiooniline jutustus oli täielikult välja kujunenud, olid veel elus nende sündmuste pealtnägijad. Nende tunnistajate hulgas oli ka selle uue religioosse liikumise ägedaid vastaseid. Vaatamata sellele kinnitab traditsioon, et jutustused kõigist teadaolevatest sündmustest ja avalikult kuulutatud õpetusest toimusid sel ajal, kui iga valetunnistus võis saada (ja saigi) ümber lükatud.”

Uue Testamendi uurija Roberg Grant Chicago Ülikoolist jõudis järgmisele järeldusele:

“Perioodil, millal olid kirjutatud sünoptilised evangeeliumid (või vähemalt võib oletada, et nad olid kirjutatud just sel ajal), olid veel elus pealtnägijad ning nende tunnistusi ei saa jätta arvestamata... See tähendab, et evangeeliumeid tuleb vaadelda kui dokumente Jeesuse elust, surmast ja ülestõusmisest, mida tuleb pidada põhiliselt usaldusväärseiks.”

Will Durant, hariduselt ajaloouurija, pühendas oma elu antiikaja dokumentide analüüsile. Tema kirjutas:

„Vaatamata evangelistide teoloogilistele eelarvamustele, on nad kirjutanud ka palju niisuguseid sündmusi, millest „ilustajad“ oleksid lihtsalt vaikinud: apostlite püüd saavutada kõrgemat kohta Taevariigis; nende põgenemine peale Jeesuse kinnivõtmist; Jeesuse salgamine Peetruse poolt; Jeesuse keeldumine teha imetegusid Galileas; kuulajate väited, et Ta on meeletu; Tema alguses – ebakindlus oma missioonis; tunnistus, et Ta ei tea tulevikku; kibedate kahetsuste hetked; Tema suure häälega kisendamine ristil. Lugedes nende episoodide kirjeldust, ei teki kellelgi kahtlust, et nende taga on reaalne isik. Ning veel palju suuremaks imeks, kui kõik Evangeeliumites kirjeldatud imed, oleks see, kui mõned lihtsad inimesed suudaksid ühe inimpõlve jooksul välja mõtelda niivõrd kirka ja ligitõmbava kuju, nii kõrge eetika ning inimvendluse niivõrd ergutava ja üleskutsuva vaatepildi. Peale kahe sajandi n. ö. “kriitikat ülalt” on meile jäänud küllaltki selge ette kujutus Jeesuse elust, iseloomust ja õpetusest, mis kujutavad endast kõige köitvamat lehekülge Lääne inimese ajaloos.”

VÄLISTE FAKTIDE KONTROLL

Ajaloolisuse kolmandaks kriteeriumiks on väliste andmete kontroll. Küsimus seisneb järgmises: kas teised ajaloolised materjalid kinnitavad või eitavad andmeid, mis sisalduvad uuritavates dokumentides. See tähendab, millised teised allikad, peale analüüsitava dokumendi, sisaldavad tunnistusi, mis kinnitavad tema täpsust, õigsust ja ehtsust?

Gottschalk kinnitab, et “kokkulangemine või vastamine teistele ajaloolistele ja teaduslikele faktidele osutuvad tihtipeale otsustavaks faktoriks ühe või mitme tunnistaja kinnituste kontrollimisel.”

Apostel Johannese kaks sõpra kinnitavsd andmeid, mis on Johannese jutustuses. Ajaloolane Euseebius tsiteerib Ppaiase, Jeraapolise piiskopi teoseid (m. a. j. 130. a.):

Vanem (apostel Johannes) rääkis samuti: „Markus, kes oli Peetruse tõlkija, kirjutas täpselt üles kõik, mida tema (Peetrus) rääkis: nii Jeesuse sõnad kui teod, kuid mitte õiges järjekorras, kuna tema ise ei olnud Issanda kuulaja ega kaaslane. Kuid hiljem, nagu ma juba ütlesin, ta käis koos Peetrusega, kes kasutas Kristuse õpetust vastavalt vajadusele, mitte aga nii, nagu ta oleks koostanud Issanda ütluste kirjeldusi. Kirjutades üles tema sõnu, nõnda kuidas nad olid öelnud, Markus ei eksinud, sest ta jälgis ainult seda, et mitte jätta kuuldust midagi vahele ega teha ühtki viga.”

Jereneus, Lyoni koguduse piiskop (180. a. m. a. j.); oli Smürna koguduse piiskopi Polükarpuse õpilane (86 aastat oma elust oli ta kristlane; nooruses – apostel Johannese õpilane) kirjutas:

„Matteus kuulutas oma Evangeeliumi juudalaste (s. t. heebrealaste) keskel nende emakeeles; samal ajal Peetrus ja Paulus kuulutasid Evangeeliumi Roomas ning asutasid seal koguduse. Peale nende surma (Neero tagakiusamiste ajal – 64. a.) Markus, Peetruse õpilane ja tõlkija, andis isiklikult meie kätte Peetruse jutluste põhisisu sisaldavad käsikirjad. Luukas, Pauluse kaaslane, kirjutas raamatusse Evangeeliumi nii, nagu seda oli kuulutanud tema õpetaja. Hiljem Johannes, kes ise oli Issanda jünger, kes õhtusöömaajani oli laskunud Tema rinnale (vt. Jh 13:25; 21:20), elades Aasias Efesuses, kirjutas ise oma Evangeeliumi.”

Väga kaalukaid väliseid andmeid pakub meile sageli arheoloogia. Ta toob oma panuse Piibli kriitilisse uurimisse. Muidugi mitte vaimulikul või ilmutuslikul näol, vaid kinnitades ühe või teise sündmuse kirjeldamise täpsust. Arheoloog Joosef  Fry kirjutab:

“Arheoloogia kinnitas paljusid episoode, mis varem olid kriitikute poolt eitatud kui ajaloovastased või tuntud faktidele vasturääkivad.”

Me juba nägime, kuidas arheoloogia sundis söör Wiljam Ramsayd muutma oma esialgse negatiivse suhtumise Luuka kirjutiste ajaloolisse väärtusesse ning tulema järeldusele, et Apostlite tegude raamat kirjeldab päris täpselt geograafiat, vana ajalugu ja ühiskondlikku situatsiooni Väike-Aasias.

F. F. Bruce märgib: “Meie võime täie õigusega öelda, et arheoloogia kinnitas Uut Testamenti. Kõik need kirjakohad Luuka Evangeeliumist, mida varem peeti ebaõigeteks, niiüd, tänu kaudsetele (välistele) tõendustele, on tunnistatud usaldatavateks.“

     A. N. Scherwin-White, antiikperioodi ajaloolane, kirjutab:

“Apostlite tegude raamatu ajaloolise täpsuse tõestusi on meil väga palju. Igasugune katse ümber lükata tema ajalooline tõepärasus isegi pisiasjades tähendab meie ajal ilmset rumalust. Ajaloolased, kes tegelevad Vana-Roomaga, kasutavad juba ammu seda kui andmete allikat, mis ei ärata vähimatki kahtlust.”

Mina olen kulutanud palju aega selleks, et tõestada Uue Testamendi ebaajaloolisust ja ebatõepärasust ning lõpuks tulin siiski järeldusele, et ajaloolise dokumendina väärib ta täielikku usaldust. Kui keegi väidab, et Piibel ei ole usaldusväärne just selles mõttes, siis ta peab samaaegselt mitte usaldama peaaegu kogu antiikset kirjandust.

Inimesed kasutavad liiga tihti üht kriteeriumi „tavalise” ilmaliku kirjanduse jaoks ning hoopis teist Piibli jaoks. Kuid see ei ole õige. Peab kasutama üht hindesüsteemi kirjanduse uurimisel, olenemata sellest, milline see kirjandus on, ilmalik või religioosne. Ning ma olen veendunud, et siis me saame öelda – Piibel on usaldusväärne ning tõeliselt ajalooline tunnistus Jeesusest.

Dr. Klark Pinnoc, Regent-kolledži süstemaatilise teoloogia professor, ütleb:

“Ei ole ühtegi antiikaja dokumenti, mille kohta meil oleks nii palju säravaid tekstoloogilisi ja ajaloolisi tunnistusi ning mis oleks sisaldanud ajalooliste andmete nii laialdast mahtu, millised lubavad meil tulla läbimõeldud järeldusele. Ükski aus inimene ei saa jätta arvestamata sellist andmete allikat. Skeptitsism kristluse ajaloolise tõepärasuse aadressil põhineb ebateadlikel (antiüleloomulikel) eelarvamustel.”

5. KES LÄHEB SURMA VALE EEST?

Igasugused kristluse kriitikud ei pööra sageli tähelepanu nendele muutustele, mis toimusid Jeesuse jüngrite elus. Need muutused on Jeesuse sõnade kõige paremaks kinnituseks. Kuna kristlik usk on ajalooline nähtus, siis selle tundmaõppimisel tuleb meil laialt kasutada nii kirjalikke kui ka suusõnalisi tunnistusi.

On olemas mitmeid “ajaloo” definitsioone. Minu arvates on nendest parim järgmine: “tunnistustele rajatud möödunu tundmine”. Ja kui keegi tahab vastu väita, et tema ei arva seda sugugi parimaks seletuseks, siis esitan ma talle küsimuse:

– Kas teie usute seda, et Napoleon oli tõesti olemas?

Tavaliselt inimene vastab jaatavalt. Siis küsin ma edasi:

– Aga kas teie olete teda näinud? – Inimene vastab muidugi, et ei ole.

– Kust teie siis seda teate?

See ajaloo definitsioon toob endaga kaasa väga olulise probleemi: tunnistus peab olema

tõepärane. Vastasel juhul kuulaja saab vale informatsiooni. Kristlus vajab tunnistustele rajatud möödunu tundmist ning meie peame kindlasti teadma järgmist: „Kas meie saame usaldada algseid suulisi tunnistusi Jeesusest? Kas me saame uskuda, et nad tõetruult andsid edasi Jeesuse sõnu ja tegusid?”

Mina arvan, et – jah.

Ma usun jüngrite tunnistusi sellepärast, et nendest kaheteistkümnest üksteist surid märtritena. Nad hukkusid sellepärast, et uskusid Kristuse ülestõusmisesse ning sellesse, et tema on Jumala Poeg. Neid piinati, peksti piitsadega ning lõpuks hukati kõige piinarikkamal viisil, mida sel ajal teati:

1. Peetrus                  – risti löödud

2. Andreas                 – risti löödud

3. Matteus                 – mõõgaga tapetud

4. Johannes                 – suri loomulikku surma

5. Jakoobus,

Alfeuse poeg        – risti löödud

6. Filippus                – risti löödud

 9. Siimon                 – risti löödud

8. Tadeos                – nooltega surmatud

9. Jakoobus,                – kividega surnuks visatud

    Jeesuse vend

10. Toomas                – oda otsa tõmmatud

11. Bartolomeus        –  risti löödud

12. Jakoobus,

Sebedeuse poeg        – mõõgaga tapetud

Siinkohal ütlevad minu kuulajad tavaliselt kooris mulle:

– Mis sellest! Paljud inimesed on vale eest surnud, ega see veel midagi ei tõesta.

Jah, paljud inimesed on vale eest surnud, kuid nemad olid kindlad, et see on tõde! Ja kui ülestõusmist tõesti ei ole olnud (s. t. kui see oli vale), siis jüngrid teadsid seda. Ma ei suuda endale ette kujutada, et nemad olid petetud. Raske on leida inimkonna ajaloos üksteist inimest, kes oleks teadlikult läinud vale eest surma.

Selleks, et täielikult hinnata kõike jüngrite poolt tehtut, tuleb arvesse võtta mõningad faktorid. Esiteks, kui nad kirjutasid või rääkisid, siis esinesid nad kui kirjeldatud faktide pealtnägijad.

Peetrus ütles:

“Sest me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte, vaid me oleme ise oma silmaga näinud tema suurt aulisust” (2Pe 1:16). Jüngrid eristasid kahtlemata müüte ja legende tegelikkusest.

Johannes rõhutas, et juudid teavad, kuna nad olid pealtnägijad:

“Mis alguses oli, mis me oleme kuulnud, mis me oma silmaga oleme näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud, seda me räägime elu Sõnast, – ja elu ilmus, ja me oleme näinud ja tunnistame ja kuulutame teile seda igavest elu, mis oli Isa juures ja ilmus meile, – mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meil on osadus Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega” (1Jh 1:1–3).

Luukas, nagu me juba oleme näinud, kirjutas: “Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna...” (Lk 1:1–3).

Peale selle Apostlite tegude raamatus kirjeldab Luukas neid neljakümmend päeva peale Kristuse ülestõusmist, kui jüngrid teda nägid:

“Esimese raamatu, ...ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas selle päevani, mil ta võeti üles pärast seda, kui ta Püha Vaimu läbi oli annud käsu apostlitele, keda ta oli valinud; kellele ta ka pärast oma kannatamist oli mitmel korral ennast näidanud elavana, ilmudes neile nelikümmend päeva ning rääkides neile Jumala riigist.” (Ap. 1:1–3).

Ning nõnda alustab Johannes oma Evangeeliumi viimast osa: „Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse.“ (Jh 20:30).

Pealtnägijate tunnistuste peamiseks sisuks on jutustus Jeesuse ülestõusmisest. Apostlid nägid isiklikult teda elavana peale surnuist ülestõusmist:

Lk 24:48          Ap 4:33        1Ko 15:15     Jh 15:27          Ap 5:32             1Jh 1:2

Ap 1:8              Ap 10:39,41     Ap 22:15      Ap 2:24,32      1Ko 15: 4–9        Ap 23:11 Ap 3:15            Ap 13:31          Ap l6:16

Teiseks, jüngreid endid tuli veenda selles, et Jeesus tõesti tõusis üles surnuist. Alguses nad ei uskunud seda. Nad jooksid minema ja peitsid ennast ära. (Mk 14:50). Nad näitasid avalikult üles oma kahtlusi. Ning nad jäid uskuma alles pärast seda, kui nad said terve rea ümberlükkamatuid tõestusi.

Tuletage meelde Toomast, kes ütles, et ei usu Kristuse ülestõusmisse enne kui saab sõrmega puudutada tema naelahaavu.

Palju aastaid hiljem Toomas suri Kristuse eest märtrisurma. Kuidas, kas tema ka oli petetud? Tema andis oma elu, et tõestada vastupidist.

Ja edasi Peetrus. Mitu korda ta ütles kohtu ajal, et ei tunne Kristust. Ning lõpuks ütles Kristusest lahti. Kuid midagi juhtus selle argpüksiga. Mõne päeva möödudes peale Kristuse ristilöömist ja matmist tuli Peetrus jälle Jeruusalemma ning vaatamata sellele, et see võis tuua kaasa surmanuhtluse, kuulutas julgelt, et Jeesus oli Kristus ning et ta tõusis surnuist üles.

Lõpuks oli Peetrus pea alaspidi risti löödud. Kuidas, kas tema oli ka petetud? Mis oli temaga juhtunud? Mis muutis teda kartmatuks võitlejaks Jeesuse ürituse eest? Miks oli ta valmis surema Jeesuse eest? Ainuke seletus, mis saab olla, on antud 1 Korintose 15 : 5 – “Et ta ilmus Keefasele“ (s. o. Peetrusele, vt. Jh.1: 42).

Klassikaliseks näiteks selle kohta, et inimene tuli usule vastu enese tahet, on Jakoobus, Jeesuse vend (Mt 13:55, Mk 6:3). Kuigi Jakoobus ei olnud esimese kaheteistkümne hulgas (Mt 10:2–4), sai ta hiljem tuntud apostliks (Gal. 1:19), nii nagu Paulus ja Barnabas (Ap. 14:14). Niikaua kui Jeesus elas, ei uskunud Jakoobus, et tema vend Jeesus on Jumala Poeg (Jh 9:5). Väga võimalik, et ta koos oma vendadega ja õdedega oli naernud Jeesuse üle:

– Ja sina tahad, et inimesed usuksid sinusse? Mine parem Jeruusalemma ning tee seal oma trikke!Võib arvata, et Jakoobus pidas endale ja kogu perele alandavaks seda, kui Jeesus käis mööda ümberkaudseid maid ja kutsus kõigis esile naeru oma mõistmatute pretensioonidega (“Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu“ – Jh 14:6, “Mina olen viinapuu, teie olete oksad...“ – Jh 15:5; „Mina olen hea karjane... ja minu omad tunnevad mind“ – Jh 10:14). Mida mõtleksite teie kui teie vend oleks nõnda rääkinud?

Kuid Jakoobusega juhtus midagi. Pärast seda, kui Jeesus oli risti löödud ja maetud, hakkas Jakoobus jutlustama Jeruusalemmas. Ta rääkis, et Jeesus suri inimeste pattude eest ning et ta on üles tõusnud ja elab. Lõpuks sai Jakoobusest Jeruusalemma koguduse juht ning ta kirjutas raamatu “Jakoobuse kiri“. Ja selles esimesed sõnad on “Jakoobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane...“. Tema vend!!

Jakoobus suri märtrisurma: teda visati kividega surnuks ülempreestri Ananiase käsul. Kas Jakoobus sai ka petetud? Ei! Ainukeseks tõetruuks seletuseks saavad olla 1Korintose kirja sõnad (15:7): „Pärast seda ta ilmus Jakoobusele...“

Kui ülestõusmist ei olnud, siis apostlid teadsid, et see on vale. Kuidas, kas nad siis lihtsalt toetasid mingit valet müstifikatsiooni? Raske on ühendada selline arvamus kõige sellega, mida meie teame nende inimeste kõlbelistest omadustest. Nad ise mõistsid hukka vale ning rõhutasid eriti seda, kui tähtis on olla aus. Nad püüdsid inimestele tõde avada.

Ajaloolane Edward Gibbon oma kuulsas raamatus “Rooma riigi languse ja hukkumise ajalugu” räägib, et „algkristlaste väga puhas, kuigi range moral” oli kristluse kiire leviku üks viiest põhjusest.

Nottingheimi Püha Johannese kolledži rektor Michael Green räägib:

„Usk ülestõusmisesse muutis ristilöödud jutlustaja järgijad kartmatuteks tunnistajateks ja algkoguduse märtriteks. Just see usk muutiski Jeesuse järgijad erinevaiks teistest juutidest, ta koondas nad ühtsesse gruppi. Neid võis pista vanglasse, piinata, kuid ei saanud sundida neid lahti ütlema usust sellesse, et ta kolmandal päeval üles tõusis.”

Kolmandaks, jüngrite käitumisse tulnud julgus, (kui nad veendusid selles, et nende õpetaja on üles tõusnud), lükkab ümber arvamuse, et see oli vaid müstifikatsioon. Nad muutusid järsku – peaaegu ühe öö jooksul – kartmatuteks!

Peetrus, kes varem salgas Jeesust ning keda nüüd ähvardati surmanuhtlusega, tunnistas järsku, täie häälega, et Jeesus on üles tõusnud ja elab. Võimud arreteerisid Jeesuse järgijaid, peksid neid läbi, kuid peatselt olid nad jällegi Jeruusalemma tänavatel ning tunnistasid avalikult Jeesust (Ap 5:40–42). Nende sõbrad nägid nende elujõudu, nende vaenlased – julgust. Nad jutlustasid mitte mingites kaugetes provintsides, vaid Jeruusalemmas.

Jeesuse järgijad ei oleks vastu läinud piinadele ja surmale, kui nad ei oleks veendunud tema ülestõusmises. Üksmeelsus, millega nad jutlustasid ainsat doktriini, nende mehine käitumine olid hämmastavad. „Üksmeelse kokkuleppe saavutamine mingis inimgrupis on üldse väga raske probleem, kuid nemad kinnitasid kõik üksmeeles, et Jeesus on üles tõusnud. Kui nad olid petturid, siis on väga raske seletada – miks kas või mõni neist piinade all ei andnud järgi.”

Prantsuse filosoof Pascal kirjutas:

“Lihtsalt totter oleks arvata, et jüngrid olid petturid. Katsume viia selle süüdistuse loogilise lõpuni, kujutame ette, et need kaksteist peale Jeesuse Kristuse hukkamist kohtusid ja leppisid omavahel kokku, et tunnistavad Jeesuse ülestõusmist. Inimhinge loomus on äärmiselt ebajärjepidev ja muutuv, teda on kerge mõjutada lubadustega, ära meelitada materiaalsete asjadega. Juhul, kui kas või üks jüngritest oleks andnud järgi nendele, niivõrd tugevatele kiusatustele või ei oleks pidanud vastu vangla piinadele või muudele argumentidele, oleksid nad kõik hukkunud.”

“Kuidas said nad kõik peaaegu ühe päevaga muutuda kartmatuteks entusiastideks, kes esitasid väljakutse vaenlastele, künismile, mõnitamistele, lõpmatutele kannatustele, vanglale ja isegi surmale kõigil kolmel kontinendil, kus nad kuulutasid Jeesuse sõnu ja ülestõusmist?” – küsib Michael Green.

Üks tundmatu autor kirjeldab jüngrites toimunud muutusi järgnevalt:

“Ristilöömise päeval olid nad väga kibestunud, nädala esimesel päeval aga täis rõõmu. Ristilöömise päeval nad kaotasid lootuse, nädala esimesel päeval nende südamed olid täis kindlust ja lootust. Kui nad esimest korda kuulsid ülestõusmisest, avaldasid nad kahtlust ning neid oli raske veenda, kuid kui nad ise veendusid ülestõusmises – ei tundnud nad kordagi enam kahtlust. Millega võib seletada sellist vapustavat muutust nendes inimestes nii lühikese aja jooksul?

Jeesuse ihu kadumine hauast ei oleks saanud niivõrd muuta nende iseloomu ja kinnitada nende vaimu. Kolm päeva on liiga lühike aeg legendi tekkimiseks, mis oleks neile sellist mõju avaldanud. Legendi kujunemiseks on vaja aega. See psühholoogiline fakt nõuab ammendavat seletust. Mõtelge nende tunnistajate, meeste ja naiste iseloomule, kes andsid maailmale kõigi aegade kõrgeima eetilise õpetuse. Isegi nende vaenlaste tunnistuste järgi on teada, et nad toimisid ka oma elus selle õpetuse kohaselt. Katsuge endale ette kujutada järgmist, psühholoogiliselt absurdset varianti: väike hulk täielikult lüüasaanud argpükse koguneb ühel päeval kusagil toauberikus ning mõne päeva möödudes muutub ühtseks grupiks, keda ei saa sundida vaikima mingite tagakiusamistega. Püüda seda radikaalset muutust seletada vaid nagu pettust, mida püüti maailmale peale sundida – see on täielik absurd.”

Cennet Scott Lataurette kirjutas:

„Jeesuse ülestõusmine ja Püha Vaimu jüngrite peale langemise tagajärjed omavad tohutu suurt tähtsust. Nõutud ja pettunud inimesed, kes kurvalt meenutasid seda, kuidas nad lootsid, et Jeesus „on see, kes päästab Iisraeli”, muutusid järsku tulihingelisteks tunnistajateks.”

Paul Lyttle küsib:

„Kes on siis need inimesed, tänu kellele muutus ühiskonna kõlbeline struktuur: kas enneolematud petturid või eksinud hullud? Nii üht kui teist varianti uskuda on raskem kui uskuda ülestõusmisesse ning pealegi puudub üksainus, kas või kõige pisem tõestus esimese või teise variandi kasuks.”

Apostlite kõikumatut kindlust – kuni surmani välja – ei ole sugugi kerge seletada. „Britannica“ entsüklopeedia andmetel Origenos teatab, et Peetrus löödi risti pea alaspidi. Herbert Uorkman kirjeldab Peetruse surma järgnevalt: „Nagu meie Issand oli ette öelnud, pandi Peetrusele vöö ümber ning viidi Aureeliuse teed mööda Neero aedade läheduses Vatikani mäele, kus paljud tema vennad olid juba metsikul moel surmatud. Peetruse enda palvel löödi teda risti pea alaspidi, kuna tema enda arvates ei olnud ta väärt kannatama nii nagu tema Issand.”

Garold Mattingly kirjutab oma ajaloolises traktaadis: “Pühad apostlid Peetrus ja Paulus kirjutasid oma tunnistustele alla verega.“

Tertullianus kirjutas: “Keegi ei ole nõus minema surma, kui ta ei ole veendunud oma õiguses.”

Harwardi Ülikooli professor jurist Siimon „Grinliff, kes on palju aastaid õpetanud üliõpilasi, kuidas saavutada seda, et tunnistajad annaksid oma tunnistused ning kuidas teha kindlaks, kas need tunnistused vastavad „tõele, on tulnud järgmisele järeldusele:

„Üheski tähtsamate ajalooliste sündmuste ülestähenduses ei leidu taolist ideele ustavuse, kannatlikkuse ja mehisuse näidet. Neil olid kõik reaalsed põhjused selleks, et üksikasjalikult läbi vaadata oma usu alused ning faktide ja tõdede tunnistused, mida nad lõpuni kaitsesid.”

Surma kaudu tõestasid apostlid oma sõnade tõelisust.

Ma tean, et paljud minu kaasaegsed ei ületa isegi tänavat selle nimel, millesse nad usuvad, rääkimata surmaminekust.

6. KELLELE ON VAJA SURNUD MESSIAT?

Paljud inimesed on hukkunud õige ürituse eest. Oleme kuulnud tudengist Sant-Diegost, kes põletas enese, avaldamaks protesti Vietnami sõja vastu. Kuuekümnendatel aastatel paljud islamiusulised põletasid end, et tõmmata maailma ühiskonna tähelepanu Kagu-Aasiale.

Apostlite probleem seisnes selles, et nende üritus hukkus ristil. Nad uskusid, et Jeesus on Messias. Nad ei uskunud, et ta võib surra. Nad olid veendunud, et ta loob Jumala riigi ning hakkab valitsema Iisraeli rahvast.

Selleks, et mõista apostlite suhtumist Kristusesse, mõista nende täielikku uskumatust ristilöödud Kristusesse, peame endale selgeks saama ettekujutuse Messiast Kristuse ajal.

Jeesuse elu ja õpetus olid lahendamatus vastuolus kõigi juudi messiase teooriatega. Lapseeast alates sisendati neile, et kui Messias tuleb, saab temast kuninglik võidukas poliitiline juht. Ta vabastab juudid orjusest ning taastab Iisraeli iidse au. Kannatav Messias “oli juudi messiase põhimõtetele täiesti võõras.”

J. F. Scott kirjeldab järgmiselt Kristuse ajastut:

“... see oli enneolematute rahutuste periood. Religioossed juhid nägid palju vaeva rahva rahustamisega: kõik ootasid tõotatud Päästjat. See ootuse pinge oli tingitud ka riigi viimaste aegade ajaloo sündmustest. Juba terve juutide põlvkond oli elanud roomlaste valitsemise all, kes igati piirasid nende vabadust. Roomlaste tagakiusamised äratasid juutides patriootilisi meeleolusid. Sel kriitilisel perioodil iidne unistus imelisest pääsemisest ja kuningas-Messiast, kes toob neile pääsemise, sai uue mõtte, kuigi tegelikult midagi uut temas ei olnudki. Evangeeliumites kirjeldatud rahutustele eelnes pikk ootamise periood.

Rahva enamus kujutas Messiat samasugusena nagu palju aastaid tagasi oli Jesaja oma kaasaegsetele: Taaveti Poeg, kes toob juudi rahvale võidu ja õitsengu. Evangeeliumist näeme selgesti, et rahva ettekujutusel Messiast oli kõigepealt rahvuslik ja poliitiline iseloom.”

Heebrea õpetlane Joseph Klausner kirjutab:

“Messias muutus järjest mitte ainult suuremaks poliitiliseks juhiks, vaid ka haruldaste kõlbeliste omadustega inimeseks.”

Jacob Cartenhus kirjeldab nõnda Kristuse ajastu juutide meeleolusid: “Juudid ootasid Messiast, kes vabastab neid roomlaste ikkest... messialikud lootused olid rajatud eelkõige rahvuslikule vabanemisele.”

“Heebrea Entsüklopeedia“ räägib, et juudid ootasid tõotatud lunastajat Taaveti soost, kes vabastaks neid vihatud võõramaa rõhujate ikkest, teeks lõpu paganlikule Rooma valitsemisele ning looks oma kuningriigi, rahu ja õigluse kuningriigi.“

Sel perioodil elasid juudid tõotatud Messia tuleku lootuses. Jüngrid uskusid Messiasse nii „täpselt”, nagu ka neid ümbritsevad inimesed. Nagu kirjutas Myllar Burrews, “Jeesus oli niivõrd erinev sellest, millisena juudid kujutasid endale ette Taaveti Poega, et isegi tema enda jüngrid ei osanud seostada Messia ideed Jeesusega.”

Jeesuse sünged sõnad tulevasest ristilöömisest ei tekitanud sugugi entusiasmi jüngrites (Lk 9:22). Nagu märgib A. Burrows, tundus, et veel on lootust, et ta vaatab liiga süngelt tekkinud olukorrale, et tema kartused osutuvad põhjendamatuteks... Ristilöödud Kristus – jüngrite meelest tähendas see vaid häbi, selles peitus lahendamatu vastuolu ning suurem osa juutidest jäidki selle veendumuse juurde isegi peale Issanda minekut taevasesse ausse.”

Alfred Edersheimil, endisel Oxfordi professoril oli õigus, kui ta ütles, et „kõige kummalisem kõigest, mida me teame Kristusest, – on aeg, millal ta tuli inimeste juurde.“ (8)

Uuest Testamendist loeme apostlite suhtumisest Kristusesse: nemad ootasid Messiat – võitjat. Peale seda, kui Jeesus oli öelnud jüngritele, et ta peab minema Jeruusalemma ja seal kannatama ja surema, ning seejärel tõuseb ülesse, palusid Jakoobus ja Johannes, et ta lubaks neile, et nad saaksid Tema kuningriigis istuda üks Tema vasakul ja teine paremal pool (Mk 10:32–38). Millisest Messiast nad mõtlesid sel momendil? Kas kannatavast ristilöödud Messiast? Ei iialgi! Nad mõtlesid poliitilisest juhist. Jeesus vastas neile, et nad ei mõistnud tema sõnu ning nad ei tea, mida paluvad.

Kui Jeesus rääkis neile oma kannatustest ja ristilöömisest, ei mõistnud need kaksteist jüngrit, mida Tema selle all mõtleb (Lk 18:31–34)! Nende päritolu ja kasvatus sundis neid eeldama, et neid ootab ees „hea elu“. Ning seejärel oli – Kolgata. Kõik nende lootused, et Jeesus saab nende Messiaks, olid purunenud. Jüngrid läksid nõutuna laiali oma kodudesse. Kõik need aastad olid kulutatud asjata!

Fulleri nim. Teoloogia Seminari Uue Testamendi professor dr. George Ladd kirjutab:

„Just sellepärast jüngrid jätsidki ta maha, kui ta kinni võeti. Nad uskusid niivõrd võidukasse Messiasse, kes allutab enesele kõik vaenlased, et kui nad nägid teda alandatuna, piitsaga veriseks pekstuna, mannetu vangina Pilaatuse käes, keda viidi hukkamisele nagu kõige tavalisemat kurjategijat, – siis olid kõik nende messialikud lootused Kristusele purunenud. Psühholoogiast teame, et me kuuleme vaid seda, mida me ootame ning soovime kuulda. Jeesuse ettekuulutus tulevastest kannatustest ja surmast jäi nende poolt kuulmata. Vaatamata tema hoiatustele olid jüngrid täiesti ettevalmistamata...”

Kuid mõne nädala möödudes, vaatamata kõigile varem olnud kahtlustele, tulid jüngrid tagasi Jeruusalemma ning hakkasid ülistama Jeesust kui Päästjat ja Jumalat, kui juutide Messiast. Ainukese veenva tõlgenduse sellele leian ma esimeses kirjas Korintlastele 15:5 – “et ta ilmus... pärast seda neile kaheteistkümnele“. Missugune muu asi oleks võinud anda lootuse kaotanud jüngritele tagasi jõu, et nad läksid kuulutama rahvale Evangeeliumi, kannatasid ning surid ristilöödud Messia eest. Nähtavasti oli ta tõesti “ka pärast oma kannatamist mitme tõestusmärgiga näidanud ennast elavana, ilmudes neile nelikümmend päeva ning rääkides neile Jumala riigist” (Ap 1:3).

Jah, paljud inimesed on surnud tõe eest, kuid apostlite tõde hukkus ristil. Ainult ülestõusmine ning järgnev Kristusega kohtumine suutis veenda tema järgijaid selles, et ta oli tõesti Messias. Ning selle tõestuseks ei ole mitte ainult nende sõnad ja elu, vaid ka nende surm.

7. KAS OLETE KUULNUD, MIS JUHTUS SAULUSEGA?

Minu sõber Jack, nii nagu minagi, esineb sageli ülikoolides. Ühel päeval ootas teda üllatus. Tudengid otsustasid korraldada temale avaliku dispuudi “ülikooli ateisti“ osavõtul. Tema „vastaseks” oli filosoofia professor, väga hea kõnemees, kes eriti vaenulikult suhtus kristlusesse.

Jack kõneles esimesena. Ta jutustas üksikasjalikult tunnistustest Jeesuse ülestõusmise kasuks, apostel Pauluse pöördumisest ning lõpuks tunnistas ka seda, kuidas Kristus oli muutnud tema elu, kui ta õppis ülikoolis. Kui ta lõpetas, tuli ette seesama professor. Ta närvitses väga. Ta ei suutnud ümber lükata ei Kristuse ülestõusmise tunnistusi, ega seda, mis Jack oli rääkinud oma elust. Ning siis hakkas ta erilise innuga arutama apostel Pauluse äkilist pöördumist, tema muutumist kristlaseks. Ta rääkis palju sellest, et „inimesed pööravad vahest niivõrd palju tähelepanu sellele asjale, mille vastu nad võitlevad, et lõpuks saab nendest selle pooldaja.“

Siis ütles minu sõber temale:

– Sel juhul teie peate olema väga ettevaatlik, muidu võib teist samuti kristlane saada!...

Noor juut nimega Saulus Tarsose linnast oli äge kristlaste vaenlane ja tagakiusaja. Tema muutumine apostel Pauluseks on üks eredamaid ja mõjuvamaid tunnistusi kristluse kasuks.

Saulus oli religioosne tegelane, judaismi fanaatiline pooldaja. Elu Tarsoses andis talle võimaluse tutvuda inimteaduse viimaste saavutustega, sest Tarsos oli ülikoolilinn, kuulus oma filosoofide ja kultuuri poolest. Kreeka maateadlane Strabon hindas väga kõrgelt selle linna huvi hariduse ja filosoofia vastu.

Paulus, nii nagu ta isagi, oli Rooma kodanik. See oli haruldane privileeg. Võib arvata, et ta hästi tundis kreeka kultuuri ja teadust. Ta valdas suurepäraselt kreeka keelt ning demonstreeris dialektide kasutamise oskust. Tema tsiteeris vähetuntud poeete ja filosoofe:

Apotlite teod 17:28 – “sest tema sees elame ja liigume ja oleme meie (Epimenidos), nagu ka mõned teie luuletajaist on ütelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.” (Aratos, Kleanfas);

Tiituse 1:12 – “Üks neist, nende oma prohvet, on ütelnud: “Kreetalased on luiskajad, õelad loomad ja laisklejad vatsad!” (Epimenidos).

Paulus sai juudi hariduse variseride rangetes õpetuse traditsioonides. Ta oli neljateistkümneaastane, kui teda saadeti õppima Hamaliiluse juurde, keda peeti selle aja suurimaks preestriks (ta oli Galileose lapselaps). Paulus rääkis ise, et ta ei ole mitte ainult variser, vaid ka variseri poeg (Ap 23:6). Tal oli põhjust kiidelda oma minevikuga: „Ja et ma juudi õpetuses ette jõudsin mitmest samaealisest oma hõimus, olles palju innukam harrastama oma esiisade pärimusi” (Ga 1:14).

Selleks, et mõista Pauluse pöördumist, peab mõistma tema antikristliku positsiooni põhjust. See põhjus seisnes tema ustavuses juudi käsuõpetusele. Just nimelt see ustavus oligi temapoolse Kristuse ja algkoguduse leppimatu eitamise aluseks.

Jagues Dupont ütleb, et „kristluses solvas Paulust mitte Jeesuse messialiku olemuse tunnistamine, vaid see, et Jeesusele omistati Päästja roll, sest see tegi olematuks käsu rolli päästmiseks...” Paulus oli väga vaenulikult meelestatud ristiusu suhtes kõigepealt sellepärast, et ta oli veendunud, et tee päästmiseks seisneb käsus.

„Britannica” entsüklopeedia räägib, et uus juudi sekt, kes nimetas ennast kristlikuks, riivas Pauluse juudikasvatuse olemust väga sügavalt. Tema suurimaks eesmärgiks sai selle sekti hävitamine (Ga 1:13). Ta hakkas tegutsema, et neid kõiki hävitada (Ap 26:9–11). Ta „rüüstas” kogudust (Ap 8:3). Ta läks Damaskusesse kirjadega, mis lubasid tal seal kinni võtta Jeesuse järgijad ja tuua nad kohtusse. Kuid teel temaga juhtus midagi...

„Aga Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jerusalemma. Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast; ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ Tema vastas: „Isand, kes sa oled?“ Ja Issand ütles: “Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad! Aga tõuse ja mine linna, ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!” Aga mehed, kes olid temaga teel, seisid ehmunult; nad kuulsid küll häält, aga ei näinud kedagi. Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid Damaskusesse. Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud!

Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: „Ananias!” Tema vastas: “Issand, vaata, siin ma olen!“ Issand ütles temale: “Tõuse ja mine sinna uulitsasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse–nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!” (Ap 9:1–12).

Järgnevast saab selgeks, miks kristlased kartsid Paulust.

“Ananias vastas: “Issand, ma olen nimelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud sinu pühadele Jeruusalemmas; ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes sinu nime appi hüüavad!” Aga Issand ütles temale: “Mine, sest ta on mulle valitud riist, et ta minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette, sest mina tahan temale näidata, kui palju ta peab minu nime pärast kannatama!” Siis Ananias läks ära ja astus sinna majasse. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: “Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!“ Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsegu soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida. Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks.” (Ap 9:13–19).

Paulus kirjutas: “Eks ma olen näinud Jeesust Kristust, meie Issandat?” (1Ko 9:1). Tema võrdsustas Kristuse ilmumist temale Kristuse ilmumisega jüngritele varsti peale ülestõusmist: “... aga pärast kõike ilmus ka minule...“ (1Ko 15:8).

Sest Paulus mitte ainult ei näinud Jeesust, vaid see nägemine pööras kogu ta elu. Tema kuulutas Evangeeliumi mitte oma enda valiku järgi, vaid et see oli tema kohus: “Sest kui ma armuõpetust kuulutan, ei ole mul sellest kiitlemist, sest mu kohus on seda teha...” (1Ko 9:16).

Seejuures tuleb öelda, et kohtumine Jeesusega ning järgnev Pauluse pöördumine tulid temale täiesti ootamatult:  “...et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast”

(Ap 22:6). Paulusel ei olnud vähimatki ettekujutust, kelle oma on see jumalik hääl, kes kutsub teda taevast. Ja kui hääl ütles, et see on Jeesus Naatsaretist, siis see teade vapustas teda ja ta värises üleni.

Kuigi me ei tea kõiki üksikasju, kronoloogilisi ja psühholoogilisi sellest, mis juhtus Paulusega teel Damaskusesse, kuid me teame kindlalt, et see sündmus muutis täielikult kogu tema elu.

Kõigepealt muutus põhjalikult Pauluse iseloom. „Britannica” entsüklopeedia kirjeldab teda enne pöördumist kui kurja, raevukat, leppimatut religioosset fanaatikut, kõrgi ning halva iseloomuga.

Peale pöördumist muutus ta pikameelseks, heasoovlikuks, ohvrimeelseks, kasupüüdmatuks.

Cennet Scott Lataurette räägib:

“Sügav religioosne elamus, mis pööras ümber kõik vanad tõekspidamised, andis Pauluse elule uue mõtte, ta muutis neurootilise temperamendiga tähtsusetu inimese mõjukaks jutlustajaks.”

Teiseks muutus suhtlemine Sauluse ja Jeesuse jüngrite vahel. Ta veetis mõned päevad jüngritega Damaskuses (Ap 9:19). Ning me teame, et kui Paulus tuli jüngrite juurde, võtsid nad teda sõbralikult vastu ja toetasid teda.

Kolmandaks muutusid Pauluse põhimõtted. Armastades ikka oma juudi rahvast, muutus ta kristluse ägedast vastasest tema tulihingeliseks kuulutajaks. “Ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistsdes, et seesama on Jumala Poeg.” (Ap 9:20).

Muutusid Pauluse intellektuaalsed tõekspidamised. Tema kogemused sundisid teda tunnistama, et Jeesus oli Messias, vastamata sellele, et see oli täielikus vastuolus variseride ideedega messiasest. Tema uus kujutlus Kristusest oli täielik pööre tema tõekspidamistes!

Jagues Dupont märgib, et peale seda, kui Paulus „nii kirglikult eitas seda, et ristilöödud inimene saab olla Messias, sai ta usu, et Jeesus oli tõeliselt Messias ning selle usu tõttu muutusid täielikult kõik tema ideed messiasest.”

Nüüd ta suutis mõista, et Jeesuse ristisurm, mis varem tundus talle Jumala needusena ja inimelu haletsusväärse lõpuna, kujutas tegelikult endast tegu, milles Jumal Kristuse kaudu lepitas ennast maailmaga. Paulus mõistis lõpuks, et ristisurma kaudu Kristus „sai needuseks meie eest” (Ga 3:13) ja “patuks meie eest” (2Ko 5:21).

Jeesuse surm ei olnud mitte kaotus, vaid suur võit, kuna ta oli võidetud ülestõusmise kaudu. Rist lakkas olemast komistuskiviks“, temast sai Jumaliku päästmise tõeline olemus. Pauluse misjonärijutluste sisu oli selline: “seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma ja üteldes: „ See Jeesus, keda mina teile kuulutan, on Kristus!”” (Ap 19:3).

Neljandaks muutus tema tegevuse mõte. Mittejuutide vihkajast muutus ta misjonäriks, kes kuulutas just neile. Juudiusu fanaatikust muutus ta evangelistiks. Olles juut ning variser, suhtus Saul põlastavalt mittejuutidesse, pidades neid, võrreldes valitud rahvaga, madalamaks rassiks. Juhtum Damaskuses muutis teda veendunud apostliks, kes pühendas oma elu sellele, et aidata mittejuute. Temale ilmunud Kristuses nägi Paulus kõikide rahvaste Päästjat.

Vana juudiusku säilitavast variserist muutus ta uue radikaalse sekti, kristluse, propageerijaks, kuigi just selle vastu oli ta varem nii ägedalt võidelnud.

Paulus oli niivõrd muutunud, et “kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: „Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?””

Ajaloolane Philip Schaff väidab, et “Pauluse pöördumine ei ole pöördepunktiks mitte ainult tema isiklikus elus, vaid ta kujutab endast tähtsat ajastut kogu apostlikoguduse ajaloos ning tegelikult ka inimkonna ajaloos. Seda sündmust, arvestades tema tagajärgi, võib võrrelda vaid Nelipühapäeva imega. Ta kindlustas kristluse ülemaailmse võidu.“

Kord juhtusin ma Houstoni ülikoolis einestama ühe tudengi kõrvale. Me hakkasime rääkima kristlusest ning tema ütles mulle, et ei ole olemas mingeid ajaloolisi tõendusi ei kristluse ega ka Kristuse kohta. Ta oli ajaloo teaduskonna üliõpilane, ning tema raamatute hulgas nägin ma Rooma ajaloo õpikut. Ta nõustus küll sellega, et selles raamatus on peatükk apostel Paulusest ja kristlusest. Ta oli lugenud selle läbi ja väga imestunud, et see peatükk algab jutustusega Sauli elust Tarsoses, lõpeb aga apostel Pauluse elu kirjeldamisega. Peatüki viimases lõigus oli öeldud, et jääb täiesti ebaselgeks, mis oli siis vahepeal juhtunud. Siis ma võtsin lahti Apostlite tegude raamatu ja selgitasin talle, et Kristus ilmutas ennast Paulusele peale ülestõusmist. Siis tudeng nõustus sellega, et see on kõige loogilisem seletus, miks Paulus pöördus kristluse poole. Hiljem, aja möödudes, võttis ta Kristuse vastu kui oma Päästja.

Elias Andrens räägib: “Selles „variseride variseri” põhjalikus pöördumises on paljud leidnud selle religiooni – kristluse tõe ja väe, samuti aga ka Kristuse isiku väärtuse ja missiooni kõige veenvama tõenduse.”

Professor Archibald MacBride Aberdeeni ülikoolist kirjutas Pauluse kohta: „Tema tegude kõrval... kahvatuvad Makedoonia Aleksandri ja Napoleoni võidud.”

Klement räägib: „Paulus vaevles seitse korda ahelates, kuulutas Evangeeliumi Idas ja Läänes, läks Läänes kuni ookeani rannikuni ning suri märtrina valitsejate käte läbi.”

Paulus ei väsinud kordamast, et elav, ülestõusnud Jeesus muutis ära tema elu. Ta oli niivõrd veendunud selles, et Kristus tõusis surnuist üles, et ta ka ise suri märtri surma oma usu eest.

Kaks professorit Oxfordist: Gilbert West ja Lord Lyttlton, püstitasid endale eesmärgi – purustada ristiusu põhialused. West tahtis tõestada ülestõusmise põhimõtte valelikkust, Lyttlton aga kavatses tõestada, ot Saul Tarsosest ei pöördunud ristiusku. See aga lõppes sellega, et nad mõlemad tulid täiesti vastupidistele järeldustele ning nendest said Jeesuse veendunud järgijad. Lord Lyttlton kirjutab: „Tähelepaneliku uurija jaoks on ainuüksi Pauluse pöördumine ja apostlik teenimine küllaldaseks tõenduseks sellest, et kristlus oli Jumalik Ilmutus.”

Lõpuks kirjutab ta, et kui Pauluse elus oli tõesti kakskümmend viis aastat kannatusi ja Kristuse teenimist, siis tema pöördumìne ristiusku pööras ootamatult ringi kogu tema elu. Kui ta aga tõesti pöördus ristiusku, siis tähendab, et Jeesus tõeliselt tõusis surnuist üles, sest mida Paulus oma elus ka ei räägiks või ei teeks, seostas ta seda alati selle hetkega, millal ta nägi ülestõusnud Kristust.

8. KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD! TÕESTI, TA ON ÜLES TÕUSNUD!

Kord küsis minult üks tudeng Uruguais.

– Professor McDowell, miks Teie ei või lahti öelda ristiusust?

Ma vastasin talle: “Ühel väga lihtsal põhjusel. Ma ei leia mingit muud seletust ühele inimkonna ajaloo sündmusele: Jeesuse Kristuse ülestõusmisele.

Ma pühendasin üle 700 tunni selle küsimuse uurimisele, väga tähelepanelikult ja üksikasjalikult uurisin tema algeid ning tulin järgmisele järeldusele: Jeesuse Kristuse ülestõusmine – see on üks kõigi aegade kõige kuritahtlikum, julmem ja salakavalam inimkonnale pealesurutud pettus või inimkonna kogu ajaloo tähtsaim fakt.

Vaidlused ülestõusmise ümber viivad küsimuse “Kas kristlusel on reaalne alus?” nähtuse valdkonnast ajaloo valdkonda.

Kas kristlusel on ajalooliselt vastuvõetav vundament? Kas meil on piisavalt tõestusi usuks ülestõusmisse? Toon mõningad faktid selle küsimuse kohta:

Jeesus Naatsaretist, juudi prohvet, kes kinnitas, et ta on Kristus, kellest olid ette kuulutanud prohvetid Vanas Testamendis, oli kinni võetud; tema üle mõisteti kohut kui poliitilise kurjategija üle ning teda löödi risti.

Kolm päeva pärast tema surma ning matmist tulid mõningad naised tema haua juurde ning avastasid, et ihu oli kadunud. Jeesuse jüngrid kinnitasid, et Jumal on teda surnuist üles äratanud ning et enne taevasse minekut ilmus ta neile mitmel korral.

Sel alusel tekkinud ristiusk levis kogu Rooma impeeriumis ning mõjustas ajaloo käiku paljude sajandite jooksul.

Ning nüüd küsimus: kas Jeesuse ülestõusmine leidis aset tõeliselt?

JEESUSE MATMINE

Juutide matmisviisi kohaselt mähiti Jeesuse ihu linastesse riietesse. Jeesuse ihule ja linastele riietele oli määritud ligi 50 kg aromaatseid kleepuvaid segusid (Jh 19:39– 40).

Pärast seda, kui ihu oli pandud kalju sees asuvasse hauda (Mt 27:60), veeretati ta uksele suur kivi (raskusega umbes kaks tonni), mida liigutati hoovade süsteemi abil (Mk 16:4).

Rooma sõdurid, kes olid kuulsad oma distsipliini poolest, olid pandud haua ust valvama. Hirm range karistuse eest “sundis neid laitmatult täitma sõjaväe kohust, eriti öövahetustes.”

Valveülemad pitseerisid haua ukse Rooma pitseriga, Rooma väe ja võimu sümboliga. Igaüks, kes oleks proovinud kivi eest ära lükata, oleks ära rikkunud pitseri ning sellega astunud üle käsust ja langenud range karistuse alla.

Ja siiski oli haud tühi!

TÜHI HAUD

Jeesuse jüngrid rääkisid, et ta tõusis surnuist üles. Nad kinnitasid, et ta ilmus neile neljakümne päeva vältel (Ap 1:3).

Apostel Paulus rääkis, et ükskord ilmus ta ühekorraga rohkem kui viiesajale inimesele, kellest suurem hulk olid siis veel elus ning võisid kinnitada Pauluse sõnu (1Ko 15:3–8).

A. Ramsey kirjutab:

“Ma usun ülestõusmisesse peale kõige muu, ka sellepärast, et ilma temata ei leidu seletust paljudele teistele faktidele.” Tühi haud – “see on liiga skandaalne fakt, et seda eitada.”

Paul Altaus kirjutab, et “keegi ei oleks uskunud ühtki päeva, ühtki tundi jutte ülestõusmisest, kui ihu puudumine hauas ei oleks tõestatud kui kõigile tuntud fakt.”

Paul Maier tuli järgmisele järeldusele: „Kui meie üksikasjalikult ja erapooletult kaalume läbi kõik olemasolevad tunnistused, siis kõigi ajalooliste uuringute alusel me tuleme tõetruule järeldusele: haud, kuhu oli pandud Jeesus, oli sel hommikul tõesti tühi. Seniajani ei ole leidunud ka kõige vähimatki tunnistust – ei kirjanduslikes allikates, ei „epigraafikas, ei arheoloogias, mis oleks ümber lükanud selle järelduse.“

Kuidas siiski seletada seda, et haud oli tühi? Võib-olla oli selleks mingi loomulik põhjus?

Toetudes ümberlükkamatutele ajaloolistele tõestustele usuvad kristlased, et Jumalalt lähtuv üleloomulik vägi äratas Jeesuse üles füüsiliselt, ajaliselt ja ruumiliselt. Muidugi, mõnedel on sellesse raske uskuda. Kuid sellesse mitte uskuda – see tähendab puutuda kokku probleemidega, mida on veelgi raskem lahendada.

Suurt tähtsust omab haua seisukord peale ülestõusmist. Rooma pitser oli ära lõhutud, see tähendas (sellele, kes oli teda ära lõhkunud) viivitamatut pea alaspidi ristilöömist, Tohutu suur kivi oli mitte lihtsalt paigast nihutatud, vaid üldse eemale veeretatud suure haua juurest, nagu ta oleks ära tõstetud. Valve oli minema jooksnud.

Ajalooteadlase Jactini töös on loetletud kaheksateist käsust üleastumist, mille eest valvesõdureid karistati surmanuhtlusega. Nende seas on ka juhus, kui sõdur jääb postil olles magama või lahkub omavoliliselt postilt.

Naised tulid haua juurde ning nägid, et see oli tühi. Nad sattusid segadusse, läksid tagasi ja kutsusid mehi. Peetrus ja Johannes tulid jooksuga haua juurde. Johannes jõudis kohale esimesena, kuid ei julgenud hauda siseneda. Ta vaatas sisse, nägi seal surilina, mis osaliselt oli säilitanud inimese ihu kuju, kuid see oli tühi. Ihu oli lahkunud surilinast, et alustada uut elu. Võib öelda, et säärane vaatepilt võib teha usklikuks igaüht, kas või hetkeks.

Kõik teooriad, mis püüavad seletada ülestõusmist loomulike põhjustega, on väga ebatõenäolised. Tegelikult kinnitavad nad vaid usku ülestõusmisse.

VÕIB-OLLA EI OLE SEE ÕIGE HAUD?

Teooria, mida levitab Kirsopp Laick, eeldab, et naised, kes teatasid ihu kadumisest, lihtsalt eksisid hauaga. Sel juhul jüngrid, kes jooksid nende järel kohale, pidid ka tulema teise haua juurde.

Kuid meie võime olla täiesti kindlad selles, et juudi võimud, kelle korraldusel haua juurde oli pandud valve (just nimelt selleks, et ihu ei saaks ära varastada!), ei eksinud mingil juhul haua asukohaga. Samuti ka valvesõdurid, kes olid seal.

Kui jüngrid oleksid tõesti sattunud vale haua juurde, siis juudi võimuesindajad oleksid kohe võtnud Kristuse ihu välja õigest surnuhauast ning kõik jutud ülestõusmisest oleks igaveseks lõpetatud.

Teine ratsionalistliku seletuse variant väidab, et Kristuse ilmumine pärast ülestõusmist kujutab endast lihtsalt nägemusi, s. o. pettekujutlusi. See hüpotees aga ei ole vastavuses psühholoogia seadustega, mis juhivad nägemuslikke pettekujutusi; ta ei sobi kuidagi ajaloolise situatsiooniga ega ka ka apostlite hingelise seisundiga.

Ning veel, kus oli siis tõeline ihu ja miks keegi ei ole teda näinud?

MINESTUSE TEOORIA

Seda teooriat levitas laialt Venturini mõni sajand tagasi ning ka käesoleval ajal tullakse vahest tagasi selle juurde. Teooria pooldajad väidavad, et Jeesus tegelikult ei surnudki, ta lihtsalt kaotas kurnatusest ja verekaotusest teadvuse. Kõik arvasid, et ta oli surnud, kuid hiljem tuli ta teadvusele, jüngrid aga arvasid, et ta tõusis surnuist üles.

Skeptik Devid Friedrich Straus ise küll ei usu ülestõusmisse, kuid “minestuse teooria“ kohta räägib järgmist:

„Seda ei saa olla, et inimene, keda poolsurnuna rööviti hauast; kes nõrkusest ei suutnud püsti seista, kes vajas arstiabi, sidumisi ja ravi ning kes oli täiesti abitu füüsiliste kannatuste tagajärjel, oleks järsku avaldanud oma jüngritele muljet kui inimene, kes on surma võitnud. Elu Kuninga mõju. Kuid just see mõjujõud saigi jüngrite kõikide edaspidiste tunnistuste aluseks. Niisugune elusse ärkamine oleks võinud ainult vähendada seda muljet, mida ta neile avaldas, nii oma elus kui ka surmas. Parimal juhul oleks ta toonud kogu loosse mingi tundevarjundi, kuid mingil juhul ei oleks suutnud muuta jüngrite kurbust entusiasmiks ning suurendada nende austust Kristuse vastu religioosse kummardamiseni.”

IHU ON ÄRA VARASTATUD?

On olemas veel üks teooria: jüngrid varastasid ihu ära sel ajal, kui valvesõdurid magasid (Mt 28:1–15).

Jüngrite nukrus ja argus on suurteks argumentideks selle teooria vastu. Kuidas nad äkki said muutuda niivõrd julgeteks ja kindlameelseteks, et varastada ihu hauast otse valvesõdurite salga nina alt? Nad ei olnud hoopiski nii reipas meeleolus, et nii julgelt tegutseda.

J. N. Anderson on endine Londoni ÜIikooli õigusteaduse teaduskonna dekaan, Ida ja Aafrika Instituudi idaseaduste osakonna juhataja, Londoni Ülikooli juures asuva Õigusteaduse Instituudi direktor. Ta räägib järgmise hüpoteesi selle kohta, et jüngrid olevat Kristuse ihu ära varastanud:

“See oleks vastuolus kõigega, mida meie nendest teame; nende eetiliste põhimõtetega, kogu nende elulaadiga. Peale selle, see hüpotees ei seleta ka kõige vähemal määral jüngrite imelist muutust, sest õnnetutest, ahastavatest põgenejatest muutusid nad tunnistajateks, kelle mehisust ei suutnud murda mingid piinad.”

On veel üks teooria: juudi ja rooma valitsejad võtsid ise ihu hauast ära. Kuid see teooria ei ole sugugi veenvam kui ihu varastamine hauast jüngrite poolt. Kui valitsejad ise oleksid võtnud ihu hauast ära või kasvõi oleksid teadnud, kus ta asub, miks nad siis ei astunud välja omapoolsete selgitustega, kui jüngrid hakkasid kuulutama Jeesuse ülestõusmist? Miks nad ei öelnud, kus ta nimelt asub?

Miks nad ei võtnud surnukeha, pannud ta vankrile ega viinud teda läbi Jeruusalemma? Niisugune tegu oleks kohe kristlusele lõpu teinud.

Dr. John Warwick Montgomery ütleb selle kohta järgmist:

“Lõpuks on täiesti võimatu uskuda seda, et algkristlased võisid fabritseerida säärast valet ning kuulutada seda inimestele, kes oleksid saanud selle ümber lükata lihtsalt sel teel, et näitaksid Jeesuse surnukeha.”

TUNNISTUSED ÜLESTÕUSMISE KASUKS

Professor Thomas Arnold, kuulsa kolmeköitelise Rooma ajaloo autor, uue ajaloo kateedri kaastööline Oxfordis, mõistis väga hästi tunnistuste tähtsust ajalooliste faktide kindlakstegemiseks. Tema kirjutas:

„Palju aastaid olen ma uurinud teiste epohhide ajalugu, uurisin ning kaalusin igati nende autorite tunnistusi, kes kirjutasid nendest ajastutest. Ma ei tea ühtki muud fakti inimkonna ajaloos, mis eelarvamusteta uurija silmis oleks kinnitatud veenvamate või ammendavamate tõestustega kui see suur Jumala imetegu, mida Jumal andis meile, näitamaks, et Kristus suri ning tõusis surnuist üles.“

Inglise teadlane Brooke Foss Westcott kirjutas:

“Kõigi tunnistuste summa alusel võib julgelt öelda, et ükski sündmus ajaloos ei ole nii täiuslikult ja igakülgselt dokumenteeritud kui Kristuse ülestõusmine. Vaid eelarvamuslik ürgne veendumus selle sündmuse ebatõelisuses võib sundida uurijat olemasolevaid tõendusi puudulikeks pidama.“

Dr. Saimon Grinlif oli üks suurimaid Ameerika juriste. Ta oli kuulus õigusteaduse professor Harwardi ülikoolis; ta oli ka sama ülikooli skandinaavia õiguse professor; enne teda töötas sellel kohal kohtunik Josef Story. Kuulsas “Ameerika elulugude” sõnaraamatus kirjutab temast G. Notts:

„Harwardi ülikool saavutas sellise väljapaistva koha Ameerika Ühendriikide omataoliste ülikoolide seas tänu Story ja Grinlifi pingsale tööle.”

Töötades Harwardis õigusteaduse professorina kirjutas Grinlif raamatu juriidilistest väärtustest, mida omavad apostlite tunnistused Jeesuse ülestõusmise kohta. Ta välistab kui võimatu selle oletuse, et jüngrid “oleksid suutnud nii tungivalt kaitsta tõdesid, mida nad kuulutasid; kui Jeesus tegelikult ei oleks olnud surnuist üles tõusnud ning kui see fakt ei oleks neile sama hästi teada kui iga teine fakt.”

Grinlif tuli järeldusele, et Kristuse ülestõusmine on üks kõige tõesemaid ajaloo sündmusi, kui lähtuda juriidiliste tõenduste hindamise reeglitest, mis kehtivad tavalistes kohtutes.

Teine jurist, Frank Morisson, otsustas tunnistused ülestõusmisest ümber lükata. Ta ei eitanud, et Jeesus võib-olla oli elanud kõige kaunima elu, mida inimene on kunagi elanud. Kuid kui jutt puudutas ülestõusmist, siis väitis ta, et see on müüt, millega keegi hiljem “ilustas” Jeesuse tegelikku lugu.

Ta otsustas kirjutada Jeesuse elu viimastest päevadest. Ülestõusmist ta loomulikult ei kavatsenud üldse mainida. Ta oli veendunud, et ratsionalistlik ning arukas lähenemine Jeesuse eluloole võtab lihtsalt päevakorrast ära küsimuse Jeesuse ülestõusmisest.

Kuid peale seda, kui ta tutvus kõigi faktidega professionaalse juristi seisukohalt, muutis ta oma arvamust. Lugu lõppes sellega, et ta kirjutas suurt huvi tekitanud raamatu nimega: “Kes siiski  veeretas kivi ära?” Esimene peatükk kandis nimetust “Raamat, mis ei tahtnud saada kirjutatud”, ülejäänud peatükkides aga kaitses ta kindlalt tunnistusi Kristuse ülestõusmise kasuks.

Meie päevil inimene, kes usub Jeesusesse Kristusesse, võib olla 100 protsenti kindel, nagu olid veendunud algkristlasedki – et tema usk ei ole rajatud müütidele ja legendidele, vaid kindlalt tõestatud juriidilisele faktile: Kristus on surnuist üles tõusnud, haud oli tühi.

Ning mis on kõige tähtsam, – iga usuletulnu saab meie päevil ise tunnetada ülestõusnud Kristuse väge oma elus. Kõigepealt – ta teab, et talle on andeks antud tema patud (1Ko 15:3). Teiseks, talle on tõotatud igavene elu ja ülestõusmine (1 Kor. 15:19–26). Kolmandaks, ta pääseb mõttetu ja tühise elu kammitsatest ning võib saada uuslooduks Jeesuses Kristuses (Jh 10:10; 2Ko 5:17).

Mida mõtlete teie sellest?

Millise otsuse teete teie?

Mida mõtlete teie tühjast hauast? Endine Inglismaa peakohtunik lord Darling, uurides juristi seisukohalt kõiki olemasolevaid andmeid, tuli järeldusele:

„Meil on niivõrd palju ümberlükkamatuid tunnistusi, positiivseid ja negatiivseid, otseseid ja kaudseid, et iga mõistliku kohtu otsus saab olla vaid üks: jutustus ülestõusmisest – on tõde.”

Kristus on üles tõusnud!

Tõesti, ta on üles tõusnud!

9. KES ON SIIN TÕELINE MESSIAS? TÕUSKE PALUN PÜSTI!

Jeesusel oli suur hulk tõestusi selle kohta, et Ta on Messias, Jumala Poeg. Selles peatükis vaatleme meie vaid üht nendest tõestustest, nimelt – prohveteeringute täitumist tema elus.

Et näidata kaasinimestele, et ta on Messias, tuletas Jeesus ise pidevalt neile meelde Vana Testamendi prohveteeringuid.

Galaatia kirjas 4:4: “Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla.“ See näitab seda, et Jeesuses Kristuses said teoks prohveteeringud.

„Ja ta hakkas peale“ Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli üteldud.” (Lk 24:27).

„Siis ta ütles neile: “Need on kõned, mis ma teile rääkisin veel teie juures olles; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!“ (Lk 24:44).

Ta rääkis: “Sest kui te usuksite Moosest, usuksite te ka mind, sest tema on minust kirjutanud.“ (Jh 5:46). Ja veel: “Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha minu päeva. Ja ta nägi seda ja oli „rõõmus!“ (Jh 8:56).

Apostlid, nende hulgas ka need, kes kirjutasid Uut Testamenti, nimetasid pidevalt täideläinud prohveteeringuid, kui neil oli vaja tõestada, et Jeesus on tõeliselt Jumala poeg, Messias, Päästja. “Aga Jumal on nõnda lasknud täide minna, mis tema kõigi oma prohvetite suu kaudu on ette kuulutanud, et tema Võitu peab kannatama.“ (Ap 3:18).

„Ja Paulus läks oma kombe järgi sisse „nende juurde ja kõneles neile kolmel hingamispäeval Kirjast, seletades ja tõestades, et „Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma, üteldes: „See Jeesus, keda mina „teile kuulutan, on Kristus!“ (Ap 12:2–3).

“Sest ma olen teile kõigepealt teada annud, mida „ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude“ eest kirjade järgi ja et ta „maeti ja et ta äratati üles kolmandal päeval kirjade järgi.“ (1Ko 15:3–4). Teiste sõnadega, Kristuse surm oli ette kuulutatud Vanas Testamendis, mis oli kirjutatud palju aega enne tema maailma tulekut.

Vanas Testamendis on ligi kuuskümmend põhiprohveteeringut ning ligi 290 täpsustust, mis olid täide läinud ühes inimeses – Jeesuses Kristuses.

Neid ettekuulutusi, mis on täide läinud Kristuses, on kasulik vaadelda kui tema “passi”. Teie ei ole arvatavasti kunagi endale aru andnud, mis tähtsus on teie passi täpsetel andmetel, kuid just need pisiasjad eristavad teid viiest miljardist kaasinimesest, kes elavad meie planeedil.

AJALOOLINE “PASS“

Jumal kirjutas ajalukku veel suurema täpsusega need tundemärgid, mis eristavad tema Poega, Messiat, inimkonna Päästjat kõigist inimestest, kes on kunagi elanud maa peal – minevikus, olevikus ja tulevikus. Nende tundemärkide üksikasjad on kirjutatud Vanas Testamendis. See dokument oli koostatud 1000 aasta jooksul, ning ta sisaldab üle 300 märgi Jumala Poja tuleku kohta. Tõenäosuse teooria järgi on olemas vaid üks „šanss kümnest, et isegi nelikümmend niisugust ettekuulutust võivad täide minna ühes inimeses.

Inimese kindlakstegemise ülesanne Jumala poolt antud juhiste järgi oli keeruline veel selle fakti tõttu, et kõik prohveteeringud Messia kohta olid lausutud vähemalt 400 aastat enne seda, kui ta pidi tulema inimeste juurde.

Siin võivad mõned muidugi vastu vaielda, et need prohveteeringud võisid olla kirjutatud juba peale Kristust ning lihtsalt kokku sobitatud tema eluga. See väide võib esimesel pilgul näida põhjendatuna, kuid ainult sel juhul, kui mitte teada, et juba umbes 150–200 a. e. m. a. Vana Testamendi vana-heebreakeelne tekst oli tõlgitud kreeka keelde. Seda kreekakeelset tõlget lahutab nende ettekuulutuste täitumisest Kristuses vähemalt kaks aastasada.

Loomulikult, vaid tõeline Messias võis sobida tundemärkidega, mida andis Jumal. „On teada umbes nelikümmend juhust, kus inimesed väitsid, et nad on juutide Messiad. Kuid ainult üks nendest – Jeesus Kristus – toetus seejuures täideläinud prohveteeringutele ning ainult tema puhul olid need tõestused veenvad.”

Vaatleme nüüd, mis üksikasjad need siis on? Millised sündmused pidid eelnema või kokku langema Jumala Poja tulekuga?

Kõigepealt tuleme tagasi Moosese raamatu juurde (1Mo 3:15). See on esimene ettekuulutus messiasest. Kogu Pühakirjas sünnib vaid üks inimene “naise seemnest“, kõik teised sünnivad mehe seemnest. Siin räägitakse inimesest, kes tuleb maailma ja purustab saatana töö („kes purustab su pea”).

Moosese raamatus (p. 9 ja 10) täpsustab tundemärke Jumal järgnevalt. Noal oli kolm poega: Seem, Haam ja Jaafet. Kõik tänapäeval elavad rahvad pärinevad ühest nendest kolmest vennast. Kuid selle ütlusega võtab Jumal tegelikult ära võimaluse Messia sünniks kahelt  kolmandikult rahvalt. Messias tuleb ainult Seemi järeltulijatest.

Edasi, kui me läheneme 200. aastale e. m. a., näeme, et Jumal kutsus inimese nimega Aabram Kaldea Uurist. Kõneluses Aabramiga väljendub Jumal veel konkreetsemalt, öeldes, et Messiaks saab üks tema järeltulijatest (1Mo 12; 17; 22). Kõik perekonnad maa peal saavad õnnistatud Aabrahami kaudu. Kui Aabrahamile olid sündinud kaks poega, Iisak ja Ismael, valis Jumal teise poja, Iisaki, ning tõmbas sellega ringi veelgi koomale (1Mo17; 21).

Iisakil oli kaks poega: Jaakob ja Eesav. Ning Jumal valis Jaakobi järelsoo (1Mo 28; 35:10–12; 4Mo 24:17).

Jaakobil oli kaksteist poega, kellest põlvnevad kaksteist Iisraeli suguharu. Jumal heitis kõrvale üksteist Iisraeli kaheteistkümnest suguharust ning eraldas Juuda suguharu. Kõigist Juuda järeltulijatest langes Jumala valik ainult harule, mis tuleb Iisaist (Js 11:1–5). Ring tõmbub järjest koomale...

Iisail oli kaheksa last. Kuid 2. Saamueli raamatus (7:12–16) ja prohvet Jeremija raamatus (23:5) Jumal heidab kõrvale seitse kaheksandikku Iisai järeltulijatest: meie saame teada, et Jumala Saadik tuleb mitte ainult naise seemnest, mitte ainult Seemi järeltulija, mitte ainult juutide seast, mitte ainult Iisaki, Jaakobi ja Juuda võsu, vaid ka seda, et ta tuleb Taaveti soost.

Prohveteering, mis on dateeritud l012. aastaga e. m. a. (Ps 22:7–19; Sk 12:10; võrdle ka 3:15), kuulutab ette, et selle Saadiku käed ja jalad saavad olema läbi pistetud (s. t. nagu tehakse ristilöömisel). See kirjeldus on tehtud 800 aastat enne seda, kui säärasel viisil hukkamine (roomlaste poolt) kasutusele võetud.

Jesaja (7:14). lisab juurde, et ta sünnib neitsist: loomulik sünnitus ebaloomuliku eostuse puhul – see on juba element, mis ei mahu inimlike võimaluste ja kontrolli raamidesse.

Mitmed ettekuulutused Jesaja poolt (8:14; 28:16; 49: 6; 50:8; 52:53; 60:3) ja Lauludes (22:8,9; 118:22) kirjeldavad seda ühiskondlikku õhkkonda ja reaktsiooni, mis võtab vastu Jumala Saadiku: tema oma rahvas, juudid, ei võta teda vastu, aga mittejuudid usuvad temasse.

Enne teda tuleb tema ettekuulutaja (Js 40:3; Ml 3:1), – „hüüdja hääl kõrves“, kes valmistab teed Issandale, – Ristija Johannes.

KOLMKÜMMEND HÕBETÜKKI

On vaja samuti tähele panna seitset täpsustust, mis üha enam konkretiseerivad tulevat draamat (Sk 11; 11–13; Ps 41; võrdle Jr 32:6–15 ja Mt 29:3–10).

Jumal pöörab tähelepanu sellele, et Messias

I) reedetakse,

2) et teda reedab tema sõber,

3) kolmekümne rahatüki eest,

4) et rahatükid on hõbedast,

5) et nad visatakse maha,

6) templi põrandale

7) et nende eest ostetakse potissepa põld.

Miika raamatust (5:1) loeme, et kõigist maailma linnadest valis Jumal Petlemma, elanike arvuga alla 1000 inimese, Messia sündimispaigaks.       

Reas prohveteeringutes näitas Jumal ära isegi ajaperioodi, mil tuleb tema Saadik. Näiteks Malakia 3:1 ning neljas teises Vana Testamendi kirjakohas on öeldud, et Messias peab tulema siis, kui on veel alles püsti Jeruusalemma tempel. See ettekuulutus on tohutu tähtsusega, kuna see tempel purustati m. a. j. 70. aastal ning ta ei ole seniajani taastatud.

Täpne genealoogia, sündimise koht, aeg ja viis, rahva reaktsioon, reetmine, hukkamise viis... See on ainult väike osa nendest sadadest üksikasjadest, milledest koosneb „pass“, mille järgi võib ära tunda Jumala Poega, Messiat, inimkonna Päästjat.

VÕIB-OLLA OLI SEE LIHTSALT KOKKUSATTUMINE?

Kriitik võib öelda: „Need ettekuulutused on ju osaliselt täide läinud J. Kennedis, M. L. Kingis. G. A. Nasseris jne.”

Jah, võib-olla tõesti võib leida kaks või kolm inimest, kelle elus on täitunud mõningad ettekuulutused, – kuid mitte kõik kuuskümmend peamist prohveteeringut ja 270 täpsustust. Muide, kui te oskate leida kedagi, välja arvatud Jeesus, kas praegu elavatest või surnutest, kelle elus on täitunud vaid pooled ettekuulutused Messiast, mis on loetletud Fred John Meldau raamatus „Messias mõlemas Testamendis“, siis ameerika kirjastus „Christian Victory Publishing Company“ Denveris on valmis maksma teile autasu 1000 dollarit.

Peter Stoneri raamatu „Teadus kõneleb“ eessõnas kirjutab Ameerika Teadusühingu sekretär Harold Hartsler:

Raamatu „Teadus kõneleb” käsikiri oli hoolikalt läbi uuritud komitee poolt, kelle koosseisu kuulusid Ameerika Teadusühingu liikmed, samuti ka selle ühingu Täidesaatva komitee poolt, Mõlema komitee liikmed tulid järeldusele, et tervikuna on see raamat usaldusväärne ja täpne selles osas, mis puudutab temas sisalduvat teaduslikku materjali. Temas leiduv materiaalne analüüs põhineb tõenäosusteooria põhimõtetel, mis ei kutsu esile mingeid vastuväiteid; professor Stoner on kasutanud neid põhimõtteid asjakohaselt ja veenvalt.”

Järgnevalt toodud tõenäosuse näited on võetud sellest raamatust eesmärgil demonstreerida, et tõenäosusteooria välistab kokkusattumise võimaluse antud juhul.

Stoner räägib, et kasutades tõenäosusteooria tänapäeva meetodeid kaheksa prohveteeringu juures, „meie saame kokkuvõttes järgmise tulemuse: võimalus, et mingi inimene oleks võinud elada tänapäevani ning temas oleks täitunud kõik need kaheksa ettekuulutust, võrdub 1/1017.“ See tähendab – üks šanss 100 000 000 000 000 000-st. Et aidata meid ette kujutada sellist summat, toob Stoner järgmise näite: „Kujutage ette, et me võtame 1017 hõbedollareid ning laotame nad Texase territooriumile. Nad katavad kogu osariigi territooriumi 60 cm paksuse kihina. Peale seda me märgistame üheainsa nendest dollaritest ning seejärel segame korralikult ära kõik mündid kogu territooriumil. Siis me seome ühel inimesel silmad kinni ning ütleme talle, et ta võib liikuda ükskõik mis suunas, kuid ta peab leidma selle hõbedollari ning ütlema, et see on just nimelt see. Kui suur on tõenäosus, et ta leiab märgistatud dollari? Kui palju on tal selleks šansse? Niisiis kui autor kirjutaks need kaheksa ettekuulutust, lähtudes vaid oma isiklikest motiividest, oleks nendel ettekuulutustel täpselt samapalju šansse täituda ühes ja samas isikus nende kirjutamise momendist kuni tänapäevani.

Järelikult: need ettekuulutused olid kas Jumala ilmutused või prohvetid kirjutasid „need, lähtudes isiklikest ettekujutustest ajaloo käigust. Sel juhul tõenäosus, et nad täituvad, oli 1/l017-le, kuid siiski  täitusid nad kõik Kristuses.

Seega, lihtne fakt, et kõik need kaheksa ettekuulutust täitusid, on tõestuseks sellest, et nad olid kirjutatud Jumala Vaimu juhtimisel täpsusega, millel jääb puudu vaid 1/l017, et olla absoluutne.”

VEEL ÜKS VASTUVÄIDE

See vastuväide seisneb selles, et Jeesus püüdis tahtlikult täita Vana Testamendi ettekuulutust. See vastuväide võib tunduda veenvana, kuid vaid esmapilgul. Asi on selles, et väga paljud Messia tuleku üksikasjad, nagu nad kirja on pandud prohvetites, ei allu absoluutselt inimese kontrollile.

Näiteks sündimise paik. Kas tõesti on võimalik ette kujutada seda, et Jeesus räägib eesli seljas istuva Maria ihus: „Ema, me ei jõua...”? Kui Heroodes küsis ülempreestritelt ja kirjatundjatelt: „Kus peab sündima Kristus?” vastasid nad temale: “Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti kaudu.” (Mt 2:5).

Tema tulemise aeg. Sündimise viis. Juudase reetmine ja selle reetmise hind. Hukkamise viis. Inimeste reageering: mõnitamised, sülitamine, imestus. Liisu heitmine tema riiete saamise pärast; see, et ei kistud puruks tema riideid ja palju muud.

Pooled ettekuulutused olid niisugused, millede täitumist ei võinud ta kuidagi mõjustada. Ta ei saanud omal tahtel sündida “naise seemnest“, Seemi ja Aabrahami järeltulijatest jne. Seetõttu ei tule sugugi imestada, et Jeesus ja jüngrid kasutasid täitunud ettekuulutusi tõestustena, et ta on Messias.

Milleks Jumalal oli vaja sääraseid keerulisi asju?

Ma arvan, et Ta tahtis, et Jeesusel oleksid kõik tõestused, kui ta tuli inimeste juurde.

Kuid peamine – Jeesus tuli selleks, muuta inimeste elu. Vaid temas täitusid sajad Vana Testamendi ettekuulutused, mis rääkisid tema tulekust. Ning vaid tema saab täide viia suurima ettekuulutuse neile, kes teda vastu võtavad, – uue elu tõotuse.

“Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu!...

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!” (Hs 36:26–27; 2Ko 5:17).

10. KAS TÕESTI EI OLE TEISI TEID?

Hiljuti esitas minule üks tudeng Texase ülikoolis küsimuse:

“Miks siis Jeesus on ainus tee Jumala juurde?”

Enne seda ma jutustasin, kuidas Jeesus rääkis, et tema on ainus tee Jumala juurde, et Kirjade ja apostlite tunnistused on tõetruud ning et meil on olemas küllaldaselt tõestusi, et rajada usku Jeesusele kui Päästjale ja Jumalale.

Ning selle kõige peale küsimus: “Miks Jeesus? Kas tõesti ei ole teisi teid Jumala juurde? Kuidas on lood Buddhaga? Aga Muhamed? Kas tõesti ei aita sellest, et inimene lihtsalt elaks õiget elu? Kui Jumal on täis armastust, kas ta siis ei taha inimesi vastu võtta niisugustena, nagu nad on?” Olen kuulnud inimeste käest ka järgmist:

„Hea küll, teie tõestasite, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Kuid kas tõesti ei ole Jumala juurde muid teid, kui ainult Jeesuse kaudu?”

Mõlemad reageeringud on kaunis iseloomulikud tänapäeva inimestele. Minult küsitakse tïhtipeale, miks inimene peab uskuma Jeesusesse kui Kristusesse ja Issandasse selleks, et läheneda Jumalale ja saada patud andeks. Ma vastasin sellele tudengile, et paljud ei mõista Jumala olemust.

Tavaliselt inimesed esitavad oma küsimuse nõnda: „Kuidas võib armastav Jumal lubada, et inimene sattuks põrgusse? Mina küsiksin hoopis nii: “Kuidas võib püha, õiglane ja õige Jumal lubada enda lähedusse patuse inimese?”

Jumala olemuse ja iseloomu mõistmine on arvatavasti tihti olnud lõpmatute teoloogiliste ja eetiliste probleemide aluseks. Paljud mõistavad, et Jumal armastab inimesi. Kuid sellega piirdutaksegi.

Asi on selles, et Jumal ei ole ainult armastuse Jumal. Ta on seejuures veel ka õige, õiglane ja püha Jumal.

Tegelikult me tunneme Jumalat tema omaduste kaudu. Kuid omadus ei ole ju osa Jumalast. Kunagi ma mõtlesin, et kui võtta kõik Jumala omadused: pühadus, armastus, õiglus, õigus ning liita nad kokku, siis saadud summa ongi Jumal. See ei ole õige. Omadus ei ole osa Jumalast, see on midagi, mis on Jumalale omane.

Kui me näiteks ütleme: “Jumal on armastus,” me ei pea silmas, et armastus – see on osa Jumalast. Meie mõtleme, et armastus – see on Jumala omadus. Kui Jumal armastab, siis see on lihtsalt Jumala loomulik ilming.

On olemas probleem, mis tekkis selle tõttu, et inimkond langes pattu. Möödunud igavikus Jumal otsustas luua mehe ja naise. Piiblist ma loen, et Jumal lõi mehe ja naise selleks, et jagada nendega oma armastust ja au.

Kuid kui Aadam ja Eeva tõstsid mässu ja läksid oma teed, langes inimkond pattu. Sellest hetkest inimesed said patuseks, see tähendab – nad said lahutatud Jumalast. Jumal sattus kaunis raskesse olukorda. Tema lõi mehe ja naise selleks, et nad jagaksid temaga tema au, kuid nemad ei kuulanud tema soovitust ja käsku ning valisid patu tee. Ta pöördus nende poole armastusega, et neid päästa.

Kuna aga Jumal on mitte ainult armastav, vaid ka püha, õiglane ja õige Jumal, siis tegelikult nõuab tema olemus iga patuse hävitamist. Piiblis on öeldud: „Sest patu palk on surm.” Sellega, kui nii võib öelda, tekkis Jumalal probleem.

Ning siis Püha Kolmainsus: Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal-Püha Vaim – võttis vastu otsuse: Jeesus, s. o. Jumal-Poeg, saab inimeseks. Ta saab Jumal-inimeseks. See on kirjeldatud Johannese Evangeeliumis (1:14) „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.” Kirjas Filiplastele (2:7) aga on öeldud, et Kristus Jeesus „...loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.”

Jeesus oli Jumal-inimene. Ta oli inimene, nagu ta poleks iialgi olnud Jumal, ning samal ajal ta oli Jumal, nagu ta poleks iialgi olnud inimene. Omaenda valikul elas ta patuta elu, alistudes täielikult Isale. Piibli ütlus: „Patu palk on surm” – ei puutu temasse. Kuna ta oli mitte ainult surelik inimene, vaid ka surematu Jumal, omas ta piiramatut võimalust võtta enda peale maailma patud.

Kui Ta peaaegu 2000 aastat tagasi läks ristile, siis Jumala püha, õiglane ja õige viha sai välja valatud tema Poja peale. Ning kui Jeesus ütles: „See on lõpetatud!“ olid Jumala õiglus ja õigus täielikult rahuldatud. Jeesuse surm andis teatud mõttes Jumalale tagasi vabaduse suhtuda inimkonda armastusega, tal kadus vajadus hävitada patune inimene, kuna Jeesuse ristisurma kaudu sai rahuldatud Jumala õiglus.

Ma esitan tihti inimestele küsimuse: “Kelle pärast suri Jeesus?” Tavaliselt vastatakse mulle: „Minu pärast,” või inimkonna pärast. Mina ütlen: „Jah, see kõik on õige, kuid kelle pärast veel?” Vastuseks kuulen: „Ei tea.” siis vastan mina: „Jumal-Isa pärast.”

Saate aru, Jeesus Kristus suri mitte ainult meie pärast, vaid ka Isa pärast. Sellest on kirjutatud Rooma kirjas (3:25): „lepitusvahend”, s. o. nõudmise rahuldamine. Kui Jeesus suri ristil, siis ta suri mitte ainult meie pärast; ta suri selleks, et rahuldada Jumala olemuse pühad ja õiglased nõudmised.

Mõni aasta tagasi toimus Kalifornias üks juhtum, mis aitab mõista, kuidas Jeesuse surm lahendas Jumala ees seisva probleemi: kuidas reageerida inimkonna patule? Politsei pidas kinni noore naise, kes ületas autosõidul kiirust. Tema vastu oli algatatud kohtuasi. Kohtuistungil küsis kohtunik temalt, kas ta tunnistab ennast süüdi? Ta võttis süü omaks. Kohtunik mõistis talle karistuseks trahvi 100 dollarit või 10 päeva vanglakaristust. Ning seejärel sündis midagi ootamatut. Kohtunik tõusis laua tagant, võttis maha kohtuniku mantli, läks barjääri taha, kus asus kohtualune, ning maksis ise trahvi ära. Mis oli juhtunud?

See kohtunik oli lihtsalt selle naise isa. Ta armastas oma tütart, kuid ta oli õiglane kohtunik. Tema tütar rikkus seadust ning ta ei saanud talle öelda: “Ma armastan sind niivõrd, et ma annan sulle andeks, sa oled vaba.” Kui ta oleks nõnda teinud, oleks ta olnud halb kohtunik. Ta oleks kaasa aidanud seaduse rikkumisele. Kuid ta armastas niivõrd oma tütart, et ta võttis maha kohtuniku mantli, tuli oma kohalt ära ning isana maksis tema eest trahvi ära.

See juhtum aitab meil mingil määral mõista, mida tegi meile Jumal Jeesuse Kristuse kaudu. Meie tegime pattu. Piibel ütleb: “Patu palk on surm.” Ja kuidas Juma1 ei oleks meid ka armastanud, oleks ta pidanud langetama oma kohtunikuhaamri ning ütlema: „Surm!” Sest ta on õige ja õiglane Jumai. Kuid olles armastav Jumal, on ta meid nõnda armastanud, et tuli maha oma troonilt inimese – Jeesuse Kristuse – kujul, ning maksis meie eest Jeesuse ristisurmaga.

Siinkohal küsivad paljud: “Aga miks Jumal ei saanud lihtsalt andeks anda?”

Üks suure korporatsiooni direktor ütles: “Minu alluvad teevad tihtipeale midagi valesti, näiteks lõhuvad midagi ära ning ma annan neile alati andeks. Mis siis välja tuleb? Mina saan andestada, aga teie Jumal ei saa?”

Inimesed ei suuda mõista, et igasugune andeksandmine on seotud tasuga. Näiteks minu tütar lõhkus ära lambi. Kui armastav ja andestav isa võtan ma ta sülle, rahustan ja ütlen: “Ära nuta, tütrekene. Isa armastab sind ja annab sulle andeks.” Selle koha peal ütleb minu kaasvestleja tavaliselt: “Noh, vaadake, Jumal peab samamoodi toimima!” Kuid siis ma küsin: “Aga kes maksab lambi eest?...”

Mina ju maksan! Andeksandmine tähendah alati üht hinda. Näiteks, keegi solvab teid teiste inimeste juuresolekul ning seejärel ütlete teie sõbralïkult: „Ma annan teile andeks.” Kes maksis solvamise eest? – Teie!

Just nõnda tegigi Jumal. Ta ütles: „Ma annan teile andeks.” Kuid ta ise maksis selle andeksandmise eest ristilöömisega!

11. TEMA MUUTIS MINU ELU

Jeesus Kristus elab. Juba see fakt, et ma elan ning teen seda, mida ma teen, on tõestuseks, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud.

Foma Akvinski kirjutas: “Igas hinges elab igatsus õnne ja elumõtte järele.” Kui ma olin nooruki eas, tahtsin ma önnelik olla. Ma soovisin, et ma oleksin üks kõige õnnelikumaid inimesi maailmas. Ja ma soovisin veel, et minu elul oleks mõte. Ma otsisin vastuseid küsimustele: „Kes ma olen? Milleks ma sündisin siia maailma? Kuhu viib mind minu elutee?”

Peale selle tahtsin ma vaba olla. Ma tahtsin olla üks kõige vabamaid inimesi maailmas. Vabadus ei tähenda minu jaoks võimalust minna kuhu tahad (paljud nii teevadki)! Vabadus, see on võime teha seda, mida sa pead oma kohuseks. Paljud inimesed teavad, mida nad peavad tegema, kuid neil puudub meelevald seda teha. Nad elavad ahelates.

Nõnda hakkasin ma otsima vastuseid nendele küsimustele. Mulle näis, et kõigil või peaaegu kõigil on mingi oma religioon. Ning siis ma astusin kõige lihtsama sammu: ma läksin kirikusse. Kuid arvatavasti sattusin ma valesse kirikusse. Seal tundsin ma ennast veel halvemini kui tänaval.

Üldiselt olen ma väga praktiline inimene, ning kui mul mingi asi ei õnnestu, panen ma sellele punkti. Nii ma tõmbasingi religioonile risti peale.

Siis ma hakkasin mõtlema, äkki on kõige tähtsam positsiooni saavutamine ühiskonnas. Saada liidriks, võidelda mingi asja eest, pühenduda sellele võitlusele, „saada kuulsaks“ – võib-olla selles on elu mõte?

Esimeses ülikoolis, kus ma õppisin, üliõpilasorganisatsioonide juhid käsutasid rahalisi fonde ning mängisid ülikooli elus väga suurt rolli. Ma esitasin oma kandidatuuri esimese kursuse vanema valimistel ning mind valitigi vanemaks. Kõik see meeldis mulle väga: kõik tundsid mind ülikoolis, kõik teretasid mind, ma võtsin vastu otsuseid, käsutasin ülikooli raha, üliõpilaste raha ning kutsusin oma äranägemise järgi kohale igasuguseid lektoreid. Jah, kõik see oli väga põnev, kuid nagu ka endistest tegevustest, hakkasin ma sellest pikkamööda tüdinema.

Esmaspäeva hommikul ärkasin ma peavaluga, sest eelmisel õhtul heitsin hilja magama ning mõtlesin: – nüüd tuleb jälle oodata viis päeva. Hambad ristis suutsin ma vaevalt ära oodata, millal ükskord jälle saabub reede. Kogu minu õnn koosnes kolmest õhtust: reede, laupäev ja pühapäev. Ning siis algas jälle see kohutav ring.

Ülikoolis oskasin ma muidugi kõiki petta: nad mõtlesid, et ma olen õnneseen. Poliitiliste kampaaniate ajal oli meil isegi hüüdlause: “Õnn – see on Josh!” Üliõpilaste rahaga korraldasin ma pidevalt peoõhtuid ning keegi ei saanudki aru, et minu “õnn” ei erinenud millegi poolest iga teise inimese “õnnest”. Ta sõltus täielikult olukordadest. Kui kõik läks libedasti, olin ma õnnelik; kui asjad läksid kehvasti, oli mul hinges väga vilets tunne.

Ma olin nii kui paat ookeanis, mida loobivad sinna ja tänna lained – olukorrad. Piiblis on sõna, mis sobib väga hästi sellise elu kirjelduseks – põrgu. Kuid ma ei tundnud kedagi, kes oleks saanud õpetada mind teisiti elama ning anda mulle jõudu oma elu muuta. Kõik ümberringi ainult rääkisid mulle, mida ma pean tegema, kuid keegi ei saanud mulle jõudu anda, et seda teha. Ma hakkasin kannatama pideva rahuldamatuse all.

Arvan, et Ameerika ülikoolides leidub vähe inimesi, kes nii siiralt püüaksid otsida elu tähendust, tõde ja motet, kui tegin seda mina. Ma ei leidnud elu mõtet, kuid alguses lihtsalt ei andnud endale sellest aru.

Kord märkasin ma, et ülikoolis on väike grupp inimesi, kelle elu ei sarnane meie omaga. Selles grupis oli kaheksa tudengit ja kaks professorit. Tundus, et nad teavad, miks nad usuvad sellesse, millesse usuvad. Mind ei huvitanud, kas nad jagavad minu vaateid või mitte. Mul on väga lähedasi sõpru, kes ei jaga minu veendumusi, kuid ma austan alati inimesi, kes on kindlad oma veendumustes. (Ma olen harva kohanud niisuguseid inimesi, kuid iga kord, kui ma sääraseid inimesi kohtasin, olin ma neist vaimustatud!) Sellepärast, näiteks, tundsin ma ennast vahest palju paremini “pahempoolsete” aktivistide kui oma kaasvendade kristlaste seltsis: Mõned kristlased ei ole iseenesest “ei üks ega teine”, täiesti leiged. Tihtipeale ma isegi kahtlustan, et nii mõnigi neist lihtsalt teeskleb. Kuid selles väikeses grupis inimesed tundusid hoopis teistsugustena. Oli näha, et nad teavad, mida teevad. See on tudengite juures kaunis haruldane nähtus.

Nende inimeste vastu hakkasin ma päris tõsist huvi tundma. Nad mitte lihtsalt ei rääkinud armastusest, vaid nad püüdsid aidata: Tundus, et nad on võimelised alati olema kõrgemal ülikooli elu olukordadest. Kõik teised tundusid nagu maetud nende samade olukordade alla. Ja veel üks väga tähtis asi: tundus, et nad on õnnelikud ja nende õnn ei sõltunud välistest olukordadest. Nendel oli mingi pidev sisemine rõõmu allikas. Nad olid tõesti õnnelikud. Nad omasid ilmselt midagi, mida minul ei olnud.

Nagu iga tudeng, tahtsin ma alati omada seda, mis on kellelgi teisel, aga minul ei ole. (Kas mitte selle tõttu ülikoolide juures asuvatel platsidel tuleb jalgrattad lukustada keti abil? Sest kui haridus oleks tegelikult lahendanud kõik probleemid, siis oleksid ülikoolid kõige kõrgema moraaliga inimühistud. Kuid tegelikult see ei ole kaugeltki nii). Ning siis otsustasin ma sõprust sobitada nende arusaamatute inimestega.

Kaks nädalat pärast seda, kui ma tegin selle otsuse, istusime klubiruumis – kuus tudengit ja kaks õpetajat. Järsku hakati rääkima Jumalast. Kui sa ei ole endas kindel, ümberringi aga kõik räägivad Jumalast, siis tahad sa näidata kõigile, kui tark sa oled; kuidas sa oled üle sellest kõigest. Igas ülikoolis leidub üks selline tarkpea, kes alati väidab: „Mõtleks! Kristlus – a-ha-haa! Seda vajavad tobukesed. Meie, intellektuaalid, seda ei vaja!” (Tavaliselt mida valjemini ta seda kuulutab, seda tühjem on ta pea).

Nende jutt häiris mind millegi poolest ning ma vaatasin ühe sümpaatse naistudengi peale, kes oli nende grupis (varem ma arvasin, et kõik usklikud on kindlasti mingid koletised), ning et mitte näidata, et see mind huvitab, küsisin sihilikult ükskõikselt: „Kuulge, mis asi mõjutas nõnda teie elu? Miks teie elu ei ole niisugune nagu teistel tudengitel, aktivistidel ja õpetajatel?”

Küllap see naistudeng teadis tõeliselt, millesse ta uskus. Ta vaatas mulle otse silma, ta nägu oli väga tõsine ning ta ütles kaks sõna, milliseid ma iial ei oleks lootnud kuulda ülikoolis vastuseks minu küsimusele elu mõttest. Ta ütles:

„Jeesus Kristus:”

Ma vastasin talle: „Jumala pärast, palun mitte ajada niisugust jama. Mind on surmani ära tüüdanud religioon, kirik, Piibel. Nii et mis puutub religiooni – siis see on kõik totrus.

Tema aga ütles: “Kuulge, kas ma olen öelnud „religioon“? Ma ütlesin: „Jeesus Kristus!”

Ta oli öelnud midagi niisugust, mida ma ei ole varem kunagi kuulnud. Kristlus – see ei ole lihtsalt üks religioonidest. Religioon on see, kui inimesed püüavad sillutada endale tee Jumala juurde heade tegude kaudu. Kristus – see on, kui Jumal tuleb inimeste juurde läbi Jeesuse Kristuse ning avab neile tee enda juurde.

Ülikoolides on arvatavasti rohkem kui kusagil mujal levinud valed ettekujutused kristlusest. Hiljuti ma tutvusin ühe õpetajaga, kes seminaril ütles tudengitele:

“Igaüks, kes siseneb kirikusse, muutub kristlaseks.” Selle peale ütlesin ma talle: „Kas teie, kui sisenete garaaži, muutute autoks? Mis saab siin ühist olla? Kristlane on see, kes usub Kristusesse.”

Minu uued sõbrad soovitasid mulle kriitiliselt analüüsida väidet, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, et inimeseks saades elas tavaliste inimeste keskel ning suri ristil inimkonna pattude eest, oli maetud hauda ning kolmandal päeval tõusis surnuist üles ning et ta võib muuta inimese elu kahekümnendal sajandil.

Ma mõtlesin, et kõik see on üks rumal nali. Ausalt öeldes, tol ajal mõtlesin ma, et suurim osa kristlastest on lihtsalt idioodid. Loengutel ootasin alati, et keegi neist tõuseks püsti ja hakkaks rääkima, et saaks lüüa nad pihuks ja põrmuks. Ma mõtlesin, et kui kristlase peas on kas või üks molekul hallollust, siis ähvardab teda üksildussurm. Kuid tegelikult oli nii, et ma ei mõistnud midagi!

Need inimesed ei andnud mulle rahu ning lõpuks ma võtsin vastu „väljakutse”. Tõsi küll, ma tegin seda ainult oma kõrkusest, et lükata ümber nende tõekspidamised. Ma ei teadnud ju, et mul tuleb tegemist teha faktidega. Ma ei teadnud, et mul tuleb tutvuda tõestustega ja hinnata nende ehtsust.

Lõpuks tulin ma järeldusele, et Jeesus Kristus oli arvatavasti tõepoolest see, kelleks ta ennast pidas.

Võtke arvesse, et kaks esimest raamatut lugesin ma läbi eesmärgil lükata kristlus ümber! Ning kui mul ei õnnestunud seda teha, sai minust endast kristlane.

Juba üle kahekümne aasta tegelen ma sellega, et kinnitan dokumentaalsete tunnistuste abil oma veendumust – et usk Kristusesse on rajatud põhjendatud intellektuaalsele alusele.

Kuid eelkirjeldatud momendil olin ma täielikus segaduses. Minu mõistus ütles mulle, et mul ei ole mingeid vsstuväiteid, kuid minu tahe hoidis mind tagasi.

Ma leidsin, et tee kristlusele on täis raskeid katsumusi uskmatule isiksusele. Jeesus Kristus tegi avaliku väljakutse minu teadlikule tahtele, ta kutsus mind uskuma temasse!!

See väljakutse kõlas umbes nii: „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juure ma lähen sisse” (Ilm 3:20). Mind ei huvitanud, kas ta oskas või mitte käia vee peal ning muuta vee viinaks. Mustkunstnikke ma ei vajanud. Kuid mingi asi ei andnud mulle kuidagi rahu. Mõistus ütles mulle, et kristluses on tõde, kuid mu hing oli segaduses.

Iga kord, kui ma kohtasin oma vaimustatud sõpru-kristlasi, tekkis konfliktne situatsioon. Kui te kunagi olete juhtunud olema õnnelike inimeste keskel, siis, kui teie tuju on väga vilets, siis te teate, kui kohutavalt võib vihale ajada teiste õnn sel hetkel. Nad olid niivõrd nähtavalt õnnelikud, mina aga olin nii õnnetu, et ma vahest lihtsalt jooksin ruumist välja. Asi läks niikaugele, et ma hakkasin magama heitma kell kümme õhtul ning kuni kella neljani hommikul ei saanud magama jääda. Oli täiesti selge, et ma pean midagi otsustama, et mitte hulluks minna Mulle olid alati meeldinud uued ideed; kuid nende pärast mõistust kaotada ma ei soovinud.

Kuid just sellepärast, et ma olin avatud uutele ideedele, minust sai kristlane ülikooli teisel kursusel 19. detsembril 1959. aastal kell 8.30 õhtul.

Ükskord küsiti minult: “Miks te olete selles nii väga veendunud?” Ma vastasin: „Sellepärast, et ma viibisin selle sündmuse juures. Sellest hetkest muutus kogu minu elu täielikult.” Sel õhtul ma palvetasin. Ma rääkisin palvesõnu, et leida tee ülestõusnud, elava Kristuse juurde, kes sellest hetkest muutis mu elu.

Kõigepealt ütlesin ma: „Issand Jeesus, ma tänan sind, et sa surid ristil minu eest.”

Edasi ütlesin ma: “Ma tunnistan sulle asju, mis on sulle kindlasti ebameeldivad ning palun sind anda mulle andeks ja teha puhtaks minu süda.” (Piibel ütleb: “Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks.” Jes 1:18). siis ütlesin ma: „Nii nagu ma oskan, avan ma sel hetkel sinule oma südame ja elu ning usun sinusse kui oma Päästjasse ja Issandasse. Ma annan sulle oma elu. Ma soovin, et sa muudaksid mind täielikult. Tee mind niisuguseks; millisena sa mind soovisid näha minu loomisel.”

Ning minu viimane palve oli: “Ma tänan sind, et sa tulid minu ellu usu kaudu!” Sellepärast, et minu usk sündis mitte teadmatusest, vaid tunnistuste, ajalooliste faktide ja Jumala Sõna alusel.

Te olete võib-olla kuulnud religioossete inimeste käest, et nad olid üle elanud midagi „välgulöögi” taolist. Kui mina lõpetasin palvetamise, siis midagi sellist minuga ei juhtunud. Absoluutselt midagi. Isegi ütlen seda, et kui ma võtsin selle otsuse vastu, mu süda läks veelgi raskemaks. Ma tundsin ennast füüsiliselt halvasti, ajas isegi iiveldama. Ma mõtlesin: „Mida sa oled küll teinud, kuhu sa niimoodi välja jõuad?” Oli niisugune tunne, et ma hüppasin mõtlematult kuristikku. (Ma ei kahtle, et paljud minu sõbrad mõtlesid just nõnda minu pöördumisest).

Võin öelda teile ainult üht: möödus pool aastat, siis veel üks aasta ning ma nägin, et mingit kuristikku ei olegi. Minu elu aga oli tõeliselt muutunud.

Ükskord oli mul vaidlus ühe Ameerika ülikooli ajaloo kateedri juhatajaga.

Ma ütlesin, et minu elu on muutunud, kuid tema katkestas mind: “McDowell, ega te ei kavatse ometi meid veenda selles, et Jumal on tõesti teie elu muutnud kahekümnendal sajandil? Huvitav, mismoodi?” Möödus nelikümmend viis minutit ning ta ütles: “Noh, hea küll! Aitab, aitab.”

Muuseas, ma jutustasin oma endisest püsimatusest. Enne pidin ma alati otsima endale mingi tegevuse: kord jooksin ma oma tütarlapse juurde, kord istusin sõpradega koos ja lobisesin lõpmatuseni, siis jälle lonkisin mööda ülikooli hoovi, peas oli mul aga tõeline tohuvabohu. Ma olin lihtsalt kõndiv vastuolude pundar. Ma püüdsin õppida või lihtsalt mõtelda ning ei suutnud kuidagi keskenduda. Nüüd, mõne kuu möödudes sellest, kui ma tegin otsuse ning minust sai kristlane, tuli minusse sisemine rahu. Saage minust õigesti aru: see ei tähenda, et minu elust olid kadunud kõik vastuolulised situatsioonid. Usu läbi Jeesusesse ma ei saanud lahti kõigist vastuoludest, kuid ma sain sisemise võime nendest jagu saada. Seda ei vahetaks ma ka mingisuguste maailma rikkuste vastu!

Peale selle, minul oli väga raske iseloom. Oli väga vähe vaja selleks, et ma plahvataksin. Kogu eluks on mul jäänud armid ühest kaklusest: vähe puudus, et ma oleksin tapnud ühe inimese. Ma olin sel ajal esimesel kursusel. Halb iseloom oli niivõrd liitunud minu isiksusega, et ma isegi ei püüdnud midagi muuta. Ja kord kui ma sattusin jälle niisugusesse kriitilisse situatsiooni, avastasin ootamatult, et minu äkilisus on kusagile kadunud! Neljateistkümne aasta jooksul ainult üks kord läksin endast välja, see sündis alles kuus aastat tagasi.

Ning veel üks asi, mis ei tee minule au. Ma räägin sellest ainult sellepärast, et paljud inimesed kannatavad sama puuduse all. Ma leidsin tee, kuidas sellest puudusest vabaneda: – see on usk ülestõusnud, elavasse Jeesusesse. Ma räägin vihkamisest. Nooruses vihkasin ma palju asju. Ma püüdsin muidugi mitte näidata seda vihkamist, kuid ma tunnetasin pidevalt seda endas. Ma vihkasin inimesi, asju, probleeme. Nagu paljudel teistelgi inimestel, puudus mul enesekindlus. Igas vastutulevas inimeses, kes mingil moel erines minust, nägin ma enesele ohtu.

Kuid oli üks inimene, keda ma vihkasin kõige rohkem maailmas. See oli minu Isa. Ma vihkasin teda meeletult ja soovisin talle surma. Minu jaoks oli ta lihtsalt üks linna alkohoolik. Kui te olete sündinud väikeses linnakeses ning teie perekonnas on alkohoolik, siis teie teate, mida see tähendab. Sellest teab kogu linn. Koolis tegid sõbrad nalja selle arvel, et minu isa juba “pummeldab” kusagil. Nad ei mõistnud, et see riivas mind hirmsasti. Ma naersin koos nendega, kuid hinges – kannatasin ma kohutavalt. Vahest läksin ma aita ning nägin, et seal sõnnikuhunniku peal lamab minu ema, läbipekstud ja jõuetu. Kui meile pidid tulema külalised, siis ma tassisin isa majast välja, sidusin ta kinni ning viskasin aita. Tema auto viisin ma kusagile kaugemale. Külalistele rääkisime, et isa sõitis ära ametiasjus. Ma arvan, et keegi kogu maailmas ei saa vihata inimest rohkem, kui mina vihkasin oma isa.

Peale seda, kui ma uskusin Kristusesse, läks mööda umbes viis kuud – minu elu täitus armastusega, mille ma olin saanud Jumalalt Jeesuse Kristuse kaudu. See armastus ei jätnud ruumi vihkamise jaoks. Ning äkki sain ma vaadata isale otse silma ja siiralt öelda temale: “Isa, ma armastan sind!”

Peale kõike seda, millega ma olin varem hakkama saanud, vapustas see isa...

Peale seda, kui ma läksin õppima eraülikooli, sattusin ma autoavariisse. Üleni sidemetes toodi mind koju. Ma ei suuda kunagi unustada, kuidas isa tuli minu juurde. Ta küsis: „Pojakene, kas sa tõesti suudad armastada niisugust isa?“ Aga mina vastasin: „Isa, alles pool aastat tagasi ma vihkasin sind...” Ning ma jutustasin temale sellest, kuidas ma tulin Kristuse juurde:

„Ma lihtsalt avasin oma elu Kristusele. Ma ei oska veel seletada seda sõnadega, kuid selle läbi sain ma võime armastada mitte ainult sind, vaid üldse inimesi sellistena, nagu nad on.”

Neljakümne viie minuti pärast elasin ma üle oma elu kõige suurema vapustuse. Minu lähim sugulane, kes tundis mind sama hästi kui oma viit sõrme, ütles mulle: „Pojakene, kui Jumal on suuteline muutma ka minu elu nii, nagu ta minu nähes muutis sinu elu, siis soovin ka mina proovida...”

Isa palvetas ning usaldas oma elu Kristusele...

Tavaliselt inimene muutub mõne päeva, kuu või vahest ka aasta jooksul. Minu elu muutus poolteise aasta jooksul. Minu isa muutus kohe, minu silmade all. Nagu oleks keegi sirutanud käe välja ning vajutanud nupule: Iialgi, ei enne ega pärast ei ole ma näinud niisugust momentaalset muutumist. Peale seda võttis isa viskipudeli kätte üksainus kord. Ta tõstis selle suu juurde ja pani tagasi. Sellest tegin ma ühe ainuvõimaliku järelduse. Usk Jeesusesse Kristusesse tõesti muudab inimese täielikult.

Võib naerda kristluse üle, teha nalja kristlaste arvel. Kuid temas on vägi. Kristus muudab inimese elu.

Kuid ristiusku ei saa inimesele vägisi peale suruda. Teil on oma elu, minul on oma. Mina võin ainult jagada teiega seda, mida ma olen ise kogenud. Edasi – oma otsuse teete teie ise.

Võib-olla minu palve aitab teid?

Siin ta on:

„Issand Jeesus! Ma vajan sind, sest ma olen patune. Tänan sind, et sa surid ristil minu pärast. Kingi mulle päästev usk. Anna mulle andeks ja puhasta minu süda. Ma võtan sind vastu kui oma Päästjat ja Issandat. Tee mind niisuguseks, nagu sa oled mind mõelnud minu loomisel, suur Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen!”

Tn 9:4-16 „Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja hakanud vastu.” Loetud lõik näitab meile kolme asja: Taaniel samastab end oma rahva pattudega, ta annab patule nime ja tunnistab seda Jumala ees. Kas meie peaksime sama moodi midagi üles tunnistama? Võib-olla isiklikult perekonnas, kogudusena või kodanikena? Räägi sellest Jeesusega ja lase end temal juhtida.

[Indrek] Palve: lugegem Taanieli palve läbi kui oma palve. Selles palves on VÕTI positiivsele tulevikule. Kas mitte, minu-sinu elustiil on põhjuseks, et „…oleme saanud pilkealuseks meie naabritele!“.

Õnnistatud päeva


Indrek Luide
peasekretäri kt
Eesti Evangeelne Allianss
Tehnika 115
10139 TALLINN
+372 56359279
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
www.allianss.ee

Tn 9:18 „Sest me ei heida oma anumist sinu palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast.“ Puudutagu see Jumala halastuse sõnum olukordi, kus inimesed on kogenud ebaõiglust ning ajavad oma õigust taga. Aga ka seal peab võidutsema Jumala halastus, kus me oleme ise midagi valesti teinud või võitleme Jumala õigluse kindla ettekujutusega.

[Indrek] Eestpalved:

1. Kärt Tamm’el täna operatsioon. Palvetame, et TaevaIsa annaks tervenemist.

2. Täna tuleb maavanematega ühendust võtta mitmel vaimulikul, et oleks jumalikku tarkust rääkida Kristuspäevast. Ja et oleks avatud südant ning mõistmist.

3. Aidaku Jeesus meid mõistmast, et Jumala õigus on halastada ja armu anda igale inimesele ja sellele riigile, mille nimeks on Eesti. Ristirahvas, alandugem ning palvetagem.


Indrek Luide
peasekretäri kt
Eesti Evangeelne Allianss
Tehnika 115
10139 TALLINN
+372 56359279
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
www.allianss.ee

Tn 9:3 „Ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumisega...” Üleeilsest ja tänasest lõigust tuleneb, et meie palvete taga on Jumal. Ta laseb Taanielil märgata Jeremija kirja pandud tõotust (9:2). Ta näitas kord Aabrahamile, mis oli plaanis Soodoma ja Komorraga (1Ms 18:17jj). Ta lasi Nehemjal edastada sõnumi Jeruusalemma langenud müüridest (Ne 1:1-4). Mis sind puudutab? Millise palveülesande on Jumal andnud sulle? Räägi täna Jeesusega sellest, mille eest peaksid sina palvetama ja kuidas saaksid sa oma tulevikku veel paremini tähele panna!

[Indrek] Tänane kirjakoht on peaaegu, et kogu paastuaja tipphetk! Asume kannatusnädalal! Mitmed on võtnud just selle perioodi erakordseks ajaks paastuda veel enam kui eelmised 34 argipäeval. Kui Taaniel otsis Issandat palve ja anumisega, siis on see hea juhis igaühele meist. Me eestpalveks on, et Eestimaa võiks pöörduda Jeesuse poole. Fookuses on Kristuspäev. Ära väsi ära. Kristuspäevani on jäänud 117 päeva!

Õnnistusi sellele ja selleks nädalaks



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

31. märts – 7. aprill. Valmistu tulevikuks

Kuidas valmistuda tulevikuks? Ja mida me saame õppida Taanieli raamatu viimastest peatükkidest? Kuigi meile antakse erinevaid tähtaegu, ei avaldata päevade ja aastate arvestamisel lõplikku tõde. Kindel on aga see, et Jumal kontrollib. Tema juhib kõik õigel ajal oma igavesse riiki. Meie ülesanne on Jeesuse sõnade kohaselt mitte ehmuda, vaid valvata ja paluda ning südames Jumala lähedale jääda. Harjutame sellist hoiakut nii kannatusnädalal, aga ka pärast ülestõusmispühi ja edaspidigi!

34. päev. Laupäev, 31. märts.

Tn 9:1-2 „Panin mina, Taaniel, raamatuis tähele...” Taaniel oli kirjamees ja võrdles raamatus olevat maailmas toimuvaga. Palvetame, et Jeesus avaks meile sügavamalt oma sõna, nõnda nagu me seda tänapäeval vajame! Et me kuuleksime ja võtaksime vastu elu sõna, mida ta meie jaoks ka tänapäeval oma suust lähtuda laseb (Mt 4:4). Mida ütleb sulle täna Jeesus? Mida ta näitab sulle oma sõnast?

[Indrek] Kannatusaeg astub Kannatusnädalasse. Taanieli raamatu mõtetega seame silmad lõpuaegadele. Kristuspäev on üks osa sellest tervikust, kus me Eesti ja paljude teiste maade kristlastena tõstame palvekäed ning asetame nendele meie maa saatuse ja tulevikus.

Ristirahvas ja kogudus – astume Kannatusnädalasse sügavas aukartuses meie Issanda, Jeesus Kristuse troonile asetamiseks.

Õnnistatud nädalalõppu!



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 7:18-28 „Aga kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks...“ Ka siis, kui pühad peavad veel kord raskustest läbi minema, on Jeesus võitja! Loe Hb 12:25-29 ja täna Jumalat, et hoolimata kõikidest vapustustest ilmub kord kindel riik, mille me saame vastu võtta.

[Indrek] Eestpalved: Tallinna vaimulikel tuleb paastuaja lõpuks jõuda selgusele olulise aga palju ressurssi nõudva evangeelse perioodi toimumise ajaperioodi suhtes. SUURLINNA MISJON. Millal, kuidas, kes? Need on need küsimused mis vajavad vastust.



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 8:27 „Ja mina, Taaniel, olin seejärel mõnda aega haige. Siis ma tõusin üles ja toimetasin kuninga teenistust... ja ei olnud kedagi, kes oleks mind mõistnud” Isegi kui me paljust aru ei saa, on meil kindlus, et Jumal annab meile ka tulevikus vajalikku arusaamist (vrdl Fl 3:14-15; 2Tm 2:7-15). Jumala Sõna on meid trööstinud ja teinud tugevaks ning nõnda võime taas oma igapäevase töö ja vastutuse juurde pöörduda – alati teadmisega, et me teenime Issandat, mitte süsteemi (2Tm 2:15)!

[Indrek] Eestpalveks: Enne Kristuspäeva toimuvad Tallinnas evangeelsed väiksemad ja suuremad sündmused. Neid saab olema sadakond. Kogu Tallinn on liikvel, et evangeelium võiks jõuda iga lapse, noore, naise ja meheni. Korraldav meeskond vajab jumalikku tarkust kõike seda korraldada nii, et kõik see toimimine oleks viljakas, õnnistusrikas ja ka kogudusi ülesehitav nii Tallinnas kui kogu maal.

On kujunemas Eestimaa üle palvevõrgustik. Praegu seda võrgustikku punutakse. Ja palveks on, et see võrgustik saaks tugev, tihe ning et võimalikult suur osa ristirahvast sellel maal saaks sellest osa.



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Kutsume teid ja teie kogudusi taas Suurel Reedele ristiteele.

Ristitee rännak toimub ka sellel aastal Suurel Reedel, algusega kell 13.00  Tallinna Jaani kirikust ja lõppeb  Rootsi Mihkli kirikus.

Kõik – nii suured kui väikesed on oodatud kaasas käima.

RISTITEE RÄNNAK TALLINNAS

6. aprill kell 13.00

Teekond:

Jaani kirik                         sissejuhatus + I- II peatus

Vabaduse Rist                  III peatus

Kaarli  kirik                        IV – VI peatus

Nelipühi kirik                     VII – IX peatus

Toomkirik                          X – XII peatus

Rootsi-Mihkli kirik            XIII – XIV peatus ja lõpetus             

Liigutakse Jaani kirikust Vabaduse risti juurde. Sealt Kaarli kirikusse. Edasi Toompea Nelipühi kirikusse. Sealt üles Toomkirikusse ja mööda Pikka jalga Rootsi Mihkli kirikusse.

Meenutame sellel rännakul Jumala imelist armutegu – Tema Poja Kristuse ristiteed. Tema suri, et meil oleks igavene elu.

Kohtumiseni!

Arho Tuhkru

EELK Tallinna praostkonna abipraost

Tn 7:13-16 „Ja vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane... ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik.” Taaniel näeb Jeesust, kes tuleb ja kellele Isa (Elatanu) annab kogu meelevalla taevas ja maa peal (Mt 28:18). Võta täna aega palvetada Jeesuse kui isandate Issanda poole. Võib-olla oled sa samamoodi nagu Taaniel ehmunud kõigest sellest, mis maailma ajalool veel ees seisab. Seepärast räägi Jeesusele oma tunnetest ja hirmudest ning palu, et ta täidaks sind sügavalt oma rahuga, nagu ta on seda tõotanud Jh 14:27.

[Indrek] Mis ootab meid täna? Kas oled osaline liikumise „Eesti palvetab“ liikumises? Täna hommikul kogunevad Tallinna vaimulikud, et ühiselt Issandat tänada ja üheskoos mõtiskleda evangeeliumi viimaste peatükkide mõtete üle, kuidas olla kuulekas selle maa rahva jüngriks tegemisel (Mt 28), selle maa rahvale evangeeliumi kuulutamisel (Mk 16) ja selle maa rahva hingede eest hoolitsemisel (Jh 21). Palvetagem koos, et Taevaisa, Jeesus Kristus, meie Õnnistegija ja Lunastaja oleks meie maale armuline ja parandaks selle (2Aj 7).



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 7:7-12 „... ta sõi ja näris ja tallas ülejäägi jalgade alla.“ Kohutav loom, kes vastavalt teises peatükis oleva raidkuju rauale sümboliseerib militaar-poliitilist-struktuurset võimuaparaati ja kelle vastu mitte keegi ei saa. Kuju, mis ilmub taas Ilmutuse raamatu 13:1-2 kui ülalpool nimetatud lõvi, karu ja pantri segaolend ja viitab lõpuaja antikristlikule maailmariigile. Nii siin kui seal pillub ta kelkivaid, jultunuid sõnu, aga lõpuks mõistab Jumal (Elatanu) tema üle kohut ja ta hävitatakse. Rõõmusta, et Jumala käes on viimane sõna!

[Indrek] Aeg milles elame tundub olevat just see, mida Taaniel nägi! Taaniel nägi ka Jumala ülevust ja võitu! Kas Sina oled selles võidumeeleolus elamas. Kristuspäev veel tuleb! Valmistame seda päeva ette Kristust, meie Issandat otsides ja Tema tahet täites!

Kas Sa oled juba liitunud palvevõrgustikuga, et jätkata palvetamist ka peale paastuaja lõppu. Mine sellele aadressile: http://kristuspaev.ee/ee/home/registreeri.



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 7:6 „... oli üks teine, otsekui panter; ja tal oli seljas neli linnutiiba... ja neli pead... ja temale anti valitsus.” Kolmas loom sümboliseerib vastavalt ajastu vaimule filosoofia võimu (mõtted, tunded, ideoloogiad) ning tänapäeval järjest enam informatsiooni ja indoktrinatsiooni (pead), elektroonika, mobiilsuse (tiivad) ja meedia võimu, mis valitsevad meie mõtlemist enam kui me seda tajume. Valvamine ja palumine tähendab siin seda, et oled ettevaatlik igat sorti moevooludega (ka vaimulikega!) ja hoolikas, millega oma vaimu toidad; kasutad meediat ja tehnoloogiat tagasihoidlikult ning lased Jeesusel oma mõtlemist uuendada (Rm 12:2).

[Indrek] Väike mõtisklus.

Osalesin eile Tallinna Metodisti kirikus Grede-Allika Kammerkoori kontserdil. 5 aastat puhast muusikat, mida selle koori liikmed on edastanud oma kuulajatele. 5 aastat puhast evangeeliumi, mida see koor on edastanud enda tunnistuse kaudu. Ja rahvast oli kirik täis. Võiks isegi öelda – puupüsti täis. Usurahvast oli palju! Kogunenud oli see rahvas, kes hoiab seda maad oma palvekätel. Ja siis kõlas muusika Margo Kõlarilt, Piret Rips-Laulult ja Pärt Uusbergilt. Need olid kui palve Jeesuse, meie Kuninga poole ja sellesama Kuninga ülistamine.

Tulemas on Kristuspäev kus loodetavast ligi 1000 lauljat avavad ühel ja samal ajal suu, et palvetada Issanda poole ja ülistada laulus Teda, kes on Kõikvõimas. Aga täna saame palvetada, et see Issanda päev kulmineeruks jõuliseks muutuste päevaks sellel maal usurahva elus ja ühiskonnas.

Eestpalve: Taas uus nädal ning oluliste otsuste tegemise nädal nii Heartbeat nädala kui Kristuspäeva ettevalmistaval toimkonnal. Palu kõigile neile jumalikku tarkust otsuste langetamisel, kes seda peavad tegema.

Eestpalves



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 7:5 „Tõuse, söö palju liha...” Teine loom sarnaneb karuga, mis kujutab teises peatükis vaimulikus tähenduses raha võimu (hõbe) ja majandust ning just meie aeg ehmatab sellega, kui palju inimesi ohverdatakse kasumisuurendamise Moolokile: koondatud, töötud, sotsiaalkindlustusest ilmajäänud, aga ka moderne orjakaubandus, lastetöö, prostitutsioon jne. Kas me ise teenime samuti mammonat? Pöördu ära saamahimulistelt teedelt ja luba Jumalal näidata, mida tähendab elada vaimus!

[Indrek] Lisaks sellele, et ka Eestis ei ole väga selge, et kas me töötame € nimel või selleks, et kõigil oleks hea, omab kogudus märkimisväärset tähendust külvata, jagada, pillata laia Jeesuse armastavat, päästvat sõnumit.

[Indrek] Palvetame Varvara ja kogu Narva kogukonna eest. Aga palvetame ka selle isiku või isikute eest, kes on täna kõik selle põhjustanud.

Aga palvetagem ka pika perspektiivis eest, et Jumal kingiks rahu ja vabadust ja et selle maa rahvas võiks Jeesusest tahta kuulda enne Kristuspäeva ja vastu võtta Teda oma südamesse.

Palvetage ka järgmise nädala eest, kus nii teisipäeval kui kolmapäeval võivad sündida olulised otsused koguduste ühiseks evangeeliumi kuulutamiseks.

NB! Ärgem unustagem enne homset Jumalateenistust kella keerata 1 tund edasi, et õigel ajal jõuda usurahva osadusse. Muidu võib juhtuda et jääd kas jutlusest ilma või pastoritena avastame, et kogudus on juba koju läinud!?

Kõike kaunist!



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 6:19-29 „... tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.” Mõnikord näivad Taanieli julgus ja tasakaalukus üliinimlikud, aga Jeesus tõotab ja näitab meile, kuidas ka meie katsumustest läbi tuleme; vt 2Ts 3:3; Jd 24; Ilm 12:11. Palvetame täna eriti noore põlvkonna eest, et Jumal täidaks nad julguse ja meelekindlusega ning valmistaks neid nõnda, et nad oskaksid tulevikus sarnaselt Taanieliga eesootavatele olukordadele reageerida!

[Indrek] Tänane kirjakoht on väga sügav kirjakoht. Kirjakoht näitab olukorra täielikku muutust ja murrangut ühe riigi elus kui kasvõi 1 jääb ustavaks Jumalale. Oled kas noor või keskealine või vanem - Jumala tundmine ja Jumala usaldamine võib teostada olukorra riigis, mis on võrreldav selle muutusega, mida Taaniel koges ja nägi.

Jumala õnnistust tänaseks.

NB! Kui oled kogenud palvevastuseid, siis kirjuta sellest!



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

23. – 30. märts. Tunne ära maailma ja ajastu vaim

Seitsmendas peatükis muutub Taaniel nägemuste tõlgitsejast nägemuste nägijaks. Jumal annab Taanielile näha maailmakorra olemust, selle vaimset arengut ning Jumala viimaseid ja häid eesmärke, kuhu ta kõik suveräänselt juhib. Mitte kõik, mida me siin loeme, ei ole kergesti mõistetav, aga proovime järgneval etapil veel kord sügavamalt mõista maailma ja ajastu vaimu, et end veelgi enam - just palves - lasta juhtida Jumala Vaimul.

27. päev. Reede, 23. märts.

Tn 7:1-4 „Neli suurt metsalist tõusid merest... ” Taaniel näeb unes nelja looma kui võimu sümbolit (vapiloomad), kes tõusevad merest (sümboliseerib rahvast). Paljud uurijad on arvamusel, et need neli looma vastavad teises peatükis kirjeldatud raidkuju neljale osale, avades nende “röövlooma loomuse“ ja “jõu mõtteviisi“ – selle maailma vürsti teenistuses olemise. Esimene loom, segu lõvist, kotkast ja inimesest meenutab sfinksi ja selle nii taevased kui maised osad sümboliseerivad võimu. Sellist segu ei leia mitte ainult maailmareligioonidest, see on imbunud ka kristlikusse kirikusse. Vt selleks nt Mt 13:24-30 olevat võrdpilti nisu hulgas olevatest aganatest. Palvetame, et Jeesus annaks meile ja meie kogudustele vajalikku eristamisoskust ja näitaks teed ellu.

[Indrek] Kui eelneval perioodil nägi unenägusid maailma valitseja ja Taaniel tõlgendas, siis nüüd näeb Taaniel prohvetliku unenägu, mis ei ole unenägu selleks hetkeks vaid sõnum ulatub tänasesse päeva.

[Indrek] Palvetame iseenda, koguduse ja konfessiooni (kirikud, liidud) meelsuse eest ja kui valmistame ette Kristuspäeva, et see saaks olema tegelikult ka Kristuse päev algusest lõpuni.

Issanda armu ja alandlikkust soovides


Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 6:12-18 „Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!” Piibel on täis tunnistusi, et usk ja ka intensiivne palveelu ei hoia meid tagakiusamise ja eluohtlike olukordade eest, aga sel juhul kiirustab Jumal meile appi! Palvetame täna tagakiusatud usukaaslaste eest, et Jumal neid kaitseks ja päästaks, teeks tugevaks ja vabastaks. Isegi kui tagakiusatud kiriku pühapäev toimub alles 11. novembril 2012, tasub täna mõelda sellele, kuidas saaks kogudus seda pidada.

[Indrek] Tänane kirjakoht annab hea juhise argipäeval Issandat usaldama. Kui Taaniel 3xpäevas palvetas oma Jumala poole, siis see vihastas jumalatuid. Aga Taanieli päästis Jumala usaldamine olukorras, kus tundus, et hea lahendus on võimatu.

Tänagem Jeesust, sest Tema on see, kes on surnud meie eest ja andnud meile tarkuse ja mõistmine, väe ja pühendumise, et saame olla Tema tunnistajad siin ja praegu ning palvetame selle pärast, et kui selle maa Jumalasse uskujad kogunevad 28.07.2012 Tallinna Kristuspäevale, et see aeg võiks olla nii meie endi elusid muutev kogunemine kui selle maa, mille keskel me elame, positiivsete muutuste algus.

Tn 6:11 „Taaniel läks oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.” See salm on Taanieli raamatu vaimulik keskpunkt. Taanieli pidev palveelu peaks andma ka meile tõuke ikka ja jälle põlvitada Jumala, mitte kellegi või millegi muu ette. Miks mitte ka töökohas pidada sellist lühikest palveaega? Veel üks küsimus paneb meid siin mõtlema: kuhu on minu aknad avatud? Ehk teiste sõnadega: kas mu elu on suunatud probleemidele või tõotustele ja lahendustele?

[Indrek] Andku Jeesus meile tarkust ja püsivust ning julgust tegutseda Taanieli viisil!

Palvetagem täna Kristuspäeva ja Heartbeat Tallinn 2012 toimkonna nõupidamise eest, et joonistuks välja parim kava mis iganes võimalik evangeelse nädala ja Kristuspäevaks.

Palvetagem ka selle olukorra pärast, mis juhtus Prantsusmaal, kus tulistati kellegi poolt surnuks 3 juudi last ja õpetaja.



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 6:6-10 „Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.” Elame ajal, mil kristlasi kiusatakse järjest enam usu pärast taga. Palvetame täna nõnda nagu seisab 1Pt 4:12-17, et meil oleks julgust jääda kindlaks sellele, mida Jeesus meile tähendab, aga ka tarkust, kui meil on vaja kuskil midagi tema kohta öelda.

[Indrek] Julgustan kõiki kaaspalvetajaid elama koos Kristusega ja kristlikult, pannes oma täislootuse Jeesusele. Ärgem allugem olukordadele. Meil Eestis küll otseselt tagakiusu pole, mille eest täname Taevaisa aga samas on see suurem oht võta enda ellu selliseid standardeid, mis on üsna kaugel pühitsuselu piibellikust standardist.

Õnnistatud päeva ja ärgem unustagem kuulata selle nädala Missioonikandjat, kus teemaks PÜHITSUS.

Ja ärgem unustagem, et 28.07.2012 kogunevad jumalalapsed ühisele osadusele Tallinnas Lilleküla staadionile.



Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

22. päev. Laupäev, 17. märts.
Tn 6:1-5 Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et
leida Taanielile kuningriigivastast süüd, aga nad ei suutnud leida ühtegi
ettekäänet ega midagi halba, sellepärast, et ta oli ustav ja mingit
hooletust ega halba tema kohta ei leidunud. Belsassar tapeti, Pärsia
vallutas Baabüloni, Taaniel teenib aga ministrina edasi. Nüüd Pärsia
valitsuse all. Õige pea satub ta intriigipunujate ja kadestajate risttule
alla. Palveta enda ja töökohal olevate usukaaslaste eest, et te suudaksite
ka raskes sisekliimas töötada, ja lisaks ka veel väga hästi!

Eestpalveks.
Palveta Kristuspäeva ja Heartbeat Tallinn 2012 töögruppide eest, et
järgmisel nädalal toimuvate ettevalmistuskoosolekutel oleks jumalikku
tarkust õigeid otsuseid vastu võtta.


Indrek Luide
EEA peasekertäri kt

e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
tel: 56359279
www.allianss.ee

21. päev. Reede, 16. märts.
Tn 5:17-30  Aga sina, tema poeg Belsassar, ei ole alandanud oma südant,
kuigi sa teadsid kõike seda ...  Kerge on mõista Belsassari ja tema
jumalatust hukka, kuidas on aga sinu endaga? Kas on midagi, mida Jumal
kutsub sind juba pikka aega muutma? Mingi asi, kus su süda ei ole
alandunud, kuigi sa oled sellest teadlik? Luba Jumala Vaimul näidata kätte
kohad, kus vajad puhastamist. Vt Rm 2:4!

Palve ja paastuaja 21 päeva eestpalved

1. Belgia õnnetuses kannatada saanud inimeste perekondade eest nende leinas.
2. Mõistmise eest, et Jumala käest on kõik meie kavad, plaanid, tegemised,
au jne.
3. Kristuspäeva programmitoimkonna toimetamised, et sellest päevast saaks
Jeesuse Kristuse ühine austamise päev!

Õnnistagu Püha Jumal teid kõiki!


Indrek Luide
EEA peasekretäri kt
e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
tel: 56359279
www.allianss.ee

15. 22. märts. Ole lojaalne ja ühiskonda sulandunud
Taaniel oli hämmastaval kombel ülemuste alluvuses , nagu see kehtib ka
meile vastavalt Rm 13. peatükile. Järgneval etapil õpime Taanieli näitel,
kuidas peab välja nägema meie suhe riiklikesse võimudesse, kus alluda
valitsusele ja kus kuuletuda Jumalale enam kui inimestele (Ap 5:29).

20. päev. Neljapäev, 15. märts.
Tn 5:1-16 Siis toodi Taaniel kuninga ette. Taaniel on nüüd
Nebukadnetsari poja Belsassari võimu all. Piibel räägib ainult Belsassari
viimasest päevast, mil ta peab oma jumalatus kõrkuses võimsa peo ning
Jumala kohus langeb tema üle. Loetud lugu peaks meile meelde tuletama, et
Jumala juures on olemas Äkki! , mis korraga kõiki üllatab. Vt Lk 21:34-36
ja Ilm 18! Palu täna mõistmist, mida tähendab isiklikult sinu kasvamine ja
palvetamine!

[Indrek] Tänupalved: Mitmed isikud, kes on olnud meie eestpalvetes on
saanud abi Jumala käest nii tervise poolest kui vaimses võitluses. Tänu
Jeesusele Kristusele.

Palve ja paastu 20 päeva eestpalved

1. Palvetame ühe pere pärast, kelle peresse on sündimas
3 laps ja naine peaks sööma oma madala vere hemoglobiini tõttu vitamiine
jm toitvat. Paraku puudus nende ostmiseks ressurss. Kui keegi suudaks siin
aidata, siis andke mulle märku!
2. Ärgem unustagem enda eest palvetada, et omaksime jumalikku tarkust
igapäevaseid otsuseid teha, eriti selliseid, mis ehitavad üles Jumala
Kuningriiki Eestis.
3. Ja muidugi Kristuspäev ja Heartbeat Tallinn 2012. Samuti loodav
palvevõrgustik. NB! Kas Sa oled juba käinud kodulehel: www.kristuspaev.ee?

Tn 4:16-24 „Mu isand! Unenägu tabagu su vihkajaid ja selle tähendus su vaenlasi!... Seepärast, oh kuningas, lase enesele meeldida mu nõu: vabasta ennast oma pattudest õigluse läbi ja oma ülekohtutegudest viletsate peale halastades ...“ Taanielil oleks olnud piisavalt põhjust, et Nebukadnetsarit ilma pikema jututa Jumala kohtuga ähvardada. Aga Taanieli lugupidamine ja ühiskonda sulandumine, nagu ka inimesearmastus ja julgus annavad talle õiged sõnad kuninga austamiseks, aga ka hoiatamiseks! Palvetame kristlaste eest, keda Jumal on pannud  juhtide nõuandjateks, aga ka meie kõigi eest, et me õpiksime veel paremini mõistma, mida tähendab rääkida tõde armastusega (Ef 4:15, Kl 4:5-6; Õp 22:11).

[Indrek] Eestpalved:

1.      Heartbeat Tallinn 2012 tegevuste ettevalmistamise eest. Täna koguneb peatoimkond Tallinna Kesklinna valitsuses.

2.      Kristuspäeva korraldamise ja õnnistuste eest.

3.      EEA palve- ja paastutoimkonna poolt arendatava palvevõrgustikku kordamineku eest: igasse maakonda ja haldusüksusesse vähemalt kaks palvekoordinaatorit, kes omakorda saavad tulema haldusüksuse lippudega Kristupäevale. Kokku 226 + x lippu.

Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Tn 4:25-34 „Aga pärast selle aja möödumist tõstsin mina, Nebukadnetsar, oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi. Ja ma kiitsin Kõigekõrgemat...” Nõnda juhtub see ju ka meiega: kui me tõstame oma silmad taeva poole, muutub perspektiiv taas õigeks ja mõistus tuleb tagasi. Võtame täna aega Jumala kiitmiseks, aga palvetame ka selle maailma ”Nebukadnetsarite“ eest, et Jumala töö võiks edasi minna ka seal, kus nad tema hoiatusi ei kuule.

[Indrek] On suur heameel, et vaimulikud, kui astuvad ametisse, siis lausuvad „Issanda abiga“. Alustame tänast päeva Issanda abiga ja tehkem tema tahtmist.

Palved: Palvetame Kristuspäev programmitoimkonna eest, et 28.07.2012 ühisel kokkusaamisel oleks selline kava mis puudutab igat kristlast eestimaal ning annaks selged sihid ja suunad järgmisteks õigeteks tegevusteks. Palvetada Kristuspäeva juhtide eest: Herman Jürgens, Leevi Reinaru, Matteus Elbrecht jt.

Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

17. päev. Esmaspäev, 12. märts.

Tn 4:1-15 „Aga sina (Taaniel) suudad seda, sest sinus on pühade jumalate vaim.“ Loetud lõik annab meile julguse palvetada edasi, et just meie segasel ajal leiaksid võimul olevad ja vastutust kandvad inimesed endale Taanieli, keda nad saavad usaldada, kellelt nõu küsida ja kelle kaudu Jumala juhtimist vastu võtta (vrdl 1Tm 2:1-5).

Uskumatult imeline on see võimalus üksteist õnnistada ja paluda üksteisele jumalikku tarkust. Ka tarkust nõu anda, olukordi lahendada, tähenduslikke unenägusid seletada.

Me kõnnime isiklikes probleemides. Täna kutsun üles palvetama ühe noormehe eest, kes igatseb olla ja jääda Jumala armu sisse. Kuid mingil hetkel leiab ta ennast jälle langevat, mis teeb talle südamest tuska ja valu ja ta perele. Võtkem ta Jumala armulistele aga kindlatele palvekätele eestpalveks

Jumalalapsed: ärgem unustagem evangeelset tööd mida tehakse kogudustes. Ärgem unustagem 23.07 algava Heartbeat Tallinn 2012 pärast palvetamast ning tõstkem isiklikult eestimaa palvekätele ning palvetame selle pärast, et 28.07.2012 toimuv Kristuspäev oleks Jeesuse võidupäev usurahva hulgas.

Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

Inimesed on ikka õnne otsinud! Minu tudengipäevil sai kiiresti populaarseks laul sõnadega „Otsin õnne sireliõitest, õnne oma rahvale!“ Aga see keelati ära. Peagi loodi luuletus: „Õnn on inimese enda teha, seisab tema mõtetes ja teos.“ Küll on taga aetud õnne sinilindu ja hallil orjaajal otsitud neljapäeva öösiti rahapaja asukohta tähistavat lõket.

Hiljaaegu kirjutab Voldemar Panso „Sirbis ja Vasaras“, et Inglismaal nimetatakse naiste täpset vanust kuni kahekümne aastani, edasi on nad lihtsalt „üle kahekümne“ ja seda kuni surmani. Minu elu on nüüd just pooleks „alla ja üle kahekümne“. Ja „alla kahekümnesena“ käisin ma sõnajalaõit otsimas. Arvatavasti enamik ei ole seda teinud, sest uskliknoortel pole seda vaja ja praegused noored ei ole informeeritudki jaaniöö võimalustest.

Siis kui jaanituled juba kustusid ja metsaalune pimenes, tuli minna kodu kuusemetsa – nimelt üksi, südames mingi nimetu igatsus, mis ületas pelguse öiste varjude ja pimeduse üle. Küllalt sügaval metsas seisatud ja vaatad hoolega ringi ja seal eemal läbi pimeduse näed äkki sätendavat killukest – sõnajalaõit! Nagu magnet tõmbab see sind enese poole – liigud hinge kinni pidades ja ei vähimatki tähelepanu pöörates ümber jalgade sõlmuvatele õiteta sõnajalgadele, komistades puujuurikatele ja kändudele. Kiirustad hirmuga, et äkki ta kustub ja kaob. Ja siis on ta käeulatuses! Ettevaatlikult libistad peo alla ja õrnalt pigistad käe ümber õie kokku ja – siis kaob helendus, pihku jääb midagi külma, niisket, ebameeldivat. Õis on kustunud. Oled üksi öises, ebasõbralikus metsas ja olgugi, et oled juba suur, peaaegu kahekümnene, tahaksid nutta pettumusest!

Kui sümboolne on see noorte mitmel viisil õnne otsimisele, mida enamasti kroonib vaid pettumus.

Minul on hästi läinud. Kahekümnendal suvel leidsin päise päeva ajal Õnne suure algustähega, mis ei ole senini kustunud, ja oma teisel elupoolel ei ole mul vaja olnud aega raisata virvatulukeste tagaajamisele.

Kirjutise taustast

Aita Dahl (1926-2011), kirjutatud 40. sünnipäeval aastal 1966.

Kirjutis pärineb sügavalt nõukogude ajast, mil usulised kokkusaamised väljaspool kogudusehoonet olid keelatud. Kuna Aita Dahli sünnipäev oli 24. juunil, siis sai see sobivaks ettekäändeks kutsuda kokku kristlik jaaniõhtu (ametlikult „sünnipäev“). Iga osaleja pidi ette valmistama etteaste. Rahvast osales rohkesti. Pärast õhtut talletati need etteasted kaustikusse. Käesolev lugu pärineb esimeselt selliselt jaaniõhtult, mis tehti Aita 40. sünnipäeva sildi all.

Autorist

Kauaaegne Tapa polikliiniku röntgeniosakonna juhataja Aita Dahl otsis Õnne noorena koos teiste arstitudengist sõpradega ja leidis selle kohtumisel Jeesusega. (Tema kursusel oli teisigi tudengeid, kes hoolimata tugevast ateismipropagandast sama tee leidsid.) Tema otsustavus avalikult Jeesusesse uskuda pani talle kinni nii mõnegi tee karjääriredelil, ent sellest hoolimata oli ta väga lugupeetud arst Tapa linnas. Ta oli abielus Efraim Joel Dahliga (1907-1985), kellega tal sündis kaks poega.

Aita kodukogudusteks olid eri aegadel Rakvere, Tapa ja Tallinna Oleviste. Elu viimased kaheksa aastat oli ta Tartu Kolgata koguduse liige.

Aita Dahl lahkus igavikku 31. mail 2011. a.

Inimesi, kes käivad koguduses, tuleb õigesti hinnata, selleks et koguduse juhid saaksid aru, kes on kes ja mida nad vajavad.

Hobused on energilised juhid, kes veavad suuri raskusi ja jooksevad kiiresti. Hobustel peab olema küps iseloom, õige õpetus ja nad peavad olema nõus koguduse visiooniga.

Karismaatilisel liikumisel on olnud viimase poole sajandi jooksul suur edu. Erinevate hinnangute järgi võib liikumine ülemaailmselt haarata nüüdseks juba 400–600 miljonit kristlast.[1] Mitte alati ei ole karismaatilised kristlased moodustamas eraldiseisvat konfessiooni, vaid evivad iseseisvat spiritualiteeti olemasolevate ajalooliste konfessioonide raames. Karismaatilisust markeeritakse siin usuliste eneseavalduste aktuaalsuse, vitaalsuse, kogemuslikkuse vms järgi. Ilmselgelt ei ole karismaatiline liikumine ühtne ega ühetaoline. Sageli koonduvad suuremad usklike grupid üksikute silmapaistvate isikute ümber, kes suunavad oma järgijaid ettearvamatus suunas. Karismaatilise liikumise kolmikjaotus – pentecostals, charismatics, neocharismatics – põhineb karismaatilise liikumise teoreetiku C. Peter Wagneri kolme laine teooriale.[2]

Leidsin internetist ühe huvitava artikli, mille toon tõlgituna siinkohal teie ette, kuid mis võtab suurepäraselt kokku Issanda taastuleku ootust suurendavad ilmselged märgid.

Artikkel on varem avaldatud ajalehes USA Today ja selle autoriks on Pastor Dale Morgan.

Kaheksa ilmselget märki Issanda peatsest tagasitulekust!

Tõendid Issanda peatsest tagasitulekust on ülekaalukad. See võib juhtuda iga hetk. Üks teadlane on paari eelmise aasta südnmuste põhjal toonud välja 167 vihjet sellele. Praegu toome ära neist 8.

Risttee koguduse pastor Peep Saar tervitab "kaasrändureid" ja julgustab kogudusestes õppima ja arutlema Tim Kelleri raamatu "Pillav Jumal" põhjal. Tegemist on 4-osalise seeriaga, mis oli väga tähendusrikas ning mis aitas Risttee kogudusel kasvada oma arusaamas evangeeliumist. Materjal on ühteviisi kõnekas nii kristlastele kui veel-mitte-kristlastele. Risttee koguduses tehti seda lausa kolmel platvormil - noortele, aruteluõhtute vormis tudengitele ning pühapäevastel teenistustel.

{jathumbnail off}John Irvingi romaani „Palve Owen Meany eest“ peategelase ema sai traagiliselt surma, kui poiss oli 11aastane. Keegi ei teadnud, kes on poisi isa. Poiss ise arvas, et küllap ema kavatses talle kunagi teada anda, aga ei jõudnud, kuna sai 30aastaselt surma. Poiss ei tea sedagi, kas ta isa veel eluski on. Või kas isa üldse teabki, et ta on tema isa!?

Kord pillub poiss koos klassikaaslase Owen Meanyga jõe ääres kive vette. Ühtäkki ütleb Owen seletamatu veendumusega, et ta on kindel, et isa on elus; ja et isa teab, et ta on tema isa; ja et Jumal teab, kes su isa on. Ja isegi kui isa ise ei peaks kunagi endast märku andma, ütles Owen, annab Jumal temast märku: „Su isa võib ennast sinu eest varjata,“ kostis Owen, „aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata.“

On inimesi, kelleni meie mõju ei ulatu. Me ei pääse neile ligi või puudub meil oskus neile Jumalast tunnistada või ei ole nad valmis Jumala päästest kuulma. Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Inimesed, kelle jutule me ei pääse

On tähtsaid inimesi, kellest meie maal sõltub palju, aga kelle jutule me ise ei pääse. Nendegi kohta kehtib: Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Mida me siis saame teha? Palvetada nende eest! Jumala sõna annab nõu: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tm 2:1).

Vanas Testamendis on lugu sellest, kuidas lihtsa uskliku naise olemasolu pani uskuma vaenlase väepealik Naamani. Naamani naisel oli usklik teenija. Me ei tea, kui kaua ta oli teda teeninud. Aga võimalus jagada oma usku avanes siis, kui Naaman haigestus pidalitõppe: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll ta teeks tema pidalitõvest terveks“ (2Kn 5).

Jumala ees peavad aru andma ka rahvad: „Nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest“ (5Ms 9:4). Meil enamikul ei ole võimalust pöörduda kogu rahva poole. Aga samas kanname me vastutust oma rahva meeleparanduse eest! Kuidas me saame neid mõjutada? Me saame mõjutada oma rahvast palve läbi! „Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab“ (Õp 21:1).

Meile võivad nad jääda kättesaamatuks, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Inimesed, kellele meil ei õnnestu kunagi veenvalt tunnistada

On inimesi, kellele me oleme püüdnud jagada Jumala päästesõnumit, aga kelle süda on kinni. Kui kaua sa ikka kinnise ukse pihta koputad?! Pereliikmed, kes ei ole usklikud. Töökaaslased, naabrid,... Mis me saame teha? Palvetada! Ja elada jumalakartlikku usuelu.

Betsata tiigi ääres tervendas Jeesus haige, kes oli 38 aastat halvatu olnud. Meie kõrval on inimesi, kes on 38 aastat uskmatud olnud. Miks Jumal ei tervendanud seda inimest varem? Miks mõni inimene ei pöördu kiiremini? - Jumala teed on kõrgemad kui meie teed!

70ndates eluaastates uskliku naise mees ei tulnud 40 aastat naisega kirikusse. Ent siis midagi muutus ja nüüd on nad juba mitu aastat koos teenistustel käinud! Ühe igavikku lahkunud uskliku naise tütar sai ristitud sel suvel, poolteist aastat, pärast ema surma. Ta ema oli palvetanud tema eest kuni surmani. Küllap tütar on oma südames ka enne uskunud – aga avalik tunnistus tuli alles siis!

Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Inimesed, kellele meie tunnistus ei näi mõjuvat

On inimesi, kellele seleta või veena kuitahes palju - neile ei paista Jumala armastus kohale jõudvat.

Kord palvetasin pärast teenistust ühe inimesega. See oli keeruline olukord, mis võttis palju aega: võibolla pool tundi, võibolla tund aega. Teised inimesed olid kõik juba palvelast lahkunud. Kui me lõpuks Kolgatalt lahkusime, siis märkasime, et kolm selle inimese sõpra palvetasid aiapingil häälega selle inimese eest. Nad olid olnud seal kogu selle pika aja, mil me sees palves olime! Neil ei olnud võimalust rääkida otse oma sõbraga, aga nad rääkisid Taevase Isaga.

Paulus tunnistab palve väge (Kl 4:3j): „Palvetage meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust..., et ma seda oskaksin avaldada nõnda, nagu ma pean rääkima.“

Inimene võib ennast sinu ees sulgeda, aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata!

Reklaam

***

• Meie rahvas võib ennast meie eest varjata

• Meie ülemused võivad ennast meie eest varjata

• Meie perekonnaliikmed võivad oma südant meie eest varjata

• Meie sõbrad võivad ennast meie eest varjata.

Aga nad ei saa ennast Jumala eest varjata! „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:6).

Usuküsimustele vastust otsiv tudeng luges bussis C.S. Lewise elulugu „Tabatud rõõmust“. Korraga ta tundis, et talt nagu küsitakse neid samu küsimusi: Kas sa usud Jeesusesse? Kas ta on ka sinu eest surnud? Ta tundis, et saab nendele vastata jaatavalt! Ta ei saanud ennast Jumala ees varjata – isegi mitte bussis!

Kas John Irvingi romaanis sai poiss teada, kes ta isa on? - Enne romaani lõppu seda teada ei saa. Samamoodi ei tea me ette seda, kuidas meie tänastele palvetele vastatakse - see on meie eest veel varjatud. Aga ma olen veendunud, et inimesed, kelle eest me täna palvetame, ei saa ennast Jumala eest varjata.

Jutlusena Kolgata koguduse palveõhtul, 5. juunil 2012

Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus

29.07. 2012 kell 10.00 ja kell 12.00 esines Josh McDowell Oleviste kirikus sõnavõtuga „Piibel: fakt või väljamõeldis?". Kas 2000 aastat tagasi kirjutatu on Tõde?"

Sõnavõtu videosalvestus:

Tekst ja video: Urmas Roos.

EESTI VABARIIGI 94. ISESEISVUSPÄEVA JUTLUS
 

"Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse." Rm.8,16-17

Pärijad

Oleme Jumala lapsed!!! Jumala pärijad ja Kristuse, Jumala Poja, kaaspärijad! Aga mis on pärimine? See on see, kui me saame omale midagi, mille eest me ei ole ise vaeva näinud. Keegi teine on vaeva näinud. Keegi teine on kogunud. Meie õnne aluseks on see, et me oleme pärandaja sugulased, lähisugulased. See annabki meile pärimisõiguse.

NB! Ühes hommikupalves oli lugu mehest, kelle onu jättis talle pärida 75000 £. Õnnemees! 5 päeva hiljem lahkus tädi ja jättis talle 50000 £… Nädal hiljem istus mees mornilt kirikus ja pastori küsimuse peale ohkab mees ja ütleb: aga sellel nädalal ei surnud keegi… Nali naljaks, aga millise pärandi on Jeesus meile jätnud? Seda ei saa üldse numbrites väljendada, sest see on lõputu väärtus – igavene elu Jumala riigis, sest ainult Tema on uks, mis meid sinna viib. Ainult tänu Tema kannatustele ristil on meil osaks andestus ja pärimisõigus. Sest me oleme oma südame Jeesusele avanud ja ennast üle andnud Temale.

Kannatamine pärimise nimel?

Kuid Jumala pärimisel on aga üks tingimus: kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.

Ma usun, et saama oleme kõik valmis. Oleme enesearmastajad inimesed. Aga kas me oleme ka valmis päranduse nimel kannatama? Oma mugavuse tsoonist välja tulema. Vaatamata aja keerukusele või pilgetele või naerule, mille all tuleb meil kannatada, jääme ikka Kristuse poolele. Tema tunnistajateks ja Tema kannatuste osalisteks. Alles siis meid kirgastatakse ja austatakse kui Kristuse kaaspärijaid. Oled sa selleks valmis? Kui soovid olla Jumala laps, siis pead selleks valmis olema. Vali - kas oma mugavus? Või Kristusele pühendatud elu?

NB! Tim Miller on kirjutanud ühe tähelepanuväärse loo oma kogemusest: Tema üheksa aastane tütar Jennifer ootas kannatamatult perepuhkust. Kuid siis jäi ta haigeks ja kauaoodatud Meremaailm asendus terve öö kestvate uuringute ning analüüside andmisega haiglas. Hommiku lähenedes ütles arst ta kurnatud tütrekesele, et on tarvis teha veel üks analüüs, seljaüdi proov. Nad ütlesid, et protseduur on valus. Siis küsis arst isalt, et kas ta kavatseb juures viibida. Isa noogutas, teades, et ei saa jätta Jenniferi selle katsumuse ajaks üksi. Arst palus Jenniferil riided seljast võtta. Jennifer vaatas isale lapselikult häbenedes otsa justkui selleks, et küsida, kas seda ikka sobib teha. Nad seadsid ta kiharad väiksesse krunni. Isa surus oma näo tema näo vastu ja kallistas teda. Jennifer karjatas, kui nõel sisse torgati. Kõrvetava valu kasvades kordas ta nuuksudes: Issi, issi, issi..., ta hääl muutus iga sõnaga aina tungivamaks, justkui oleks ta öelnud: Oh, issi, palun, kas sa ei saa midagi teha? Isa pisarad segunesid lapse omadega. Ta süda murdus ja ta tundsin iiveldust. Kuid kuna isa armastas teda, lasi ta lapsel minna läbi elu kõige suuremast kannatusest. Seljaüdi võtmise käigus läksid isa mõtted ristile. Missugusest kirjeldamatust valust pidid nii Poeg kui Isa läbi minema ja tegid seda meie pärast. Kuid tänu Kristuse ristisurmale on meil lepitus. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud... Meil on uuestisünd. Meid on uuesti sünnitatud kadumatust seemnest... (1Pt 1:23). Ning kõige tipuks on meil ülestõusmine. "…igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles." (Jh 6:40).

Kristuse kaaspärijad

Tänu Jumalale risti eest! Tänu jumaliku kannatuse eest, mis avas meile igaviku ukse ja tegi meist Jumala Poja kaaspärijad!

"Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse."

Kui meie kannatame, kannatab Taevane Isa koos meiega. Kui meie nutame, segunevad Tema pisarad meie omadega. Kuid meie peame valudest ja katsumustest läbi minema. Seda meie kaasinimeste pääste nimel. Jumalal ei ole muud plaani tänapäeva inimeste päästmiseks kui meie: Teie olete maailma sool…Teie olete maailma valgus… Kas sa oled selleks valmis? See küsimus on täna Kristuse ohvri valguses. Pärida tahame? Aga kas oleme ka valmis kannatama? Vastasel puhul on karm tõde – unusta ka pärimine! Just sina oled Jumala plaan tänases maailmas. Ära seda mitte kunagi unusta. Aamen.

Allikas Ridala kogudus, Aare Tamm'e jutlus.

Me igatseme teha inimeste heaks sageli palju rohkem, kui on meie võimuses. Kuidas nende eest palvetada, kui väsimus võtab võimust? Mis siis, kui teiste koorem hakkab ka meid ennast rõhuma? Kas me saame kahetseda ka teiste pattu?

Näiteks satume rääkima eduka inimesega, ent saame teada tohutust tühjusest ja elu mõttetusest, millega ta oma sisemuses võitleb. Kes aitaks? – Või kuuleme lõhedest kellegi perekonnas. Kuidas aidata? – Või näeme last, kellel pole turvalist kodu. Kuidas aidata?

Lisaks inimlikule abile on meie käes aga üleloomulik abivahend, millega teisi aidata: eestpalve. Inimesed vajavad hädasti abi ja meil on seda abi anda! Miks ma nii kindlalt usun? Miks ma usun eestpalve jõusse? – Sest eestpalvetades me ei ole üksi, vaid selle taga on piiramatu jõuallikas: Jumal.

Miks uskuda eestpalve jõusse?

Jumala sõna räägib, et Jeesuse püsitegevuseks on eestpalvetamine: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest” (Rm 8:34). Heebrea kirja autor kirjutab veelgi tugevamalt: “[Jeesus elab] aina selleks, et nende eest paluda” (He 7:25).

Kui Jeesus läks pärast ülestõusmist taevasse, siis asus ta Isa trooni juures eestpalvetaja ametisse. Meie eestpalvetel on mõtet ainult seetõttu, et Jeesus ise pidevalt palvetab meie eest; ja palvetab ka meie eestpalveid.

Meil endil ei oleks juurdepääsu taeva ametikoridoridesse. Meid ei võetaks seal jutule. Me vajame vahendajat, teesillutajat, vahemeest. Ja seda vahendaja-rolli täidab Jeesus suure Eestpalvetajana: “Üks on vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Jeesus Kristus” (1Tm 2:5). Tema annab meile juurdepääsu Jumala rikkustele. Tema on ka see, kes võtab meie palved, puhastab need egoismist ja omakasupüüdlikkusest – ja edastab need pühale Jumalale.

Niisiis, eestpalvetades me saame aidata inimesi, sest kui me palume Jeesuse nimel, siis Jeesus palub koos meiega ja meie eest. Peaks nagu lihtne ja kerge olema. Aga kui me läheme praktikasse, siis tuleb eestpalvetamisel raskusi, millega sa oled kindlasti kokku puutunud, kui sa kunagi üldse oled eestpalvet tõsiselt võtnud.

Kui väsimus võtab võimust

Esimene raskus on väsimus. Me näeme vajadust, hakkame innuga palvetama, ent varsti me väsime: meid heidutab see, et tulemusi kohe ei paista või pole neid nii palju, kui me tahaksime. Miks nii?

Meie eestpalved ei saa kohe vastatud isegi siis, kui me palvetame täiesti Jumala tahte kohaselt, sest eestpalvetades me satume keerulisele pinnale, kus põimuvad Jumala mõju ja inimese autonoomia. Jumal on palju rohkem aumees, kui meie: Kui meie saame kellegi peale pahaseks ja ta ikka kuidagi ei muutu, siis me heameelega võtaks tema juures midagi ette: muudaks ta peas midagi – väänaks paar aju­kääru juurde –, et ta ometi kord mõistlikult elama hakkaks!

Selline on meie tee, aga mitte Jumala tee. Keegi on kirjutanud: “Tema teed on nagu vihm ja lumi, mis langeb maa peale ja imbub siis vaikselt maasse – niiviisi toidab ja muudab Jumal maad. Kui aeg on küps, siis tärkab sealt uus elu. Ei mingit sundi ega manipuleerimist; täielik vabadus. Selline on Jumala tee.” Meie tahaksime tulemust kohe ja kiiresti, vajadusel ka sunni­vahendeid kasutades.

Jeesus mõistis meie ja Jumala mõtteviisi suurt erinevust, seepärast ta tõigi mitmeid piltlikke näiteid sellest, et palvetada tuleb püsivalt ja järelejätmatult – nii et meie palved kastaksid teise inimese südame­pinnast, kust siis omal ajal tärkab midagi täiesti uut.

Kui sa tahad, et su eestpalvel tõepoolest oleks tulemust, siis tuleb sul palvetada järelejätmatult: ma ei jäta enne, kui see inimene on muutunud või olukord lahenenud! Sellega me anname teada, et meil on tõsi taga; et me ei ole lihtsalt tulnud proovima, et äkki Jumal aitab. Me kavatseme asjaga lõpuni minna ja mitte järele anda.

Kui teiste kannatused saavad meie kannatusteks

Kui me siiski ei väsi, võib tulla teine raskus: me paneme eestpalvesse kogu oma südame ning palvetame täie armastusega kellegi probleemi eest, ja avastame järsku, kuidas see probleem hakkab ka meid koormama.

Mõnikord tuleb meil tõepoolest vabatahtlikult enda peale võtta teiste mured ja hädad, selle eesmärgiga, et teine saaks vabaks. Ja alles meie kaas­kannatamises näeb teine inimene, et ka Jeesus kannatab koos temaga.

Kas selline jutt kaaskannatamisest ei tundu natuke veider? Kõlab nagu enesepiinamine? Lubage, ma seletan.

Jeesus ju kannatas koos maailmaga ja maailma eest. Ning Jeesus on kutsunud meid osalema tema kannatustes ja niiviisi osalema maailma lunastamises kannatustest. Paulus mõistis seda: “Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kan­na­tustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks” (Kl 1:24). Paulus ei arva, et Kristuse kannatus oleks kuidagi puudulik olnud. Kaugel sellest! Ta ütleb, et meid on kutsutud vajadusel olema kaaskannatajad; jagama Kristuse kannatusi “kannatuse osaduses” (Fl 3:10).

Kuidas see praktiliselt välja näeks? Mida tähendab, et eestpalvetades võin ma saada kaaskannatajaks? Ma tunnistan, et see teema on ulatuslikum ja sügavam kui minu elukogemus – midagi sellest olen ma kogenud, ent ma olen veendunud, et eestpalve võimalused on veel palju suuremad.

Me saame teha seda, mida tegi Taaniel, kui Iisraeli rahvas oli oma pattude pärast vangipõlves. Siis Taaniel palvetab: “Ma palusin Issandat, oma Jumalat, ma tunnistasin” (Tn 9:4). Aga Taaniel ei tunnista oma pattu, vaid oma rahva pattu. Ta ei vaata rahva muret ja vajadust ohutult kauguselt kõrvalt, ehkki ta ise oli jäänud ustavaks Jumalale, vaid ta samastub oma rahva pattudega: “Meie oleme pattu teinud ja eksinud… meie ei ole kuulanud… meie oleme pattu teinud.” Taaniel palub oma rahva eest ja samastub oma rahva patuga; parandab meelt oma rahva eest.

Kas ma saan kahetseda teiste pattu?

Selline teise koormate enda kanda võtmine ja isegi patukahetsus teise inimese eest tekitab küsimuse: “Inimene peab ju ikka ise oma patte kahetsema?”

Tõepoolest: igaüks peab ise kogu südame-kahetsuses pöörduma Jumala poole, et saada halastust. Aga: meie kahetsevad palved teiste asemel teevad teisele inimesele kuidagi kergemaks ka ise ja otse Jumala poole pöörduda. Miks see nii on ja kuidas see Jumala silmis toimub, seda ma ei tea. Aga kui te olete kunagi kellegagi koos palvetanud patukahetsuspalvet, siis te teate, et me saame aidata teisel palvetada.

Üks naine läks kord pastoriproua juurde. Juba väliselt oli näha tema depressioon. Mõningase vestluse järel tuli välja ka depressiooni põhjus: naise laps oli ootamatult hukkunud. See naine ise ei olnud sel hetkel suuteline oma koormat Jumala ette kandma. Pastoriproua palvetas koos temaga, võttes enda peale selle koorma kandmise Jumala ette. Ta nuttis Jumala ees selle hukkunud lapse pärast, sest ema polnud enam suuteline nutma. Ta palus, et Jumal võtaks selle naise valu ja lunastaks selle Jeesuse Kristuse risti kaudu. Kui ta seda oli teinud, siis jäi nutt vaiksemaks ja saabus rahu.

Hiljem sai pastoriproua kirja, milles naine kirjeldas, milline rahu oli temasse hoovanud palvetamise ajal. Tal läks veel aega, et täielikult taastuda oma valust, aga eestpalvetamine – kaaspalvetamine – tegi sellega algust. Kaaspalvetaja oli nutnud tema pisaraid ja kandnud tema koormat sel määral, et edasi jaksas ta juba ise palvetada.

Loomulikult ei jäta me neid koormaid enda kanda, vaid me anname need üle Jumalale. Meie võimalus eestpalvetades on võtta inimese koorem, mida ta ei oska Jumala ette panna – võtta see kas osaliselt või täielikult enda kanda – ja viia see üheskoos Jumala ette.

***

Kui me näeme vajadusi enda ümber, siis tuletagem meelde eestpalvet. Eestpalve tulemused korvavad mitmekordselt selle aja ja pühendumise, mille me oleme eestpalvesse pannud. See korvab isegi valu ja kaaskannatamise.

Ja kõige selle juures pidagem meeles palvetamise eeltingimust ja põhireeglit: me ei palveta mitte oma tahtmist, vaid Jumala tahtmist. Kui me oleme Jumala tahtmises, siis on meie käes võimas abivahend, millega teisi aidata: eestpalve. Inimesed vajavad hädasti abi ja meil on seda abi anda!

Maailma lõpu teema on inimesi läbi sajandite erutanud. Piibel kinnitab, et millalgi maailm sellisena, nagu me teda praegu tunneme, tõepoolest lõpeb. Aga "lõpuaja" all mõtleb Piibel pigem midagi muud. Lõpuajal käivad maailma mandumine ja rahvaste ärkamine käsikäes.

Ap 2:14-21

"Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile:

„Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada - pange tähele mu sõnu! Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul. Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:

„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad, ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.

Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse."

Lubage, et ma esitan alustuseks kaks küsimust.

• Esiteks: Mida sa vastaksid, kui keegi küsib, kas me elame lõpuajal („viimseil päevil“)?

• Teiseks: Kui maailma raputavad looduskatastroofid või kui puhkeks suur sõda, mis haarab paljusid riike – mis sa arvad, kas see oleks märk sellest, et maailm käib moraalselt alla ja kukub kokku; ning Jumal ei anna enam võimalust vaimulikuks ärkamiseks – usklikel tuleb vaid püüda säilitada seda, mis neil on?

Kas me elame lõpuajal?

Ma püüan vastata kõigepealt esimesele küsimusele: Kas me elame lõpuajal? Vaatame, mida Piibel selle kohta ütleb.

• Hb 1:1-2: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.“

• 1Pt 1:20: „[Kristus] oli ... ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast.“

• 1Kr 10:11: „Kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“

Niisiis, Piibli termin ei ole mitte „lõpuajad“, vaid „aegade lõpp“, st ainsuses: "lõpuaeg"! Millisele ajaperioodile see viitab? - Sellele ajale, mil saabus Jeesus! Jeesuse esimene tulemine 2000 aastat tagasi oli lõpuaja algus ja see lõpuaeg kestab siiamaani. See on ju suurima armuõnnistuse aeg! Sellest samast on juttu meie täna loetud kirjakohas nelipühapäevast.

Meie esimesele küsimusele „Kas me elame lõpuajal“ oleks Peetrus vastanud: „Jah, ma elan nüüd lõpuajas.“ Samamoodi vastab Paulus, samamoodi vastab Heebrea kirja autor, samamoodi vastab ka Johannes.

Piibli järgi me elame lõpuajal – ja seda juba 2000 aastat. Lõpuaeg algas Jeesuse esimese tulemisega ja lõpuaeg saab otsa Jeesuse teise tulemisega. Niisiis, me elame lõpuaja alguse ja lõpuaja lõpu vahel.

Samal ajal me elame aga ka jumalariigi saabumise ja lõpuleviimise vahel. Jeesuse esimese tulekuga tuli ju jumalariik meie juurde ja Jeesuse teise tulekuga saabub jumalariik täiel määral.

Kas pole huvitav ja vastuoluline ajastu, milles elada?! Ühelt poolt on uus kord, jumalariik, juba saabunud, aga mitte veel täiel määral. Teiselt poolt on vana kord, langenud maailma, lõpp juba otsustatud, aga mitte veel päriselt läbi.

Kas enne Jeesuse taastulekut käib maailm ainult alla?

Tuleks nüüd teise küsimuse juurde: Kui maailma raputavad looduskatastroofid või kui puhkeks suur sõda, mis haaraks paljusid riike – mis sa arvad, kas see oleks märk sellest, et maailm käib moraalselt alla ja kukub kokku; ning Jumal ei anna enam võimalust vaimulikuks ärkamiseks – usklikel tuleb vaid püüda säilitada seda, mis neil on? Teisisõnu: mida õpetab Piibel lõpuaja lõpu kohta. Kas siis lähevad asjad ainult halvemaks ja halvemaks?

2Tm 3:3: „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud.“ Kas see viitab 21. sajandile? Jah, see viitab 21. sajandile! Ja täpselt samamoodi viitab see ka 2. sajandile ja 12. sajandile. Mäletate: lõpuaeg kestab juba 2000 a!

2Pt 3:3: „Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus?““

Jeesus ütleb Lk 21:9-11: „Kui te kuulete sõdadest ja rahutustest, siis ärge kartke, sest see kõik peab enne sündima, kuid lõpp ei ole veel niipea käes. ... Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast.“

Seega pole kahtlust: lõpuaeg, aga eriti lõpuaja lõpuosa, on üsna masendav: moraalselt allakäinud, täis ebaõiglust ja ka suuri looduskatastroofe.

Aga kas see on kogu tõde lõpuaja kohta? Kas see on kõik, mida me võime oodata, enne kui Jeesus tuleb tagasi ja kehtestab õiglase korra, mis täielikult vastab Jumala tahtele?

Piibli järgi on see vaid pool tõde. Lubage ma toon kahe kirjakoha põhjal välja selle, mis juhtub lõpuajal ja milline on usklike roll selles. Kõigepealt Mt 24 ja siis tänase põhikirjakoha juurde Ap 2.

Mis toimub lõpuajal (Matteuse 24:9-14 järgi)

Mt 24:9-14 ütleb Jeesus:

„Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast. Ja siis pahandavad paljud ja reedavad üksteist ja vihkavad üksteist. Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid. Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb. Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“

Millal tuleb päris lõpp? Lõpp ei tule mitte siis, kui on maavärinaid, sõdu, tagakiusu, ebaõiglus kasvab... Lõpp tuleb siis, kui evangeeliumi on kuulutatud kõigile rahvastele! Katastroofe või ebaõiglust või moraalitust nähes ei tohiks me mitte heituda, vaid peaksime nägema selles võimalust Jeesusest seda julgemini tunnistada!

(a) Paljude armastus läheb külmaks – aga mitte kõikide!

Pange tähele, mida on öeldud: kuna kurjus, ebaõiglus ja eksitajate hulk kasvab, siis paljude armastus Jeesuse vastu jahtub. Aga mitte kõikide! Vaikimisi annab Jeesus teada ka seda, et nende jahtujate kõrval on teine hulk inimesi, kelle armastus Jeesuse vastu on tulikuum ja vankumatu. Rahvad vihkavad kristlasi (s 9), aga ometi viiakse evangeelium nendesamade rahvasteni, kes kristlasi vihkavad!

Meil, usklikel, tuleks näha maailma ajalugu Jumala perspektiivis! Me kipume vaatama ajalugu kui rahvaste ja riikide lugu. Aga lõpuks on see Jumala lugu.

EELK misjonikeskuse varasem juht ja praegune Soome Kansanälähetuse juht Mika Tuovinen on öelnud provokatiivsed mõtted: „Ma rõõmustan sellest, et Euroopasse tuleb palju islamiusulisi, sest Euroopas saab nendele evangeeliumi kuulutada! Paluge, et Jumal saadaks Eestisse 100.000 islamiusulist – siis saate ka teie neile kuulutada!“

Kas see on liiga radikaalne? Vaatame, mis ütles Jeesus! Kui teid pannakse kinni selle pärast, et te Jeesusest tunnistate – Jeesuse pärast või sellepärast, et te näiteks keeldute homopaare tunnustamast võrdsetena normaalsete abieludega – siis millises perspektiivis näeb seda Jeesus? Kui teid pannakse Jeesuse pärast kinni, siis „see annab teile võimaluse tunnistamiseks!“ Jeesusega võrreldes pole Tuovineni seisukoht sugugi radikaalne!

Kes on need, kes kuulutavad evangeeliumi kõigile rahvastele? Kes on piisavalt pühendunud, piisavalt tugevad, kui tuleb tagakiusu? Kes viivad suure misjonikäsu lõpule, kasvõi oma elu hinnaga? Neid kirjeldatakse Apt alguses:

• Ap 1:5 ütleb Jeesus, et „Teid ristitakse Püha Vaimuga.“

• Ap 1:8 täpsustab Jeesus Vaimuga ristimise tähendust: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“

• Ja kui siis Jeesus on jüngrid Püha Vaimuga ristinud, saavad nad erilise väe olla Jeesuse tunnistajad kogu maailmas.

• Seepeale ütlebki Peetrus Ap 2:17: „Viimseil päevil sünnib, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale.“

Mitte kõik ei suuda niiviisi näha ega käituda – aga Vaimuga ristitud, Vaimu täis usklikud saavad.

(b) Jumal varustab oma rahvast viimseil päevil

Jumala eesmärk on viimseil päevil – alates Jeesuse esimesest tulekust – varustada oma rahvas Püha Vaimu erilise väega, kuni Jeesuse nime on tunnistatud kõigi rahvasteni. Jeesuse ligiolu ja Püha Vaimu vägi ei ole oma olemuselt meie turvalisuse ja heaolu garantii: mina ja mu pere oleme hoitud. Jeesuse ligiolu ja Püha Vaimu vägi on eelkõige selleks, et kui sind peaks ka pilgatama, kinni võetama või tapetama, siis saad sa seda teha evangeeliumi tunnistades!

Jah, viimseil päevil paljude armastus Jeesuse vastu jahtub. Jah, paljud taganevad usust. Jah, paljud loobuvad usust, kui see neile midagi maksma hakkab. Aga Jeesus ütleb, et kogu selle uskmatuse ja ärataganemise keskel kuulutatakse evangeeliumi kogu maailmas, kõigile rahvastele. Moraalse allakäigu ja vaimuliku ükskõiksuse ja loodus­katastroofide ja sõdade keskel on tõelised usklikud varustatud Jumala Püha Vaimu vastupandamatu väega ja jäägitu armastusega Jeesuse vastu.

Seega, lõpuaja viimane ots ei ole ei täielik allakäik ega ka täielik võit. Keset globaalset allakäiku, tagakiusamisi ja halvakspanu valab Jumala oma Püha Vaimu ikka ja jälle oma ustavate peale, kes tunnistavad Kristust – ja see kestab seni, kuni iga rahvas on kuulnud evangeeliumi.

Mis toimub lõpuajal toimuv (prohvet Joeli järgi, Ap 2)

Peetrus tsiteerib nelipühajutluses prohvet Joeli (2:17-21), kes samuti esitab selgelt seda, et viimsetel päevadel esineb kõike: võimsat tunnistamist ja tohutuid hädasid. Jumal ei öelnud prohvet Joelile, kui palju aastaid on hädasid ja kui palju on jõudsat kuulutamist. Ta nägi kõike korraga, ilma ajalise perspektiivita. Mõni sündmus, mida ta nägi, oli ajaliselt lähemal, mõni ajaliselt kaugemal.

(a) Joeli prohveteeringu helge pool

Prohvet Joeli sõnumi helge pool on s 17-18:

"Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad.“

Teisisõnu, lõpuaja üks tunnuseid on Püha Vaimu välja­vala­mine kõiksugu inimeste peale: mehed, naised, lapsed, noored, vanad...

Kui inimene saab Püha Vaimu anni, siis Piibli kirjelduste järgi on see kogemus, mida inimene oskab vastuvaidlematult kinnitada. Kui Paulus jõudis Efesosse ja tahtis teada saada, kas kohalikud inimesed on juba usklikud, siis ta küsis Efesose usklike käest: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu anni, kui saite usklikuks?“ - Need aga ei osanud sellise küsimuse peale midagi kosta. Nende jaoks oli Püha Vaimu saamine ere kogemus. Meie tänapäeval teeme sellest sageli õpetuse. Uue Testamendi tunnistus uuestisünnist, Püha Vaimu saa­mi­sest, on nii selge, et mitte keegi, kes seda on saanud, ei mõelnud sellest enam kaksipidi. Neid täitis enneolematu julgus ja vägi.

Jeesuse tõotus Püha Vaimu saamise kohta oli ju: „Teid rüütatakse väega kõrgest“ või „Te saate väe Pühalt Vaimult“. Mitte aga: „Te saate uue õpetuse, millega tegelikult teie elus erilist muutust ei kaasne.“ Püha Vaimu väe põhiline tunnus Joeli järgi on julgus – prohvetlik kõne. Prohvetlik kõne ei tähenda Piiblis esmalt ettekuulutamist, vaid julgust ja tarkust öelda Jumala sõna õiges kohas ja armastusega. Püha Vaimuga täidetud inimesed on Jeesusest nii haaratud, et nad näevad Jeesuse plaane ja tahet erilise selgusega ja esitavad seda erilise julgusega.

See on prohvet Joeli sõnumi helge pool.

(b) Joeli prohveteeringu tume pool

Prohvet Joeli sõnumi helge pool on s 19-20:

„Ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.“

See on see, millest juba olen rääkinud: tuleb sõdu, ebaõiglust hävingut.

Vastus teisele küsimusele

Kuidas siis vastata meie teisele küsimusele: Kas lõpuajal käib maailm ainult paratamatult alla, nii et asi läheb ainult pimedamaks ja pimedamaks? Kas vulkaanipursked, naftareostus, ebaõigluse suurenemine ja sõjaoht viitab sellele, et Jumal on maailma maha kandmas ja meil pole enam muud teha kui püüda hoida alles iseenda usk? Kindlasti mitte!

Piiblis on tõotus, et lõpuajal valab Jumal eriliselt välja oma Vaimust kogu inimkonna peale – evangeeliumi jõuab kõigi rahvasteni (ja evangeeliumi teatavasti muudab neid, kes selle vastu võtavad).

Kristlik kogudus äratatakse ja uuendatakse lõpuajal – ning läkitatakse välja enneolematu innuga, ennenägematu prohvetliku jõuga... Ja seda kõike keset terrorismi ja sõdu ja vulkaanipurskeid ja homosuhete pealetungi ja võitlevat ateismi...

Lõpuaja kogudus on kogudus täis Püha Vaimu. Lõpuaja kogudus viib lõpule suure misjonikäsu ja võtab siis vastu saabuva Kuninga, Kristuse.

Armas Kolgata kogudus, ma soovin, et me kõik oleksime osa sellest julgest, prohvetlikust ja Püha Vaimuga täidetud jüngrite hulgast, kes võtab ette ususamme ja täidab Püha Vaimu väes Kristuse läkitust: „Te peate (mitte võite, vaid peate!) olema minu tunnistajad Tartus ja kogu Tartumaal ja Venemaal ja ilmamaa äärteni.“ Sest „igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse!“

Jutlusena nelipüha jutlusena Kolgatal, 23. mai 2010

Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus

Usukogemuste all pean silmas kogemusi, mis tulenevad kohtumisest elava Jumalaga, Kristuse lähedalollu sattumisest.

Piibli järgi on kristliku elu tunnuseks Püha Vaimu vili. Ja vastupidi: halbades eluviisides elamine on tunnuseks sellest, et inimene ei päri jumalariiki. Ei ole ükskõik, kuidas me elame!

Peatun ka kahel kõrvalteemal: mis saab uskliku inimese lihalikust loomusest ja kuidas on Püha Vaimu andide olemasolu seotud inimese usueluga.

Kristuse esimesed sõnad pärast ülestõusmist surnuist on kahtlemata väga olulised, kuid veelgi olulisemad on Kristuse viimased sõnad. Jeesuse viimased sõnad panid aluse tema koguduse tekkimisele. Me võime vaielda selle üle, kust saab alguse algkoguduse ajalugu, kuid me ei saa vaielda selle üle, kellest see alguse saab. Kui jüngrid ei oleks läinud maailma evangeeliumi kuulutama, kas me teaksime üldse Kristuse ülestõusmisest? Ma kardan et ei.

Kuid ma tahaksin minna ajas veel enam tagasi, et me mõistaksime et evangeelium polnud mitte uudiseks, vaid see oli meeldetuletuseks antud. Seda käsku ei andnud Jeesus üksnes ilmumiste perioodil, vaid see oli fookuses kogu tema maise teenimise aja. Lähme ajas tagasi. Võtame lahti piibli. Avame selle Luuka evangeeliumi 9. peatükist ja 1 salm. Jeesus on just kõrbest tagasi tulnud, valib jüngreid ja alustas kuulutamist. Ta on jõudnud teha mõned imeteod, tervendanud inimesi. Ajas välja rüveda vaimu ja Jeesus tegutseb Kapernaumas. Teeb terveks pidalitõbise. Siis kutsub jüngriks tölneri. Parandab väeülema teenri ja Naini linnas äratab üles surnud noormehe, äratab surnuist ka Jairuse tütre. Korraga ta kutsub kokku jüngrid. Nii sõbrad! Mul on teile ülesanne. Ma annan teile õiguse kuulutada Jumala riiki ja tervendada inimesi. Asuge nüüd teele. Kuidas palun?

Kujutage nüüd ette, et te olete kogudusse tulnud, olete just ristitud, mõni ehk juba leeritatud, mõnel aga on pooleli Alfa kursus ja korraga kutsub pastor teid enese juurde ja ütleb. Teate sõbrad! Ma annan teile nüüd ülesande. Minge kogudusest välja ja kuulutage inimestele evangeeliumi ja palvetage nende eest. Kuidas palun? Loe edasi siit>>

Kristuse ülestõusmise pühaga tähistame Jumala võitu patu ja surma üle. Jeesus ise ütles selle kohta: „Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (Jh 12:31-32). Saatan pole usklike jaoks enam mingi vürst. Jeesuse võit on antud meile uskumiseks, mitte targutamiseks!

Kui üks eestlane läheb teisele eestlasele sünnipäevale, siis viib ta kingiks raamatu, kus kirjas kellegi elulugu. Selline on parasjagu üks levinum kingitrend. Eino Baskin, Ita Ever, Helgi Sallo, Maire Aunaste, Urmas Ott, Erika Salumäe, Salme Reek, Urmas Kibuspuu ja veel paljud teisedki – Eestimaal silmapaistvad tegelased, kelle elulugu kaante vahele pandud. Enamasti ei ole seda teinud asjaosalised ise, vaid ikka kirjanik, keegi teine. Nõnda on kokku pandud huvitavad elulood inimestest, kes oma elu jooksul üht-teist huvitavat kogenud ja näinud, teinud ja loonud. Ja pole ime, et nendest inimestest on huvitav lugeda. Pinge, põnevus, äratundmisrõõm, aga ka erinevus ja ilmselge kättesaamatuse tunne. See, mida nemad on teinud, kogenud, näinud, ei ole ju ometi lihtinimese tarvis! See ikka kõrgemate klasside pärusmaa, tavainimese jaoks küündimatu kõrgus või sündimata sügavus. Võimatu ja kõik! Muud ei oskagi öelda. Ja seepärast neid elulugusid nõnda põnev uurida ongi. Et veidikesekski tunda endki osana nende suurelennulisest elust. Kihnu Virvegi kõrges eas ilma teinud ja kuulsaks saanud oma elulooga.

Miks ometi seostavad inimesed Eestis kristlust 10 käsu pidamisega? „Ega ma kristlane ei ole, aga 10 käsku pean küll!“ vabandavad usukauged inimesed. Miskipärast arvatakse, et 10 käsu pidamine on kristluse tuum. Paulus võitleb selle suhtumisega väga otsekoheselt: "Need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all." Me oleme kusagil väga mööda pannud, kui inimesed seostavad ristiusku 10 käsuga, ja mitte armu-evangeeliumiga!

Püüame Pauluse abiga ette kujutada: Milline oleks inimese olukord, kui poleks armu-evangeeliumi, vaid ainult kohustus pidada Jumala käsku? Milline oleks inimese olukord Jumala suhtes, kui Jeesust poleks maailma sündinud?

[Loe Gl 3:10-14,19-25]

Põhiline probleem on Paulusel selles tekstilõigus: „Milleks siis Seadus?“

Ülestõusmispühade ajal tähistavad maailma 2,1 miljardit kristlast ajaloo kõige tähtsamat sündmust, Jeesuse ülestõusmist surnuist.

Kas see on ainult usu küsimus või ajalooline fakt?
Kas Jeesuse ihuliku ülestõusmise ajaloolisus on üldse tähtis? Äkki piisab ainult isiklikust usust ja kogemusest?
Kui nii, siis võiks sama hästi uskuda ka Punamütsikest või Kalevipoega. Ajalugu ja õpetust ei saa teineteisest lahutada.

Ajalugu peab kinnitama õpetust ja õpetus peab baseeruma ajaloolisel tõel. Kristlus on rajatud ajaloolistele faktidele, mitte müütidele ja legendidele. Ilma Jeesuse ihuliku ülestõusmiseta poleks lunastust, kristlust ega kogudust.

Ärkasin unest ja teadsin, et sellel on tõsine tähendus nii minu kui ka laiemalt võttes kogu Kristuse Ihu jaoks.
Olen viimasel ajal liikunud kõrgemas prohvetlikkuses ja usun, et Jumal annab nii mulle kui ka meie meeskonnale uue arusaamise elust ja teenistusest. Reformatsiooni teenistuses olles leian ma, et aeg-ajalt heidab Jumal mu elule ja mõttekäikudele väljakutse, ilma et Ta annaks enda püstitatud küsimusele lõpliku vastuse. See unenägu oli just üks sellistest olukordadest.

Unenäo üksikasjadesse laskumata annan ma edasi sõnumi tähtsamad pealkirjad ja siis ka tuuma.